ideaalne blogija

Ma olin väga-väga üllatunud, kui sain teada, et EBAl parimaks spordiblogijaks valitud Margit sai negatiivset tagasisidet seoses sellega, et ta ei nägevat välja nii sportlik, kui mingisugune üldine kuvand sporditüdrukust vist olema peaks. Margit ise kirjutab sellest SIIN.

Ma oleks sellest “murest” aru saanud, kui parima spordiblogi auhinna oleks võinud mingi 160 kilone naine, kes räägib sellest, kui nõme on sport ja kui maitsvad on frititud kanatiivad. Aga inimene on imeilus, tegeleb spordiga, osaleb võistlustel, motiveerib teisi. Pean nentima, et ma tõesti ei ole ta blogi püsiv lugeja, sest ma olen spordiinimeste peale valdavalt kade, aga nagu tema kokkuvõte paremal serval ütleb, siis inimene on pingutanud, lausa veerandi oma kehakaalust alla võtnud ja on põiminud spordi püsivalt oma ellu. See ON ju motiveeriv ja tore, inspireeriv lausa. Vastik lausa mõelda, et on inimesi, kes leiavad, et ta ei peaks nüüd väärima spordiblogi auhinda, sest ta… ei vasta mingile üldisele kuvandile, mis inimene ise oma peas loonud on.

Sportilik inimene peab olema superpeenike? Mina olen 90% oma elust olnud tugevas alakaalus ja näinud välja superkiitsakas, samas ei ajanud mind keegi kogemata mingi sportlasega sassi. Huvitav miks? Ma ju olin peenike ja MUUD ilmselgelt spordiblogija olema ei pea, onju. Pfftt…

Kunagi tuli ka Marimell välja oma blogis väitega, et ilublogija peab ilus olema ja tal on ikka kopp ees, nende hobusenägudega “ilublogijate” vaatamisest. No ma ei teagi, mida öelda. Võib-olla ma selle pärast siiani polegi selle kohta midagi kostnud. Ühesõnaga ei tea ma ühtegi ilublogi näinud, kus valdavaks teemaks oleks, et tere, tsekkige kui ilus ma olen.

Jah, enamikes ilublogides on kohemaid näha, et inimene ongi tõesti ahhetamaajavalt ilus, aga olgem ausad – ilublogijad valdavad üldiselt meigikunsti ja kui nende suund on leida nt sponsoreid ilumaailmast, siis ei saagi eeldada, et nad paneksid endast suvalisi klõpse üles. Meigiga suudame vist kõik endast vähe kaunima mulje luua ja nõnda ongi tekkinud kuvand, et ilublogija=imeilus naine. No, vähemalt mulle nii tundub.

Kahjuks ei ole se va armuline taevaisa meid kõiki õnnistanud ühtmoodi sümmeetrilise näoga või imelise näonahaga ja minu meelest on just lahe, et mõni ilublogija julgeb näidata maailmale ka mitte nn ideaalselt nägu. Selles suhtes, et ma ei ole oma silmaga ühtegi KOLEDAT ilublogijat näinudki, aga ilublogide põhiline point on ju näidata erinevaid meigitooteid, õpetada meigi/soengute tegemist? Ei? Ja seda võib õpetada minu meelest igaüks, kes oskab, tahab ja viitsib.

Moeblogijate kohta ma ei oska palju rääkida. Teate küll mind ja mu augulisi retuuse, milles ma ringi jooksen. Aga mulle jäi silma mingi artikkel, mida ma ei viitsi üles otsida ja isegi linkida ei taha, sest see oli nii naeruväärne. Aga oli toodud välja moeblogija Meryl, kus siis irvitati, et kujutate moeblogijat, kannab AASTA vana kleiti/pluusi/misiganes see oli. Vot sain ka mina targemaks ja tänasin taevaseid jõude, et ma kunagi lolli peaga kuskile moodi pressima ennast hakanud ei oleks. Kujutate ette – iga asja saab ainult ühe korra kanda :D! Ja see üks kord peab olema siis, kui see on JUST poodi müügile tulnud. Kui Publik soovib, siis võib praegu minust teha artikli, et Mallukas on lausa nii räme rott, et kannab kaks aastat tagasi Sheinside’ist tellitud kampsunit ja Paavli kaltsukast ostetud retuuse, mis on nii vanad, et isegi väljalaskeaastat ei oska öelda. Iroonilisel kombel ma praegu päriselt näen paremal säärel augukest kah. #piinlik

Ühesõnaga jääb mulje, et blogija peab olema ideaalne enda nn kategoorias. Spordiblogija võiks olla musklis ja pruuniks värvituna laval tilbendada, beebiblogijal peaks olema vähemalt mitu-setu beebit, keda ta kõigi ainult õigesti kasvatab ja moeblogijal peavad täna seljas olema ainult eile välja lastud mudelid, ilublogija peab saama ülemaailmselt ilukomiteelt heakskiidu, et kas tema molu ikka sobib netis näitamiseks, kaalulangetusblogid peavad iga päev ikka viisakalt kilo kaotama, aiandusblogides ei tohi ühelgi fotol olla rootsukestki umbrohtu, toidublogijad peavad näitama ette ainult retsepte, mis kõigile maitsevad ja arvamusblogid peavad avaldama ainult õiget arvamust.

Jumal tänatud, et ma eluline blogija olen, sest mulle tundub, et selle kategooria blogijale on vaid üks nõue – peab elus olema. Linnuke kirjas!

Tihti on jäänud mulle mulje, et inimeste arust on blogijad mingisugused imeinimesed. Et kui juba blogida, siis pead sa olema täiuslik ja ideaalne. Tüng, värdjad! Ma saan küll ainult enda eest rääkida, aga tegelikult oleme me kõik tavalised inimesed, selle erandiga, et meile meeldib kirjutada ja meile meeldib olla natukene nagu sellise virtuaalse tähelepanu keskpunktis. Aga isegi ilublogija näeb hommikul lääpas välja, isegi beebiblogija beebid saavad kord suurteks, toidublogijate toidud lähevad mõnikord raudselt nii persse, et isegi koer keeldub ära söömast ja ma olen üsna kindel, et nii mõnigi moeblogija on elus kuskile kiledresside ja tossudega ära eksinud.

Me kõik teeme aeg-ajalt vigu. Lihtsalt blogijatena näitame me oma vigu ja halvemaid külgi teinekord tervele maailmale, mida tavainimene ei tee. Ma olen kindel, et ma ei saa olla ainukene inimene, kellele lapsukene kaissu tuleb, lihtsalt selleks, et sulle julmalt peale kusta. Enamik inimesi lihtsalt ei jäädvusta seda kuskile internetti, mis seal ikka. Ma ei saa olla ainukene, kes mõnikord mehe peale nii vihastab, et tahaks teda une pealt padjaga ära lämmatada. Ma ei ole esimene ega viimane, kes vahel enne ütleb, kui mõtleb. Ma teen vigu, üritan neid tunnistada, nendest õppida ja edasi liikuda. Harilik inimeseloom. Homo Mallukas. (Üritasin Homo Sapiensi nalja teha, aga pmst kutsusin ennast lihtsalt homoks. Note to self: sitt nali, õpi sellest).

Seega, kallid kaasblogijad! Kui te puutute kokku kriitikaga enda arvelt, siis mõelge nii – see sama “Kadri”, kes ütles, et sa pole piisavalt ilus, et olla ilublogija, või piisavalt emalik, et olla beebiblogija, või piisavalt sportlik, et olla spordiblogija. Seesama “Kadri” sai võib-olla hommikul mehe käest molli, või meenus talle äkki, et ta vihkab oma töökohta ja ta ei taha seal enam töötada, kuid pole julgust sealt ära tulla. Võib-olla on ta lapsed üle pea kasvanud, ta pole neli aastat korralikult maganud ja ta lihtsalt tahaks oma suurt suurt viha lihtsalt anonüümselt mölisedes kuskil välja elada. Raudselt on see sama Kadri see, kes poejärjekorras hääletult pussu laseb ja siis pahase näoga ringi vahib: “Iuuu, kes tegi?”. See sama Kadri nuuskab kodus pleedi sisse, sest ta ei viitsi salfakat tuua ja see sama Kadri klatšib oma sõpru teineteisele taga nii et silm ka ei pilgu. Aga kuna Kadri ei blogi, siis saab Kadri oma peerud ja klatšimised enda teada jätta ja siis on ju hea netti kaagutama tulla: “Issand jumal, see ilublogija on nagu NIIIII kole kõõm! Rõveeee!”.

Tunneme sellistele kaasa, hoiame omasid ja lets keep blogging!