tuleks juba see tali…

Nagu te kõik teate, siis mina töötan kodust, seega veedan ma 99% ajast siinsamas, Männiku metsas, nagu Kardo emale öelda meeldib. Kardo käib aga 9-5ni tööl, siis toob Mari ära ja käib vajadusel poes, seega jõuab ta koju umbes kell kuus. Arvestades, et mina olen teda TERVE PÄEVA oodanud, siis oleks ju tal viisakas tulla ja mind hellalt kuus tundi hoida, onju? Aga eiiiiii. Tema läheb õue ja kukub seal sahmerdama. Ükspäev tuli tuppa alles kell pool üks öösel!

Mul on vahepeal tekkinud kuri kahtlus, et tal on kasvuhoones mingi teine naine, sest no mida on seal aias nii kaua teha? Muudkui paneb seal “kasvuhoonet kokku” ja siis “ehitab aeda, et Lotte ta peenraid ära ei rikuks” ja siis “istutab kurke” ja siis “külvab herneid” ja siis “kastab taimi” ja muud sellised tegevused. POOLE ÖÖNI!

Minu uhke sokkide ja plätudega abikaasa oma teise naise – kasvuhoonega.

Kardo on pärinud oma ema kombe mitte kunagi midagi ära visata. Ja kui ma ütlen mitte kunagi, siis ma enam ei imesta, kui ma leian kapinurgast kilekoti Kardo vanade rastadega või purgi ta kõikide piimahammastega. Seega ei olnud ma eriti üllatunud, kui eelmine aasta kalli raha eest Jyskist ostetud paviljoni, mis purunes peale esimest kuud, jupid alles hoiti. Alloleval pildil on siis näha valge “hernetelk” mille karkass on tehtud bambusest, mis pidi olema eelmine aasta meie pulmas altariks 😀 Kurgi ja maasikapeenral on peal aga paviljonijäänustest raam. Selle peal käib ka muidu valge loor, aga Kardo parasjagu revideeris neid peenraid ja pidi nentima, et Lotte on suutnud kurgid ära rikkuda. Ta jõudis need enne surnuks trampida, kui Kardo aia sai ehitatud.

Welcome to our herne-crib!

Kardo ütles, et ta ei viitsinud kasvuhoonesse rohkem mulda tassida, seega kasutas ta vana head kotitehnikat, et nende sisse tomatid panna. Kuna need olid toas juba nii pikaks kasvanud, pidi ta need otsapidi mulla alla panema ja nööridega lakke riputama.

Leiunurgake. Siin on siis mõned tomatid ja maasikad ja ma ei tea mis taimed veel, mis pole maha istutatud vaid sellel põhjusel, et Kardol pole mingeid asju, mille sisse neid panna. Puitu tal on ja ta võiks kastid teha, aga see tähendaks seda, et ta peaks jälle aeda minema ja mina istuks jälle akna peal nagu paha hais ja möliseks: “Kardo, sul on kodu ka! PALUN TULE TUPPA!”. Luni nagu väikest last, kes ei taha õuest mängimast koju tulla.

Iroonilisel kombel tuli ta nüüd tuppa ja mina istun ja blogin 😀

Selle aia ehitas Kardo jumala ihuüksi. Ta olla peaaegu valmis, ainult aed on värvimata, aga seda teen ehk hoopis mina mingi päev, sest ma olen vana-hea värvimismaniakk. Eks näis, kuidas selle viitsimise ja ajaga on. Aga POINT on selles, et ta jälle mingi mitu õhtut passis väljas ja muudkui ehitas aeda. Ma ei mõtle seda pahaga, aga ma ei osanud elusees arvata, et Kardo midagi ehitada oskab 😀 Seega ma olin üsna šokis kui tema käe alt selline imeline aed välja tuli.

Aga see ei tee mind vähem pahaseks selle üle, et ta seal aias kogu aeg passib. Persse küll ma ütlen. Ma hiljuti kurtsin sõbrannale ka, et no mis elu see on, et mees kogu aeg aias passib nagu mingi paganama lehetäi. Sõbranna arvas ka, et tõesti niru lugu ja kindlasti tunnen ma ennast väsinuna, kui Kardo muudkui aias on ja mina toas lapsega tegelema pean.

Siis ma pidin tõele au andma, et vähe sellest, et Kardo hommikuti last lasteaeda viib ja õhtul seal ta koju ka toob, siis enamiku ajast on Mari temaga koos aias ja vahepeal käib ta toas Marile süüa andmas ja teda vannitamas ja teinekord paneb isegi magama. Ise tormab muidugi õue tagasi.

Ärge küsige, mida mina siis õhtu läbi siin toas teen. Vingun, mis muud 😀 Tuleks juba see tali, saaks mehe tuppa tagasi…