Beebiootus Beebiootus

kardan-ei karda

16. juuni 2016

Ma lugesin kuskil, et pooltel inimestel olla mingisugune vaimne probeem, kas keegi on kursis, et misasi see lõhestunud isiksus täpsemalt on? Mul igatahes on tunne, et ma just sellise häda käes kannatangi ja tahaks hädasti teada, kuidas oma mõtted pigem ühes suunas jooksvana hoida, mitte tunda ennast nagu tuulelipp. Ühel hetkel nii, teisel naa.

Ühel hetkel tunnen ma, et ma ei jõua uue tütre tulekut ära oodata. See tundub lihtsalt nii lahe  – väike armas beebikene ja õekene Marile. Me oleks siis nagu pildiraamatust välja kukkunud perekond oma kahe tütre ja koera ja kassiga. Elame siin rahumeeli Nõmme metsas ja käime oma aia õunu nosimas ja lastega rabaradadel jalutamas. Kas poleks mitte täiuslik eluke

Teisel hetkel tuleb minusse kabuhirm. Mida ma teinud olen? MILLEST SELLINE OTSUS?! Kas ühest lapsest on meile vähe või? Äkki ma ei suuda kunagi ühtegi teist last nii palju armastada, kui Marikest. Nagu…ma ei suuda teisele lapsele isegi nime välja mõelda, Marile tuli see nagu iseenesest. Raudselt ma ei saa sellega hakkama ja keeran kõik lapsed pekki ja lõpuks me peame Kardoga abielu lahutama ja ma lõpetan Koplis kodutuna, kus ma pean elus püsimiseks hakkama vähemalt kohalike narkomaanide bitchiks.

maxresdefault

Ära ei suuda ma otsustada ka seda, kas ma kardan sünnitust või mitte. Ühest küljest ütlevad ju enamik inimesi, et teine sünnitus on kergem kui esimene. Esimene kestis mingi kaks tundi. Alla kahe tunni suudan ma vast ikka seda piina üle elada, eks? Kui raske see ikka olla saab? Ja ma mäletan küll, et oli valus, aga otseselt KUI valus, seda ma ei mäleta. Äkki elan kiirelt üle ja saan jälle järgmisel päeval koju? Kui raske see ikka olla saab eks?

Aga noh, olenemata sellest, et ma ei mäleta valu, mäletan ma seda, kuidas ma vaatasin, et akendel pole linke ja mõtlesin, et ju siis need on põhjusega eemaldatud, sest ma tahtsin lihtsalt kuskilt alla hüpata, kui ma oleks suutnud käia. Kuidas ma ei suutnud rääkida, aga piilusin silmanurgast laual asuvaid salfakaid ja mõtlesin, et kui ma need endale kurku topiks, et kas ma siis ükskord sureks ära ja see piin saaks otsa või ei. Ja kuidas ma kartsin, et ma suren ära. Ja kuidas ma mõni aeg hiljem kartsin, et ehk ma ei suregi ära. Ou mai gaad, see saab nii õudne ja valus olema! Ma kartsin sünnitust juba Mari ajal, aga siis mul oli hea karta, sest ma ei teadnud ju MIDA ma kardan. Nüüd ma tean täpselt ja see on tõesti sama hea, kui ma ootaks oktoobris kuskile piinapinki minemist, kus mind 2+n tundi nugadega pussitatakse ja haamriga selga pekstakse. Ja ma nii hirmsasti kardaaaan!

Ühest küljest mäletan ma seda beebiaega väga lihtsana. Beebid ju muud ei tee, kui magavad ja vedelevad ja söövad. Vähemalt Mari tegi seda. Aga RAUDSELT Mariga sain ma seda head beebiaega nautida ja nüüd uus laps ei saa ju sama hea unega olla? Raudselt olen mina alates oktoobrist see inimene, kes ei mäleta, mis tunne on 2h järjest magada ja mu tissid venivad põlvini ja ma kaotan eluks ajaks võime oma põit kontrollida ja kusen ennast iga kord täis, kui ma aevastama juhtun. Ja muidugi lähevad mu nibud nii katki, et ma pean oma lapsele söötma veresegust piima ja nutan ise samal ajal valude käes ja…Otse loomulikult topib Mari oma vastsündinud õele keeksi kurku ja takkatipuks viskab teda mingi vaasiga pähe.

Jeesus, mu vahepealsed mõtted on ikka ekstra sünged.

Üks külg ütleb, et pole midagi karta. Ma olen selleks valmis. ME oleme selleks valmis. Kõik saab olema imeline. Aega ju on veel!

Teine külg ütleb, et tuleb kõike karta. Ma ei ole selleks valmis. ME ei ole selleks valmis! Kõik saab olema kohutav! AEGA EI OLE ÜLDSE!

Ma olen lausa nii segaseks ja otsustusvõimetuks läinud, et mul on tellitud ei rohkem või vähem, kui KAKS vankrit. Kes tellib endale KAKS vankrit? Kes? Mina… Sest ma ei suuda otsustada. Ma loodan, et kui nad mul mõlemad käes on, et siis ma suudan katsetamise teel aru saada, kumb mulle rohkem meeldib. Teise annan muidugi ühele teist ära. Aga noh. Ikkagi… Kaks vankrit. Mulle on emakas pähe löönud.

img_20131017_145825

Aga väike beebi-Mari oli imearmas küll :)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

73 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Reet 17. juuni 2016 at 07:24

    Minu arust on need tunded igato normaalsed ja
    rasedus hormoonidest tulenevad. Lõhestunud isiksus
    sa kindlasti pole :D see on hoopis miskit muud.

    Ja on vöga tore, et sa ka mõtled selle peale, et teine
    tüdruk ei pruugi samasugune kuldmagaja tulla nagu
    Mari. Valmistagi end vsimselt ette selleks, et vb on
    vöga kehv magaja. Siis pole pärast paanikat ja
    pettumust :)

    • Reply Mallukas 17. juuni 2016 at 09:22

      Ma arvan, et paanika tulemata küll ei jää :D

  • Reply Liina 16. juuni 2016 at 23:03

    Lapsi mul pole. Olen hetkel veendunud.et kui rasedaks
    jään lasen keisri teha. Miks selline enese piinamine.
    Ma mitte üldse pahapärast ei räägi, et palun mitte mu
    kallal saagima hakata:D

    • Reply lilleriin 17. juuni 2016 at 00:05

      Keisrit ei tehta niisama. Peab olema mingi tõsine meditsiiniline probleem. Ma siiski üritasin omale igasuguseid hädasid välja
      mõelda, millega arste veenda juba mitu kuud enne sünnitust, et mul on keisrit vaja, aga mu avaldus lükati alati tagasi. Kahe
      viimase rasedusega siis üritasin keisrilõiget välja sebida üks aasta ja neli aastat tagasi.

    • Reply Tiiu 17. juuni 2016 at 07:13

      Usu mind isegi raskest sünnitusest taastud kiiremini,
      kui keisrist. Jah vb on piin see beebi välja pigistada,
      AGA sa saad teda tõsta ja enda kõrvale võtta. Keisriga
      suutsin seda alles mitmendal päeval ja mees oli ikka
      tegelikult abiks. Esimene sünnitus 16õmblust 29h..
      kepsutasin 8päeva pärast juba mööda ronimisrada.
      Teine oli tuharseisus – keiser. Nüüd 3k möödas ja ikka
      on hell olla.

    • Reply Mai 17. juuni 2016 at 09:04

      Keisrist taastumine on valurikas. Sul lõigatakse
      ikkagi lihas läbi.

  • Reply Maret 16. juuni 2016 at 21:26

    Mallu kuule – Joanna Marta?
    Sünnitusvalu… ee.. eesti keeles pole selle kohta väljendit, aga embrace – kui elad (elasid kunagi) öö tantsuklubis üle tikkkontsadel,
    siis sünnitus on oh! jalutuskäik pargis :))

  • Reply maria 16. juuni 2016 at 17:12

    Olen sunnitanud 3 last iirimaal, ootan neljandat:-) .
    Meil on nii, et kui valudega haiglasse jouad pannakse
    sind ruumi, kus on 10 naist, ainult kardinad on voodite
    vahel, siis koik kordamooda oigavad ja agisevad.
    Kui emakas piisaval avanenud, viiakse sind
    sunnitustuppa, seal saad sa ainult lamades sunnitada,
    2 ammaemandat hoiavad silma peal, koigele
    vaatamata polegi see koige hullem.
    Esimene sunnitus oli 12 tundi, teine 6, teise lapsega on
    valud suuremad, sest emakas avaneb kiiremini.
    Muidugi oleneb inimesest, mina laksin 3 cm tunniga 10
    cm ja valu oli liiga suur, lasin epiduraali panna, parast
    oli juba lebo. Ausalt, ei saa aru, et miks peaks valudes
    piinlema.
    Kolmas oli erakorraline keiser, ainult alakeha tehti
    tuimaks, nagin kuidas pisike beebi rebiti kohust valja,
    tean, et see oli vajalik, aga muidu iga kell sunnitaks ise.
    Keisri arm paranes usna kaua, mitu kuud ei saanud
    teksaseid kanda, koht oli hell ja valus ja paistes.
    Tava sunnitusega on 2 nadalaga ok, seda korda loodan
    ka, et septembris saan ise sunnutada.
    Parast sunnitust viiakse sind koos titaga tuppa kus on
    10 naist oma titadega, kohe ise pead hakkama koike
    tegema ja vahetama ja sootma, oosel suurt magada ei
    saa, sest koik titad nutavad uksteise jarel.
    Kui tahad eraarstiga ja privaat tuba, siis maksad 3000-
    4000, kuigi see ei garanteeri, et privaattuba on
    saadaval.
    Pole suurt vahet, paari paevaga on see moodas ja siis
    saab nii kui nii koju :-)

  • Reply M. 16. juuni 2016 at 14:22

    Üks mu sugulane sünnitas hiljaaegu väikse pisitütre.
    Tema kannatused kestsid 50 tundi. See on ju KAKS
    ÖÖPÄEVA ja rohkem. Mina sellest aru ei saa. Ise ta
    väitis”ahh, see oli nii käkitegu”

    • Reply kerlin 16. juuni 2016 at 14:41

      Ega siis valud kokku 40 h pole ja minu esimene
      sünnitus kestis ka xa 2 ööpäeva aga valud olid valusad
      lõpus alles aga kuna sünnitus kestis nii pikalt siis oli
      lõpp ähmane nkn.

      • Reply terje 16. juuni 2016 at 19:08

        Mu valud olid 62 h + 10 h sünnitus. Sellest on
        aasta möödas ja ma olen endiselt veendunud, et
        rohkem lapsi ei taha just selle jubeda kogemuse
        tõttu :S

        • Reply Lily 16. juuni 2016 at 19:46

          Miks keisrit ei tehtud siis, kui selline piin oli?

          • Reet 17. juuni 2016 at 07:15

            Minule öeldi Soomes, et kui laps
            ennast hästi tunneb(südanetöö on ok
            ja pole stressi lapsel) ja ta on juba
            mingil määral sünnutusteedesse
            liikunud, kuigi pole täisavatust, siis
            nad ei saa ilma mõjuva põhjuseta
            keisrit teha. See on lapsele
            kokkuvõtvalt kahjulik. Käis minulgi
            korra jutt, et tehakse erakorraline
            keiser, sest südametöö näitas lapse
            halba enesetunnet, aga lõpuks ikka
            avanes emakas ära ja sain ikka ise
            sünnitada.

    • Reply Reet 17. juuni 2016 at 07:12

      Noh, mul kestis 43 tundi. Napilt jäi kahest ööpäevast
      puudu :D

  • Reply S 16. juuni 2016 at 14:19

    Ära põe, valu on mööduv :) minu sünnitus kestis 17h,
    aga oleks igakell nõus pigem uuesti sünnitama kui 9
    kuud veerema :D mul oli viimasel kuul oma suurest
    kõhust, ülikuumadest ilmadest ja veel 100st põhjusest
    mille üle vinguda niiii koll ees, et ootasin juba kuna
    lõpuks ma saan haigla poole minema hakata :D valu on
    küll piinav ja kohutav, aga sisenda endale et lõpuks saab
    see kõik läbi ja tulemus on seda kõike väärt!! :)

  • Reply Kristi 16. juuni 2016 at 14:05

    Koju saab teisega üsna kiiresti, kui tunnete end hästi.
    Minu teine poeg sündis kell 8:15 hommikul ja õhtul kell
    20 olime kodus.

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 14:19

      No esimene sündis mul kell 23 ja järgmine päev kell 12 olime kodus :)

  • Reply Päevalilleke 16. juuni 2016 at 13:51

    Ja mina mõtlesin, et minul on segased ja veidi hullud mõtted :D Ei sind ma ikka ei ületa :D Aga ma usun, et pole hullu ja hirm
    sünnituse ees on täitsa normaalne :)

    Proovi endale see hirm lahti mõtestada, et mida sa siis täpsemalt kardad selle juures, kui sellega hakkama saad, siis on võimalik
    sellega tegeleda. Ning usu endasse, ausalt! Endasse ja Kardosse, see on kõige tähtsam, te saate ju kindlasti ilusti hakkama ning
    kõik läheb hästi, kui ükskord see sünnitus kohale jõuab :) Ma hea meelega ütleksin, et ära üldse mõtle sellele aga noh kerge
    öelda ja raske teha.

    https://paevalilleke.wordpress.com/

  • Reply Annely 16. juuni 2016 at 13:41

    hahahaaa :D

  • Reply Kerli 16. juuni 2016 at 13:03

    Omast kogemusest võin öelda, et kui oled oma hirmud seljatanud, siis pilt emme-issi-2 tütart-koer-kass on superilus :) Endal
    samuti 2 tütart ja teisega olid erinevad hirmud ja see läks küll täide, et kui esimene laps magas ja sõi, siis teine laps karjus päris
    palju ja on hoopis teise iseloomuga kui esimene ehk siis täielik tulesäde. Rohkem lapsi me ei soovi, 2 on täiesti piisav meie jaoks.
    Aga jõudu ja kõik läheb lõpuks hästi!

  • Reply Mmm 16. juuni 2016 at 12:29

    Ära hõiska enne õhtut. Äkki meeldivad mõlemad
    vankrid ja siis saad olla lausa nii moekas, et sõita selle
    vankriga ringi kumb paremink riietusega sobib ;)

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 12:33

      Haha, mul pole ÕNNEKS ruumi kahe vankri jaoks :D

  • Reply Kadi 16. juuni 2016 at 12:11

    Einoh, kui nüüd võrdlemiseks läks siis tahaks kõigile,
    kes ütlevad, et teine sünnitus lihtsam, panniga piki
    nägu lüüa..
    Esimene oli nagu lust ja lillepidu, teine täielik põrgu
    tänu millele ma tõsimeeli enam nõus sünnitama ei ole
    :D :D

  • Reply Birx 16. juuni 2016 at 12:09

    Mallu, see vankritrall jätkub ka pärast beebit :D mul
    on juba neljas vanker :D beebi pole veel poole a

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 12:11

      Millised sul olnud on :D?

      • Reply Birx 16. juuni 2016 at 12:19

        Abc desing viper, see ei meeldinud üldse, siis
        ostsin mingi poola jama mida ei müüda eestis,
        äkki oli nimi mingi baby4you, noh kärab kah
        enam vähem, istumis osa käib eraldi, see meeldis,
        siis ostsin tagasi jälle abc aga mingi ürgvana
        mudeli kuna beebi on nii pikk (70cm ja 4,5kuune)
        , et mahuks vankri üldse, see ikka tundus liiga
        pask ja nüüd ostsin gesslein f6, seda pole veel ise
        näinud..äkki see sobib :D kui ei siis noh otsin veel

  • Reply Aleksandra 16. juuni 2016 at 12:08

    Tegelikult seda kardan-ei karda
    tunnet on väga paljudel
    inimestel.Sinul võibolla tugevam,sest
    ka hormoonid möllavad.
    Teise sünnitusega võibolla see
    lihtsam,et tead juba enam-vähem
    kuidas endal olemist paremaks
    teha-kuidas hingata,hiljem
    pressida.Minul olid mõlemad
    sünnitused nii erinevad. Ühega
    valutas kõhu poolt,teisega oligi nö.
    “nuga selga”
    Vankrite pilte ootan huviga :)

  • Reply Karmen 16. juuni 2016 at 11:45

    Ilusad nimed mis mul olid plaanis panna : Gertrud,
    Loretta, Lisanna

  • Reply Vaiks 16. juuni 2016 at 11:41

    Enne oma teise lapse sündi mõtlesin mina ka , et äkki
    ma ei armadta seda teist nii palju kui esma sündinud.
    Aga kui laps oli ära sündinud oli ta kohe mu südames
    erilise koha leidnud. Teise lapsega läheb sünnitus palju
    kiiremini võin enda kogemuse põhjal seda öelda. Oma
    olulist rolli mängib muidugi lapse sünnikaal ,sest mida
    suurem seda raskem on see tegevus. Teist last
    sünnidama minnes on tähtis õpida eelmise
    sünnitusete vigadest ja olla hästi keskendunud laps
    ilmale toomisel ja õige hingamine loeb väga palju. Mul
    teine laps võrreldes esimesega oli parema isu ja unega
    ja arenes ka palju kiiremini. Mina arvan ,et Mari
    hakkab väga oma väikest õekst hoidma ja armastama
    kui ta teda esimest korda päriselt näeb. Ja tulevikus
    hakkavad nad koos kõike tegema ja on üksteisele
    toeks olema☺

    • Reply Irka 16. juuni 2016 at 21:01

      Vaidlen vastu kaalu ja sünnituse raskuse seosele.
      Esimest last sünnitasin 38 tundi, lapse kaal 4 kilo. Teist
      sünnitasin ühe tunni, lapse kaal 4,6 kilo. Teine
      sünnitus oli lust ja lillepidu :)

  • Reply Aivi 16. juuni 2016 at 11:40

    Võin öelda et sünnitus on igal juhul valus olenemata
    mitmes kord see on . Ma sünnitasin kolmanda lapse ja
    jätkuvalt oli ikka kohutavalt valus ainult jah kõik
    toimus kiiremini kui esimese lapsega ja kaks viimast
    last olid ikka jube rahulikud beebid esimene oli mul
    see kes arvas et jube tore on ööde viisi üleval passida .
    Aga armastusega on tõesti nii et ei seda küll juhtu et
    ühte rohkem armastad pigem jah kõigi vastu armastus
    suureneb .

  • Reply A. 16. juuni 2016 at 11:39

    Täiesti mõistetavad tunded ja mõtted.
    Teist sünnitust osatakse rohkem
    karta. Samas oleneb, mida endale
    sisendada. Püüan enda puhul nii
    mõelda, et seekord ma vähemalt tean,
    mida paremini üritada, millal
    ämmakaid pe*sse saata ja kasvõi lasen
    mehel lapse vastu võtta, kui ühtegi
    emandat selleks ajaks mulle sinna ei
    jagu. Ei kavatse enam jalad ristis
    piinelda ja tagasi hoida. Kõige
    rohkem kardan ikkagi seda uut elu
    kahe lapsega. Aga siis ka sisendan
    endale, et ei ole ju varianti, et ma
    ei saa hakkama. Tegelikult kui
    raseduse ajal mõtlesin, et eieiei, ma
    lihtsalt ei saa kogu selle
    titemajandusega hakkama, siis laps on
    mind ikkagi tugevamaks ja
    enesekindlamaks muutnud. Saab ka
    teine beebi kiiresti elu üheks osaks
    ja teeme kõike möödaminnes :) See,
    millised saavad olema beebi
    uneharjumused, on vist puhas
    õnneloos. Magamatus on ainus asi,
    mille hirmu minagi ei suuda maha
    suruda. Tunnen, et olen võimetu
    selle vastu midagi tegema. Esimene
    laps hakkas alles 9.kuuselt öö läbi
    magama. Vaatan pilte ja igal pildil
    olen nagu kuradi zombi, väsinud ja
    räbal, väsimusest paistes. Jube! :D
    Aga tõenäoliselt kui just
    maailmalõppu ei tule, siis saame kõik
    hakkama…..

  • Reply SP 16. juuni 2016 at 11:36

    Ma ka hetkel sellises ärevas ootusajas aga mina pean
    novembri lõpuni kannatama. Kuigi mul teine rasedus,
    siis seekord kardan isegi rohkem kui esimese
    rasedusega. Samamoodi miljon erinevat mõtet käib
    peast läbi. Kuidas jagada tähelepanu kahe lapse vahel,
    ega rasedusega ei teki probleeme, kuidas kulgeb
    sünnitus (esimene oli keiser), kas sünnib terve
    laps…jne jne. Õudne! Mis vankrid tellisid, kui saladus
    pole?

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 11:38

      ma näitan neid mõlemaid üsna pea :)

  • Reply Moonika 16. juuni 2016 at 11:33

    Mul ka suht sama teema. Hakkan ka kohe varsti
    sünnitama, eile oli tähtaeg, aga teps mitte ei taha välja
    tulla :)

  • Reply Kadi 16. juuni 2016 at 11:26

    Rääkides nimedest…mulle jäi ükspäev silma nimi Marie Loviise…meenusid kohe sina oma Loviisede nimekirjaga :D

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 11:30

      Ma ei taha enam üdse seda Loviisi, ma sain aru, et see päris popp :D

      • Reply Kadi 16. juuni 2016 at 11:34

        Nii on, et igal ajal omad popid nimed…kõik need Miad ja Norad :D :D :D

  • Reply Kärt 16. juuni 2016 at 11:22

    Mul kohe-kohe see tee ees! Ei ahvatle tõesti. :D Aga tahaks
    juba oma tuttuut beebit näha :)

  • Reply Lilli 16. juuni 2016 at 11:19

    Ma lohutan, lõhestunud isiksusehäirega inimesed ise ei tea, et nad on lõhestunud. Nii, et kui sa nt päeval oled blogija Mallukas ja
    öösel mingi sarimõrvar, siis sa päeval kirjutaksid sellest enda blogis, et jubedaid asju maailmas juhtub, teadmata, et ise sa see
    mõrvar oledki. Mul on nii helged võrdlused, eksole!
    Igatahes, mul on kõik samad hirmud! Täiesti äärmusest äärmusesse. Ja nüüd hakkas eriti hirmus – inimene, kes on juba selle
    sünnitus+beebivärgi läbi teinud, kardab endiselt või siis jälle. Noh, muidugi sünnitust enne ei kartnud, mõtlesin, et olen kõva mutt,
    aga viimastel päevadel on lausa paanika tulnud, sees keerab juba 2 päeva – omg, millesse ma end mässinud olen üldse?

    • Reply :) 16. juuni 2016 at 11:27

      Ühesõnaga Mallukas on sarimõrvar :D

      • Reply Lilli 16. juuni 2016 at 11:30

        No, kui oleks, siis ta ei teaks seda :D
        Ehk siis sarimõrvarid, kes te siin loete ja endal lõhestunud isiksusehäiret ei ole, siis teadke, et te ei saa kohtus valetada ja
        kasutada põhjust, et teil on see häire ja seetõttu ei peaks saama karistatud. Kuna tõelise häirega inimene, lihtsalt ise ei teagi,
        et tal see häire on. Nii, et ärge end sisse rääkige.

        Ok, ma nüüd lõpetan mõrvateema :D

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 11:31

      Mõelda vaid, ma olen küll kuidagi hommikuti väsinud olnud.. :D

      Aga sama tunne on mul – MILLESSE MA ENNAST MÄSSISIN?!

  • Reply ev 16. juuni 2016 at 11:17

    Mu laste vahe on 10a,poiss 10a ja tydruk 5k.Sünnitust
    ei kartnud kuni sinna-maani kui valud käes..Haiglasse
    sõites oli mees paanikas,kes mis kus..See haiglasse
    kirjutamine ja ootamine on jh väga haige….Algul küsiti
    mult üldse et miks ma nii vara tulin,kuna tgelt polnud
    õigeid valusi ega midagi,ütlesin et esimene sünnitus
    kestis 5h ja siis ütles et nuh siis küll.Aga mõlemad
    sünnitused kulgesid samamoodi.Mõned tunnid
    valutamist ja siis veed ja lups väljas aga viimasega läks
    taastumisega rohkem aega ja oli ka masendus.Kuna
    lastel vanuse vahe piisav siis venna võttis õe
    omaks.Olen alati öelnud tuttavatele kes ütlevad et
    kardavad sünnitust et mis sa praegu kardad,karda siis
    kui aeg käes :-)
    Seda armastust jagub mõlemale lapsele,kaasa nii palju
    kui võimalik Marit ja räägi miks ja mida vaja teha ja
    küll ta aru saab..Ega lapsed ju ei tea mis võib haiget
    teha ja mis mitte.Saate ilusti hakkama!!

  • Reply monsa 16. juuni 2016 at 11:11

    Mul on täpselt samad mõtted. Nüüd kui
    enesetunne on enam-vähem ,on jube hirm
    tulnud. Mul esimene saab 14 aga ikkagi ma
    mäletan,et sünnitus oli jubeeee valus :/ mul
    kestis 7 h…esimene oli musterlaps,ei mäleta
    ühtegi ööd ,et oleks üleval passinud. Nüüd
    kardan ,et teine nkn teeb tagant järgi kõik mis
    esimesega olemata oli :)
    Oh jah,minu jaoks küll rasedus õnnelik aeg
    pole,ma koguaeg juurdlen mis ja kuidas :)
    Äkki vanemaks saades ongi hirmsam? Ma
    esimest oodates olin pm pubekas(18a) ,siis oli
    kuidagi lebo ja savi.

  • Reply lilleriin 16. juuni 2016 at 11:03

    Lõhestunud isiksus on see, kui vahepeal tunned ennast Mallukana ja siis lambist äkki hakkad teise hääle ja teise
    iseloomuomadustega Andreina käituma-rääkima. Ja siis mingil hetkel laksab Malluka peale isiksus tagasi. Ühel lõhestunud
    isiksusehäirega inimesel oli 12 erinevat inimest tema sees elamas.
    Kui su meeleolud kõiguvad äärmusest äärmusesse, siis see kaldub bipolaarsusesse ehk maniakaaldepressiivne psühhioos.
    Mingil perioodil oled mustas masenduses ja siis tuleb maniakaalne periood, kui elu tundub lill ja kõik käes lendavat ja energiat
    on saja inimese jagu.
    Hetkel oled sa aga lihtsalt rase koos kõigi oma rasedushormoonidega ja nende möllamistega. Sünnitamise ees kaob hirm ära
    siis, kui laps juba kaks nädalat üle aja on sees olnud, libavalud juba mitu kuud piinanud, samamoodi sümfüüsivalud, raskused
    öösiti külje keeramisel, kõrvetised, raske hingata jne. Siis tundub, et on see sünnitus mis ta on, aga raseduse lõpust hullem see
    ikka olla ei saa. Vähemalt on mõne tunni pärast vaevused möödas siis.

    • Reply lilleriin 16. juuni 2016 at 11:07

      Ja seda pole vaja karta, et teise lapsega armastus esimese vastu väiksemaks jääb. Vastupidi – armastus oma laste vastu kasvab
      topelt suuremaks, kui teine ka sündinud on lõpuks ja reaalselt sul kätel.

  • Reply Kätsuu 16. juuni 2016 at 11:01

    Oh jeesus kristus!!! Mul esimene valmib alles ja
    niipalju kui lugenud olen, et sünnitamime nagu 100x
    mensise valu. Aga mina ei tea milline see
    menstruatsiooni valu on :D Millega veel sünnitusvalu
    võrrelda? (Paljud öelnud ka, et selline tunne nagu nuga
    saaks…aga nuga pole ma ka saanud…seega ei tea ju :D)

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 11:09

      Selle pärast ongi esimene kord lebom minna, sest sa pole arvatavasti elusees SELLIST piinavat valu tundnud. No kui sa just rekka alla jäänud pole :D

    • Reply E.e. 16. juuni 2016 at 12:30

      Kõik sõltub ikkagi inimesest. Mina näiteks arvasin, et
      sünnitamine on palju hullem, aga ehk läks mul lihtsalt
      õnneks mingil põhjusel. Sünnitama muidugi läksin
      suhtumisega, et tulgu mis tuleb, lõputult need valud ei
      kesta ja elan selle päeva üle, üritan lapsele
      keskenduda. Oli küll valus, aga mitte nii valus, et ma
      kellegi endale mingi kuramuse nõelaga ligi oleks
      lasknud :D Aga seda ma ei arvanud, et tunne on
      täpselt selline, nagu laps tagumiku kaudu sünniks.

    • Reply Kätsuu 16. juuni 2016 at 14:46

      No mõte küll eriti lebo ei tundu :D Ma nii hullult
      kardan ka. Haiglasse minnes vist jooksen end vastu
      seina nokki. lol

    • Reply meow 17. juuni 2016 at 22:51

      No ma võin jälle siin kaagutada, et minu arvates oli
      see üsna mitteniivalus. Sünnitus siis :D karjuda ja
      röökida ka ei tahtnud. Mina kirjeldaks seda valu
      kui “nats ebameeldiv” :D

  • Reply Katrin 16. juuni 2016 at 11:00

    Sry kui su olemist nüüd veel piinlevamaks
    teen aga teine sünnitus on ikka väga hull
    ??.Need jutud,et teine on poole
    kergem ja kiirem on öeldud pigem
    õelusega “poole kiirem sünnitus kui
    esimesega..vuhh ja valmis ??tglt on no
    vot mine piinle sina ka seal laual jalad
    laiali??”
    Teise raseduse lõpus valutas mul tõesõna
    tussuluu(kui sellist asja üldse olemas on)
    ja jalgu ei saanud kokku panna sest
    selline tunne oli nagu pea vupsaks kohe
    välja ? esimesega polnud.
    Teisega sa tead juba mis piin sind ees
    ootab aga esimesega komppasid
    pimeduses ??
    Jah vb see sünnitus on kiirem aga sa pead
    sellega kindlasti arvestama.Mina oleks
    peaaegu kodus sünnitanud sest olin
    lubanud endale,et olen nii kaua kodus kui
    võimalik(esimesega läksin kohe kui
    lootevett nirisema hakkas).Kui haiglasse
    jõudsime hakkasin kohe sünnitama ??
    Sul pole küll lastel nii suurt vahet kui mul
    aga kõik tundub nii uus nagu oleks
    saanud esimese lapse ? ja kui mõni asi
    esimeselt lapselt meelde tuleb siis
    võrdled pidevalt lapsi,et miks temaga nii
    on ja nii oli ju kergem jne..Lapsed on ikka
    nii erinevad ????
    Esimene oli mul supper magaja ja temaga
    ei pidanud vaeva nägema?
    Teine ei tunnista lutti ega lutipudelit ja
    ma olen kui inimlutt ? ta magab ka üsna
    pahasti..ilma minuta kõrval,ei maga
    üldse..poole rohkem tegemist ja palju
    kiledam hääl(vb sellepärast,et ta on
    tüdruk??)
    Huvitav kas kolmas oleks jälle rahulikum
    laps?
    Ei ole tglt häda midagi ;) on paremad
    päevi ja on hullemaid aga lapsed on ikka
    nii nii KALLID!
    Aga edu ja parem ära mõtle ette!
    PS! Ta tuleb sul kõhust nii kui nii välja ;)

  • Reply Kats 16. juuni 2016 at 11:00

    Mis vankrid ära tellisid ja kas üks on juba käes ka? :)

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 11:10

      Ühele lähen täna järgi, teisega on mingi tarnimisjamad.

  • Reply Marlen 16. juuni 2016 at 10:49

    Take it easy, Pöial-Liisi! Ega muud pääsu pole,
    kui see nunnu nüüd kõhus kenasti valmis
    “küpsetada” ja siis ahjust välja võtta õigel ajal :)
    ma samuti kartsin veidi teist last oodates ja
    algul ka, kui Ta juba käes oli, et ma ei suudagi
    Teda nii palju armastada, kui Tema õde..tutkit,
    ikka tekkis ilusti see kõigevõimsam kõige
    kõigem emaarmastus..jah, ei jaga olemasolevat
    armastust, vaid tekib juurde..ei jää suurem
    millestki vaesemaks :D

    Ja valu pole ka karta mõtet, see ei ole millelegi
    kasulik..ma muidugi kadestan neid, kes oma
    lapsed välja “köhivad” ühegi nõelapisteta..aga
    mis parata, tuli kuidagi üle elada ja elad ka
    Sina..ega see protsess lapselegi meeldiv ja
    valutu ole :(

  • Reply Merilin 16. juuni 2016 at 10:48

    Esimene sünnitus kestis esilekutsumisega 23 tundi
    ,teine 5 tundi ja oi kuidas ma polnud valmis.Teine tuli
    kuu aega varem ,koju jõides oli masendus suur ,ei
    osanud midagi titega peale hakata.Lastel vanusevahe
    7 aastat.

  • Reply N 16. juuni 2016 at 10:40

    Mhhhh..eelmise aasta detsembris olid ITK-s aknalingid
    olemas, kontrollisin üle sünnituse ajal ?

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 10:50

      Minu palatis polnud 2013 aasta oktoobris :D

  • Reply Kristiina 16. juuni 2016 at 10:39

    Ah ära parem räägigi ?
    Meil ka teine laps tulekul-9a vahega. Pikka aega
    proovisime kõike, kuid tulutult ja siis , kui kontrollis
    käisin 2015 dets sain teada, et rase. Oh seda õnne ja
    rõõmu meie peres ☺
    Ja nüüd olen hakanud mõtlema, kas me ikka oleme
    valmis? Lastel nii suut vanusevahe ja ma ka ju
    harjunud, et ei pea 24/7 kellegi jaoks olemas olema ja
    sada mõtet veel. Ja muideks-ma järgmine kuu juba
    sünnitan, aga mõte keerleb ikka peas, et ma pole veel
    valmis ???

  • Reply krisbiin 16. juuni 2016 at 10:34

    Märtsis sünnitasin oma kolmanda lapse.
    Kartsin igat sünnitust. Eelmisest sünnitusest
    oli möödas 11a. Ootuse aeg oli pikk. Lõpuks
    23 märtsi õhtul 7 uudiseid vaadates algasid
    tuikavad valud, mis kella 22 paiku olid juba
    välja kannatamatud. Süda oli paha, kõht lahti,
    seljavalu meeletu. Aint käpuli olles oli
    võimalik valu taluda. Jõudsime haiglasse kell
    23. Läksime emosse. Seal küsiti dokumente ja
    jäeti ootama koos teiste haigetega. ” Me
    peame teid ennem ära registreerima!” Oi see
    oli piin oodata, kõik teised haiged vaatasid,
    kuidas ma valude käes võimlesin seal oote
    pingil… Üks mees hakkas vaikselt närvi
    minema ja tahtis minna arsti kutsuma. Lõpuks
    kui ämmakas mind ülevaatas oli avatust kella
    23 paiku 3 cm. Valud olid jubedad, mõtlesin, et
    suren ära. Justkui kogu sisikond tahaks välja
    tulla… 1h ja 21 minuti pärast oli aga mu armas
    pisipoja kõhul 4000g ja 54cm, ise õmblusteta
    ja õnnelik. Taastumine võttis aga aega. 1,5
    nädalat sõin valuvaigisteid- emakavalud olid
    nii suured…, üldine nõrkus….tagumik
    valus…selg valus:)

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 10:35

      Tundub jube…. ahvatlev.

    • Reply Marlen 16. juuni 2016 at 10:44

      ?? selle peale kohe l2heks teeks uue

    • Reply Elve 16. juuni 2016 at 11:49

      No-nii! Lugesin neid teiste emmede “hirmulugusid” ja tahaks öelda, et ärge hirmutage siin vastamisi üksteist. Sünnitus on
      loomulik protsess ja ei tohi endale sisendada, et see midagi enneolematult valus on.
      Ise olen sünnitanud 4(ei 3, sest neljas sündis enneaegselt, keisriga) last ja ütlen, et iga sünnitusega oli sünnitus kergem.
      Neljanda lapse sündi ma ei mäleta, sest olin üldnarkoosis.
      Ämmaemand muide oligi planeerinud plaanilist keisrit, sest mul oli platsenta eesasetus(ausaltöeldes ei tea ma siiani, mis asi
      see täpselt on), kuid, et mul kuu aega varem, hommikul vetsupotilt üles tõustes, rusikasuurune verekamakas välja kukub,
      selleks ei olnud ma valmis. Ei teagi, mis see kell tol ajal hommikul oli, kuid arvan, et mingi 7-8 paiku, sest tütre sünniajaks
      märgiti 9.39. Igatahes kolmas sünnitus oli küll kerge, sest peale “kohustuslikku” kahetunnist raamil lamamist, tahtsin kohe
      pessu minna, sest ligane tunne oli. Minu ajal ei olnud mingeid perepalateid. No-jh, 16 aastat tagasi juba oli, kuid 1. meil läks
      sünnitusega kiireks ja 2. Eelarve ka ei võimaldanud perepalatit võtta. No-votsiis! Nüüd kirjutasin ise ka hirmulugusid. :D

  • Reply Raili 16. juuni 2016 at 10:32

    Sellised ja veidi teistsugused mõtted rebivad
    mindki..olla või mitte olla..saada või mitte
    saada..otsustada teise eest kes isegi ei
    tea..noh..nii võib segi kammida küll..

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 10:36

      Ojaaa :D

  • Reply Maria 16. juuni 2016 at 10:32

    Tead mul on kaks last ja sinu hirmud polegi nii imelikud. Eks ma ka kartsin. Aga nuh siiamaani saan
    hakkama. Jama on see, et kui esimesega sai magada kui ta magas siis teisega mitte sest esimene on
    üleval. Aga mu teine laps magab suht hästi nik et pole hullu. Muide see, et Mari võib beebile keeksi suhu
    toppida ja teda vaasiga pähe lüüa polegi nii imelik hirm. Mu esimene laps on ikka beebit kiusanud küll.
    Lükanud on ja löönud ja talle püreed pähe määrinud ja mahla pähe tilgutanud jne. Sünnitused olid nii, et
    esimene 8 tundi ja teine 2 tundi. Üldiselt normaalsed sünnitused. Aga nuh kõik saavad hakkama miks siis
    sina ei peaks. Mõnel on ju veel rohkem lapsi. Nuuu nt 10 :D. Nii et ära põe. Võta vabalt. Läheb kuidas
    läheb :D.

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 10:36

      Ega enam midagi teha pole jah :D!

  • Reply Merili 16. juuni 2016 at 10:29

    Tunnen sama :D Mul detsembris tähtaeg,samamoodi
    teine laps…ma loodan et teine magab nagu beebi
    peab…esimene laps magas max 30min.ainult…. :O
    pluss koguaeg istusin öösel yleval sest tahtis syya :D
    Mul pole beebile veeel midagi ostetud….. ei vankrit ega
    midagi… :O

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 10:33

      No detsembrini on sada aastat aega ka :D

      • Reply Merili 16. juuni 2016 at 12:53

        Ei ole yldse sada aastat :D varsti suvi läbi, jõulud
        käes… :D

  • Reply Vikike 16. juuni 2016 at 10:28

    Njaaa, kerge sul ei ole oma mõtetega. Mul oli teine
    sünnitus kergem ja rahulikum,teadsin mida oodata ja
    teha. Pea vastu!

    • Reply Mallukas 16. juuni 2016 at 10:33

      Ma küll ei tea, mida teha. Piinelda, kuni välja tuleb? :D