Ma lugesin kuskil, et pooltel inimestel olla mingisugune vaimne probeem, kas keegi on kursis, et misasi see lõhestunud isiksus täpsemalt on? Mul igatahes on tunne, et ma just sellise häda käes kannatangi ja tahaks hädasti teada, kuidas oma mõtted pigem ühes suunas jooksvana hoida, mitte tunda ennast nagu tuulelipp. Ühel hetkel nii, teisel naa.
Ühel hetkel tunnen ma, et ma ei jõua uue tütre tulekut ära oodata. See tundub lihtsalt nii lahe – väike armas beebikene ja õekene Marile. Me oleks siis nagu pildiraamatust välja kukkunud perekond oma kahe tütre ja koera ja kassiga. Elame siin rahumeeli Nõmme metsas ja käime oma aia õunu nosimas ja lastega rabaradadel jalutamas. Kas poleks mitte täiuslik eluke
Teisel hetkel tuleb minusse kabuhirm. Mida ma teinud olen? MILLEST SELLINE OTSUS?! Kas ühest lapsest on meile vähe või? Äkki ma ei suuda kunagi ühtegi teist last nii palju armastada, kui Marikest. Nagu…ma ei suuda teisele lapsele isegi nime välja mõelda, Marile tuli see nagu iseenesest. Raudselt ma ei saa sellega hakkama ja keeran kõik lapsed pekki ja lõpuks me peame Kardoga abielu lahutama ja ma lõpetan Koplis kodutuna, kus ma pean elus püsimiseks hakkama vähemalt kohalike narkomaanide bitchiks.
Ära ei suuda ma otsustada ka seda, kas ma kardan sünnitust või mitte. Ühest küljest ütlevad ju enamik inimesi, et teine sünnitus on kergem kui esimene. Esimene kestis mingi kaks tundi. Alla kahe tunni suudan ma vast ikka seda piina üle elada, eks? Kui raske see ikka olla saab? Ja ma mäletan küll, et oli valus, aga otseselt KUI valus, seda ma ei mäleta. Äkki elan kiirelt üle ja saan jälle järgmisel päeval koju? Kui raske see ikka olla saab eks?
Aga noh, olenemata sellest, et ma ei mäleta valu, mäletan ma seda, kuidas ma vaatasin, et akendel pole linke ja mõtlesin, et ju siis need on põhjusega eemaldatud, sest ma tahtsin lihtsalt kuskilt alla hüpata, kui ma oleks suutnud käia. Kuidas ma ei suutnud rääkida, aga piilusin silmanurgast laual asuvaid salfakaid ja mõtlesin, et kui ma need endale kurku topiks, et kas ma siis ükskord sureks ära ja see piin saaks otsa või ei. Ja kuidas ma kartsin, et ma suren ära. Ja kuidas ma mõni aeg hiljem kartsin, et ehk ma ei suregi ära. Ou mai gaad, see saab nii õudne ja valus olema! Ma kartsin sünnitust juba Mari ajal, aga siis mul oli hea karta, sest ma ei teadnud ju MIDA ma kardan. Nüüd ma tean täpselt ja see on tõesti sama hea, kui ma ootaks oktoobris kuskile piinapinki minemist, kus mind 2+n tundi nugadega pussitatakse ja haamriga selga pekstakse. Ja ma nii hirmsasti kardaaaan!
Ühest küljest mäletan ma seda beebiaega väga lihtsana. Beebid ju muud ei tee, kui magavad ja vedelevad ja söövad. Vähemalt Mari tegi seda. Aga RAUDSELT Mariga sain ma seda head beebiaega nautida ja nüüd uus laps ei saa ju sama hea unega olla? Raudselt olen mina alates oktoobrist see inimene, kes ei mäleta, mis tunne on 2h järjest magada ja mu tissid venivad põlvini ja ma kaotan eluks ajaks võime oma põit kontrollida ja kusen ennast iga kord täis, kui ma aevastama juhtun. Ja muidugi lähevad mu nibud nii katki, et ma pean oma lapsele söötma veresegust piima ja nutan ise samal ajal valude käes ja…Otse loomulikult topib Mari oma vastsündinud õele keeksi kurku ja takkatipuks viskab teda mingi vaasiga pähe.
Jeesus, mu vahepealsed mõtted on ikka ekstra sünged.
Üks külg ütleb, et pole midagi karta. Ma olen selleks valmis. ME oleme selleks valmis. Kõik saab olema imeline. Aega ju on veel!
Teine külg ütleb, et tuleb kõike karta. Ma ei ole selleks valmis. ME ei ole selleks valmis! Kõik saab olema kohutav! AEGA EI OLE ÜLDSE!
Ma olen lausa nii segaseks ja otsustusvõimetuks läinud, et mul on tellitud ei rohkem või vähem, kui KAKS vankrit. Kes tellib endale KAKS vankrit? Kes? Mina… Sest ma ei suuda otsustada. Ma loodan, et kui nad mul mõlemad käes on, et siis ma suudan katsetamise teel aru saada, kumb mulle rohkem meeldib. Teise annan muidugi ühele teist ära. Aga noh. Ikkagi… Kaks vankrit. Mulle on emakas pähe löönud.
Aga väike beebi-Mari oli imearmas küll 🙂
73 kommentaari
Minu arust on need tunded igato normaalsed ja
rasedus hormoonidest tulenevad. Lõhestunud isiksus
sa kindlasti pole 😀 see on hoopis miskit muud.
Ja on vöga tore, et sa ka mõtled selle peale, et teine
tüdruk ei pruugi samasugune kuldmagaja tulla nagu
Mari. Valmistagi end vsimselt ette selleks, et vb on
vöga kehv magaja. Siis pole pärast paanikat ja
pettumust 🙂
Ma arvan, et paanika tulemata küll ei jää 😀
Lapsi mul pole. Olen hetkel veendunud.et kui rasedaks
jään lasen keisri teha. Miks selline enese piinamine.
Ma mitte üldse pahapärast ei räägi, et palun mitte mu
kallal saagima hakata:D
Keisrit ei tehta niisama. Peab olema mingi tõsine meditsiiniline probleem. Ma siiski üritasin omale igasuguseid hädasid välja
mõelda, millega arste veenda juba mitu kuud enne sünnitust, et mul on keisrit vaja, aga mu avaldus lükati alati tagasi. Kahe
viimase rasedusega siis üritasin keisrilõiget välja sebida üks aasta ja neli aastat tagasi.
Usu mind isegi raskest sünnitusest taastud kiiremini,
kui keisrist. Jah vb on piin see beebi välja pigistada,
AGA sa saad teda tõsta ja enda kõrvale võtta. Keisriga
suutsin seda alles mitmendal päeval ja mees oli ikka
tegelikult abiks. Esimene sünnitus 16õmblust 29h..
kepsutasin 8päeva pärast juba mööda ronimisrada.
Teine oli tuharseisus – keiser. Nüüd 3k möödas ja ikka
on hell olla.
Keisrist taastumine on valurikas. Sul lõigatakse
ikkagi lihas läbi.
Mallu kuule – Joanna Marta?
Sünnitusvalu… ee.. eesti keeles pole selle kohta väljendit, aga embrace – kui elad (elasid kunagi) öö tantsuklubis üle tikkkontsadel,
siis sünnitus on oh! jalutuskäik pargis :))
Olen sunnitanud 3 last iirimaal, ootan neljandat:-) .
Meil on nii, et kui valudega haiglasse jouad pannakse
sind ruumi, kus on 10 naist, ainult kardinad on voodite
vahel, siis koik kordamooda oigavad ja agisevad.
Kui emakas piisaval avanenud, viiakse sind
sunnitustuppa, seal saad sa ainult lamades sunnitada,
2 ammaemandat hoiavad silma peal, koigele
vaatamata polegi see koige hullem.
Esimene sunnitus oli 12 tundi, teine 6, teise lapsega on
valud suuremad, sest emakas avaneb kiiremini.
Muidugi oleneb inimesest, mina laksin 3 cm tunniga 10
cm ja valu oli liiga suur, lasin epiduraali panna, parast
oli juba lebo. Ausalt, ei saa aru, et miks peaks valudes
piinlema.
Kolmas oli erakorraline keiser, ainult alakeha tehti
tuimaks, nagin kuidas pisike beebi rebiti kohust valja,
tean, et see oli vajalik, aga muidu iga kell sunnitaks ise.
Keisri arm paranes usna kaua, mitu kuud ei saanud
teksaseid kanda, koht oli hell ja valus ja paistes.
Tava sunnitusega on 2 nadalaga ok, seda korda loodan
ka, et septembris saan ise sunnutada.
Parast sunnitust viiakse sind koos titaga tuppa kus on
10 naist oma titadega, kohe ise pead hakkama koike
tegema ja vahetama ja sootma, oosel suurt magada ei
saa, sest koik titad nutavad uksteise jarel.
Kui tahad eraarstiga ja privaat tuba, siis maksad 3000-
4000, kuigi see ei garanteeri, et privaattuba on
saadaval.
Pole suurt vahet, paari paevaga on see moodas ja siis
saab nii kui nii koju 🙂
Üks mu sugulane sünnitas hiljaaegu väikse pisitütre.
Tema kannatused kestsid 50 tundi. See on ju KAKS
ÖÖPÄEVA ja rohkem. Mina sellest aru ei saa. Ise ta
väitis”ahh, see oli nii käkitegu”
Ega siis valud kokku 40 h pole ja minu esimene
sünnitus kestis ka xa 2 ööpäeva aga valud olid valusad
lõpus alles aga kuna sünnitus kestis nii pikalt siis oli
lõpp ähmane nkn.
Mu valud olid 62 h + 10 h sünnitus. Sellest on
aasta möödas ja ma olen endiselt veendunud, et
rohkem lapsi ei taha just selle jubeda kogemuse
tõttu :S
Miks keisrit ei tehtud siis, kui selline piin oli?
Minule öeldi Soomes, et kui laps
ennast hästi tunneb(südanetöö on ok
ja pole stressi lapsel) ja ta on juba
mingil määral sünnutusteedesse
liikunud, kuigi pole täisavatust, siis
nad ei saa ilma mõjuva põhjuseta
keisrit teha. See on lapsele
kokkuvõtvalt kahjulik. Käis minulgi
korra jutt, et tehakse erakorraline
keiser, sest südametöö näitas lapse
halba enesetunnet, aga lõpuks ikka
avanes emakas ära ja sain ikka ise
sünnitada.
Noh, mul kestis 43 tundi. Napilt jäi kahest ööpäevast
puudu 😀
Ära põe, valu on mööduv 🙂 minu sünnitus kestis 17h,
aga oleks igakell nõus pigem uuesti sünnitama kui 9
kuud veerema 😀 mul oli viimasel kuul oma suurest
kõhust, ülikuumadest ilmadest ja veel 100st põhjusest
mille üle vinguda niiii koll ees, et ootasin juba kuna
lõpuks ma saan haigla poole minema hakata 😀 valu on
küll piinav ja kohutav, aga sisenda endale et lõpuks saab
see kõik läbi ja tulemus on seda kõike väärt!! 🙂
Koju saab teisega üsna kiiresti, kui tunnete end hästi.
Minu teine poeg sündis kell 8:15 hommikul ja õhtul kell
20 olime kodus.
No esimene sündis mul kell 23 ja järgmine päev kell 12 olime kodus 🙂
Ja mina mõtlesin, et minul on segased ja veidi hullud mõtted 😀 Ei sind ma ikka ei ületa 😀 Aga ma usun, et pole hullu ja hirm
sünnituse ees on täitsa normaalne 🙂
Proovi endale see hirm lahti mõtestada, et mida sa siis täpsemalt kardad selle juures, kui sellega hakkama saad, siis on võimalik
sellega tegeleda. Ning usu endasse, ausalt! Endasse ja Kardosse, see on kõige tähtsam, te saate ju kindlasti ilusti hakkama ning
kõik läheb hästi, kui ükskord see sünnitus kohale jõuab 🙂 Ma hea meelega ütleksin, et ära üldse mõtle sellele aga noh kerge
öelda ja raske teha.
https://paevalilleke.wordpress.com/
hahahaaa 😀
Omast kogemusest võin öelda, et kui oled oma hirmud seljatanud, siis pilt emme-issi-2 tütart-koer-kass on superilus 🙂 Endal
samuti 2 tütart ja teisega olid erinevad hirmud ja see läks küll täide, et kui esimene laps magas ja sõi, siis teine laps karjus päris
palju ja on hoopis teise iseloomuga kui esimene ehk siis täielik tulesäde. Rohkem lapsi me ei soovi, 2 on täiesti piisav meie jaoks.
Aga jõudu ja kõik läheb lõpuks hästi!
Ära hõiska enne õhtut. Äkki meeldivad mõlemad
vankrid ja siis saad olla lausa nii moekas, et sõita selle
vankriga ringi kumb paremink riietusega sobib 😉
Haha, mul pole ÕNNEKS ruumi kahe vankri jaoks 😀
Einoh, kui nüüd võrdlemiseks läks siis tahaks kõigile,
kes ütlevad, et teine sünnitus lihtsam, panniga piki
nägu lüüa..
Esimene oli nagu lust ja lillepidu, teine täielik põrgu
tänu millele ma tõsimeeli enam nõus sünnitama ei ole
😀 😀
Mallu, see vankritrall jätkub ka pärast beebit 😀 mul
on juba neljas vanker 😀 beebi pole veel poole a
Millised sul olnud on :D?
Abc desing viper, see ei meeldinud üldse, siis
ostsin mingi poola jama mida ei müüda eestis,
äkki oli nimi mingi baby4you, noh kärab kah
enam vähem, istumis osa käib eraldi, see meeldis,
siis ostsin tagasi jälle abc aga mingi ürgvana
mudeli kuna beebi on nii pikk (70cm ja 4,5kuune)
, et mahuks vankri üldse, see ikka tundus liiga
pask ja nüüd ostsin gesslein f6, seda pole veel ise
näinud..äkki see sobib 😀 kui ei siis noh otsin veel
Tegelikult seda kardan-ei karda
tunnet on väga paljudel
inimestel.Sinul võibolla tugevam,sest
ka hormoonid möllavad.
Teise sünnitusega võibolla see
lihtsam,et tead juba enam-vähem
kuidas endal olemist paremaks
teha-kuidas hingata,hiljem
pressida.Minul olid mõlemad
sünnitused nii erinevad. Ühega
valutas kõhu poolt,teisega oligi nö.
“nuga selga”
Vankrite pilte ootan huviga 🙂
Ilusad nimed mis mul olid plaanis panna : Gertrud,
Loretta, Lisanna
Enne oma teise lapse sündi mõtlesin mina ka , et äkki
ma ei armadta seda teist nii palju kui esma sündinud.
Aga kui laps oli ära sündinud oli ta kohe mu südames
erilise koha leidnud. Teise lapsega läheb sünnitus palju
kiiremini võin enda kogemuse põhjal seda öelda. Oma
olulist rolli mängib muidugi lapse sünnikaal ,sest mida
suurem seda raskem on see tegevus. Teist last
sünnidama minnes on tähtis õpida eelmise
sünnitusete vigadest ja olla hästi keskendunud laps
ilmale toomisel ja õige hingamine loeb väga palju. Mul
teine laps võrreldes esimesega oli parema isu ja unega
ja arenes ka palju kiiremini. Mina arvan ,et Mari
hakkab väga oma väikest õekst hoidma ja armastama
kui ta teda esimest korda päriselt näeb. Ja tulevikus
hakkavad nad koos kõike tegema ja on üksteisele
toeks olema☺
Vaidlen vastu kaalu ja sünnituse raskuse seosele.
Esimest last sünnitasin 38 tundi, lapse kaal 4 kilo. Teist
sünnitasin ühe tunni, lapse kaal 4,6 kilo. Teine
sünnitus oli lust ja lillepidu 🙂
Võin öelda et sünnitus on igal juhul valus olenemata
mitmes kord see on . Ma sünnitasin kolmanda lapse ja
jätkuvalt oli ikka kohutavalt valus ainult jah kõik
toimus kiiremini kui esimese lapsega ja kaks viimast
last olid ikka jube rahulikud beebid esimene oli mul
see kes arvas et jube tore on ööde viisi üleval passida .
Aga armastusega on tõesti nii et ei seda küll juhtu et
ühte rohkem armastad pigem jah kõigi vastu armastus
suureneb .
Täiesti mõistetavad tunded ja mõtted.
Teist sünnitust osatakse rohkem
karta. Samas oleneb, mida endale
sisendada. Püüan enda puhul nii
mõelda, et seekord ma vähemalt tean,
mida paremini üritada, millal
ämmakaid pe*sse saata ja kasvõi lasen
mehel lapse vastu võtta, kui ühtegi
emandat selleks ajaks mulle sinna ei
jagu. Ei kavatse enam jalad ristis
piinelda ja tagasi hoida. Kõige
rohkem kardan ikkagi seda uut elu
kahe lapsega. Aga siis ka sisendan
endale, et ei ole ju varianti, et ma
ei saa hakkama. Tegelikult kui
raseduse ajal mõtlesin, et eieiei, ma
lihtsalt ei saa kogu selle
titemajandusega hakkama, siis laps on
mind ikkagi tugevamaks ja
enesekindlamaks muutnud. Saab ka
teine beebi kiiresti elu üheks osaks
ja teeme kõike möödaminnes 🙂 See,
millised saavad olema beebi
uneharjumused, on vist puhas
õnneloos. Magamatus on ainus asi,
mille hirmu minagi ei suuda maha
suruda. Tunnen, et olen võimetu
selle vastu midagi tegema. Esimene
laps hakkas alles 9.kuuselt öö läbi
magama. Vaatan pilte ja igal pildil
olen nagu kuradi zombi, väsinud ja
räbal, väsimusest paistes. Jube! 😀
Aga tõenäoliselt kui just
maailmalõppu ei tule, siis saame kõik
hakkama…..
Ma ka hetkel sellises ärevas ootusajas aga mina pean
novembri lõpuni kannatama. Kuigi mul teine rasedus,
siis seekord kardan isegi rohkem kui esimese
rasedusega. Samamoodi miljon erinevat mõtet käib
peast läbi. Kuidas jagada tähelepanu kahe lapse vahel,
ega rasedusega ei teki probleeme, kuidas kulgeb
sünnitus (esimene oli keiser), kas sünnib terve
laps…jne jne. Õudne! Mis vankrid tellisid, kui saladus
pole?
ma näitan neid mõlemaid üsna pea 🙂
Mul ka suht sama teema. Hakkan ka kohe varsti
sünnitama, eile oli tähtaeg, aga teps mitte ei taha välja
tulla 🙂
Rääkides nimedest…mulle jäi ükspäev silma nimi Marie Loviise…meenusid kohe sina oma Loviisede nimekirjaga 😀
Ma ei taha enam üdse seda Loviisi, ma sain aru, et see päris popp 😀
Nii on, et igal ajal omad popid nimed…kõik need Miad ja Norad 😀 😀 😀
Mul kohe-kohe see tee ees! Ei ahvatle tõesti. 😀 Aga tahaks
juba oma tuttuut beebit näha 🙂
Ma lohutan, lõhestunud isiksusehäirega inimesed ise ei tea, et nad on lõhestunud. Nii, et kui sa nt päeval oled blogija Mallukas ja
öösel mingi sarimõrvar, siis sa päeval kirjutaksid sellest enda blogis, et jubedaid asju maailmas juhtub, teadmata, et ise sa see
mõrvar oledki. Mul on nii helged võrdlused, eksole!
Igatahes, mul on kõik samad hirmud! Täiesti äärmusest äärmusesse. Ja nüüd hakkas eriti hirmus – inimene, kes on juba selle
sünnitus+beebivärgi läbi teinud, kardab endiselt või siis jälle. Noh, muidugi sünnitust enne ei kartnud, mõtlesin, et olen kõva mutt,
aga viimastel päevadel on lausa paanika tulnud, sees keerab juba 2 päeva – omg, millesse ma end mässinud olen üldse?
Ühesõnaga Mallukas on sarimõrvar 😀
No, kui oleks, siis ta ei teaks seda 😀
Ehk siis sarimõrvarid, kes te siin loete ja endal lõhestunud isiksusehäiret ei ole, siis teadke, et te ei saa kohtus valetada ja
kasutada põhjust, et teil on see häire ja seetõttu ei peaks saama karistatud. Kuna tõelise häirega inimene, lihtsalt ise ei teagi,
et tal see häire on. Nii, et ärge end sisse rääkige.
Ok, ma nüüd lõpetan mõrvateema 😀
Mõelda vaid, ma olen küll kuidagi hommikuti väsinud olnud.. 😀
Aga sama tunne on mul – MILLESSE MA ENNAST MÄSSISIN?!
Mu laste vahe on 10a,poiss 10a ja tydruk 5k.Sünnitust
ei kartnud kuni sinna-maani kui valud käes..Haiglasse
sõites oli mees paanikas,kes mis kus..See haiglasse
kirjutamine ja ootamine on jh väga haige….Algul küsiti
mult üldse et miks ma nii vara tulin,kuna tgelt polnud
õigeid valusi ega midagi,ütlesin et esimene sünnitus
kestis 5h ja siis ütles et nuh siis küll.Aga mõlemad
sünnitused kulgesid samamoodi.Mõned tunnid
valutamist ja siis veed ja lups väljas aga viimasega läks
taastumisega rohkem aega ja oli ka masendus.Kuna
lastel vanuse vahe piisav siis venna võttis õe
omaks.Olen alati öelnud tuttavatele kes ütlevad et
kardavad sünnitust et mis sa praegu kardad,karda siis
kui aeg käes 🙂
Seda armastust jagub mõlemale lapsele,kaasa nii palju
kui võimalik Marit ja räägi miks ja mida vaja teha ja
küll ta aru saab..Ega lapsed ju ei tea mis võib haiget
teha ja mis mitte.Saate ilusti hakkama!!
Mul on täpselt samad mõtted. Nüüd kui
enesetunne on enam-vähem ,on jube hirm
tulnud. Mul esimene saab 14 aga ikkagi ma
mäletan,et sünnitus oli jubeeee valus :/ mul
kestis 7 h…esimene oli musterlaps,ei mäleta
ühtegi ööd ,et oleks üleval passinud. Nüüd
kardan ,et teine nkn teeb tagant järgi kõik mis
esimesega olemata oli 🙂
Oh jah,minu jaoks küll rasedus õnnelik aeg
pole,ma koguaeg juurdlen mis ja kuidas 🙂
Äkki vanemaks saades ongi hirmsam? Ma
esimest oodates olin pm pubekas(18a) ,siis oli
kuidagi lebo ja savi.
Lõhestunud isiksus on see, kui vahepeal tunned ennast Mallukana ja siis lambist äkki hakkad teise hääle ja teise
iseloomuomadustega Andreina käituma-rääkima. Ja siis mingil hetkel laksab Malluka peale isiksus tagasi. Ühel lõhestunud
isiksusehäirega inimesel oli 12 erinevat inimest tema sees elamas.
Kui su meeleolud kõiguvad äärmusest äärmusesse, siis see kaldub bipolaarsusesse ehk maniakaaldepressiivne psühhioos.
Mingil perioodil oled mustas masenduses ja siis tuleb maniakaalne periood, kui elu tundub lill ja kõik käes lendavat ja energiat
on saja inimese jagu.
Hetkel oled sa aga lihtsalt rase koos kõigi oma rasedushormoonidega ja nende möllamistega. Sünnitamise ees kaob hirm ära
siis, kui laps juba kaks nädalat üle aja on sees olnud, libavalud juba mitu kuud piinanud, samamoodi sümfüüsivalud, raskused
öösiti külje keeramisel, kõrvetised, raske hingata jne. Siis tundub, et on see sünnitus mis ta on, aga raseduse lõpust hullem see
ikka olla ei saa. Vähemalt on mõne tunni pärast vaevused möödas siis.
Ja seda pole vaja karta, et teise lapsega armastus esimese vastu väiksemaks jääb. Vastupidi – armastus oma laste vastu kasvab
topelt suuremaks, kui teine ka sündinud on lõpuks ja reaalselt sul kätel.
Oh jeesus kristus!!! Mul esimene valmib alles ja
niipalju kui lugenud olen, et sünnitamime nagu 100x
mensise valu. Aga mina ei tea milline see
menstruatsiooni valu on 😀 Millega veel sünnitusvalu
võrrelda? (Paljud öelnud ka, et selline tunne nagu nuga
saaks…aga nuga pole ma ka saanud…seega ei tea ju :D)
Selle pärast ongi esimene kord lebom minna, sest sa pole arvatavasti elusees SELLIST piinavat valu tundnud. No kui sa just rekka alla jäänud pole 😀
Kõik sõltub ikkagi inimesest. Mina näiteks arvasin, et
sünnitamine on palju hullem, aga ehk läks mul lihtsalt
õnneks mingil põhjusel. Sünnitama muidugi läksin
suhtumisega, et tulgu mis tuleb, lõputult need valud ei
kesta ja elan selle päeva üle, üritan lapsele
keskenduda. Oli küll valus, aga mitte nii valus, et ma
kellegi endale mingi kuramuse nõelaga ligi oleks
lasknud 😀 Aga seda ma ei arvanud, et tunne on
täpselt selline, nagu laps tagumiku kaudu sünniks.
No mõte küll eriti lebo ei tundu 😀 Ma nii hullult
kardan ka. Haiglasse minnes vist jooksen end vastu
seina nokki. lol
No ma võin jälle siin kaagutada, et minu arvates oli
see üsna mitteniivalus. Sünnitus siis 😀 karjuda ja
röökida ka ei tahtnud. Mina kirjeldaks seda valu
kui “nats ebameeldiv” 😀
Sry kui su olemist nüüd veel piinlevamaks
teen aga teine sünnitus on ikka väga hull
??.Need jutud,et teine on poole
kergem ja kiirem on öeldud pigem
õelusega “poole kiirem sünnitus kui
esimesega..vuhh ja valmis ??tglt on no
vot mine piinle sina ka seal laual jalad
laiali??”
Teise raseduse lõpus valutas mul tõesõna
tussuluu(kui sellist asja üldse olemas on)
ja jalgu ei saanud kokku panna sest
selline tunne oli nagu pea vupsaks kohe
välja ? esimesega polnud.
Teisega sa tead juba mis piin sind ees
ootab aga esimesega komppasid
pimeduses ??
Jah vb see sünnitus on kiirem aga sa pead
sellega kindlasti arvestama.Mina oleks
peaaegu kodus sünnitanud sest olin
lubanud endale,et olen nii kaua kodus kui
võimalik(esimesega läksin kohe kui
lootevett nirisema hakkas).Kui haiglasse
jõudsime hakkasin kohe sünnitama ??
Sul pole küll lastel nii suurt vahet kui mul
aga kõik tundub nii uus nagu oleks
saanud esimese lapse ? ja kui mõni asi
esimeselt lapselt meelde tuleb siis
võrdled pidevalt lapsi,et miks temaga nii
on ja nii oli ju kergem jne..Lapsed on ikka
nii erinevad ????
Esimene oli mul supper magaja ja temaga
ei pidanud vaeva nägema?
Teine ei tunnista lutti ega lutipudelit ja
ma olen kui inimlutt ? ta magab ka üsna
pahasti..ilma minuta kõrval,ei maga
üldse..poole rohkem tegemist ja palju
kiledam hääl(vb sellepärast,et ta on
tüdruk??)
Huvitav kas kolmas oleks jälle rahulikum
laps?
Ei ole tglt häda midagi 😉 on paremad
päevi ja on hullemaid aga lapsed on ikka
nii nii KALLID!
Aga edu ja parem ära mõtle ette!
PS! Ta tuleb sul kõhust nii kui nii välja 😉
Mis vankrid ära tellisid ja kas üks on juba käes ka? 🙂
Ühele lähen täna järgi, teisega on mingi tarnimisjamad.
Take it easy, Pöial-Liisi! Ega muud pääsu pole,
kui see nunnu nüüd kõhus kenasti valmis
“küpsetada” ja siis ahjust välja võtta õigel ajal 🙂
ma samuti kartsin veidi teist last oodates ja
algul ka, kui Ta juba käes oli, et ma ei suudagi
Teda nii palju armastada, kui Tema õde..tutkit,
ikka tekkis ilusti see kõigevõimsam kõige
kõigem emaarmastus..jah, ei jaga olemasolevat
armastust, vaid tekib juurde..ei jää suurem
millestki vaesemaks 😀
Ja valu pole ka karta mõtet, see ei ole millelegi
kasulik..ma muidugi kadestan neid, kes oma
lapsed välja “köhivad” ühegi nõelapisteta..aga
mis parata, tuli kuidagi üle elada ja elad ka
Sina..ega see protsess lapselegi meeldiv ja
valutu ole 🙁
Esimene sünnitus kestis esilekutsumisega 23 tundi
,teine 5 tundi ja oi kuidas ma polnud valmis.Teine tuli
kuu aega varem ,koju jõides oli masendus suur ,ei
osanud midagi titega peale hakata.Lastel vanusevahe
7 aastat.
Mhhhh..eelmise aasta detsembris olid ITK-s aknalingid
olemas, kontrollisin üle sünnituse ajal ?
Minu palatis polnud 2013 aasta oktoobris 😀
Ah ära parem räägigi ?
Meil ka teine laps tulekul-9a vahega. Pikka aega
proovisime kõike, kuid tulutult ja siis , kui kontrollis
käisin 2015 dets sain teada, et rase. Oh seda õnne ja
rõõmu meie peres ☺
Ja nüüd olen hakanud mõtlema, kas me ikka oleme
valmis? Lastel nii suut vanusevahe ja ma ka ju
harjunud, et ei pea 24/7 kellegi jaoks olemas olema ja
sada mõtet veel. Ja muideks-ma järgmine kuu juba
sünnitan, aga mõte keerleb ikka peas, et ma pole veel
valmis ???
Märtsis sünnitasin oma kolmanda lapse.
Kartsin igat sünnitust. Eelmisest sünnitusest
oli möödas 11a. Ootuse aeg oli pikk. Lõpuks
23 märtsi õhtul 7 uudiseid vaadates algasid
tuikavad valud, mis kella 22 paiku olid juba
välja kannatamatud. Süda oli paha, kõht lahti,
seljavalu meeletu. Aint käpuli olles oli
võimalik valu taluda. Jõudsime haiglasse kell
23. Läksime emosse. Seal küsiti dokumente ja
jäeti ootama koos teiste haigetega. ” Me
peame teid ennem ära registreerima!” Oi see
oli piin oodata, kõik teised haiged vaatasid,
kuidas ma valude käes võimlesin seal oote
pingil… Üks mees hakkas vaikselt närvi
minema ja tahtis minna arsti kutsuma. Lõpuks
kui ämmakas mind ülevaatas oli avatust kella
23 paiku 3 cm. Valud olid jubedad, mõtlesin, et
suren ära. Justkui kogu sisikond tahaks välja
tulla… 1h ja 21 minuti pärast oli aga mu armas
pisipoja kõhul 4000g ja 54cm, ise õmblusteta
ja õnnelik. Taastumine võttis aga aega. 1,5
nädalat sõin valuvaigisteid- emakavalud olid
nii suured…, üldine nõrkus….tagumik
valus…selg valus:)
Tundub jube…. ahvatlev.
?? selle peale kohe l2heks teeks uue
No-nii! Lugesin neid teiste emmede “hirmulugusid” ja tahaks öelda, et ärge hirmutage siin vastamisi üksteist. Sünnitus on
loomulik protsess ja ei tohi endale sisendada, et see midagi enneolematult valus on.
Ise olen sünnitanud 4(ei 3, sest neljas sündis enneaegselt, keisriga) last ja ütlen, et iga sünnitusega oli sünnitus kergem.
Neljanda lapse sündi ma ei mäleta, sest olin üldnarkoosis.
Ämmaemand muide oligi planeerinud plaanilist keisrit, sest mul oli platsenta eesasetus(ausaltöeldes ei tea ma siiani, mis asi
see täpselt on), kuid, et mul kuu aega varem, hommikul vetsupotilt üles tõustes, rusikasuurune verekamakas välja kukub,
selleks ei olnud ma valmis. Ei teagi, mis see kell tol ajal hommikul oli, kuid arvan, et mingi 7-8 paiku, sest tütre sünniajaks
märgiti 9.39. Igatahes kolmas sünnitus oli küll kerge, sest peale “kohustuslikku” kahetunnist raamil lamamist, tahtsin kohe
pessu minna, sest ligane tunne oli. Minu ajal ei olnud mingeid perepalateid. No-jh, 16 aastat tagasi juba oli, kuid 1. meil läks
sünnitusega kiireks ja 2. Eelarve ka ei võimaldanud perepalatit võtta. No-votsiis! Nüüd kirjutasin ise ka hirmulugusid. 😀
Sellised ja veidi teistsugused mõtted rebivad
mindki..olla või mitte olla..saada või mitte
saada..otsustada teise eest kes isegi ei
tea..noh..nii võib segi kammida küll..
Ojaaa 😀
Tead mul on kaks last ja sinu hirmud polegi nii imelikud. Eks ma ka kartsin. Aga nuh siiamaani saan
hakkama. Jama on see, et kui esimesega sai magada kui ta magas siis teisega mitte sest esimene on
üleval. Aga mu teine laps magab suht hästi nik et pole hullu. Muide see, et Mari võib beebile keeksi suhu
toppida ja teda vaasiga pähe lüüa polegi nii imelik hirm. Mu esimene laps on ikka beebit kiusanud küll.
Lükanud on ja löönud ja talle püreed pähe määrinud ja mahla pähe tilgutanud jne. Sünnitused olid nii, et
esimene 8 tundi ja teine 2 tundi. Üldiselt normaalsed sünnitused. Aga nuh kõik saavad hakkama miks siis
sina ei peaks. Mõnel on ju veel rohkem lapsi. Nuuu nt 10 :D. Nii et ära põe. Võta vabalt. Läheb kuidas
läheb :D.
Ega enam midagi teha pole jah :D!
Tunnen sama 😀 Mul detsembris tähtaeg,samamoodi
teine laps…ma loodan et teine magab nagu beebi
peab…esimene laps magas max 30min.ainult…. :O
pluss koguaeg istusin öösel yleval sest tahtis syya 😀
Mul pole beebile veeel midagi ostetud….. ei vankrit ega
midagi… :O
No detsembrini on sada aastat aega ka 😀
Ei ole yldse sada aastat 😀 varsti suvi läbi, jõulud
käes… 😀
Njaaa, kerge sul ei ole oma mõtetega. Mul oli teine
sünnitus kergem ja rahulikum,teadsin mida oodata ja
teha. Pea vastu!
Ma küll ei tea, mida teha. Piinelda, kuni välja tuleb? 😀