halasta, jumal!

Eile õhtul läksin ma rahumeeli Mari magama panema ja üritasin mitte välja teha sellest, et ta oma voodis muudkui ringi rabeles. Uneaeg oli ammu käes ja kaua üks inimene ikka rabeleda jõuab. Ühel hetkel tõusis ta istukile ja hakkas köhima. Muudkui köhis ja köhis, kuni ma juba tõusin, et talle klaas vett pakkuda, kui ta äkki lihtsalt kogu õhtusöögi endale voodisse väljutas.

Ma eeldasin, et tegu on mingi anomaaliaga, sest kuum ta ei olnud, kuidagi kehv tal olla ei paistnud, lihtsalt oksendas oma voodi täis ja koperdas suurde voodisse minu kaissu. Võtsingi ta endale sinna teki alla, kus ta jäi suhteliselt kohe magama. Hiilisin kenasti voodist välja, tulin alla, kui Kardo järsku hüüab, et Mari oksendab üleval.

Nojah, nüüd oli ta täis oksendanud meie voodi, linad, teki ja padjad. Lisaks üleni iseennast kah, nii et polnud muud varianti, kui üks meist pidi voodit kasima, teine last pesema. Minu “õnn” oli ribast voodit kasida, linu ja tekke ja tekikotte vahetada, kuni Kardo Mari vannitas. Seekord ma olin lausa nii kaval, et pärast vahetust laotasin patjadele suure saunalina, et noh kui peaks jälle juhtuma, siis saab selle mugavamalt likvideerida.

Sain pestud lapse kätte, kahmasin ta kaissu ja jälle jäi ta loetud minutitega magama….et korraga silmad lahti teha, üle minu kummarduda ja laia kaarega kogu smecta, mis Kardo talle vannis sisse jootis, välja oksendada. Muidugi sinna poole, kus saunalina all EI olnud. Ise valgus ta õnnetult tagasi enda pessa ja pani jälle silmad kohe kinni, otsapidi seal okse sees vedeledes. Hakkasin seal vaikselt kasima miskit, kui ta VEEL oksendas ja siis võttis mu käest kinni ja heitis jälle magama. Kuna ma seal mässata ei saanud, siis viskasin veel ühe teki selle oksekuhja peale ja nõnda me siis magasime. Okses.

Elu õied.

Hommikul tegin silmad lahti ja mõistsin, et mingisugusest haiglasse uuringutele minekust siin majas juttu väga pole. Mari enam ei oksendanud, aga väga elujõuline ta ka välja ei paistnud. Seega korraldasin ma natsa plaane ümber varahommikul ja mõtlesin, et jõuan vabalt 9.30 valmis teha ühe inteka. Tuligi mulle üks tore naine külla, hakkasime lugu tegema, kui äkki mina tunnen, et noh, seest keerab.

I-me-li-ne.

Sain läbi häda inteka tehtud, panin ketti ja hakkasin Mari magama panema, kui ta JÄLLE voodi täis oksendas ja lisaks oli talle veel palavik tekkinud. Nüüd ta vedeleb ja magab lõunaund, mina kirjutan artiklit ja tundsin survet teile vahepeal kaebamas käia, et MA SUREN! Issand jumal, aita mind! Ma ei taha niimoodi elada! Tuleks Kardogi siis koju juba!

Ja lisaks tööle on mul veel KOLM postitust tänaseks soolas ja mingi elu on tarvis elada vahelduse mõttes, aga tahaks lihtsalt magama minna. Sinna oksesesse voodisse….Millega meenub mulle, et peaks voodipesu pesema hakkama. Ja homme kell 12 on uus intekas. Kuidas saada võimalikult kiiresti sellest katkust lahti?!

Ok, üritan ellu jääda ja palvetan, et hommikune külaline haigeks ei jäänud!