surm vol 2

Ma eile juubeldasin, et Kardo haigeks jäi ja kujutasin ette, kuidas me kõik kodus istume ja käest kinni elu naudime. Tegelikult ronis Kardo esimest korda allakorrusele umbes kell 9 õhtul ja ainukesed elumärgid temast oli aeg-ajalt ülakorruselt kostev  WC ukse kääksutamise heli ja röökides oksendamine.

Kuigi mul endal oli ka üleeile väga niru olla ja ma isegi paar korda oksendasin, siis eile hommikul oli mul jälle tunduvalt parem olla ja ma isegi käisin Kardole rääkimas, et ta ennast nüüd kokku võtaks ja inimene oleks, sest no kammoon, mis see väike viirus ära ei ole. Selles suhtes, et ma tundsin ennast ikka natukene imelikult, aga ei midagi kontimurdvat. Ma istusin isegi Mariga aias, et ta liugu lasta ja liivakastis mängida saaks. Lisaks suutsin ma endale sisse juua 0.5 liitrit coca-colat ja nahka pista ühe pitsasaiakese. Ütleme nii, et see oli suur viga.

Ega see toiduvalik ka muidu just parim poleks olnud, aga oleks ma teadnud, et ma pean selle jama veel ühe korra suust läbi laskma, siis ma oleks vist õunaga piirdunud, aga noh. Ühesõnaga oli minul päris normaalne olla ja ma läksin väga rahuliku südamega Mari lõunaunne panema. Sinna ma jäin muidugi ise ka magama ja kui ma ärkasin…

Oh sa juudas, noh! Mu sees oli mingi elu. Või noh, mu sees on juba pool aastat “mingi elu” olnud, aga lisaks sellele, et üks neiu seal sees edasi-tagasi rullis, siis mulises ja korises mu kõht nii rämedalt, et seda oli kilomeetrite taha kuulda. Koperdasin siis kurvalt allakorrusele, kus mul oli plaan Marile lõunasööki pakkuda, aga ma lihtsalt EI SUUTNUD ühtegi toiduainet vaadata, ilma, et ma paar korda kahtlustäratavalt neelatama pidanud poleks.

Jumal tänatud ämmade ja emade eest, sest Leakene oli just endale praekartuleid vaaritanud ja ma saatsin Mari tema juurde sööma. See hetk, kui Mari uksest välja astus, tormasin mina vetsu ropsima. Appi, kui räme on oksendada, see on vist maailma kõige rämedaim tegevus ever! Ma tõesti ei saa aru, kuidas buliimikud seda vabatahtlikult teha suudavad. Ma pigem kaaluks 200 kilo kui ennast ise ropsima sunniks. Väkk.

Ühesõnaga, sellest momendist sai alguse ka minu suremine. Ma üritasin veel midagi vahepeal süüa, mureleid ja ühe õunatüki, aga need tulid kõik kohe välja tagasi ja mõne aja pärast ma isegi loobusin üritamast. Ainult janu oli nii kohutav, kuid iga kord kui ma jõin, tuli see sama teed pidi tagasi. Lõpuks helistasin ma ämmaemandate nõuandetelefonile, kus mulle kinnitati, et tegemist on hariliku noroviirusega ja et ma teeks kõik aknad lahti ja jooks vett väga väikeste lonksude haaval.

Ma ausalt arvasin, et ma suren ära. Mul oli süda nii paha, kõht lippas, mega janu, pea valutas, selg valutas ja see sees rabelev beebi ei teinud olukorda üldse paremaks. Nõnda helistasin ma oma emale ja anusin teda, et ta Mari päästaks. Või mind päästaks, sest üsna ebameeldiv on oksendada, kui keegi samal ajal sulle selga ronib ja “ihhhahahaaa!” karjub.

Ema halastas ja viis Mari enda juurde. Väikevend kahmas veel kineetilise (kinektilise, kineesilise????) liiva ka kaasa ja läinud nad olid. Õnnis rahu ja vaikus, mille harmooniat rikkusin vaid mina oma erinevate kehatoimingutega. Ma isegi mõtlesin googeldada, et kui ma ära oleks surema hakanud, kas last oleks võimalik päästa olnud, aga ma ei suutnud tõusta, et arvutit kätte võtta, seega ma lihtsalt eeldasin, et midagi 20da nädalaga see oli ju, kus beebid ellu jääda võivad ja ÄKKI on 23 nädalat piisav?

Mingi hetk koperdas alla ka KArdo ja kui me siin kordamööda WC ja vannitoa vahel uimasime, siis see nägi välja nagu kaader Walking Dead seriaalist. Ägisesime ja oigasime ja ohkisime, ning ootasime erinevatel diivani otstel surma. Vahepeal arutasime selle üle, et mida teevad inimesed, kellel pole emasid või ämmasid, kellele last anda sellises olukorras? Selles suhtes, et kui VÄGA vaja oleks, eks me oleks läbi okse, sita ja pisarate ikka kuidagi hakkama saanud, aga no… ausalt tundus eile puhas elus püsimine väga raske olevat. Rääkimata ühe peaaegu kolmese taltsutamisest. Või kui meil veel IMIK ka samal ajal oleks. Ja kui me KÕIK veel haiged oleks. Oh appi. Aga päriselt, mis siis tehakse? Ei helista ju päris sõbrannale, et kle tule võta mu kaks last siit katkukoldest ära ja nakatu ka ise suure tõenäosusega meie leeprasse? Mis siis tehakse? Kas riik osutab sulle siis mingit abi või :D? Ausalt pani mõtlema.

Ühesõnaga täna me ärkasime ja… oleme elus! Nõrk on veel olla ja mul pea ka valutab. Kõht on jube tühi, aga isegi õuna nosimine tundus natukene too much olevat veel. Paraku peame me kargu alla ajama ja apteeki minema, sest otsi on andmas Kardo ema, kellele on kiiremas korras vaja tuua mingisugust ravimit. Lisaks pidi värske õhk ainult head tegema, seega üritame me selle 10 mintsase jalutuskäigu üle elada. Veel tahan ma osta antibakteriaalseid salfakaid ja kogu maja nendega üle tõmmata.

Jõudu kõigile, kes selle jubeda viiruse üle elanud on ja tugevat eluvaimu neile, kes selle käes hetkel kannatavad!