AVALDAN ARVAMUST Uncategorized @et

sussid püsti

24. juuni 2016

Kui te nüüd arvate, et sellest tuleb järjekordne “issand aita, ma oksendan ja situn end surnuks” postitus, siis saame kõik rõõmustada, sest päris nii see ei ole. Teie saate endid säästa end mõttepiltidest ja mina saan ennast säästa…surnuks oksendamisest ja sittumisest. Ma tegelikult tulin ausalt muust rääkima.

Nimelt panin ma tänasel jaaniööl last häbiväärselt hilja magama, sest meile siiski julgesid paar külaliseniru tulla ja seetõttu oli lastel lõbu laialt ja tralli kauemaks. Ja kui ma kesköö paiku Mariga voodis vedelesin ja ootasin, kuni see vigurvänt magama jääks, tuli mu pähe tavaline igaõhtune mõte: “No MIDA ma selle teise lapse nimeks panen?”.

Eks mul praeguseks on tekkinud mingid variandid, mida ma oma peas rohkem keerutan kui teisi ja üheks nendeks on Madli Ann, mille kohta üks mu tuttav ütles, et säärane nimi oleks väga imelik, sest see kõlaks nagu minu enda nimi. Ma ei hakka rääkimagi, et inimesed panevad lastele nimeks ka ju täitsa iseenda nime ja lisavad lõppu juunior vms, aga ega ma ei eita, et see tõepoolest kõlab üsna nagu Mariann. Samas Mari Johanna sisaldab ka endas nime Mariann, nii et selles suhtes oleks ju tore, kui mõlemad minu tütred saaksid kunagi tunda, et ma olen neile mõlemale andnud nime, mis tuleneb … minust? Ja nagu ikka, mõtlesin ma kohe järgi, et kui ma ükskord surnud olen, siis oleks ju mõneti vahva, et lapsed justkui ka minu nime edasi kannaksid, olenemata sellest, et perekonnanimi on neil isalt.

Ja NÜÜD ma siis jõuan selleni, kuhu ma jõuda tahtsin. Et ma olen suht terve elu mõelnud paljusid asju selle vaatenurga läbi, et: aga mis siis, kui ma juhuslikult ära surema peaks. Ja ma olen kogu aeg ka üsna kindel olnud, et ma noorelt ära suren. Ma ei tea, kui noor see noor on, aga väga suur osa sellest, miks te üldse seda blogi siin lugeda saate, on see, et ma tahan, et minust jääks midagi järele. Mitte, et see blogi nüüd jube väärtuslik oleks ühiskonnale või ilmarahvale, aga just minu lastele. Ma tahangi, et nemad saaksid kunagi lugeda, et milline inimene ma olin. Ja ma tahan, et nad näeksid, et ma olin jumala harilik inimene, kes teinekord ütles enne kui mõtles ja kes teinekord asjata tõmbles ja kes teinekord nahast välja puges, et kellelgi teisel hea oleks ja kes teinekord endale silmagi pilgutamata sea koju tassis, sest ta arvas, et selle kasvatamine saab olema sama “lihtne” kui koera kasvatamine.

Et noh, kui ma surnud olen ja nad juhtumisi ei saa mu käest küsida, et kas mina ka kunagi nii tegin või nii tundsin, siis olgu nad aga inimesed, avagu blogi ja tundku ennast hästi, et ka nende enda lihane ema on elus nii palju lollusi teinud ja öelnud ja mõelnud, aga ikkagi edasi pannud. Ikkagi edasi elanud. Ikkagi üle saanud.

Mulle kunagi üks nõialaadne toode ütles, et ma eelmises elus surin noorena sõjas, et sellest võib tulla selline hirm/teadmine, et ma suren noorelt. Ega ma nüüd ei tea pead anda, et kas ma päriselt ka eelmises elus noorena surin või mitte, aga ega ma ausalt öeldes otseselt surra kardakski. Ma kardangi ainult seda, et minust ei jää miskit järele! Just minu lastele, keda ma armastan nii-nii-nii palju, aga mis tolku sellest neile oleks, kui ma sureks ära nii vara, et mitte kumbki neist eriti mind ei mäleta ja ainukene tõestus selle kohta oleks see, et ülejäänud perekond neile aeg-ajalt heietab, et kle oiiii sa ei kujuta ette ka, kuidas see Mallu ikka teid armastas. See pole see! Mul suri endal isa siis, kui ma olin 2-aastane ja no mulle on ka öeldud, et mu isa armastas ja hoidis mind väga (noh, nii palju, kui üks mees, kes on suuteline oma last ära kaotama kuskile sauna/baari üldse ühte inimest armastada sai) aga ega sellest mulle eriti vahet pole, sest minu mälestustes teda pole, mingit imelist kirja ta mulle ka jätnud ei ole ja seetõttu, kahju öelda, aga minu jaoks on tegu sisuliselt võõra inimesega. Jah, võõra inimesega, kellest on mulle räägitud, aga need kõrvalised jutud ei ole ju need. Ja minu blogi on just see! Päris mina!

Nii et kui ma nüüd päriselt peaks noorelt surema, siis holy shit! Sellest saabki see postitus, mida Elu24 refereerib, et näete, Mallukas tunnetas oma surma ammu ette! Kas see pole mitte nii, et kõik need vähegi tuntud inimesed, kes on surnud noorelt, alati on kunagi kuskil enne rääkinud sellest, kuidas nad teadsid, et nad noorelt surevad? Omg, kas see tähendabki, et ma suren nüüd noorelt?! Holy shit! (Ps! Kui ma olen surnud ja te seda kunagi hiljem loete siis eee… tsau teispoolsusest *loe kummituse häälega*).

Kas te teate mõnda üli vana inimest, kes alati rääkis, et ta sureb noorelt, aga tegelt elas jube vanaks? Ma ka ei tea!

Samas ma tean seda tõde, et kui vanad inimesed lubavad “kohe” ära surra, siis nood tavaliselt elavad veel kõige kauem, nii et tegelikult vist lootust on, et ühel päeval olen mina ka ikka rämedalt vana ja saan mõelda, et huuh, I made it! :D Nüüd jääb üle veel mingi 50 aastat veel vastu pidada, siis oleks juba normaalne vast kõrvad pea alla panna.

Muidu täiega õudne on veel see, et kuigi mulle meeldib mõelda, et maailm on siiski laias laastus üks hea koht, kus heade inimestega ei juhtu halbu asju, siis ma tegelikult ju TEAN, et juhtub küll. Ja kui ma tahaks mõelda, et väikeste laste emadega ei juhtu ju kunagi midagi, siis no ava uudised ja esimese asjana saab sealt lugeda, et see väikse lapse ema, kes vähihaiguse ravi jaoks  raha kogus, suri ära. Kui õudne! Mida tunneb ta mees? Ta pere? Ja laps? Laps unustab ta mõne aja pärast ära (mitte, et ma nüüd siin halba sooviks või midagi kurja ennustaks, et ..no krt, saate aru küll ju? See on ju üsna väike laps?) ja siis ongi järel… tühjus. Ma muidugi ei tea, et võib-olla, kuna ta oli haige, siis ta ka ehk kirjutas midagi oma lapsele, mida tema saab kunagi lugeda ja vaadata, aga kes seda teab.

Äkki see teiste jaoks polegi nii oluline? Midagi lugeda? Omada mingeid killukesi kellestki? Ja kindlasti see blogi ei saanud alguse samal põhjusel, miks ta hetkel jätkub ja on. Aga see ongi see põhjus, et öelda: mina olin siin. Just selline. Oma kõigi heade ja halbade külgedega. Teie ees! Ja mulle meeldib, et siin on kirju mu lastele, mis on otse neile mõeldud, mida nad saavad lugeda, nagu ma vaataks neile silmaauku ja räägiks nende endiga. Mulle meeldib, et siin on minu igapäevamõtisklusi, mis teinkord vähe imelikud on, aga no mis sa hädaga ära teed, kui nad juba säärastena mu peas mõlguvad. Mulle meeldib ausalt selle blogi juures kõik, sest se on päris mina, oma päris elu, päris mõtete ja tunnetega.

Mõni päev on mul hea ja mõni päev halb, aga see ongi ju elu. See on see argipäev, mida ma siia talletada püüan. Ja kui ma kirjutaks siia ainult head ja ainult läbimõeldud kraami, siis mõelge vaid, kui ma peaksingi surema ja kunagi Mari vaataks mu blogi, mida ma igapäevaselt kirjutanud olen ja talle jääks minust hoopis teine pilt. Ei teagi nüüd, et kas see oleks halb või hea, aga ma pigem eelistaks, et juhuks kui ta ise kunagi juhtuks vigu tegema, et siis oleks lohutav teada, et ah pohh, emps tegi ka :D!

Ja no muidugi ma nüüd pidin googeldama “people who are sure they will die young” ja sattusin päris hea nalja peale. Ühesõnaga mingi inimene kurdab kuskil foorumis, et tal on jube hirm noorelt surra ja siis keegi vastab talle, et ega ma sind hirmutada taha, aga mul ka üks koolikaaslane oli kindel, et ta sureb noorelt ja ta surigi ala 2 nädalat peale keskkooli ära! Selle peale vastas teemaalgataja, et okei, tänks, ma nüüd mõtlen selle peale raudselt elu lõpuni, mille peale keegi kolmas vastas: “No mitte siis järelikult sinu õnneks kuigi kaua!”.

Ma ei tea, kas asi on selles, et kell on 01.19, et see mulle naljakas tundus, aga ma naersin…

Ühesõnaga, selline morbiidne jutt siia jaaniöösse. Selle asemel, et kuskil mööda aeda ussi taga otsida, mõlgutan mina rahumeeli mõtteid, et millal ma ära suren. Kuigi Kardo kutsus mind enne küll meelalt aeda telki, mis ta täna sinna püsti viskas ja pakkus välja, et me võiks sinna “ussi otsima” minna, aga kuna me oleme abieluinimesed, siis loomulikult valisin mina blogimise ja tema mängib siin minu ees xboxiga :D

Hoiame siis kõik pöidlaid, et ma noorelt ei sureks.

Ps! KUI ma peaks noorelt surema, huvitav, mis mu viimane postitus oleks. Päris feil oleks, kui viimaseks jääks mingi eriti hale SheIn kleidipostitus. Peaks vist hakkama iga postituse lõppu lisama väikselt, et kui see juhtumisi on mu viimane postitus siin ilmas, siis loe seda plz kummituse häälega.

I-Wanna-Live--I-Don--t-Wanna-Die--That--s-The-Hole-Meaning-Of-Life--Not-Dying--I-Figured-This-Shit-Out-Br-My-Self-In-3rd

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

42 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Ekee 26. juuni 2016 at 00:59

    Inglismaa kuninganna Victoria I oli täiesti veendunud, et ka tema sureb varsti peale abikaasa surma. Kui ta lesestus, kandiski kuni
    oma surmani vaid musta värvi rõivaid – järgmised 40a jutti (elas umbes 80neseks).

    Ja ka mu enda vanaema 50neselt insuldi järgi teatas kogu aeg, et ta tunneb uut insulti / vähki jms tulemas ja kohe teda kaasa
    viimas. Elas pea poole juurde (suri 95a). Tal polnud sugugi lihtne elu, enamus lähedasi tapeti NSVL poolt või jäid teadmata
    kadunuks, paranes rinnavähist, oli sunnitud matma abikaasa ja kaks last. Aga kange ja äge naine, nii kahju, et ta 95-selt juba ära
    läks aga tõesti hea meel, et see ei juhtunud siis, kui ta ise rääkis, et tal kaua enam elada pole jäänud.

  • Reply Kristo 25. juuni 2016 at 13:46

    See kui mingi loosimine jääks viimaseks postituseks, võib hinge jääda kriipima küll. Minul oleks väga hea meel kui saaksin lugeda
    oma (surnud) lähikondlaste mõtteid elust, paraku nii see pole. Nii et selles suhtes on see väga lahe “pärand” järeltulijatele. P.S.
    Väga humoorikas lugemine oli see postitus (niivõrd kui see antud teemal olla saab) ja küll neid elupäevi ikka jätkub. Elame veel! :)

  • Reply CT. 25. juuni 2016 at 09:01

    Olin jaaniõhtul üksinda kodus, ärkasin, tõusin voodist
    püsti, astusin ja komistasin, sain voolu ehk
    elektrilöögi. Vedas, et ära ei minestanud, muidu oleks
    mind leitud alles pühapäeval. Kutsusin kiirabi ja olen
    siiani haiglas jälgimise all. Olen mõelnud igasuguste
    asjade peale.. Tore on olla mingeid andureid täis ja
    teada, et süda võib iga hetk seisma jääda. Elektrilöögi
    võlud! Vähemalt olen elus ja seis stabiilne :) Igatahes
    on hirmus mõelda, et tegelikult võib väga lihtsalt
    surma saada.. aga ma ei põe! :)

    • Reply Mallukas 25. juuni 2016 at 10:25

      Issand, saa terveks!

  • Reply Ner 25. juuni 2016 at 00:25

    Su postitus tõi mulle ühe ütluse meelde, millele ma vahel mõtlen: “inimesed surevad kaks korda. Siis kui nad lõpetavad hingamise
    ja hiljem kui neid viimane kord mainitakse”.

  • Reply V 24. juuni 2016 at 22:36

    Mulle lõi ette kuidagi Jolanda Maria :D Mari Johanna
    ja Jolanda Maria.. :D
    Aga Madli Ann on ka väga kena ja lihtne nimi :)

  • Reply Tyy 24. juuni 2016 at 21:06

    * selle Madli Ann-i peale hõiskasin küll JUST! ÕIGE!
    * Kuulus inimene kes oli veendunud et ei ela üle 30 oli Salme Reek. Ta oli nii veendunud, et seetõttu ei
    lubanud enesele lapsigi, et jäävad orvuks. Tegelikult elas ikka pea 90-ks.
    * kuskil peale 20 eluaastat pea kõik mõtisklevad neil teemadel, kes rohkem kes vähem. Mõni liig
    sügavalt , tekitades endale sisemisi hirme. Hirm tõmbab halba ligi. Hirmule peaks vastu hakkama.
    Mulle tekitas enesetsensuuri usk/teadmine et mõtetega lood omale tulevikku, nii et hakkasin aina
    rohkem enese mõtteid kontrollima ja juhtima paremas toonis, suunas. Alul nii öelda igaks juhuks –
    tulemus positiivne enesetunne ja elunägemine. Usun ka sõna jõusse aina rohkem, seega ei loobi
    koledaid või negatiivseid sõnu kellegi suunas , ega halvusta, ka mitte ennast. Südamest vihaga öeldul
    on tuntav vihaenergia ja jõud. Saab ka teisiti oma pahameelt, nördimust väljendada-ilma vihata. Igaks
    juhuks mainin, et olen jalad maas inime ega harrasta mingit woo-dood. Pigem mida külvad, seda lõikad
    usku.

  • Reply Keiu 24. juuni 2016 at 19:35

    Madli Ann on äge.

  • Reply Kadri 24. juuni 2016 at 18:11

    Joanna Maria – sarnane õele aga samas mitte päris sama. Mari Johanna ja Joanna Maria Treimann

  • Reply Katrin 24. juuni 2016 at 16:46

    Seoses selle foorumi naljaga – must huumor on üle prahi!
    St ma naersin ka :D
    Aga teemasse – need mõtted on täiesti normaalsed :)
    vanus ja lapsed ja siis ikka mõtled noh selliste asjade
    peale :)

  • Reply maria 24. juuni 2016 at 16:06

    Punane ei ole sobilik magamistuppa, pidavat
    narviliseks tegema.
    Minu ainus unistus on, et oleksin lastel ja lastelastel
    olemas, tahan kasvatada oma lapsed suureks, sest ma
    tean kui palju armastust mul on neile anda, tahan neid
    naha sirgumas imelisteks inimesteks, aidata neid
    murede ja roomudega, neid kallistada iga paev ja oelda
    kui palju neid armastan.
    Kui kord tuleb aeg minna, loodan, et kusagil on koht
    kus koik uuesti kohtume ja naen koiki kalleid inimesi
    uuesti. Ja loodan, et malestused jaavad alatiseks
    minuga.

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 16:07

      Ah see punase jutt on jama, mul on kahes magamistoas tumepunased seinad olnud ja väga mnna oli :)

      • Reply maria 24. juuni 2016 at 17:43

        Mul tuttav tegi terve magamisoa erkpunaseks,
        see oli natukene palju minu jaoks.
        Tume veinipunane oleks vist taitsa ok.

  • Reply Mona 24. juuni 2016 at 15:59

    Omg…ma mõtlen täpselt samamoodi surmast kogu
    aeg. Lohutav teada, et selliseid hulle leidub veel :)
    Ja Madli Ann lihtsalt ruulib nimena.

  • Reply Rab 24. juuni 2016 at 11:13

    mallukas, ma ei teagi, mida öelda.
    lihtsalt props! see postitus avas
    minu jaoks uue vaatenurga sinu
    blogile. äkitselt muutus kõik siinne
    ebanormaalsus minu jaoks
    normaalsuseks. sa oled vägev!

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 11:23

      Ma isegi ei saa aru, kas sa mõnitad mind või mitte :D:D Aga kui ei siis tuus ju :D!

      • Reply Olen üks lahe mutt 24. juuni 2016 at 13:36

        Hahahahhahaah!

  • Reply A 24. juuni 2016 at 10:14

    Kui minu vanavanaema sai 30, siis teatas ta kõigile, et
    tema hakkab nüüd surema. Nüüd on ta 95, tervis
    täitsa korras, aga kõik need aastad on ta seda juttu
    justkui mantrana korrutanud. Nii et on küll neid
    jutupaunikuid, kes hakkavad noorelt surema ja lõpuks
    elavad oma lastestki kauem.

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 10:17

      Jumal tänatud, su vanavanaema andis mulle lootust :D!

      • Reply Kaja 24. juuni 2016 at 13:21

        Meie suguvõsas on ka üks selline “kohe hakkan
        surema”. Ämm ütles, et tema on seda juttu
        kuulnud 30 aastat. Ma isegi ei tea, kui vana ta on,
        aga temast on saanud juba vanavanavanaema :)

  • Reply E.e. 24. juuni 2016 at 09:20

    Oeh, palun ürita mitte niimoodi mõelda, kui see
    kuidagi võimalik on. Mõttel on suur jõud.

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 09:41

      Ma olen ÜRITANUD mitte mõelda terve elu, aga no mis sa hädaga ära teed :D

  • Reply helen 24. juuni 2016 at 09:03

    Ma kirjutan ka lastele päevikuid, küll paberile mitte internetti. Otseselt mitte selleks juhuks kui ma suren vaid lihtsalt
    mälestuseks, ei jää ju meelde kõik :D Aga noh kui mind enam pole, siis on seal palju häid soove ja mõtteid, samuti beebiraamatutes.

  • Reply ;) 24. juuni 2016 at 08:15

    Eee…väga kummaline postitus pärast jaanipäeva…Ja
    üldse soovitatakse oma mõtted helgetena hoida, sest
    mõttejõul on suur jõud :)

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 08:22

      No selles suhtes, et ma MÕTLEN seda nii või naa, olen ju kogu aeg mõelnud, lihtsalt nüüd panin kirja :D

  • Reply Inksu 24. juuni 2016 at 08:03

    Malllukas Krt ajad siin mulle hommikul vara klombi kurku.

    Minu ema suri kui olin 8 aastane. ja kuigi mul on natuke mälestusi temaga seoses. siis nüüd kui tema surmast on möödas 20
    aastat siis ma ei mäleta enam tema häält väga selgelt. Aga üle aasta tagasi sain oma vanaemalt kirja. Kirja mille kirjutas minu
    ema kui ta oli minu sünnitanud ja oli haiglas. See oli lihtsalt maailma kõige erilisem kingitus või märk minu emalt et ta on minu
    jaoks olemas. Ja lahe on lugeda milline ma olin kui ma alles sündisin :)

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 08:23

      Issand kui lahe! No mitte see, et su ema surnud on loomulikult, vaid see, et ta sulle selle kirja kirjutas ja et su vanaema seda sinu jaoks nii kaua alles hoidis. Mul tuleb ka kohe pisar silma, kui õnnelik sa olla võisid :))!

  • Reply Kk 24. juuni 2016 at 07:52

    Mulle meeldiks mingi lihtne nimi Mari kõrvale. Nagu
    Liisu, Nelli vms :)

    • Reply Aidi 24. juuni 2016 at 10:47

      Ega Mari nimi ei ole Mari ju :D Ta on ikka Mari
      Johanna :)

  • Reply Banaan 24. juuni 2016 at 06:35

    Mina kardan surma ausalt öeldes, kardan seda, et ei näe oma lapsi, kardan, et neid ei armastata nii palju kui mina neid
    armastan, kardan, et kui mees leiab uue naise, siis see ei võta lapsi omaks ja mees lepib sellega (olen talle korduvalt öelnud, et
    see pole ok, lapsed peavad olema tähtsamad, ja usun et ta on selline nagu ma arvan, et ta on), kardan, et inimesed tegelt ka
    näevad, et ma olengi elanud nii, et mul pole pennigi kõrvale pandud, loodetavasti matuseraha saan kokku ja no üks maamaja ja
    korter Tallinnas on ka laenuga ostetud, et no midagigi, aga tegelt oma perekonna silmis, nad endiselt justkui hellitavad lootust,
    et ma ikka päriselt pole tuisupea, kes sõidab aasta otsa ringi autoga, millel pole ülevaatust, või tellib uue registripassi ja see
    ootab teda aasta aega ARK-s. Ühesõnaga kui ma ära suren, siis ma kardan pettumust omade hulgas enda suhtes. Ühesõnaga
    ma kardan surma väga, ma tahan elada ja toimetada ja oma lapsed suureks kasvatada. Minu ema suri ka vähki kui ma olin 12
    aastane, ma mäletan teda, aga isale jäi ka kaks tütart uus naine ja ehkki uus naine oli meiega kannatlik, olime me nii
    pubekalikult okkalised, et lõpuks jäime üksi elama korterisse, kus vanaema käis aegaajalt pesu pesemas ja isa süüa toomas, aga
    muidu isa oli siis uue naise ja tema lastega. Sel ajal oli see olukord hästi mõnus, ma olen oma õega väga lähedane, isa on nagu
    kindral ja ilma temata oli parem elada, aga sellest on jäänud distants meie vahele, ükskõik, kui väga seda ka ei püüaks
    parandada nüüd läbi lastelaste või perekondlike olemiste. Seega oma lastele ma seda ei soovi. Sorry, kirjutasin nüüd endast
    välja selle hirmu. Kusjuures ma oma ego kergitan tavaliselt sellega, et mõtlen, kuidas me lapsena üksi kasvasime, õde on mul 1
    a noorem, ja ikka käisime koolis, ei sattunud kuskile halba seltskonda, käisime trennis ja huviringis ja tegelt said meist ikkagi
    väga tublid ja toredad inimesed, oleks võinud minna ka teisiti…

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 08:27

      Nagu ma aru saan, siis enamik su hirme ongi pärit su enda lapsepõlvest. Eks see ole loogiline, samamoodi ka mul. Ma sinu asemel muidugi seda pettumust ei maksa vast karta, sest kui sa surnud oled, on kõigil arvatavastu hoopis väga kahju ja neil on suva, kas sul sääste on või mitte. Nüüd sa panid mind mõtlema, et ega mul ka pole mingeid sääste, aga no matuseraha oleks ka ju nadi kõrvale panema hakata. Niigi palju võiksid lähedased ikka teha, et mind mahagi matta :D Ega ma palju sooviks, võiks keegi mind ära tuhastada ja kuskile visata, mis seal laibaga ikka mässata.

      Aga sina ja su õde olite tõesti tublid :)!

    • Reply Greiss 24. juuni 2016 at 14:18

      Äkki elukindlustus võtaks neid hirme natuke vähemaks? Ma ühelt poolt usun, et kui oled enda poolt teinud n.ö kõik, siis midagi
      hullu ei juhtugi. Samas mustema stsenaariumi korral jääks vähemalt viisakas summa maha (kui muule lisaks see materiaalne pool
      muret teeb).

      • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 14:21

        Ma ka hiljaaegu mõtlesin, et võiks igaks petteks ka teha elukindlustuse!

  • Reply Lisku 24. juuni 2016 at 05:57

    Esiteks. MADLI ANN on väga äge nimi. Panegi see!
    Teiseks. Hirm on hea hirm viib edasi, aga ära tunne
    surma ees hirmu. Karda, et sinust ei jää midagi maha
    aga ära karda, et siis kui sa sured.
    Ela teadmisega, et sa püüad endast igalepoole jälje
    jätta, Mari südamesse, Madli südamesse, Kardo, enda
    lähedaste ja meie, võõraste inimeste südamesse. Ja
    ela nii, et sügavamad jäljed oleksid ilusate asjade
    jäljed.

  • Reply Ketu 24. juuni 2016 at 01:58

    Ma tean naist, kellele öeldi kunagi, et ta elab
    18 aastaseks(tal südamerike). Nüüd ta 50+
    juba :D näeb veel pensioni niimoodi ära :D

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 08:28

      See on selles suhtes teine asi, et tema ISE ju ei arvanud vast lambist, et ta sureb :D Arstid arvasid – need arvavad minu meelest kogu aeg, et keegi sureb ja siis ei surdagi.

  • Reply H 24. juuni 2016 at 01:21

    Minu vanaisa rääkis juba 80, et tahab ära surra. Okei,
    polnud noor, aga rääkis seda pea 10 aastat. Nüüd 89
    ta kahjuks suri ja piineldes haiglas. Sellist lõppu ma ei
    soovi kellelegi :(. Ilusat jaani teie perele! :-)

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 08:29

      No 80 pole ka enam noor inimene ja tõesti jube kahu, et ta piineldes minema pidi :( Vaene vanaisa, aga noh, nüüd saab ta vähemalt pilvepiiril tantsu panna! :D

  • Reply Riina 24. juuni 2016 at 00:47

    Ma olen terve elu kartnud surma, üks kord oli lausa nii
    hull hirm, et lõpetasin Pärnu haiglas, kus mind
    rahusteid täis topiti. Peale seda sain ravi mingi
    kuukene ja siis nüüd järgnevad aastad olen üritanud
    seda hirmu enda sees hoida rohkem, aga just nüüd
    rasedusega miski pärast on tekkinud kah jälle
    suuremad surma mõtted, et äkki lähen ja mis siis saab
    mu ümber jne. Muidu vanemad rääkinud, kuidas ma
    väiksena kogu aeg käisin neil kannul jutuga, et kohe
    hakkan surema ja enamik õhtuid ei julgenud
    magamagi minna. Praegu muidugi aitas neid mõtteid
    võimendada ka mingu õudukas, mis just tv6’st tuli, kus
    räägiti, et surma eest ei anna lihtsalt põgeneda. :D

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 08:31

      Uuuh, sul on küll õudne keiss! Nagu öeldud, siis surma ENNAST ma nagu ei karda, sest kui ma pauhh ära sureks, siis ma ju ei teakski seda väga karta vaid oleks nigu naksti surnud. Aga ma usun igast kummitusi ja asju ja siis ma kardaksin seda, et ma pean siin edasi passima ja oma armastatuid vaatama, kuidas nad mind igatsevad :( (ja et igatseksid, kurat!!!) :D

  • Reply Leevi 24. juuni 2016 at 00:43

    Väga hea postitus! Ma olen samamoodi alati arvanud, et suren noorelt ja mul ka muidu mingit erilist hirmu polegi kui ainult hirm
    nende pärast kes maha jäävad – mees ja lapsed. Aga niimoodi ma polegi mõelnud, et võiks blogi kujul midagi endast just lastele
    maha jätta, et nad emast tulevikus rohkem aimu saaks… Peaks vist taas aktiivsemalt blogima hakkama (oi kui palju kordi ma olen
    seda mõelnud :D )

    • Reply Mallukas 24. juuni 2016 at 08:32

      No vot, ideekene siis sulle :D Muiugi oleks nats imelik, kui me kõik muudkui blogiks, et no JUHUKS kui ma suren, siis ma mainin ära, et pliis värvige keegi magamistoa sein punaseks ära, ma olen ammu seda teha tahtnud, aga ei viitsind vms :D