“hui” ja miljon teemat

Mu blogist saab varsti ehe “päevaraamat”, aga no mis sa hädaga ära teed, kui millegi erilise üle spekuleerida pole ja tahan vot niisama lobiseda. Homme tuleb jälle töölainele tagasi kebida, kuigi tõele au andes tegin tänagi tööd, aga sellegipoolest oli selline mõnus päev. Või no, siiani on.

Igatahes oli tänase päeva ainukene missioon kebida Nõmme turule, sest härral oli vaja nelja pika kurgi taime. Minul oleks idee poolest vaja olnud meie magamistuppa prügikasti ja mustapesukorvi, aga kuna ma ei lootnudki neid turu pealt leida, siis läksin niisama moe pärast kaasa.

Sinna otsustasime kebida bussiga, sest kui siin ilmas on midagi, mis Marile rohkem meeldiks kui asju laiali loopida, siis on selleks bussiga sõitmine. Seega lapse rõõmuks sõitsime need paar peatust ja olimegi kohal.

Mari bussi oodates isale pahaseid pilke heites, kes oma ILASE näpuga teda puhastama kukkus. Iuu!

Eriti feil oli see, et me ei taibanud sularaha välja võtta ja seega jõudsime me vaevu osta paprikataimi, koti kurke ja kimbu lilli, kui meil sularaha otsakorral oli. Ja loomulikult olid kõik need letid, kust ma midagi osta soovisin, just sellised, kus sai tasuda vaid kaardiga. Seega jäid ostmata hirmkallid kukeseened ja herneid. No lihtsalt ei viitsinud automaadi juurde minna.

Tegime väikse jäätisepausi, kui Mari avastas purskkaevu ja eeldas, et sinna on igati normaalne sisse ronida. Hakkaski ennast rahumeeli paljaks kiskuma keset turgu. Mina, hea emana, tegin ikka enne ühe pildi ka, enne kui väikest daami takistama hakkasin. Sellele järgnes muidugi üks suurem solvumine ja minema jooksmine, mis omakorda kulmineerus kukkumisega ja põlvele haiget saamisega. See oli selge vihje, et on aeg hakata kodu poole liikuma.

Aga vot. Lahkudes jäi meile silma alla lett, kus müüdi pika kurgi taimi. Kardo palus kohe neli tükki sisse pakkida, mõtlemata, et ühe taime hind oli 1.50€, aga meil oli vaid 4€ sulas. Kardo nahhaalsus tuli talle kasuks, sest kui müüjatädi kuulis, et suure suuga tellinud härral raha piisavalt polegi, halastas ta meile ja andis meile soovitud taimed kogu raha eest, mis me taskutest ja kottidest välja kraapida suutsime. Vähe üle 4€ ja neli kurgitaime oli olemas. Win!

Koduteel põikasime korraks läbi Stiilisahvrist, kust Mari haaras endale ühe lastetelefoni. Teate küll, selline juhtmega ja puha. Ma imestasin, et ta üldse teab, et selline asi telefon on, aga selle ta igatahes kõrva äärde pani ja lobisema hakkas. 1€ eest polnud kahju talle seda siis koju ka tuua.

Aa muuseas, poes Kardo võttis ta korraks sülle, et ma saaks natsa ringi vaadata, mille peale Mari mulle kohe lehvitas ja “geagaega!” hüüatas. Esiteks ei taha ta mitte kunagi lehvitada, kui ma palun, et Mari, tee nüüd tadaa kellelegi ja veel vähem kasutame me kodus tihti sõna “headaega” aga noh, ju siis ta leidis, et meie teed võiksid nüüd hargneda 😀

Kui me kõndisime mööda Sõõrikukohvikust, pidime me loomulikult ostma tagasihoidlikud poolteist kilo pontšikuid ja hakkasime siis lõpuks koju sättima, kui hakkas vihma sadama. Iroonilisel kombel oli Kardo kodust väljudes vihmavarju kaasa võtnud, kui ma talle ütlesin, et see on “kõige mõttetum asi, mida kaasa vedada” ja et nagunii ei hakka sadama.

Alguse tibutamine oli poolel koduteel juba full on paduvihm, aga kuna soe oli, siis tegelikult hullu polnud ja olukord oli pigem naljakas. Mari sai kenasti oma vankris vihmavarjus olla ja meie kõmpisime ligunedes kodu poole, endal käed pontšikuid, plastiktelefone ja kurgitaimi täis.

Vahetult enne koju jõudmist jäi Mari magama, aga kuna Kardo leidis, et vankris on ikka ebamugav magada, otsustas tema Mari üles viia, et ma saaks vähe tööd teha. Noh, ühe artikli tegingi valmis, aga Mari enam magama ei jäänud. Ju siis sai oma 10 minutiga une täis, igatahes tulid nad tunnikene hiljem lööduna koos alla ja Mari väljendas soovi hoopis oma “aiabasseini” minna. See muidugi tegelikult pole bassein, vaid harilik kaanega liivakast, aga me oleme sinna sooja vett pannud, et ta saaks hea ilmaga terrassil sulistada. Vannis kipub ta jubedalt pritsima ja vett valama ja laamendama, seega on seda mõistlikum terrassil teha.

Nojah, vihma küll sadas ja müristas kurjakuulutavalt, aga et toredam oleks, siis panime selle ikka sooja vett täis ja vett et pullim oleks, lisasin vahtu ka. Nõnda see röövik seal istus vihma käes ja sulistas omaette. Mina hakkasin samal ajal süüa tegema ja Kardo vaatas, et vesi ikka soe püsiks ja tassis vahepeal truult sooja vett peale.

Mul oli tänaseks plaanis proovida ära see kuivaineletist pärit sojahakkmass, et sellega Aili kombel bologneset teha (link). Ega ma täpselt retsepti ei jälginud, panin suht huupi ja vaatasin samal ajal Masterchef Australiat. Poole söögitegemise pealt suutsin värskete hapukurkide saamiseks homseks purki toppida ka hunniku kurke ja marinaadi jätta porgandid, et neist homme midagi hot dogi laadset teha. Jällegi, Aili järgi.

Panime Kartsiga künatäied kohvid ka sisse, sest selline vihmane ilm teeb oleku jube uniseks. Mitte, et kohv mind üldiselt üldse väga virgutaks, aga no kui Kardo nad juba valmis tegi, siis kes olen mina, et seda mitte juua. Lõpuks sai söök kah valmis.

Söök on aus ja hea, ainult, et ma veendusin taaskord selles, et selline “liha asendamine” ei ole minu jaoks. Mu bolognese oleks täpselt sama hästi maitsenud ja siis, kui ma selle sojapläga ära oleks jätnud ja lihtsalt seente ja sibulate ja küüslaugu ja kõva juustuga teinud oleks. Eks edaspidi tean ja ei hakka vaeva nägema. Parem söön tavalist sööki, mis ei ürita midagi imiteerida.

Selle uduse pildi panin siia vaid seetõttu, et uhkustada oma vakstuga (lause, mida ma poleks iial arvanud, et ma ütleksin). Mari suudab süües vahepeal hirmsasti läbustada ja mu kriidivärviga kaetud lauale ei meeldinud see üldse. Seega ostsin Prismast sinise vakstu ja olen eluga rahul.

Ps! Kuna Kardo oli haige ja pühad olid, siis on Kardo terve nädala kodus olnud (v.a esmaspäev) ja eriti suur oli mu üllatus, kui ta mainis, et tal tuleb ülejärgmisel nädalal puhkus. Jeee! Ma unustasin selle jumala ära, kuigi Kardo iga aasta võtab “sünnapuhkust”. Ma ei jõua ta sünnat ära oodata, sest mul on talle nii lahe kink!

Ja juulikuus hakkavad ka Mari esimesed teraapiad. Järgmisest esmaspäevast perenõustamine ja loovteraapia ja siis logopeed ja sada asja. Just vaatan siin seda kalendrit ja mõtlen, et krt mul oleks vaja mingit märkmikku, mis hakkaks juulikuust. On selliseid? Oskaks keegi mulle sellise tellimuse peale teha? Jube keeruline on neid kõiki meeles pidada ja tööasju oleks ka hea kuskile kirja panna. Ja blogiasju… Ühesõnaga, kes tahab ja oskab sellist tellimustööd teha, siis kirjutage!

Aga natukene naljakas (ja muidugi tore ka) on see, et kui Adelis sai need ajad nii ammu kirja pandud, siis viimasel konsultatsioonil pidin ma kogu aeg nentima, et ei seda ta ei oska ja seda ka ei oska ja seda ka pole teinud. Ja nüüd ütleb ta juba peaaegu kümmet sõna (mitte igapäevaselt) ja teeb igasugseid asju, mida näiteks kuu aega tagasi kunagi ei teinud. Mõelda vaid, ja kogu see teraapia trall pole isegi mitte alanud. Lihtsalt… ise hakkas!

Sellega meenus mulle hea nali eilsest magamapanekust. Nimelt vedeles Mari minu kõrval voodis ja niheles vaikselt voodist välja. Kui ma siis ütlesin, et Mari, marss pea padja peale! Siis ta vaatas mulle silmaauku ja ütles midagi, mis kõlas nagu “kalli”. “Oiiii, Mariii, kas sa tahad kalli?” heldisin mina ja unustasin, et magama panemisel ei tohi suuremat lobisemist olla. “Tule siis emme juurde!”.

“Hui*,” ütles ta ja jooksis minema.

* See võis tegelikult täiesti vabalt “ei” ka olla (suure tõenäosusega oligi, sest meil pole kombeks väga tihti “hui” öelda :D), aga ma täiesti ebavanemlikult naersin selle siira “hui” ja põgenemiskatse peale. Millal mulle see aasta ema auhind ükskord postkasti tuleb?!

Ps2! Mind kutsuti Raadio2’te intekat andma.

Ps3! Mari jäi mulle just seda kirjutades peale magama. Huvitav, kas inimene võib pool seitse ööunne jääda, või ärkab ta nüüd paari tunni pärast üles?