LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

päev paavianiga

1. juuli 2016

Eile mõtlesin, et olen siis vahelduse mõttes ka hea ema ja teen Marile lasteaiavaba päeva. Ma ei tea miks, aga mulle on mitu korda jäetud kommentaare, et HEAD EMAD neid teevad, ma ju ei taha sugugi halvem olla. Hommik oli selles suhtes idülliline, et mina vedelesin hambad laiali voodis ja magasin, kui Mari mulle kaissu tuli, teki alla ronis ja vaikselt lammas Shauni raamatut sirvis. See õnnis moment kestis lausa mingi paar minutit, kuni ta mul füüsilise jõuga silmad lahti kangutas ja käest kinni võttis, et me ükskord kargu alla ajaks.

Tulime siis alla, panime ühed banaanid hinge alla ja nii kaua kuni Mari värvis, kasutasin ma aega ära ja tegin tööd. Siis oli vaja kiiresti koristada, sest vaibamees pidi ju tulema. Mitte, et vaibamehe tulek nõuaks ilmtingimata koristust, aga viisakas justkui nagu oleks. Nii juhtuski, et kell pool 11 oli mul hommikusöök söödud, vaibamehega sotid selged, toad korras ja peale tuli hirmsamat sorti kukeseene isu. Mõtlesin, et vaatan rahulikult ühe osa Masterchef Australiat ja teen kukeseeneroa valmis, aga siis meenus Marile, et ta tahab teha igasuguseid asju. Alates pusle kokku panemisest, lõpetades kõrsikute jogurti sisse kastmisega ja terve ilma jogurtiseks tegemisega.

DSC_3810

DSC_3812

DSC_3818

Mina ei tea kuidas ma selle masuurikaga võitlemise ajal selle ära tegin, aga võttis kõigest kaks tundi, kui mul köök enam vähem jogurtist puhas ja söök valmis. Sõime siis Mariga jälle väheke, selle plaaniga, et nüüd võiks ju tegelikult varsti magama sättima hakata. Mari aga arvas, et võiks võtta oma nukuvankri ja teha väikse jalutuskäigu. Ma pidin nagu kaasa minema.

Nõnda hakkasimegi me preili valitud suunas liikuma ja tema suund viis meid otsemaid tiigi juurde, kus elavad vist universumi sõbralikumad pardid. Nood on inimestega nii harjunud, et jalutasid meile sellise moega vastu, et andku me nüüd heaga neile miskit söödavat. Meil, lurjustel, ei olnud aga mitte midagi söödavat kaasas, seega pidi pardid leppima lihtsalt ühe väga entusiastliku lapsega, kes esiti püüdis neile kalli teha ja siis pakkus neile külakostiks ainukest asja, mis tal kaasas oli – enda Sipsikut.

Siinkohal olin sunnitud mina sekkuma, sest mul ei olnud mingit isu sinna tiiki Sipsikut päästma ronida, mistõttu ma Sipsiku nahhaalselt ära võtsin ja pingile panin. Viga. Saatuslik viga. Arvestades seda, et tegu oli unise lapsega ja lisada sinna juurde see, et ma keelasin talle midagi nii harilikku ja loomupärast, nagu Sipsiku partidele kinkimine, oli tulemuseks kaos.

Mari röökis ja peksis mind, üritas Sipsikut tagasi saada. Üritas minema joosta. Üritas mind nukuvankriga näkku peksta. Karistuseks proovis ta ühe korra ennast isegi ära uputada, aga ma muudkui võitlesin temaga nagu kõige dramaatilisemas action filmis, kuni ma lõpuks ta lihtsalt kinni nabisin, Sipsiku ja vankri teise kätte haarasin ja hüsteeriliselt röökiva lapsega kodu poole lonkima hakkasin.

Peale viit meetrit hakkas mu kõhus pistma. Ei ole see raseda elu nii kerge, et muudkui tassi ja jookse. Niipea kui ma Mari maha panin, jooksis ta tagasi tiigi äärde, valmis vette viskuma. Enne iseenda ohverdamist viskas ta vette enda jalanõud ja kaabu, mistõttu olin ma ikkagi sunnitud vette ronima ja need ära tooma.

Persse küll! Kahmasin veel otsustavamalt selle paljajalgse rööviku, vankri, jalanõud, Sipsiku ja tulin nii ruttu koju, kui vats lubas ja jalad kandsid. Mari röökis nii kõvasti, et kui ma ei teaks, oleks ma arvanud, et keegi teda parasjagu silmaauku pussitab. Kodus halastas mu peale Lea, kes Mari hoopis enda juurde lõunaunne viis, et ma natukene tööasjadega tegeleda saaksin. Lubasin veel enne suure suuga Marile, et kui ta ära tudub, siis lähme uuesti parte vaatama ja võtame neile süüa ka kaasa.

Kaks tundi und möödus kui linnutiivul ja juba oligi Mari, kaabu peas ja vanker näpus, värava taga lõgistamas. Ise näitab näpuga metsa poole ja korrutab “sia-sia!”. Ma jällegist pean eeldama, et see ehk vast tähendab “seal?” Polnud vaja olla geenius, et mõista – eelnevat lubadust on mäletatud ja on aeg minna partide juurde. Nojah, võtsin siis kaasa karbi kaerahelbeid ja jooksin Marile järgi, kes ei jõudnud oma aeglast ema ära oodata ja omavoliliselt juba astuma hakanud oli. Kahmasin veel kaamera ka kaasa ja jooksin talle järele.

DSC_3828

DSC_3826

DSC_3827

Ma veel kujutasin ette, kuidas nüüd on puhanud Mariga seal lust olla ja kuidas ma teen palju ilusaid pilte ja veedan imelist kvaliteetaega oma tütrega. Kui me olime juba otsapidi tiigi juures, kostus mu selja tagant mingi “kappadi-kappadi-kappadi”, kelleks oli ustav sõber Lotte. Ilmselgelt olin ma Marile järgi kiirustades värava kehvasti kinni pannud ja nõnda kasutas Lotte võimalust ja ühines meiega meie rännakul.

Iseenesest poleks nagu hullu olnud, aga tal polnud ju rihma ja ta on jumala pöörane loom. Erilisteks huvideks on tal inimeste peale hüppamine ja nende hirmutamine. Loomulikult ka partide hirmutamine. Aga teha ei olnud midagi, sest Mari oleks vist segi keeranud, kui ma oleks koju tagasi läinud ja ega Marile ju öelda saa, et kuule oota sina siin tiigi ääres, kuni emme kodust Lottele rihma toob. Pidin hakkama saama ja lootsin, et noh, kaua me ikka seal tiigi ääres oleme. Anname oma helbed ära ja tuleme tulema.

DSC_3874

DSC_3861

Mari tõesti usinalt valas partidele helbeid, kes isegi täitsa lähedale tulid, kuni neid märkas Lotte, kes segi keeras ja vette tormas. Olgu öeldud, et ta pole elu sees enne ujunud, mistõttu ta vees sellise näoga oli, et oh shit, mis ma nüüd tegin!? Kas ma tõesti jooksen vees?! Igatahes pardid suuutis ta minema peletada ja siis alles kogu meie kammajaa pihta hakkas.

DSC_3858

Mari läks ülinärvi, et pardid minema läksid, mille peale viskas ta kaerahelbepaki vette. Mina muidugi pidin sellele järele sumama, sest pole kuigi kaunis kui meie tiigikeses kellegi kaerahelbepakk ujub. Selle ajaga oli Mari endal jalast ära võtnud jalanõud, kiskunud jalast ära püksid (kuhu ta oli pissinud) ja üritas parasjagu vette visata oma kaabut, kui ma teda takistasin.

Röökiva Mari kõrvalt ilmus pilti veel röökiv vanatädi, kes karjus, et pangu ma oma koer rihma otsa. Üritasin talle seletada, et ma hea meelega paneks, aga ta jooksis meile ootamatult järele ja rihma ta endaga kaasa võtta ei taibanud, see jäi koju. “MINGE KOJU SIIS!” röökis ta mulle näkku.

Mul tulid pisarad silma. Persse küll, ma oleks hea meelega koju läinud, aga no kuidas ma lähen, kui mul on palja tagumendiga vihane laps, lahtine koer, nukuvanker, kaamera ja käekott. Olin endale paraja augu kaevanud ja valmistusin juba selleks, et sinna tiiki ma ennast ära uputan, taustaks lapse nutt ja vanamuti sõim. Samal ajal nüpeldas Mari mind kusiste pükstega.

Kõigele lisaks oli mul uus telefon, kus sees polnud ühtegi numbrit. Õnneks FBi sain, palusin Kätult Kardo numbri ja nõnda helistasin ma Kardole: “Tule tiigi äärde – võta kaasa Mari vanker, Lotte rihm ja kaerahelbeid. ELUGA!!” Ja nõnda sündis. Tuli Kardo nagu vanajumal ise. Päästva rihma ja vankriga.

Nõnda veetsime me õndsad 15 minutit, kus Mari sai rahulikult parte sööta, sest Lotte oli kenasti kinni pandud. Mari oli küll püksata ja paljajalu, aga no vähemalt ei röökinud ega üritanud metsa joosta. Isegi kui ta oleks seda teinud, oli mul nüüd ustav abimees Kardo näol olemas ja kohe parem oli selle rüblikuga seal niimoodi olla, ilma, et peaks hinge kinni hoidma, et mis ta nüüd järgmiseks teha otsustab.

Ühesõnaga – elu paariaastasega on nagu elu ühe taltsutamata paavianiga. Armas, aga raske. Raske, aga armas.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

69 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Heleri 14. juuli 2016 at 14:47

    Seda kõike lugedes tuleb tõesti naer peal,aga kujutan,ette kui kohutav oli sul sel hetkel :( Minul on 4 aastane põnn,kes veel ei
    räägi kahjuks ja nii on päris keeruline temaga kuskil käija. Kui sa ei suuda talle selgeks teha,et ei tohi seda ja toda ja ta vastab
    vaid pudikeeles või kisaga. Täna mõtlesin,et käiks temaga esimest korda kinos,et kuidas läheb. Saime bussiga kenasti
    mustamäe keskuse juurde,sest talle meeldib bussiga sõita. Saime ka kenasti keskusesse sisse ja liftiga ülesse korrusele. Läksin
    varakult sinna,et saab piletid joogi ja olukorraga tutvuda. Kõik oligi nagu hästi :) Saime saali sisse ja poiss nosis oma nänni ja
    vaatas reklaame,mis tuli. 25 minutit reklaami ja hakkas pihta film,siis vaatas kutt otsa ja eeldasin,et tahab pissile ja võtsin ruttu
    asjad ja panin välja saalist. Saime pissil käidud ja kutt keeldus tagasi minemast :( No selge ei hakka tirima ja lähme siis ära.
    Saime keskusest välja ja hakkab suur jonn,sest suund on vale ja tema ei taha minna sinna kuhu mina. Eks saime suure kisa ja
    jonniga liikuma. Muidugi jonni jagus nii bussi oodates,sealt mitte maha tulles. Iga poe juures tuleb suur kisa,sest peaks ju igas
    poes käima. Ja kui üritad vähegi ise selle olukorraga toime tulla on nii palju tapvaid pilke milline ema. Nii ma vapralt mõtlen iga
    see hetk,et ma kunagi ei lähe temaga õue kuni järgmise korrani :) aga soovin sulle jõudu ja jaksu,sest tean,kui raske on ka
    tavaline õueskäik lapsega :D

  • Reply Brit 14. juuli 2016 at 09:20

    Seda lugedes tuli naer ja nutt samaaegselt peale, sest teiste jutte on ikka naljakam kuulda/lugeda, samas on mul kodus endal ka
    üks paavian. Kui loen su jutte, siis pigem võtan seda kui meelelahutust (kirjutada saab tuhandes erinevas võtmes, rõhuasetusi
    saab panna erinevatesse kohtadesse) ja imelik oleks hakata iga sõna kallal peas vaaritama, kritiseerima, et mis inimene sa küll
    selline oled? :D ma vist pole selles suhtes tüüpiline eestlane, kes leiab, et kõik teised inimesed on väärakad ja ise ikka
    superinimene.

    Kui mul polnud lapsi, siis arvasin ka, et need lapsed, kes ei suuda laua taga rahulikult istuda, peksavad oma vanemaid, ei kuula
    sõna – need on käest lastud lapsed. Aga kõik lapsed on erinevad ja seda sain tunda siis kui ma sain endale ühe paaviani. Ta ei
    suuda paigal olla, juba kõhus mul oli tunne, et ta ei magagi ja terve oma elu ta ongi olnud rahmeldis. Ta jalad ei püsi paigal isegi
    söögilaua ääres. Ta on justkui rahutu hing ja mu isa on siiani samasugune – kogu aeg käed-jalad käivad ja tal on füüsiliselt valus
    kui ta peab vaikselt ühekohapeal istuma ilma ühtegi lihast liigutamata.

    Siis osad trikid lihtsalt ei tööta – näiteks kui last traksidega käru külge kinni panen, siis ta võib röökida nii, et tõmbab hinge
    kinni, hakkab oksekõõkse tegema ja mõnikord tekib hirm, et ta suudab oma suure jõuga mu Roan Maritast püsti tõusta ja käru
    selja peal minema joosta. Olen aru saanud, et jõuga lapsest üle rammimine kangemate isendite puhul ei tööta – leplikud lapsed
    murduvad kergesti. Ja minu süda ütleb, et see on vale, tuleb leida parem viis. Pigem tuleb kasutada kavalust kui jõuga
    domineerimist.

    Ja teiseks, lastel ongi häid päevi ja halbu päevi – täpselt nagu suurtel inimestel, mõnikord lihtsalt tuleb jonn peale. Pealegi kui
    laps on väsinud, siis ei aita ei kavalus ega teerulliga ülesõitmine.

    Kõik sellised toredad soovitused, et planeeri paremini, leia lapsele tegevust, karista rohkem, tee seda ja toda – need ajavad veel
    rohkem närvi. Sest iga normaalne ema on proovinud KÕIKE… mõnikord mõni päev lihtsalt miski ei tööta ja kõik läheb peesse.
    Siis on hea teisel eestlasel näpuga näidata, sildistada, kaagutada, endale kannaga vastu rinda lüüa ja öelda, et kõik teised on
    väärakad ja kiita ennast taevani :) eksole

  • Reply A.T. 8. juuli 2016 at 15:07

    Ma loen ja naeran, pisar peaagu
    silmas :D Absoluutselt mitte paha
    pärast, vaid just sellepärast, et Sa
    kirjutad elust ja olust vabalt, nii
    nagu päriselt on.
    Mul endal pole lapsi, aga mul on
    väike õde. Olnud tema kasvamise
    juures pidevalt, olen ka aru saanud,
    et laps teebki kõikvõimalikke
    perioode läbi – miks, miks,
    miks-tahan, tahan, tahan, ei taha, ei
    taha, ei taha, jonn ja ving, jonn ja
    ving jne jne. Ta on laps, ta avastab
    maailma ja eelkõige iseennast, see
    käib kasvamise juurde :) Iga selline
    periood läheb mingi hetk üle.
    Jõudu ;)

  • Reply A 6. juuli 2016 at 08:09

    Loen su postitust ja naeran,nio, et tilk püksis.
    Aga samas sa hirmutasid mind ära äkki
    tulevikus ml sa saatus :)

  • Reply B 4. juuli 2016 at 20:33

    Jumala eest, ära planeeri. Kuidas muidu need
    parimad lood siia blogisse sünnivad? Loen
    mitmendat korda ja ikka ajab naerma ja
    muideks, mul on ka paavian täiesti olemas.

  • Reply Maria 3. juuli 2016 at 19:28

    See pole ilmselt populaarne kommentaar, aga -…äkki kuluks ära natuke planeerimist ja mõtlemist enne
    kõikvõimalikke tegevusi.

    • Reply Mallukas 3. juuli 2016 at 19:34

      No planeerimine lapse äkksoove ja mõtteid ette ennustada ei suuda, nii et erilist kasu pole su soovitusest paraku.

      • Reply Maria 4. juuli 2016 at 10:32

        No on ju ikka…nt võtad lapsele kuivad riidedki kaasa:) Sellises vanuses lapsel võib ikka kuivi riideid
        vaja minna. Kui lähed parte söötma ja tead, et see lapsele meeldib (ja kui söötmine on lubatud), siis
        võtad söögi kaasa.

        Meil on kaksikud ja suurema osa päevast, vahel ka nädalast olin ma üksi linnas. Tööd tegin ka laste
        kõrvalt kodus. Ei mangu siin superema tiitlit, kuid kui asjad läbi mõtled, siis sellist kaost ei tekiks.
        Kolmikute puhul soovitatakse nende ohjeldamiseks ja kätte saamiseks esimene pikali lükata, et
        see ei liiguks, teine kaasa haarata ja joosta kolmanda juurde ning siis naasta esimese juurde. Koer
        koos lapsega annab parasjagu kaksikute teema välja.

        • Reply Mallukas 4. juuli 2016 at 10:43

          Väga selgelt on kirjutatud ju, et esimene kord, kui partideni jõudsime, ei olnud mul õrna aimugi, et me mingisugste partideni jõuame. Ma arvasin, et Mari tahab majale tiiru ümber teha, selle jaoks ma tõesti ei paki kottti kuivi riideid ja sööki erinevatele elusloomadele, keda me näha võiks.

  • Reply Mari 3. juuli 2016 at 14:10

    Hea on lugeda, et ma pole ainus lapsevanem, kes aeg-
    ajalt keerulistesse olukordatesse lapsega satub :)
    õnneks on head siiski rohkem :)

  • Reply Lonni 3. juuli 2016 at 12:09

    Ma ausalt ei taha enam lapsi, sest mul on samasugune kodus ja ma lihtsalt ei jaksaaaa. Ma tahan tööle ja kooli ja selle makaagi
    lasteaeda panna. Hull lugu on see, et päevad pole hakanud ja ma süüdistan oma armsat abikaasat alatus tükis. Kui see nii on, siis
    ta viis aastat seksi ei saa ja lapsega jääb tema koju ja üleüldse ostab mulle uue auto, Siga selline!
    Ma tean, et ma kõlan nagu kõike sitem ema pluss maailma suurim materjalist- egoist. Aga mul täiesti savi.

    • Reply Mallukas 3. juuli 2016 at 12:34

      Tee testi ja kirjuta mulle chatti, mis see näitas :D

    • Reply keegi 3. juuli 2016 at 21:09

      kaitsevahendid? :D ausalt

  • Reply Heleen 2. juuli 2016 at 21:49

    Sa oskad ikka nii hästi kirjutada! ☺ Ma ei tea sinu
    iseloomu kohta väga palju, aga tundub, et sa oled väga
    positiivne inimene, et seda kõike nii vaimukalt kirja
    panna. ? Enda üle naermise oskus on väga hea
    iseloomujoon. ? Kui tohib, siis mul on ka üks
    küsimus: kas sa hoolid teiste inimeste arvamusest
    enda kohta?

    • Reply Mallukas 3. juuli 2016 at 09:01

      Esiteks aitäh. Teisele küsimusele on raske vastata, eks see ikka oleneb tujust ja päevast ja… No kellele meeldiks mõelda, et teised arvavad, et ma ilge jobu olen :D Aga ma olen üsna harjunud, et mulle mõnikord nirusti öeldakse, seega võiks öelda, et ma hoolin, aga ei lase hinge :D

  • Reply Ahviema 2. juuli 2016 at 17:50

    Ma käisin 2 sellisega väljas söömas ja meid visati sealt välja, kuna omanikule tundus, et minu lapsed peksavad ta asutuse segi.
    See tähendab, et peaaegu peksidki kõik puruks, mis siis, et kõik jäi terveks. Kirjeldus oli selline : ” Teie lapsed
    karjusid,kiljusid,nügisid teisi kiliente,turnisid teiste laudadel,kopsisid pipra-ja soolatopsidega vastu laudu ja raputasid nende
    sisu laudadele,tegid kõikvõimalike muid häälitsusi ja ma ei kuulnud enam,mida räägib klient minu leti ees!!????Sellist
    “vabakasvatust” ei tolereeri ega hakka ka kunagi seda tegema.Laps peab oskama avalikus kohas käituda ja seda õpetatakse
    juba maast madalast! Ja jään ka tulevikus selle põhimõtte juurde,et lapsi peab ka keelama ja kasvatama,Ja sellist
    “vabakasvatust”(loe:kasvatamatust) ei talu ja ei soovi näha!”
    Lapsed oli vanuses 5 ja 1. Seega tean, mida sa tunned ja need kõrvalt targutajad võiks võtta siis 1 päev sellised lapsed endale
    hoida ja näidata saamatutele vanematele ka, kuidas see kasvatamine maast madalast käib. :)

    • Reply Maria 3. juuli 2016 at 09:09

      No, aga motle

    • Reply Maria 3. juuli 2016 at 09:17

      No, aga motle siis ise kallis inimene kas selline
      kaitumine on siis normaalne, ise veel uhke ka. 5
      aastane laps on piisavalt suur, et aru saada mida tohib
      ja mida mitte.
      Mul on 5 aastane 4 aastane ja peaaegu 3 aastane ja
      pole kunagi lasknud neil restoranis ringi tormata, olen
      nendega alati koos valjas kainud ja enamasti uksi, ilma
      korvalise abita.
      Laps peab oskama istuda kui on seda oeldud ja olema
      tasa kui on nii oeldud.
      Igasugune avalik rauskamine ja maratsemine on
      taiesti vastu voetamatu, eriti 5 aastase poolt.
      Meil lahevad lapsed 4 selt juba kooli ja opivad tahti ja
      kirjutama, peavad oskama vaikselt oma laua taga
      istuda.

    • Reply Kaisa 3. juuli 2016 at 09:42

      Kas temapoolne kirjeldus vastas tõele? Kas sa arvad, et
      paluda teil lahkuda oli halb või vale otsus? Saan aru, er
      lapsed on lapsed, ja lastega emad ei pea kodus istuma.
      Küll aga kui ma lähen välja sööma, ootan ma et seal ei
      oleks lapsi kes ringi jookseks ja kaost külvaks. Ja su
      viimane väide et võtku siis lapsed ja näidaku kuidas
      kasvatada – noh, kasvatamine ikka maast madalast ja
      igapäevaselt on vanema töö. Ühe päevaga ei paranda
      aastaid tehtud vigu. See muidugi ei käi konkreetselt sinu
      laste kohta sest ei tunne sind ega su lapsi ? Väide oli
      veider lihtsalt. aga kahjuks on nii, et ei mõisteta et ka
      lastel on paremaid ja halvemaid päevi.

      • Reply Ahviema 3. juuli 2016 at 17:47

        Mind teeb väga kurvaks, kui inimesed otsustavad teiste üle, nendest midagi teadmata :(
        Loomulikult ei vastanud tema kirjeldus tõele. Kirjutise mõte oligi selles, et lihtsalt veidike väsinud aastane ja elav viiene
        võivad oma käitumisega tekitada teises inimeses tunde, et kohe kukub katus sisse, tegelikult oli kõik kontrolli all.
        Mis siis tegelikult oli: ” Täiesti tavaline argipäev, kell 14, kohaks kohvik suvalises külakeses Eestis ( ei olnud õhtusöök
        restoranis, kuhu inimesed ülikonnas tulevad). Olime perega sealt mööda sõitmas, kui tekkis mõte külastada seda
        kohvikut ja seal lõunatada. Lapsed olid reisist elevil ja aastasel lähenes magama mineku aeg. Teenindaja üleoleva
        käitumise saatel said road valitud. Siis palusime söögitooli, teenindavale seltskonnale väga tüütu, sest keegi polnud seal
        ammu titega käinud, lõpuks tool meile siiski leiti. Olime südamest tänulikud. Kui toidud lõpuks lauale jõudsid, oli titt
        ootamisest juba ära tüdinenud ja hakkas toolis vingerdama ja sealt välja kippuma. Loomulikult tõstis häält ka. Üritasime
        teda lohutada ja vaigistada. Viiesele praad ei maitsenud ja tema asus ümbrusega tutvuma. Kõndis meie ja kõrval asuva
        laua vahet edasi tagasi ( 2 lauda seina ääres, 1m vahet). Kuna kõrval laud oli tühi, siis me ei osanud arvata, et lapse seal
        käimine kedagi võiks häirida. Kedagi ei nügitud, selga ei ronitud, ei tõugatud. Rahvast oli palju, kõik tundsid ennast
        vabalt, 2 lauda edasi 3 meest jutustasid ja naersid häälekalt. Märkasin just seda lärmakat hetke, tore oli kuulda rõõmsaid
        inimesi vestlemas. Et aastast venda lohutada, hakkas viiene teda teisest lauast lõbustama, tegi nägusid, laulis talle, lüües
        ise rütmi puust tellimusnumbritega (soola- ja pipratoosi tema lauale ei valanud, ilmselt oli midagi sinna juba enne
        pudenenud, nüüd leiti sobilik süüdlane). Titt vingerdas toolis väsimusest edasi ja mina üritasin helikiirusel süüa. Vahepeal
        paludes viiesel natuke vaiksemalt olla. Äkki hakkas teenindaja üle söögikoha meie peale röökima: ” Kas saab vaikust või
        ei, inimesed tahavad vaikuses einestada!” 1 klient üritas meie lapsi kaitsta, öeldes, et nad ju tavalised lapsed. Seepeale
        kuulis kogu söögikoht, et selliseid metslasi pole kunagi nähtud. Lahkudes palusin vabandust ja mõistmist. Mis peale kuulis
        jälle kogu söögikoht, et teenindaja on näinud igasuguseid raske puudega lapsi, aga nii hullusid, mitte kunagi varem.
        Vabandasin veelkord kõigi klientide ees, kes mind jahmunud näoga vaatasid ja nüüd haudvaikuses istudes sõid. ”
        Oleks teenindaja tulnud ja viisakalt viiese poole pöördunud, oleks too kindlasti kuulda võtnud ja toredale tädile ka lõbusa
        komplimendi teinud, ennast appi toole sättima pakkunud jne. Nüüd ta vaatas ja ei osanud seisukohta võtta. Me lahkusime
        kiirustades.”
        Väljas söömas käime üliharva. Lastega emad peavad kodus istuma, sest selliseid söökikohti, kus elavad lapsed on
        oodatud, pole just palju. Kui on olemas mingisugunegi lastenurk, siis meie viiene mängib seal söömata ja suure rõõmuga.
        Minul on kodus isiklik Vahtramäe Emili, iga päev uued leidlikud toimetused ja mõtted. Vahel olen tüdinenud, aga üritan
        säilitada rõõmsat meelt. Kuna olen lastega kodus juba 15 aastat, siis ei oota enam seda päeva, kui äkki saan vaikuses süüa
        ja käia, kus ise tahan. Tean, et aastatega nad rahunevad ja kooli minnes käituvad ühiskonnale igati aktsepteeritavalt.
        Enne kui hukka mõistad, ürita mõista ja kui ei saa aru, siis küsi viisakalt ning Sulle selgitatakse.
        Puurist välja lastud lindu tagasi ei saa ja öeldud sõnu tagasi võtta pole võimalik, lind on läinud ja sõnad nördimust
        valmistanud.

        • Reply Kaisa 3. juuli 2016 at 19:30

          Kui see oli vastusena mulle kirjutatud, siis
          pean selgitama et ei mõistnud hukka. Nagu
          ma ütlesin siis ka lastel on paremaid ja
          halvemaid päevi. Ja kuna esimeses
          kommentaaris kirjeldatu tõele ei vasta on
          selle selle söögikoha poolt meeletult inetu
          käitumine. Ja veel, kuna ma sind ja su pere
          isiklikult ei tunne siis minu kommentaaris
          sisalduv lause ei käinud üldse sinu kohta, vaid
          su väite kohta. Kindlasti ei saa lapse
          kasvatusele hinnangut anda ühele juhtumile
          tuginedes, või isegi ühele päevale tuginedes.
          Nö elavate laste suhtes ei ole ühtegi
          pretensiooni. Meeleldi jutustan väikeste
          inimestega. oled tubli et kahte last kasvatad
          ? Ühegagi on keeruline

        • Reply Maria 3. juuli 2016 at 21:43

          No, aga 5 aastane on ju juba suur laps ja
          saab jutust aru, 5 aastasel pole asja oma
          lauast eemale tuiata ja veel vahem puidust
          numbreid kokku luua, laulda ja nagusi teha.
          Sulle kui emale voib koik see olla armas ja
          tavaline, aga teistele inimestele sinu umber
          on see larm.
          See, et sinul on lapsed ei tahenda, et koik
          teised peavad selle tsirkusega leppima.
          Ausalt, ka mul on elav 5 aastane, aga saab
          jutust aru ja restoranis ei avasta, sest
          restoranis istutakse oma toolis ja kui toit ei
          maitse on ok, selleparast ei ole tarvis toolist
          tousta.
          Ma saan aru, et 2 aastane, aga tule taevas
          appi 5 aastane.

          • H 3. juuli 2016 at 23:50

            Absoluutselt hukka
            mõistmata proovin näidata ka
            teist seisukohta.

            Meil lapsi pole. Ja jah, oleme
            natukene peenema maitsega.
            Meil ei ole palju asju aga see-
            eest hästi valitud. Täispuidust
            disainlauad, käsitööna
            valminud kristallist
            veiniklaasid jne.

            Ja kui siis sõbranna oma
            kolmesega külla tuleb ja talle
            vett meie veiniklaasist pakub
            (kuna kodus ju tohib ja neil on
            nii kombeks) ning see
            kolmene seda veiniklaasi
            vastu lauda toksib (kuna tal ju
            igav ja see vaid klaas ja vaid
            laud ja vaid väike rütmi
            löömine), siis minul saab
            tavaliselt kannatus otsa.

            Samuti on sõbranna meid
            korduvalt enda poole
            puhkusele kutsunud (elab
            sellises päikeselises kohas),
            aga no ei taha minna. Nii väga
            tahaks sõbrannat näha kuid ei
            tea kas närv peaks vastu kui
            pean iga päev hirmunult ringi
            käima, et kas istun šokolaadi
            sisse või kas mulle kallatakse
            limonaad kaela.

            Seega see mis on ühe jaoks
            elav laps on teise jaoks
            väljakannatamatu
            huligaanitsemine.

            Enda jaoks leidsin lahenduse –
            katan oma mööbli tekkidega
            ja lauad linadega ja ostsin
            ikeast vaid sõbranna tulekuks
            odavad lauanõud – minu
            probleem ja minu lahendus.

            Aga samas on ka lastest kahju,
            kuna neil on tõepoolest kodus
            enamik asju lubatud ja proovi
            siis väljaspool kodu selgitada,
            et siin kristallklaasidega ei
            toksita. Ja ma ju näen kõrvalt,
            et nad ei ole oma perega
            enamikesse kodudesse
            oodatud (igasugused
            idiootsed vabandused
            pidevalt).

            Lihtsalt kõrvaltvaataja pilguga
            – selleks et lastesse ka
            võõraste poolt hästi
            suhtutaks tuleks neile ka
            kodus seletada natukene
            rohkem ühiskondlike norme –
            juba sünnist saati. Sest kui
            kodus tohib diivanil hüpata ja
            laual ronida ja tapeedile
            joonistada ja laual toksida siis
            võib kindel olla, et laps teeb
            seda ka mujal. Ning kahjuks
            on just laps see, keda seejärwl
            mujal ei sallita.

            Veelkord, ei taha absoluutselt
            halvasti öelda. Ei ole kellegi
            peale kuri ega kibestunud ega
            vihka elavaid lapsi ega nende
            vanemaid.

  • Reply Maria 2. juuli 2016 at 16:07

    Koik muu on ok, aga lapsel ennast luua lasta ei tohi,
    see komme ei parane ise vaid suveneb.
    See on ainus asi millega tuleb olla vaga tosine, olin
    paar kuud tagasi oma vanema tutrega vaktsineerimas
    ja siis oli seal ema oma 5 aastase tutrega, arst andis
    talle uhe susti ara, siis tudruk hakkas virisema, et teist
    enam ei taha, arst tegi teise, siis tudruk andis oma
    emale laia kaega laksu vastu nagu, ema aga ikka
    kallistas ja nunnutas.

    • Reply Mallukas 3. juuli 2016 at 09:02

      No loomulikult ei LASE ma ennast lüüa, aga mul polnud väga võimalik selles olukorras midagi muud teha, kui ta kiju saada.

  • Reply karks 2. juuli 2016 at 01:18

    Täitsa minu põnni moodi kes on 1a 8k :) täna läksin
    pojaga ema sünnipäevale aga kuna ma ei viitsinud
    õhtuni oodata läksin lõunal bussiga u 5 km sõita, mul
    oli kaasas 2 suurt kotti, vanker ja ise u sama rase kui
    sina :) sõit oli 5+ aga kui maha hakkasime minema siis
    viisin asjad välja ja läksin last tooma aga laps pold
    kaugelt ka sellega nõus, et peab maha minema röökis
    nagu rattal jalgu alla ei võtnud, peksis ja pold nõus
    vankri ka minema siis sain 1,5 km tassida oma kogu
    kandamit kahel väiksel käel :) enam ei lähe ma bussiga
    kuhugi :)

    • Reply Maria 6. juuli 2016 at 09:34

      Kui laps pole nous vankrisse minema, siis sunnid ja
      traksid peale.
      Lopuks saab aru, et jonnimisest pole kasu.
      Kui on maha rahunenud, siis voib valja tulla.

      • Reply Mallukas 6. juuli 2016 at 09:35

        Maria kuule, aitab nüüd ka oma õpetuste jagamisest palun, sa kõlad juba natsa liiga pealetükkivalt.

  • Reply Mari 1. juuli 2016 at 23:15

    mul on täpselt samavana poiss kui Mari ja
    lohutav on lugeda, et peale minu lapse on veel
    mõni paavian olemas. Ma ka ikka mõtlen, et
    olen äge ema ja lähme lapsega kuskile, kuniks
    mõtlen, et ei kunagi enam. Lisaks on mul ka
    pisike pooleaastane tita ja võib öelda, et
    tihtipeale on päris keeruline kaheaastast
    märatsejat taltsutada kui veel pisike tita ka
    kuidagipidi kaenlas on. Aga sul on palju abilisi,
    niiet peab hakkama saama.

    • Reply Maria 3. juuli 2016 at 21:50

      Koige lihtsam viis on osta dual vanker, kui kahe
      aastane hakkab maratsema, paned vankrisse kinni ja
      ennem valja ei saa kui on maratsemise lopetanud.
      See pole lapse ahistamine, vaid lapse kasvatamine ja
      opetamine, et ta peab oma ema sona kuulama.
      Lapsed on vaga targad ja oskavad hasti manipuleerida,
      saav ad ka vaga ruttu aru, palju nad voivad ja palju ei
      voi.
      2 aastane ongi just see iga kus puutakse piire
      kehtestada, on kull raske, aga tuleb jaada endale
      kindlaks.
      Kui lased lastel ule pea kasvada, seda nii lihtsalt enam
      ei muuda.

  • Reply Siiri 1. juuli 2016 at 22:56

    Kuule, sa kirjutad ikka kohe väga hästi. Igale ühele ei ole antud, mõtlen, et kohe nii hästi, et tegelikult võiksid mingi raamatu kohe
    anda välja, sellise humoorika..:))

  • Reply Jess 1. juuli 2016 at 22:38

    Ühesõnaga on su Marikene suht kasvatamatu laps. Reegleid sul
    null. Koer võib ka suht pohhuilt kusta sul sinna kus tahab ilma
    karistamata saamata. :D
    Mu laps mulle vastu röögiks ja asjadega taoks, tunneks ma end
    väga alandavana ja emana läbi kukkununa. Kurb, et sellised
    probleemsed teod nalja pakuvad. :)

    • Reply Mallukas 2. juuli 2016 at 08:04

      Ma eeldan, et sul endal pole lapsi, loodetavasti loomi ka mitte :D Ma isegi ei viitsi vaielda sinuga, sest olgem ausad, ma mõistan, et sa üritad oma kommentaariga minus kuidagi niru tunnet tekitada, aga tegelikult ma ainult natukene naersin, nii et pead uuesti proovima :( Ma muuseas tunneks ennast sinu asemel ka väga alandatuna (mitte alandavana) ja läbikukkununa. Isegi Mallukale ei suutnud ära panna.

    • Reply kirssu 2. juuli 2016 at 10:24

      Sul tõesti pole lapsi ilmselt ? Mul ka pole, olen rase aga no
      lastega piisavalt koos olnud et tean, et sellised perioodid
      lastel on kus nad peksavad ja märatsevad et näha kas nad
      löövad nii läbi ja saavad oma tahtmist :D Selle
      kommentaariga tegid küll endale häbi kui eluvõõras sa oed :)

    • Reply Annika 2. juuli 2016 at 11:54

      Kaks varianti: sul kas ei ole lapsi (mida ma südamest
      loodan) või oled sa mingi türann- ema kelle laps teda
      nii hirmsasti kardab, et ei julgegi oma emotsioone
      välja näidata.
      See, et sellises vanuses laps kompab piire ja püüab
      ennast vahendeid valimata kehtestada on normaalne
      ja igati tervitatav. Vahendeid õpib laps hiljem valima.

    • Reply K 2. juuli 2016 at 12:43

      Ma ise olin ka näiteks väga kasvatatud ja tavaliselt
      tagasihoidlik laps, aga kui tahtmist oli, siis röökisin ja
      käitusin nagu metsaline. Pahandasin võõraste onude
      ja tädidega või ajasin niisama kangekaelselt jonni. Igal
      inimesel ja lapsel on omad emotsioonid ja tujud. Eriti
      keeruline on, kui sa ei saa või ei oska end päris täpselt
      sõnadega väljendada. Laps ei ole täiskasvanu ja ei oma
      suurt elukogemust, kes oskab kohe igas olukorras
      parimal viisil tegutseda. Ta alles õpib. Ega suured
      inimesedki ei oska, mõni ei hakkagi paraku oskama.
      Mari ei ole kindlasti kasvatamatu. Olen seda blogi
      tükk aega lugenud ja on näha, et Mariga on palju
      tegeletud. Töötan pikka aega lasteaias ja soovin, et
      kõik vanemad teeksid oma lapse heaks nii palju, kui
      Mallu teeb. Paraku ei tee. Igatahes tubli tüdruk on
      Mari ja mulle tundub, et temast kasvab üks iseteadlik
      ja leidlik tütarlaps, kes mõtleb oma peaga ja ei lase end
      teiste arvamusest kõigutada. Ja see ju ongi põhiline. :-)

  • Reply Liz 1. juuli 2016 at 21:43

    Irwwww… kujutan ette kui hirmus abitu tunne seal
    olla oli… ekraani taga lugeda on aga väga naljakas… :D
    Olen ka nukuvanker hambus röökiv laps kaenlas
    kaheksat viskamas koju marssinud, sellise tundega, et
    ei iiiiiiiiiial enam, aga õnneks see möödub ja kui oma
    kohutalt hirmutavatest seiklustest teistele rääkida,
    siis lõpuks naeravad kõik.. ka laps kes teeb näo, et see
    oli tõesti väga pull temast :D

  • Reply Angelika 1. juuli 2016 at 21:09

    Hei Mallu, kas teil nõmmel on turg? Kust ma
    leiaksin kukeseeni?

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:16

      Ma ostsin Selveri eest mingist viljakioskist, aga Nõmme turul on muidugi kah, jah.

  • Reply Altius 1. juuli 2016 at 20:58

    oeh, sorry, ma naersin endale tilgad püksi :) mulle lihtsalt nii meeldib, kui sa elulisi situatsioone kirjeldad. Aga ega sul kerge ei ole
    je kõik pildid ju Marist näitavad, kui idülliline pärastlõuna teil oli :D

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:23

      Pildid ongi tegelikult ju väga eksitavad. Oleks võinud ainult need siia riputada ja rääkida, kui imeline jalutuskäik meil oli :D

  • Reply A 1. juuli 2016 at 20:57

    Huvitav et laps sellise asja Peale nii vihaseks saab, kohutav kolm küll Aga ei kujuta ette et minu laps kunagi sellise asja peale
    nii ärrituks et kedagi peksma Ja ennast nö ära uputama hakkaks :D Aga no eks lapsed erinevad

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:23

      Tal on jah viimasel ajal mingi asjade loopimise ja peksu periood peale tulnud, loodame, et päris vigaseks ei nüpelda meid.

  • Reply Mariliis 1. juuli 2016 at 20:46

    Krt, naine, kus sul on kannatust. Ma oleks juba ammu kusagile ära põgenenud sellise nalja peale :) Ma olen vist suhteliselt
    närvihaige, sest juba lugemise peale suutsin ärevile minna :D Samas, elu pidi andma täpselt nii palju, kui sa ära kannatada jõuad.
    Jaksu!

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:34

      Aga kuhu mul põgeneda oli :D? Laps ja koer tuli nii ehk naa koju transportida :D

  • Reply Triin 1. juuli 2016 at 20:46

    Sellised jutud on kõige huvitavamad. Sa oskad nii
    vahvasti Marist kirjutada :-D
    Järgmisel aastal on ta tõenäoliselt juba palju
    mõistlikum :-)

  • Reply Laura 1. juuli 2016 at 20:41

    Päris vahva ja tore lugemine! Väga lahe päev tegelikult kuigi kujutan ette, et sellises olukorras olla on päris hull! Ühte asja ei
    saa ma aru, et mis vajadus oli sellel vamamutil sinna mölisema tulla??? Ma ei saa aru mis nendel inimestel viga on, et igale
    poole vaja oma nina toppida, et kas tegite talle midagi? Oleks seal kedagi piinatud või midgi kurja tehtud siis oleks kindlasti
    vanamutt põõsas, kõrvad peadligi aga rasedat naist koos väikse lapse ja koeraga on ju üli mõnus ja julge sõimata!!! Haiged
    inimesed!

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 20:59

      No eks Lotte hakkas tal järgi jooksma ja kargama ta ümber, hirmutas ta äkki ära :D

  • Reply Kaidi 1. juuli 2016 at 20:41

    Müstiliselt ilusad fotod !
    Story ise aga ,
    No täitsa Sinukas ju kõlab kuidagi ? !

  • Reply Nimi 1. juuli 2016 at 20:40

    Tead…kui sul oleks üli
    “kukupai” laps ja igati normaalne koer, siis oleks su blogi
    ikka suht igav ??

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:34

      Mari enamasti ongi kukupai – kui ta just taltsutamata paavian ei ole :D

  • Reply Kerttu 1. juuli 2016 at 20:37

    Oi jumalaema küll!

  • Reply Elis 1. juuli 2016 at 20:37

    Ma usun, et sinu jaoks polnud see tol hetkel üldse kohe mitte
    naljakas, aga minu jaoks praegu… AHAHAHAHAAAAA, niiiii
    vahvad olete! Ja sinu oskus seda kõike kirja panna- ?

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:37

      Muuseas oli isegi päris naljakas, kuni see mutt ka veel mölisema tuli :D

  • Reply A. 1. juuli 2016 at 20:32

    Ma imetlen, kuidas sa seda kaost oled
    suutnud üldse mingitesse lausetesse
    vormida :D Õudus, ma juba pelgan
    ette seda vanust. Kõigi laste pealt
    juba nähtud värk. Aga tuleb hakkama
    saada :/

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:35

      Ausalt oli isegi päris naljakas :D

      • Reply L. 1. juuli 2016 at 21:57

        Ma oleks sellel hetkel kas naernud või
        maiteamidateinud. See teine variant on
        usutavam, kuna mul on selliste lootusetute
        olukordade kaelatõmbamiseks annet.

  • Reply Laura 1. juuli 2016 at 20:30

    Saan aru , et see ei ole ilus aga ma naersin ja naersin ja
    ei suudagi lõpetada ?
    No see kirjutamis oskus on midagi liiga head ?

  • Reply Heli 1. juuli 2016 at 20:24

    See on ja kohutav aeg ? Me eile käisime jalutamas, et
    kõik koos poes ära käia. Poodi jalutas laps ilusti poodi
    jõudis hakkas asi pihta lõpuks kui välja saime poest
    karjus laps nagu segane mees haaras ta sülle . Muidugi
    oli laps end täis last panin kuivad püksid tiba maad
    saime ilusti liikuda kui hakkas uuesti pihta ? Mis üle
    laps sülle kisa kui palju ? Mees pani ajama siis järsku
    pööras pea ja ütles ta lasi mu täis ??
    Haha lapsed ikka oskavad

    • Reply Helina 1. juuli 2016 at 21:10

      Hahaha, appi kui hea :D :D

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:36

      Jah, Mari tuli mulle ükspäev sülle, endal tagument vedela sitaga koos. Ma ei pannud tähelegi, käisin pool tundi ringi ja otsisin, kust
      see sitahais tuleb, kuni selgus et ma ise üleni koos sellega :D

      • Reply L. 1. juuli 2016 at 21:58

        Appi, Mallukas, sa ikka parim ?

  • Reply Kats 1. juuli 2016 at 20:21

    Ma tean seda tunnet, et mõtled, et ohh olen hea ema ja
    teen lapsele head ja viin ta sinna ja näitan seda ja
    teeme seda ja siis kui ükskord seda teed, siis otsustab
    see rüblik näidata oma saatanlikke külgi. Ja seda kõige
    valjemalt ja hullemal moel. Sel hetkel olen alati
    mõelnud, et viimane kord, aga siis nagu ikka…järgmise
    korrani ?

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:36

      Just :D Kord on häda, et ma last kuskile ei vii, jube ema – siis viin ja jumal kohe karistab :D

  • Reply MP 1. juuli 2016 at 20:18

    Ja Mari on sul ikka nii armsake.
    Lotte ka muidugi ja no hea küll, sa
    ise kah! :D :)

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:36

      Mari on tõesti olenemata sellest kõigest väga armas, nõustun :D

  • Reply Loor 1. juuli 2016 at 20:18

    Haha, sa kirjutad ikka hästi. Mul samasugune hull
    kahene, aga sul veab, et on ka appitõttav abikäsi
    vajaliku kraamiga kohe varnast võtta. Kaugel see tiik
    sul majast on? Oleksid sa ilma Kardota tagasi saanud
    ikka mingitki moodi?

    • Reply Mallukas 1. juuli 2016 at 21:01

      Eks ma oleks samamoodi kõik läbi häda sülle kahmanud ja nuttes läinud :D Kaugel ei ole, mingi 400-500 m

  • Reply MP 1. juuli 2016 at 20:17

    Sa oskad ikka väga hästi kirjutada ja
    kõike seda, mis toimus, nii hästi
    sõnadega edasi anda. Kohe tekkis ette
    pilt, kuidas sa jamad ja vaeva näed
    selle kõigega, aga tuled siiski
    toime. Igati vahva ja lõbus lugemine
    tänasesse õhtusse. .)