testin vege kraami!

Ma sain siin ükspäev sellisest poest nagu veggo.ee suure paki. Seal müüakse siis igasuguseid veganite ja taimetoitlaste tooteid, aga no võivad loomulikult mekkida ja katsetada ka teised, nõnda ka mina. Ükspäev proovisime siin Kardo ja Iffiga paari asja ja mõtlesin ka teile kogemust jagada, ehk kedagi huvitab.

Kõiki asju muidugi proovinud veel ei ole, aga mõned on juba mekitud!

Esiteks tegime võisaia, millele määrisin Violife vegan juustu (link) ja peale panin vegan chorizot (link), tomatit, basiilikut, musta soola (link) ja pärmihelbeid (link). Testalused olid mina, Kardo ja Iff, ning meile kõigile ükshäälselt maitses meie taimne võiku. Kui keegi mulle niisama sellise võiku teeks, siis ma ei tuleks selle pealegi, et see taimne on! Kardo ka kõrval just kiidab seda chorizot, nii et kui keegi otsib midagi, millega asendada pitsal/soojas võikus/võileivas mingit vorstilist, siis see on päriselt kindla peale minek. Vannun käsi südamel.

Samad sõnad on mul selle Violife määrdejuustu kohta. Mekkisin seda isegi lusikaga ja no kui ta tekstuurilt on natukene mitte nii siidjas, vaid pigem hästi väheke tarrelilisem, siis maitselt on ta küll täpselt samasugune.

Must sool on selline asi, millest ma enne kuulnud pole ja tellisin ta üsna huupi. Ilma googeldamata oskasin ma vaid öelda, et maitseb nagu tavaline sool, aga näeb välja nagu toidul koheselt lahustuv pipar. Ta on kuidagi…õhulisem kui tavaline sool. Nüüd ma olen natukene asja uurinud ka ja selgus, et see must sool olla jumala hea kraam. Nimelt kui tavalist soola kutsutakse valgeks surmaks, siis must sool on hoopistükkis tervislik.

Iidsetest aegadest on Venemaal antud põlvest põlve edasi musta soola retsepti. Selle valmistamise tehnoloogia on vägagi keeruline: tavaline sool põletatakse vene ahjus koos kalja juuretise, kapsalehtede, rukkijahu ja ravimtaimedega. Kuna protsess on keeruline ja pikaajaline, siis tavaliselt valmistati seda soola üks kord aastas enne lihavõttepühi Suurel Neljapäeval. Seetõttu, nimetati seda ka „Neljapäevane sool“. Miks just sellel päeval?. Tõenäoliselt seetõttu, et just sellel päeval on kombeks puhastada oma hinge, maja ja toitu kõigest  halvast.

Pärmihelbed olid jälle toode, millest ma nii palju kuulnud olin. Et küll on maitsvad ja saab kasutada igal pool. Ma mitu korda poes käisin silmad punnis ringi, aga no ei suutnud mina neid leida isegi mitte Prismast, kuigi ma olen kindel, et neid seal on. Muidugi ma ei tea, et mis ainete või asjade osakonnas. Igatahes oli mul hea meel veggo valikus neid näha, sest mul oli suur huvi neid maitsta. Tõesti – võikul olid head ja salatile sobivad raudselt ka. Aga mis nad siis on? Jälle aitab sõber internet:

Pärmihelveste puhul on tegemist mitteaktiivse pärmi ehk maitsepärmiga. Ei sisalda pärmseent ning helbed on vabad erinevatest maitsetugevdajatest, säilitusainetest, pähklitest, loomsest valgust, gluteenist. Sobivad ideaalselt taimetoitlastele toiduvalmistamisel. Maitselt on helbed täidlase ning isuäratava juustu-pähklise maitsega, meenutades tugevamaitselist  juustu.

Kasutatakse kuumtöötlemata erinevate roogade valmistamisel. Sobib hästi suppidesse, salatitesse, kotletitainasse, vormi- ja pajaroogadesse,  soolastele hommikupudrudele, kastmetesse, pastaroogadele, pasteetidesse/määretesse – ühesõnaga roogadesse, mis lõpptulemusena veidi maitse tugevdamist ja viimistlemist vajaksid. Ideaalne näiteks parmesani juustu asendamiseks erinevates roogades.

Maitsepärm on kiudainerikas ning  kõrge b-grupi vitamiinide ja tsingi sisaldusega, sisaldab ka organismile kasulikku foolhapet. 100 g toodet sisaldab 344kcal, 51.1 g valku, 14.9 g süsivesikuid ja 4 g rasvu.

Lähme nüüd positiivse poole pealt tõrvatilgakesele kah. Nimelt need “kananuggitsid” (link), mille kohta ma kuulnud olin, et maitsevad teised täpselt nagu päris. Noooooo ma ei tea, mulle tundub, et sellisel juhul ei ole see inimene kunagi päris kananuggitseid saanud 😀 Ketsupiga olid üsna söödavad, aga juurde ei ostaks ja erilist maitselamust ei pakkunud. Kardo ja Iff sõid nad siiski kõik viimseni ära, aga ka neile nad oluliselt ei maitsnud. Samas öeldakse, et tofu on ka maitse, mis vajab harjumist, seega ehk suuremad tofusõbrad naudiksid neid rohkem, ei tea.

Mekkinud oleme ka mandlipiima (link), mis on tõesti hirmus hea. Ma pakun neid Marile hommikusöögihelvestega ja ise olen ka niisama joonud. Kellele mandlid meeldivad, siis meeldib see piim ka. Ja mulle näiteks lehmapiim üldse väga ei meki, seda võib aga kuugata küll. Seda ma pole taibanud proovida, et mismoodi ta kohvi peal mekib. On keegi teist katsetanud? Ma tean, et mõned taimsed piimad ei sobi kohvile, aga millised, ma ei mäleta.

Muuseas, mandlipiima on väga lihtne ise ka teha. Tarvis läheb vaid vett ja mandleid. Leota klaasitäis mandleid üleöö vees, hommikul loputa oma madlid ära ja blenderda tass mandleid kolme tassi veega, kuni saadki valge piima. See vala läbi väga peenikese sõela või läbi marli. Seejärel võid piima sisse veel blenderidada ka datleid, või panna sortsu agaavisiirupit. Mõned lisavad maitseks ka vanilliekstrakti.

Saadud mandlisodi, mis sul alles jääb, võib kenasti ära kuivatada (ahjus) ja saad endale mandlijahu, või võid sa sellest ise näiteks martsipani teha! Puruga sama palju suhkurt tee kohviveskis peenikeseks puruks ja seejärel pane saadud pudi kaussi. Sinna lisa ükshaaval kolme vutimuna munavalged, või 3 supilusikatäit leiget vett, milles oled enne paisutanud näpuotsatäie chia seemneid. Munaga on siis taimne, chiaga vegan variant. Sega käsitsi kõik see kokku ja saadki martsipani, mida kasutada näiteks kookide peal.

Vot nii palju oleme jõudnud ära katsetada. Ah ei, see hambapasta, mis pildil on (link), seda on Mari ka paar korda kasutada jõudnud, aga ma ise pole seda veel maitsenud, seega ma ei oska seda kommenteerida. Pakis oli ka pildilt välja ununenud vegan koerakrõbinad (link). Jumal tänatud, et testpakike, sest Lotte keeldus neid söömast. Arvestades seda, et ma olen näinud, kuidas ta paekivi krõbistades sööb, siis tundub, et ei ole väga maitsev kraam.

Igatahes, kui jälle midagi ära mekin, jagan teiega kah!