kaks lollakat (loving it)

No ma ütlen, et enne kui ma selle live chattide võlu avastasin, siis ei osanud ma seda sugugi sõnadesse kirja panna, mismoodi me siin oma elu elame. Eks ma mingeid seiku ikka kirjutasin, aga selline suvaline tavaline argipäev pakub mulle konstantselt nalja ja no mismoodi ma seda seletan, et see Kardo kogu aeg nii tobe on või et ma jooksen mööda maja ja laulan “party rock is in the house toniiiiiiiight“?  Nüüd siis need, kes mõnda laivi vaadanud on, said ka ehk natukene rohkem piiluda meie igapäevaellu.

Otseloomulikult arvasid kohe pooled, et me peame olema täis, või millegi aine laksu all, sest kord olid mul hullusilmad ja siis Kardol hullusilmad ja siis ajasime me korraga sellist juttu, et no ei saaks ju kained inimesed selle peale tulla. Ma siiski vannun käsi südamel, et me olime kained. Või no Kardo eile enda sõnul ühe õlle jõi, aga ma ei tea, millal täpselt. Õhtuks oli ta vast ikka kaine 😀 Ta lihtsalt ongi selline…

Ma olen jõudnud järeldusele, et ma olengi saanud endale selle elu, millest ma kunagi unistasin ja paraku mängivadki seal rolli just sellised “tillukesed” mutrid nagu igilollakas Kardo, kes alati on lõbusas tujus ja viskab nalja. Eile ka mitu korda küsiti chati ajal, et kas Kardo mõnikord vihane või kuri ka on. Ma ütlen, et jah, paar korda on olnud, aga mitte minu peale. Tavaliselt kas Lotte või kunagi omal ajal Milvi peale, sest need kaks on need, kellele meeldib aias auke kaevata. Ja kui siin ilmas Kardot üldse midagi närvi ajab, siis on need augud tema murul. Aga no mitte otseselt hüsteeriasse, et ta nüüd närvitseks siin kodus ringi. Ta pigem läheb kurvaks ja sajatab omaette pobisedes. Ma tegelikult ei tea, võib-olla on ta minu peale ka kuri olnud, aga igatahes öelnud või välja näidanud ta seda pole. Ju siis ma olen lihtsalt nii hea naine 😀

Mulle ÜLDSE ei meeldi vihased inimesed. Ma ei saa aru, kuidas osadele inimestele üldse on saanud jääda mulje, et mina kuidagi vihane inimene oleksin. Ma võin jah poolnaljaga midagi toriseda või poriseda, aga et ma läheks vihaseks või karjuksin täiest kõrist või midagi sellist…never. Ja ma ei tahaks sellist negatiivsust enda koju ka oma kaaslase näol. Ma olen elus liiga palju näinud pealt kaklemisi, füüsilist vägivalda ja tülisid, mis kõik hakkasid karjumisega, mistõttu ma olen sellistele teguritele ausaltöeldes isegi natukene allergiline. Näiteks kui keegi minu selja taga kiiresti ja vihaste sammudega kõnnib, tulevad mul kohe üle selja hirmujudinad ja ma reaalselt hakkan kartma. Kuigi ma ei ole enam väike laps ja ma ei arvagi, et keegi mulle mu enda kodus haiget teeks või miskit, aga no mis ma teha saan, kui ihu niimoodi naljakalt reageerib.

Mis mulle meeldib, on see, et minu kodus saab nalja ja pulli ja müramist ja kõike toredaid asju. Ma ei tea, kui me nüüd siin Dr. Phili mängiksime, siis ehk olen ma ka selle pärast nii väheste reeglite taga ajaja, et ma ei taha kellegagi kurjustada ega kellegi rõõmu rikkuda. Et kui Mari tahab plasteliiniga seinu mökerdada, siis nooooo…okei. Kui ta tahab just vaibal oma liivaga mängida, nooo anna tuld. Küll ma pärast ära koristan. Selles suhtes, et kui ma enne jaole saan, siis ma üritan ikka plastiliinitamised laua taha suunata ja liivaga mängimiseks tuua tuppa selle suure aluspaberi, et terve ilm seda täis ei oleks, aga teinekord saab see suslik juba ise kraami kuskilt kätte ja no kui sein juba ON plastiliinine ja vaip juba ON liivane ja kui Mari on juba suutnud endale kohupiimakreemiga juuksemaski teha, siis no tehku lõpuni. On vaid lühikene aeg elus, mil me selliseid asju teha saame, nii et mis ma ikka ärritun või pahandan või mölisen.

Ärge nüüd valesti aru saage, et ma siin päevast-päeva suure naeratusega ringi käin ja muudkui rõõmsalt teiste jama koristan. Esiteks ma ISE tekitan ka vahepeal väga rõõmsalt segadust, mida mitte keegi ei käsi mul ära koristada. Te ei kujuta ette, kuidas ma seda hindan. Kui ma veel kunagi kodus elasin, siis kogu aeg oli mingi koristamise jutt. Mul ema on nimelt ilgem korrafriik, aga minuni kahjuks need geenid ei jõudnud, jäin neist sootuks ilma. Seega võite ette kujutada, kui närvi ajas mu ema see, et mu tuba kogu aeg nagu sealaut oli ja kui närvi ajas omakorda mind see, et miks ma ei tohi elada sealaudas, kui see kellelegi teisele liiga ei tee. Las ma siis istun “kõriauguni sitas” nagu mu ema öelda tavatses. Tegelikult ei olnud seal muidugi midagi nii must, aga mu ema standardid on natukene teised ka, kui tavainimesel.

Seega on lihtsalt imeline vaadata oma liivast vaipa, ohata ja mõelda, et kurat, kui raske seda koristama saab olla, aga samal ajal mitte lillegi liigutada ja lihtsalt olla. Küll ma koristan. Siis kui tahan. Mitte siis, kui keegi mind käskima hakkaks. Ja kes see mind siis omas kodus ikka käsutab? Mari või Kardo või? Heh, keda kõige rohkem häirib, peab ise ära koristama, Kardo juba seda reeglit teab 😀

Minust ei saa iial vist inimest, kelle kohta inimesed kasutaksid sõnu “vaoshoitud” ja “täiskasvanulik”. Aga see polegi mulle oluline, ma ei tahagi olla mingisugune “korralik vanainimene”. Ma tahan, et mu päevad oleks täis nalja, kõdistamisi, nilbeid nalju, tobedaid laulukesi, häid sõpru, maitsvaid sööke, enam-vähem olukorras tube, palju värvimist, puslede kokku panemist, lompides hüppamist ja vannivahust habemete tegemist. Armastust!

Kõik muu siin ilmas on teisejärguline. Töö – teisejärguline. Seda võib armastada, aga minust ei saa kunagi see inimene, kes eelistaks oma tööd perele ja elule. Ma teen seda, sest ma oskan seda teha ja see sobib mu eluviisiga ja ma saan selle eest palka, aga ma ei koorma ennast sellega. Raha – teisejärguline. Ma oskan kulutada kohutavates kogustes, aga mul ei ole probleemi ära anda ka viimane eur kellelegi, kes seda vajab, või elada kaks nädalat ilma ühegi kopikata. Pole hullu!

Ma ei vaja mitte midagi muud, kui ainult õnne ja rõõmu oma ellu. Kõik muu on nii mõttetu. Kõik mured on tegelikult mõttetud, nendega tuleb kas tegeleda, või need unustada. Kõik tülid on mõttetud – lase lahti, või ära hakka isegi mitte pihta. Ja kui see teeb mind natsakene pooletoobiseks ja labaseks ja mida kõike veel inimesed mu kohta öelnud on…So be it. Aga mina olen õnnelik ja elu täis. Suht konkreetselt lausa ELAB keegi mu sees 😀

Mul tuleb ka mõnikord paha tuju, aga siis ma ronin Kardole kaissu ja tihun natukene ja siis teeb Kardo mingi lolli nalja ja siis ma naeran ja siis ongi kõik. Paha tuju läbi ja pull elu hakaku jälle pihta.

That’s how we roll, bitches!

Me Kardoga restoranis kultuuri nautimas

Ma soovin teile ka ellu kõike seda nalja ja armastust, see on päriselt üks lõõgastav viis, kuidas elada. Keda huvitavad need tüütud pisiasjad, mis lasta ennast sellel heidutada? Keda huvitab? Elu on ikka üks suur naljategemine, mitte võistlus, et kes kõige viisakam ja täiskasvanulikum on!