Uncategorized

öine peks ja muu säärane

10. juuli 2016

Lugesin just Eveliisi blogist sellest, kuidas Idale mitte miski ei sobi, mistõttu on tal vaja seda ka iga sekund nutuga demonstreerida (link). Kuigi Maril päris täpselt samasugust probleemi ei ole, siis on tal ka käitumises omad “imelised” kiiksud, mis mind viimasel ajal kohati hirmsat moodi ärritavad. Nagu öeldud, mulle ei meeldi ärrituda või pragada või kärkida, aga no ma toon teile näite ühest õhtust:

Lähen Mari magama panema. Lähme ülakorrusele pool tundi varem, panen tuled hämaraks, loeme muinasjuttu, vaatame raamatust pilte. Mari ronib kummiga lina alla “kummitust” mängima ja roomab voodis ringi nagu õudukas. Naerame. Liigset suurt pulli teha ei saa  – targad raamatud ei soovita ju lapsega enne magamisaega mängida. No natukene ehk võib, mis ma teha saan, kui laps ise mängima hakkab eks.

Umbes poole tunni, või kolmveerand tunni pärast tõmban pimendavad rulood alla, räägin, et uneaeg on nüüd ja laulan mõmmi unelaulu. Mari tahab ikka lina alla kummitust mängima minna. Seletan mina siis maailma rahulikuma tooniga, et meil on nüüd tuduaeg ja kui Mari ära magab ilusti, siis pärast saame ju ka mängida ja jalutama minna ja igasuguseid toredaid asju teha, aga paraku nüüd on ikkagi see vana hea tuduaeg ja pangu ta pea heaga padjale.

Mari tõuseb istuli. Mina panen ta pikali.

Mari tõuseb istuli. Mina panen ta pikali.

Mari tõuseb istuli. Mina panen ta pikali.

Mari tõuseb istuli. Mina panen ta pikali.

Mõistan, et Mari arvab vaikselt, et tegu on sellise mänguga, kus tema muudkui kihistades istuli tõuseb ja mina nagu truu ori, ta jälle pikali panen. “Mari, tuduaeg!” ütlen ma kurja häälega. Madalalt. Võimalkult madalalt. Ma nimelt kuskilt lugesin, et madal hääl olla lastele autoriteetsem. Ükskord Kardo kuulis mu “madalat ja autoriteetset” häält ja ütles: “Issand, ma olen enda teadmata rekkalesbariga abielus!”. Sellisel juhul ei peaks ma imestama, et Mari meelest ka see rekkalesbari hääl kuigi autoriteetne pole. See ajab teda jälle naerma.

Ühest küljest on ta nii nunnu, kui ta seal oma plikahäälega “ihihihihi” kihistab. Teisest küljest tahaksin ma, et ta lihtsalt paneks oma paganama silmad kinni ja lihtsalt jääks ükskord magama. Kas seda on siis palju paluda? Seega ei – ma ei allu ta armsa kihina provokatsioonidele ja kordan uuesti pahandades, et halloo, segane, tuduaeg on!

Panen ise silmad kinni, et talle näidata ka enda tohutut und. Mis Mari uneaeg? Meil on kõigil uneaeg, jääme siis ükskord magama! Kohe kui ma silmad sulgen tuleb mulle päriselt uni peale. No kuidas saaks ka mitte tulla. Voodi on suur ja pehme, tekk on mõnusalt kohev, padi imeliselt jahe. Vaevu jõuan ma tukastada, kui keegi mulle näpuga õlale koputab. Ise naerab nunnult.

Korrutan oma mantrat: “Mari, tuduaeg on. Emmel on ka tuduaeg!” ei valetagi ma enam, sest need paar minutit uneelset seisundit on tavaliselt piisav loobumaks oma plaanidest ärkvel oldud ajaks, vaid otsustan rahus magama minna või lõunaund teha. Siinkohal siis oleneb, kumba unne ma seda suslikut panna üritan. See kord, millest ma hetkel räägin, see oli eilne ööunne minek.

Kahjuks ei huvita Mari see, et on uneaeg. Ei huvita teda ka see, et ma tahan magada. Ta tahab ronida lina alla, et seal naerdes ringi roomata. “Mari, emme läheb varsti kurjaks, kui sa sõna ei kuula, TUDUAEG!” ütlen ma nüüd juba üsna ärritunult.

*lataki* saan ma lahtise käega piki nägu.

“Mari, ei tohi lüüa!” haaran ma Mari kätest kinni, mis meeleheitlikult üritavad mulle paremalt ja vasakult näkku hoope sihtida.

Ei no tore. Laps, kes enne tahtis lihtsalt mängida, tahab nüüd mind lihtsalt mättasse lüüa. Hoian siis natukene aega füüsiliselt Mari käsi kinni ja räägin, et ei tohi lüüa. Emme saab ju ai-ai. Kasutan ka eripedagoogi antud nõu ja teesklen ise nuttu. Mari naerab ja lööb mind uuesti. Otse silmaauku. Rusikaga.

bac38943f511fccf243c348071913ebf4fb27a6d01d764ba19ba37651fcb2211

“MARI, TUDUAEG ON!” käratan ma ühel hetkel nagu metsaline. Mari ehmatab ja hakkab nutma. Mina, tundes ennast nagu aasta ema, üritan paaniliselt meelde jätta, et ma hiljem googeldaksin, et kas on olemas sellist teenust, kus mingi lapsekasvatusekspert tuleb terveks päevaks minu juurde ja ütleb mulle kõiki asju, mida ma valesti teen ja mida ma teisiti teha võiksin. Ma olen miskipärast üsna kindel, et lapsele “TUDUAEG!” näkku karjumine ei ole see teguviis, mis kuidagi normaalne oleks ja ekspertide heakskiidu pälviks. Aga no mida ma tegema pean? Mida?

“Mari, emme sai kurjaks, sest ta sai väga ai-ai. Emmel on niimoodi valus, nii ei tohi teha,” üritan ma tasakesti seletada. Mari nutab. Teen talle paar paid ja kordan veelkord, et nüüd jääme tudule.

Mari sirutab käe minu poole, teeb mulle ühe pai ja siis haarab mul peoga juustest ja kisub ühe hea laari välja. Ise naerab. Ma ignon ja üritan täiest väest alla suruda soovi kopsupõhjast raevust röögatada ja Mari DPD kulleriga orbudekodusse saata. Katan kätega näo, et ta mind vähemalt näkku peksta ei saaks, ise endale kinnitades, et ta on ju väike laps. Ta ei tee mulle tahtlikult haiget. Ta on lihtsalt unine!

Rahutud käed jäävad ükskord paigale ja peks lõppeb. Tundub, et uni hakkab teda murdma. Lõpuks ometi! Sätin ka ennast mugavamalt sisse ja juba hakkavadki mu silme ees jooksma esimesed sekundid mu unenäost, kui ma äkki saan tabamuse millegi eriti kõva ja teravaga, otse otsaette. Ootamatult, läbi une! “AIIIIIIAAAAAA!”.

Sedakorda oli siis see minu paljukiidetud veega värvitav raamat, mis peale lastele rõõmu toomise on erakordselt kenasti välja ehitatud ka salajaseks külmrelvaks, sest selle papist serv on vastu pealuud nagu peenikese äärega telliskivi. “MARI EMMEL ON AIAI, EI TOHI EMMET LÜÜA!” röögatan ma nüüd täiest kõrist, ise käega otsaesist korduvalt katsudes, sest mul on tunne, et nüüd voolab küll sealt veeniverd või ajumahlasid.

Ma ütlen jumala ausalt, et esimest korda elus oli mul selline tunne, et ma mõistan neid emasid, kes oma lapsele laksu annavad. Mitte, et ma seda teinud oleksin ja mitte, et ma seda teeksin ka tulevikus, aga lihtsalt see moment, kus su närvid on nii viimse momendini üles kruvitud ja nii valus on ja sa oled läbi une üles aetud sulaselge peksuga ja mitte miski, mida ma ütlen või teen ei aita nagunii, sest mu laps on deemonite poolt vaevatud ja ta elu eesmärk on mind kas peksu teel hauda viia, või lihtsalt mind ennast nii kaugele tõugata, et ma ise ennast aknast alla heidan.

Kui ma nüüd seda kirja panen, siis ma ei suuda meenutada, et mida ma siis täpselt tegin, et ta ükskord magama jäi. Mida ma teha võisin? Kui ma ise seda juttu üle loen, siis kõlab nagu ma oleks raudselt ta padjaga unele nüpeldanud, aga päriselt ma suudan ikkagi selle olukorra KUIDAGI lahendada, aga ma lihtsalt ei tea kuidas. Enamasti vist nii, et jäängi lihtsalt enne teda magama ja löön enne ristimärgi ette, et ta mu magamise ajal kuskilt pussnuga ei leiaks, et ta mind läbi une surnuks stabida ei saaks.

Ehk siis kui päevasel ajal on Mari üldiselt väga leplik väike nublu ja allub isegi sellele, kui ma teesklen nuttu ja lõpetab kenasti mu peksu, siis magamaminekud on lihtsalt kohutavad. Isegi kui tal on täiega uni peal, siis ikka on vaja mind taguda ja naerda ja kihistada ja minema joosta ja…ja…ja…

Ma saan ju aru, et ta on väike laps ja ta ei näe seda üldse nii, et ta nüüd elu eest mind kannatama panna tahaks. Ilmselgelt tahab ta lihtsalt mängida ja olla LAPS ja see on minu enda probleem, et mina tahan, et ta just siis magaks. Ja siis ma mõtlengi, et ühest küljest ei ole näiteks nädalavahetusteti tõesti vahet, kas ta läheb magama kell 9 või kell 12, aga no ma ei tea, lapsed lähevad ju ikka varem magama, mitte kell 12 öösel! Eriti, kui järgmine hommik on tal lasteaiapäev, siis on ta hilise magamineku pärast hommikul nii väsinud ja kurb, et lausa kahju on teda äratada.

Ja no ega ta ju ei idee poolest PEA lõunaunesid tegema, aga kui ma näen, et ta on juba üleväsinud, siis tundub kaine mõistus ütlevat, et laps võiks ikkagi lõunaund magada, mis siis, et ta ei taha.

Selle positituse point ei olegi niiväga see, et pliis andke mulle kõik nõu, mida teha, sest ma olen tegelikult enne ka nendel teemadel rääkinud ja te olete mulle juba piisavalt nõu andnud ja ma olen neid nõuandeid proovinud ka. Mõnikord töötavad ja mõnikord ei tööta ja…nagu elu ikka. Ma lihtsalt tahtsin tulla ja halada, et ma VIHKAN seda osa endast, kus ma ei suuda lapsevanemana enda emotsioone tagasi hoida ja lihtsalt käratan väikse lapse peale nagu poolearuline. Nii et ainus, mis ma soovin on see, et te ütleks mulle, et see läheb mööda ja ma ei ole ainuke psühhoema siin ilmas.

Hinga sisse-hinga välja.

Selle kõige juures on muidugi naljakas see, et ma just eile rääkisin Kardole, et no kuidas on võimalik, et mõni inimene ei taha lapsi, lapsed on ju DA BEST! 😀

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

105 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Brit 11. juuli 2016 at 16:52

    Siin oleks kirjeldatud nagu minu igaõhtust lapsega kemplemist. Lihtsalt nii jõhker kui ise tahaks ka juba magama jääda ja laps
    trambib oma jalgadega mul näos, surub sõrmega mul silmadesse… mitte miski ei aita ja nii juba lapse sünnist peale (see tore
    vastsündinu aeg kui laps ainult magab ja sööb, eks. Jaa, minu oma ainult röökis. Pole nagu seda unesoolikat mu lapsel). Ma küll
    loodan, et kui laps suuremaks saab (ta praegu 2a), et varsti ta huvitub muinasjutu kuulamisest ja saab rahulikust jutust aru, et
    tuleb magama minna ja kõik saab nii tore olema. Kuid millegi pärast mul on kuri kahtlus, et see isend ei suvatse mitte iialgi ilma
    kakluseta magama jääda. Loodan, et ta leiab endale kunagi mehe, kes on nõus koos temaga ööläbi üleval passima ja voodis
    maadlema 🙂

  • Reply J. 11. juuli 2016 at 10:46

    Ma arvan ka et proovi kodus olles
    ilma lõunauneta hakkama saada 🙂
    Seda, et ta lasteaia lõuna ajal
    magama peab ei pea vabanduseks ju
    tooma kui tal peaks kohe puhkus
    hakkama? Ning kui ta taas lasteaeda
    läheb loksub rütm uuesti ka paika
    sest siis ta ärkab ka ju varem, et
    sinna jõuda ning suuremas seltskonnas
    tegutsedes väsib Mari kindlasti
    kiiremini.
    Mina jällegi ei nõustu eripedagoogide
    jutuga, et Mari ei võiks vahepeal
    lasteaiast puhata. Minu meelest käib
    ta seal vägagi tiheda graafiku alusel
    ja kui sul on võimalus tal rohkem
    puhata lasta siis miks sa seda ei
    tee? Ei ole ikka nii,e t kui ta kord
    nädalas puhkaks ei areneks ta ju
    edas? Sa ise kirjutasid, et Mari on
    kodus ainult kui haige ja niisama
    ema-tütre päevi te ei teegi nädala
    keskel? Kuna Mari tegutseb sul palju
    üksi siis võib selline halb käitumine
    (mida löömine ja kisamine ja
    seletamatu jonnimine ju on) olla
    tingitud tähelepanu vajadusest.
    Mitte, et sa seda talle ei pakuks,
    vaid Mari ei oska oma soove
    konkreetselt väljendada ja nii see
    kõik koguneb ja tuleb 🙁
    Ma oleksin su asemel löömise suhtes
    ikka palju karmim! Kui ta sind lööb
    siis ütledki karmilt ja järsku, et ei
    tohi (ja las hakkab nutma sest see
    näitab, et ta ehmus ja jõudis
    kohale). Ja kui ta jätkab siis lahkud
    või tõused kohe püsti, eemaldud. Ei
    saa ju löömise ajaks jääda voodisse
    vedelema ja kaitsta oma nägu? Mis
    signaali see lapsele saadab? 🙁
    Magamisega soovitan sul kõik
    “rituaalid” ära teha ning ta enda
    voodisse panna ja eemalduda. Alguses
    korraks. Siis piilud. Siis taas lähed
    ära ja nii jätkadki kuni ta enam sind
    ei vaja 🙂 usun, et päris voodit
    välja ta ei tule ise kui toast
    lahkud? Las ta siis omaette jutustab
    seal pool tund või tund (esimene
    kord, edasi läheb see aeg aina
    lühemaks sest ta saab aru, mis
    eesmärgiga ta voodisse jäeti 🙂 ).
    Sina võiksid samal ajal ala ukse taga
    nets surfata või raamatut lugeda –
    ühesõnaga olemas olla kui ta peaks
    välja tulema. Sest muude asjade jaoks
    sa magama mineku ajal ei peaks olemas
    olema (no need kummituse mängud jne) 🙂
    Üldiselt aga on sul ikka väga VÄGA
    tugevad närvid! 😀 respect! 🙂

  • Reply Katrin 11. juuli 2016 at 09:21

    no ma arvan, et minust saab selline
    ema, kes pärast unejuttu ja musi-paid
    oma lapse omapäi tuppa jätab 😀
    tundub küll karm ja mida kõike veel,
    aga ma tean, et ma ei suudaks seda
    tralli läbi teha ilma, et ma
    plahvatan. Nii kui ma pea padjale
    saan, on mul kohe uni ja kui mind
    läbi une segada, siis olen täiesti
    fuuria valmis 😀
    Ma imetlen kõiki vanemaid, kes
    jaksavad ja viitsivad seda unetralli
    läbi teha, Ütlen ausalt, ma ei suudaks!

  • Reply Sigrid 11. juuli 2016 at 09:18

    Usu minf need on hormoonid. Mul oma 2 aastane ka ei jãä vahel
    magama. Peksma kyll ei hakka aga jonnib ja jaurab muudmoodi.
    Me oleme tavaliselt nii et laps oma voodis ja mina oma voodis.
    Loeme muinasjutu ära ja kuulame õues autode hääli. Vshel ytleb
    auto kuri ja romet tuttu 😀 siis magabki.

  • Reply eve 11. juuli 2016 at 09:18

    Mina oma lapsele joonistasin selja peale. Mõtlesin käigu pealt muinasjutu ka juurde. Mitu juttu tuli õhtul rääkida, üks neist oli
    kindlasti lapsest endast ja tema möödunud päevast, mis selles päevas head ja vahvat oli ja siis mida see vahva tüdruk järgmisel
    päeval teeb. Ega muu pole selle asja juures oluline, kui see, et lapsel on mõnus ja ta rahuneb maha ja jääb magama. Kui uue pildi
    tegin, siis silitasin mitu korda selga, et vana pilt eest ära kustutada. Selja silitamine on hästi rahustav.

  • Reply Mia 11. juuli 2016 at 08:17

    Mina saan oma kolme aastase ilusti magama lähen
    lapse kõrvale ise pikali (loomulikult lapse voodisse) ja
    ütlen lapsele et vaata otsa ja vaatame seni kaua
    üksteisele otsa kuni laps magama jääb

  • Reply M. 11. juuli 2016 at 08:17

    minu soovitus oleks proovida ilma lõunauneta. siis on ta õhtul väsinud ja jääb kiirelt magama.
    minu laste vanusevahe on 2a4k ja kui teine sündis, lõpetas esimene lõunauned ära. seda just sellepärast, et mul ei olnud enam
    võimalust teda “suruda” magama. ja õhtul jäi ka täiesti normaalselt ajal väga kergelt magama.
    teine laps lõpetas ka kuskil 2-aastaselt lõunauned kodus. mõlemad jäid hiljemalt kell 21 õhtul magama ja magasid 12 tundi.
    lasteaias magavad ikka lõunaund, aga ka olukord seal on teine. väike ruum, palju lapsi, tegevusi ja müra. see väsitab tunduvalt
    rohkem kui kodune elu.
    * kui spetsialistid muidugi soovitavad Marile kindlat režiimi nii kodus kui lasteaias vms, siis minu soovitust ära loe 🙂

    • Reply Maria 11. juuli 2016 at 09:04

      Režiimi järgi on lapsel palju lihtsam elada, kuigi eks vanematele on see mõnevõrra keerulisem., kuna
      peab lapse magamise ja söömisega arvestama.
      Meie pere jaoks oli režiim see, mis tegi elu ilusamaks ja lihtsamaks. Lapsed teadsid täpselt, mis ja kuidas
      päev läheb. Päevane uni oli üks kindlamast kindlam asi. ja 3.a on laps liiga väikene, et soovitada
      lõunaunedest loobumist.

      Ma ise ei ole saanud kunagi magada kui laps/lapsed meie voodis magavad. Võimalik, et kaksikute puhul
      ongi see välistatud, aga …meie lapsed on algusest peale maganud oma voodites. Kui nad vahel öösiti
      saabusid (ühekaupa, sest teine ju magas samal ajal), võtsin lapse korraks kaissu ja viisin suht varsti oma
      voodi tagasi, vahel viisin ka kohe.
      Panin teki peale, korraks oma käe lapse peale ning nii ta uuesti magama jäigi.

      Õhtuti käisid nad pesus, vaatasime kolmekesi ühte raamatut (rohkem mitte kunagi) ja siis läksid nad
      oma voodi. Panin teki peale, kallistasime, kustutasin tule, soovisin head ööd ja tulin tulema. Üldjuhul
      see töötas. Üks lastest jäi suht kohe magama, teine käis vahel 3x pissil, vahel tahtis juua, aga üldjuhul ei
      suhelnud ma temaga rohkem kui hädapärane. Veetopsiku panin voodi nii, et ta sai ilma voodit välja
      tulemist vabalt juua.
      Mingist vanusest võttis laste magamapaneku abikaasa üle. Kui nad olid 3-4.a, siis hakkas ta neile igal
      õhtul lugema ja asi töötas veel paremini. Kui lugu lõppes, tegi lastele veel pai ja oligi vaikus majas.
      Iseeenesest audioraamatud on ka superluks head…laps kuulab (mitte liiga valjult, et ta peaks pigem
      kõrvu kikitama), miks mitte ka koos vanemaga ning peamine, et lapsel oleks rahulik ja mõnus olla.

    • Reply kerlin 11. juuli 2016 at 09:20

      Kui mina oma 2,6 aastasel lõunane vahele.jätan.siis jah
      vajub ta varem magama aga magab harvemini, ärkab
      varem ja on ka turtsakas järgmine päev.

      Mina võin ainult lohutada, et meie peres näevad
      lõunane minekut umbes samasugused välja õnneks
      ööunne jääb ilusti ( meil läheb kogupere magama
      samal ajal)

  • Reply k 11. juuli 2016 at 07:30

    Minu 2.aastane beebi magab meie kaisus. Enne maga
    jäämist loeme sada raaamtut läbi ja siis raamatud
    tuttu. Siis kustutame tuled ja räägime mis päeval
    tegime ja kes kõik veel tuttu jäävad. St mina räägin.
    Kui piisavalt väss siis jääb ilusati magama.
    Aga…panen ta kaisus magama. Aga…mõnikord on
    väga lustakas, põrkleb, nügib jne siia kakab kõihe
    tipuks. Näkku peks on ka tulnud viimasel ajal jabisa
    saab ka oma osa, eks me siis kooris nutame. Isast tal
    kahju pole aga mulle teeb pai. Ma tavaliselt lõpetan
    temaga mängimise, solvun ja seisan eemal kui lööb.
    Aga see tal selline nali ja hullamine. Tahaks nagu, et
    ta saaks aru, et see pole väga hea nali. Kõhu peal
    hüppamise kohta proovin rääkida, et seal venna, et
    venna saab ka aiai. Igaljuhul nunnud need ulakas
    kahesed. Ah ja, kui ikka väga üle viskab katkine
    grammofon olemisest, käratan ka peale. Hiljem kui
    laps magab, siis ikka kahetsen väga, et selline
    närvihaige olen. Aga vabandan ka ikka alati. Edu! Sa
    pole ainuke:)

  • Reply Morgie 11. juuli 2016 at 07:15

    “No natukene ehk võib, mis ma teha saan, kui laps ise mängima hakkab eks.”
    – Sellest kõik algabki. Just sellest momendist. Et sa annad järele ja lähed kaasa, kuigi teil juba on uneaeg välja kuulutatud.
    Ja – saab küll midagi teha, saab näiteks mitte kaasa minna, mitte isegi “natukene” kaasa mängida. Kui sa selle momendiga kaasa ei
    lähe, jääd rahulikuks ja endale kindlaks, siis ei tule ka neid hilisemaid lööke vastu nägu ja raamatuga vastu pead.

    • Reply Morgie 11. juuli 2016 at 07:19

      “Ida käskis mul üks õhtu wc-sse minna, no kuidas ma ei lähe kui tal ju käsin minna,eks,” – täpselt sama asi. Sina oled boss. Sina
      kehtestad piirid. Piirid on olulised. Need võivad olla üsna avarad piirid, aga seal, kuhu need on maha pandud, peab olema
      kindlustunne, et need piirid ei liigu.
      Üks lapse enda jaoks väga oluline piir ongi uneaeg ja kui sa pärast uneaja väljakuulutamist lased tal ennast käsutada, mitte ei
      kehtesta ennast, siis sa hävitad ise neid tema jaoks olulisi piire. Ilma piirideta tunneb laps ennast ebaturvaliselt, hakkab käituma
      destruktiivselt ja uusi piire otsima – ja halb käitumine ongi parim viis piiride otsimiseks.

      • Reply Eveliis 11. juuli 2016 at 09:00

        See ei ole just päris nii, et Ida mind iga hetk kamandab ja mina teen täpselt nii. Mina ütlesin, Ida mine pissile, tema ütles,
        emme ka. Ukse käskis kinni panna. Ma ei näinud probleemi, sest wc uks käibki ju kinni tegelikult:D Niisiis jäi tema
        ühelepoole ust oma potiga ja mina teisele poole ust oma potiga. Mina pahaaimamatult, tema oma ideega.
        See siin oli toodud ühekordse naljaka näitena, kuidas lapse aju genreerib võtteid, et välja minna, kui ema enam ei luba. Mitte
        et ta nüüd igal õhtul kamandab mind wc-sse, mina kuulekalt lähen ja laps samal ajal kosserdab mööda küla ringi:D

  • Reply Maria 10. juuli 2016 at 23:27

    Kas Kardo ei võiks Mari magama panna?

    • Reply Mallukas 11. juuli 2016 at 08:37

      Paneb tema ka, aga sama trall on.

  • Reply Kaire 10. juuli 2016 at 23:10

    Meilgi tuleb aeg ajalt magama minemisega
    raskusi,kord pisille, siis tekk vaja peale panna, tahan
    juua. Ajab ikka kopsu üle maksa. Aga kui on magama
    jäänud, vaatan on ikka armas küll. Kui kaisut pole on
    ka jama majas. Kaisukal peal alati silma peal hoidma, et
    ära ei kaoks.
    http://Www.amiguamigo.blogspot.com

  • Reply Helen 10. juuli 2016 at 22:58

    Mallukas, miks sa ise ennast ahistad? Ma loen ja inetlen su
    uskumatult pikka süütenööri aga pool sellest õhtusest
    tramburaist on ju selgelt üleliigne. Laps puhtaks,
    magamisriided selga, unejutt/laul,musi ja head ööd ja uks
    väljaspoolt tuba enda järelt kinni. Sa ei pea ju valvama
    kõrval kuni ta magama jääb. Jah, kui ta ei ole väga väsinud
    kodib ta lina alla tonti mängima aga kui keegi sellele (või
    muule naljale) ei reageeri, on igav ja vajub ise ära. Kui
    kuulda on, et liiga kaua on liiga lõbus, lähed paned ta
    rahulikult uuesti voodisse (väldi silmsidet või jutustamist)
    ja jälle minekut. Meil nõks vanema põnnuga see variant
    töötab päris hästi ja magamaminek on kõigil kergem. Ehk
    proovid? 🙂

    • Reply Mallukas 11. juuli 2016 at 08:38

      Mul on kuidagi niii kahju teda sinna üksi tegutsema jätta 🙁

  • Reply Grete 10. juuli 2016 at 22:16

    Appi, jaa. Mul on kolm neidu vaja õhtuti magama
    saada ja noh, neil pole vajagi, et mina nendega mängin,
    sest nad saavad vabalt ju seda omavahel kaa teha! Ma
    peaksin ilmselt tänulik olema, et ma ei saa peksu, sest
    seda suudavad nad ka kenasti omavahel ära
    korraldada. Ma ei tea, see on mingi suveperioodi värk
    vist. Siis on enerksi rohkem. Kõigil peale minu selleks
    kellaajaks.

  • Reply Triin 10. juuli 2016 at 22:12

    Kas need eripedagoogid arvavad, et 2,5 aastane on nii väike, et ta ei saa midagi aru, et ta valesti teeb ja teda ei peaks üldse
    suunama/ korrale kutsuma sobimatu käitumise korral? Ma mõtlen, et nii see löömine ainult süveneb ju. Kas lasteaias või külas
    sellega probleeme ei ole? Löömisega siis?! Lööb ainult sind? Kas Marile pandi diagnoos ka välja?

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 22:16

      Ei ta ei sõnastanud seda nii, et ta nüüd midagi aru ei saa, aga seda ma usun küll, et ta ei vii otsa kokku, et see päriselt haiget teeb. See eripedagoog ütles, et ala kui ta viskab mõmmi vastu seina või auto maha, siis sellele ei järgne ju nende esemete poolt mingit reaktsiooni – see on lihtsalt tema viis pahameelt väljendada. Mina pean aga “nutma hakkama” sest siis see on reaktsioon – emme nutab.

      Kuidas sa saad siis öelda, et üldse ei suuna, kui konkreetselt ütleme, et ei tohi ja teeme šõud, kuidas me siin kooris nutame. Lasteaias ja külas probleeme ei ole.

      • Reply Kaits 11. juuli 2016 at 06:47

        Kuri ema olen.
        Ükskord hammustas lasteaias kedagi
        järgmisel päeval mind-hammustasin kohe
        vastu, pole mind rohkem hammustanud,
        ega ka kedagi teist. Ykskord viskas mind
        millegiga- viskasin vastu! Rihma ja vitsa
        pole never saanud. Aga natuke kardab
        kyll. Tutistanud olen ka. Praegu vaatan,
        kuidas ninnu nännutatakse ja mi moodi
        pähe istuvad, öudne, kui keegi Marile
        diagnoosi tahab panna hirmsasti- siis
        teadke et diagnoosi pole. Vastasel juhul
        oleks igateine mu tutvusringkonnast
        diagnoosiga.

        • Reply Triin 11. juuli 2016 at 09:35

          Ei ole ikka küll iga teine diagnoosiga….runal
          jutt.

          • Triin 11. juuli 2016 at 09:36

            Rumal*

  • Reply Silva Meesak 10. juuli 2016 at 22:03

    Oeh, see juuste tirimine… Mu poja praegu 1a ja
    3k, ta naudib mu juuste tirimist. Ise pool unes ja
    ikka otsib mu juukseid. Mõned päevad tagasi
    ma ka käratasin talle esimest korda “Marss
    magama”.. Ja ka ehmus ning hakkas nutma,
    kuid natukese aja pärast hakkas uuesti
    lollitama. Tegin uuesti kurja häält ja siis pani
    silmad kinni ja jäi magama. Ehmus ikka päris
    ära vist, aga enam see kurja hääle tegemine ei
    mõju. Magas siis meie voodis. Nüüd olen ikka
    üritanud teda oma voodisse panna. Magama
    jääb umbes 20-30 minutiga, oleneb kui väsinud
    või üleväsinud on. Natuke annan veel rinda ka
    talle, niiet keeruline aeg. Jonnib, sest tahab kas
    rinda (mitte et kõht tühi oleks) või tahab meie
    voodisse..täna oli vaja riided seljast võtta ja
    kõik kaisukad maha visata jne. Jalga toppis ka
    läbi võre näkku mulle 😀 Ehk siis, Sa pole tõesti
    ainuke 😉

  • Reply K. 10. juuli 2016 at 22:00

    See on see õudne koht nüüd mida ma ise ka teha ei tahtnud kunagi – lapsel tuleb jääda üksi magama , oma voodis ja kui on siis ka
    oma toas. sa loed.soovid headööd ja lähed välja. ilmselt kaugele ei tasu minna ,sest ta tuleb järgi. kordad neid tegevusi niikaua
    kuni ta väsib ,ilmselt väsid sina ennem aga alla anda ei tohi .

    Ma panin enda last kuni 1a ja peale magama koguaeg oma kaisus või kussutades , noh beebit ikka ju tahad kussutada ja sealt see
    harjumus tuli. alguses oli kisa ja sõda aga uued harjumused tulevad ruttu. point oli selles ka ,et kui uuesti last voodi saates ,siis
    olulist silmsidet ja juttu ei tohi olla. lihtsalt “headööd” ja kogulugu.

  • Reply Mery—Liis 10. juuli 2016 at 21:50

    Võin ausalt öelda et mu poja peksab mind ka lööb ja
    kisub juukseid ja viskab mind mänguasjadega. Kuigi
    laps aasta ja kuus kuud vana . Nt eelmine nt sai laps
    kurjaks et ma issi kõrval olin voodis .läks teise tuppa
    tõi teledoni ja viskas vastu nägu 🙁 ja kuna ma selline
    leebe siis ei oska midagi teha temag .aga pisarad on
    silmas kui vaatan et issi ja vanaisa laps on ikka rohkem
    kuulab ainult neid 🙁
    Mallu tunnen sulle kaasa ja tean mida tunned

  • Reply Kertu 10. juuli 2016 at 21:17

    Kui sa lapse peale pahaseks saad ning karjud ta peale,
    võid alati temalt vabandust paluda. Ei ole keegi meist
    täiuslik ning olen isegi käratanud. Vabandust palunud,
    musi ja kalli ning lepime ära. Ma ei taha, et ta jääks
    magama arvamusega, et olen ta peale pahane.
    Magamiatoas te ilmselt ei peaks üldse mängima kuid
    samas teen ise sama mis sina. Ma lasen veem voodil
    hüpata. Loendan kümneni ja arvestan igat teist hüpet.
    Üldiselt lohutan end sellega et igavesti see trall ei
    kesta 🙂
    Minu oma avastab keset uinumise kammaijaad, et
    nüüd tahaks kakale kedet ööd. Kuidas ma siis ei alse
    teda.. hambad ristis, hea ja pehme häälega saadan
    prowwa potile.
    Mingi aeg oli tal veel komme iga 2 minuti tagant juua
    paluda, õhtul, pimedas. Algul panin tule polema,
    otsisin vee pudelit (meil 2l pudelid majas, kraanivesi
    on liig rauane ja maitseb nagu peer..), ehk et trisrkust
    kogu raha eest. Lõpuks tabasin matsu ja tõin tqlle
    tema vaikese joogipudeli voodisse, teadsin kuhu
    asetasin selle ning ei pidanud enam tuld polema
    panema, pudelit otsima jne. Ei olnudki ponev ega
    saanud aega une ajast napistada, seega sinna see
    õhtune lonksutamine jäi. Vahel ikka küsib juua kuid
    enam pole sellist tsirkust nagu enne.

  • Reply G 10. juuli 2016 at 20:54

    No väga tuttav jutt. Mul on igaõhtu vaja magama
    saada Mari vanused kaksikud. Ja magamaminek
    toimub samamoodi nagu sul. Ikka täiega ajab see
    kopsu üle maksa. Ja mõtlen minagi pärast kõvema
    hääle tegemist , et olen ma ikka õel ema. Olen ka
    proovinud igasuguseid trikke, aga ei midagi, loodan, et
    see möödub kiirelt. Jaksu sulle:)

  • Reply Maret 10. juuli 2016 at 20:32

    http://www.apollo.ee/rahumeelne-lapsevanem-
    roomsad-lapsed.html

  • Reply 2 lapse ema 10. juuli 2016 at 20:28

    Olen kahe armsa vääniku ema üks on muidugi suur
    poiss juba 8 aastane aga olen kaa puutunud kokku kui
    laps hakkab võtma harjumuseks lööma. See kindlasti
    pole õige aga minul mõjus kui laps tõstis käe minu
    vastu andsin tasakesi laksu vastu kätt tagasi ja nii paar
    korda ja kadus ära see kaklemine. Teine laps on 2
    aastane ja oli samamoodi hakkas mingi aeg kaklema ja
    samamoodi andsin laksu käe peale (mitte muidugi nii
    et laps hakkab nutma) aga siis laps teab et ei tohi ja
    minu ei ole peale seda ükski laps enam kätte tõstnud.
    Aga jõudu ja jaksu sulle 😉

  • Reply IT 10. juuli 2016 at 20:16

    Ka kõik see läbi elatud ja ausalt kui sa kavatsed uut
    titat rinnaga toitma hakata siis on praegu see aeg kus
    sa peaks miskit muutma. Sinu enda ja lapse huvides.
    Tee proovinädal kus ta ei maga päeval ja pane ta õhtul
    magama kui ära väsib korralikult. Alguses on raske aga
    usu kui saabub 20.00 ja majas on vaikus ja sul on aega
    olla omaette ja varsti uue kribuga sügavalt silma
    vaadata… See on hindamatu! Ja kui Mari ärkab
    hommikul varem siis see on ok sest sa tead et ta magas
    oma une täis ja sa ei karda õhtuid. Lugesin kuskilt et
    kui hommikul last äratama peab siis järelikult ei ole ta
    piisavalt maganud. Katsetasin seda ise ja töötab,
    nihutasin voodissemineku aega ettepoole nii kaua kui
    lapsed ärkasid hommikul ise, puhanud ja valmis uuteks
    hullusteks. Ma räägin 6 ja 4 aastastest kes läksid
    magama 7.30 ja ärkas 7.
    Praegu kahene vahest võtab mu tangidega vahele ja
    kui härdalt kallistada paluB siis jään temaga voodisse
    lebama ja nui neljaks võtab magama jäämine siis 2
    tundi. Kui ma aga talLe ta piimapudelI annan joob ta
    selle ära, me kallistama ja soovime Head ööd ja ma
    lähen toast välja, alguses oli see ikka kurb kui ta nutta
    tihkus aga see läks ruttu üle. Nutmine siis.
    Tõesti usu kui ma ütlen et enne kui teine laps sünnib
    peab esimese magamise vonksi saama.
    Edu!

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 21:54

      Aga lasteaias nagunii on neil lõunauni ju…

  • Reply Lilith 10. juuli 2016 at 20:11

    Oeh, mul lapsi ei ole, aga olen pidanud paar korda ühte
    kahe poole aastast magama panema. Viimane kord ta
    jäi reaalselt kell üks öösel magama, kuigi alustasin
    umbes kell 10 (:o). Kuna olime elutoas diivanil teleka
    ees, ja kõrval oli üks laelamp, siis oli nii, et laelampi ei
    lubatud tumedamaks panna(oli reguleeritav) ja telekat
    ei võind mitte mingil juhul kinni panna. Nii me siis
    olime seal. Mingi kord oli ka tema isa kodus, kes oli
    täiesti väsinud ja jäi põhimõtteliselt kohe magama, kui
    koju jõudis, mis tähendab, et mina pidin lapse ise
    magama panema. Alguses ta rääkis, et tahab minu
    kõrval magada. Siis mingi aja pärast võttis oma asjad ja
    läks isa juurde. Natuke oli seal ja siis tuli joostes tagasi,
    ja ütles, et tema tahab siin magada ja et ma aitaksin tal
    asjad tuua. Aitasin siis asjad tuua ja jäi minu juurde.
    Mingi aja pärast tahtis uuesti isa juurde. Ja see kordus
    ja kordus ja kordus ja kordus, kuni lõpuks ma enam ei
    jaksanud ja käratasin, et “vali, kus sa magada tahad ja
    jää ükskord magamaaa”, ise juba vaikselt suremas,
    sest see trall toimus oma kaks tundi kindlasti. Ma ei
    mäleta, kuidas ta lõpuks magama jäi, kuid ega see vara
    ei olnud, oma kl 12 kindlasti.

  • Reply Kolme lapse ema 10. juuli 2016 at 19:55

    Proovi vb enne magama minekut temaga mitte
    mängida. Eks see muidu just lisab seda energiat talle,
    et ohh saab mängida… Teine asi on see,et ta saab aru,
    et tuleb teine beebsu ja tuleb selline armukadeduse
    stseen…. Igal juhul jõudu ja jaksu sulle.. See periood
    tuleb üle elada ja kindlati räägi uuesti ja uuesti
    pisikesest õest kes jääbki teie juurde ja muu selline asi.

  • Reply Kirke 10. juuli 2016 at 19:40

    😀 no mis mul ikka kosta 😀
    Loeks nagu enda õhtut .
    Oota veel kui teine ka tuleb 😀 kahte veel ”
    põnevam ” magama panna. 😀 eriti kui
    mõlemad on väga väsinud 😀

  • Reply Mina 10. juuli 2016 at 19:36

    Isegi selline postitus kōlab toredalt selle kōrval, et sain
    täna taaskord negatiivse rasedustesti 🙁

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 19:58

      Tean seda tunnet…Aga tuleb ka positiivne!

      • Reply Mina 10. juuli 2016 at 20:01

        Aitäh! Loodan väga.

  • Reply Elis 10. juuli 2016 at 19:28

    Uuuhhh, küll on hea et ma pole ainus, kes end nö psühhoemana
    vahest tunneb! Mu 9kuune suudab ka mind vahest niiiiiiii
    endast välja viia, et saan päris kurjaks ja karjatan ta peale.
    Pärast tunnen end muidugi maailma kõige halvema emana 🙁 ja
    siis muutun ma hoopis enda peale pahaseks, et no kuidas ma siis
    ei suuda enda emotsioone ohjeldada. Aga vot ei suuda sel
    hetkel 🙁

    • Reply Kaidi 11. juuli 2016 at 07:38

      Sellest saan aru, et 2-aastane närvid krussi ajab, aga
      9-kuuse peale käratada… :O. Olen kahe lapse ema ja ei
      kujuta küll ette, et mida see imik tegema peaks, et ma
      ta peale karjuma hakkaks :S

      • Reply Elis 11. juuli 2016 at 08:56

        Noh, eks inimesed ongi erinevad ja minu laps (ei suuda
        kohe mitte teda enam imikuks nimetada) suudab mind
        endast välja viia vahest.
        Näiteks siis, kui on uneaeg- tema tahab nalja teha veel ja
        mängida, tõuseb voodis püsti, loobib asju välja jne. Käin
        panen teda miljon korda uuesti pikali, lõpuks hakkab ta
        jonnima (ei, mitte nutma, vaid jonnima). Ja see jonn siis
        peale seda pikka tramburaid viibki mind selleni, et kärgin
        ta peale: “Aitab!” Samuti ei nimeta ma seda karjumiseks,
        nagu ütlesid.

  • Reply Kala 10. juuli 2016 at 19:13

    Praegu meenus, et Youtubes on muidu kanal “Supernanny”. Ehk leiad sealt abi.

    • Reply Kertu 10. juuli 2016 at 21:24

      Tead, mis ta teeb?
      Ta ei lase lastel vanematega koos magada. Viib lapsed
      oma tubadesse magama ja teeb neile unekooli.
      Ema/isa kuulavad ukse taga kuidas laps röögib. Laps
      tuleb voodist välja, nutab, on ahastuses. Proua Nanny
      käsib viia lapse tema enda voodisse tagasi. Uks kinni ja
      kuni laps nuuksudes magama jääb.
      Tal endal lapsi pole. Mul lapsi pold, arvasin, et see ongi
      ainuõige viis. Hetkel ma seda Nannyt enda koju ei
      laseks, sest minu arvates on unekool üks hullemaid
      asju, mida lapsele teha ja lapsed lausa peaks oma
      vanematega, vähemalt kolmanda eluaastani kui mitte
      ühes voodis, siis ühes toas kindlasti magama.
      Peale seda kui sain emaks on minu süda ja hing hoopis
      teisiti laste suhtes meelestatud. Ehk et ma olen
      empaatilisem.

      • Reply A 16. juuli 2016 at 01:12

        Endal küll lapsi pole, kuid olen näinud tuttava
        last sirgumas, kaasaarvatud paljud nutud ja
        jonnimised. Mäletan kuidas ema luges lapsele
        unejuttu, loo lõppedes anus laps aina uut ja uut
        juttu või tahtis juua, wc-sse minna või midagi
        muud, mis lükkas magamaminekut edasi. Kuna
        laps nuttis(tihtipeale röökis) siis ema meelitas
        teda magama, aga nagu ikka see toimis harvadel
        juhtudel. Ka kurjema hääle tegemine ei aidanud.
        Nii leidisgi ema palju lihtsamaks see üks jutt veel
        ette lugeda. Tegelikult ta ei oleks tohtinud, sest
        laps nägi, et tal on võimalus ema käske eirata
        ning ikkagi oma tahtmist saada. Kuna nägin seda
        igaõhtust sõda pealt, siis pooldaksin ikkagi
        Nannyt. Muidugi laps peab tundma oma
        vanemate lähedust, kuid samapalju peab ta aru
        saama, mida tähendab kui talt midagi
        palutakse/käsitakse teha ning kust lõppevad
        piirid. Laps peaks sind imetlema, kuid samas ka
        kuulama. Pmst sa oled lapsele nagu modell, kelle
        pealt ta õpib käituma. Jääb vaid vanemate
        otsustada, mida nad väärtustavad. Aga kindel on,
        et piirid tuleb paika panna! Ei mingit hellitamist,
        kui oled lapse peale pahaseks saanud, siis just
        laps vaatab, et näe korra ütles midagi karmimalt,
        aga nüüd teeb pai vms! Ta saab sellest hellitusest
        innustust juurde ja pärast teebki vbl midagi paha,
        et hiljem saada rohkem vanemate
        tähelepanu(kallistusi jms). Need on vaid minu
        arvamused ja nagu ennem juba mainisin endal
        lapsi pole, kuid selline trall nagu mu tuttaval igal
        õhtul käis jääb pikaks ajaks meelde.

  • Reply Birx 10. juuli 2016 at 19:07

    Just lugesin ise kuna ma KUSSUTAN oma beebit
    magama ja oled ka arvamusel. Et kui ta seda vajab siis
    saab ja oi kui palju mind maha tehakse sellepärast aga
    noh mul poh 😀

    Kadri Järv-Mändoja
    Pereterapeut,

    [Vasta]Postitatud 21.06.2013 kell 01:45
    Olete väsinud ja ilmselt ka tüdinenud lapse magama
    panekust ja soovite, et laps uinuks iseseisvalt. Saan
    aru, et peate uinumisraskuste põhjuseks nutva lapse
    süles kussutamist ning enne seda ei olnud uinumisega
    raskusi. Arvate, et nutu põhjus võis olla hammastes.
    Lapse nutul võib olla tegelikult väga mitmeid
    põhjuseid. Enamasti tunnevad vanemad hästi ära, kui
    põhjuseks on tühi kõht, ebasobiv temperatuur või
    märg pepu. Aga on ka nutte, mille põhjust saab vaid
    oletada. Enamasti siis öeldaksegi, et lapsel tulevad
    hambad või valutab kõht. Oma kolme lapse kõrvalt
    olen aru saanud, et alati ei peagi aru saama, mis nutu
    põhjus on. Lapsed peavad vahel nutma ka niisama ning
    nad ei vaja muud, kui vaid lapsevanema lähedust.
    Näiteks siis, kui laps on midagi uut õppinud, kui tal on
    olnud päeval palju suhtlemist, uusi kogemusi jne. 6.
    kuune areneb ju väga kiiresti ning tema meeled on
    järjest erksamad. Päevad on täis tegutsemist ja uute
    asjade tundma õppimist. Lapsed on väga erinevad oma
    tundlikkuselt. Sarnased päevased kogemused ajavad
    ühe lapse uinumise eel nutma, teist aga kõigest virilalt
    silmi hõõruma. Ehk siis mõnel lapsel on rohkem vaja
    nutta kui teisel ja seda tuleb lapsevanemal lihtsalt
    arvestada ja lubada lapsel enda lähedal oma nutud ära
    nutta.

    Magama jäämine on täiskasvanutele loomulik, kuid
    lapsed peavad seda õppima. Nad teevad seda
    esimestel eluaastatel ja õpetajaks on lapsevanemad.
    Oskus iseseisvalt uinuda ja terve öö magada kujuneb
    välja hiljemalt kolmandaks eluaastaks. Sellele aitab
    kaasa, kui vanem arvestab sünnist alates võimalikult
    palju lapse vajadustega nagu näiteks läheduse ja
    turvalisuse vajadus. Soov, et laps alla aastasena ise
    oma voodis uinuks on vanemate vajadus, mitte lapse
    oma. Lapse magama panek ja uinumine on ilmselt
    enamike lapsevanemate jaoks ohkama panev teema ja
    väga väsitav. Ise uinuv beebi on pigem erand. Seetõttu
    tuleks magama mineku jaoks võttagi aega ja mõista, et
    see käib lapsevanemaks olemise juurde. Võite lapse
    voodi läheduses või teda kaisus hoides ise pikutada,
    laulu ümiseda või ka tukastada kuniks laps uinub.
    Mõni laps võib vajada, et teda silitataks või siis tahab
    ise teie kätt silitada. Lubage sel juhtuda, sest see on
    mööduv nähtus. Katsetage, mis just teie lapsele sobib.
    Näiteks minu kolm last on kõik vajanud erinevat abi ja
    toetust magama jäämisel ning need viisid olen leidnud
    katsetades ja oma sisetunnet kuulates. Peamine on, et
    pidevalt oleks meeles lapse vajadused ning mõistmine,
    et eraldumine emast võtab aega.

    Esimesel eluaastal ei saa laps aru, et tema ja ema on
    erinevad isikud. Seetõttu emast eemal olek on lapsele
    ängistav. Magama jäämine aga tähendabki emast
    eemal olekut. Uinumine emata võib olla hirmutav ning
    sellest ka nutt. Vankris on lastel enamasti turvaline
    uinuda, sest seal on hubaselt hämar ja kitsas, mis
    meenutab ema kõhus olekut. Lisaks siis ka õõtsumine.
    Seetõttu paljud lapsed magavad vankris paremini kui
    voodis. Nuttev laps rahuneb, kui ta sülle võtta või lasta
    tal enda lähedal uinuda. Kussutades ja last kallistades
    ei saa te teda kuidagi ära hellitada ega „rikkuda“, kuigi
    meie emad ja vanaemad võib olla seda usuvad. Pigem
    tagate te last nutmise ajal süles või kaisus hoides, et
    tema vajadus turvalisuse ja läheduse järele saab
    rahuldatud ning samas õpetate last ise rahunema. Just
    nimelt – laps ei õpi uinumist ja rahunemist mitte üksi
    vaid koos teiega.

    Ütlete ka, et olete kasutanud unekooli. Mina isiklikult
    unekooli ei poolda. Uuringutega on leitud, et
    vanemast lahutamisel lohutamatult nutva lapse ajus
    tekib ärritus kohas, mis on seotud füüsilise valu
    tajumisega. Valu on aga stress. Kui laps nutab ennast
    magama, siis ta õpib sellest pigem, et magamine ongi
    valulik ja ebameeldiv, mistõttu tal võib varem või
    hiljem ikkagi unega probleeme tulla. Kuigi olete nädala
    jagu juba unekooli teinud, siis pole hilja see lõpetada ja
    pigem planeerida enda elu nii, et võtategi aja ja olete
    lapse läheduses kuni ta uinub. Nagu juba eelpool
    mainisin, siis see on lapse arengu üks etapp ja
    lapsevanemaks oleku osa. Mida enam te soovite, et ta
    üksi uinuks, seda suuremat stressi te endale tekitate ja
    seda väsitavam kõik ilmselt ka on. Ja veelkord – kõik
    see on mööduv ja aeg läheb kiiresti.

    Saan aru, et olete mures ka lapse päevaunede pärast.
    Selles vanuses laps vajab 14-18 tundi und ööpäevas.
    Kirjutate, et teie laps magab juba terve öö rahulikult,
    mis on iga alla aastase lapsevanema unistus. Seetõttu
    võib aga olla, et ta ei vajagi enam päeval kahte pikemat
    und, sest öiseid ärkamisi ja nutu tõttu üleval olemisi ei
    ole. Võib ka olla, et kogu tema rahutu uinumise põhjus
    ongi unegraafiku muutumine, mis võib võtta aega ka
    isegi terve kuu. Jällegi tuleb meeles pidada, et lapsed
    on väga erinevad. Minu üks lastest hakkas näiteks
    juba 8 kuuselt magama ühe pika une päevas. Enne
    seda tegi mõnda aega vaid kaks 45 minutilist uinakut.
    Jälgida tuleb vaid, milline on lapse meeleolu ärgates ja
    päeva teisel poolel. Kui see on viril, siis vajab laps
    ilmselt rohkem und ning siis tuleb vanematel aidata
    lapsel rahuneda.

    Mida enam lapsevanem oma lapse iseärasustega
    arvestab, seda kergem on lapsel kasvada ja areneda
    ning seda lihtsam on tegelikult ka lapsevanemal. Ükski
    kallistus ja musi pole liigne hellitus. Jagage neid oma
    lapsele ohtralt. Laps ei hakka teie külge seetõttu
    klammerduma. Pigem vastupidi. Te rahuldate tema
    turvalisuse ja läheduse vajaduse, mis on alus heale
    edasisele arengule. Kui tunnete, et olete väga väsinud,
    siis paluge appi lapse isa. Las hoiab temagi last kaisus
    ja kussutab ta unele.

    • Reply Kertu 10. juuli 2016 at 21:26

      Selliseid terapeute ja arste võiks rohkem olla. Hea
      lugeda 🙂

  • Reply Evelin Merisalu 10. juuli 2016 at 19:06

    Mul eile öösel laps mõtles .. et on ju tore kell 1 öösel üles ärgata, ja siis KÕIK oma mängutraktorid voodisse tuua, ja kurki süüa
    lunida. Ja veel telekat ka see juurde vaadata … Seletasin ka , et tuttu , kell on palju ja lapsed peavad magama. Ei miskit. Üks jonn ja
    kiljumine käis, mis mul siis üle jäi, kui lapsele köögist kurki tuua, natuke tema traktoritega öösel mängida ja telekat vaadata KELLA
    POOLE NELJANI öösel 😀 😀 eii .. lõbus ju 😀 . PS! Sain ka pojalt paar korralikku laksu 😀

    • Reply Gerly 10. juuli 2016 at 21:53

      Väga hea lugemine.. Mina olen ka see, kes oma 2-kuust
      beebit lähedusega “hellitab” ?

      • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 21:56

        Mina usun ka, et iga ema teeb just nii, nagu ta ise tahab ja õigeks peab. Vot nii 🙂

        • Reply Birx 11. juuli 2016 at 05:51

          Nõus 🙂

  • Reply Monika 10. juuli 2016 at 19:02

    Peksmise kohta – esimesel korral hakkad nuttu teesklema ja ütled talle kui ta veel lööb lähed sina ära ja ta peab üksi jääma. Ja kui
    ta teist korda veel lööb siis lähedki nutuga teise tuppa. Lased tal umbes 5-10 minti üksi olla või kui ta hakkab karjuma enne kui
    jõuad toast lahkuda, siis ütled talle – et kas ta palub vabandust ja lähed tagasi või lähed ära. Ja kui ta uuesti lööb siis lähedki sõna
    lausumata toast ära.
    Magamise kohta – tuleb last hoiatada et poole tunnipärast lähme magama sättima või 15 minuti pärast hakkame sättima. Ja iga
    päev peavad rituaalid samad olema, koristate mänguasjad, see järel pesu ja siis unejutt ja siis musi kalli ja sina lahkud toast. Ta on
    juba nii vana et tema puhul peaks 4-5 päevaga see rütm sisse tulema ja tähtis ikkagi on iga päev samal kellaajal magama minna.

    • Reply mai 10. juuli 2016 at 22:08

      Peksmisega hakkamasaamise soovitused on suhtelised sadistlikud. Last ei tohi karistada üksijätmisega.
      Antud juhul ma ei ole kindel, kas nii väike laps üldse saabki aru, et selline löömine (mis ilmselt juhtub tal
      enamjaolt kogemata), teeb emale haiget. Kui üksinda jätmine on karistus arusaamatu asja eest, ei ole
      üldse mõtet tahta, et ta nõustuks üksi magama jääma. Ja kui laps ei oska rääkida, siis on üsna mõttetu
      nõuda talt vabandamist.
      Mallukas, sa küll nippe ei soovinud enam, aga ma ikkagi lisaksin, et minul on kasutusel massaažinipid –
      esiteks teen lapsele näomassaaži – alustan kulmude sisemistest otstest, vajutan sõrmedega pehmelt
      silma ümber ringi, siis paitan aeglaselt nina, põski jne, mudin kõrvanibusid, (natuke õlgasid ka, aga see
      pigem ajab lapse naerma) räägin veel juurde, et kulmudel on tuduaeg, silmadel jne. Teiseks kõhule nagu
      joonistan näpuotstega mingi tegelase. Su lapsele meeldib Maša, siis tee see nt – räägi kaasa, et joonistad
      Maša rätiku, juuksed jne ja lõpuks Mašal ka tuduaeg, tekk peale. Üsna aeglaselt ja rahulikult peab
      tegema, nii liigutused kui hääl, ja sõrmega ka muidugi ei sorgi tal ribide vahel, pigem on see silitamise ja
      paitamise moodi. Kolmas massaažimoodi tegevus oli veel selline, et jutustan: varblaseema läks õhtul
      koju putru keetma (samal ajal nagu näpuotstega kõnnin lapse kõhu pealt peopessa ja natuke keerutan
      pudrusegamise moodi peopesas ), siis varblaseissi ja lapsed samamoodi ja nii mõlemal käel. Siis lähevad
      kõik ükshaaval putru sööma, toksin sõrmega tema peopesas, ja siis läksid magama ja panid teki peale –
      sõrmedele teen pai ükshaaval. Mõnikord kui kõik kolm ette võtan, siis poole linnustoori pealt on juba
      lapsel silmad kinni. Eriti väsinuna aitab juba esimene näomassaaž – aga jah võtmesõna on aeglus. Pane
      oma silmad kinni ja kujuta ette, mis kiirus sulle omale meeldiks 🙂
      Äkki on kellelegi abiks 🙂

      • Reply kerlin 11. juuli 2016 at 09:30

        2 aastane ei löö kogemata, lööb selleks, et
        vanem.välja teeks – aga jah ta ei löö eesmätgiga
        valu tekitada.
        Mina võtan.lihtsalt kaissu lapse nii, et ta ei saaks
        lüüa ja siis nutab ja karjub ennast välja ära.

  • Reply Birx 10. juuli 2016 at 18:56

    Varsti hakkab… tahan juua, tahan süüa, tahan pissile,
    juua, juua, pissile……vaikus, juuua, juua, pissile ja veel
    sada häda 😀 mul oli plikaga sama jama, enamusel vist,
    heh teine 6 kuune. Ei suuda ära oodata 😀 ai

  • Reply Annam 10. juuli 2016 at 18:48

    Aga mis ta siis teeb kui sa loed muinasjutud ära jne ja lähed minema toast? ses suhtes, et mul vblla vara hõisata, laps on 1a3k, aga
    ei ole siiani mingit kussutamist, trallitamist ja naljatamist olnud. On titest saati olnud kindel rutiin ja ta vist ei tulegi pähe, et
    hakata tembutama, keerab külili ja magama (on küll erandeid, kui mõnikord on nutnud, siis võtan sulle, natuke käime ringi ja varsti
    ikka tagasi voodisse). Samas, kui teil pole varem mingit kindlat une- eelset reziimi tehtud, siis ta ilmselt jalutab teil toast minema
    😀

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:49

      Kuni mingi pooleteise aastani jäi Mari ka jumala ise magama. Läksin toast ära ja ta magas. Ma ei mäletagi, millal ja kuidas see muutus tuli ja miks.

      • Reply aka 10. juuli 2016 at 19:11

        Meil sama. Väiksemana jäis ilusti magama.
        Praegu…noh, tgelt juba pikemat aega, on selline
        tsirkus. Veel kell 11 pisem neiu (3aastat) jalutab
        mööda ülemist korrust ringi,pãikeseprillid peas.
        Käib toast tuppa ja paneb tulesi põlema.
        Me ise tavaluselt all korrusel seeaeg. Ja mingi
        moment kuuled kuidas lastetoa uks klõpsatab,
        jooksed üles-nagu krdi KAPO peakorter: kõik
        lambid siravad …kosmosest ka nãha vist. Ja
        lõpuks vihastan ja ütlen kurjalt,et ruttu tuttu… ja
        no muidugi nuttu ja solvumist kui palju….
        Ma ka juba nii tüdinud…juba u. 2 kuud see
        jama iga õhtu ?

  • Reply Anette 10. juuli 2016 at 18:46

    Olen ka selle läbi teinud. Ja ma kaua sellist asja ei
    kannatanud. Pigem tundsin, et mida kauem lasen
    lihtsalt teha ja olla lapsel nii, seda hullemaks ta läheb ja
    arvabki, et see on ok, et peksab ja ei kuula sõna.
    Ka nurgas seismine oli ilgelt naljakas tema jaoks alguses.
    Mina, kes ma pole kunagi üritanud olla hullult range ja
    reeglite paika panija, pidin endaga just palju tööd
    tegema, et olla selle kohapealt piisavalt järjepidev,
    tajuma ära, kui laps läheb üle piiri jne.
    Magama minekuga olen ka jubedalt maadelnud, laps ei
    olnud nõus 3. eluaastani oma voodis magama ja kui ta
    isegi oma voodisse magama saingi, siis hommikuks oli ta
    ikka minu voodisse roninud. See läks kyll lihtsalt aja
    möödudes yle.
    Magama jäämine hakkas käima nii, et kui sõna ei kuula
    ja lollitama hakkab, lähen teise tuppa ja tal tuleb yksi
    uinuda, muud varianti pole. Ja alguses oli oioi kui raske,
    aga lapsed tajuvad niii hästi seda, kui vanem on endas
    kindel või oled kahtlev. Kui käitud nii, et muud valikut
    lapsel lihtsalt pole, siis ta ei hakka yritamagi, aga kui
    oled ise ka kahtlev, et kas ikka nii on õige, siis laps saab
    sellest kohe aru ja hakkab veel rohkem vanemat testima
    ja piire katsetama.

    Eks seda õiget ja valet polegi siin, igayks peab ise selle
    oma lahenduse leidma. Jõudu ja jaksu Sulle! ?

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:48

      Mul on sama asi, et ma lihtsalt peangi olema järjekindlam ja tegemagi nii, nagu sa ütlesid, ega muud varianti vist ei ole. Jõudu tarvis! 😀

  • Reply A. 10. juuli 2016 at 18:36

    Mul ei ole endal last (veel :D) aga olen hoidnud aastaid mitmeid erinevas vanuses lapsi. Mäletan et üks
    väike tegelane samamoodi ei tahtnud magama jääda, ma viisin teda tagasi magamistuppa ca 10 korda
    kuniks ta pidama jäi oma voodisse :D. Aga tookord see järjepidevus tõi võidu, mis siis et viimased korrad
    tahtsin juba käratada et kas sa saad magama või ei saa :D.
    Löömise puhul mina end peksta ei lase, ole sa laps või ei, ühel kutil oli kombeks jalaga äsada mispeale ma
    ilma pikema jututa viisin ta oma tuppa elu üle mõtlema, tüüp oli juba 5a et polnud 2a kes ei adu eriti veel
    asju. Ühesõnaga minu soovitus on see, et ära lase end lüüa! Ole järjepidev, võta kätest kinni ja muudkui
    korruta et ei tohi lüüa jne.

  • Reply Liisi 10. juuli 2016 at 18:35

    Oh jah,on minulgi juhtunud,et üks väike kolme aastane
    piiga suudab magamapaneku nii keeruliseks muuta,et
    tahaks rõdult alla hüpata ja vabatahtlikult surma saada
    ? Sada häda on selle magamisega-padi on vale,saab
    teise ja sellel on vale padjapüür,vahetame ära.Siis on
    vale pidžaama,vahetame. Siis tahaks juua.Ei,mitte
    vett!Piiiiimaaaa tahaaaaks! No ja nii see käib,mingi
    tunnike.Ja vot siis ma olen ka röögatanud ja siis
    sellepeale vaatab vastu mulle üks pisike siniste ja nii
    küsivate silmadega jubin,nutuvõru ümber suu,et ma
    tunnen ennast kui maailma väikseim väärtusetu
    sitatükk. No ei ole hea tunne. Aga siis natsa seletustööd
    ja vabandamist ja lõpuks me koos ikka uinume ja
    hommikul jälle kõik kena ?

  • Reply Mariza 10. juuli 2016 at 18:23

    Minul pojal oli ka see periood 2-3 aastasena
    kus ta mind konkreetselt kätega peksis või
    keset linna tee peale maha istus ja keeldus
    edasi kõndimast. Lapsed kellel ei ole selles
    vanuses kõne välja arenenud väljendavadki
    ennast läbi löömise, hammustamise jne. Meie
    elasime selle aja kuidagi üle ja nüüd kus laps
    oskab ennast sõnadega väljendada on
    vägivald ära kadunud. Aga sulle Mallu soovin
    tugevaid närve kuni kõik laabub! ?

  • Reply Ketu 10. juuli 2016 at 18:15

    Mäletan, et kunagi käis saade “supernanny” ja
    no ütleme, et seal oli palju hullemaid lapsi, kui
    Mari ja nendest sai pärast täitsa head lapsed.
    Äkki peaksid vaatama seda seriaali, proff seal
    ju õpetab. 🙂

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:18

      Ma olen seda kunagi vaadanud, minu meelest seal oligi nii, et öeldi kogu aeg, et jää magama ja kõik 😀

      • Reply Reet 10. juuli 2016 at 18:31

        Seal seraalis oli just see, ei öeldud midagi. Vaikiti
        ja pandi laps vaikudes koguaeg uuesti voodisse
        tagasi, kui jooksu pani ja siis ise toas olles iga
        päevaga vaikselt eemalduti ukse poole, et laps
        ennast kohe röõkivana üksi toas ei tunneks.
        Istuti toa põrandal, seljaga lapse poole, sest
        silmside on ka tähelepanu andmine lapsele 🙂

  • Reply K. 10. juuli 2016 at 18:13

    Oooo jaa, sounds like our nights! Eriti see
    eripedagoogi pakutud nutu teesklemine, mida mina
    tegin lihtsalt omast loogikast.

  • Reply Lilli 10. juuli 2016 at 18:04

    Oi, seda ahastust olen ma teiste vanemate peal külas olles ka näinud. Eriti “tore” on seda kõike jälgida, kui lapsi on mitu, kes kõik
    nö kambakat teevad ja naljatavad, magama minna muidugi ei kavatsegi, nagu kõik oleks mäng kuni selleni, et vanemad täiesti
    väljuvad endast ja lõpuks mingi üleüldine kisa ja nutt lahti. Mul see kõik veel, aga no täiesti kindlasti see oli täiesti leebe variant,
    mida sa siin kirjeldasid – ehk siis ma olen hullematki näinud ja äkki see lohutab sind 😀

    Ja äkki see ka lohutab, et seda postitust lugedes sain jälle nii palju naerda 😀 sorry!

    • Reply Lilli 10. juuli 2016 at 18:04

      *see kõik veel ees

  • Reply marks 10. juuli 2016 at 18:01

    Ma lugesin neid mõlemaid postitusi ja ma pean ütlema
    et niiii hea on lugeda, et ma pole ainuke 😀 aga kui
    nüüd nalja mitte teha, siis on päris ulme jah, kuidas
    lapsed suudavad sind niiiii endast välja viia ja hetke
    pärast nii muuseas öelda : “emmeeee” mina:”no räägi
    mis on” , laps vastu :”teeme kalli”. No pahanda siis
    nendega eks 😀
    Aga jah , asi läheb ajapikku kergemaks.. no meil see
    unne jäämine pole veel päris see mis tahakd,aga
    liigume sinna poole. On õhtuid kus nad jäävad ilusti
    magama ja teine õhtu on täiesti vastupidine, väiksed
    põrgulised ja mina mõtlen et no appi ma lihtsalt ei jõua
    enam. 🙁 😀

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:10

      Jaa, mulle teeb samamoodi, et ühel hetkel on selline saatan ja siis teeb kõhu peale “peeruhäält” ja naerab 😀 No KUIDAS ma saaks edasi pahane olla 😀

      • Reply Kati H 10. juuli 2016 at 19:22

        Mul noorem tütar 4a9k teeb nii, et mängib oma
        suurema õega lastetoas. Uneajal. Nii kui me toast
        ära läheme, algab lastel pidu. Ja kui kuri emme
        uksele läheb, siis karjub noorem tütar mulle oma
        voodist “Aga emme, tea, et ma alati armastan
        sind”.. Ja no mis mul siis selle peale öelda on 😀
        Ikka läbi hammaste “Tuttu”

      • Reply marks 11. juuli 2016 at 12:22

        No ongi 😀 uskunatu kuidas need “väiksed
        põrgulised” hetkega inglikesteks oskavad
        muutuda 😀 ja siis teevad veel oma kutsika silmi
        ka et sorri emps ma enam nii ei tee ja siis saavad
        ikka mingi sigadusega hakkama 😀

  • Reply Liis 10. juuli 2016 at 17:59

    Ei, Sa ei ole ainus. Mul on Marist mõni päev vanem preili ja meil käib selline trall 24/7. Noh, siis mitte, kui ta magab. Absoluutselt
    kõigele, mida ütlen, vaieldakse vastu. Näidatakse keelt ja itsitatakse, kui emmel hakkavad lained üle pea kokku lööma. Selline
    tunne, et lähen varsti ise vabatahtlikult hullumaja ust kraapima 😀

  • Reply Maarja 10. juuli 2016 at 17:57

    Appi kui hea on lugeda, et ma ei ole ainuke ? Mul on
    2 väikest poissi (2 ja 3,5 aastane), kes suudavad
    õhtusest magamaminekuajast teha ühe tõelise
    õuduka. Ikka on tarvis juttu kuulda ja siis süüa ja siis
    juua ja siis pissile ja siis on vaja üritada ettetõmmatud
    rulood alla tõmmata ja siis on vaja minna kakale ja siis
    on kindlasti “taatttiii” veel ninna tekkinud jne jne jne.
    Suurepäraselt oskavad nad üksteist üles kruttida, nii
    et mõlemas voodis käib vägev elu – kostavad hõiked,
    kilked ja laginal naer. Millegipärast istun ainult kas
    mina või mu teine pool väsinult kahe voodi vahel. Sest
    see trall on kestnud juba umbes tunnike ja me teame,
    et umbes poolteist läheb veel enne, kui mõlemad on
    uinunud… Õnneks, õnneks on mõni õhtu ka selline, kus
    nad uinuvad ainult (!!) tunniga. Vanem poiss ütleb
    armsalt oma unise häälega peale unejutu kuulamist:
    “Emme, tee laulu!” ja kutid suiguvadki juba une ja
    ärkveloleku piirimail. Ja siis vaatame neid magavaid
    ingleid ja soe armastust täis tunne toob naeratuse
    näole ?

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:11

      Jaa,see hetk kui nad magavad ja on niii-nii-nii nunnud, siis sulab süda täiega ja üldse enam ei mäleta seda jubedat võitlust, mis enne oli 😀

  • Reply TRH 10. juuli 2016 at 17:57

    Mul ka igasuguste õhtuste lollitamiste kohapealt äärmiselt
    lühike süütenöör ja ärritun suht kiirelt ja ma ei pea seda kûll
    ebanormaalseks, et unise ja väsinuna ärritub inimene kiiremini.
    Ise pean ka vâga tihti valjemat tooni kasutama kuna tundub
    nagu rahulikku juttu laps justkui ei kuulakski.. Nii et jah, sa ei
    ole ainuke. Mari sul öhtuti siis korralik pätt. Selliste tempude
    peale, ma kujutan ette, on tõesti juba keeruline rahulikuks
    jääda. Sa oled ka ju inimene ikkagi. 🙂

  • Reply Altius 10. juuli 2016 at 17:55

    mina olen lugenud, et kui nt laps hammustab, siis tulebki vastu hammustada, et ta tunneks sama, mida nn ohver tunneb. Kui mind
    niimoodi pekstaks, siis ma küll tutistaks või annaks vastu näppe, no kaua võib…ema on ka inimene. Ja see on just vale suhtumine,
    et ta on nii nunnu, las peksab……hiljem maksab see kätte veel valusamini, kui sa praegu endale kindlaks ei jää. Ja kas raamatu
    ettelugemine ei tee teda uniseks ja rahulikumaks? Kui Kardo teda magama paneb, on sama trall?

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:13

      Ma olen ka seda hammustusasja kuulnud, aga no ma ei hakka kohe kindlasti teda vastu lööma. Ma ei saa, see ju justkui näitakski, et on okei haiget tegemisega oma “tahtmist” saada. Selles suhtes, et ma ju kirjeldan, et ma tegelikult EI lasegi lüüa, lihtsalt kui sa oled juba tund aega kembelnud ja taielnud ja kärkinud, siis lõpuks on selline tunne, et issand, appi, ma ei oska seda parenting värki ikka üldse!!!!!

      Nagu näha,siis ei tee mingi ettelugemine teda rahulikumaks ja kui Kardo on, siis on kõik täpselt samamoodi.

    • Reply TRH 10. juuli 2016 at 18:20

      Liiga leebe ei saa ka tõepoolest olla. Usun ka, et sellega teed
      endale tulevikus pigem karuteene.
      Meil lasteaias üks poiss kes pidevalt löi köiki, need kes vastu
      löid, neid enam ei löönud. Ma ei soovita sul nüüd mari “peksta”
      aga Midagi Sa kindlasti peaksid ette võtma. See rahulik
      seletamine ei aita, ta on nii väike ja ei saa sellest aru ma arvan.

      • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:32

        Kuulge, nagu öeldud, mul ei ole vaja loengut teemal “sa peaks midagi tegema!”. Ma olen selge sõnaga öelnud, et ma TEEN ja proovin sadat erinevat asja, positutus kirjeldab ÜHT õhtut ja ÜHE õhtu mõtteid ja olukorda. Kas on arusaadav?

        Sorri, ma ei taha ärrituda, aga see “issand, sa pead tegema midagi, enne kui temast kasvab teisi jalaga peksev tiinekas” taob mul endal ka kuklas ja ma ju TEEN. Lihtsalt ilmselgelt ei tee ma seda õiget asja 😀

        • Reply TRH 10. juuli 2016 at 18:57

          Chill! Ma ei mõelnud seda üldse sellises võtmes.
          Sorri kui puid alla viskasin ?

      • Reply Manna 10. juuli 2016 at 21:10

        Kui last vastu lüüa, siis annadki ju talle märku, et
        on ok lüüa. Mina küll räägin oma lapsele, et ei tohi
        lüüa. Kui ma tagasi löön, siis räägin ju endale vastu.

  • Reply Marii Varik 10. juuli 2016 at 17:52

    Kas sa nurka oled proovinud? Või kasvõi mingit karistus tooli vms. Meil seisab nurgas plika kui midagi pahandust teeb. Õnneks
    meil lõõmist pole olnud. Aga hetkel kui ma ikka kurjaks saan ja ütlen, et kui laps jutust aru ei saa siis lähme nurka siis ta kohe
    lõpetab ära. Vahel muidugi teeb edasi ka aga siis veidi nurgas nutab ja siis rahulikult jälle lepime ära ja kallistama jne… Ma arvan,
    et see äkki aitaks? Sest lüüa ära tal küll mitte mingil juhul lase, eriti veel kui pisike on tulemas. Kes teab mis hetkel ta mõtleb teda
    lüüa. Proovige enne see ära saada ja seletage hästi palju ka uue beebi tulekut. See küll veidi raske sest Mari ise veel ei räägi aga ma
    ise seletasin oma lapsele natuke liiga vähe vist uue beebi tulekut ja esimesed nädalad oli ikka nii raske. Laps oli harjunud ju toas
    palli viskama, voodis hüppama jne. Ning beebiga ei saa sellist mürglit teha ju ::S

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:15

      Ma proovisin mõnda aega seda, et kui lõi või millegagi viskas, siis kohe panin ta ühele toolile. Siis see eripedagoog ütleski mulle, et see on tema jaoks veel ikka too much, et ta nagunii seda ei mõista, et parem nuttu imiteerida.

      Räägin küll kogu aeg nüüd Marile, et emmel on tita kõhus ja ei tohi rapsida jne, aga noh, ega ta midagu vastu ei kosta 😀

  • Reply Reet 10. juuli 2016 at 17:51

    Ehk aitab see, kui ise teise tuppa lähed, kui ta ei kuula
    sõna ja peksma hakkab? Siis pole sina, kui segav faktor
    ei aja teda mürgeldama. Ka negatiivne
    tähelepanu(kurjustamine ja ütlemine, et tudule)
    tähelepanu ajab lapse veel rohkem äksi täis. Näen
    seda oma lapse peal. Kui ma suudan olla( on väga
    raske) vait nagu sukk, siis võtab magama minek palju
    vähem aega ja on vähem mängimist. Tähelepanu
    annan lapsele ainult siis, kui ta vett või pissile küsib. Ja
    siis ka ei ütle sõnagi. Annan vaikides vee ja panen
    vaikides potile(pott on magamistuppa toodud). Ja
    tõesti see mitte rääkimine mõjub. Tundub julm, aga
    laps kasutabki seda tähelepanu saamiseks ja
    magamise edasi lükkamiseks.

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:16

      Ma olen mõelnud, et kui ma peaksin toast lahkuma, siis ta vist märatseks mul terve toa seal sassi. Aga no, ma tegelikult üritan ka võimalikult vait olla, ma ise olen ka seda kuulnud, et ei tohiks lobiseda.

  • Reply Liisa 10. juuli 2016 at 17:48

    Ma ka aasta ema, ükspäev laps ei tahtnud magama jääda, kell oli pool 1 öösel juba. Endal juba silmad enamvähem kinni ja siis tuli
    litakas jalaga vastu vahtimist.. ütlesin et kui kohe magama ei jää tulevad kummitused 😀
    Mu laps ei teagi misasjad need kummitused on aga igatahes pööras ta mulle selja ja jäi minutiga magama 😀

    • Reply Maarja 10. juuli 2016 at 18:43

      😀

  • Reply wuhuu 10. juuli 2016 at 17:45

    Mul on nädal aega koer olnud ja ma tunnen ennast täiesti läbikukkunud koeraomanikuna. Ta on täiesti hull, mängimise ajal näksab
    näost ja ma ei oska kuidagi talle selgeks teha, et ei tohiii…

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:16

      Sinu lohutuseks siis Lotte tegi seda ka alguses, aga mingi hetk lõpetas ise ära 😀

  • Reply Eve 10. juuli 2016 at 17:44

    niii,mul tekkis siit kohe küsimus,et
    kuidas Mari vanaema juures magama
    õhtuti jääb,kas vanaemaga käitub
    samuti?See oli nagu esimene asi,mis
    juttu lugedes pähe lõi….

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:17

      Mu ema juures läheb ta nii hilja magama, et ema on rääkinud, kuidas ta ise seal voodisse ronib ja magama jääb 😀

  • Reply tr 10. juuli 2016 at 17:42

    Mulle tundub,et teil on magamisest liiga suur etendus
    tehtud,st nii palju tegevusi ja pikk aeg.
    Mida lühem ja konkreetsem seda parem. A la
    unejutt,paitamine ja vsjo.

  • Reply Triinu 10. juuli 2016 at 17:34

    Meil sama probleem, iga jumala ôhtu! Vahest panen last
    pea 2h magama, endal närvid täiestiiiii krussis. Samas
    lôunaunne jääb nüüd lôpuks üksi ja rahumeelselt, asi
    seegi. Ôhtud lôppevad närvide säästmiseks enamasti nii
    nagu kirjeldasid, lihtsam on ise enne magama jääda…

  • Reply Mannu 10. juuli 2016 at 17:27

    Mõelda vaid, et endal see veel kõik ees ? can’t wait!!!
    Andke jah kõik nõu, hakkan asju üles kirjutama enne kui
    nublu käes 🙂

  • Reply An 10. juuli 2016 at 17:26

    Tõstan käe, et ma ka vahel saaan üli mega vihaseks ja
    röögin… Pärast elu sitt tunne! Sa ei ole kindlasti ainuke!
    Aga päriselt, kas on olemas emasid, kes päriselt mitte
    kunagi ei karjugi oma lapse peale… Päris ausalt? Ja
    kuidas te suudate, kui te olemas olete?

  • Reply m. 10. juuli 2016 at 17:26

    Sa pole ainuke!

  • Reply Merka 10. juuli 2016 at 17:24

    Hiljuti nägin 9gagis videot sellest, kuidas pandi beebi
    magama nii, et siluti tal korduvalt salfakaga õrnalt üle näo.
    See jätab mulje, nagu ta pilgutaks tihedamalt silmi ja
    muudab ta ruttu uniseks. Laps magas 1 minutiga. Ei tea, kas
    suuremate laste puhul toimib. 🙂

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 17:25

      Jah, Maril ka beebina see töötas, praegu on tal suva sellest 😀

  • Reply Sandra 10. juuli 2016 at 17:18

    See aeg möödub . Embkumb kas paremuse või
    ”hullemuse” poole.?

  • Reply Eveliis 10. juuli 2016 at 17:11

    Magamaminekust ma ei hakka isegi rääkima, see on…noh ütleme nii, et 99% sama, mis teil, ainult, et
    kummituse mängimise asemel on Idal vaja 657korda outfiti vahetada, voodis hüpata, kurru-nurrut
    lugeda, kalli-kalli teha, musi teha, juua, veel juua, piima juua, kalli teha, hüpata….kuni ma ka käratan Aasta
    Emana ja mõtlen, et see on üks põhjusi, miks meil on ÜKS laps.

    • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 17:17

      Ma osadel nendel hetkedel mõtlen ka, et apppppppppiiiiiii, mis põhjusel ma täpsemalt selle teise “sooja panin” kui ma esimestki taltsutada ei oska.

      *leidsin just Mari ihualasti maja eest väravat lõgistamas ja “tädiiii!” hüüdmast*

      Aga no üks õhtu ta jälle vigurdas ja mina jälle kurjustasin ja siis ta tõmbas mu särgi üles ja kõdistas mind ja ütles tasakesti “kudi-kudi!” ja siis ta oli jälle nii armas, et ma mõtlesin, et suva, las peksab surnuks mind kasvõi, ta on nii armas, et see on talle lausa lubatud 😀

      • Reply Eveliis 10. juuli 2016 at 17:41

        Ida käskis mul üks õhtu wc-sse minna, no kuidas ma ei lähe kui tal ju käsin minna,eks, ukse käskis ka
        kinni panna, panin. Järgmisel hetkel kuulsin, et toauks käis ja Ida jooksis poolpaljalt õue. See minu
        wc-sse saatmine, oli kaval nipp mind jalust saada. Olgu öeldud,et oli üsna hiline õhtu ja noh…me
        elame Norras, kus niimoodi last niimoodi “hooletusse jättes” endast just eriti head muljet ei jäta.

        • Reply Mallukas 10. juuli 2016 at 18:18

          Ega siin männiku vahel pole jah alasti kahene mingi haruldus :D:D