LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED

almaš taevaiša…

18. juuli 2016

…anna jõudu! Millal see lasteaiapaus läbi saab? Millal ometi? Ma räägin konkreetselt ainult täna hommikust, mil on juhtunud intsidendid, mil ma tahaks põlvili heita ja pühalikult hakata taevataati paluma mulle kannatust, jõudu ja energiat anda, et ma päeva üle elaks.

  • Ärkame hommikul. Mari hakkab KOHE nutma ja vigisema, topib mulle paremasse  silma näppu. Miks? Jumal seda teab, sest ega ta ju ei ütle. Või noh, ta üteb küll: “gai gai gai!!!” ja läheb aina vihasemaks. Mida ta täpselt tahtis ja miks jääb mulle arusaamatuks, aga nii kaua kuni ma see loll olen, kes midagi aru ei saa, väärin ma seda, et mind jälitatakse röökides ja võimalusel topitakse näpp paremasse silma. Lõpuks ma mõistan – preili soovib, et mu parem silm oleks rohkem kinni kui teine. Reaalselt pidin ma 20 minta nii ringi käima, et hoidsin ühte silma poolvidukil. Miks peaks üks laps soovima, et tema ema vidukil silmaga ringi tuiaks, jääb mulle arusaamatuks, aga noh, vähemalt sain aru, enne kui mind pimedaks torgati.
  • Teen praemuna. Marile ei sobi. Ta karjub midagi ebamäärast ja jookseb mu eest ära. Pakun kohupiima, sellele järgneb veel raevukam solvumine. Kuna ma pole poes käinud, siis mul pole siin kodus neid toiduaineid just jalaga segada, seega tegin väikse võiku. Tulemuseks veel hullem nutt ja kisa, nagu üritaksin ma talle sepikul sitta serveerida. Õuna? Ei taha! Virsikut? Ei taha! “Nojah, ära söö siis midagi,” mõtlen ma ja teen endale kohvi. 5 minutit hiljem tuleb Mari, näitab näpuga pannile, kus on muna ja ütleb: “sia!”. Tegin muna tükkideks ja panin taldikule. Sõi ära. Sinna otsa sõi ta ka pool võileiba, totsiku kohupiimakreemi ja pool õuna. Miks üldse seda eelnevat nuttu vaja oli?
  • Mari näitab näpuga elutoaseinale. “SIA!” kamandab ta mind. Lähen sinna. Mari nutab. “SIA!”. Ma ei tea, mis ma tegema pean? Seina sisse ronima? Midagi tal seal võtta pole – tühi sein. Laps aga röögib “SIA!” ja nutab. Nagu… jeesus küll. Pakun Marile erinevaid tegevusi, lõpuks aitavad vildikad unustada seda probleemi seinaga. (Muidugi toovad vildikad ka probleemi, sest preili soovib nendega sodida enda ja seinte peale, mina aga miskipärast järjepidevalt pakun, et värviks hoopis paberit).
  • Külla tuli tore naisterahvas mu uuele beebile kandelina ja -kotti tooma. Nii kaua kuni ta oma kaupa tutvustas, kiskus Mari ennast paljaks ja viitas sellele, et soovib tiigi äärde minna. Kui seda ei juhtunud KOHESELT, hakkas ta mind nüpeldades röökima. Üks kandekott oli mõeldud lausa 20-kiloste kandmiseks, seega tahtsime proovida Mari Kardole selga panna. Seda ta loomulikult ei soovinud, tuli rabeleda ja karjuda. Kui juba seljas oli, siis ka ei sobinud seal olla, tuli (õnneks) Kardot taguda, nii palju kui ta selja tagant sai. Kui ta kotist välja võeti, haaras ta kurvalt koti ja viitas sellele, et ta ei taha siin elus muud, kui selle kotiga Kardo seljas olla. Nagu… what?!

DSC_4752
DSC_4742
Ma ütlen ausalt, ma olen nii kohutavalt väsinud. Ma ei tea, kas see on rasedusest või millest, aga nii hirmus väsitav on nii, et keegi kogu aeg karjub su peale ja tahab midagi. Eriti kui tundub, et ta ise ka päris hästi aru ei saa, et mida ta tahab. Ja no muidugi siis tuleb telekast mingi reklaam, mille sõnum on, et tugevad vanemad kasvatavad tugevaid lapsi ja samal ajal olen mina veetnud tund aega “PEA PADJA PEALE” mölisedes.

Mul tulevad ausalt vahepeal lausa pisarad silma, et mida ma jumala eest valesti teen, et ta nii pahane ja jonni täis pidevalt on. Mu põhilause noil päevil on “Mari, emmel on ai-ai!”. Aga ikka ma saan kogu aeg enda suunas vehitud ja karjutud ja märatsetud. Näiteks enne läks laps hüsteeriasse, et ma potti LIIGUTASIN. Ta arvas vist, et ma palun teda sinna istuda ja see oleks ju muidugi inimõiguste rikkumine. Seega oli vajalik kohemaid parem närvi minna.

Kui süüa enam ei taha, siis KOHE tuleb lõpetada talle selle pakkumine ja silma alt ära viia. Muidu kohe kisa taga.

Jumal hoia, palun õpiks ta vähemalt EI ütlema, kui midagi ei taha, mul hakkavad kõrvad varsti verd jooksma selle inina peale, mis siin majas ei tähendab. Ja uskuge mind, et “ei” üritatakse siin palju öelda.

Kolm nädalat veel, kolm nädalat veel tuleb edasi elada. Siis tehakse lasteaed lahti! Ma lihtsalt mõni päev ei jõua enam. Ausalt :( Siinkohal minu respekt kõikidele emadele/isadele, kes üksinda selles vanuses lapsega ööd-päevad hakkama peavad saama. Ma vist oleks juba paela kaela pannud, kui iga päev kell 6 värske Kardo koju ei tuleks, kes selle metslasega tegelemise üle võtab. Ja siis järgmisel hetkel tuleb ta minu juurde sülle ja teeb musi ja pai ja on nii nunnuke, mistõttu tunnen ma ennast veel eriti kehvasti, et kuidas ma sellise nunnuduse peale üldse pahandada saanud olen? Kuni ta mind näpistab ja naerdes minema jookseb, et siis suvalise asja peale nutma ja karjuma hakata.

*Kui ma seda kirjutan, nutab Mari mulle kõrva, sest issi julges ta kõrvale istuda*

514043840f81897a24e6b225fc006043ee59deac4f455103c5a16789b0a818fc

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

106 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Siiri 27. juuli 2016 at 13:03

    Selleasemel, et blogis isehakanud
    lastepsühholoogidele kirjutada seda, kui raske Sul
    lapsega on, soovitan Sul lugeda hoopis raamatut
    “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”.
    Kindlasti saad sealt mõne vastuse sellele, miks pisike
    Mari on hetkel just selline nagu ta on. Samuti on täiesti
    mõistetav, et oled väsinud ning kohati ei mõista, mida
    laps soovib ja tahab. Rasedana sellises ” keerulises”
    eas last pole kasvatada kerge ning usun, et oled igati
    hea ning armastav ema. Keegi meist pole superema
    ega ei peagi olema. Need, kes kritiseerivad neil endal
    on pigem sisemine sügavam probleem, sest lõppude
    lõpuks tunneb iga ema oma last kõige paremini.
    Ainuke asi, mis mind imestama paneb on enda lapsest
    nii avalikult kirjutamine. Oled Sa mõelnud ja
    arvestanud sellega, et kui Mari suurem on, siis äkki ta
    ei soovi, et tema ning tema sõbrad neid asju
    internetist leiavad. Ma mõistan, et äri on äri ning Sinu
    blogi seda ongi, aga oma lapse pealt klikke koguda on
    kaheldava väärtusega. Mari on ju selleks veel liiga
    pisike, et enda arvamust väljendada. Samas on tema
    ka väike inimene, kellel on õigus otsustada, kui palju
    võõrad inimesed tema kohta teavad või mitte. Palun
    vabandust, kui tundun kuidagi ründavana, avaldasin
    enda mõtteid lihtsalt.

    • Reply Mallukas 27. juuli 2016 at 13:05

      Arvestades, et oman üle kümne aasta kogemust blogimisega, siis kujutad või mitte, on mul korduvalt pähe tulnud mõte, et “mis siis saab, kui Mari suurem on” ja olen iga kord jõudnud järeldusele, et midagi ei saa. Lausa tobe küsimus, et KAS ma olen mõelnud :))

      • Reply Siiri 27. juuli 2016 at 13:36

        Rõõm kuulda, et oled selle üle mõelnud
        korduvalt, kas ka arvestanud on iseette küsimus.
        Kuid küllap ka Sinu analüüsivõime ajaga paraneb
        ning loodetavasti mitte tänu valusatele vitsadele.

        • Reply Mallukas 27. juuli 2016 at 14:17

          Mis moodi ma peaksin seda siis sulle piisavalt hästi “arvestama”. Iga inimene on erinev, iga elu on erinev, iga perekonna privaatsusvajadus on erinev. Mu blogi pole loodud 2 aastat tagasi, et “lapsega klikke koguda”, või mis sa siin esimeses kommentaaris ütlesid. Mu blogi räägib minust ja mu elust ja mu pere on suurim osa minu elust ja minu loost.

          Ma ei saa aru, mida ma kartma peaks? Millega arvestama? Et teda hakatakse narrima? Iga last võidakse hakata narrima. Nii selliseid, kelle ema pole netti isegi sõnagi kirjutanud, kui ka blogijate lapsi. See, kuidas laps ja vanem sellega tegeleb, on omaette ooper ja nõuab sellele mõtlemist siis, kui see miskipärast käes on. Mida ma veel peaks kartma? Et äkki Mari ei taha, et ta pildid blogis on? Kui ta peaks mulle seda kunagi ütlema, siis ma loomulikult enam ei paneks ka :) Mis veel, et ta röövitakse? Pfft.

          Teeme nii, et sa analüüsi teinekord oma elu, minu omaga on kõik korras, aga tänud muret tundmast :)

          • Siiri 27. juuli 2016 at 15:35

            Mulle ei pea Sa midagi seletama ning
            sarkasminoote minu suunas
            lennutama ega me enam 15 aastased
            ei ole, mina lihtsalt avaldasin avalikus
            ruumis enda arvamust ja päeva lõpuks
            ei loegi sinu pere elu minu jaoks
            midagi. Tundub, et sellest oli ka kasu,
            sest hakkasid üsna aktiivselt kaasa
            mõtlema ning siinkohal ei olegi minul
            enam midagi teha ja hakkangi enda
            asjadega tegelema.
            Ma ei väitnud ning ei arvagi, et Sinu
            blogi on sellepärast loodud, et lapse
            arvelt klikke koguda, kuid kahjuks on
            see suurelt jaolt selliseks kujunenud.
            Loomulikult on pere ma arvan, et iga
            inimese elus kõige olulisem ning kui
            soovid ja pead vajalikuks jagada
            suvaliste inimestega enda kõige
            tähtsamat osa elust, siis loomulikult,
            miks mitte. Õigesti ütlesid, et iga pere
            privaatsusvajadus on erinev ning
            tahtsingi juhtida tähelepanu, et Mari
            käest pole keegi küsinud tema
            privaatsusvajaduse kohta. Ning
            teatavasti on igal inimesel õigus enda
            eraelu puutumatusele. See, et Sina
            tahad olla enda abikaasaga avaliku elu
            tegelane, ei tähenda see seda, et Sinu
            lapsed tahaksid sama. Sa võid aastate
            pärast laste käest küsida, et mida
            nemad sellest arvavad, et nende pilte,
            tegemisi ja emme emotsionaalseid
            reageeringuid nende tegudele
            tuhandete võõraste inimestega
            jagatakse, kuid siis võib natuke hilja
            olla…moraalne ja vaimne kahju on ikka
            juba tehtud. Kahjuks on internet
            selline koht, kuhu suuremal hulgal
            kõik jääb alles, mis sinna üles kunagi
            riputatud.
            Tõsi, tagajärgi on raske ette näha, see
            et Mari röövitakse on nüüd veidi
            äärmus, ega me nüüd kuskil Lõuna-
            Ameerikas ei ela.
            Kuid tänapäeva maailm on üsna kuri
            ning väärastunud koht kahjuks ning
            väikelaste pildid võivad nii mõndagi
            onu huvitada. Samuti on kiusamine
            igapäevane probleem, eriti virtuaalne.
            Näen, et kiusamist ja mõnitamist saad
            Sa isegi igapäevaselt tunda ning
            ilmselgelt ei ole see meeldiv ja viib
            Sind ennastki sageli endast välja. Ma
            olen tõesti arvamusel, et
            lapsevanemad peaksid rohkem
            kontrollima, miks ja mida nad enda
            lastest interneti üles riputavad ning
            mõtlema, miks nad seda ikkagi teevad
            ning millised tagajärjed sellel võivad
            olla. Kergem on asju ennetada eos,
            kui tagajärgedega tegeleda.

  • Reply Anete 21. juuli 2016 at 12:15

    Maril viimased hambad on suus juba? Mul 1,5 aastasel hetkel tulevad need viimased ja siin ka täielik põrgu. Tal üldse alati olnud
    enne hammaste lõikumist ja lõikumise ajal alati paha tuju. Terve päeva jonnib ja ei taha ilusti magama minna. Ja nii ikka paar
    nädalat jutti.

  • Reply Helen 20. juuli 2016 at 06:52

    Ma olen suhteliselt hiljuti seda blogi lugema jäänud ja
    mured Mariga samamoodi silma jäänud. Kuna olen ise
    pikaajalise lapsehoidmis kogemusega võin julgelt
    öelda, et teil tasuks mõelda lapsehoidja palkamise
    peale hoopis. Ei ole su laps bipolaarne ja mida haiget
    pakutud veel. Täiesti tavaline laps. Olen vanematelt
    veel hullemaid asju kuulnud mis lapsed korraldavad
    neil. Aga abiks ongi kellegi täiesti uue ja nö neutraalse
    inimese palkamine. Kes väsitab last piisavalt, et tal ei
    tuleks enam pähegi lollusi teha ? tasub proovida ?
    edu teile.

  • Reply Jane 20. juuli 2016 at 06:45

    Ma tean, et sellest pole üldse abi, aga mõned ongi vist luhtsalt sellised jäärapäised. Minu peaaegu nelja ja poolene kutt
    jätkab sama asjaga. Nt: hommikusöök, küsin, kas soovib kõrvale juua piima või mahla. Piima. Viin piima laule, läheb kisaks,
    sest ta mõtles vahepeal ümber. Või nt: õhtul voodis, küsin kas teeme head-ööd musi ja kalli ka. Ei. Lähen toast välja. Sellele
    järgneb kõva kisa: aga ma tahan ju musi ja kalli ka! :D Näiteid oleks lõputult ?
    Mul on diagnoos ka: jäär ?

  • Reply p2ikseke 19. juuli 2016 at 16:18

    äkki on ta bipolaarne?

  • Reply Liivi 19. juuli 2016 at 14:47

    Kui mul poiss oli niisugune pisike, siis tal käisid ka jonni ja lausa raevuhood. Kuna kasvatasin ka üksinda, siis kammis ikka nii ajud
    kokku, et otsisin lõpuks lausa homöopaatiast abi. Poiss nimelt oli seda tüüpi, et talle võisidki rääkima ja selgitama jääda, pärale ei
    jõudnud midagi, kui hoog sees. Ja meie saime homöopaatiast abi. Saime konkreetsed terad, mida siis anda lutsutada, kui oli
    raevuhoo hõng õhus. Ja mõjusid! Ma ei kuulu loodusteraapia sekti ja muus osas kahjuks ei ole sellest abi saanud, kuid siinkohal
    saime ja soovitan! :)

    • Reply J 20. juuli 2016 at 05:40

      Kust neid osta saab?

  • Reply i. 19. juuli 2016 at 14:12

    edu marikesega!
    mis kandekott, firmaga tegu? tänan :-)

    • Reply Mallukas 19. juuli 2016 at 14:15

      Liliputi :)

  • Reply Maria 19. juuli 2016 at 10:14

    Ega kui laps õpibki ei ütlema see ei päästa olukorda :D siis ta karjub seda eid. Ta ei ütle sulle rahulikul
    hääletoonil ei taha :D tal on vaja seda kõigest kõrist ja jonniva häälega välja karjuda :D.

  • Reply J. 19. juuli 2016 at 08:58

    Kas Kardoga Mari ei käitu siis nii?
    Saan aru, et lasteaias ega teistega
    tal sellist käitumist (peksmine,
    jonnid) ei esine ainult sinuga?

    • Reply Mallukas 19. juuli 2016 at 09:05

      Kardoga ka. Kodustega üldiselt.

  • Reply A 19. juuli 2016 at 08:49

    Minu jaoks on nii kummaline lugeda kõikide lugusid selles vormis, et “oi ja siis ta lõi mind”, “lapsele see, teine ja kolmas ei
    sobinud” jne jne.
    Mul on kaks last, vanuses 2 ja 4. Mõlemad on poisid, ning jonni, pekslemist ja muud jama tuleb päeva jooksul tihti ette. Endal on
    mõne õhtu lõpuks juuksed krussis peas ja tahaks ise ka karjuda. Aga mida ma öelda tahan on see, et TEIE olete lapsevanemad
    ja TEIE peate võtma vastutuse, otsustamise ja kasvatamise enda peale, mitte ütlema, et “aga ta ei taha, talle ei sobi….pakun
    lapsele seda ja teist aga ta loobib asjad laiali” jne. Teie peate oma konkreetsuse, enesekindluse ja järjekindlusega õpetama
    lapsele, mis on lubatud ja mis mitte. Siinkohal ei ole oluline, kas laps oskab rääkida. Minu 2a 3k poiss ütleb ka üksikuid sõnu aga
    ta saab ideaalselt aru, mida ta teha tohib või ei tohi (sealjuures 90% ajast, ta ei kuula mu sõna ja viskab end põrandale pikali
    ning hakkab kisama, ma ei tee sellest lihtsalt välja)
    Kui igast lapse karjumisest, nutmisest ja jonnist teha teema, siis lähedki päeva lõpuks hulluks ja tahad minema joosta.
    Laps alles õpib oma emotsioone tundma, ta vajab oma vanemate abi, et aru saada, mida ta nendel hetkedel tunneb ja
    samamoodi vajab laps ka seda teadmist, et see, mida ta tunneb on okei ja tema vanemad armastavad teda alati.
    Minu 4-aastane on juba vaikselt hakanud tunnetama oma emotsioone ja paneb neile ise nime ning ütleb mõnikord välja, et
    “emme, mul ei taha jonn ära minna” või “emme, tead, ma tunnen ennast väga pahasti, kui sulle nii ütlen / sind löön / vennale
    haiget teen”. Ma olen tema üle väga uhke, sest ta hakkab oma käitumisest ja emotsioonidest aru saama ja temast kasvab
    vaikselt selline lahe ja eneseteadlik poiss :)
    Mida ma tahan öelda ongi see, et loomulikult on hea ennast vahepeal teistele maha laadida ja rääkida, kui raske sul on aga
    proovi võtta asju lapse seisukohast, ka tema jaoks ei ole tema käitumises mingit loogikat, ta on alles väike ja ei taipa veel,
    kuidas asjad siin maailmas käivad. Selle jaoks on lapsel tema vanemad, kes aitavad tal selles raskes tunnete virrvarris toime
    tulla. Teie pealt nad ju õpivad, kuidas keerulisi olukordi lahendada, kuidas peresuhted toimivad, mis on armastus jne jne.
    Väike Mari hakkab beebist saama pärisinimeseks ja praegu vajab ta TEID vaimselt palju palju rohkem, kui siiani.

    Jõudu teile, ma tean, et saate hästi hakkama ja usu mind, iga ema on suures ahastuses patja nutnud ja see on normaalne, sest
    emaks olemine on maailma kõige raskem aga ka kõige väärtuslikum amet.

    • Reply Vaike 19. juuli 2016 at 13:26

      Ma saan aru sellest, et lastel tuleb aidata oma tundeid mõista ning kindlust, et tema vanemad armastavad teda alati, aga sellest ei
      saa ma aru, kuidas aitab sellele kaasa väikese inimese üksinda karjuma jätmine ja sellest lihtsalt mitte väljategemine.

      • Reply Chrissu 20. juuli 2016 at 06:22

        Laps saab aru, mida ta tegema peab, et emast
        jagu saada. Kui iga jonni peale reageerida ja
        kohale joosta, siis ta hakkabki seda ära
        kasutama, sest ta teab, et nii saab tähelepanu.
        See karjuma jätmine ei tähenda ka seda, et ta
        nüüd jääbki sinna ja karjub ennast katki. Lihtsalt
        ei tasu KOHE minna. Lase tal karjuda ennast
        välja. Jonni kisal ja tegelikult põhjusega kisal
        suudab iga vanem vahet teha.

        • Reply Vaike 20. juuli 2016 at 10:53

          Ma leian, et ka jonnist tuleb tal aidata aru saada, aga ma ei pretendeeri siin supernanny tiitlile. :)

      • Reply A 20. juuli 2016 at 13:13

        Ma pole kirjutanud, et jätan lapse üksi kuskile karjuma. Seda kindlasti mitte. Olen tema juures, mõnikord võtan sülle,
        teinekord istun lihtsalt ta lähedal ja ootan, kuni ta on jonnimise lõpetanud. Vahest ütlen lapsele ka näiteks midagi sellist: ”
        Emme on siin Sinu juures”. Lapsel on hea ja turvaline nutta / jonnida, sest ta teab, et tema tundeid aksepteeritakse.
        Aga ma siiski ei tee sellest jonnist välja, ehk, et ei hakka temaa mingitesse vaidlustesse laskuma, keelama, karistama jne jne.
        See, et ma olen lapse läheduses ja ignoreerin seda jonni, ei tähenda, et laps on jäetud karjuma üksinda.

        • Reply Vaike 21. juuli 2016 at 14:29

          Novot, kui raske on mõnikord kirja teel mõista. Minu arusaamist mööda on see jonnist väljategemine ja ma arvan, et
          see on hea meetod. :)

  • Reply Riina 19. juuli 2016 at 08:06

    Loeksin nagu enda päeva :)
    Tegelikult on mul sellega vedanud, et poiss ei peksa. Ja tänu lastekeskusele (lasteaed erivajadustega lastele) on tal ära kadunud
    sellised nö raevuhood ning iga asja peale ei vihastata. Täna hommikul nt kui ta üles ärkas, tahtis ta lilla vildikaga mul üle näo
    tõmmata (esimest korda selle 4 aasta jooksul) Ilmselgelt ei taha ma lilla joonega näos ringi lipata, siis tahtis ta endale seda
    triipu teha. Keelasin. Vedas moka küll viltu, kuid vildikale läks kork peale ja tagasi karpi. Ei hakanud peksma ja röökima. Samas
    mõni päev tagasi tuli tal jonnihoog lihtsalt sellest, et ma ei lubanud tal läpaka otsa istuda, kui ma meili kirjutasin. Nuttis 10
    minutit jutti. Lasin tal rahulikult tönnida ega teinud välja.
    Ootan samamoodi lasteaia aega. Meil hakkab 1 august pihta. Kõige “toredam” asja juures on see, et mees mul on kogu lapse
    “puhkuse” tööl (Soomes) Niiet kuu aega lapsega kahekesi (Y) Samas olen ma sellega juba harjunud, sest ta käibki kodus 2-3
    nädala kaupa. Oleneb olukorrast. Ja mul on kuidagi lihtsam poisiga. Kui mees kodus on, siis hakkab alles trall. Poiss teab, mis
    nuppe vajutada :D

    • Reply Riina 19. juuli 2016 at 08:10

      Tahtsin veel lisada, et keegi mainis siin pilte ehk pictosid. Meil olid need lasteaias kasutusel u kuu vb ka kaks. Tegid küll suhtluse
      lihtsamaks, kuid laps sai kiiresti elukorraldusele pihta ja nüüd enam ei kasutata (lastekeskuses on kindel päevakava). Saab ikka
      eesti keelest aru. Piisab nüüd vaid öelda nt pissile, laps läheb (ennem tuli poti pilti näidata)
      Ja veel, et samamoodi on minu poisil nö kaks elu, lasteaias ja kodus. Lasteaias on ideaalne laps, kasvatajad kiidavad. Samamoodi,
      kui mu ema korraks last vaatab. Ainult kiidab. Koju jõuame, siis hakkab trall pihta :)

      • Reply Maiuke 19. juuli 2016 at 09:18

        Mulle ütles kunagi üks lastepsühholoog, et kõige
        hullemini käituvad lapsed nende inimeste
        juuresolekul, kelkega koos nad end kõige
        kindlamini tunnevad. Kui suurem osa ajast
        ollakse emaga koos siis ongi loogiline, et ema ka
        neid kõige hullemaid jonnituure näeb. Mina olen
        ennast lohutanud mõttega, et see on ju hea, et
        mu laps ennast minuga kindlalt tunneb ?. Alati
        see enese lohutamine paraku ei toimi…..

      • Reply Kati 19. juuli 2016 at 14:23

        Jah, mina mainisin PECS-e (pictodest ei ole kuulnud). PECS-ide mõte ei ole ainult selles, et nende abiga lapsele selgeks teha
        mis juhtuma hakkab, või mida ta tegema peab, VAID nende eesmärk on anda lapsele vahend mille abil ta meiega saaks
        ‘rääkida’. Ehk siis TEMA annab meile pildi kui tema midagi tahab saada või meile öelda, mitte meie talle. Probleem ju selles,
        et laps saab aru mida teised räägivad, aga teised ei saa aru mida laps öelda tahab, sest tal puuduvad sõnad, või kasutatavad
        sõnad ei ole küllalt selged.
        Sinu näite puhul läheb su laps jah nüüd ise pissile kui sa talle seda ütled, aga tal puudub võimalus sulle öelda kui ta pissile või
        midagi muud tahab. Need pildid aga ongi just selleks, et tema saaks teiega ‘rääkida’ ja omi soove ja vajadusi selgelt
        väljendada.

  • Reply Pille 19. juuli 2016 at 08:00

    Tead, hea oli lugeda ja ajas natuke nutma ka, sest ma sain aru, et äkki ma ei olegi halb ema, vaid lapsed ongi
    vahel sellised. Minu poiss saab kohe 4 ja kuigi ta suudab väljendada, mida ta tahab/ei taha, siis see ei aita
    eriti, sest need nõudmised on absurdsed. Lisaks elab ta sees väike, aga kohutav perfektsionist, mistõttu
    kui tal miskit välja ei tule, hakkab ta minu peale karjuma, et mina olen süüdi, lööb mind või viskab millegagi
    ja käseb ära minna.
    Ja nüüd siin ma tunnistan esimest korda, et ma ootan neid hetki, kui ta õhtul lõpuks magama jääb. Ühtlasi
    ma ootan, et mu puhkus läbi saaks ja algaks lasteaed ja minul töö, kuhu põgeneda. Nii kole ema olen :(

    Ei aita ka see, et mulle öeldakse, et naudi, nad kasvavad nii kiiresti. Siis ma tunnen veel süümekaid ka otsa.

    Mingit diagnoosi pandud pole, lihtsalt tundlikum laps ja ilmselt vaatan iga päev ka veidi peeglisse :(

  • Reply Reet 19. juuli 2016 at 07:50

    Minu poisil(2a 4kuud) tulevad üles
    viimased suured purihambad ja on
    täpselt samasugune. Ükspäev röökis
    tund aega nuuksudes ja lausa öökides.
    Küll tahtis õue-viisin siis õue siis
    tahtis tuppa, viisin tuppa ja nii
    lasi tund aega. Lõpuks siis rahunes,
    kui lugesin talle raamatut.
    Ja no muidugi hommikul ripub vähemalt
    tund peale ärkamist nagu panda mul
    küljes :D Ma ei pea isegi kätega teda
    kinni hoidma süles, sest haare on
    nii tugev, et hoiab end ise. See on
    kestnud 2 nädalat. Oli ka puhkus
    lasteaiast kuu aega. Nüüd täna läks
    esimest päeva tagasi.

  • Reply Liina 19. juuli 2016 at 07:33

    Sa oled tubli!
    Kui laps on mujal kukununnu ja vaid kodus teeb sellist tsirkust, siis järelikult tunneb ta end kõige vabamalt ja kaitstumalt sinuga.
    Ta teab, et armastad ja andestad talle tingimusteta. Ei oska muud seisukohta võtta. Teadmine, et 15.a pärast ta enam nii ei tee, ei
    aita sind ju täna :D
    Sulle kuluks ka endale väike puhkus või vaheldus ära, seda enam et oled ju rase. Kas Kardo ei saa veel puhkust võtta? Kui teil
    rahaga nii kitsas pole siis võtku või tasustamata lapsepuhkust 10 tööpäeva. Saaksite rahulikult kahekesi kaks nädalat Mari hoida.
    Aeg läheks koos kiiremini ja peagi lasteaed taas lahti.

  • Reply Mari 19. juuli 2016 at 06:37

    Mõistan, et oled stressis, aga need Mari jonnimise postitused on alati nii humoorikas võtmes kirjutatud, et ajab naerma. Aga
    öelda tahtsin seda, et töötasin lasteaiakasvatajana kunagi ühe hooaja pisikeses eralasteaias, kus minu karjatada oli 10 väikest
    kodanikku vanuses 1,5-4 aastat. 80% emadest, kes oma lapse sinna tõid hoiatasid, et nende võsuke ei kuula sõna, jonnib,
    karjub, märatseb kui midagi ei sobi ja otse loomulikult ei söö ka midagi ja on igal muul võimalikul moel pirtsakas. Ja iga õhtu kui
    nad lapsukesele järgi tulid ja hirmuhigi näol uurisid, kuidas siis päev läks, pidin ma absoluutselt iga kord nentima, et nende
    lapse näol on tegemist ideaalse inimloomaga, kes teeb, mida kästakse, on vaikne ja rahulik ja tagatipuks sööb ka seda, mida
    ette pannakse. Eks jonnimisi tuli ikka ette, aga seda rohkem võitluses mänguasjade eest või kui uni tuli enne
    magamaminekuaega.
    Seega ma julgen arvata, et lapsel (eriti üksikul) on kodus lihtsalt igav. Asi ei ole kindlasti kasvatuses, sest keegi ei kasvata oma
    last selliselt, et sõrme silma toppimine on norm ja lubatud tegevus. Ema ei peagi jaksama välja mõelda tegevusi, et seda pisikest
    väänikut kogu aeg rakkes hoida. Lasteaias on kindel päevakava ja tegevused, seltskond, teised mänguasjad, teine
    kasvatajatädi. Ja näiteks söömisega seal ju ongi nii, et kui õigel ajal ei kõlba, siis hiljem enam pole midagi anda enne järgmist
    söögikorda.
    Jaksu järgnevaks 3 nädalaks! Loodetavasti ei ole kõik päevad ühtmoodi halvad ja jonni täis.

  • Reply Raili 19. juuli 2016 at 00:41

    Mina pole võib-olla koige parema
    kasvatusviusiga aga kui minu lapsed jonnisid
    (2a2k vahet) siis ma kallistasin ja musitasin ja
    andsin 100% tähelepanu ja hästi hästi hästi
    palju kiitmist. Aga mitte nii et no näed nüüd
    oled tubli aga enne olid paha, St et ei tule ta
    enam vana asja meelde. Ja kui keelata siis
    lühilaused , liiga pikk jutt ajab lapse
    segadusse.
    Meil lasteaias kasvataja ütles, et lapsed
    jonnivad just vanematega sest nendega võib
    jonnida.
    See jutt ei tähenda et minu lapsed ei jonni ?

  • Reply ritsik 18. juuli 2016 at 23:04

    Mulle on kohutavate kaheste teema täiesti tundmatu, ükski
    laps pole peksnud ega hüsteeritsenud, aga viimased viis
    aastat kestab meie kodus puberteet. Vähemalt korra- paar
    nädalas tunnen end läbikukkunud emana ja tahaks
    samamoodi looteasendis patja nutta.
    Emadel peab raudne kannatus olema ?.

  • Reply K 18. juuli 2016 at 22:57

    Oh, mul on ka selline kolmene. Lisaks veel 3-
    kuune, kes mulle ööd-päevad näkku karjub, 10
    minuti kaupa magab, tahab ainult püstises
    asendis süles olla ja omaette pole nõus
    tšillima. Jaaaa mees on ka hommikust
    hilisõhtuni tööl (enamasti ka
    nädalavahetustel). Iga päev korrutan endale,
    et kui kasvavad suuremaks, läheb kergemaks
    :)

  • Reply HH 18. juuli 2016 at 22:48

    Stressis inimese jutt tuli siia,
    raseduse ajal on ikka emotsioonid
    nagu ameerika mäed, aga mina tahan
    öelda, et mina olengi üksi lapse
    kasvatanud ja minu laps ei ole kunagi
    sedasi jonninud (no jonninud ikka on,
    aga mitte nii) ja paar korda olen
    sattunud siin live`i vaatama ja olen
    endamisi mõelnud, et miks Sa lased
    lapsel oma nägu kiskuda. Ma ei laseks
    iial oma lapsel suud kiskuda või
    näppu silma torgata. Kõrvalt vaadates
    tundub nagu lapsel oleks mingi võim
    Sinu üle, aga tal ei ole seda
    tegelikult. Kehtesta ennast ja mitte
    pidevalt pahandamisega vaid
    konkreetsete meetmetega, näiteks kui
    muna hommikul ei sobinud ja tuli jonn
    siis pärast ma seda talle enam ei
    pakuks. Järgmine söögikord on lõunal.
    Järgmisel päeval teab laps hästi et
    kui see ei sobi siis ei saagi jne.
    mina olen lapsega (mul poiss) küll
    olnud konkreetne ja järjepidev ja mul
    pole kunagi selliseid jonniprobleeme
    olnud.
    Jõudu ja püüa leida aega veidi üksi
    olla, rahuneda ja mõtteid korrastada!

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 23:00

      Tundub sulle tõesti, et ma istun silm punnis lahti ja palun last, et ole hea, torka nüüd oma näpp mulle silma? Või mis sorti
      kasvatustööd sa eeldad, et ma laivi ajal tegema hakkan? Et panen kinni ja siis lähen viin Mari teise tuppa ja vestlen temaga
      südamest-südamesse teemal “miks ei tohi emmet näkku taguda?”. Usu mind, meil on neid kauneid vestlusi 99x päevas, ära
      muretse, pidamata need jäänud pole.

      Kena, et sul pole nii olnud, aga no ei maksa nüüd nii kõrge hobuse seljast ka alla kiigata, et oioi, MUL pole iial olnud ja MINA iial ei
      laseks. Ma ei tea, ma ei pea last ka ükski kasvatama, ometi ei käi ma üksikemadele rääkimas, et issand, MUL küll oli oidu endale
      hea mees valida, imelik, et sa siis ei osanud…

      Sorri, ma olen lihtsalt mitte parimas tujus ja su kommentaar tundub küll selline vähe … üleolev.

      • Reply nt 18. juuli 2016 at 23:39

        Aga nii väikesele need
        südamest-südamesse vestlused ei
        mõjugi ju, ta ei jaga mütsigi
        sellest. Reeglid tuleb kehtestada
        konkreetselt ja neist ka kinni
        pidada. Kui teeb haiget, on mäng
        läbi/läheb nurka/oma tuppa rahunema
        vms. Muidu ta ei õpigi ju, et halvale
        teole järgneb midagi negatiivset.

      • Reply Liina 18. juuli 2016 at 23:57

        Minu arust oli see ka üleolev. Lapsed on erinevad
        ja seda isegi samade kasvatusviiside juures.
        Mõnele lapsele räägi end kasvõi vahutama ja
        kehtesta palju tahad,aga ta ikka kangem. Mul on
        Mari moodi kahene kodus. Samas on tal ka
        õde,kes on väga rahulik.

    • Reply Liis 20. juuli 2016 at 09:34

      Kui endal pole sellist jonnipurakat olnud, siis palun emad ärge õpetage. Ma rase pole, aga see häiris mind juba enne last ja
      häirib nüüd, kui laps 3,5 aastane. Lapsed on erinevad. Miks sellest aru ei taheta saada. Vastikud sellised, kes kukuvad kohe
      õpetama, kui valesti sa kõike teinud oled ja kuidas ikka ÕIGE kasvatuse korral kasvavad sõnakuulelikud lapsed. Mõnele
      piisab paarist korrast, et EI. Teisele ütle 3 aastat järjest, ja ta ikka ei kuula. Ükskõik kui kuri või konkreetne sa pole.
      Selle söögi soovituse osas. Kui sellel jonnipurakal veresuhkur madalaks läheb ja kõht kohe väga tühjaks läheb, siis see
      tornaado, mis järgneb on veel sada korda hullem. Sa ise ka ei taha igal hommikul täpselt sama putru süüa. Ja kui laps valib,
      mida ta sööb ja reaalselt sööb ka, siis miks ei või ta seda ise otsustada.
      Meie jonnihood on alati siis kui kõht tühi, ja väsimus. Kindel kompott. Aga eks iga lapsevanem leiab oma retsepti, kuidas
      paremini hakkama saada, ja enamasti on see jonn vältimatu. Sätid ja ehitad ja planeerid oma päeva ja pakud kõike, et laps
      õnnelik oleks. Aga no näed krt.
      Aitäh Mallu, kõik emad on su selliste ausate postituste eest tänulikud, sest reaalne elu ongi täpselt selline.

  • Reply Gerly 18. juuli 2016 at 22:21

    Kle sa peaks laskma oma lugejatel kōige
    hullemaid/naljakamaid asju kirjutada, mis nende lapsed
    on korda saatnud. Kes kuidas ärkab jne. Kindlasti on
    hullemaid äratusi kui ainult näpuga silma torkamine. Et
    sa siis teed blogis kokkuvõtte ala Mida teevad lapsed
    kodus tegelikult. :D

  • Reply Maria 18. juuli 2016 at 22:18

    Mo peaaegu 3 ne joonistas tana oma taiesti uued adise
    papud ja clarksi vilkuvate tuledega nahkkingad tais
    pastakaga, ostsin eelmine nadal ja mitte kordagi veel
    pole kandnud, 90 euri minema visatud.

    • Reply Killu 19. juuli 2016 at 05:30

      Ossa raks:D Tean mis tunne see on…mul laps valas
      oma uutesse saabastesse mis beebi õli:D täiesti
      rikutud.

      • Reply Maria 19. juuli 2016 at 09:23

        Eks ma tahtsin ka peaaegu nutma hakata, niigi oli
        uks crap paev, aga mis sa teed, ju ta tahtis neid
        ilusamaks tuunida. :-D

  • Reply Kati 18. juuli 2016 at 22:16

    Mike need erapedagoogid ja logopeedid ei ole juba Marile kõige funktsionaalsemaid sõnu, või sõnu väljendavaid liigutusi
    õpetanud? Või näiteks PECS-i (Picture Exchange Communication System) kasutusele võtnud? Nende vahendite abil saaks ju
    igapäevase elu nii palju kergemaks nii Mari, kui ka teie endi jaoks. ‘Ei’ ja ‘Ja’ õpetamine võtaks ju nii vähe aega, selle õpetaks paari
    päevaga ära. PECS-ist oleks samuti teile tohutult kasu ja ka selle süsteemi kasutama õpetamine ei ole midagi kaelamurdvat.

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 22:34

      Ahsooo, et kohe kindel laks, et paari päevaga õpetaks ära ja asi ants eksole? No aga tule ja õpeta siis, kui see nii lihtne on :)

      • Reply Kati 19. juuli 2016 at 00:34

        Tead mu kommentaar ei olnud üldse paha tooniga kirjutatud, vaid ma tõesti mõtlesin seda mida ütlesin ja avaldasin oma
        imestust. Sa ei kujuta ette kui väga ma tahaks tulla ja nii teid, kui ka paljusid teisi teie Mari suguseid lapsi Eestis aidata,
        aga kahjuks ma ei ela Eestis ja mul lihtsalt ei ole rahaliselt ja ajaliselt võimalik oma tööd Eestisse tegema tulla :( Ma
        proovin hetkel ühte Eestis töötavat logopeedi koolitada ja teda ka siia minu juurde spetsiaalsetele workshopidele saada,
        aga kuna vahemaa meie vahel on pikk, siis on see koolitamine väga vaevaline ja aeglane. Tema kaudu ma aga saaks kõige
        paremini Mari sugustele lastele abi pakkuda.

        Mulle on jäänud mulje, et Eestis on erivajadustega laste tugivõrgustik üsna hea võrreldes mõne teise riigiga (pakutakse
        vastavaid lasteaiarühmi ja ka logopeedi jutule saab kiiresti jne. Seda kasvõi juba sinu pere näite näol) ja just sellepärast ma
        imestangi, et miks kogu see tiim, kes Mari ümber hetkel töötab, ei ole kõige esimesena paikka pannud kõige
        elementaarsemat igapäevast kommunikatsiooni. Üks asi on Marit rääkima õpetada, mis loomulikult võtab palju aega, aga
        suhtlemiseks on ka teisi viise mis omakorda ka rääkimise arengule kiirust juurde annavad. Peamine aga see, et sellise
        kommunikatsiooni puhul langeb nii Mari kui ka teie stressi tase. Kui logopeedid annaks Marile vahendi kuidas teie ja
        teistega suhelda ja omi soove paremini selgeks teha ka ilma sõnadeta, siis see kogemus annaks Marile julgust ja
        enesekindlust juurde, aitaks teda käitumsega ja disipliiniga ning kõik see kokku avaks ukse paremaks keeleõppeks.

        Ma tõesti usun, et Marile on üsna kergesti ja kiiresti võimalik õpetada paljusid asju, aga selleks peab teil olema taga hea
        tiim kes seda protsessi läbiviiks ja eelkõige just sulle ja Kardole süsteemi kõige pealt selgeks teeks. Teil paistab see tugi
        logopeedide ja erapedagoogide näol olemas olevat ja sellepärast ma imestangi, et miks sellist elementaarset asja juba
        tehtud ei ole.
        Ma muidugi ei tea mida te logopeedid hetkel Mariga teevad ja ma vabandan, kui mu kommentaar kuidagi solvav või
        agressiivsena välja paistis, aga ma tõesti imestasin su postitust lugedes, et miks sa peaksid seal üldse ootama et millal
        Mari ‘ei’ ütlema hakkab, kui ‘ei’ konspekti saaks talle väga kiiresti selgeks õpetada.

        Küsi Mari logopeedi käest PECS-i kohta. Kas nad on sellisest süsteemist teadlikud ja kas miks või kas seda saaks ka
        Mariga kasutada? Sa võid internetist ise selle süsteemi kohta infot lugeda, aga seda ei tohi ise ilma õige juhendamiseta
        kasutama hakata, sest siis võib see hoopis kogu asja untsu ajada. Minu arvates oleks sellest süsteemist teile väga palju abi.

  • Reply Kaire 18. juuli 2016 at 22:12

    Minu 2 a.4 k oskab rääkida ja selgeks teha mida
    soovib. Aga kui see kurat sisse läheb on kõik. Karjub,
    loobib asju, toit lendab pörandale, näppudega
    solatakse joogi tassis. Pakkun putru – ei taha, puuvilja –
    ei taha. No mida värki, vahel on terve päev selline
    kiuviu või nagu siga ajavahel kinni. Ajab aju ikka
    huugama küll, õhtu lõpuks on närvid läbi nagu politsei
    koeral.
    http://Www.nextlifeweb.blogspot.com

  • Reply Kerli 18. juuli 2016 at 22:08

    Mallu mul on kodus raamat: nutt ja jonnihood. Kui mul
    laps kahene oli, siis tal oli see nö kahe aastaste jonn ja
    ma ei mäleta täpselt, mis seal raamatud kirjas oli, kuna
    poiss praegu 10a juba. Aga ma mäletan, et sellest oli
    kasu mulle. Kui oled huvitatud, siis ma võin selle sulle
    postiga saata, endal enam vaja ei lähe :-)

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 22:34

      Mul muuseas on olnud see raamat, aga kus see nüüd on ja mis seal kirjas oli, seda ei mäleta :D:D

  • Reply K. 18. juuli 2016 at 22:03

    Kui olin rase, oli laps 3a. Oi, ta läks täiesti
    segaseks. Lasteaeda viimine ja toomine oli
    kohutav. Mängis lolli. Ma sain ikka vahepeal nii
    kuradima vihaseks. Ta teadis, et tita k6hus ja ei
    oskand ehk paremini reageerida. Kartis, oli
    hirmul vms. Kui tita sündis, kõik muutus
    paremaks. Arvan, et teil sama asi.

    • Reply Maria 21. juuli 2016 at 10:39

      Ma arvan, et kui teine laps sünnib, läheb asi veel palju hullemaks. Mari tunneb, et keegi on tema koha üle
      võtnud ja kuna beebi nutu peale reageeritakse, siis ta muutub kadedaks…tema koht oleks tema meelest
      ära võetud kellegi karjuva pambu poolt.

      • Reply Mallukas 21. juuli 2016 at 14:03

        Väga postiivne oled, Maria. Muuseas kõik lapsed pole “karjuvad pambud”. Mari ei nutnud kunagi ;)

  • Reply Seesamune 18. juuli 2016 at 21:56

    Noh, naabri 4,5ne plika on meil siin selline fruuria, et see teeb veel köigile silmad ette. Pole vahet kellega
    ta on ning kus ta on, see on lihtsalt ulme kuidas üks laps jöuab kiunuda, vinguda, ulguda, karjuda, peksta,
    röökida, segast panna ning ise ka teadmata nida ta tahab. Keegi istub/astub valesti vöi katsub vale asja
    siis järgneb sellele jalgadega trampimine,möirgamine,solvumine. Ja mina arvasin, et mul on metsa poole
    laps (3ne) siis see on ikka üle möistuse. Peksaks sellist vist hommikust öhtuni kuni see saatan oleks välja
    pekstud lapse seest.

    • Reply Triin 19. juuli 2016 at 00:41

      Mida ma just lugesin….

    • Reply Liisi 19. juuli 2016 at 23:37

      Tegelt?? Oled sa ikka korras?

  • Reply E. 18. juuli 2016 at 21:28

    Mul on enam-vähem samasugune isend kodus ja lisaks
    veel ka nelja kuune väike beebikene.. Ainult et mul
    pole ühtegi päästeinglit, kes kella kuuest saabuks.
    Mees käib kodus iga kahe nädala tagant ja mõlemad
    lapsed on 24/7 minuga.
    Vahest mõtlen küll, et tõmban end oksa, aga siis jääks
    mul lapsed nälga, sest mees tuleks alles kahe nädala
    pärast ja kui mul meest kodus ei ole siis ei tunne ükski
    sõber minust ja mu lastekarjast ka puudust.

  • Reply Anna-Liisa 18. juuli 2016 at 21:23

    Mu pooleteise aastasele sama asi iga asja peale kriiskab röökida ja kõige hullem ongi see kui sa isegi aru
    ei saa millest see pahandus tekkis aga laps lihtsalt karjub hüsteeriliselt maas ja ei püüagi midagi seletada.
    Aga jõudu ja jaksu sulle ka see aeg läheb kunagi mööda. :)

  • Reply Keegi 18. juuli 2016 at 21:21

    Mul on 3 nädalane beebi ja 3 aastane tulesäde kodus,
    ma ütlen, et põnevaks läheb alles siis kui teise lapsega
    koju jõuad :D Mõni päev on küll selline tunne õhtuks,
    et tõmbaks paar Cuba Libret hinge alla aga siis taob
    reaalsus vaasiga pähe ja meenub, et ahjaa ma ju
    imetan. .

  • Reply Marta 18. juuli 2016 at 21:19

    Kuufaasid ka kindlasti loevad-
    homsest ongi täiskuu nii, et ma ei
    imesta….. meil oli ka täna ,,
    väike,, lärm sellest kui mullitaja
    topsiku kogemata tühjaks kallas- kisa
    oli taevani. Püüdsin kõrval öelda, et
    pole hullu emme kallab uue
    mullitajavee sisse- seda ta ei
    kuulnud kuna kisa oli nii suur….

  • Reply Marta 18. juuli 2016 at 21:14

    Minu laps käitus 2-lt samamoodi….
    jube! Ja asja tegi hullemaks see, et
    issi avaldas alati arvamust, et see
    laps on haige ja peab psühhiaatri
    juurde vedama. Seega mul oli 2
    hullukest keda taluda!!! :) Hetkel
    4-ne ja iga päevaga jääb kisamist ja
    jonnihoogusid vähemaks aga tuleb ka
    nüüd vahel ette. Jõudu! :) :) :)

  • Reply Kat 18. juuli 2016 at 21:07

    Mu 1a7k täpselt sama. Mõttetute asjade peale röögib nagu tapetakse. Juuuuuubeeeeee

  • Reply S. 18. juuli 2016 at 21:07

    Täna on vist mingi kuu faas vms :D mu 9 kuune, kes muidu üsna
    emme närvide sõbralik laps, paneb ka täiega hullu. Selline tunne
    nagu keegi oleks lapsele kohvi andnud. :DTerve päev möllas
    mööda maja ringi, kilkas, lalises, tegi pahandust. Päeval keeldus
    magamast ( mingi pool tundi kahe une peale vist kokku) ja õhtul
    läks selline sõda lahti, küll ei sobinud söök tema suhu vaid
    põrandale, küll üritati vannis pesu asemel ennast ära uputada ja
    et magama jääda, oh ei. Närv juba niiii must, ma saan aru, et see
    pole lapse süü, aga pole mul ka päris terasest närvid ju. Õnneks
    mees tuli koju ja nüüd ma kuulen juba tunnike magamistoast
    sellist ühtlast jonnimist ja tänan jumalat, et mina seal ei istu :D

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 21:09

      Ma kuulen ka ülevalt mingit kriiskamist ja ausalt see sööb isegi siin all istudes mu närve, sest üks osa minust tahaks minna üles teda lohutama ja teine osa pudeli veini juua ja looteasendis nutta :D

      • Reply S. 19. juuli 2016 at 12:54

        Ma olen õppinud asja külma kõhuga võtma, kuni mina seal
        toas pole võin rahulikult võtta :D muidugi kui mingi 2
        tundi möödas on siis tekib hirm, et millal mees alla annab
        ja vahetust tahab. :D

  • Reply marks 18. juuli 2016 at 21:00

    Kui see lohutab , siis mul 2 väänikut kodus , kes
    kordamööda arvavad et oleks jumala äge viriseda
    millegi üle ja mul ei ole kedagi kes kell 6 tuleks ja
    päästaks mind :D aga jah jõudu teile! ;)

  • Reply maarion 18. juuli 2016 at 20:59

    Ma tean mida sa tunned mul ka vanem lapsäeva et ainult beebhile pühenduda. Ja ka jonnib ja pobiseb nii et mitte midagi aru ei
    saa. oh jah…

  • Reply Sandra 18. juuli 2016 at 20:48

    Almaš taevaiša ole sa tänatud,et minu 2a3k
    poiss on kui ingel ja anna Mallule palju
    raudseid närve!?

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:49

      Mari selles vanuses ka oli :D:D See on mingi viimase paari kuu teema, deemoniks hakata.

  • Reply Liisa 18. juuli 2016 at 20:46

    Oii juudas , ma tean mida tunned mu 2 a poiss on samasugune .. Minu jaoks on 3h nii puhkust andev mis ta hommikul lasteaias on
    et naudin seda mõnuga, saaks veel hommikul veini libistada üksi omaette oleks veel eriti eht :D
    Aga ootan seda aega kui ta lasteaeda saab juba pikemalt jääda, seal on vana rahu ise, lausa musterlaps ja kasvatajad muudkui
    kiidavad :D
    Kodus aga ootab mind põrguline kes peksab jalgadega, viskab toitu igasse ilmakaarde, tõmbab juukseid, jonnib, midagi ei sobi,
    arvuti käib plärsti kinni, siis tuleb turnida igalpool ..oeh ja seda ta suudab teha 1h jooksul :D Ja ma suuremas osas temaga kahekesi
    kodus, mees Soomes tööl ja käib ca 2 korda kuus Eestis nv-ks, ning imestab miks ma nii väsinud olen koguaeg :D

  • Reply Reelika 18. juuli 2016 at 20:36

    Öeldakse, et laps väljendab end sellele, kellega ta end
    kõige mugavamini tunneb. Ehk ühtepidi kompliment
    see sinu peksmine ja pidev inisemine ?tegelt tean,
    mida sa tunned ja kõige jubematel päevadel olen ka
    valmis lihtsalt uksest välja tormama ja jätma lapsed
    kus kurat ? olen siis 3,5-a. ja 1-a piigadega kodus ja
    just see väiksem teeb mulle igapäevast terrorit. Samas
    teistega on eeskujulik preili. Kõik omal ajal ?

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:42

      No mul on samamoodi, et kui ta mu emaga on või lasteaias, siis seal pole temaga ühtegi probleemi :D Nagu… tänks, Mari :D

  • Reply Kadi 18. juuli 2016 at 20:33

    Hahaa, no nii sain naerda. See viimane lause eriti, et
    issi julges kõrvale istuda. Kuidas ta küll suvatseb
    julgeda eks ole. :-D Samas ma kujutan ette ka kui
    närvesööv selline jorisemine on.

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:38

      Eks see ongi nii, et päeva alguses suudad veel seda naljaga võtta ja vahepeal saab lõunapausil isegi vähe puhata sellest ja vaikuses
      istuda. Täna ma jäin ise ka lõunaunne ja pärast seda oli eriti kuidagi loid olla. Selleks ajaks kui Kardo tuli, kiskusin ma juba vaikselt
      enda juukseid peast välja.

  • Reply Liina 18. juuli 2016 at 20:31

    Tean seda tunnet. Mul kohe kolmeseks saav plika samasugune. täiesti lambist karjub/röögib. Miski ei sobi mida pakun ja järgmine
    hetk tahab seda mida pakkusin :D Lisaks on mul kodus veel 10 kuune preili, kes kakub asju ja kisendab õnnest ja rõõmust :D
    Hetkel mõlemad kiljuvad ja naeravad voodites. Pisem juba magas 7st saadik ööund, aga suuremal oli magama minnes vaja ta ju
    üles äratada :D Nii vahva :D:D:D:D:D

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:38

      Jõudu sulle!

  • Reply Kats 18. juuli 2016 at 20:26

    I feel you. Täpselt sama seis. Tahaks ära põgeneda
    kuskile. Ja ma olen oma märetseva ja karjuva pojaga
    ainult kahekesi. Mees üle lombi tööl ja sugulased
    teises linnas. See kohutav kahene! ?

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:39

      Issand jumal, sa oled tõesti jõuline naine, kui üksi hakkama saad!

  • Reply karmen 18. juuli 2016 at 20:23

    saan aru et S u närvid viimase piiri peal aga……..ahhhahhhaaaa, ma lihtsalt naeran :D Sa lihtsalt oled suurepärane sulesepp:) ma nii
    nii ootan Su postitusi,need on lihtsad ja tõetruud.nii elame me kõik,see ongi elu-lihtsalt meie ei kirjuta sellest:) aga sa oled
    vaimustav ja pea vastu:)

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:39

      Aitäh sulle :)

  • Reply Flou 18. juuli 2016 at 20:22

    Mul ka kahene tüdrik ja samuti on alanud jonnihood,
    muidu varem oli koguaeg suu kõrvuni. Viskab vibusid
    ja kaheksaid kui sülle võtad, vahest jagab mullegi
    magusaid laksavaid näohoope, tegelema peangi üksi
    sest isa on kaugel tööl, samuti on vahest tunne, et
    anna abi ja kannatust :D Seda nimetatakse
    kohutavakskaheseks, ma arvasin et see on bluff, aga
    võta näpust!

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:39

      Ma arvasin ka, et see “kohutav kahene” on mingi väljamõeldis, aga õnn on avastada, et see on päris asi :D

  • Reply Triinu 18. juuli 2016 at 20:21

    Ma olen lapsega nüüd juba 2a8k üksinda kodus istunud,
    ööd-päevad! Ja mäletan ka seda perioodi kus ma
    tôsimeeli môtlesin, et ma selle lapse naabrite ukse taha
    viin ? Aga kôik läks lihtsamaks, kui tuli kône ja oskus
    oma soove sônade, mitte tegudega väljendada.

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:40

      Ma ei jõua seda kõne ära oodata!!

      • Reply Janeka 18. juuli 2016 at 20:58

        Ma olen ka kuulnud, et niikaua kui laps veel
        arusaadavalt kõneleda ei oska, siis ta lihtsalt
        jonnibki/peksabki/kisabki jne, sest ta ei oska
        ennast teistmoodi selgeks teha (meil sama
        teema). Ja noh, see “kohutav kahene” on veel
        kirsiks tordi peal! :D

  • Reply Heleri 18. juuli 2016 at 20:20

    Ohh tean mida sa tunned☺ aga jõudu ja jaksu
    sulle? eks hakkab lasteaed ja saad natuke rahu ja
    vaikust ☺

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:40

      Jee, jõudu tarvis!

  • Reply Sirts 18. juuli 2016 at 20:20

    Mnjaaa…. ja ma panin last kuus tundi, KUUS tundi lõunat magama.. Poisil omal silmad punased ja uimased peas aga seda et
    magada.. ooo eiiiii. Palju lõbusam on ju asju mööda tuba loopida, karjuda, voodit peksta, paluda ja ei tea mida kõike sadat asja veel
    teha. Lõpuks loobusin ja nüüd hakkas see jant jälle otsast peale. Võiks ju ometi arvata et jääb ruttu magama aga oh ei, kus sa
    sellega.

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:40

      Kuus tundi? Kas enne ööuni ei tulnud peale juba? :D

  • Reply Ele 18. juuli 2016 at 20:18

    Ma tean mida sa tunned. Mul endal sama vana kutt no ja see
    täiesti õudne kui pean temaga terve päeva koos olema.
    Enamasti ma valin õue mineku, sest siis on lihtsam. Lähed lihtsalt
    mänguväljakule, mitte ei kuula kodus toas seda kräunumist. No
    muidugi peab mängukal ka kõike kaasa tegema muidu hakkab
    häire tööle.
    See on lihtsalt õudne kuidas üks väike laps võib olla nii
    rahulolematu olla. Midagi vastu ka ei julge öelda muidu on kohe
    lastekaitse platsis.

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:21

      Õues on ka ohtlik, sest seal ta võib tahta ära joosta, paljaks ennast kiskuda, võõraste inimeste autodesse ronida ja metsa põgeneda :D

  • Reply Lisbet 18. juuli 2016 at 20:17

    Vahepeal mõtlen et ohh appi kuidas ma tahaks
    Mariga mängida :D meil endal on kodus
    igapäev 4-8 last. Ja kõigi nende tädi olla on ikka
    nii väsitav aga töötan ikka vaheajal
    lapsehoidjana :D ja siis kui tuleb postitus
    Marist. Ja ma taban end mõttelt et ma tahan
    niiii väga temaga mängida :D

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:19

      Haha, tule ja mängi terviseks :D

  • Reply kuk 18. juuli 2016 at 20:17

    tõsiselt ei mõtle ma halvaga,aga mallu ma
    arvan et ehk maksab kätte see,et te teda ei
    keela(nud). et talle on koguaeg kõik lubatud
    olnud.

    • Reply T. 18. juuli 2016 at 22:22

      Nagu teistest kommentaaridest lugeda võib, siis ilmselt ikka mitte :D paljudel see probleem

  • Reply K 18. juuli 2016 at 20:17

    Mallu, tean mida tunned. Minul on kodus ka üks
    jäärapäine kahene, kes mu närvid vahest ikka väga
    krussi suudab ajada. Hommikuti ei sobi miski, kui ta
    poole vaatan, saan laksu mööda vahtimist, kuna
    julgesin teda vaadata ja hoidku jumal, kui ta veel närvi
    läheb, siis tuleb ennast hoida varjus, sest et traktorid
    ja muud vidinad võivad nii muuseas lendama hakata.
    Ja kui mul siis kogemata aega pole pisikese beebi
    kõrvalt temaga tegeleda, tuleb see sama kahene ja
    kukub märatsema…varasemalt olid meil õhtused
    magamaminekud ka paras tsirkus, aga issi sai kuidagi
    ta ilma maadlemisteta magama ja praeguseks magab
    ilusti omas voodis ja omas toas :)

    Seega Mallu, lohuta ennast sellega, et sa pole selles
    üksi ja kõik ju peaks nagu ükskord mööduma * kui
    meid muidugi hauda klohmitud pole * :D

  • Reply D 18. juuli 2016 at 20:15

    Oh kui kreisi värk ikka :(
    Kas sa abilist ei tahaks endale võtta, seni kuni lasteaed
    taas avatud on??
    Ma ei arva, et sa ei saa hakkama, kindlasti saad, aga
    ehk Mari tahaks teiste lastega ka mängida ;)

    Ma ise täiega kahetsen, et mul üks laps, ehk tulevikus
    armas taevaisa annab mulle teise :)

    Kui vajad teinekord Marile seltsi, tuleme külla
    mängima.. jalutama jne :)
    Mul plika lõpetas 1.kl ja talle nii meeldib väikestega
    mängida, meil majas samuti palju pisikesi !!
    Olin pikalt hoidja mitmete perede juures, töötasin
    samas lasteaias, kus Mari käib :)
    Ausalt, abi paluda pole raske või piinlik..
    Võime mõni päev Männikule ratastega tulla, et lapsed
    saaksid mängida, sina puhata :)
    Rahu Mallu, see kõik on mööduv :)

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:18

      Mul täna käisid tegelikult sõbrannad lapsega siin, selle võrra oli kergem küll, aga ega need lapsed selles vanuses palju ei mängi ka koos, ikka tahavad rohkem vanemaga tegeleda ja mürada.

  • Reply Lis 18. juuli 2016 at 20:13

    Naera puruks :D Minu igapäevane elu. Lõpuks on nii, et
    kui kuskilt see inin tuleb siis juba kõik juuksekarvad on
    püsti. Minu poiss on Marist natukene vanem ja oskab ka
    rääkida aga no täpipealt sama käitumine :D Siis kui närv
    on viimseni pingul siis muidugi küsitakse emme kaissu ja
    musitatakse , kallistatakse.
    Ealine iseärasus ilmselt. Võiks juba kiiremini mööda
    minna.

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:41

      Just, ega see lapsevanema elu meelakkumine alati pole :D

  • Reply M.T 18. juuli 2016 at 20:13

    Minu tuttava kaksikud on üsna sarnased
    Marile.Tütarde emal on varuks üks nipp. Kui lapsed
    hakkavad nutma hakkab tema ka. Ta paneb käed
    silmadele ja nutab kaasa. Kaksikud jätavad nutu järgi
    ja lähevad ema juurde ja teevad talle pai. :)

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:17

      Maril on jumala suva :D

  • Reply Liisbeth 18. juuli 2016 at 20:13

    Hahahaa! Sorry, aga mul kõik see käsil parajasti ja
    pooleteise aastasega. Millegi pärast naersin seda lugedes
    nagu poolearuline ? lasin pinged välja. Tänks duud, hea
    teada, et pole ainuke ??

  • Reply Putukas. 18. juuli 2016 at 20:13

    Olen selle kõik üle elanud. Sama hullusti. Seni kuni ta ei oska end
    väljendada ongi see kisa tema ainasks väljapääsuks ja
    väljendusviisiks. Tahtes midagi või siis mitte tahtes. Vahel
    tundus mulle, et ta pole vihane kogu ümbritseva maailma suhtes
    vaid selles osas, et ta ise ei oska, ta tahab öelda, aga ei oska!
    Peks, hüsteerilises kisad kõik saatis ka meid igapäevaselt.
    Käisime psühhiaatri juures kui laps oli 2,5 aastane, seal tegi ta
    sellise stseeni, kõige tähtsamad kohas, näitas ta oma kõige
    hullemat palet. Diagnoositi täpsustamata käitumishäire. Olgu,
    saime grupi, reh.plaani ja koha erivajadustega laste rühmas.
    Sealmaalt algas meie paranemine, tegime eripedagoogiga suurt
    koostööd nii lasteaias ja kodus…üheasõnaga pikk tee sai käidud
    ja nüüd mil tüdruk saab okt. 6 aastaseks on ta nagu muna. Ta on
    iseseisev, nutikas, siiras, hooliv, armas, taibukas,
    sõnakuulelik,veidi isepäine, vaid rõõmsas tujus – temaga on nii
    suur töö ära tehtud, et ma vist ei suuda ealeski tänada neid
    inimesi, kes võtsid kätte ja hoolivad. Pikki vestlusi temaga veel
    pidada ei saa, aga kõik liigub ainult paremuse suunas. Usu Mallu,
    see läheb mööda ajaga, sest ta ongi praegu oma
    väljendusoskamatuse lõksus.

    • Reply Mallukas 18. juuli 2016 at 20:17

      No me käime eripedagoogi juures ja logopeedil ja looveteraapias. Eks neid sõnu on hakanud tulema küll, aga ehk tõesti mitte piisavalt, et ennast 100% väljendada. Igatahes loodame, et ajaga läheb paremaks ja eks mõni päev on parem kui teine kah :)

    • Reply M 18. juuli 2016 at 21:04

      Minu kahene oskab suurepäraselt ja täislausetes end
      väljendada, AGA kiunub ikkagi nagu siga aiavahel oma
      tahanite ja ei tahade üle. See on lihtsalt selline enese
      võimu piiride kompamise ja mina versus maailm
      teemade tundma õppimise iga.

  • Reply K 18. juuli 2016 at 20:04

    Ohh juudas… ja mul on see kõik veel eel :P