Tegelikult ei ole ju üldse oluline, et laps ühe kindla
diagnoosi saaks, vaid see, et oleks olemas abi lapse
arengu soodustamiseks, et ta edaspidi võimalikult hästi
jakkama saaks (seda te ju ka saate). Väga tublid olete!
Hästi hea meel on kuulda, et Sa oled ise rahu leidnud ja ei ole enam nii paanikas ja mures ja endast väljas kui alguses. 🙂 See on ka
Marile parim ju. 🙂
Praegu on tõesti vara öelda, või väita, et ta oleks autist,
mis sest, et autismijooni vōib leiduda. Eks neid jooni
võib otsida kõikides inimestes, aga see selleks. Õnneks
eksperdid ütlesid, et praegu on diagnoosida veel vara ja
see on MINUmeelest hea 🙂
Mida ma aga öelda tahtsin, on see, et minu ema on nö.
psühholoog lasteaias ja lastekodudes, ehk siis ta tegeleb
lastega, kes täiskasvanute ARVATES on probleemsed
jne. Seega on ta mulle palju rääkinud lastest ja nende
läbielamistest, ka autismist. Üldjuhul on
autismijoontega inimesed elus äärmiselt edukad oma
elus, olenemata sellest, et seda võib meile olla raske
uskuda. Aga Mari on igastahes igavesti vahva ja armas
tegelane ja jõuab oma elus kindlasti kaugele, mis sest, et
pisikesena pidi (ok peab) väisama spetsialiste
“diagnooside” ja “ravide” saamiseks… Kōik on mööduv 🙂
Hmm nyyd poolnaljaga, aga siiski:
“Esiteks tema sundharjumused nokkida enda küüsi, huuli, nina, juukseid. Tema komme teha asju vaid siis, kui tema soovib,
mitte siis, kui keegi teine seda palub. Äkilised pahameele ja vihahood. Kohatine “kuulmisvõime” kadumine, kui laps ei soovi
midagi kuulda.” See esimene lause vast vâlja arvata, aga ylejäänud jutu peale pean ma ytlema, et enamik selles vanuses lapsed,
keda tunnen, on sellisel juhul autismijoon(te)ga:) Ses môttes, et ma ei oska kommenteerida esimest lauset, kuna ma ei tunne
Marit ega tea, kui tihti ta midagi nokib, aga neid muid asju kipuvad nad ju kyll kôik tegema mu meelest:) ei? selektiivne
kuulmine jms. Samas öeldakse, et autismijooni on meis kôigis rohkemal vôi vähemal mäâral, ja muudegi diagnooside jooni,
mingeid ideaalinimesi pole olemas. Vahe on lihtsalt selles, kellel neid rohkem ja kellel vähem. Kui nyyd môtlema hakata kasvôi
ymbritsevate täiskasvanute peale, siis on ju tôesti? Aspergeri info eest tänud, millegipärast ma ei olnud selle haru kirjeldusega
kursis.
Hei.
Mari õnneks väike ja seega täitsa
arusaadav miks diagnoosi veel ei
panda. Väga hea, et geneetiku juures
käisite, vähemalt saab välistada
päris palju asju. Mis puudutab
autismi ja jooni siis olenevalt
raskustest annab päris hästi last
suunata ja endaga toime tulema
õpetada. Väga hea kui varakult
märgatakse siis saab rohkem panustada
lapsesse ja nii on muutus ka
märgatavam yldjuhul. Mul suurim poiss
hakkas käima kolmeselt perekodus ja
nyyd on 7a vana ja muutus on
kardinaalne. Praegu teine laps kaks
aastat perekodus teenuseid saamas ja
vaikselt ka tuleb temal see paremuse
poole minek,
Muidu fb-s on autistlikele
lastevanematele ka oma salajane nurk
kus siis saab jagada oma
rõõme-muresid ja nõu kysida kui vaja 🙂
6 kommentaari
Tegelikult ei ole ju üldse oluline, et laps ühe kindla
diagnoosi saaks, vaid see, et oleks olemas abi lapse
arengu soodustamiseks, et ta edaspidi võimalikult hästi
jakkama saaks (seda te ju ka saate). Väga tublid olete!
Hästi hea meel on kuulda, et Sa oled ise rahu leidnud ja ei ole enam nii paanikas ja mures ja endast väljas kui alguses. 🙂 See on ka
Marile parim ju. 🙂
Praegu on tõesti vara öelda, või väita, et ta oleks autist,
mis sest, et autismijooni vōib leiduda. Eks neid jooni
võib otsida kõikides inimestes, aga see selleks. Õnneks
eksperdid ütlesid, et praegu on diagnoosida veel vara ja
see on MINUmeelest hea 🙂
Mida ma aga öelda tahtsin, on see, et minu ema on nö.
psühholoog lasteaias ja lastekodudes, ehk siis ta tegeleb
lastega, kes täiskasvanute ARVATES on probleemsed
jne. Seega on ta mulle palju rääkinud lastest ja nende
läbielamistest, ka autismist. Üldjuhul on
autismijoontega inimesed elus äärmiselt edukad oma
elus, olenemata sellest, et seda võib meile olla raske
uskuda. Aga Mari on igastahes igavesti vahva ja armas
tegelane ja jõuab oma elus kindlasti kaugele, mis sest, et
pisikesena pidi (ok peab) väisama spetsialiste
“diagnooside” ja “ravide” saamiseks… Kōik on mööduv 🙂
Hmm nyyd poolnaljaga, aga siiski:
“Esiteks tema sundharjumused nokkida enda küüsi, huuli, nina, juukseid. Tema komme teha asju vaid siis, kui tema soovib,
mitte siis, kui keegi teine seda palub. Äkilised pahameele ja vihahood. Kohatine “kuulmisvõime” kadumine, kui laps ei soovi
midagi kuulda.” See esimene lause vast vâlja arvata, aga ylejäänud jutu peale pean ma ytlema, et enamik selles vanuses lapsed,
keda tunnen, on sellisel juhul autismijoon(te)ga:) Ses môttes, et ma ei oska kommenteerida esimest lauset, kuna ma ei tunne
Marit ega tea, kui tihti ta midagi nokib, aga neid muid asju kipuvad nad ju kyll kôik tegema mu meelest:) ei? selektiivne
kuulmine jms. Samas öeldakse, et autismijooni on meis kôigis rohkemal vôi vähemal mäâral, ja muudegi diagnooside jooni,
mingeid ideaalinimesi pole olemas. Vahe on lihtsalt selles, kellel neid rohkem ja kellel vähem. Kui nyyd môtlema hakata kasvôi
ymbritsevate täiskasvanute peale, siis on ju tôesti? Aspergeri info eest tänud, millegipärast ma ei olnud selle haru kirjeldusega
kursis.
Jah, selles ongi asi, et kuna ta nii väike, siis ei teagi, kas on ealine või ikkagi midagi muud 🙂
Hei.
Mari õnneks väike ja seega täitsa
arusaadav miks diagnoosi veel ei
panda. Väga hea, et geneetiku juures
käisite, vähemalt saab välistada
päris palju asju. Mis puudutab
autismi ja jooni siis olenevalt
raskustest annab päris hästi last
suunata ja endaga toime tulema
õpetada. Väga hea kui varakult
märgatakse siis saab rohkem panustada
lapsesse ja nii on muutus ka
märgatavam yldjuhul. Mul suurim poiss
hakkas käima kolmeselt perekodus ja
nyyd on 7a vana ja muutus on
kardinaalne. Praegu teine laps kaks
aastat perekodus teenuseid saamas ja
vaikselt ka tuleb temal see paremuse
poole minek,
Muidu fb-s on autistlikele
lastevanematele ka oma salajane nurk
kus siis saab jagada oma
rõõme-muresid ja nõu kysida kui vaja 🙂