nagu naksti

Praadisin siin endale rahumeeli kartuleid riisikatega, mida naabrinaine heldelt tolmuimeja laenamise eest tõi ja korraga tuli mulle papa meelde. Papa oli suur korilane ja ta tihtipeale käis sügiseti metsas seenel ja marjul. Tegelikult tegi ta metsas igast asju, nagu põletas kuivanud puuoksi, et oleks ilusti jooksu- ja suusarajad puhtad ja tuias niisama ka ringi. Aga no seenel käis ta ka usinalt ja mis sa hing ikka peale seenel käiku teed, kui praed seeni kartulaga ja sibulatega.

Teate küll, kuidas erinevate lõhnadega ja maitsetega tulevad pähe suvalised mälupildid? Mul tuleb praegu seda toitu süües silme ette pilt, kuidas me oleme Pärnus, papa korteris. Papa seisab köögis, püksid kaenlaauku tõmmatud ja praeb seeni. Kui vana ma olin, millest me rääkisime, mis tol päeval veel juhtus – selliseid mälestusi mul pole. On seeni praadiv papa.

Selline magus-mõrkjas tunne on temale mõelda, sest ühest küljest on ju tore kedagi meenutada, keda sa armastasid. Aga kurb on, et teda enam meiega ei ole. Et ta ei saa Mari näha ega uut mugulat näha. Et nemad ei mäleta sellist naljakat vanameest nagu papake. Aga sellistel hetkedel ma mõtlen, et eks see elu ole selline. Vahepeal kurb ja ebaaus, aga samas kus teab, äkki on hoopis mu kasuisa see papa, keda minu lapsed kunagi hea sõnaga ja pisarsilmi meenutavad, et voh, oli alles mul vanaisa. Mine sa tea, eksole.

Nii palju ma saan ikka teha, et rääkida lugusid ühest pikka kasvu vanast kooliõpetajast papast oma lastele lugusid ja näidata neile toredaid pilte. See pole küll sama, mis inimest ise teada ja kindlasti ei oska ma iial sõnadesse panna kõiki neid emotsioone ja seda armastust, mis mul papa vastu oli, aga vähemalt saavad need olema sellised toredad korrad, kui ma võtan välja vana albumi ja ütlen, et nii, hoidke te lapsed oma piip ja prillid, sest nüüd mina hakkan teile jälle papast rääkima. Ja võib-olla sööme me samal ajal jälle kartuleid ja kuuseriisikaid ja mulle tuleb jälle see pilt papast silme ette, kus ta köögis kartuleid praeb. Ja siis tuleb mul loomulikult ka klomp kurku ja ma valan läbi naeratuse paar pisarat. Nagu ikka, mõned asjad ei muutu.

Üldse ma tahtsin tegelikult tulla blogima sellest, et kuidas see lõpp inimest täitsa ootamatult tabada võib. Eks mõneti see papa teema sellega ka haakub, sest tegelikult on iga elu ju väike silmapilk. Naksti ja ta juba ongi läbi, sa oled surnud ja kõik mis sinust järel on, on fotod ja lood, mida teised siis nii hästi või halvasti edasi räägivad, kuidas oskavad.

Ühel hetkel olin ma ise väike mugul, siis ma läksin kooli, siis ma armusin esimest korda ja siis mu süda purunes esimest korda (hiljem muidugi teist, kolmandat, neljandat, viiendat korda veel) ja ma hakkasin maailma aina uut moodi nägema, ma lõin enda ümber grupi armsaid inimesi, ma olen tundnud rõõmu, ma olen armastanud, ma olen saanud lapse, ma olen kaotanud, ma olen võitnud, ma olen abiellunud, ma olen täiest kõrist nutta karjunud, ma olen pisarateni naernud, ma olen tundnud, kuidas mu süda armastusest lõhkeb, kui mu süles on minu enda laps ja minu ümber minu abikaasa käed. Killud. Hetked. Emotsioonid.

Minu elu, onju. Aga kuidas see nii ruttu läheb? Kuidas on nii, et ühel jalutan ma hambaarstile ja äkki lööb mulle ninna karjamaa lõhn ja mulle meenub, kuidas ma põlvini kõrkjates sammusin ja sõpradega keksu mängisin. Jube kauge minevik. Seega millal juhtub see, et ühel päeval ma istun maha ja mõtlen, et oh jah, kunagi olin ma ainult ühe lapse ema ja mu Mari oli nii väike, et ma sain teda vabalt üles võtta ja keerutada ja nüüd… nüüd ma olen kes? Kui vana? Kus?

Me ei tea iial, mis see elu meile ette toob, naljakas isegi. Mul on mõnikord nii olnud, et ma satun mõtlema, et näed, kunagi ma vaatasin seda maja iga kord, kui ma bussiga mööda sõitsin ja nüüd elab siin mu hea sõbranna. Või kunagi elas üks kolleeg Männikul ja siis ma mõtlesin, et uuh appi, see ju mingi vaeste rajoon (head mõtted mul, eks :D). Mis me siin elus ikka oskame ette planeerida ja aimata, mitte miskit.

Ei tea kunagi, millal 10 aastat vihisedes mööda läheb ja millal mina võtan oma lapselapsi kaissu ja mõtlen, et no küll nad on mul ikka nunnukesed. Aeg läheb. Elu läheb. Aga seda ma tean, et ma ei pea midagi kahetsema. Ma olen muidugi igasugseid vigu teinud, aga väga hullud need vast olla ei saa, sest praegusel hetkel on mu eluke ju imeline. Koos kõikide minevikuvigadega.

Seega ma tahaks, et ka teie mõtleksite selle peale, et elu, vana sindrinahk, muudkui läheb omasoodu edasi. Ja surivoodil on teil arvatavasti suva elu negatiivsetest pisiasjadest. Elus lähebki mõnikord kõik peesse ja on momente, kus sa võid tunda, et ei kõik, rohkem valu mu südamesse ei mahu ja nutta ojadena ja mõelda, et kui taevaisa olemas oleks, siis oleks temast viisakas sind vähemalt välgunoole abil mättasse lüüa. Aga kui me võrdleme selliseid hetki nendega, kus me naerame sõpradega nii kaua, kuni kõhulihased valusad ja kus me ajame oma lapsi taga ja neid naerutame, või oma armsamaga kudrutame, siis millest me räägime?

Meie elu on täis imelisi momente, ainuke asi on need ära tabada. Näiteks tuli täna Mari lõunaunest nii vaikselt allakorrusele, et mina ei pannudki köögis süüa vaaritades tähele, kuidas Mari on kõik sahtlite sisu vaikselt välja kraapinud ja toas jubeda segaduse korraldanud. Ma oleks võinud lasta negatiivsel tujul peale tulla – mida sa kurat ajad kõike sasssi, emme ei taha su järgi kogu aeg koristada, mida sa endast õige mõtled, eksole? Emme on sulle SADA KORDA ÖELNUD, et neid sahtleid ei tohi puutuda! Aga miks? Miks ometi? Ma hakkasin hoopis naerma ja küsisin, et kuidas see röövik sellised ninjaoskused saanud on, et suudab viis sahtlit hääletult tühjaks tõsta ja siis porgandpaljalt ehmunud näoga oma kuhja otsas kükitada.

Elus on tähtis ainut see, et me armastaksime, tooksime rõõmu ja et keegi meidki armastaks. Pesemata nõud, pisinääklused, taga rääkimised, solvumised, kraaklemised, pahandused – need on elu osad, aga nii vähe olulised. Andkem kõik endast parima, et kunagi oleksime me kellegi “papad”, keda riisikaid praadides meenutada. Oleme just nii vahvad, nagu me tahame, et meie lähedased meid mäletaks, eks?