LAPSED MARI JOHANNA NALJAKAS

minu naljanina Mari

27. juuli 2016

Ma tegin siin eelmisel nädalal nii dramaatilise postituse, et kuidas mina ei jõua ega jaksa ega oska selle lapsega enam midagi teha. Paistab, et puhkus oligi see, mida ma vajasin, sest peale seda, kui mu ema Mariga Pärnus suvitamas käis, on minu suhtumine hoopis teine. Mari on muidugi ikka samasugune suslik, aga nüüd see ei tekita minus enam jõuetust, vaid pigem pakub nalja, sest olgem ausad – väike kuri kaheaastane on ikka omajagu naljakas tegelane, keda vaadata.

Muuseas, me oleme küll enne nii kaua Marist eemal olnud, nagu eelmisel nädalal (neljapäevast-pühapäevani), aga alati on siis sellel mingi põhjus olnud, et küll on meil vaja kuskile minna või olla. Nii, et me lihtsalt rahumeeli olemegi KODUS, sellist nalja olnud ei olegi selle kolme aasta jooksul.

Marile meeldis Pärnus muidugi väga. Käis seal Metsatöllu kontserdil ja rannas ja ujumas ja jalutamas ja paar korda helistas kogemata mulle ka. Mu ema talle muidugi telefoni kätte ei anna, aga kui ta selle kuidagi kätte sai, suutis ta kohe viimati valitud numbritele helistada. Nõnda saime kõnesid mina ja kasuisa kordamööda. Ei no vähe mul ei tulnud pisar silma, kui keegi pudikeeles sulle telefoni midagi asjalikult seletab.

Kui me lõpuks siis pühapäeval Mari tagasi saime, siis mul oli küll selline tunne, et ta on meetri jagu pikem ja suurem – mul oleks nagu jõulud ja sünnipäev üheskoos olnud. Ma ei suutnud teda ära musitada ja kallistada, vot nii nunnu tundus ta peale sellist dramaatiliselt pikka lahusolekut.

IMG_1001

Nõnda ma olengi siin päevast päeva pissi üritanud kätte saada, pannud teda tundide viisi magama, proovinud talle selgeks teha, et emmel ei ole võimalik terrassi alla ronida, et ta pliiatseid sealt ära tuua, koristanud 99x korda ta segadust ja vähemalt sada korda teda alukatega mööda maja taga ajanud. Ja see on päriselt selline naljakas tunne, et noh, selline see emaks olemine siis ongi.

Miljon korda ühe raamatu lugemist, koristamine, pesu pesemine, jonnimine, ära jooksmine, sõnakuulmatus, pahandused, asjade loopimine, trots, mitte magada soovimine. Ja musid ja kallid ja paid ja naerukilked ja uued asjad, mis mu südame uhkusega täidavad.

Eile haukus naabri koer. “Aua auh-auh sia!” näitas Mari näpuga naaberaia poole. See on ju LAUSE! Mu laps ütles LAUSE! Lisaks on ta viimase paari päevaga hakanud pead raputama, kui ta midagi ei soovi. Ta aeg-ajalt oli seda enne ka teinud, aga noh, nüüd ta enamuse päevast raputab muudkui peaga, sest nii palju on siin ilmas asju, mida mina talle pakkuda tahaks, aga mida tema ei soovi. Vähemalt on see parem, kui see igavene inin, mida ta enne eitusena kasutas.

IMG_0841

“Mida? Ma pean…. riidesse panema?” *pisar*

Täna vaatas Mari Kardo pilti ja kukkus halisema: “Issi-issi!”. Muudkui käis ringi ja otsis issit. Mina juba heldisin, et no vaene laps, igatseb oma isa, kui Mari ühel hetkel rõõmsalt “ISSI!” hüüatas ja näpuga kärbsele näitas. Nojah, kui päris isa pole, siis tuleb mingi varuvariant leida.

Kui ma juba siin Marist lobisen, siis viimasel ajal on tal tekkinud komme ja soov, et mina temaga IGALE POOLE kaasa tuleksin. Vanasti toimetas ta koguaeg omaette ja minust puudust ei tuntud, aga nüüd on koguaeg üks “emmmmeeee-eee-eee” ees ja taga. Vanni pean temaga koos minema, välja pean temaga koos tulema ja muidugi tudule pean ka mina viima, mitte issi. Mõnus, ma olen kellegi lemmik ;)!

Kange on ta kah. Täna keelasin ma teda krõbinaid ja piima Lottele söötmast, mis teda nii pahaseks tegi, et ta mulle silmaauku vaatas, aeglaselt oma rusika tõstis ja siis selle väga dramaatiliselt aegluubis enda krõbina-piima kaussi surus. Endal oli selline pilk ees, et “ära jama minuga, VAATA milleks ma võimeline olen!”. Ma ausalt naersin nii kõvasti, selline paganama präänik noh!

Päevas mingi sada korda palun ma, et Mari, teeme musi. Ega ta enamasti ei taha teha, kurivaim. Mõnikord ajab juba suu torru, tuleb lähemale ja.. tõmbab pea naerdes ära ja jookseb kümne tuule suunas. TÜNG! Täna ta nii nunnult istus mul kaenlaaugus ja luges oma varbaid oma keeles, kui ma jälle oma musisooviga peale lendasin. Kuna ma nii ootamatult vist küsisin, siis ta andiski ja ütles mulle maailma tülpinuima häälega “aitäh, noh”. Ma ise iga kord nimelt tänan teda viisakalt, kui ta mulle halastab ja musu annab.

Väike draamakuninganna on ta muidugi ka, oskab minu emasüdamega kenasti mängida. Kardo kogu aeg küsib, et miks ma murdun, kui ma teda magama panen ja lõpuks ikka meie voodisse lasen. No kuidas ma ei murdu, kui ta hakkab välja ronima, mina hüüan, et voodisse tagasi ja siis ta konkreetselt NUUKSUB voodis. Mitte ei nuta kileda ja vastiku häälega, vaid teate, selline südamepõhjast tulev VALU ja piin, mida ta nagu üritab alla suruda, ei taha nutta! Aga nutt tuleb ja pressib ennast ta silmadest välja ja siis ta seal natukene südamevaluga tihub ja nuuksub tagasihoidlikult ja see on NIII PAGANA KURB, et ma pean ju siis tema juurde ronima või laskma tal enda kaissu tulla, sest no issand jumal, tal on ju nii halb!

Samas kui ma ei reageeri, siis ma tegelikult tean, et paari minutiga lõppeb see südamevalu ära ja nutt saab otsa. Nagu tänagi.  Pea KAKS tundi panin ma seda röövikut magama. Küll ta seal keerles ja väänles ja lobises ja loopis tekki ära ja patja maha ja mõmmi minema, ise kogu aeg haigutades. Ja kui ta lõpuks mõistis, et ei, ma ei anna alla, ta PEAB magama, siis kraapis ta maast oma teki-padja üles, pani padja pea alla, tõmbas teki peale, võttis mõmmi kaissu ja lihtsalt jäi magama.

Nüüd on kell juba seal maal, et küllap ma varsti ülevalt seda väikeste jalgade põdinat kuulen ja ta alla tuleb, sest me peame üheskoos poodi minema, Kardole süüa tegema hakkama ja raudselt suudab Mari veel midagi pulli välja mõelda, et mul ikka Kardole kodus ka midagi huvitavat rääkida oleks, mida mugul täna teinud on.

Väike pakkumine, et kunagi peab temast saama mingi pullivend, sest no ei ole mina enne näinud ühtegi teist nii lahedat last. Muidugi ütleme nii, et ka geenid on vastavad ;)

13838057_10204706268335975_1526549975_o

Muidugi ma ei saa öelda kõigile lapsevanematele, et noh, puhake rahus paar päeva ja küllap siis on lihtsam nende suslikute ja selle imelise eaga hakkama saada, aga kui vähegi võimalik, siis isegi paar tunnikest aitaks, mulle tundub. Sest üli paljud olukorrad meie elus on stressirikkad, sest me ISE mõtleme need stressirikkaks. Kui ma ise mõtlen, et mu tuba PEAB kogu aeg laitmatult puhas olema, siis tekitab see paha tunde, kui see seda ei ole. Kui me mõtleme, et see laps peabki kogu aeg riides ja puhas olema, siis no vähemalt siin majas peaksin ma pidevalt pettunud olema. Asi on kõik suhtumises. Ja kui sa korraks saad oma akud täis laadida, puhata ja lihtsalt OLLA, siis on palju lihtsam leppida nende elu tõsiasjadega, nagu liivane diivan, koogine laps ja nõusid täis kraanikauss.

See ongi elu, peaasi, et pulli saab!

(Pildid kõik Fotoraadilt, nagu ikka!)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

6 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply irw 27. juuli 2016 at 18:48

    tee postitus nendest tibidest kes on oma huuled täis süstind nagu kummipardil ja peavad seda kepikaks :D

  • Reply ohoo 27. juuli 2016 at 14:41

    mulle tundub, et sa peaks last rohkem ema hoolde andma :)
    ta ilmselt valdab seda kunsti, kuidas ennast lapsega kehtestada.
    laps taltub ja allub teatud korrale.
    mulle meenub, et jõekalda ka kunagi ütles, et kui lapsed suvel vanaema-isa juures on
    siis sealt tagasi tulles on nagu ümber vahetatud. teised inimesed kohe.
    kui kodus on, siis varsti hakkavad jälle sellised olema, nagu alati.
    aga mingi hetk on korralikud, sõnakuulelikud ja head…
    vanavanemad juba oskavad :)

    • Reply M-L 27. juuli 2016 at 15:09

      Ma ei saa siiani aru inimestest, kes ei pea last eraldi
      indiviidiks, kellel on oma tujud, kes areneb omal viisil ja
      kes väljendab end nii, nagu ta vastavas eas oskab…
      Lapsed ei ole mingid “olendid” keda tuleb taltsutada.

      Kuidas sulle meeldiks, kui teine inimene sind taltsutama
      tuleks, sest TALLE ei meeldi sinu käitumine?

      “Sa peaksid rohkem oma meest armukese juurde
      saatma, ta ilmselt valdab seda kunsti, kuidas meest
      rahuldada…” ??

      • Reply ohoo 27. juuli 2016 at 18:24

        :)
        aga ise oled hästi õnnelik, kui laps sõna kuulab ja hea laps on (siiski pisut taltsutatud)
        Väike prints http://raulpage.org/prints/21.shtml

        päris vaba kulgemine ei ole ka mingi asi.
        tõsi, kui tegemist on erivajadusega, siis on ilmselt individuaalne lähenemine vajalik.

      • Reply monsa 28. juuli 2016 at 16:47

        Minu teada on vanemad lapse suunajad ja
        õpetajad ning sellega kaasneb ka piiramine ja nn
        taltsutamine. Kuidas laps õpib käituma ja head
        halvast eraldama kui teda ei piirata?
        Üks kahest- kas kommenteerial pole lapsi või on
        tal üks nendest lastest,keda aegajalt näiteks
        rongis näha saab. Kes
        karjuvad,jooksevad,kisuvad kõikide asju kuna
        vanemate silmis nad muidu piiraks nende
        iseloomu arenemist e sitapeaks saamist….?

        • Reply Kerstin 4. august 2016 at 12:27

          Issand, ma armastan su kommentaari Monsa :D