elust niisama

Ma olen viimasel ajal peas mõlgutanud erinevaid ideid, millest blogida ja iga kord jõuan ma omadega sinna, et noh, mis ütleja ja arvaja ka mina olen. Mul on üks maailmavaade, lugejatel võib olla hoopis teine, mis ma siis ikka enda oma peale surun ja “tõde kuulutan”, kui mina ka pead anda ei saa, et mis see tõde on.

Küll aga saan ma öelda, mis on minu tõed. Kindlasti võivad nüüd paljud öelda, et ma olen ise enda tõdede vastu eksinud (olengi!), aga elu on selline, et enamikke meid aeg õpetab ja heal juhul muutume me kõik aastatega aina normaalsemateks inimeseteks, eks? Loota ju võib, kuigi  ma tean ka väga normaalseid pubekaid ja väga ebanormaalseid vanainimesi, aga no mõndasid ei paranda isegi haud.

Minu elutõde on jube kerge – tuleb elada nii, et sul on hea, aga sinu hea olemine ei tee kellelegi teisele liiga. Ma ausalt tahaks loota, et on inimesi, kes näiteks loevad mu blogist minu ja Kardo suhte kohta ja saavad tänu sellele aru, et õiges suhtes võib küll olla mõningaid erimeelsusi ja (kuuldavasti) ka tülitsemist, aga kindlasti ei ole heas suhtes kohta armukadedusel, õelutsemisel, alandamisel, kaklemistel ja teineteisele haiget tegemisel. Ning ma siiralt loodan, et äkki keegi on tänu sellele kehvast suhtest väljagi astunud? Ma ei tea! Aga ma loodan!

Ma puutun kokku jube paljude inimestega. Osadega päris elus, teistega (enamikega) virtuaalses netimaailmas. Ma saan osa teiste eludest tänu kirjadele, mida mulle saadetakse. Blogidele, mida ma loen ja mõnikord ma tõesti istun ja mõtlen, et KUIDAS saavad ja viitsivad inimesed enda elu nii raskeks elada? Kuidas ometi?

Kuidas leidub neid, kes on nõus jääma suhtesse, kus on vaid alandused ja tülid? Sest…armastus? Mis? Miks raiskavad inimesed oma väärtuslikku aega tegemaks tööd, mis neile ei meeldi? Raha nimel? Ma saan aru, et muidugi on vastutused ja kohustused pere ja laste ees, aga päriselt ei saa teie ellu tulla neid meeldivamaid võimalusi, kui “auk on täis” selle sita tööga. Päriselt on universum selline asi, et sa küsi ja aina saad. Ausalt.

Miks on inimesi, kes aina vinguvad ja virisevad ja halavad ja leiavad vigu kõiges, mida nad näevad, selle asemel, et otsida elus neid ilusamaid külgi?

Okei, hakkab jälle kiskuma selliseks, et vot MINA ütlen ja nii on. Aga minu jaoks on elus praegu olnud kõige tähtsam osa minu laps. Minu laps sai siia ilma tulla vaid tänu Kardole. Ja ma olen iga päev nii õnnelik, nii rahul. Meil on koos nii hea, isegi kui vahepeal on kopp jube ees sellest, et mina kaotan võtmeid ja Kardo pool mu juttu ära unustab, aga see on pseudo. Tähtis on, et on keegi, keda armastada ja kes sind armastab. Ja kui sellest on välja tulnud laps(ed), siis on seda armastust ja rõõmu veel rohkem, aga kes lapsi ei taha, siis saavad kindlasti hakkama ka teineteisest saadud armastusest ja rõõmust.

Ja kui kodus on kõik okei, siis võiks olla nagu mingi muu tegevus ka. Näiteks töö? Mõni tahab aina kuskile edasi areneda, teisele meeldibki näiteks poemüüja rutiin. Inimesed on erinevad ja pea kõikide töökohasoovid on tegelikult vabalt tehtavad. Tuleb ainult proovida. Ma tihti näen suhtumist, et ah, ma ju nagunii ei saa ja kes mind ikka võtaks ja ma ju ei oska ka… Kammoon, proovi ja maailm on su ees valla!

Ning kui sul need asjad juba timmis on ja veel paar mõnusat sõpra ka varnast võtta on, keda külla kutsuda ja maailmaasju arutades veini rüübata, siis on elu juba jumala hea. Vähemalt mul on ja ma ütlen teile käsi südamel, et see, kes väitis, et head asjad tulevad sinuni vaid pingutades ja vaeva nähes, siis ta valetas sulle näkku.

Su m*nn peika ei hakka pärast kolme aastat kaklemist heaks ja imeliseks. Inimesed võivad küll muutuda ja sa võid seda endale korrutada, et naabri Malle sõbranna emal oli küll nii, et mehega alguses oli suhe jumala pask ja pärast x aastat või lapse saamist vms läks kõik paremaks, aga no kammoon, simmo. Ei! Sul pole seda vaja!

Su tüütu töö ei muutu ajaga paremaks, sa ise muutud aina tülpinumaks.

Su sõbranna, kes sind alati taga klatšib ja su peikat nillib ei muutu kunagi su südamesõbraks, sa ei pea temaga suhtlema.

Ma ei ole elus mitte millegi nimel pingutanud. See tähendab, NÜÜD ma olen sunnitud, seoses sellega, et mul on laps, kellega ma pean päevast-päeva kasvatama enda ja tema iseloomu, et temast saaks kunagi normaalne inimene ja nõnda ma käin ja korrutan: “Emmet ei lööda!”, “Kas sa tahad piss-piss teha?”, “Palun ära pane seda pistikut endale suhu!”, “Ära ratsuta koeraga/kassiga!” ja nii iga päev sada korda. See on mulle pingutus, sest ma pole kuigi järjepidev inimene, aga vot laste kasvatamine seda nõuab, seega selgub, et lapse saamine oli täitsa vajalik, õpin ka mina natukene järjepidevust. Aga teised asjad, nagu abielu ja OMA KODU ja hea mees ja laps(ed) ja ideaalne töö, need on kõik mulle sülle sadanud, sest mul on oskus lasta nendel asjadel minna, mis mind ei rahulda.

Nagu öeldud, elu õpetab. Ma olen elanud oma lapsepõlves selliseid olukordi läbi, et te ise ka ei usu. Ma olen oma elus näinud igasuguseid erinevaid asju, mida te endale ette ka ei kujutaks. Kas teid ja teie kodu on kunagi Krimi saates näidatud? Vast mitte 😀 Aga vot mind on! Ehhheee. Mitte, et ma nüüd uhkustaks sellise asjaga, aga ma lihtsalt niisama mainin ära, et olles nii avameelne ja avalik kui ma olen, on mu elus külgi ja asju, millest ma rääkida ei saa, sest siinkohal on juba teemas ka minu pere ja paraku peate te nüüd ootama kogu mu perekonna vanadussurma, et ma saaks teile rääkida näiteks oma lapsepõlvest 😀 Sorri, halb nali ehk, aga no sinna veel omajagu aega kah! 😀

Mida ma sellega öelda tahan on see, et ma olen oma elus näinud igast sitta ja kogenud igast jama ja hingevalu ja niisama valu, nagu paljud meie seast. Ja selle pärast ma vist olengi skeptiline nende suhtes, kes toovad oma kehva elu vabanduseks mitte nii ideaalse lapsepõlve. Meil kõigil on oma minevik, oma stoori, oma taak. Aga meie asi on pöörata see meie kasuks, leida oma tugevad küljed, teha head neile, kes abi vajavad ja proovida elu eest mitte teistele haiget teha. Mistõttu tundub ainult aus eeldada, et keegi teine meile ka haiget ei tee, onju?

Eks ma ise ka teinekord eksin nende põhitõdede vastu, aga ma vähemalt proovin. Ausalt, kõigest väest proovin. Ja jube palju teeb selle proovimise kergeks see, kui su ümber on head ja mõnusad inimesed. Eriti muidugi mu Kardoffel ja Marjooškin. Ning jah, mu blogi ka. Minu väike armas blogike, mis tegelikult ei ole üldse enam nii väike, sest selle haldamine (it poolelt) on külastajate arvu tõttu nii mega juramine ja keberniit, et karju appi…

Ok, ma isegi ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan enam. Võib-olla tuli tunne lihtsalt natukene lobiseda vahelduse mõttes ja kõigile, kes tunneb praegusel hetkel, et tal on raske ja paha, siis proovi korra nii mõelda, et kui sa näiteks selle inimesega, kes su olukorra pahaks teeb, enam ei suhtleks, MIS oleks kõige hullem asi, mis juhtuda võiks? Ja mis oleks parim ;)?

Ja juhuks kui keegi seda vajab, siis sul on lootust! Kui juba mina sain, saad sina ka! There’s love out there :D!