Ma isegi ei mäleta, et kas ma olen siin blogis täpsustanud oma sünnituse päeva või mitte. See, mis ma järgmine päev kirja panin, selles olid mõned asjad välja jäänud, millele ma toona isegi mõelda ei osanud ja takkajärgi juureldes oli mu sünnituse juures asju, mida ma uuesti kogeda ei tahaks. Näiteks:
- Sünnitustoas olime me enamuse ajast Kardoga kahekesti. Alguses ei olnud vahet, aga kuna avatus tekkis väga kiiresti, läksid ka valud jube ootamatult väljakannatamatuks ja ma ei osanud mitte midagi teha. Teoorias olin ma käinud küll mingis Perekooli loengus, aga see kõikehõlmav valu lihtsalt halvas mu, mistõttu olin ma krampis ja pinges. Keegi oleks võinud seal olla, et kuidagigi juhendada.
- Ühel hetkel tundsin ma soovi pressida, kuid ilma vaatamata öeldi mulle, et ah, alles oli 6cm avatust, et praegu küll mingit pressimist siin veel ei ole. Ajataju mul muidugi pole, aga püha jumal kuidas ma hoidsin ennast läbi valude tagasi, sest ma ei saanud aru, kas mul on tekkinud mingisugune jubedat sorti kõhuviirus, mis kulmineerub selle toa täis p*sandamisega, või see tunne ongi sünnitada. Ma üritasin vähemalt vetsu roomata, aga käia ma enam ei suutnud, isegi rääkida mitte. See oligi see hetk, kus ma Kardole käratasin viimaste jõuvarudega, et ta välja kasiks. Ma mõtlesin, et kui siin juba mingi plahvatuslik kõhulahtisus toimuma hakkab, siis parem oleks, kui Kardo seda oma silmaga ei näeks. Aga vot tegelikult oli nii, et kui Kardo välja läks, saatis ta arsti(d) sisse, kes nüüd olid siiski nõus avatust vaatama. Selleks hetkeks oli avatust 9cm, aga kui nad mõistsid, et veed ei ole ära tulnud, said nad aru, et tegelikult on vist ikka täisavatus, ainult lootekott olla veel kuskil ees. Seega umbes 40 mintsaga avanesin ma 4 cm. Äkki isegi poole tunniga? Ma ei mäleta, aga no naljakas, et seda siiski ei kontrollitud, vaid öeldi, et ah, ei ole raudselt midagi. Igatahes oli mu pressimistunne siiski õige ja viis minutit peale Kardo toast välja ajamist Marikene ka sündis.
- Kui nad ütlesid, et okei, järgmise valuhoo ajal võid pressida, siis oli mu instinkt kuidagi neljakäpukile või kükakile minna. Kuidagi läbi häda ma küsisin, et kas ma võin seda teha, mille peale vastati mulle üllatunult: “VOODIS KÜKITADA?” nagu ma oleks küsinud, et kas ma tohin juhtumisi enda ajalooõpetajale kiire kõne teha ja talle ühe nalja rääkida, mis mul just meelde tuli. Ega ma seal vaidlemise tujus ja olukorras ei olnud, seega läksin ma selili, nagu nad palusid ja sünnitasin niimoodi. Selles suhtes, et noh, hakkama sain nii ka, aga mul oli kohutavalt ebamugav ja terve aja ma mõtlesin, et kurat, tahaks käpuli olla. Seega oli mu üllatus suur, kui Kätu rääkis, et tema võis olla ükskõik, kuidas ta soovis ja keegi ei surunud teda väevõimuga selili, kuigi nii ebamugav oli.
- Mari käes, kummardus üks arst/õde/ämmakas/võõras vana naine minu kohale ja lihtsalt lambist äigas mulle küünarnukiga kõhtu. Selle peale vajus siis see platsenta ka välja, aga no oleks võinud kuidagi ette hoiatada. Üldse olen ma kuulnud, et seda saab tegelikult samamoodi ise välja pressida? Ma ei tea, minul tuli laps välja ja siis kohe sain laksu kõhtu kah 😀 Ei tundu väga normaalne?
- Väike pisiasi veel – kuna me saime juba järgmine päev koju, siis rõhutati mulle, et enne ei lasta meid kuskile, kui kontrollitakse mu ..privaatosi ja lapse imemisoskust. Olgu öeldud, et ei kontrollitud kumbagi, ühel hetkel saime paberid, et head teed teil minna.
- Lisaks on mu digiloos kirjas, et mul tekkis sünnitusel kaks lahkliha rebendit, mis ei vasta kindlasti tõele, sest ma hüppasin juba nädal hiljem rahumeeli fitnesspallil ja hilisemad visuaalsed vaatlused paljastasid hoopis selle, et sünnitusega oli kadunud üks mokk, millest digiloos sõnagi pole. Seega on seal ilmselt kahe naise privaatalade lood sassi läind.
Aga no olenemata nendest miinustest, sain ma tegelikult paari tunniga sünnitatud ja järgmisel päeval koju, et idee poolest ma ei tohiks ju nuriseda. Samas Kätu ütles, et eraämmakas oli talle nii suureks toeks ja et tema soovitaks võimaluse korral seda väljaminekut kindlasti.
Arvel olen ma ITK’s ja sealset eraämmakate nimekirja vaadates tunduvad kõik mulle üsna võõrad nimed. Küsisin FBis ka, et kas kellegi on nendega kogemusi ja sain aru, et vist olenevat graafikust on need kõik erakad seal tegelikult niisama ka tööl? Et võib juhtuda, et maksan küll 350 euri, aga oleks lõppkokkuvõttes äkki nagunii saanud sama ämmaka, kui ta juhtub tööl olema?
Fbis soovitati praegu selliseid nagu Ellu Kullerkann, kellest kodukal (SIIN) pole sõnagi. Osad on seal ikka endast tutvustuse kirjutanud, aga tal pole. Siis soovitasid väga paljud Kaili Nisu (okei, üks kirjutas jälle, et VÄGA halb kogemus temaga), Kadri Vinkel on ka väga soovitatud. Aga no olgem ausad, mis ühele sobib, ei pruugi teisele jälle sobida, seega peaks kuidagi nagu oma silmaga üle vaatama?
Kuidas see siis käib? Valin sealt kodukalt kellegi välja ja siis lähen saan temaga kokku? Ja…puhume juttu? Ja kas ma pean just sealt lehel valima, kui tahan ITKs sünnitada? Misasjad need doulad on? Mis erinevus on eraämmakal ja sünnitoetajal? Kas see kõik on seda mitut sotti väärt? Kas kellelgi on kogemusi emma-kummaga nendest? Kas soovitaksite?
67 kommentaari
Kui esimene sünnitus oli võrdlemisi kiire, siis võib eeldada, et teine on veel kiirem. Mul ei ole kummagi sünnitusega erakat olnud ja ei kahetse. Mõlemad lapsed ITKs sündinud (2014 ja 2016). Teine sünnitus oli nii kiire, et sünnitustoas jõudsin olla 45 minutit… Kas erakas üldse kohalegi oleks jõudnud?
Mina võtsin ITK-s tasulise ämmaemanda, kelleks sai Minni-Triin kasemets, kuna oli oluline, et ÄE räägiks elukaaslase pärast inglise keelt. Kui temaga esimest korda vestlemas olin käinud, helistasin peale kohtumist esimese asjana elukaaslasele ja ütlesin, et see tasuline ämmakas on KÕIGE PAREM OTSUS, mille me siiani teinud oleme. Sellepeale vastas mees, et noh vanker oli ju ka päris hea leid… aga pärast sünnitust laulis mees ise samamoodi Minnile kiidulaulu! Ausalt, ta lihtsalt on suurepärane inimene. Nagu keegi siin allpool juba kirjutas, siis on tõesti aru saada, et ta lihtsalt armastab oma tööd ja teeb seda kogu hingega. Niivõrd tore, soe ja hea huumorimeelega naisterahvas. Kuigi eraämmaemanda lepingus on kirjas, et teenust osutatakse haiglasse jõudmise hetkest kuni 2h peale sünnitust, siis Minni oli meie jaoks olemas nii enne sünnitust (oli enneaegse sünnituse oht ja Minni kenasti rahustas ja pani meiega ilusti plaani paika, et mis saab, kui peaks varem asjaks minema) kui ka terve meie sünnitusejärgselt haiglas veedetud 4 päeva jooksul. Iga kord kui ta vahetus algas, tuli läbi ja vaatas, kuidas meil läheb. Ja ka peale seda – pidevalt mainis, et kui ka haiglast välja saades vähegi mingeid küsimusi on, siis ta on vaid telefonikõne kaugusel. Super inimene! Me nii rahul, et sellise otsuse tegime ja kui peaks kunagi uuesti sünnitama minema, siis ainult taas Minni juurde! 😉
Minul oli teise sünnituse juures doula, Karita Mikko. Enne sünnitust kohtusime viis korda, rääkisime minust, suhtest mehega, sünnituse kulgemisest, ootustest, tegime hingamis- ja visualiseerimisharjutusi. On hea teada, kuidas sünnitus kulgeb, millises faasis võib mida kogeda. See oli väga oluline, et teadlikult sünnitada, nagu ka õigesti avatud suuga sügavalt hingamine, et avanemisele kaasa aidata.
Kui sünnitama läksin (42. nädalal), siis sünnitustoas hakkasid asjad kiiresti arenema siis, kui Karita kohale jõudis. Sellest hetkest läksid mõned tunnid ja laps oli käes. Kogu kogemus oli mõnus. Olin teadlikult kohal, tajusin oma keha ja ümbritsevat väga hästi ning kogu aja oli nii minul kui lapsel hea olla. Muidugi ma ei saa öelda, et valus polnud aga see käis asja juurde. Lõpus läks muidugi väga intensiivseks ja kohati sai lõvi moodi möiratud. Sünnitoetaja sealjuures oli väga suureks abiks, ka mees ütles, et tema ei oleks osanud mind niimoodi toetada. Ta tõi mu maa peale tagasi, kui tundsin, et enam ei suuda ning hingas minuga iga tuhu ajal kaasa. Lausus aeg-ajalt afirmatsioone, väljendas tänulikkust. Imeline. Soovitan sünnitoetajat soooojalt!
Sama doula nime mainis täna mu ämmakas – ütles et üks tema patsient oli taevani kiitnud.
Mina olen ITKHs sünnitanud 3 last, kordagi pole olnud eraämmakat ja ei näe sellel ka mõtet. Mul on kõik ämmakad (ka vahetuse ajal vahetuvad) olnud väga head. Kui kunagi peaksin veel sünnitama, küll mingit tasulist ei võta. Arvan, et nüüdseks tunnen oma keha juba piisavalt hästi. Aidatud on mind nii epiduraali kui naerugaasiga ja õigel hetkel on lisatud sünnitegevust kiirendav tilk (mul on laisk emakas, valud võivad 16 h olla ebaregulaarsed ja ei jõuagi kuhugi välja). Suurim tugi ja abi oli minu mees. Haigla suhtes pole ühtegi pretensiooni, digilugu lugenud ei ole ja ei huvita ka. Lapsed terved ja rõõmsad, vanim 10 ja noorim 7.
NB! Ükskord oli super abi ühest praktikandist, kes oli väga osavõtlik ja püüdlik ja oli suureks toeks.
Umbes 300 euroga umbes saab Ingrid Käoküla endale koju ja ei pea haiglasse minemagi.
Väga halb nõuanne kodus sünnitada.
Eraämmaka eelis on see, et kindlustad endale algusest lõpuni sama ämmaka. Ei ole mingit võõraste voorimist. Eraämmaka kliendina pidavat ka teatud eeliseid olema osakonnas, olen kuulnud. 🙂
Endal oli kodus sünnitades ämmakas ja doula. Mõlemad vapustavad ja toetavad! Ilma selle tiimita ei tahaks enam kunagi sünnitada! 🙂
Sünnitusse investeerimine on igal juhul mõttekas ja tasub end ära.
Vastuseid on laias laastus kaks: ühed naised, kes on sünnitanud ilma tasulise ämmakata, ütlevad, et ei näe raha kulutamisel mõtet ja sünnitatud saad sa niikuinii ning teised, kes ütlevd, et paremini kulutatud raha pole olemas vms. Ma kuulun ka sinna teise rühma. Olen sünnitanud kolm last. Kõik privaat ämmakaga. Sain tuttavaks temaga esimese raseduse kolmandas trimestris. Järgmised rasedused olin ka jälgimisel tema juures. Minu jaoks on see nii suurt turvalisust ja kindlust pakkuv teadmine, et elu ühel erilisemal ja intiimsemal hetkel on mu kõrval inimene, keda ma tean; kes on VAJADUSEL olemas ainult minu jaoks; kes teab mu soove ja kes on mulle sümpaatne, meeldiv ja ma olen kindel tema professionaalsuses. Jah, võib juhtuda, et ta on minu sünnituse alguseks 24h valves, linnast ära, teise sünnitajaga vms. Selleks puhuks on teine privaat ämmaemand, kellega ma samuti olin kohtunud ja tutvunud ning eeltööd teinud, et teada teiste naiste kigemusi temaga.
Nö juhusliku valves oleva ämmaemandaga sünnitama minnes ei saaks ma kindel olla, et tema on algusest lõpuni minu ämmaemand (isegi kui sünnitus pole pikk, aga juhtub valvevahetuse ajale); ma tunneksin ebakindlust sünnitama minnes – kelle ma saan (üldiselt ämmakad on kõik pädevad, aga mulle pakkus kindlustunnet suurema kogemustepagasiga ja palju kiidusõnu saanud ämmakas)? Kas ta sobib mulle ja mu mehele?
Ma ei kahetse seda makstud raha – kui kahe viimase sünnitusega haiglasse jõudsin, oli vann juba vett täis lastud minu jaoks, tuba valmis seatud (hämarad tuled ja vaikne muusika). See annab palju juurde (vbl kõlab peenutsevalt vms)! Aga see on lõõgastav ja muretu! Ja tuttav sõbralik (sõbra) naeratav nägu sünnitusosakonna uksel – see võtab pinge maha!!!
Sünnitus on eriline, intiimne, olulisim sündmus naise elus – tasub teha kõik selleks, et see sujuks parimal võimalikul viisil!
Kui võtad tasulise ämmaka – ära tee otsust kiiruga, räägi ja taju, kas ta on sinu inimene. Kui ei, siis saa kokku teise ja kolmandagagi 🙂
Mina olen see kord ja olin ka eelmine kord arvel ITKs, mulle sattus eelmisel korral ämmaemand koos praktikandiga, nuh mul oli lõbus…nii lõbus kui sünnitusvaludes olla saaks. Aga ämmakat polnud väga näha, selle eest praktikant poputas mind korralikult. üldiselt mina ei arva selle suure raha kulutamisest midagi. Mina lasin mehel kutsuda ämmaka kui mulle tundus et midagi on ja kui ei satu just mingit nõmedat, keda ITKs jääb üha vähemaks, siis tuleb ta ja rahustab ning annab soovitusi.
Mina sünnitasin Pärnu haiglas. Ämmaemand kes sünnitust vastu võttis oli ülitore! Näitas mulle kohe ette kõik ruumis pakutavad võimalused (pallid, pukid jne) ja asendid. Lisaks võimaldas mul kohe ka vanni minna kui soovi avaldasin. Kui laps oli ära sündind (pidime 2 tundi peale sünnitust veel sünnituspalatis kosuma), toimus valveämmakate vahetus ja noo see mutt, kes siis tööle tuli -oijohhaidii!! Tuppa saabudes ei öelnud ühtegi sõna vaid surus täiejõuga näpud mulle kõhtu. Kui ma siis suurest ehmatusest ja valust tal käest haarasin, siis sain möliseda, et kui ma teda segan, siis teeb veel valusamini?! Siiani mõtlen, et issand kui see mutt oleks mu sünnitust vastu võtnud, siis oleks mu väike poiss mul ikka veel kõhus 🙂
Esimesel sünnitusel valisin tasulise ämmaemanda kuna läksin sünnitama üksi ja olin üsna noor ega teadnud mida oodata. Sünnitus kestis umbes 8 tundi ja Olin väga rahul, et keegi mind juhendas ja abistas seal.
Teisel sünnitusel ei valinud tasulist ämmaemandat ja õigesti tegin, sest teadsin mida oodata, seekord oli ka mees kaasas ja kuna sünnitus kestis 30 min siis ei oleks nagu mõtet olnud selle eest maksta.
Teadagi on teine sünnitus tavaliselt kiirem kui esimene.
Ma jäin mitte tasulise ämmaemandaga ka väga rahule aga eks see ongi, et kes satub. Sünnitasin Pelgus.
Itk -s Merilin Krumins.Sünnitasin temaga loomulik sünnitus oli lihtsalt super ämmakas.Võtsin ta sõbrannade soovitusel ja kavatsen teise lapsega ka võtta!Minni-Triinu kohta olen ka ainult head kuulnud.Kui juhtub et ta tulla ei saa siis raha ei kaota sest arve antakse alles haiglast lahkumisel ju.Doula asemel kasutaksin oma meest:-)
Mina olin paar aastat tagasi esmasünnitajana ITK sünnituseelses osakonnas, 36n, diagnoosiks loote üsasisene kasvupeetus, minul kõrge vererõhk ning arstil plaan hakata sünnitust esile kutsuma. Õhtuga “sebisin” omale tuttava ämmaemanda kaudu ja soovitusel eraämmaka Kaili Nisu. Olin väga hirmul ja ebakindel ning soovisin rahulikku, emalikku ning kogemustega tuge omale, jumala eest mitte kärkijat. Kaili Nisu tuli minu palatisse ning vastas kõigile mu küsimustele, andis omapoolsed soovitused ning aitas teha otsuseid. Hästi inimlik ja mõistev. Kokkuvõttes 2 p esilekutsumisi ei mõjunud ning tehti keiser, ning ämmakat vaja ei läinudki (maksma ka ei pidanud), kuid tänu Kaili abile jäi kogu haiglakogemusest väga positiivne mälestus. Samuti ülejäänud personalist.
Mina võtsin tasulise ä/e ITK-s, ja pärast väga kahetsesin. Konkreetselt minu ja minu sünnituse puhul oli see vale otsus.
Tegemist oli väga kogenud ja soovitatud ä/e-ga, aga probleem oli selles, et ta oli liiga enesekindel ja ka liiga obsessed loomuliku sünnitusega. Mul kulges kõik väga kenasti kuni pressimiseni, mis kestsid ligi kolm tundi!! Alles päris lõpus tunnistas ta, et midagi on valesti ja kutsus arsti. Tehti oksütotsiinisüst ja laps sündis mõne minutiga. Aga ta oli liiga kauaks sünnituskanalisse jäänud, tekkinud õhupuudus ja mu väike beebi veetis 2 nädalat intensiivpalatis.. See oli õudne aeg. Teine asi, ta õmbes mind ise kokku ja tegi seda lohakalt – pärast kontrollis imestati, et selliste suurte rebendite puhul õmbleb üldjuhul ikka arst. Mul on siiamaani sellest probleeme ja võib-olla pean minema korrigeerivale operatsioonile.
Selle ä/e suhtumine ei olnud üldse halb, aga lihtsalt ta usaldas ennast liiga palju. Arvan, et tavakorras oleks mul läinud paremini, oleks õigel ajal abi kutsutud jne.
Minu sünnitamiskogemus on küll Tartus, aga mõtlesin ka tükk aega kas võtta erakas v mitte. Jäin sellega hiljaks ja ei saanudki enam. Õnneks ei kahetse, kuna mulle “trehvas” väga tore ämmakas ja arst ja praktikant. Nii et minu juures sagiti kogu aeg ja polnud sellist tunnetki, et üksi olen. Muidugi oli mees ka olemas, kelle kätt sai kõvasti pigistatud ? Sünnitasin ka voodis selili, aga mulle see täitsa sobis, kuna mul oli ka palju juhtmeid ja andureid küljes. Küsiti küll enne presse, et kas tahan mingis teises poosis sünnitada või jään voodisse. Mul oli juba tol hetkel jumala savi ka ja liigutada ma enam ei oleks jõudnud.
Ma usun, et teie suhe Kardoga on palju muutunud aja jooksul (usaldus üksteise suhtes jne) ja kindlasti on olukord nüüd hoopis teine kui tol korral kui Mari sündis 😉 ehk siis Kardost võib abi olla rohkemgi kui sa arvad 😉 oskab ta sind ju ka hästi mudida ja massaazi teha 😉 vajadusel kindlasti kutsub ämmaka ja usun, et on sulle väga heaks toetajaks. Ära teda seekord uksetaha saada ? Mina isiklikult erakal ei näe mõtet, aga kui see sinu enesetunde paremaks teeb ja vähendab su hirme ja pinget, siis võta! See on ju üldiselt naise elus harukordne sündmus ja peaksid end tundma võimalikult mugavalt ja sünnitus peaks meelde jääma ikka kui hea kogemus. Või nohh… Nii hea kui see olla saab ??
Ma sünnitasin Põlvas, võtsin ka eraämmaka. Kiidan, kiidan ja veelkord kiidan. Tean, et paljud sõidavad ekstra selleks sinna 🙂
Kuna kogu möll kestis kauem kui ööpäev, siis ma ei kujuta absoluutselt ette, et ma oleks pidanud üleelama mitu vahetust :/
Kui kogu tegevus oleks olnud ämmaka tavatööpäeval, siis tasu ei oleks juurde tulnud. Oleks niiöelda tavaline case olnud.
Igatahes, iga kell maksaks ma selle summa uuesti, kui “naudiks” läbikäiguhoovi!!! 🙂
Minul oli ka tasuline ämmaemand Ülle Visnevski, sest üks tuttav arst soovitas teda ja no ma ei kahetse üldse. Oli põhimõtteliselt kogu aeg mu kõrval ja aitas väga palju. Kuna mu sünnitus oli pikk ja raske, siis jumal tänatud, et ta seal oli 😀
Teisega plaanin nüüd samuti Ülle omale abiks kutsuda, isegi kui läheb sünnitus kiiresti ja hästi, siis on igatahes parem, see kui keegi reaalselt reageerib su igale nõudmisele ja jälgib avatust, mitte nii nagu sul 😀 Ma helistasin talle kuu ennem sünnitust ja leppisime kokku saamise aja kokku, nãitas mulle sünnitustubasid ja uuris kas mul on mingi sünnitusplaan ka olemas. Seda mul nähtavasti polnud, kuid ainuke tingimus oli mul vann, mille ma ka sain 🙂
Mina igatahes soovitan eraämmakat ja eriti Üllet, sest ta tõesti armas rahulik vanaema tüüpi tädike, kellel ikka kõvasti kogemust ja kannatab kõik karjumised ja vingumised oma rahuliku olekuga ära 😀 Nb: ta ikka alguses näitas kõik võimalikud sünnituspoosid ka mulle ette, kui palatisse saime ja oleks vist lasknud mul potil ka sünnitada, kui see beebi oleks vaid tulnud 😀
Minu esimene sünnitus oli pikk ja raske. Ämmakad vahetusid 3 korda…lõpuks võttis lapse vastu Mai Tammaru – imeline ämmakas! Laps sündis 5:30, kuid minuga läks kehvasti, tehti veel op ja pikalt vereülekannet. Kella 8 ajal alles ärkasin narkoosist ja ta oli ikka minu kõrval (kuigi kell 8 on vahetus). Oli minuga kuni kella 10ni, kui enamus kriitilisi näitajaid olid korras.
Teise sünnituse juurde soovisin kindlasti just teda. Nii sellepärast, et ta oli lihtsalt super kui sellepärast, et oleks kindlasti keegi, kes mu “ajalugu” teab.
Tähtaeg oli just vahetult enne üht väliskonverentsi ja seega sai kokku lepitud ka asendajaga – Ülle Visnevski, kes ka kõik tema lapsed on vastu võtnud. Läkski nii, et kandsin pisut üle, kuid tänu Üllele sain ikka õigel ajal sünnitama. Saatekirja esilekutsumisele polnud, pidevad valud olid igal ööl ning laps suur. Ülle “sebis” mu haiglasse, kus veed lahti tehti. Need olid täitsa rohelised…
Sünnitus läks jube kiirelt ja kergelt 🙂
Ühesõnaga soovitan soojalt tasulist ja kui üks neist daamidest veel nimekirjas, siis just neid!
Kõigepealt Hahahaaa, aga “hiljem tuli välja, et kadunud oli üks mokk” Kas sa ise avastasid või arst? Ma mäletan, et peale esimest sünnitust ma ei julgenud küll väga ise seal all midagi väga inspekteerida…
Aga eraämmakast… Ma ei tea, ma ei usu, et “on vaja” . Ma olen tegelikult siin varem ka maininud sulle, et võta endale kas ämmakaks või hakka käima tema joogatundides ITK s Diana Leht. Usu sa ei kahetse. Ma hakkasin ise teise rasedusega käima umbes sama kauge rasedusega kui sa praegu ja noh pea kaks kuud andis mulle ikka sellise enesekindluse ja rahu. Mu esimene sünnitus oli väga raske kogemus, aga ta suutis mulle jube palju jõudu anda. Ma juba OOTASIN sünnitust. Tal on väga mõnusad juturingid samuti igas tunnis..
Ps. Ma ei ole muidu üldse spordi ega spiritualisimiga seotud, aga Diana suutis mind (vähemalt raseduse ajaks) täitsa joogausku pöörata.
Võttis kaks tundi aega kuni harjusin ning siiani ei kahetse – big thumbs up!
Mine! 😀
Ma ise avastasin, aga väääga pikka aega hiljem 😀
Ma imestan, et netist leiab nii häid arvustusi Diana Leht kohta. Eelmine a valisin just Diana omale ämmakaks,puhtalt neti kommentaaride pôhjal. Ootasin visiiti pônevusega. Juba esimene mulje kabinetti astudes oli negatiivne – Diana oli oma laua taga ja vaevalt kergitas pead, et minu viisakale tervitusele vastata. Rasedakaarti märkis móne asja teisiti kui minu sônade póhjal (kodus imestasin, et kas ise mótles asju vãlja..). Kóige hullem oli siis kui palja alakehaga pukki ronisin. Küsis mult kuupäeva, mil pos. rasedustesti sain. Ma siis julgelt ûtlesin, et sellel kuupäeval sain mólemad testid positiivsed, mille peale ta nähvas, et “no miks te toidate neid ravimifirmasid??!” – niigi ebamugav on seal pukis olla kui keegi sinu sees toimetab selle kûlma pulgaga ja siis selline kommentaar.. see kord oli esimene ja viimane kui ma tema juures käisin. Ma siiamaani iga kord tema kohta netist head lugedes mótlen, et kas mina olin erand ja sattusin tema juurde kui ta oli stressis ja väsinud ja pingetest tulvil ja seepärast sellise suhtumisega??
Minul sarnane kogemus Diana Lehtiga. Netist lugesin ülistavaid kommentaare, kuid tema juures käisin vaid esimesel korral, siis vahetadin ämmakat. Ta tundus mulle veidi üleolev, kidakeelne ja mitte sõbralik. Uueks ämmakaks sai netis alati mitte nii positiivset tagasisidet saanud äe, kuid mina olin temaga ülimalt rahul:)
Ma oskan öelda vaid seda, et minu sünnitusel 6a tagasi oli juhuslikult Ellu Kullerkann- ja ta oli tõesti väga tasemel!
Minule sobis! Ei olnud kogu aeg kõrval, vaid käis aegajalt vaatamas, tuli siis, kui mees kutsus. Arvetas minu soovidega ja oli hästi rahulik ning toetav.
Kuna halbu kogemusi pole sünnitusega, siis ise eraämmakat ei võtaks.
Sünnutasin kodus ja meie juures oli sünnitoetaja.
Temast oli palju abi.
Soovitan küll riigihaiglas sünnitades endale kellegi kaasa võtta, või palgata, kes seisaks sinu eest ja oleks sulle toeks 🙂
Eriti kuna ütled, et tundsid Mari sünni ajal puudust sellest, et keegi oleks koguaeg sinu kõrval.
Ma sünnitadin ITKis umbes samal ajal kui sina 2013. aastal. Võttis ka aega tunnike. Mina jäin küll kõigega rahule, ämmakas oli vapustav- konkreetne, mitte ninnu-nännu. Pärast kontrolliti iga päev imetamist ja mind. Tasulist ämmakat ei tulnud pähe ka et võtta, ei võtaks ka edaspidi. Sünnitus ei pea mulle jätma mingit maagilist mälestust, selleks on laps ?
Minu ämmaemand on ITKs olnud Annely Kärema. Olen ta mõlemal sünnitusel tasuliseks võtnud ja selle otsusega väga rahul olnud. Rahast kahju ei ole, teine sünnitus oli väga ILUS kogemus. Ämmaemand ei olnud mulle kuklasse hingamas aga oli alati olemas, pakkus mulle tuge ja kui tahtsin sünnitada maas poolkükili, siis roomas ta maas ja võttis lapse vastu. Kärema on konkreetne naine, ei nännuta liialt aga piisavalt. Juhendab, on loomuliku sünnitusosakonna juhataja vist siiani ja olen talle helistanud nii päeval, kui öösel. Ainult positiivne kogemus temaga.
Tasulise ämmaemanda võtmine oli parim otsus, mis tegin. Nimelt olin jälgimisel Fertilitases ja asjade loomulik käik oli, et mu kallis ÄE Ira tuleb minuga kaasa. Ta oli ka mu esimese lapse sünnil toeks. Miks ma ütlen, et parim otsus, sest ma ei oleks küll tahtnud selle tädiga, kes hommikul tuppa sadas Pelgulinnas sünnitada. Ebaviisakas, külm ja üleolev vanem naisterahvas, kes küsis, et noh mis mees polegi siin v? mis, printsess tema on, et siin ei ööbinud? Oli teise lapsega kodus aga selline kommentaar….ja läinud ta oligi. Heameelega oleks ka oma teise lapse Fertilitases sünnitanud aga kahjuks ei ole see enam võimalik. Mind näiteks häiris meeletult Pelgulinnas see, et iga 1 h pärast alates hommikul 6.30 sadas keegi tuppa sisse ja solgutas last. Kuigi koruvalt palusin, et mulle ei ole vaja vastsündinu hooldust ette näidata, rabati ikka magav laps ja hakati paljaks koorima, kui palusin enda kaasavõetud riided selga panna öeldi näed preilile (ma muidugi tänan komplimendi eest!) meie riided ei kõlba.
Mul oli oma ämmakas, kes enam sellisel kujul seda tööd ei tee, tegeleb rohkem imetamisega – aga Ira oli teine, sest ta oli parajasti tööl, kui tulin, ja nõustun: ta on imeline.
Minu laps sündis Pärnu haiglas, kohtlemine oli umbes nagu kuskil erakas. Mehega kahekesi saime palatis vaid veidike olla kuna pressid hakkasid. Ämmakas juhendas ja aitas, selgitas ja oli olemas. Kuna asi kiskus veidi kriitiliseks siis oli pea kogu sünnituse aja kohal ka arst. Tundsin end küll selles sünnitustoas olulisena. Tegutseti operatiivselt ja pädevalt. Esimese söögi saime ka kohe sünnitustoas. Hiljem perepalatis olles käidi regulaarselt minu olukorda ja last kontrollimas. Kui käisime ise abi palumas siis tuldi, aidati ja selgitati. Ääretult meeldiv kogemus oli.
Mina otsustasin, et kunagi kui otsustan teise lapse saada, siis teen selle väljamineku ja võtan endale eraämmaka, ma ei kannatanud absoluutselt seda et pidevalt ämmakas vahetus ja alusta siis seda juttu uuesti algusest.
Olgu parem üks kes koguaeg jälgib, kes teab su rasedusest kõike ja kellega sa tunned end mugavalt.
Minul lõppes kyll asi erakorralise keisriga kuid vastu hommikut ühipalatisse saades sõimas mingi vana vaksineerimis õde mu labi kui ei lubanud paar h vanale lapsele tuberkuloosi süsti teha.
Minul oli siis kogemus pelgus.
Soovitan ITK-st Minni-Triin Kasemetsa. Ta pooldab loomulikku sünnitust. Aitas meid teise lapse sünni juures. Väga toetav, hea huumorimeelega, asjalik, konkreetne. Hoolitses kõige eest. Me ei pidanud muretsema, kas saame normaalsel ajal sünnitustuppa või kas meile jagub hiljem perepalateid. Isegi süüa tõi mulle peale sünnitust. Tänu temale sündis ka meie teine laps loomulikul teel, kusjuures ruumis olimegi vaid mina, tema ja mu elukaaslane vastupidiselt eelmisele korrale, kus toast käis läbi ligi kümme erinevat inimest. Samuti, sünnituse ajal hoidis ta kogu aeg beebil silma peal, sh presside ajal kuulas kogu aeg väikese doppleriga südametegevust niiet ma ei pidanud olema aheldatud KTG masina külge ega ka muretsema kas beebiga ikka on kõik korras.
Ta on ainuke ämmaemand (nägime neid esimese lapsega nädal aega ITK-s olles väga palju), kelle kohta julgen öelda, et ta on tõesti väga-väga äge inimene. Tasulise ämmaemandana väärt iga eurot.
Esimesega läksin ka mütsiga lööma. Väga jube sünnituskogemus. Teise lapsega sattusin Minni juurde. Ta on imeline inimene. Alati hooliv ja tähelepanelik. Armastab oma tööd ja teeb seda südamega.
Raseda jälgimisi ta ei tee, võtab ainult sünnitusi vastu. Tema kontaktid on ITK lehel olemas. Enne sünnitust saime 2 korda kokku. Rääkisin kõik südamelt ära. Siiamaani ei olnud ükski arst ega ämmakas viitsinud neid detaile kuulata ja minu hirme maandada.
Oeh, appi, mul tuleb nutt peale, kui ma oma esimesele sünnitusele tagasi mõtlen. Kuigi ma nüüd teist sünnitust otseselt ei karda, pani su postitus minugi mõtlema, et äkki peaks ka ikka mingile tasulisele abilisele mõtlema, sest no kuramus, tõepoolest seal kedagi kõrval pole ja mina esmasünnitajana ma ei osanud nagu midagi teha ka. Isegi meest ei taibanud kamandada. Noh, tegelikult ma kartsin teda enda kõrvalt kuskile eemale saata ka, sest tuhusid ja presse korraga tagasi hoida ja sealjuures üksi olla oli ikka meeletu piin. Tundsin ka, et juhendamist oli vähe ja ei tegeldud. Oijessake.. Kus mul nüüd tuli hirm sisse.
Aga selle väljamineku poole pealt ma ei saa üldse aru. Mitu korda raatsisid Šoisi juures käia ja nüüd mõtled, kas see tasuline tugiisik on kulutust väärt 😀 Ma oleks pigem need šoisid ära jätnud ja olekski see raha olemas olnd. A noh.. Mul pole kummagi jaoks neid üleliigseid sotte kuskilt võtta :/ Aga ilmselt kaabin nad mitme kuuga veel kuidagi kokku, sest…sa tekitasid ikka jubedad hirmud minus praegu 😀
Haha, naljakas endal ka mõelda jah, et 100 UH peale tundub suva, aga 350 mingi arsti eest tundub palju 😀
Ämmaemand pole arst muuseas.
Mina olen mõlemad korrad era-ämmakaga sünnitanud ja sellist tunnet et “rahast on kahju” küll ei olnud, mul oli oma kindel inimene kellele kell 2 öösel helistasin ja rääkisin et mis toimub ja ma ei saa aru kas on juba sünnitustegevus või mitte ja igast muude “muredega”. Ta oli terve sünnituse aja minuga ning peale sünnitust käis palju vaatamas ja kontrollimas. Kuigi mõlemad sünnitused olid mega kiired ja ämmakad oleksid jõudnud need lapsed lõunapausil vastu võtta ei kahetse ma seda. Tuleb ikkagi inimene keda sa tead ja kes teab sind ja sinu soove. ?
Tõesti soovitan sulle kuna ma arvan et sul pole rahast kahju kui inimene aitab sinu ilmale tuua SINU KÕIGE KALLIMA VARA!
Minul oli ämmaemandaks Ellu Kullerkann. Mitte tasulisena, vaid juhtus olema tema vahetus. Kuigi olen sünnitanud vaid korra ja teiste ämmakatega kogemust pole, kiidan Ellu Kullerkannu väga. Mul oli pikk sünnitus, sünnitustoas olin enne 8 hommikul kuni südaööni, kell 8 hakkas Ellu vahetus ja kuni lõpuni olin tema jälgimisel. Lõpus tulid ka arstid, kuna oli vaskumut vaja, aga õmbles jällegi Ellu.
Kirjeldaksin teda kui väga rahulikku ja asjatundlikku ämmaemandat, kes ei ole kordagi kuri või tõre, samas ei ole selline ninnu-nännu. Äe ei tohigi vist olla nunnutav ja kaasatundev, kõige tähtsam on, et ta oleks rahulik. Ellu tegi oma asju ja toimetusi nö muuseas, millest oli mulle väga abi, kuna see andis mõista, et sünnitus on väga loomulik ja tema jaoks igapäevane asi, paanitseda ei ole vaja. Ta pakkus kõiki valutustamise võtteid ja kui proovisin midagi, kuid ei olnud selle toimega rahul, siis ta ei öelnud selle peale midagi kurjasti. Andis aiba uusi soovitusi, ka epiduraali sain, kuid ta ei pressinud seda peale, vaid ütles, miks just minu puhul see soovitatav on.
Loomulikult oli tal samal ajal mitu patsienti ning minu juures käis vaid vajadusel ja aeg-ajalt. Mulle see väga sobis. Lõpus soovitas kõik pressimisasendid läbi proovida (pressisin 1,5 h ja seega aega selleks oli).
Võiksin sünnitusest pikalt kirjutada, kuid kokkuvõttes soovitan Ellu Kullerkannu väga väga. Kellele sobib oma asja hästi tundev ja rahulik äe. Ahjaa, temalt võib kõike uurida ja küsida ja paluda, mitte millelegi ta ei nähva. Seletab rahulikult ja pakub lahendusi. Vabandab, kui peab ktg-d tegema, kui mulle pikali olek ei meeldinud. Lõpus tegigi seda püsti asendis (või kuulas lihtsalt lapse toone, ma ei teagi). Seletas kõiki rohtudega seotud asju, kuna mul oli tilguti, samas mulle ei meeldi igasugused rohud:)
Mina sünnitasin esimese lapse Pelgus ja oli ülilahe kogemus. Mul läks seal ülikaaua, aga kordagi polnud tunnet et olen üksi. Koguaeg keegi valvas avatust ja kui asjaks läks oli suisa neli inimest abiks. Seal nad sattusid mõnd ise väga mõnusalt eri asenditesse vastavalt kui kaugel sünnitus oli. Tõesti oli mugavam nii nagu nad sättisid. Ei võtnud tasulist ämmakat, oma ei sattunud ka tööl olema, aga kõik oli vinge. Ülemämmakas ja siis see minuga sebija olid mõlemad kenasti abiks.
Teise sain Pärnus, aga see ei olnud enam nii tore. Mitte et inimesed poleks abiks olnud ja ega pahasti ka läinud. Aga olen õnnelik et ruttu läks, seal ei olnud nii tore kui Pelgus.
Nagu päriselt lasti synnitusmajast koju ilma imetamusvotet ja “alumise osa” kontrolli ?? Kuidas see voimalik on? Tallinnas 21 sajandil ? Sellest haiglast tasuks kyll eemale hoida, sul ilmselt vedas, et kõik oli ok (või no ehk see puuduv “osa” niisuguse arstidepoolse minnalaskmise teene ongi ?), oleks voinud loppeda väga halvasti selline kontrolli puudumine..
No kui nad seda just minu teadmata ei suutnud teha, sis ei tehtud jah. Lihtsalt toodi paberid ja öeldi et mine koju siis 😀
Mind käidi iga päev üle vaatamas, kuigi mina isiklikult ei näinud sellel mingit pointi. Püksid ära, tädi piilus korra õmmeldud tutti ja kõik. Jaja, nad on seda kõike ja palju hullematki näinud ja näevad igapäevaselt, tavaline värk ja misiganes. Aga minu jaoks oli väga ebamugav. Mida muud nad selle põgusa vaatamisega ikka peale hakkasid, kui et konstanteerisid fakti, et jah, olen küll sünintanud ja õmmeldud, jah on küll paistes, jah, veritsen nii et upub…. Ma teadsin seda kõike ise ka. Ses suhtes ei näinud ma mingit pointi selles igapäevases ülevaatuses nende 3 haiglas oldud päeva jooksul. Sellest oleks veel aru saanud, kui ainult enne kojuminekut oleks vaadatud, et ega seal miskit väga nihu pole, a’la mingi räme põletik vms, aga selle üle oskaks juba naine ise ka mõnele arstile kurta.
Igatahes… Arvasin kunagi, et peale sünnitust on kama kaks neist naistearstivisiitidest jms vaatlustest. Vat minu jaoks on see kõik nüüd palju ebameeldivam.
Mind ka ei kontrollinud keegi, sest õmblusi polnud. Mida nad seda auku ikka vahivad. Küsiti, et kas valus on või mingeid kaebusi. Imede ime, no ei olnud. Kõhtu katsuti, et kas emakas tõmbab kokku. See oli Itks. Paar kuud tagasi.
Sünnitasin 2012 ja kahjuks ei näe (sünnilugu saab vist paar aastat hiljem sünnitanud digiloost lugeda?) ma oma sünnitusest digilugu, sest mind väga huvitab, mis sinna küll kirjutatud on.
Mehega olime ema-lapse palatis kahekesi. Sünnitustuppa sain siis, kui pressid juba olid. Ainuke leevendus valule oli dušš. Ei mingit palli, kitse, naerugaasi vms.
ÄE nägin/kuulsin nii palju, kui uks tehti lahti ja kutsuti südametoone kuulama ja põmm uks kinni. Selle asemel, et sisse astuda küsida kuidas läheb ja mingit asendit vms valude leevendamiseks soovitada. Aga üha enam tundub, et sellist teenust saab erahaiglates või eraämmakalt. Sünnitasin väikehaiglas, kus sel päeval oli veel ainult üks sünnitaja. Ei jõua nad ka sel juhul sinu juurde, kui sünnitajaid vähe on.
Viimaste toonide kuulamise aeg ütlesin äe, et häda on. Küsis, mis häda. Ütlesin, et ma ei tea kumba ma nüüd teha tahaksin number 1 või 2. Ise nagu kass otsisin silmadega nurka kuhu nüüd hunnik lasta. MA EI TEADNUD, ET PRESSID PEAL. Kuna emakatöö oli ml väga väike, siis eeldas vist, et aega küll. Tegelikult oli täisavatus olemas. Kui tagasi palatis potil pressisin, siis mees läks tagasi kedagi otsima.
Ega nad vist ka väga uskunud, et esmasünnitajal võib kiiresti minna (5tundi) seega neil tundus aega küll olevat ja mis seda sünnitajat ikka segada.
Olles 32. nädalat rase mõtlen tihti eraämmakale, kuid ka ei tea kas võtta või mitte. Samas selle raha eest saan beebile vajalikud asjad muretseda, sest emapalka hakkan miinimumi saama ja päris nulli ennast tõmmata ei taha.
Raske teema, aga usun, et kui normaalse ämmaka saan, siis võin kasvõi ema-lapse toas sünnitada.
Sünnitasin ka 2012 ja sünniloo ja kõik muud paberid sain enda kätte ja tuli ise viia perearstile. See oli 2012 jaanuar.
Minul oli ämmaemand Ellu Kullerkann.Super naine!!!Juhuslikult sattus mulle tema. Ma ei näe tasulisel mõtet sest vahet pole kes sul kõrval on kuna nagunii enamus ajast ikka ju keskendud endale ja mehele.
Ellu on selline ladna olemisega, pole mingi ninnunännu plinnuplännu,ma ei seedi selliseid arste. Ellu oli olemas, sekkus kui vaja,lasi olla omapäi ka. Jagab soovutusi, viskab nalja jne. Palatis käis ka mitu korda pärast vaatamas.
Kas Mari sa sünnitasid ka ITKs ? Mina esimese sünnitasin Pelgus ( jäin rahule ) ja nüüd teist oodates olen ITKs arvel.Sinu jutt oli hirmutav kui see oli ITK kohta.Loodan väga, et ei pea kahetsema, et ITK seekord valisin.
ITKs jah
Sünnitama võid ju ikka pelgusse minna kui soov on 🙂
Nu mul oli küll tubli mees kõrval aga tundsin ikka puudust, et keegi teadjam oleks olnud olemas kui vaja. Pm 13h olime kahekesi. Hetkel võibolla tõesti mõtleks selle doula peale, sest reaalselt on seal ämmakad olemas kes nagunii palka saavad ja võtavad sünnituse vastu. Keegi kõrval oleks ja aitaks hingata ning mudiks õigesti oleks ju väga Supper. Pluss imetamis nõustamine mida mul oleks väga vaja olnud 🙂 Pm mõtlesin endale välja hetkel et doula järgmine kord palgata, kui kunagi peaks valude meenutamisest lahti saama 😀
Ma olin Pelgus, suva ämmakas, aga sain olla asendis, mille ise valisin, kui miski häda oli, ta juhendas, mis asend võiks parem olla, platsenta sünnitasin ise, st nende juhendamisel, kõik tutvustasid koguaeg, mis toimuma hakkab (kuidas ja kes õmbleb, platsenta, millal ja kuidas esimene imetamine jne) ja järgnevatel päevadel ka käidi ja kontrolliti nii mind kui titte, juhendati igal sammul – ma tundsin nagu olekski erakliinik ja special teenindus. St suva ämmakas on halb öelda, ta oli täiesti proff, konkreetne, kes sünnitusel oli. Ja kõik järgnevad valveämmakad olid ka toredad. Nii et ma ei tea, äkki sul oli juhus, et eelmine kord siuke värk sattus. Kuigi teine haigla, a ma usun küll, et saad äkki nüüd etema teenuse osaliseks või siis oskad nõuda rohkem. Ja ei pea pappi raiskama.
Mina olin oma poja ootamise ajal Pelgulinnas arvel, kuid sünnitama läksin ikkagi lõpuks ITK-sse ja eraämmaemandaga. Olen oma valikuga enam kui rahul. Sa kunagi ei tea kui kerge/raske sünnitus on. Minul oli küllaltki raske sünnitus ja jäi täpselt sinna arstide vahetuse aega. Valitud ämmaemandaks sai mul Ülle Višnevski. Vanem naine, aga väga rahulik ja meeldiv inimene. Eelnevalt käisime temaga kohtumas, siis näitas kõik ruumid ja asjad ette, seletas lahti jne. Juhtus nii, et mul tuli sünnitus esile kutsuda, tol hommikul, kui haiglasse sisse läksin, lõpetas Ülle just oma vahetust, hoolimata sellest tuli ta mind vaatama, rahustas ja läks seejärel koju. Sünnitustegevus hakkas mul pihta sama päeva õhtul, ta tuli varem kohale, lasi kõik asjad sünnitustoas valmis panna, läksime koos üles ja ta oli mulle kuni lapse sünnini suureks toeks, rääkis ja rahustas, hoolimata sellest, et oli eelmine öö samuti tööl olnud. Laps sündis hommikul 6 aegus ja äe tuli meid veel lõuna aegus vaatama, tõi ajakirju ja küsis kas on midagi vaja. Samuti saime tänu temale soovitud peretoa. Tõesti supper inimene ja ma ei kujuta ettegi, et ma oleks pidanud seda kõike erinevate ämmaemandatega läbi elama. Nägin ka väga ebameeldivat ämmaemandat (nime ei tea), keda oli vahepeal appi vaja, kui asi kriitiliseks läks. Ta tuli tuppa ja hakkas esimese asjana mu peale karjuma ja oli üleüldse väga ebameeldiv. Mõtlesin hirmuga, et kui eraämmakat poleks olnud ja tema oleks mu sünnitust vastu võtnud, siis ma oleks küll eluaegse trauma saanud. Seega kindluse ja südamerahu huvides soovitaksin siiski eraämmakat, seda enam kui rahakott seda lubab 🙂
Ise sünnitanud pole aga olen näinud kogu seda protsessi kõrvalt, olles praktikal. Esmalt sa valid endale sobiva(d) inimese(d) ja võtad emaili teel ühendust ning lepite aja kokku millal kohtuda. Tavaliselt sellel kohtumisel saad sa ämmaemandaga oma soovidest/muredest või millest iganes rääkida. Need esmakohtumised ongi selleks, et tekitada ämmaemandaga kontakt ja näha kas te omavahel üldse klapite.
Kui ämmakas valitud ja hakkab asi sünnituse poole minema, siis saad temaga koguaeg kontaktis olla (helistada ja nt küsida kas on nüüd õige aeg haiglasse minekuks jne jne). Jah see ämmakas võib olla küll sellel päeval graafiku järgi tööl, aga kui sina tuled samal päeval sünnitama siis võid olla kindel, et tema endale sellel päeval teisi sünnitajaid lisaks ei võta ning on sinuga algusest kuni lõpuni koos(tavaliselt kutsutakse siis tema asemele koduvalvest ämmaemand). Ja kui peakski juhtuma, et sinu ämmaemand ei saa sünnitusele tulla siis sa ei pea seda kartma, et pead raha tuulde loopima (raha maksad siis kui sünnitus on toimunud ja selle kohta sõlmitakse mingisugune leping).
Isiklikult soovitaks küll võtta tasulist ämmaemandat, siis võid kindel olla, et sinu kõrval on tugi ja professionaal olemas.
Jõudu ja jaksu sobiva ämmaemanda leidmisel 🙂
Minu teada on kõik need, kes seda eraämmaemanda teenust pakuvad, seal muidu ka tööl. Ja mul juhtuski nii, et valisin tasulise ämmaemanda ja tal oli sel ajal just vahetus. Ning alguses ta käis seetõttu minu juurest mõneks ajaks ära, et mingil operatsioonil olla. See mulle väga ei meeldinud. Olen just selline õrnake, et tahan, et keegi kogu aeg juures oleks. Mul läks ka kõik jube kiiresti ja lõppes erakorralise keisriga. Nii, et seda teenust sain vaid paar tundi. Sellegipoolest võtaks ka teisel korral tasulise ämmaemanda. Lihtsalt juba enne sünnitust andis see turvatunde, et kindel inimene olemas. Valisin ka tuttava soovituse järgi Kaili Nisu ja jäin temaga rahule. Alguses kirjutasin talle meili ja siis leppisime kokku kohtumise aja. Kohtumisel uuris ta, et mis mõtted mul sünnitusega seoses on, kas tahaksin vette minna, mida valuvaigistitest arvan jms. Saab tunnetuse kätte küll, et kas see inimene sobiks sulle. Kui tähtaeg lähenes, siis kirjutas ja uuris kuidas enesetunne on, kas regulaarsetel ämmaka visiitidel on midagi uut selgunud jms. Nii, et kokkuvõttes soovitaks küll tasulist teenust.
Kui sa ei taha, et keegi sulle näiteks suitsuhaisuse hingeõhuga ligi tuleb või muidu ülbitseb ja abi andmata minekut teeb, siis ikka tasuline ämmaemand abiks.
Kiidan Põlva sünnitusosakonda, kogu personal on sinu päralt. Nende jaoks on lapse sünd tähtis sündmus ja kõik panustavad sellesse 100%. Alates söögitädist lõpetades arstidega. Mina olen end seal kaks korda tundnud nagu erakliinikus….privaatne ja ääretult hea personal. Ma tean, et sind see reklaam siia sünnitama ei too aga vb mõni lähemalt võtab valikusse.
Mina käisin ka Põlvas ja soovitan kõigile. Kordagi polnud ma üksi ja pidevalt käis keegi kontrollimas kuidas meil pärast läheb. Söögitäda ka naeratas kui ma polnud asjade koristamise ajaks jõudnud ära süüa ja lubas hiljem tagasi tulla. Ma vist sõidaks isegi Tallinnast sinna sünnitama.
Jeerum, meil siis sünnitused väga sarnased.. Minul oli esimene sünnitus ka väga kiire (~2h)!
Lõpus oli mul sama tunne, et kohe laps tuleb ja tahtsin käpuli või kükikil kuidagi olla..aga arstid kamandasid mu lauale (khm, pidin kõndima nii, et lapse pea oli peaaegu, et väljas…uhh) ja nii ma seal n.ö laual sünnitasingi, mis oli väga ebamugav!
Nüüd olen teise lapse ootel, sünnib ta novembri alguses, eraämmakat ei plaani võtta, aga püüan seekord ise enda eest seista ja mehele loen ka sõnad peale, et ta ikka minu poolt oleks ja ämmakatega mesti ei astuks ???
Loodan, et teine sünnitus tuleb veel kiirem…respekt naistele, kes üle 3h valudes on ?
Hah, selle kommentaari oleks nagu mina kirjutanud 😛 Mul sama teema- 2,5h esimesest valust lapseni ja no ma ei kujuta ette, kuidas need 20-30tunniseid sünnitused üle elatakse (või 10 :P). Kusjuures inimesed, kes iga päev sünnitusi näevad- neile ju ei tohiks olla üllatus, et mõni esmasünnitaja võib ka kähku hakkama saada! Mul ei kontrolltud ka haiglas mingit avatust- kui sain lõpuks lauale, siis oli varsti kõik läbi. Ämmakas oli ebaviisakas ja nähvas, juhendamine oli minimaalne, pressima pidin selili nagu meie emad. Praegu mõtlen ka, et äkki läheb veel kiiremini ja siis kannatan ära ja ei ole vaja tasulist ämmakat. Samas jälle mõtlen, et vaevalt ma rohkem sünnitan ja raha tuleb ja läheb ju naguniiiii.
Minul küll lubati tartus keerata end neljakäpukile ja nii mu beebi ka sündis. Sest selili olles tundsin, et surub väga ja tekkis minestus tunne.
Minu kogemused on vanad, aga õudusega näen, et võrreldes sinu omadega on mu teise lapse sünnikogemus üsna sarnane, lihtsalt ma olin tunduvalt jäärapäisem. Selili ei sünnitanud, sonisin voodist/laualt maha ning olin kätega ühest sobivast asjast kinni hoides kükkis, aga mind ka hoiatati, et selles asendis ei saa ämmaemand mind aidata, “rebete, siis rebenete.”
Rebenesin sama palju kui esimese lapsega ehk natuke ja mitte lahklihast.
Mõtlesin, et kõik ebameeldivus oli Läänemaa haiglast, sinna ei soovitanuks kellelgi minna – aga ilmselt on ka Tallinnas samamoodi =(
Mu esimene laps sündis Fertilitases ajal, kui see veel Nõmmel oli, ja alles takkajärgi kaht sünnitust võrreldes saan aru, KUI hästi see esimene läks. Ikka HIRMUS hästi.
Seal olid muidugi mu teada kõik ämmaemandad head, aga mul oli kindluse mõttes ka enda oma, ning ta oli tõesti väga väga abiks.
Aga mul oli ämmaemand, keda tundsin, isiklikult. Kuidas valida siis, kui ei tunne, ei tea, ei saa aru. Ilmselt tulebki otsustada mingite Perekooli-kogemuste põhjal.
A doula on phmt sünnitusel toetaja, doula ja sünnitoetaja on samad asjad. Neil on see mittemeditsiiniline pool sinu sünnitusest südameasjaks. Ma ise pole proovinud, aga kõik doulad, keda tunnen, on toredad – ainult mõned neist minu jaoks natuke liiga “vaimsed”.
Ma nagu kõiksuse tarkuse usku tahan oma sünnituse juurde ainult siis, kui seda äärmisel juhul paar korda mainitakse, mitte et see on poolte tegevuste ajendiks.
Ma olen arvel olnud ITK-s mõlemad korrad, aga sünnitama läksin esimest Pelgulinna. Sünnitus oli umbes sama pikk, kui sul Mariga ja ämmaemand oli juures kogu aeg, vahepeal käis ka naistearst ja veel mingi õde oli ka. Üksi polnud küll kunagi ja sain olla, kuidas soovisin. Teine kord valida ei saanud ja pidin ITK-s sünnitama liiga varajase sünnituse tõttu. Seal oli küll nii, et ämmakas vaatas kuskil kõrvalruumis monitor vist ja käis vahepeal vaatamas 😀 nats imelik oli, aga ei kurda, sest aega läks nats üle tunni ja valud olid ainult lõpus. Minul pole mees ka sünnitusele kaasa tulnud. Seda muidugi ei oska öelda, kas tasulist on mõtet võtta, aga arvan, et niimoodi umbes ilma ämmakaga kohtumist ei tasu seda raha kulutada, kuidas muidu tead, kas on sobilik.
Ma sünnitasin küll Pelgulinnas ja täiesti juhusliku arsti juures…Merje Niitav…kogemus oli super! Hiljem lugesin Trevisetrendist, et paljude arust on ta parim arst, keda endale tahta. Ja nüüd ma ei teagi, kas loota, et teine kord satun juhuslikult jälle hea arsti juurde või just maksta, et mitte mingil juhul halvemat saada. Samas teevad kôik ämmakad oma tööd…ja sünnitus kui selline ununeb ju tegelikult kiiresti 🙂 Selle raha eest saaks hoopis fotograafi sünnitusele kutsuda, kohe peale sündi esimesteks perepiltideks (mida minu meelest teeb eestis ainult üks fotograaf) vôi mônda teise ilusasse mälestusse investeerida ?
MerjA on siiski ämmaemand 🙂 aga ühinen kiitusega, ta jälgis kogu mu rasedust ja kui laps oli sündinud, tuli veel vaatama ka!
Ja ämmaemand ei ole arst 🙂 .. mõned ei tea seda.
Meil oli sünnitoetaja ehk doula. Käis enne sünnitust, rääkis füsioloogilisest poolest (sünnituse etappidest), imetamisest (neil vist kõigil imetamisnõustaja paberid, mida kõigil ämmakatel pole), kui poleks keisriks läinud, siis oleks sünnitusele laasa tulnud (on toeks aga meditsiiniliselt ei sekku – see valdkond jääb arstidele, samas juhendabbta hingamis, räägib mis faas parasjagu on ja mia sellel ajal OK on ja kuidas käitusa) ja põhimõtteliselt käib “teenuse” sisse ka 2-3 koduvisiiti peale sünnitust (imetamiseks, lapse pesemiseks-hooldamkseks aga ütles, et võib ka tuba koristada ja lapsega kärutama minna kui värskel emal esimestel päevadel seesugust abi peaks tarvis minema). Ühel kohtumisel rääkisime läbi milline on tema roll sünnusel (äkki ma see hetk enam üldse ei taha kedagi võõrast juurde ja käratan ta uksest välja) ja korra rääkisime-mängisime läbi erinevad asendid ja kuidas mees sünnitusel abiks saaks olla (massaaz, asendid, abivahendid jne) Nii, et igati väärt teenus minu arust.
Kes sul muidu esimesel sünnitusel ämmakas oli? Mina olen kuulnud, et just need vanaemalikud ja vanemad ämmakad iginenud teadmistega, ja endal oli ka tahtmine sünnitada istukil või käpukil, ja joogas soovitati sama, et see loomulik kehaasend, sest laps tuleb ju alla välja punnitada. Aga sünnituse ajal öeldi mine selili, punnita siis teistmoodi last nii välja (ei ole hea võrdlus aga nr2. käies sa ei punnita ju selili välja).