Beebiootus LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA RASEDUS

tänased arstilkäigud ja lastejutud

23. august 2016

Täitsa õudne on see, et kui tahaks ainult lamada ja vedeleda, siis on mingi sada miljonit asja teha. Ma ei hakka rääkimagi kõikidest blogipostitustest, mis oma järge ootavad, aga nagu reaalselt – uksest välja minek. Ma vihkan uksest väljas käimist, kodus on nii hea olla!

Täna oli mul vaja käia kahe arsti juures. Esiteks kell 11 käisime Mariga jälle Lastehaiglas tegevusterapeudi juures ja tänane oli ikka tunduvalt parem kui eilne. Noh, pole ka ime, sest täna sai Mari seal turnida ja palli mängida ja joonistada ja ringi sahmida, selle asemel, et keegi teda torkinud oleks.

Mis siis see terapeut arvas? Noh, ütleme siis nii, et tema arvas, et kui Maril ka mingisugune autismi joon on, siis tema selles suurt probleemi ei näe, sest midagi raskekujulist või elu keerulisemaks tegevat suures plaanis ta ei näe. Samas kui ta vaatas arvutist teiste ekspertide arvamusi Marist ja küsis mult igasugu küsimusi, siis lõpuks jõudis ta järeldusele, et Mari autistiks tembeldamine sai suure tõenäosusega alguse sellest, et Mari ei ole väga koostööaldis. Seega iga kord, kui me kuskil komisjonis käisime, ei soovinud Mari seal olla ja lihtsalt jonnis. Mida siis võeti kui seda, et ta on jumala kontaktivõimetu ja ei suuda täita ühtegi käsklust jne.

Tema meelest on tegelikkus hoopis nii, et jah, kõne arengu puhul on ta aeglane olnud, kuid kuna arengut on ja tuleb aina juurde, siis selle üle ta ei muretseks. Käitumis”häired” ja mittekoostöövalmisus ja jonnihood ja kõik need muud asjad ei ole teps mitte lapse arenguprobleemide taga, vaid meie, vanemate, probleem enda kehtestamisel.

Mari ei ole tõesti kunagi PIDANUD midagi tegema. Kui ei taha süüa, siis ärgu söögu. Kui ma ütlen, et pane asjad kokku ja ta minema jookseb, siis ma ei aja teda taga, et paneme ikka vms. Ma ei käsi tal pmst midagi teha, sest ma eeldan, et ta järelikult ei saa aru/ei oska. Samas elu näitab, et lasteaias oskab ta ju paljusid asju, mida ta kodus “ei oska”. Ja seal kabinetis avaldus see eriti selgelt, kuidas tal paluti asjad kokku panna ja Mari esimene reaktsioon on jonnima hakata.

Kodus teeb ta seda ka ja meie enda käitumine on sellele uhkelt kaasa aidanud. Kui ma praegu seda siia kirja panen, siis ma saan ise ka aru, et me oleme teinud nii loogilisi ja lolle vigu, et piinlik tunnistadagi, aga no ma ikkagi räägin teile ka, lihtsalt et südamele panna mitte samasse auku astuda, kuhu meie Mari lohistanud oleme.

Toon siis mõned näited. Mari tahab midagi, mina ei luba. Mari hakkab nutma, jonnima ja läheb oma kurva kapsarauanäoga Kardo juurde, kes lahendab Mari mure sellega, et hakkab teda kõdistama, taga ajama ja temaga mürama. Ühesõnaga on see andnud lapsele otsese signaali, et jonnimine ja karjumine annab tulemuseks selle, et issi mängib temaga.

Kui mina midagi ei luba ja pean rangemat häält tegema, siis kohe ronitakse mulle kaissu ja tehakse kalli ja musi. Terapeudi sõnul ei tohi halba käitumist kallistustega premeerida, vaid tuleb lihtsalt ignoreerida. Ma olen seda muidugi teinud ka, olen isegi teise tuppa läinud ja lasknud tal omaette jaurata, aga no see ei ole mitte iga kord, kuigi PEAB käituma iga kord samamoodi.

Ja mis veel kõige hullem – snäkid. Ma olen alati ise selline näksija olnud ja olen alati ka Marile midagi nosida andnud. Ala õuna, banaani, viinamarju, kuid ka mitte nii tervislikke asju, mida ma ise parasjagu söön. Siis tekibki olukord, kus süüa ei taheta, sest nagunii saab ju näksida. Näiteks eile proovis Kardo talle kaht õhtusööki anda, kuni lõpuks nosis Mari ikka galette ja oli eluga rahul. Ma ju TEAN, et see ei ole väga tervislik ja minu mõtted, et kui laps ei taha süüa, siis ei maksa ka sundida, peavad paika, aga ainult sinnamaani, et siis ei tohi ta ka midagi muud näksida saada, vaid peabki konkreetselt nälgas olema, kuni sobib teistega koos sööma hakata.

Ühesõnaga oleme me lasknud endale pähe istuda ja isegi kui ma aeg-ajalt üritan siin ennast kehtestada, siis tegelikult ei aita see, et ma kord nädalas teda midagi tegema “sunnin”. Ikka iga päev peab. Mis siis, et ma üldse ei taha see “kuri ema” olla, aga no ilmselgelt on tagumine aeg. Eks ma olen ajaga läinud lauslolluste suhtes rangemaks küll, et keelan tema mingeid tegevusi, aga nüüd peame teda sundima hakkama, et ta saaks aru, et siin ilmas kõik probleemid ei lahene nii, et jooksed nuttes minema või viskad teisele millegagi piki pead. (See loopimine on tegelikult suht lõppemas, aga aeg-ajalt veel tuleb ette).

Igatahes oli kena kuulda, et lapsel ei pruugigi midagi viga olla, hoopis meil on :D Kehvapoolse lapsevanemduse tulemus. Aga noh, eks inimene elab ja õpib, õnneks on Mari alles 3aastane, mitte 13, seega on lootust, et saame jala maha pandud. Mina olen tegelikult siin peres nagunii see “bad cop” seega on see Kardole raudselt veel raskem, kui mulle.

Ps! Ärge nüüd pliis lennake peale, et kammoon simmo, me oleme siin AMMU ÖELNUD, et lapsele on reegleid vaja ja üldse tuleb sinu lapsest vastik vägivaldne röövik, sest just täna sain ma lasteaiakasvataja iseloomustuse Marist, kus on kirjas, et otsib teiste seltsi, on väga sõbralik ja haiget ei tee, seega abiks seegi! Ja seda, et mulle ammu öeldi, et ma liiga leebe olen, seda ma tean ka… Siinkohal oleks vist sobilik laulda seda “if I could turn back time… If I could find a wayyyyy…!”.

Ma lihtsalt siiani arvasin, et ainult liiga kuri olla on paha, aga näed, liiga hea on ka paha olla.

DSC_6694

Kui me sealt koitsa tulime, siis panin kohe oma kurja ema vaimu valmis, sundisin Mari tema mänguasjad kokku korjama (nuttis ja korjas) ja siis vaatasime koos natukene kassimultikat ja siis oligi magamaminekuaeg käes. Kui ma selle prääniku magama sain, kutsusin igaks petteks ämma unevalvesse ja läksin ise ITK’sse.

Kaalusin pikalt, et kas ma lähen 3D pilte sama Šoisi juurde või ITKsse, aga hinnavahe oli umbes 60 euri ja pilt on ju pilt, eksole. Seega valisin Dr. Szirko juurde 3D aja, mis maksis täpselt 44 euri. Eelmine nädal oli katse üks, aga siis vedeles lemps nägupidi emakas ja ei näidanud nägu. Seekord saime jaole.

PicMonkey Collage

Mul on muuseas võrdlusena olemas ka umbes samal ajal tehtud 3D pildid Marikesest. Minu meelest ei ole sarnased ja ei ole ka Mari 3D pilt väga tema sarnane, aga noh, proovi sa vees ligunevast inimesest jube fotogeenilist pilti teha, eksole.

11386461_1651915188355904_1995242674_n

Feissis juba paar inimest ütlesid, et nende meelest need 3D pildid on nii koledad, aga kuna ma enne laste saamist ei mäleta, et ma oleks kellegi 3D pilti näinud, siis nüüd ma ei oska enam kõrvaltvaataja olla, sest kuigi nad ei ole jah PARIMAD pildid, siis sellegipoolest võttis mul pisara silma ja ma kilkasin seal, et oiiii kui nunnnuuuuu, samal ajal kui Szirko vaikides silmi pööritas.

Lempsi mõõtudest nii palju, et vastab u 33 nädalale, kaalub 2 kilo ja 50 grammi ja tunneb ennast mu sees nii kenasti, et võtab lausa muige näole. Ju siis mul on emakas mugavamaks läinud, sest Mari paistab endaaegsetel piltidel palju rohkem pettunud olevat. Ju siis ta juba aimas, et siinpool emakat on tal vaid kolm aastat seda elu, kus kõik ette-taha ära tehakse. Lempsile ütleks vaid, et naera kuni saad. Kohe, kui välja kargad, hakkad mänguasju kokku koristama ja ei saa enne mingit magusat, kui supp söödud!!!

Oeh, aga vot nüüd magama, sest homme on meil kell 8 eripedagoog ja kell 10.30 lastepsühholoog, seega on jälle mingit taidlemist rohkem kui rubla eest!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

57 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kadi 28. august 2016 at 08:26

    Minu meelest Maril on ema nina ja teisel präänikul isa oma. ?

  • Reply Janne 26. august 2016 at 21:22

    Mina ka rumal ema kes ei oska 3 sele ennast kehtestada.Vahel mõtlen et olen läbikukkunud :(

  • Reply Signe 24. august 2016 at 23:50

    Ma nüüd tulen ja kaagutan, sest noh… Ma olen ise põhimõtteliselt samasugune :D
    Tegelikult ei saa ma öelda, et oleksin maru leebe ema. Pigem kõik imestavad, et kui ma teen lapsele kurja häält siis ta ka kuulab mind. Kehtib see siis kahe suurema plika suhtes. Mis puudutab poissi ehk kõige nooremat. Noh on olnud tülisid mehega ja nii mõnegi teise inimesega, kes väidavad, et ta on liiga väike. Kohe nii väike, et ei saa millestki aru. Panin siis lapse proovile ja näitasin mehele ka, et näed saab aru. Kui ikka ütled lapsele, et korista siis ta ei teegi seda. Samas lause “tule emme annab kommi” pani ta kohe teisest toast jooksma.
    Olgugi, et meie noorim on 1,6 aastane siis üritan ma ka talle kehtestada niiöelda kodukorda. Ehk siis mida tohib ja mida mitte. Kõige raskem ongi ehk olla järjepidev ja no iga ema jaoks on siiski ju halb vaadata kui laps nutab oma krokopisaraid- ikka ja lähed ning aitad teda(mis lõppeb sellega, et laps vaatab rahulikult multikat ja sina korjad asju kokku :D )
    Proovi teha enda ja Mari jaoks mingisugune päevaplaan. Ehk siis konkreetne ärkamisaeg, hommikusöök, tegevused jne. Külma südamega eira tema soovi midagi näksida. Usu, küll ta juba lõuna ajal sul sööb kui keha hele on :)
    Mis puudutab sellese, et Kardo teda kohe nunnutama ja kõditama hakkab siis vaidleksin pisut vastu. See ei ole mitte tema käitumise õigustamine vaid hoopis suunab lapse mõtte eemale. Olen selle kohta palju lugenud ja tegelikult ongi igalühel oma arvamus sellest. Samas võin tuua elulise näite oma enda lapsega. Ka temale meeldib suvakal hetkel lihtsalt end maha pilduda ja siis jonnida. Sellisel juhul tuleb suur õde appi, kes siis viib ta tuppa ja nad mängivad koos. Jonnihoogude puhul olen mina kasutanud eiramistaktikat ja kui ta siiski elab nagu putukas mu küljes ja üritab tungivalt mu püksisäärest kinni hoides üles ronida siis viin ta elutuppa diivanile ja ütlen, et jonnigu seal kui tahab. Üldiselt lõppeb see sellega, et jonn lõppeb. Kui ta uuesti minu juurde tuleb siis seletan, et head lapsed ei tee nii ja nii…

    Eks see lapsekasvatus olegi raske ja selleks puudub eelnev koolitus või niiöelda manuaal. Eks ühelt poolt on aru saada, et tahad lapsele seda kõige helgemat lapsepõlve. Samas disipliin peab ka olema mõõdukuse piirides :)
    Igatahes soovin edu ja ehk aitab sind pisut kasvõi see päevaplaani paika panek ;)

  • Reply L. 24. august 2016 at 20:18

    Pole küll väga pikalt sinu blogi jälginud, aga… Kus tuleb arvamus, et kuri ema on see, kes käseb? Loomulikult, kui ma laps olin ja mu ema mul midagi teha käskis, olin ma veendunud, et enam hullemat ema ei saa olla. Tänasel päeval saan ma vaid talle selle kõige eest tänulik olla, et tänu sellele ma olen ma see, kes praegu olen.
    Lapse jaoks pead sa autoriteet olema, mitte sõber. Kõlab jubedalt, eksole? Ma ei tea kas sa oled lugenud raamatut “Miks meie lastest kasvavad türannid?”, aga seal on see mõte hästi lahti seletatud.
    Ja usalda oma Marikest rohkem ? Sa ytlesid, et kui ta su palvet ei täida, siis sa eeldad, et ta ei oska/saa aru. Mul on endal pooleteisene poiss ja kui ma teinekord ütlen talle pika lause, et tee seda või toda, saab ta nii hästi aru, et endalgi suu ammuli.
    Soovin teile Kardoga vaid kõva närvi ja tahtejõudu preili kasvatamisel! ?

  • Reply Linda 24. august 2016 at 13:07

    Hea ema (kas hea on see, kes ei nõua või kes nõuab ja seeläbi kasvatab oma lapse kogemustepagasit elus hakkamasaamiseks?) on tore olla küll aga lapse kasvatamisel on väga oluline järjepidevus ja reeglid. Isegi kui laps nende vastu punnib, siis tegelikult reeglite olemasolu muudab ta elu hoopis turvalisemaks.
    Ja alati eelda hoopis seda, et su laps SUUDAB oma eakohasest raskemaid asju teha, mitte et ei oska või saa aru, pole neid vaja beebitada, las laps kogeb edutunnet ja et ta saab peres samamoodi panustada hoides oma toa korras, võttes tolmu, kattes laua jne :)
    Aga jah, lapse kasvatamine ongi üks igavane täppisteadus.

  • Reply Triin 24. august 2016 at 11:58

    Mina soovitaks kõigile lapsevanematele raamatut “Minu mõistus on otsas!”. Seal on väga hästi selgitatud, kuidas lapse aju areneb, mis on tema ealised iseärasused ja kuidas mingites situatsioonides vanem käituma peaks, nii et hunt söönud ja lambad terved :) Peale selle raamatu lugemist olen ma hakanud palju paremini mõistma oma 2+ jonni tagamaid, miks ta midagi teeb ja kuidas neid olukordi lapse jaoks turvaliselt lahendada. Paljud jonnihood on isegi ennetatavad ja välditavad. Kõige tavapärasem mida poes näeb, on see, kuidas väikelaps pikali viskab, jonnib või karjub, sest tahab midagi saada. Sellel hetkel on vanemate reaktsioon tihti last ignoreerida või temaga pahandada või teine äärmus kõike lubada, kuid tegelikkuses teeb see olukorra lapse jaoks hullemaks. Raamatus antakse häid nõuandeid, kuidas neid olukordi lahendada. Vanematena me tihti eeldame, et kui laps oskab juba kõndida-rääkida-ise süüa-potil käia, siis ongi samasuguse mõtlemisega inimene valmis nagu täiskasvanu, kes peaks oskama viksilt ja viisakalt käituda ning ei tee “vanematele häbi”. Peale raamatu lugemist võtan ma ALATI oma lapse jonni ajal hoopis sülle, kallistan ja olen talle toeks, kuni see torm temas möödub, et siis pärast asjad läbi rääkida.

  • Reply Sirts 24. august 2016 at 10:22

    Mul on väga hea meel, et lõpuks jõudsite arstini, kes Marikesele erinevaid diagnoose külge ei poogi. Tänapäeval millegipärast enam muud ei ole kui ainult “haiged” lapsed. See on ju nii lihtne arstide poolt.
    Meil omal on paras komöödia kodus. Mees töötab Soomes seega laps on enamus aega ainult minuga. Sel ajal pean siis olema see hea ja halb politseinik korraga. Muidugi tuleb ette seda, et küll ei kõlba talle söök ja siis jälle mõni muu asi. Kui mees Eestis on siis ei oskagi kuidagi olla. Vahel on ta üli range ja siis ma tunnen et pean seda tasakaalustama kuidagi leebusega ja siis järgmisel hetkel käib nagu plõks mehes ja laps saab kõike mis tahab. Õnneks poiss juba pm neljane ja jagab matu lahti küll et kui issit ei ole siis on ühte moodi ja kui issi on siis teistmoodi.
    Meie peres teatud asjade kohapealt ei saa muud moodi kui olemegi algusest peale järjepidevad olnud, seda siis tänu lapse tervisele. Suvega on tervis nii palju juba paranenud, et nii uhke tunne on lapse üle. Ootan juba huviga mis lasteaias saama hakkab (järgmisest nädalast läheb tagasi). Eelmisel aastal kodus sai enamvähem laps aru mis ja kuidas peab olema, et kuidagigi tervis paraneks ja lasteaias keerati asi peapeale. Vot see ajas vihaseks. Nüüd siis esmaspäeval pikem jutuajamine ootel kasvatajatega.

    Eks lasteaeda minekuga tuleb ka kindlasti erinevaid vihahooge juurde. Lapsed elavad ennast neile turvalises keskkonnas välja. Kogu lasteaias tekkiv stress maandub lõpuks ikka emade isade peale. Väikestel soovitataksegi üks päev nädala sees laps kodus hoida kui võimalik.

    See on väga tore, et sa neid kõhubeebi pilte jagad. Ma varem ei mõelnudki eriti palju sellele, et võiks 3D pildi last teha aga kuna ahi on kakukese ootel siis panen selle mõtte kõrvataha :D

  • Reply Merka 24. august 2016 at 09:59

    Loeks nagu mina oleks kirjutanud :) mul on poiss peaaegu kolmene ja kuni aasta ja viie kuuseks saamiseni oli sama seis . Mina ka mõtlesin täpselt sama moodi aga mul oli ema kes käis ka rääkis , et ma olen laisk ja teen lapsele karuteene kui ennast ei kehtesta ja talle ülesandeid ei anna . Aga minu ema ütles , et pane ta tegutsema läbi mängu voi palu ennast aidata . Meiega see toimib. ! Õhtul ytlen ilusti : Luis Palun aita emmel mänguasjad kokku panna kuna kui issi tuleb võib ta muidu kukkuda ja haiget saada . Ilusti istume ja paneme mänguasjad Kasti . Pessu minnes paneb oma riided ilusti prsukorvi jne . Aga see kõik võttis palju aega ja raudseid närve ! Aga mäng aitab ja ka palumine ennast aidata ! Lastekas teeb ta kõike mida Palutakse ja Sööb kõike mida kodus ei soo !
    Aga palju raudseid närve sulle ! See ymber õpetamine on suur too!!!!

  • Reply Mari-Liis 24. august 2016 at 09:57

    Nii hea on kuulda, et Mari terve ja normaalne väike kratt on ja et leidub ka inimlikke arste, kes lapsele ilmtingimata mingisugust väljahääldamatut diagnoosi taha sokutada.
    Jõudu ja kannatliku meelt enese kehtestamisel :)

  • Reply piuks 24. august 2016 at 09:49

    Ega ise ka ei koristaks, kui keegi selle minu eest ise vabatahtlikult ära teeks ;)

    Olles ise kahe lapse ema, siis nüüd olen päris tihti mõelnud tagasi oma lapsepõlve aega, kui maal olles PIDI rohima ja marju korjama. Oi kuidas ei tahtnud neid asju teha. Praegu mõtlen aga tänuga oma vanematele, et nad mind seda tegema sundisid (muidugi mõistuse piires, ja mängimiseks jäi aega küll ja veel). See oli täielik töökasvatus ja täna ma lausa naudin, kui saan marju korjata, nagu teraapiline tegevus. Ja kohe kindlasti ei arva ma oma vanematest halvasti, et nad käskisid mul ka mõnd tööd teha, sest nt marjade puhul sõime talvel kõik koos nendest tehtud moosi :) Pigem austan neid ja nende pingutusi isegi rohkem. Eriti nüüd, kui pean ise oma lapsi selles suunas kasvatama, et nendest laisad ja lodevad inimesed ei kasvaks.

    Ma ei arva, et sa pead Mari nüüd tööle sundima, aga ma arvan, et Mari ei mõtle sinust halvasti kui sa teda tõesti sunnid mõnda asja tegema. Pärast on teil ju kõigi (ka Maril) hea olla :)

  • Reply Airi 24. august 2016 at 09:46

    Mul küll ei ole lapsi, aga mul on selle eest 2nooremat venda, üks 9aastat ja teine 13aastat noorem, viimane läheb see aasta kooli. Elan juba pea 4 aastat vanemate kodust väljas, kuid käin seal siiski tihti. Kui eelmisel suvel elukaaslasega oma esimese korteri üürimine, siis oli poistel alati suur suur tahtmine meile tulla. Aga nad teadsid täpselt, meil on meie reeglid, nõud tuleb ISE pärast puhtaks pesta ja kui sõna ei kuula, siis istud üksi teises toas, kuni aru hakkas saama… Jah, ma olin nendega karm, olen siiani – kui nad tahavad lauamängu mängida, siis olgu laud enne tühjaks koristatud või kui tahetakse arvutis istuda, peab enne õues palli mängima või minu pärast kasvõi atvga sõitma.

    Ega neil ka kodus väga reeglite vaba elu ei ole, aga siiski, olenemata sellest et meil on meie reeglid, on nad alati hea meelega meil, ehitavad metsas onni ja vahest vinguvad ka. Aga see käib asja juurde :)

    Olge tublid, Mari ju veel täitsa inimese hakatis :) mina arvan, et ka vanale koerale saab trikke õpetada! :) Jõudu! :)

  • Reply Maria 24. august 2016 at 09:37

    Varsti saame ka oma esimese lapse (ma loodan, et varstimalt, kui TA on, st ca 3näd võrra) ja uurin ka siin (vähemalt üritan) lapse kasvatamise raamatuid ning mul on hea meel, et sa oma kogemust jagasid. Mul on täpselt samasugune tunne, kui mu elukaaslane ütleb, et kuri ja karm ei tohi olla (et välistada, et ma hakkan last peksma, kuigi no pole plaanis, isegi kui ma ise sain pidevalt kolakat nooruses aga no täitsa normaalseks inimeseks olen sirgunud) ja et lapsega tuleb RÄÄKIDA. Ma täpselt ei saa aru sellest seisukohast, sest kui palju saab laps aru, kui temaga rääkida? No kui suured inimesedki ei saa aru, siis kuidas laps saab? Aga äkki ikka saab? … jne…Seega inimesed teevadki vigu (kõik ei ole sündinud parimad lapsekasvatajad vaid läbi vigade ise õpivad, kui õpivad) ja väga vähesed tunnistavad, et on neid teinud, aga usun, et oled piisavalt elav ja mõistlik ja suudad vabalt poole une pealt õiged otsused teha, sest tead, mis tagajärjed kaasnevad lebolt võtmisega (aga no kui töö ja sada muud jama, siis on ju ka keeruline igale poole keskenduda ja hea oleks, kui elukaaslane pooldaks sama mõtteviisi). Kuna eestikeelset kirjandust väga ei ole, siis pigem soovitaksin inglisekeelseid raamatuid lugeda, a la kuidas kasvatada oma lapsest geenius vms :D ei oska öelda, kas see õnnestub ka, aga seal peaks olema häid nippe küll (ma vähemalt loodan). Hea on see, et Maril ei olegi tegelikult midagi suurt viga, kõik on täitsa parimas korras, “putitada” on ainult vaja :)

  • Reply Kaidi 24. august 2016 at 09:22

    Siis ju ainult positiivsed uudised. Mari areng viimase mõne kuuga on olnud tohutu, mis näitabki, et tegelikult on ta võimeline kõike tegema, mida teised temavanused. Ka kõne areng on ju olnud väga kiire tulema. Hea, et nö järje peale saite, eks oskate nüüd oma vigadest õppida ja kõik läheb aina paremaks! Mari saab ka varsti aru, et reeglid on reeglid ja ema või isa sõna on see, mis maksab. Edu igatahes ja olge tublid ja järjekindlad! :)

  • Reply Kristiina 24. august 2016 at 09:15

    Mul ka selline nagu Mari, aga ta juba 9 aastane ?
    Meil kodus olen mina see “paha vanem” ja issi on THE BEST!
    Jah…Mõneti on ta muutunud, kuid kui oma tahtmist ei saa, siis tuleb palvetada, et maja karkass ikka terveks jääb ???
    Õnneks hakkab varsti kool, siis läheb elu lihtsamaks. Selles mõttes, et me elame suht pärapõrgus ja siin pole temavanuseid lapsi kellega mängida ja hängida.
    Sulle, kallis Mallu, tugevat närvi ja jaksu, sest seda sul vaja juba läheb???

  • Reply Killukene 24. august 2016 at 08:52

    Laste kasvatamine on raske. Mis siin muud ikka öelda. Küll oled liiga leebe, siis liiga karm. Ma olen alati olnud pigem sellise karmi ja range kasvatuse pooldaja, kuid kord lugedes üht su postitust sellest kõigest (ma täpselt ei mäleta, mis postitus oli) a la milline on tore lapsepõlv jne, siis ma hakkasin ka mõtema, et kas ma tõesti tahan olla nii karm. On see siis maailmalõpp kui laps joonistab seinale või lõhub mürgeldamise käigus vaasi. Varem tundus küll. sest asjadel on väärtus ning seda väärtust tuleks mõista. Aga nüüd ma mõtlen, et asjad on kõigest asjad ning mälestused toredast lapsepõlvest on ikka olulisemad. Pigem joonistagu seintele ja mürgeldagu ja tehku toas veesõda, kui et täiskasvanuna oma elule järgi vaadates mäletatakse vaid pidevalt tõrelevat ema, kellele see, teine või kolmas asi ei meeldi.

    Seega mulle tundub, kuskil on mingi imeõhuke piir ning seda piiri on jube keeruline leida. Kuidas sa oled piisavalt range, et laps õpiks need eluks vajalikud oskused ja käitumismustrid ning piisavalt leebe, et laps saaks selle õppimise käigus siiski nautida ka lapseks olemist?

    Mul on esimene pisike põnn teel ning ma pean tunnistama, et hirm on sees. Kas mul õnnestub leida see tasakaal? Ma tean, et vigu saan ma tegema raudselt, kuid milliseid? Kuidas ära hoida neid kõige kõige suuremaid vigu… Ma usun, et iga vanem tahab kogu oma südamest olla hea vanem (ok, mitte iga vanem, kahjuks leidub ka neid kellel oma lastest üpriski poogen on). Ning see “hea vanema” definitsioon on niiii lai. Mina igastahes otsustasin, et oma peaga ma küll sellest kõigest läbi ei näri. Ma ei kavatse saada seda last suhtumisega, et küll see lapsevanemaks olememine mulle kuidagi loomulikult tuleb ja ma mingi suure sisetunde järgi hakkan teadma, mida ja kuidas teha. Nope, ma kavatsen lugeda. Võimalikult palju. Tänane päev lähen raamatukogusse ja laenutan oma esimese lastekasvatusteemalise teose. Muidugi ei pruugi kõik kirja panduda sobida mulle ja minu lapsele, kuid vähemalt mingi pilt mul tekib laste psühholoogiast…

    Oh isver, see sai pikk jutt.

    • Reply Grete 24. august 2016 at 10:29

      Millegipärast selle kommentaariga meenus, et kui ma väike olin siis ajasin kogemata suure suhkrukoti köögipõrandale maha ja sain ilgelt õiendada isa käest, kuigi ma ei teinud meelega. Ja siis nädal hiljem ajas isa ise ka selle põrandale maha ja temaga ei õiendanud keegi ja see oli minumeelest ülimalt ebaaus! Sellepärast ma olen siiani mõelnud, et miks peab riidlema, kui kogemata midagi juhtub. Aga vb siis kõigile ei mõju selline “kogemata juhtus, pole viga, saame üle!” :-D vb mõni laps hakkaks seda tõesti ära kasutama ja hakkab aina tihedamini kogemata igast asju juhtuma

  • Reply H 24. august 2016 at 08:34

    Mul võttis Szirko eelmine aasta sünnituse vastu, mõtlesin algul et ta naljaga ütles, et poiss punase peaga, aga oligi natuke punakas :D ultrahelis olen ka tema juures mitu korda käinud ja minu arvates hea arst. Soovitan sellist raamatut sul ka vaadata “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid”. Üsna õhuke teine, aga minu arvates seal on hästi selgitatud, miks ja kuidas neid reegleid lastele vaja :)

  • Reply Laura 24. august 2016 at 08:20

    Mu õel on tütar, kes on minust 7 aastat noorem, kuid näha on, et õde on ta ka ära hellitanud. Ise ei pea ta midagi tegema, kõik peavad teda teenindama, viisakusest ei tea midagi. Kord pidin mina teda hoidma ja oi kus siis sai lutti. Pidi enda järgi koristama, viisakas olema, mind austama ja normaalsel ajal magama minema jne. Iga natukese aja tagant helistas nuttes emmele, sest tädi kiusab. Ja siis sain mina möliseda, et miks ma nii karm olen.

    • Reply Karo 24. august 2016 at 09:09

      Hea teada , et ma polegi ainuke karm ja paha tädi kes kiusab lapsi sellega , et käsib viisakas ja sõnakuulelik olla . Ma saan sama etteheidet iga kord kui õelapsega kohtume kes on leebelt öeldes ärahellitatud.? Naljakas , et mu oma laps nii õnnelik on ja ei kurda .

      • Reply Laura 24. august 2016 at 14:06

        Mul enda lapsi veel ei ole aga tõesti on hea teada et pole üksi. Peaks tegema kurjade tädide grupi :D

      • Reply Kristel 25. august 2016 at 03:29

        Viisakust ja sõnakuulelikkust nõuda ei ole kunagi vara, vaid võib juhtuda, et hilja… Vahel on silme eest must kui mõne teise lapsega koos jae eeldan, et lapsel 10 minutit….ei ole mitte kannatust oodata, aga huvi millegi ühe asjaga tegeleda ja siis saan pööritavaid silmi näha, et kõik pole nagu sinu laps. Tule taevas appi, ei peagi olema, aga elementaarne keskendumine mitte vantsimine toast tuppa ja ja mittemillegagi mängimine ajab lapse enda lõpuks närvi. Jah, mina olen ka see ema, kes pole kunagi mänge ise kokku korjanud SEE ON KA MÄNG NIMEGA “ASJAD KOKKU”. Ja seda rohkem on lapsel endal tarkust, mitte asju laiali vedada lihtsalt vedamise pärast või igavusest. Laps 5 aastane ja kui süüa teen, ei puudu ta kunagi köögist, kui kodus on marjad vm “juurikad” (herned näiteks) siis laps ise küsib: kas ma võin ise teha, mulle meeldib see töö.

  • Reply Liisa 24. august 2016 at 08:13

    Tore, et lõpuks leidus arst, kes ei tembelda väikest Mari autistiks vms.
    Aga reeglitega on jah nii, et mingid reeglid peavad lastel olema, muidu lähevad käest ära. Kui mu õe lapsed veel väiksed olid (kaks poissi, üsna väikse vahega), siis õde ka nunnutas neid nii kuis jaksas (ei saa ju tegelt ka väga pahaks panna, oma pabulaid ikka ju tahad nunnutada) ja tulemus oli umbes sama – pidev triangel ja hullumaja. Lõpuks olin mina see, kes peaaegu alati väiksemat poissi lõunal magama pani, kuna õele oli ta nii pähe istunud, et õega ta lihtsalt keeldus magama jäämast ja õel ei olnud südant ta jonnimist kuulata. Minuga tal aga see läbi ei läinud ja sain ta iga kord üsna kiirelt magama.
    Niiet jah, süda kõvaks ja reeglid paika, veel ei ole hilja :)

  • Reply Katrin 24. august 2016 at 07:57

    oi, meil läheb mehega küll raskeks. Praegu, kui oma lapsi ei ole, kantseldame vahel vennatütart. Mina paha politseinik, mees hea politseinik. Räägin küll, et oma lastega peame kindlasti nö ühel rindel olema.
    Ja lisaks – see kuldse kesktee leidmine on ju nii rakse? Et kuidas mitte nõuda lapse käest liiga palju? Ma kardan küll, et võin vabalt üle pingutada selle asjaga :D Issand, lapse kasvatamine on tuumateadus!

  • Reply Liisi 24. august 2016 at 07:54

    Mul laste kasvamisel teatud reeglid, milles ma järelandmisi ei tee: õhtuks toa korda tegemine ja söömine. Siin tsirkust minuga ei tehta ?
    13 aastat sellist joont hoidnud. Alguses on raske ja raske on just endal, et olla järjepidev. Lapse nuttes on kaks varianti miks järgi anname: kas tahame, et Ta juba vait jääks või on kahju tast ja minnakse lohutama.
    Tuttavate laste puhul olen näinud kuhu viib välja vanemate apaatsus kasvatamisel: kaks poissi, kellest ühel kõnehäired, kuid ka 6-aastaselt logopeedile ei ole viidud ja 8- aastane, kel aktiivsus- ja käitumishäire. Sülitab toidu sisse, ollakse pirtsakas, süüakse millal tahavad ja palju tahavad. Kakab, pissib püksi jne.
    Nii nukker on seda vaadata ja mina leian, et kui maastmadalast pole kasvatust antud, siis eelkooliealist (6-8a) enam ringi ei kasvata. Tegelt rohkem meeldib sõna suunamine. Minu soov on suunata oma lapsi tegema elus õigeid valikuid ja mis põhiline: julguse tunnistada oma eksimust ja paluda andestust.
    Aga Mari ja Sina kasvate koos- lastelt on palju õppida.

  • Reply Anksu 24. august 2016 at 07:51

    Ole rahulik..
    Sellised käitumised lõppevad vanemaks saades..
    Mul poiss oli sama vana , kui ta ennast koguaeg maha viskas, kui midagi ei saanud.
    Nüüd poiss 7 ja pole enam kordagi sellist probleeme..
    Aga sellegi eest on plika kord :D :D .

  • Reply Greete 24. august 2016 at 06:08

    Ma olen ka muus osas füürer ja reeglid on vankumatult paigas, algusest peale, et endal lihtsam oleks (teine laps ka muidugi siis peabki paigas olema muidu annad otsad) aga see näksimise osa on küll täiega minu kapsaaeda ka :D tean küll et ta ei taha korralikult süüa just näksimise tõttu, v.a siis kui tegu on mõne tema lemmiktoiduga, aga kuidas ma ei anna talle viilu juustu või vorsti kui ta nii armsalt küsib eksole :D

    Tegelt kui praegu reeglid paika paned ja sajaprotsendiselt endale kindlaks jääd (ja Kardo ka ei tohi järele anda) siis jõuab Mari ilmselt enne beebi sündi kenasti harjunud olla asjadega ja ei keera beebi vastu ära, ma ise ka u. sellisel ajal hakkasin teatud asju paika panema suurema lapsega ja töötas küll

  • Reply Jubin 24. august 2016 at 05:37

    Enda esimene laps alles õpib udjama ja asjatama. Mina rooman igal pool järel ja kisun üleliigseid asju suust välja.
    Kohati tunnen, et olen juba selle mängu kaotanud kui iga magamapanemine näeb välja nagu sumomaadlus matsh ja kui ka laps lõpuks magab, pean hiirvaikselt tal kõrval lamama ja “peale hingama” et ikka kohal olen.
    Ilmselgelt mu enda poolt sisse õpetatud abitus.
    Effin imeteatus see laste kasvatamine!

  • Reply Triin 24. august 2016 at 00:07

    Mul on väga, väga hea meel lugeda, et Mari ei saanud järjekordselt uut diagnoosi vaid hoopis mõistliku ning igati loogilise järelduse eelnevatele arstlikele/psühholoogilistele vaatlustele. Töötan ise laste- ja noortepsühholoogina Saksamaal ning kohtan oma igapäevases töös palju vanemaid, kes sarnselt teile on oma last hoole ja armastusega kasvatanud, kuid sellegi poolest on tekkinud teatud probleemid. Seetõttu olen ma täiesti veendunud, et kui antud terapeudi juhtnööre järgite ning teatud väikesi muudatusi Mari kasvatusel teete, saavutate väga toredaid edusamme! Etteruttavalt võin käsi südamel lubada, et teie lapsed tänavad teid tulevikus, et neist toredad ning korralikud inimesed olete kasvatanud!

  • Reply Maria 23. august 2016 at 23:25

    Tead jaa päriselt kaa peavad reeglid olema! Aga ma ei tulnud noomima ja parastama sind. Ma olen kahe lapse ema nagu sinagi varsti. Mu esimene laps on põrguline saab kohe 3 aastaseks. Kakleb, loobib asju ja märatseb kui oma tahtmist ei saa. Samamoodi hellitasime ta ära kodus. Nüüd oleme ennast kokku võtnud. Ta ei saa enam nänni kuna ei söönud korralikult ja tead paranes söömine päris palju. Me ei premeeri enam teda jonni eest ja tead see isegi toimib. Ta on nt õppinud enda järgi koristama ilma suurema jonnita. Aga jaa raske on :D kohe oleks pidanud range mamps olema :D mees oleks ka pidanud olema range isa. Aga camoooon see on ju tema nunnu väike printsess ju :D nii et jaaa. Keeruline olukord.

  • Reply nt 23. august 2016 at 23:24

    See pilt on küll täiega creepy, lapsel oleks nagu hundikurk (lõhe ülahuulel). Eks perealbumisse on muidugi armas panna aga ma muretseks vigaseks ennast sellise pildi peale ilmselt.

    • Reply Mallukas 24. august 2016 at 06:21

      Ma arvan, et selline asi oleks ammu diagnoositud, mis mul enam muretseda :)

    • Reply Ma 24. august 2016 at 06:58

      See on küll ülirumal jutt! Pildilt on selgelt näha, et mingit lõhe lapsel küll pole ja kui olekski, oleks see ammu diagnoositud, eriti veel 3D-s.

    • Reply Reg Ina 24. august 2016 at 11:24

      Tegelikult kui hoolikalt vaadata siis selle Projekt 2. 3D pilt on täitsa Mini Mallukas ju.(see külg vaatega pilt)

    • Reply Annika 27. august 2016 at 19:42

      Selle nimi on ”jänesemokk”, mida sina silmaspead. Aga nendelt piltidelt seda küll näha ei ole. Täiesti ilus ja armas beebikas, klassikalise ülahuulega. :)

  • Reply Aave 23. august 2016 at 23:19

    Mõtle kui vahva – minu noorem poeg on olemas tänu Dr. Szirkole. 1988.a. oli ta Võrus noor arst – kena, tumedate silmade ja mustade lokkide ja naljaka aktsendiga.
    Tegelikult olin otsustanud aborti teha, sest abielu ei sujunud ja 3.ndat last ei tahtnud ja tehtigi, aga millegipärast kõht kasvas edasi. Vanemad naisgünekoloogid tahtsid uut rasedust kirja panna, aga kuna allesjäänud loode oli suur, sundisid sünnitust esile kutsuma – 4- 5 kuul.
    Istusin ooteruumis ja nutsin, kui Dr. Szirko kutsus enda juurde,kuulas ära ja keelas sellise tegevuse kategooriliselt, väites, et see on väga ohtlik.
    Raseduskaart oli ära nende muttide poolt “kaotatud” – kirjutas uue. Hirmul olin, et kas laps saab terve olla, kui on vaakumiga tõmmatud ( või mis sel jubedal protseduuril toimetati).
    Käisin raseduse lõpuni ultrahelis – ta ise tegi Tartus – luges sõrmed- varbad üle, kõik olemas.
    Poeg sündis täiesti terve. Doktor ütles, et ju ta oli nurga taga ja ei lasknud end tappa.
    Kallis poja on! Nüüd siis 27.aastane – töökas ja tubli!
    Kui veel kohtute Dr. Szirkoga, soovige meie poolt tervisi!
    Olge ise ka tublid! :)

  • Reply Lilith 23. august 2016 at 22:58

    Hahahhahaa selle laulusõnade koha peal tulid mul hoopis ühed teised laulusõnad mõttesse :DD. “And I can’t turn the wheel, but if I could, would it be any different?”

  • Reply Ireen 23. august 2016 at 22:54

    Kuidas sa üldse suutsid kolm pikka aastat nii leebelt võtta?!? Ma esimene aasta-poolteist olin ka ninnu-nännu, aga lõpuks viskas küll siibrisse see manipuleerimine ja ära kasutamine! Nüüd peaaegu neli ja koristab ise oma tuba (topib mänguasju riiulisse ja voodi alla kuhu parasjagu mahub aga põrand on vähemalt puhas), sööb laua taga ja teeb muudki. Noh, nii tubli, teab isegi oma nime ja värki..? Aga kolmeselt ei rääkinud minu plika ka palju, paar sõna ja lauseid veel ei moodustanud. Nüüd kaks-kolm kuud tagasi hakkas rohkem lauseid ütlema. Laule kaasa ei viitsind laulda, ei viitsinud laulusõnugi õppida ükshaaval. Suht tuim tükk oli. Ma ei teinud suurt numbrit sellest ja kuhugi psühholoogi või eraarstide vahet ei jooksnud, mõtetu oma ajakulu ja lapse väsitamine. Kõik tuleb omal ajal. ? Aga palju jõudu ja jaksu ja tugevaid häälepaelu sulle, füürer Rutt (ka minu hüüdnimi kodus). Ps. Mari on armas!?

  • Reply K. 23. august 2016 at 22:51

    Kusjuures, lohutan, sa pole ainus selline lapsevanem. Vaadates kõrvalt oma õde, siis vahel tahaks talle tohlaka anda.
    “L. tule aita need asjad mis sa ümber kallasid tagasi korvi korjata”
    “Ma ei saa” vastab mudilane ja kõnnib minena, ema korjab asjad kokku. Tegu 3,5 aastasega.
    Mõnikord kui ta mulle hoida on jäetud, olen nagu füürer samamoodi ?? Kui said ümber ajada, saad ka kokku korjata, nutab ja korjab. Ta teab, et ema annab järgi aga minuga pole seda lootustki. Niiet, ära tunne endal süüd (mina ei tunne, isegi mitte võõra lapse puhul?????, sest lasteaias nad ju tegelikult peavad seda tegema)
    Ja uus beebi, on sarnane Mariga, aga no mitte äravahetamiseni. Oleks veider ka kui neil midagi ühist poleks ??
    Edu Mallukas ?

  • Reply Andra 23. august 2016 at 22:50

    Lapsevanemaks olemist õpitaksegi kogu elu! Mis ühele ei sobi, sobib teisele ja nii edasi.
    Nüüd ma saan aru, mida ema mulle koguaeg korrutas, “küll ühel hetkel tunned omal nahal” :D Juba 7 aastat tunnen ja tundub et tunne on sama, mida minu ema samal ajal tundis :D
    Ja see tõestab, et siplesid juba emad-isad meid endid kasvatades!
    Vahvad olete te ikkagi ja küll ühel hetkel on kõik paigas! :)

  • Reply Janne 23. august 2016 at 22:45

    See liigne hea olemine maksab mulle siiamaani kätte , ikka taidlen oma 6 aastasega :( Neljapäeval tuleb esimene sõit Tartusse , esimesele psühhiaatri visiidile . Varem polnudki nagu tegelt suurt muret sellega , aga lasteaias lõi see välja ja igasugused logopeedid saatsid meid sinna . Asi tuleb kontrolli alla saada enne kui ta 2017 sügisel kooliteed alustab .

  • Reply Erika 23. august 2016 at 22:42

    Ma ütleks, et see postitus oli täpselt minu kapsaaeda. Tuleb ka ikka reeglid paika panna. Külmikule tellisin juba mõned päevad tagasi nö lukud ära. Mu 1a 10k käib seal koguaeg rüüstamas ja suu matsub hommikust õhtuni ? Sama asi ka 9a Ainult näksitakse ja siis kui söök valmis ei sööda. Kas pole isu või ei maitse. Ja kui pisemal jonni tuurid peal siis olen ikka nunnutanud, et paha tuju ja trots üle läheks. Olen ka lapsi täitaa valesti kasvatanud. Aeg korralikuks emaks hakata. Aitäh Sulle Mallu, et jagasid näpunäiteid mida isegi nüüd praktiseerima hakkad.. Palju edu meile ☺

    • Reply Maarja 24. august 2016 at 22:36

      Appi, ma kasvatan ka ühte sellist :D Koguaeg käib sahtli kallal nänni nõudmas ja sooja söögiga pirtsutab ikka korralikult :D
      Ma olen üritanud kuri olla ja jätnud ta järgmise söögi korrani nälga, kui pirtsutab.. aga no kahju on lapsest ju, ikka pakud midagi muud. Laps 1,6 aastane alles ja läheb nüüd lastehoidu ja ma hirmsasti kardan, et hakkab seal ka iseloomu näitama ja jääb nälga :P

  • Reply Tiina 23. august 2016 at 22:40

    Kuidas dr. Szirko tundus? Olen ise mõne nädala pärast samuti tema juurde minemaa tasulisse 3D’sse. Siis teaks, milleks valmis olla. ?

    • Reply Mallukas 23. august 2016 at 22:42

      Hästi vaikne, megatõsine. Kui ma midagi ütlesin, oli vait. Küsimustele vastas peale piiiiiiii-iiiiika pausi, mille käigus tekkis mul natsa juba imelik tunne, et kas ta üldse kuulis või :D Aga samas lõpuks vastas kõigele, aga väga konkreetselt ja pikka juttu temast välja ei meelita :D

      • Reply Tiina 23. august 2016 at 22:49

        Ooeh… selliste arstide vastuvõttudel tunnen end alati nagu üle ääre voolav vaht vms. Juba kujutan neid pööritavaid silmi endal ette. Aga tänud siiski! ?

        • Reply Kats 24. august 2016 at 09:55

          Dr.Szirkosid on kaks…noorem igatahes on küll ülilahe ja jutukas ning väga viis pluss suhtumisega :)

  • Reply aka 23. august 2016 at 22:36

    Nii äge, et mõni arst ikka tõdeb ka seda, et Marike on laps nagu laps ikka. Palju õnne heade uudiste puhul ?
    Ja ma juba facebookis vaatasin, et Lemps on pildil tãpselt Marikese nãgu…

    • Reply Mallukas 23. august 2016 at 22:38

      Ma mõtlesin ka, et kui ratsionaalne on juubeldada selle üle, et ma ise sitt vanem olnud olen, aga oh well :D mis kehvasti, see uuesti :D

  • Reply Elis 23. august 2016 at 22:33

    Kurjam, ma alati lugemuse ajal mõtlen, et vohh, seda tahan kommenteerida ja toda ka.. ja kommenteerima asudes on kõik meelest läinud :D
    Aga… alustuseks suuuuur aitäh sulle! Et seda saagat Mariga jagad- see on hoiatuseks paljudele, nii ka mulle :) juba praegu tundub mulle, et olen liiga “hea” ja 10 kuune pojake tahab taaaasapisi pähe istuda, eriti just selle söömise teemaga.
    Ja.. uus beebi on ju täitsa teist nägu! Mari ninake on pigem nagu natuke üles poole hoidev, Lempsi oma aga pigem selline allapoole hoidev. Ühesõnaga, saad ju ise ka aru :D :D
    Ja palju edu, jaksu ja kannatust homseks! :)

    • Reply Mallukas 23. august 2016 at 22:36

      Mulle tegelikult üldse ei meeldi pahandada ja käskida ja kamandada, aga no paraku vist tuleb seda teha. Reaalselt see terapeut ütles, et lapsi tuleb samamoodi kasvatada nagu kutsikaid, et mis siis, et armsad, erandeid olla ei tohi, ainult reeglid :D Jube hitlerlus, aga noh, ju siis pikas perspektiivis ikka parem lapsele.

      Aga kui sa tunned, et hakkab sama rada minema, siis sul veel aega muutuda. Sest mulle öeldi, et sellist käitumist annab ära “treenida” umbes aastaga :D Jehhuuu, aasta õnne ja rõõmu :D

      • Reply Elis 23. august 2016 at 22:42

        Jep, ega ei ole tore tõesti pahandada.. aga no mis sa ära teed, tahad ju ikka lapsest “normaalse” inimese kasvatada. Nähtavasti peavad nad ju igasugustele standardidele vastama, muidu saavad tiitli juurde (üligigamegaraske vaimse puudega!!!)
        Veelkord- edu, jaksu ja kannatlikku meelt nii homseks, kui ka siis järgnevaks aastaks :P :)

      • Reply keit 23. august 2016 at 22:44

        Ähh egas siis ei pea kohe kuri olema. Tehke asju koos, koristage asju koos. Las viskab prygi prygikasti jne :)

        Mari on nii vahva!

        • Reply Mallukas 23. august 2016 at 22:49

          Mariga paraku on nii, et ta EI TAHA neid asju teha :D Ta tahab, et mina teeks ja kui ma teda ka palun appi, siis jookseb ära ja kui tagasi toon, siis on juba nutt lahti, et appi, piinatakse, sunnitakse TEGEMA midagi :D

          • Kat 24. august 2016 at 00:21

            Ei-ei, rangelt vastupidi: mitte tema sulle appi, vaid SINA TALLE (heal juhul noh) natuke appi – sina füürer, tema käsualune :DD sina korjad ühe mänguasja, tema kümme :)

  • Reply K 23. august 2016 at 22:31

    Loodan et saad aru et elu hakkab mōnes mōttes raskem olema kui kaks last majas. Kui Maril kăitumisega probleeme ja harjunud saama mida tahab siis beebi tulles vōib asi eriti hulluks minna, isegi beebile ohtlikuks vahel kui Mari hakkab oma lapse mōistuse mōttes kōiges halvas “beebit sűűdistama” ja oma nördimust tema peal vălja elama. . Vōib haiget teha jne.

    • Reply Mallukas 23. august 2016 at 22:33

      Tänks, captain obvious!

    • Reply Marianne 24. august 2016 at 06:36

      Minul on ka 3a laps üsna jonnakas kohati ja keeldub käskude täitmisest. Beebi sündi kartsin just tütre käitumise pärast. Aga õnneks on ta vennaksega imearmas ja hea, ning jonnib ja taidleb ainult vanematega edasi :D
      Ma arvan, et oleneb ikka sellest rohkem, kas laps tahab teistega meelega kiuslik olla, või ta on lihtsalt harjunud olematuid piire kompama. Ei hakka ta, sõbralik ja teistega hästi käituv laps, järsku agresiivseks.