Nagu ma eile siin rahulolevalt puhisesin, siis saime telekatoa ka värvitud ja nüüd ma võiks ju tegelikult jalad seinale visata, sest kodu näeb juba päris normaalne välja. Ah, ma raudselt hakkan täna veel koristama ja teen ehk mõned pildidki, aga eks näis. Igatahes kuna täna on esimene päev, mil mul polegi mitte midagi vaja värvida või pahteldada, siis saan rahus pühenduda teistele asjadele, mis unarusse jäänud on. Näiteks blogi. Ma tahtsin kirjutada ju oma uuest vankrist, mis iga kell saabuma peaks ja siis üldse emadnduse värgist ja Mari potil käimisest ja… Aga ma alustan sellest, et täna tundsin ma ennast nagu mingi… suur lapsevanem.

Nimelt oli Mari lasteaias koosolek, kus pandi südamele, et kuna enamik lapsevanemaid ostavad asju samadest kohtadest, siis on kindlasti vaja, et riietel oleks nimed peale kirjutatud. Et noh, nad ei pruugi muidu aru saada, et mis kampsun nüüd kelle oma on. Eelmisel aastal ma seda nimede sissekirjutamist ei harrastanud ja üldse sisse kirjutada tundub tobe, sest kunagi on need samad joped näiteks Lempsi omad ja siis peaksin ma sealt Mari maha sodima ja Lempsi nime asemele kirjutama.

Seega tegin ma tellimuse nimeline.ee lehelt ja tellisin paar lehte kleepsusid, et Mari asjad ära märgistada. Ja sellega ma siis täna hommikul tegelesingi. Muudkui kleepisin, nagu need lapsevanemad, kelle võsukestele on vaja kooliaasta alguses pabereid raamatutele ümber panna. Imelik, milllal ma nii vanaks sain, et selliseid ema-asju kodus toimetan? Aeg ikka lippab.

PicMonkey Collage-6

Ma neid triigitavaid veel kasutanud pole, ma ei teagi, kuhu ma võiks midagi sisse triikida. Kleepida tundub lihtsam. Ja kui ma juba triikima hakkan, siis ma leiaks kapist sada muud asja veel, mis triikimist tahavad ja siis ei oleks täna minu “arvutipäev” vaid jälle sujuvalt “olen kodujumalanna” päev.

Muuseas, kui ma juba siin lasteaedadest ja riietest räägin, siis sattusin ükspäev pahase lapsevanema arutelu peale, et ühesõnaga keegi oli lasteaias tema lapse kapist teisele lapsele tema lapse riideeseme selga pannud. Ma ei saanudki aru, mille, aga see miski sai igatahes poriseks. Kommentaaris mainiti kummikuid ja pükse, et siis emb-kumb. Igatahes oli see ema väga vihane, et tema lapse asju niimoodi võeti ja üldse oleks aus, kui see laps, kellel asjad puudu, oleks karistuseks toas passinud (söögitädiga), kuni teised õues on. Et noh, siis räägib vanematele ja nad kõik õpivad sellest veast.

Ja minu hämminguks olid kõik seal nõus. Et no jumal, mis kasvataja paneks VÕÕRA LAPSE ASJAD SELGA ja niimoodi on ikka väga ebaviisakas teiste kappides sobrada ja no üldse… Üldine hala. Ma jälle pean tunnistama, et Maril on paar korda võõras kampsun, müts, sokid jalas olnud, kui enda omadega on midagi juhtunud, või kapis pole näiteks sobivat. Ala, et tuleb lasteaeda õhukese mütsiga, aga päeval läheb nii külmaks, et siis pannakse kellegi teise lisa paksem müts pähe. Ja sama moodi olen ma Mari pusa näinud ühe poisi seljas ja ma ei tulnud selle pealegi, et hüsteeriasse minna, et kes andis loa meie kapis sobrada.

Naljakas… Mis see lapse süü on, et ta nüüd toas peaks passima. Või no veel hullem, õues külmetama. Ma saan aru, et pole jah viisakas pärast neid poriseid asju kappi tagasi loopida, aga kui need nt vanemale kaasa antakse ja palutakse järgmisel päeval puhtana tagasi tuua, milles siis mure?

Mulle jäi veel meelde lause, et “mul pole taskud sajalisi täis, et enda lapsele aina uusi asju osta!!”. Ma ei tea, pesemine ei maksa sada euri ju?!

Õudne ikka, kui “pind persses” osad vanemad olla võivad… Õnneks meie lasteaias selliseid vanemaid ei ole ja ma arvan, et keegi neist seal ei lähe hüsteeriasse, kui laste riided mõnikord teiste seljas on, kui hädaolukord seda nõuab. Või mis teie arvate? On suur asi?

Pikk soig nüüd sellel teemal, aga no niiväga jäi hinge kripeldama, mis ma teha saan.

Ja jutu lõpetuseks tahan ma mainida, et www.nimeline.ee leheküljelt saate te 15% allahindlust, kui panete sisse sooduskoodi MALLUKAS. See sooduskood kestab kuni septembri lõpuni ja sellega on niigi soodsad hinnad teile veelgi mõnnamad :)

Jaga: