Täna käis mul külas sõbranna, kellega juttu puhudes meenus talle meie vestlus eelmisest talvest, mil ta rääkis mulle mingist korrast lapsega seoses, mil laps teda hirmsal kombel närvi ajas, et hakka või röökima või saada laps DPDga otsemaid orbudekodusse. Ma mäletan ise ka, et kui ta mulle seda rääkis, siis ma imestasin, et issand jumal, kuidas saab üks väike laps nii vihaseks ajada, et tahaks või lausa tutistada või laksu anda? Lapsed on ju nii nunnukesed ja väiksed ja mulle ei tuleks sellised mõtted pähegi!
Nojah,, järjekordne elav näide sellest, et mida aeg edasi, seda rohkem mõistan ma seda, et ei tasu teisi hukka mõista, enne kui ise samas olukorras olnud ei ole. Sest mina nüüdseks olen küll sellistes olukordades olnud, kus Mari käitumine on mind viinud sellisesse punkti, et ma ei tea, kas ma nüüd tahan ise karjudes metsa poole joosta, või tema sinna viia ja puu külge siduda edasisist saatust ootama. Ilmselt oli asi selles, et veel eelmisel talvel ei nõudnud ega käskinud ma Maril midagi tehagi, mida ta teha ei tahtnud, mistõttu ei tekkinud meil ka kunagi konflikte. Mis tülisid meil olla oleks saanudki, kui ma lasin tal teha, mida ta tahab ja midagi kokku koristama ka ei pidanud ja üldse, elu nagu lill.
Nüüd, seevastu, on asi selle võrra nirum mulle endale, sest proovida panna last tegema asju, mida ta pole kunagi tegema pidanud, on paras kepp katsumus. Tõesti oleks vist palju lihtsam juba eos olnud talle mingeid reegleid peale suruda, et noh, kui ikka asjad laiali loobid, et siis tuleks need kokku korjata ja muud säärast. Aga oh eiiii. Mul oli vaja ju eeldada, et ta on veel nii väike ja kohemaid, kui ta aru saab, küllap ta siis ise ennast vabatahtlikult koristama pakub. Kes veel nii arvab, siis ma säästan teid ja ütlen kohe, et see süsteem ei tööta kahjuks.
Seega pean ma igapäevaselt maha pidama võitlusi teemal “Mari, korja need viinamarjad kokku!”, “Mari! Raamatuid ei tohi laiali loopida, vali üks ja teised lähevad riiulisse tagasi!”, “Mari! Ei tohi plastiliini Lottele kõrva panna!”. Esiteks vihkab Mari seda, kui ma tal üldse midagi teha keelan. Miks ei tohi koerale plastiliini kõrva panna, kui see kõrv nii ahvatlevalt ripakil avali on? Miks ei või endale vetsupaberit kanni vahele pressida ja niimoodi ringi joosta? Miks ei tohi emmele nätsutatud magusat stuffi pähe hõõruda? Miks ei tohiks õunu vetsupotti visata? Miks ei tohi telekat palliga looopida? Talle vist tundub, et kõik vähegi põnevad tegevused on tema jaoks keelatud ja nõnda ma seletan talle, et emme saab aru, et see tundub tore, aga tegelikult on see paha, sest keegi saab haiget või midagi läheb katki ja siis on kõik väga õnnetud. Ja emme saab aru, et Mari läheb kurjaks, kui ma tal keelan asju teha, aga ma olen ka vaid inimene ja ma ei taha, et me elaks urkas, kus vetsupott on õunu täis ja koer plastiliini täis topitud.
Arvate, et ta siis noogutab mõistvalt “jah, ema!” ja koristab selle laga ära? Eiiiiii. Tal on vaja hakata naerma ja minema joosta. Kui ma ta tagasi toon, siis hakkab ta nutma ja laseb ennast lödiks. Siis proovib asju veel rohkem laiali loopida, ise vihastudes. Siis nutab natukene veel. Siis naerab. Siis hakkab mind lööma. Kui mind lüüa ei saa ja Lotte ette juhtub jääma, saab Lotte mõne lataka. Sellest sünnib uus tüli vana tüli sisse, sest “Mari!!!! Lüüa ei tohi, teised saavad ai-ai ja hakkavad nutma!”.
See ajab teda jälle vihaseks. Siis proovib ta ikkagi minema jalutada. Siis hakkab naerma. Siis jälle nutma. Siis jälle vihastab. Ja kogu selle taidlemise aja jooksul oleks ta saanud MILJON KORDA ÄRA TEHA SELLE, MIDA MA PALUN!! Aga eiiii, ikka on vaja vigurdada ja karjuda ja nutta ja solvuda ja peksta ja taielda ja mulle näkku naerda, kuni ma lähen lõpuks niiiiiiiiiiiiiiii närvi ja tahaks sada korda alla anda ja ise selle kuradi jama kokku koristada, sest ma ei suuda selle deemoniga enam taielda, aga seda ka ju teha ei tohi, sest alla ei saa ju ometi anda. Ja siis sa kempled edasi ja korrutad nagu katkine plaat oma palvet ja heal juhul tehakse natukene midagigi ära ja halvemal juhul saad lihtsalt litaka piki vahtimist.
Ja sellel hetkel on küll selline tunne, et püha jumal, aaaaaa, SELLE pärast mõned vanemad oma lapsi peksavadki!! Aaaaaa!!!! 😀 Mitte, et ma hakkaks või oleks hakanud Mari iial peksma, püha jumal ei, aga ma ei saa salata, et mul on närv nii püsti küll olnud, et mul tekib tunne, et oiiiiii kurja ma sulle siin alles näitaks uut ja vana ühe vitsaga. Mitte, et mul kodus vitsa oleks ja ma arvan, et ma vist ei suudaks kunagi Marile vitsa anda ka, aga no MÕTTED on olemas olnud. Pean tunnistama. Eks teine osa mõistusest saab ju kohe aru, et no loomulikult oleks väga tobe last lüüa, kui ise käid päev läbi ja soiud teisele, et lüüa ei või, eksole.
AGA MIKS, JEESUS, NEED LAPSED VAHEPEAL NII NÄRVI AJAVAD?! 😀
Et te nüüd ei arvaks, et ma mingi närvihaige olen, kes siin oma lapse peksmisest unistab, siis ma ütlen kohe ära, et nii hull see asi pole. Ma tegelikult olen Mari puhul väga pika kannatusega ja suudan ennast enamasti lihtsalt välja lülitada, kui ta lihtsalt vingub ja viriseb. Miks ma selle postituse üldse kirjutasin ongi selle pärast, et teised lapsevanemad ei tunneks, et nad on üksi. Sest reaalselt see laste päriselt KASVATAMINE on jube närvesööv ja raske. Isegi siis, kui sul on olemas suurepärane tugivõrgustik, on see kohati keeruline. Mul on sellega niimoodi kuidagi läinud, et ma olen paar-kolm korda tõesti nii viimasel piiril närvi täitsa kaotanud ja jumala ära flippinud ja täiest kõrist röökinud nagu viimane vaimuhaige, aga seda vaid siis, kui näteks Kardo on kodus ja valmis kohe üle võtma. Kui ma Mariga kahekesti olin, siis surun ma igasuguse raevu sügavale ja olen umbes selline:
Ühesõnaga, minu poolne high five kõikdele emadele, kes igapäevaselt kemplevad oma ihu viljadega. Olgu see siis kahene, kes ei taha oma asju kokku korjata, või 15-aastane, kes leiab, et sa rikud ta elu ära, kui ei lase tal teise Eesti otsa peole sõita. Emadus on vist parim viis, kuidas a)saada endale raudsed närvid b) lõpetada hullaris.
Tõsku käsi, kes vanematest on sama tundnud? Mida te siis sellises olukorras tavaliselt teete? ERITI huvitaks mind nende vastus, kelle mees näiteks igapäevaselt kodus pole? See tundub mulle veel eriti võimatu…
106 kommentaari
Oh, kui tuttav tunne. Pean tunnistama, et mina vahel olengi röögatanud 🙁
Ma lihtsalt ei kannata laste niisama jonnimist. Ja, ma saan aru, et lapse jaoks pole see niisama jonn. Temal on selleks põhjus, aga mina seda põhjust ei aktsepteeri või ei tunne, et see nüüd jonnimist vajaks. Juba lapsena mäletan sugulaste laste pealt kuidas mind niiiiiiii närvi ajas, kui nad niisama jonnisid. Ei nad saanud haiget ega kuidagi muud moodi viga, et peaks karjuma 20 minutit jutti. Mul oligi tunne, et oleks minu laps siis tead võtaks kohe vitsa. Kui esimest last ootama jäin, siis mõtlesin küll ausalt hirmuga, et kuidas ma küll toime tulen, kui laps röögib ja jonnib. Kui on põhjus (minu jaoks), siis muidugi ma lohutan ja poetan ka ise vahel pisara.
Jonn meie peres on peamiselt tingitud väsimusest. Nt, kui lähen talle enne lõunaund lasteaeda järgi. Siis leiab sada põhjust (sokk on valesti jalas, müts ei ole hea, kummik on pahasti vms), millest tuleb ka jonn. Kodus ei tee ta lõunaund alates teisest eluaastast ja tegelikult väsib ta lõunaks ära, kuid mitte mingi valemiga ta silmi kinni ei pane. Ja siis võibki paar tundi olla sellised, mis ajab hirmsasti jonnima.
Mees on mul kodus kuus umbes 8 päeva. Aga pean tunnistama, et kui laps oli väiksem vajasin rohkem seda, et ta kodus oleks. Nüüd saame lapsega ilusti hakkama. Suur laps juba (4), saab aru ja mõistlik tütarlaps. Temaga saab arutleda ja kompromisse luua. Imikuaeas vajasin meest rohkem. Nädala lõpuks tundsin ennast kui tühjaks pigistatud sidrun. Mul oli ideede puudus, mida lapsega teha. Kõik mängud olid mängitud, ringides käidud. Kõik tundus ära leierdatud ning vaheldus nii mulle kui lapsele kulus ära.
Mind ajas, aga see vihale, et kuigi ma olin enamuse ajast lapsega (just beebieas) kahekesi, siis oleks tahtnud, et mees või vanemad vahel oleksid lapse niisama võtnud. Mitte siis, kui oli näha, et ma ärritunud. Ja just enam ärritas mind see, et kutsuti: tulge külla, tahaks last näha! Mees rääkis, kuidas ta tahaks ikka meiega koos olla. Ma ikka lootsin, et saan natuke puhata. Kasvõi käia üksi jalutamas, poes või lihtsalt minna teise tuppa ja istuda… Oh jutt läheb juba teemast välja…
ojaa, huvitav on endal olnud, kui korraga on kodus samast soost terrible two ja horrible 3… õnneks nüüd üks on juba 4 ja teine kohe varsti saamas 3. Lisaks veel isa lastel, kes eeldab et 1 aastaselt lapsed peavad vaikides sööma noa ja kahvliga surmtõsiste nägudega ja kes mängivad nii, et 1 asi korraga ning kära-müra-mürgeldamist pole ning et kodus on laboripuhtus! Lastega aitas hästi sõbranna antud nipp, et kui mänguasju ära ei korista, siis räpakollid viivad need ära. 1 x viisidki legod ära räpakollid – siis saatsime kirja nende nõukogule, et edaspidi koristame ja palun vabandust ja siis räpakollidel läks see komisjoni arutamiseks et otsust saada ja 3 p pärast said tagasi… siiani koristatakse hästi! 🙂 Ja räpakollid viivad need mänguasjad, mis laiali jäävad lastele, kes hoolivad asjadest 🙂
Oo. Mina kui vihale lähen,hakkan lihtsalt lugema, et rahu tagasi saada. Ühel korral lugesin 300ni. Toimib. Sm et ma suudan maha tagasi rahuneda, selle asemel et ta peale metsalise kombel karjuda. Laps on ju ikkagi laps.
Aga ühel hommikul tuli selline äkkviha. Nagu reaalselt hommmmikul vara hakkas kamm peale ja kui hambaid pesema läksime ja ma lapsele hambapastat harjale liiiiga väha tema arvates panin ja ta räuskama hakkas ja kui see juba 10min kestis, siis ma murdsin selle hambaharja pooleks ja viskasin prügikasti. Laps muidugi ehmatas. Võttis teise hambaharja ja pesi hambad puhtaks ning käitus nagu midagi poleks juhtunud. Minul hakkas aga süda niimoooodi valutama ning läksin poodidesse talle seda sama harja otsima, aga ei leidnud. Niiii kahju oli,aga krt mõjus ka vist. Nüüd, 3 kuud hiljem leidsin selle hambaharja ka ja ostsin kohe ära.
Seeee on uskumatu missuguste asjade peale lapsevanemad vihastada saavad..
Püha jumal, lõpuks sa mõistad mida ma tunnen! Mõni päev on tõesti selline, et palveta ja küsi kannatust, et seda last mitte ära kägistada. 😀
Ei nagu… Ma ei räägi otseselt mingist tundest, mida ma just hetkel tunnen, vaid ma olen seda ennegi fiilinud 😀
Minul on ka kodus 2.2 aastane poiss, kes on nagu suur energiapall ja tàhelepanust hullunud. Kui ise emaks sain, siis ka mina sain aru, et millest need raputamie sûndroomi ohvrid tekivad. Minu poeg teeb ka kôike seda mida ûks klassikaline kahene, viimasel ajal on lisandunud ka see, et kohe pôlvili kui oma tahtmist ei saa vahet ei ole kas oleme kodus vôi ôues. Ôues ma temaga enam hakkama ei saagi ja paar páeva tagasi kutsusin mehe appi lausa, sest laps ei tulnud minuga tuppa ja kôndis jârel röökides ja öökides juba, olin nii muserdatud, et tahtsin seal samas nutma hakata, kui meest poleks sel hetkel kodus olnud, siis ilmselt oleksingi. VÂGA suur abi on mehest kui ta on pool páevagi vahest kodus vôi kui ôues mina hakkama ei saa, issiga tullakse kohe ja viimane kord ka jooksis kohe issi juurde, vôeti sûlle ja kôik làksime rahus koju, mina ûksi oleks rassinud ûhe vàànleva ja röökiva lapsega ise samal ajal ka ulgudes.
Kui mitu korda ma olen môelnud, miks ma seda tegin endale ja lapse sain, see on ju tàielik ôudus!! Aga muidugi need head hetked muudavad selle raske ja halva aja uduseks. Siiski rohkem ma lapsi ei plaani just sellepârast, et ma olen enam kui kindel, et ma lôpetaks suure tôenäosusega hullumajas. Lapse saamine ON tohutult raske katsumus ja paneb vanemad korralikult proovile, tulevad pàhe ikka vàga mustad môtted kui nârvid on âra söödud, me kôik loeme ja náeme, et kôik emad ei suuda adekvaatselt môistust sâilitada ja juhtub kurbi asju.
Mina võtsin juba väga kaua aega tagasi kasutusele 1,2,3 süsteemi. Toimib väga hästi. Kui oli lasteaia laps ja lasi mul kolmeni lugeda, istus toolil. Tänaseks on tegemist koolilapsega. Tavaliselt ma üle 2 lugema ei pea. Aga 1 x olen ka sinna jõudnud. Korjasin riided porandalt, manguasjad jne. Puntraga aknast välja. Laps ei osanud mitte kuidagi reageerida, aga ei votnud kaua kui tormas alla, tõi asjad tuppa ja rohkem pole aastaid lugemisega 3 ni pidanud joudma.Teab, et enne kohustused, siis lobu ja toa koristab enne magama minekut ära. Nii, et super süsteem kui kindlameelseks jääda.
Sorry, aga asjade aknast välja loopimine tundub nagu too much..pärast on lastekaitse ukse taga 😀 et nagu poolearuline ema loobib lapse asju aknast välja 😀 ???
Absoluutselt mitte. 😀 Seda sai tehtud vaid 1 x ja ilmselt ka viimast. 😀
Mul kodus 2 aastane põnn ja oi kuidas ta suudab vahest mu endast välja viia. Loobib samamoodi asju, lööb, röögib ja laseb veel lödiks ka kui sülle võtta. Päris mitu korda olen kössitanud teises toas varjul, et jumala eest millegagi piki kuplit ei saaks. Aga poisile ju pakub see nalja.
Mees tuleb alles 5-6 aeg õhtul töölt ja alati sokutan lapse tema kaela. Imekombel on isaga ta nagu ingel, ei mingit jonni ega pahandusi 😀
Mul on kaks last (3 ja 1), lastega olen enamasti üksi, kuna mehel on pikad tööpäevad. Kuigi mu lapsed olid väga-väga oodatud, siis tänaseks päevaks olen ma jõudnud sinna punkti, kus ma reaalselt kadestan oma lastetuid sõbrannasid ja igatsen taga seda aega, mil ma olin oma aja peremees ja oli vabadust teha ja olla. Samas tean, et see on lihtsalt tingitid minu hetke kurnatusest ja olen õnnelik, et mul lapsed on. Tean, et needsamad lastetid sõbrannad lähevad päeva lõpus tühja koju, kuigi nad ka juba ammu igaysevad omale last.
Aga väga tore on siin teiste emade kogemusi lugeda, mõned situatsioonid on nii tuttavad ja naljakad. Oleme tugevad ja hoiame kokku-emmede gäng 🙂
Hiljuti kuulsin üht ütlust, et lapsi kasvatatakse mõtete, mitte sõnadega. Kui asjad on maas laiali ja otseselt mind need ei sega, kuid palun lapsel need siiski ära panna, siis ta ei tee seda. Aga kui ma mõtlen sellele, et need on vaja ära panna ning seda palun, tehakse kohe. Konsentreerumine on minu jaoks asja võti. Nii toimib iga käsk alati.
Mis sinu kasvatusteooria muidu enne psühholoogide pealesurutud(?) kasvatusmeetodeid oli kui Maril mingeid kohustusi polnud?
Ma ei mõelnud tegelikult otseselt üldse mingite teooriate peale. Lihtsalt jooksvalt elasime 😀
No minu abikaasa on kõige kauem kuni 6 kuud merel. Sel ajal olen mina lastega. Hoidja on ainult kasutusel kui ise tööl olen, seetähendab, et kõik oma vabad hetked olen oma poistega(3 ja 2). On päevi, kus lihtsalt tundub, et tuleks endal mingeid asutusi külastada aga õnneks mööduv nähtus. Kuna abikaasa algusest peale pärast laste sündi merel olnud, teadsin kohe, et tuleb reegleid ja päevakava koostada, et oleks lihtsam lastel kui ka minul. Ütleme nii, et kõige hullemast olen pääsenud kuid see on pidev töö. Nii, et palju jõudu, sest suur töö tuleb ära teha aga see on seda vaeva väärt, usu mind 🙂
Siit mitmest jutust on käinud läbi väljend -laps L O O B I B asjad ,raamatud laiali.Tegelikult on kaks võimalust ,kas jätab laokile või tõesti loobib.Ega keelamine ei aitagi.Jälgi last,mida ta teeb riiuli juures ja kui loopimiseks läheb,räägi talle et näe ,emme ei pillu kunagi raamatuid,miks sina seda teed?Ja nii korduvalt.Raamat läheb katki,kukkumine on valus,teeme proovi kui ei usu!Laps jonnib ja karjub bussis.Ütle talle et kuulaku,vaadaku ringi kas keegi veel karjub.Uskuge mind,jääb vait-järgi proovitud,aga see kõik nõuab kannatust ja selgitust.Keeld -ei tohi-tekitab pigem trotsi ja suuremad lapsed hakkavad piire kompama ,kaugele minna võib.Ära lase probleemidel suureks paisuda,lahendage need eos.Aga veelkord ,kannatust!!
Pingelistel hetkedel hakkan tavaliselt kõva häälega ja hästi kõrgelt laulma Nexust: “HINGETUNA LANGEN SU KÄTE VAHELEEEEE!” või mingit muud trendikat viisi, see ehmatab tavaliselt lapse korraks vait 🙂
Kodus ma muidu eriti ei laula, mõnikord, kui mõmmi unelaulu või rongisõidu üles võtan, siis pooleteisene vaatab (endal suu lahti) mu suud nagu “what is this magic mis sealt välja voolab?!”
Abikaasa ütles eile õhtul: “Nii hea, et ei pea homme äratuskella panema, saan magada nii kaua kui tahan.”
Siis vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime kõva häälega naerma. Poja ärkab enne seitset.
Ahaa, päris hea! ???
Need koledad hetked lähevad väga ruttu meelest ja kui laps tuleb kallistab, teeb pai ja ütleb, kui kallis emme on, siis ongi süda juba sulanud ja see meeleheide unustatud.
Ma ka arvasin sama kui pidevalt õe lapsi hoidsin ja endal veel polnud.
No mina olen ÕNNELIK ema oma kahe poisiga kellest üks kolm ja teine alles aastane. Ja mees käib kodus harva, on teises Eesti otsas tööl. Issand kui hea on lugeda su postitust!! nagu päriselt.
SELLISTEL hetkedel mida iga päev mitmeid kordi juhtub, on tõesti raske olla üksi kui pole nö. Üle Anda 😉
Ja kõik see mis sul, on mul duublis ning kui elamine segi, omal juuksed püsti tuleb mees koju et “kallis, mida sa üldse teinud oled, tolm võtmata, elamine segi?” on küll tunne et krt! Mimd tõesti ei koti see tolm kui kaks vaimust vaevatud laps mind Jamejalga saata proovivad!! 🙂 tema seda ei näe ju mis toimub. Nagu mingi vandenõu poistel minu vastu.. Aga saan hakkama ilma vägivallata 😉
mina soovitan http://www.sinamina.ee/gordoni-perekool
ise käisin ja väga positiivne kogemus ja tõesti oli suureks abiks, Ma käisin kui laps oli 3ne. Oleks teadnud,et selline tore asi on, oleksin varem juba läinud
Mul on ka ikka närvi korralikult mustaks ära visanud. Tahaks samamoodi röökides ringi joosta nagu sa kirjeldasid. Abikaasal on mul elupikad tööpäevad, mis tähendab, et olengi terve lapse ärkveloleku aja üksi ja ei saa rasketel hetkedel üle ka anda. Muidu ei olegi nagu hullu ju, aga iga keelamise peale ta lihtsalt röögib nii hirmsasti, et meile kutsutakse varsti politsei ja tuletõrje ja sotsiaaltöötajad ja lastekaitse kohale( vähemalt tunne on küll selline, et kohe see juhtub). Naabreid kohates uuriti, et kas meil on kaksikud või mitu last? Kui mainisin, et ei üks, siis olid neil silmad suured (vist ei suutnud uskuda, et üks kahene sellist seakisa suudab teha).
Minul puberteet plikal ja nutab kui ei oska midagi õppida,seletasin, et nutetakse siis kui saadakse haiget või kaotatakse keegi lähedane, aga mitte inglise keele sõnade õppimise pärast. Tõmbas tagasi küll ja nii kui pisar tuleb, palun meenutada meie vestlust ja vaikus. Aasta tagasi oli hommikune riide panek tal nii suur mure, et kord jäi isegi minust maha koju hysteerias nutma. Piisas kui viisime peale seda koti väikseks jäänud riideid külas yhele suurele perele, kelle varbad olid tossudest väljas ja aitas våga håsti.
Oo jaa, tuttav tunne.
Püüan rahulikuks jääda, selgitada miljon korda. Eriti karmidel päevadel ootan, millal vanaemal tööpäev läbi saab, ja saan kurta ning laps saab kogenud ema juttu kuulata.
Mul ta veel karjub kogu kõrist “Mina tahan, tahan, tahaan!” peale keelamist.
Üksi pole lihtne, aga olen tänulik, et ema ja õde saavad nädalalõppudel ja suvel päästma tulla. Loomulikult on ilusaid ja heatujupäevi ka, aga haigusperioodid on kohutavad.
Appi, Mallu, tänan teema eest! Loen ja mõtlen, et kuidas lastetud naised küll üldse lapsi saada tahavad? Sest ma enne ei teadnud, mida tähendab armastada kedagi nii palju, et kui ta sind nii närvi ajab, et tahaks minna metsa karu kägistama, siis veidi aja pärast sa kallistad teda ja armastad veelgi rohkem. Tundub ju ebareaalne?
Mul on kodus 1a10k ja 6kuune. APPIIII! Mees käib kodus iga 2-4 nädala tagant ja kui tuleb, siis vaid kaheks päevaks.
Ma saan hakkama, loomulikult, aga vahel on tõesti tunne, et milleks mulle kõik see. Ja siis on mul lastest kahju, et neil nii psühh ema on. Aga eks siin need kasvatuse võlud ongi. Tuleb kõik sitt alla neelata ja lugeda kümneni. Sest kui asja lahendad vägivallaga, tuleb see sulle ringiga tagasi.
Näiteks olen ma vanemat last tutistanud, kui suurema sigadusega hakkama saab. Ükskord tegi midagi tühist, na ütlesin, et nii ei tohi, ta võttis oma juustest kinni, sakutas ja ütles “tutituti” ja see tegi mul olemise nii härdaks.. et appi, anna andeks lapsekene, sa ei pea end ise karistama 🙂
Katsu vastu pidada! Teise lapse tulles võib olukord hullemaks minna, sest vanem laps saab ema tähelepanu sigatsemisega kõige paremini!
Mul oli väga hea laps kuni teise tulekuni. Tegelt ma ise lihtsalt teise tulles kehtestasin piirid lapsele ja nüüd ta kompab neid!
Oh jah… Minu tütar on alles aastane, aga tõdemus ”ah et selle pärast nad beebisid raputavadki” on mu peast läbi käinud küll. Olen ise üldiselt ülirahulik ja kannatlik inimene ning laps on ka rahulik ja rõõmus, aga stessirikastes situatsioonides kipun endast välja minema ja nii olengi lapse peale vahel häält tõstnud või ta lihtsalt nutma jätnud 🙁 Üritan alati vähemalt vabandust paluda.
Mu poeg pole veel aastanegi aga mõnikord kipuvad mul ka need raputamisemõtted pähe. Samas saan ma aru, et see on täiega haige asi ja siis viha alla surumiseks hammustan hästi-hästi kõvasti tekki. Ja siis olen juba natuke rahulikum ja saan temaga edasi tegeleda.
Mul tekkisid postitust lugedes mõned ideed, ehk on kellelegi kasu:) Ei lähe küll kokku teemaga, et kuidas enda tundeid kontrollida,see ongi väga keeruline, kuid võibolla aitab neid olukordi natuke vältida. Terapeudina soovitaksin vältida keelavaid väljendeid(ei tohi, ära tee), muidugi olenevalt olukorrast. Käitumise põhjus on ilmselt selles, et laps lihtsalt ei oska teatud mänguasjaga veel sihipäraselt mängu alustada ja siis ongi hea vōimalus lapsevanemal mängu suunata (justnimelt mitte ainult keelata, vaid suunata). Pigem proovi palliga teleka pihta viskavale lapsele öelda, et mängime koos palli ja näita talle, milleks antud mänguasi/ese päriselt mõeldud on(nt toas rahulikumad pallimängud, fantaasia tööle ja google on abiliseks, kui ideedest puudu jääb). Samamoodi ka plastiliiniga-kohe suunata laps voolima ja võta kindlasti ka ise tegevusest osa. Kui ta peale nö pahanduse tegemist ei taha tegevusega kaasa minna, siis tule harjutamist vajava mängu juurde hiljem tagasi, näiteks mõnes teises kontekstisis. Suuna pahandust tegev laps osavalt sihipärase mängu juurde ja lõpuks talle kinnistub, milliseid mänge ühe vōi teise mänguasjaga mängida saab ja kui tore see on. Samamoodi mänguasjade koristamisega, pigem kaasa last (proovi otseselt käskimist vältida jällegi), lase tal teha alguses kasvõi väike osa ise ja proovi tegevus võimalikult mänguliseks teha (pane mõni lemmik kaisuloom koristama vms). Preemia töötab ka – mõni meeldiv tegevus koos/multikas, kui mänguasjad on omal kohal. Kindlasti nõuab see väga palju aega ja kannatust, kui laps kohe kaasa ei tule, aga tasub proovida :).
Teraapiasituatsioonides on see töötanud. Kannatlikku meelt ja nautige mängu oma lastega, see arendab neid kõige enam! 🙂
Mina olen aga arvamusel, et laps peab elama teatud piiride sees. Terve elu ei saa olla üks pidev muule tegevusele suunamine ning ka keelamine on piiride paika panemiseks oluline. Muidugi mitte pidev ja ainult kõige keelamine, aga basic keelud peaksid ikka olema. Kui laps ikka looma tahab nt plastiliiniga kaunistada, siis ei peaks hakkama teda eemale suunama vaid ikkagi selgeks tegema, et loomaga nii ei käituta.
Ma vaatan ka et sõnad ei ja ära ajavad mu 1,5 aastase lapselapse veel rohkem närvi.Pean ka kõrvalt õppima temaga hakkamasaamist.Kõige parem on jah ümbersuunamine.
Selliste jamade vastu aitab see, kui lapsele väga varakult selgeks teha EI tähendab EI. Nii lihtsalt on. Kui söögiajal ei söö, siis nälgid, kui asju ei hoia, oled ilma. ei mingit 10 korda selgitamist et vaat mis juhtub, kui sa nii teed. minu oma seda juttu küll kuulata ei viitsinud. üldjuhul lihtsalt karmi häälega keelamine toimis, kuigi mitte alati, aga sellist jama küll meie majas ei toimunud. väljend kuri ema oli sageli suus. aga mis teha, kui palumisest aru ei saada. ma olen ema, mitte teenija.
Minul on enamvähem sama kasvatus. Laps hetkel viiene ja ei mäletaks, et oleks erilisi probleeme olnud. Muidugi on lapsed ka erinevad aga üldjuhul see meetod toimib.
Huh… Nagu minu igapäev. Kasvatan last pm üksi- st mees on 90% ajast kodust ära tööl. Mul kohati on tõesti selline tunne, et ma lihtsalt enam ei suuda…
Päris ausalt- ma puhkan siis kui laps(2,5a) on lasteaias. Vahel magan sõna otses mõttes üksi kodus, sest ta lihtsalt võtab minust kõik energia.
Oma tahtmist üritab ka igal võimalikul moel saada. Hetkel näib toimivat meil selline nipp, et kui ta nutab ja üritab miskit seletada siis lihtsalt ütlengi, et ma ei saa mitte midagi aru. Siis ta üritab rahuneda ja seletada, mis ta soov oli. Ja siis saab juba diskuteerida ja kompromisse teha.
Aga on ka olukordi, kus ta hakkab meelega asju loopima, et nt saada tähelepanu. Selle puhul aitab meil see, kui korjangi asjad kuhugi, kus ta kätte ei saa. Pahandab ta selle peale muidugi ka aga võtan taaskord kasutusele selle punkti, kus ütlen, et läbi nutu/kisa ei saa ma midagi aru. Vahel kui aga asi ikka väga tuliseks läheb tõstan ma ta enda voodisse rahunema(ise rahunen teises toas). Ja kui mõlemad rahunenud siis lahendame edasi.
Ja siis mul nt ema ironiseerib- tööl sa ei käi, millest väsinud oled. Pagan küll olgu selle põrgulisega paar päeva ja siis räägime edasi…
Igaljuhul on seda hea kuulda, et mul on saatusekaaslasi 🙂
Ma olen ka päriselus juustest tirinud (kus on loogika, et nii nagu võib, aint lüüa on lubamatu?! KA NII ON LUBAMATU – ja ikkagi olen teinud), ent mul oli aastaid isegi mitte õudusunenägu, aga selline uni, millest oli õudne ärgata. Teemal, kuidas ma peksan, raputan, rebin juustest ning röögin oma laste peale.
Nüüd on nad nunnukad mu mõistes, mulle meeldivad sellised umbes allakolmesed ja umbes ülekaheksased. Ent see vahepealne periood 3 kuni 8-9-10 (mu tütar muutus nunnukaks alles kümnesena, poeg kaheksasena, optimistlikult loodan, et see tütaR oli erand, mitte poeg) oli täiesti hulluksajav.
Närv oli kohati nii must ja püsti, et endal oli ka hirmus. Just see, et need unenäod, kus lapsi jõhkralt juustest hoides raputasin, ei olnud õudusunenäod vaid sellist ammu-ihatu-teokstegemise-tunnet täis. Neist oli väga hirmus ärgata.
..ja pool naljaga pooleks, emba-kumba hullumajja, well..pšüaatriakliinikud on ülerahvastatud, sealt saadetakse ilmselt ilusti spa kohvriga tagasi! 😀 Lapsega, käisin lasteosakonnas, elasime nädal aega kaamera all ja no kokkuvõttes ikkagi, lihtsalt ahvikannatust! 😀
Mina olen üks nendes, kelle mees käib teises riigis tööl. Reaalselt käib ta kodus 1-2 korda kuus. Vahest saab vaid nädalavahetuseks, mõnikord nädalaks. Ja tõesti ongi raske. Närv viskab ikka korralikult vedru vinti. On ka mul selline tunne olnud, et krt pistaks piiga smartposti ja saadaks isa juurde, miks ma seda üksi pean tegema jne. Olen ka häält tõstnud (loe: röökinud) 😀 Ja no kui rääkida kasvatusest, siis eriti julm on see, kui me oleme lõpuks suutnud mõne kena kombe lapsega selgeks saada ja siis tuleb issi, kes pole last näiteks 3 nädalat näinud ja laseb tal kõike teha, ta ei hakka temaga riidlema või käskima, sest ta igatses ja armastab ja ninnunännu. See omakorda nullib minu töö ära. Pfffhhhh.
Aga noh… laps on siiski maailma kallim ja ma usun et kasvades loksuvad asjad siiski paika.
Ühesõnaga mõistan sind ja ka teisi, kes vahest tahaks oma lapse kuhugi kaugele ära saata (mida me nagunii ei tee – sest need on emotsioonid, mis keevad)
Uuuh,ma polegi ainuke hull,kellel võib närv mustaks minna ja korralikult ära flippida,kui laps ikka korralik draamaqueen suudab olla.Lapsel on vanust küll 2,5a ja ainult üks laps,aga see mida ta korda suudab saata on küll selline nagu oleks teda vähemalt 10.
Kui laps lihtsalt jonnib ja röögib täiesti lampi ilma igasugu põhjuseta on meil selle jaoks toas olemas vits,millega siis küsin kas tahab vitsa saada. Selle peale ta tavaliselt rahuneb maha-õnneks. Aga kui olukord on ikka üle käte läinud,saab ta teinekord ka vitsa laksu ka,aga siis käitub ta tavaliselt ikka mitu päeva väga hästi.☺ Mainin kohe selle ka ära,et vitsa kui sellist saab see laps ikka väga harva-rohkem on seda eelmist varianti! Agaa kui ma ise tema röökimisest täiesti sassi lähen,siis jätan ta üksi omapead ja lähen nutan väljas või vetsus end rahulikumaks,helistan mehele ja kaeban milline laps tal on ja oma muret,ning lähen tuppa kus mind ootab igatsev laps,kes nutab uksel ja ootab,et ma tagasi tuleks-ja siis süda läheb hellaks ja võtan lapse sülle ja oleskleme üksteise kaisus rahulikult,kuni tal tuleb mänguisu peale ja näitab kõik oma autod mulle ette jne.. Selliseid momente on tulnud ette umbes kord kolme-nelja kuu jooksul… Ja õnneks tuleb lapse isa ikks iga päeva õhtuks ikka töölt koju ka,et ma saaksin üksi rahus kasvõi sauna või dušši alla minna ?
Aga väga hea rahustav asi on tõesti see et võtta laps kaenlasse,panna nii end kui last riidesse ja minna välja metsa või lihtsalt jalutama-laps õnnelik saab turnida ja jooksu panna seitsme tuule poole ja ise saan värskes õhus rahus hingata ja maha rahuneda ning poole silmaga last ka jälgida ?
Meil kodus ka 2,5a, ja vahel on tõesti endal raske AGA last haiget saamisega ähvardama ei hakkaks ma iial. Olen ise lapsepõlves vitsa saanud (isalt) ja see tekitas isa ees pigem hirmu mitte austust. Ei tahaks, et laps hakkaks mind kartma, sest ma ei oska inimese kombel rääkides asju selgeks teha vaid peab kukkuma vitsaga ähvardama.
Ega ma nüüd selline hirmutav ema ka nüüd ei ole oma lapsele,ja vitsa kui sellist on ta saanud korra,ja ühe korra on ta näinud kuidas keegi võõras laps sai vitsa kui too suurt pahandust tegi. Ma tean et see ei ole õige ja ma olen ka ise vitsa saanud väiksena,aga kui see vitsa toas olek ja küsimine on asja maha rahustanud ja laps on edaspidi hea ja tubi,siis ma ei ütleks et ma ähvardan last.. pigem ikka küsin ☺ üldiselt meil laps on väga tubli ja abivalmis ja teeb vähe pättust,seega nagu 24/7 seda vitsa ja asja ei ole meil.
Kui nüüd väga aus olla,siis viimased ei tea kui mitu aega on meil see vits ammu välja visatud ja jäänud ainult küsimine!
Algses postituses väljend väga harva oli mõeldud üleüldiselt,kui tulevikus peaks vitsa vaja minema.
Ma võin vanduda et ma pole mingi psühh kes käib vits käes ja nõia nägu ees mööda elamist ringi!
Alustuseks lohtus, proovi sa seda veel kõne mitte mõistmise puudega lapsele kõike selgeks tea, kelle kõik eelkirjeldatu on aastaselt saadud raske pšühhotrauma tõttu võimendatud tugevalt. Aitab lihtne tõsiasi, kes muu, kui ema peab tugev olema. Ja kuna ma kasvatan printsessi üksi 95% ajast, siis tulebki eemalduda võimaluse korral (nutta, karjuda, ahjaa poksi kiirustreeningu kott aitab jube ästi pingeid maandada, seda muidugi ka oleks mõistlikum lapsest eemal kasutada :D) Ja ma üldse ei taha kuulda, et tänapäevalapsed ongi niisugused ja see kõik on nii normaalne ka täiesti tervete mudilaste puhul, no ei ole. Meil on oluliselt aidanud hea kodu koostöõ lastekliinikumi erinevate arstidega, magamajäämise probleemi puhul näiteks selgitas arst, et mašaaz pole üldse hea idee, see aktiveerib/ergutab last, poole kilose jõuga surumistehnika lapsele (minu oma oli tollal ca 2) meenuta talle ema kõhus oldud aega ja tunnet ning rahustab. 🙂
Oooooojumal. Nii minu igapäev!
Kes ise seda elu ei ela, see ma aru ei saa.
Plikasid 3.
13a/9.8a/2.6a
13a on suhtkoht mõistlik. Veits ninatark a muisu viks ja vaga ja viisakas.
9+ on mu kannatuste karika mitu korda üle ääre ajanud. Kohe vâga mitu! Oioi kui mitu! Ta on muidu selline hooliv ja emotsionaalne, aga samas provotseerib ta iga ripsmekarvaga ka mingit nääklemist.
2.6 on muidu hästi tubli ja kõik, aga mis puutub kiuslikust, siis selles on ta täpselt 9+ sarnane!
Kujutage siis ette seda, kus 2+ ja 9+ omavahel “kaklevad” kisa on naaberkülla kuulda ja siis 13+ ütleb, et nohh kodune kasvatus!
Mees on alailma ära, saabub enamasti siis, kui normaalsed lapsed juba magavad või siis nende hulluks aetud ema magab
Lisaks närvikava reguleerimisele norm tasemele pean samas olema ka autojuht kooli koju trenni lasteaeda….
no sel aastal kyll vähem kui eelnevatel.
Ausalt ma tahan tihti kisada kurgunibu katuseharja peale, sest vaim ja füüsis enam ei jaksa!
Kui sa ikka palud ala 798 korda, et palun ärge kakelge, koristage toad jne ja seda ei tehta, siis no ma ei tea…
“Ema mia syya on?”
Sitt sibulatega ja magustoiduks ema närvid!
Mis mind ennast aga kõige enam närvi ajab on see, et tihti ma käsin ja keelan juba nö ennetavalt, et ei tuleks mehepoolset käsku/keeldu, ja siis ongi ju enne ilgelt paha!
Samas kui siis isa keelab/käsib, siis mul on kohe klomp kurgunibu taga (jah seal katuseharjal) ja hakkab kahju kui see lastemeri riielda saab
Nokk kinni saba Lahti!
Pesamuna osas olen kuidagi eriti hull kanaema. Ei gaha tekitadagi olukorda kus riielda peaks saama teistelt.
Retaib ka kassi. Õigemini ta tahaks muudkui kassi paitada ja kallistada ja sylle vedada, aga kui kass on konkreetselt pool tema kehamassist ja pikkusest pikemgi (venitades pysti), siis ilmselgelt paistab see eriti vedimisena.
Eile nt joonistas ta kohemata lätaka heledale nahkdiivanile ja palus siis “emme ei riidle eks?” No muidugi ei riidle! Kogemata ju!
Ahhh jahhhh.
Sõbrants ikka ytleb, et mul raudsed närvid peavad olema. Mkmmmm. Närvide puudumine on see hoopis, kui ma suudan mitte leili minna kohe.
Aga no kolm titte on üle käind ka. Ja muudkui karastatakse juurde!
Sitt sibulatega… ? jne ?
Jõudu teile kõigile ?
Meil on sama elu (lapsed, riidlemine, kass, autojuht, mees). Kahjuks ma ei oska iseennastki selles aidata. Tervitan igal juhul.
Issand kui tore, ma polegi ainuke hullumaja kandidaat ;)Mul 7a ja 4a ja no anna abi, see nende vaheline kisamine on ikka vahel niiiiiii hull.Siis kaklemine,üksteise peale kitumine jne jen ja no vaidlemine …oehh. Ja on olukordi, kus on ikka laine üle pea käinud.Meil perekond kaugel….vbl see hea haha..igavat päeva ei ole mul elus, vähemalt saan seda väita. Olen 33a. ja mul hallid juuksed tulevad iga päev.FUN!Samas on nad armsad ja toredad kui tahavad.Edu meile kõigile võitluses!
Oeh, loen neid postitusi ja veendun aina enam, et ma ei taha ega tohi mitte iial lapsi saada. Sest ma oleks ilmselt juba ammu sellises olukorras lapsele piki kukalt andnud kui ta nagu väike tropp käitub. Uskumatu, kuidas te sellist asja välja kannatate, ma lähen ainuüksi lugemisest närvi.
Ma usun, et ma mõtlesin enne sama moodi, kui lapse sain 😀 Aga kogu selle keberniitamise juures on teisel hetkel süda nii armastust täis, et ei poogi ennast üles ja elad edasi 😀
Mul täpselt sama tunne 😀
5+ teema.
Kodus on mul eelpuberteet, hullem kui puberteet mu meelest??. Ning 2 aastane ja 2,5 kuune. Ja täna just oli selline situatsioon,kus võtsin kaks väiksemat ja panin autosse ning sõitsin mehe juurde, kes meil peale tööd maja ehitab. (Eks mul närv ütles üles.) eelpuberteet jäi koju maha rahunema .
Ise tegin näo nagu tulin mööbli plaanidega ja mõõte võtma. ??
Ma koguaeg korrutan, et lapsed on elu õnn! Kas on ?!?!???
Olen oma kolme aastase pojaga päevad läbi kahekesi. Mees käib korra kuus kodus ja on siis nädalakene meiega. Ning siis ülejäänud aja töö tõttu väga kaugel. Ma miskipärast ei taha last kunagi kellegi teise hoolde jätta, olgugi, et enda vanemad ja ka mehe vanemad elavad meile väga lähedal. Muidugi me käime ujumas ja mängimas ja teeme igasuguseid põnevaid asju, aga seda ka enamjaolt kahekesi. Mind isegi ei häiri, kui mul närv mustaks läheb, istun tavaliselt selle jalgade ja kätega vehkiva lapse kõrvale, isegi kui tundub, et ta mind iga hinna eet ära tappa tahaks? Paitan ja seletan olukorra lahti, miks nii või naa teha ei saa ja miks ikka koristama peab. Nii kaua istun ja paitan, kuni maha rahuneb. Lõpuks see nagunii juhtub ja kui legosid maast ära ei koristata isegi siis, siis tean, et enne magama minekut ta seda siiski teeb, sest ise ka hakkan asju sättima ja nö koristama enne voodisse minekut. Nii me siis koristame ja tegeleme rahulikumate toimetustega nt raamatute lugemisega, kuniks tuleb tuled kustutada.
Isegi, kui lapse vahel vanavanemate juurde viin ja kuskil seltskonnas olen, siis lähen tavaliselt juba 23:00 aeg ära ja tavaliselt sinna, kus laps ööbib ja poen salaja ta kõrvale, et hommikul üllatus oleks ?
Iga päevaselt helistame mehega teineteisele ja räägime, mis ja kuidas läinud on. Saan temalt nii palju toetust, tean, et on mida oodata, sest, kui issi koju lõpuks jõuab, siis poja ainult jala küljes rippubki tal nagu ahvipärdik ja endal on selline lebo aeg.
Minu mees on küll igapäevaselt kodus aga jõuab hilja, mistõttu kaks last on minule jäetud.
Kahene on mul üli tubli ja suhteliselt sõnakuulelik, sest ta tahab PAI olla ja ei meeldi, kui temaga pahandatakse.
Aga vot see 8a… Vot on pähkel! Juba titest saati KÕVA pähkel. Lootsin tulevikule, et kui ta saab vanemaks, läheb lihtsamaks aga reaalselt- parim aeg kui nad ei rààgi ega kõnni ?✌️
Soovin jõudu ja närvi!
Aga ikka vast pead sundima koristada ja nii, muidu arvavadki, et selle jaoks on emme. Aga noh, me tahaks ju ka NATUKENEGI oma aega.
Ja sul on kannatust, mida mul pole nx?
Täpselt õigel hetkel kirjutatud. Ise just googeldasin täna psühholooge, mõistus on otsas ja närvide asemel on mingid muud juhtmed tekkinud juba. Meie suurim tüliõun on oma voodis magamine. Tahab ainult ema isa vahel magada. Ise oleme nii harjutanud ja meie viga täiesti. Aga praegu tundub nii et sunniks teda kuskil üksikkongis magama. Sooviks et see läheks rahulikult ja mõnusalt, ilma jonnita ja nutria.
Tead, Mariga see läks kuidagi üllatavalt sujuvalt. Okei, ISE oma voodisse ei jää, aga läheb sinna ja kui ise samas toas passida, siis hea õnne korral on ka seal hommikuni 😀 U nädal aega järjepidevust nõuab, aga kui selle aja üle elad, on juba ok!
Mul on üks kolme aastane tatt kodus ja üks aastane :D. Kolme asstane korjab oma mänguasjad õhtul kokku, muidu ma viskan nad prügikasti. Ma olen tema ema mitte ori. Ta saab aru sellest. Noo peale selle sai aru, kui asjad käisid prügikastis ära korraks tema undamise peale, et ei taha koristada. Jaaa ma olen selline sest ta on ikka korduvalt mul närvi mustaks ajanud.
Ja ta koristab enda järgi, muidu me ei lähe õue ega hakka nänni sööma kaa. Mina ei pea kodus üksi rühkima.
Ei ole mina ideaalne ega TEMA. Aga ma olen praegu saavutanud selle et ta läheb õigel ajal magama sööb kindlatel aegadel kui nälgida ei taha ja koristab enda järelt. Ma olen vist Hitler mammi. Aga ma ei peksa teda kodus. :). Aga tal on reeglid olemas.
Ma ükskord ütlesin oma 5aastasele, et ma filmin seda kõike,mis sa korraldad ja näitan tulevikus su abikaasale 🙂 🙂 🙂
Nali naljaks aga mul kaks põnni 1a7k ja siis 5a. Igal hommikul ma luban, et ma olen täna rahulikum ei pahanda, ei ärritu iga asja peale, ei närvitse jne jne….
Ma olen nüüd endale selgeks teinud, et 1 x päevas peavad asjad jõudma tagasi omale kohale. (Oi kuidas masendusin, et koguaeg segamini ja kraami, korja asju kokku jne) ehk siis õhtul enne hammaste pesu on koristamine. Päeva jooksul mängivad oma toas (selle saavutamine on võtnud pm 1a6k). Esimesel lapsel oli ka vähe piiranguid…sai mängida kus tahtis. Aga väike sündis, ma hakkasin seda välja juurutama. Ja nüüd on see vähemalt korras. Lastetuba võib olla segamini peaasi, et õhtul koos koristatud saab. Väiksem kutt on seda pm sünnist saati näinud ja teinud, mistõttu ta on kohati tublim kui 5a. Aga meil pigem mured, et vastastikku kiusavad. Suurem juba naudib pisema kiusamist nt: võtab asju ära või provotseerib kuidagi aga väikese sõnavara ei võimalda sõnadega veel asju lahendada, mistõttu lööb suuremale hambad selga, jalga, kätte.
Väike on hetkel nii uudishimulik avastaja, et ta mängib koguaeg mu närvidega. Turnib, sorib sahtlites, wc-poti hari on nt lemmik,millega saab kassi harjata, wc -potti on visatud telefoni laadijaid, wcpaberi rulle jne jne.
Väga hästi maandab lapsi ja minu stressi looduses viibimine. Lapsed metsa ja ma üha enam märkan, et metsaliste koht ongi metsas. Ei tea, kas närviline ühiskond on muutnud lapsed ka närviliseks ja metsas saavad nad vaid kogu kärast ja mürast puhata. Aga igatahes sealt tulles oleme alati puhanud ja hoopis paremad inimesed!!!
No vot, järgmine kord viin siis enda metsalise ka metsa, puu külge jätan siis sidumata 😀
Ma liialdamata luban seda endale igal õhtul et hakkan normaalseks emaks ja vot hommikul ma juba unustan oma lubaduse…
Mul on ka vahest selline tunne.. Minul poiss 2a 9kuud. Mõni päev ei taha ta kohe üldse sõna kuulata ja viimasel ajal on ka mind lõõma hakanud kui teda keelan :/ Issi käib kodus vaid nädalavahetustel, seega olen enamus ajast lapsega üksi. Samas oskab ta ka nii armas olla. Õhtul enne magamaminekut ütleb: “oled mulle kallis”.
Mina ei tee tast välja kui jonnib, lasen tal maha rahuneda. Siis ta tuleb ise mu juurde: “kuule?”
Siis räägime mida ta pahasti tegi ja miks nii ei tohi teha. Peale seda ta tavaliselt kallistab ja palub vabandust.
Ega see lapse kasvatamine kerge pole, aga saab hakkama 🙂
Aa ja kui väikemees lööma kukub siis mängin nutmist. Uskumatu kuidas mõjub ? Siis tuleb tal endal väikestviisi kurbpaanika hetk ja “emmeemmeemme” ja suur kalli ja musi on garanteeritud ?
Maril on jumala suva kui ma nuttu teesklen 😀
Kaval teine sul juba ?
Eks mind ootab ka varsti see faas ees kus litakas kirja pannakse ja raudselt veel irvitatakse näkku ? Aga noh…lootus on lollide lohutus ja ma väga loodan, et mu väike musirull on veel mõnda aega selline lohutajanunnupall ?
Oeh. Nii tuttav tunne. Ma alates lapse sünnist nii elanud, et mees pole igapäev kodus, isegi iga kuu ei ole.
Olen totaalselt lasnud lapsel omale pähe istuda ja nüüd on nii raske. Samas ma olen õppinud samamoodi karjuma nagu viimane GIF. Vahepeal ikka lööb silme eest mustaks ja flippib nii ära, eks siis saab karjutud ka ja mis seal salata, olen andnud laksu.
Täna hommikul polnud laps nõus jalanõusid jalga panema aga oli vaja lasteaeda minna. Pildus jalanõusid laiali ja röökis, et tema neid ei taha ja tema lasteaeda ei lähe. Võtsin lõpuks ta kaenlasse ja läksin nii temaga uksest välja. Siis väljas kisendas nagu segane, et ta tahab jalanõusid jalga!!!!! Inimesed tulid vastu ja vaatasid kindlasti,et mis ema see veel on, tirib oma vaest nutvat last, kes on sokkide väel. Hakkasine siis jalanõusid jalga panema ja kas sai jalga? Looomulikult mitte! Oli vaja liiva sees püherdada ja karjuda, röökida ning jalanõud 7 tuule poole laiali pilduda. Üritasin rahulikult rääkida ja ilusti talle need jalga panna,et liigume edasi nüüd.. EI!
3min lasteaia tee võttis meil aega 50min!!! Ma tulin reaalselt nuttes sealt lasteaiast ära, selline ahastus peal. Ma lihtsalt ei tea enam, mida ja kuidas teha. Tema muidugi lasteaias rahunes maha ja päev oli ilus edasi. Mina samal ajal nutsin mitu tundi veel ja terve päev rikutud. Varsti olengi vist hullaris. Reaalselt olen mõelnud lasta omale rahusteid kirjutada.
Ja siis mõnel teisel päeval on ta nii armas ja tore… nendel aegadel kui deemon tema sees võimust ei võta.
Lust lausa vaadata vahel, kuidas teiste lapsed ka poes kisendavad ja röögivad. Mõtlen kohe oma peas,et i feel u, I FEEL U!
Ema rääkinud, et ma ise olin väiksena samasugune hull ja sain nüüd endale lapse nagu tema kunagi kasvatama pidi 😀 Oeh, ema eest ära joosta ja lollusi teha oli nii lõbus. Nüüd sain omale ringiga tagasi. Aga pole hullu, saame hakkama 🙂
Ojaaa tean mida tunned. Meil aitas karistustool. Saime asjad paikka. Nüüd kardab tooli, kui mainin, et kas toon tooli, siis tõmbab tagasi. Aga paha tunne on küll, kui oma laps nii käitub.
Ehe aitaks ka kleepsude kogumine, et 5 või 10 kleepsu, saab mingi koostehtud põneva tegevuse. Aga et kleepsu saada, peab lasteaeda ilusti minema, ilusti käituma poes või oma mänguasju koristama jne. Kõigega saab seda rskendada. Aga laps peab olema natuke suurem, et süsteemist aru saada. Igaljuhul jõudu ja vastupidamist. Lootus on et läheb üle ja tulevad helged ajad:)
Loen 10ni aeglaselt. Ausalt aitab… oleneb tujust, vahest loen mõttes aga kui olen väga endast väljas siis loendan selge häälega, et keegi mulle vahele ei segaks ja et teised ka teaks et emme on viimasel piiril.
10- ni lugemine aitab ka lapse puhul. Enne kui ta sündis nägin mingit saadet laste lasvatamisest jne
Seal õpetas disipliini ja enesekehtestamist.
Meil on harjutatud juba väiksest peale, kui loen kõva häälega 10-ni ja kui ei liiguta ennast läheb 30-ks min nurka. Tavaliselt tegutseb juba 3 peal.
Teine meetod on tolmuimejaga. Panen selle tööle ja hõiskan lapsele. Praegu tõmban magamistoa üle, varsti jõuan ka sinna kus mänguasjad vedelevad. Loodan et jõuad ära koristada, sest kõik mis teepeale jääb tõmban sisse,
Riideid ja mänguasju olen ka ära visanud Aga selliseid mis peakski varsti minema juba seda teed. Tema loomulikult asjade väärtust ei hooma, sest tema arvates on need kõik kallid. jne.
Mul elukaaslane viimastel kuudel 30 päeva ja rohkemgi ära olnud ja nii 10-14 päeva meiega. Pean tunnistama, et vahel endalgi napsab ära. Katsun muidugi rahulikuks jääda ja kui rahulikult rääkimine ei aita siis lasengi veidi jonnida. No mis sa teed kui miski ei aita…nüüd pea paar kuud oleme lastehoius käinud ja pean tõdema, et superlux on nautida seda vahepealset hingetõmbehetke ja oodata, et kuna talle järele saab juba minna ja näha kuidas väikemees käed laiali ja oma väledate jalgadega sülle jookseb. ?
Ma sain väiksena ikka rihma, vitsa ja tutistamine oli see kõige leebem variant. Aga mäletades seda valu, mis nahka tabas peale igat lööki rihma palja ihule…külmavärinad tulevad peale 😀 aga ma olin kohutav laps ka 😀
Halleluuja.. Tunnen sama, kui midagi keelata lastakse kohe spagetiks põrandale ja loobitakse asju või jookstakse naerdes minema.
Haha.. ja ma veel üksikema.
Ja kuigi mu laps on alles 7 kuune.. siis närvi suudan ma ikka minna. Kasvõi selle peale et ta ei maga siis kui uneaeg on. Või üldse.. kui tuju on paha ja väsimus peal.. siis mõtlen küll et aga mis siis saab kui ma praegu uksest välja astuks?! 😀
Aga noh.. tundub et see kõige “vägevam” aeg on veel ees.
See postitus tuli täpselt õigel ajal. Eile just oli mu elu kõige hullem päev. Enne lapsi ei teadnudki, et ma üldse niii närvi võin minna ja suudan lapse peale karjuda. Googeldasin isegi igaksjuhuks, kuidas aru saada, et sa oled oma lapse kasvatamisega läbikukkunud. Mul on kodus 2 poega, suurem saab järgmine kuu kaheseks ja teine on kahe kuune. Ma ei oskagi muud teha, kui üritan ennast välja lülitada ja loodan, et lapsel hakkab minust kahju ning hakkab kuku paiks.
Aitähhh sulle lohutamast!!
Tean seda tunnet. On tulnud ette kus ma helistas mehele ja nutan telefoni otsas, kuidas laps mind vihkab ja ma tahaks ameti maha panna või haigulehe võtta. Laps on praegu 2 aastane ja see on selline iga, kus iga asi on kaklemine ja võitlus, ei taha õue minna, siis ei taha tuppa tulla jne. Aga õnneks on helgemaid hetki rohkem ja kuidas sa oled kuri, kui laps suurte silmadega otsa vaatab ja ütleb: “Emme ei ole enam kurb!” (Ma tavaliselt ütlen, et emme on kurb ja õnnetu, kui laps kakleb)
Ei saagi hakkama. Vähemalt tunne on täielik feil 🙁 Eks jah, on karjumist mulgi ette tulnud, ja seda nii kontrollimatult ja palju torust tuleb. Muidugi ma koheselt mõistan, kui idiootlik mõte oli üldse karjuda, aga mis sa teed, kui ühel hetkel närvid nii krussis on. Ma ei saa aru, mismoodi mu ema üksinda oma lastekarja üles kasvatas. Või noh, ma mäletan küll, et ta ise oli pidevalt tööl ja lapsed kisklesid ja karjusid ja kaklesid kodus ja mina rippusin telefoni otsas ja ulgusin eeeemm-meee, poisid kaklevad jällle. Ma ei julge teadagi, mida ta tundis või mõtles. ja no kui ma seda meenutan, hakkab mul iseenda pärast häbi, et mida ma oma ühe lapsega üldse kurdan. Oeh…… Aga jõuavad minugi mõtted sinnani, et aga ma olen ka ju inimene, mul on ka piirid, ja närvirakud ei taastu. Sinu puhul ei oska kommenteerida, aga minu närvivapustused tulevad sellest, et elus puudub tasakaal. Meest ei huvita eriti, kuidas me siin elame ja oleme, täielik töönarkomaan. Tegelikult on kõik mu enda mõtlemises ka kinni. Kui ma saadan kõik jura pikalt ja otsustan ennast mitte haletseda, siis saan hakkama ja kõik on tore. Kuni tuleb jälle see üks murdumishetk ja kukun draivima.
Mina mõtlesin ka enne lapse saamist, et see ära-raputa-imikut jutt on mõeldud asotsiaalidele või mingitele eriti lollidele… ometi sai ka minu oma kallis beebi mu ükskord nii kaugele, et plõks käis peas ära ja MÕTE juba oli… sain pidama ja panin ta käest maha, aga see tunne on eluks ajaks meeles…
http://meeldib.postimees.ee/2016/04/lapsed-see-on-uskumatult-suur-onn/#_
Mina jäin lapsega üksi kui ta oli 3 kuune. Noh ja kui sa ikka oledki 24/7 lapsega üksi ja see vahetpidamata no nii pool aastat karjub siis krutib ära küll. Ma siis olin nooreke ka, süütenöör jube lühike, aga oi kuidas ma nutsin kogu aeg. Ühe korra tahtsin ka lapsele kere peale anda (idikas mis idikas, eks), õnneks tuli mõistus enne koju ja panin ta võrevoodisse ja jooksin ise teise tuppa seina peksma. Oli hea olla küll pärast. Nüüd on tüdruk 11 ja noh… kinni ei pane enam kusagile, iga päev ongi lihtsalt tunne, et ?. Olen hääletuks karjunud ennast ja lihtsalt nii iga päev mõtlen, et saan südari, aga seni kestan veel…Aga ma lohutan ennast sellega, et ehk läheb ka see pubekaiga üle 🙂
Praegu on peres kasvamas 6 kuune beebi ja…mul vist enam närve pole, sest poole aasta jooksul pole verel endast välja osanud minna 🙂 Jaksu võitluskaaslastele 🙂
Nii, mina siis see ema kes nädala sees ÜKSI 3-aastast kasvatab.
Vahel on tunne, et ma sõidan ära Tenerifele ja jätan ta üksinda koju või siis saadan ta tõesti lastekodusse asumisse määramata ajaks. Õudne!
On aegu, kus ma ei saa aru, et milleks ma üldse emaks saada tahtsin 😀 Kui minu mõistus enam ei võta välja mida teha lapsele, kes karjub sulle näkku :”Ole vait!”, siis helistan mehele ja räägin loo ära ning panen mehe väljuhääldi peale ja manitseb lapse kallal. Ja totaalne muutus peale kõnet – mul on kodus ingel, kes kallistab ja musitab…kuni pool tundi(?) 😀
Aga on aegu, kui ma lihtsalt naudin seda 3-aastast marakratti ja see ongi tingimusteta armastus.
P.S ma vahel ostan teda jäätisega ära 😀
Oehhhh…….loen ja mõtlen, et aamen selle peale, mida sa tunned, ma polegi ûksi:D
Aga no ma ise olen ikka palju hullemat enda vaimusilmas ette kujutanud, mida ma oma lastele teeksin, kui nad järjekordselt iga viimse kui närvi on ära järanud?
Lastekodusse viimisega ähvardan neid ikka rohkem kui 4 korda kuus:D
Ma olen mõelnud, et kuidas on võimalik, et inimene, keda sa siin maailmas üle kõige armastad(oma laps), saab sind samas niiiiiii kuradima närvi ajada, et tahaks aknast välja hüpata või siis kohvrid pakkida ja lihtsalt minema lennata???
Mul on endal 3 last, 2 kutti(10a ja 9a) ja pisike tots(7.kuune).Ja need kutid on hullemad kui kümme titte!!!!!
Sellised asjad nagu “ma helistan politseisse”, “kuri naabrionu tuleb” ja “ma ûtlen issile kõik ära” enam ei aita.Ainuke asi, mis minu peres aitab on see, kui sa lõpuks nutma hakkad lihtsalt????Siis ikka hakkab nendel põrsastel sust hale ja nad lõpetavad oma jamad ära:D
Mis mehesse puutub, siis tema ütleb alati nii:” Minul küll selliseid probleeme ei ole!”
Jaaaaa, muidugi ei ole, kui mina 24/7 selle jamaga tegelema pean!Mees istub terve nädala jooksul 1 tund poistega saunas laupäeviti ja ongi tema panus olemas.Aasta tegija!!
Ja mina ise olevat nad ära rikkunud, valesti kasvatanud?
Jeap , endal 2a ja 9 kuune , sama moodi ei taha teha midagi Aga me ikka hakkasime varakult reegleid kehtestama , siiani ei taha teha midagi aga kasutan ka seda supernanny meetodit kui ikka ei kuula siis läheb mul teise tuppa jonninurka või toolile ja on seal nii kaua kui hea laps , eks ta vastu ikka hakkab ja karjub aga tuleb endale kindlaks jääda , kuna selline vanus et iseloom tuleb siis jah ..: kergelt hullari mõted peas küll . Meil mehega see et ma bad cop ta good cop . Karjunud olen ikka küllaga , totaalne pshühho aga noh aitab ? never , keerab rohkem kräu mulle . 😀
milline laps sa ise olid? mida ema sulle rääkinud on.
Ma ei elanud nii vanana emaga, seega mina ei tea 😀
Käisin just loengus,kus räägiti,kui tahta lapsele mingit uut rutiini õpetada,võtab see 21 päeva ja siis hakkab ta seda juba ise automaatselt tegema. Aga need 21 päeva tuleb järjekindel olla ja ei tohi kordagi libastuda.Jõudu!:D
Ja muidugi tõstan käe
Mul kodus kolmene ja kohe kohe 10 kuuseks saav… Ma nendega üldse kolmekesi, aint ema on kes aitab… iga jumala nv ma ootan, et kolmene lasteaeda saaks esmaspäeval… ja nädalavahetusel olen ma lihtsalt hall ja iga minut tahaks hullarisse pageda…
Mul on nad poisid. Väiksem veel väga sitta ei keera aga no suurem korraldaks aint jama ja sõna kuulamisega on nagu on…
Loeks nagu oma igapäevaelu 🙂
Lõpetasime just ühe pisikese pubeka(äsja kolmeseks saanud) väsitava päeva.
Kuna tibu nohune,siis lasteaiast oleme kodus. Lõuna uni kujunes 15 minutiliseks. Tervele päevale tagasi vaadates ja kirjutades läheksid näpud villi,aga õhtu oli umbes selline:
Roger tule korjame asjad kokku?
Roger,tule pesema käed-näo-pepu.
Tule palun paneme pidzaama selga?
Kas sa kuulad ka mind?
Palun pane käsi tagasi varrukasse. See käib kaelusest välja kui nalja vaja teha.
Igaljuhul sain kõiki neid lauseid nagu ikka korrutada vähemalt 6 korda.
Ja olen tihti kuulnud oma lähedastelt,et ma ei oska oma last kasvatada,kyll ta räägib niii ja kyll nnaa. Käituda ei oska. Lööb,jonnib,vaidleb,sõna ei kuula.
Kuigi muidu on väga asjalik,räägib oma vanuse kohta väga väga palju ja oskab ilusti kõike teha,lihtsalt pisike kratt tuleb kuskilt külla meile 🙂
Nii et üsna rahustav oli lugeda seda postitust ?☺️
Oii ma olen emps olnud ainult kuu ja nats peale aga olen suutnud ka oma peast lâbi lasta mõtte, et aaa sellepärast osad emad oma lapsed üksi jätavad vm… ise elus ei teeks seda kuid saan aru kust see idee alguse on saanud. Just täna mõtlesin, et respect üksikemadele !!! ??
Mul on pojaga vahest selliseid päevi, et pakiks ise asjad ja läheks ja ta on alles aasta ja 6 kuune 😀 Õnneks on neid päevi üli harva. Aga see on müstika, kuidas ta konkreetselt terve päeva proovib teha just seda, mida ma keelan näiteks elektrikaablite seinast kiskumine ja turnimine ja küdeva ahju vôi siis pliidiukse kakkumine, ühesônaga kôik ohtlikumad tegevused.
No nagu rusikas silma auku teema. Ainult, et duubelda oma seisu. Mul kodus 2a6k kaksikud.
Mul täpselt samad mõtted ja tundub, et see kohutav kahene/kolmene on meil nüüd. Tänane päev oli ikka väga samasse auku sinu mõtetega, tore lugeda kohe. Sellesmõttes, et teada et pole üksi kellel sellised pöörased kodus kasvavad. Ja ma ka tõesti loeks mida teised emad teevad.
Sa oled kõva mutt kui Mari alles NÜÜD sind endast välja viib. Mul poeg alles 8-kuune juba vahel ahastust, et MIKS sa ometi magama ei jää vöi nutad jne. Vahel tunnen, et lähen nii keema ja siis lähen teise tuppa ja hingan sissevälja ja lähen lapse juurde tagasi. Pärast on süümekad, et KUIDAS ma sain selle armsa süütu olevuse peale pahane olla.
No Mari pole kunagi suurem asi nutuvend olnud ja enne ma lihtsalt koristasin ta jama ise ära 😀 polnud põhjust vihastada 😀
Ma olen see, kelle mees töötab välismaal. Ja mul on kodus deemonlik kahe aastane. Ja mu sugulased ja pere elavad teises linnas. Ja ütleme nii, et…ma hingan veel ja hullarisse sisse kirjutanud pole….veel.
Heips,ma muidu ei kommantaari aga see teema on aktuaalne.
No olles üksikema siis no igaasi keerab ãra. Vahel on ka nii et see lapse ûks vale liigutus ajab nii nãrvi ,et tahes tahtmata tutistan teda või siis enamasti röögin ta peale.
Ma olen tãheldand ,et ta enam ei kuula mind siis ja teeb omi asju edasi.
Ja siis olen ma nii nãrvis ja söön ise ûle ja siis on jârgmine probleem ja ôhhh..respekt teile,kellel on lapsel isa.
Ma mõistan, et närvi võib mustaks ajada, aga tutistada ikka ei maksa. Ma saan aru, et sa ise ka ei taha seda teha ja see on selline hetkeemotsioon, aga tead, mina mäletan lapsena seda, et tutistamine oli niiiiii alandav ja vastik 🙁 Ja ei pannud mind sugugi rohkem kaasa töötama, vaid pigem tekitas viha ja trotsi. Ja no teiseks on ju irooniline lapsele õpetada, et lüüa ei või, kui ise teed haiget, eks 🙂
Kas ühtegi sõbrannat ka pole, kes saaks mõnikord hoida? Või vanavanemad?
Ma arvan et mul lihtsalt mingit suuremat “sahmakat ” vaja ?.
Kuna kolisin alles pãrnust Tartusse siis jãid kôik võimalikud pereliikmed sinna maha ja im all alone 😉
Aga….mina just otsin Tartus lapsehoidjana tööd, hea meelega aitaks selles osas 🙂
Tere Heidi!
Ma ei tea, kas sa seda sõnumit ka kunagi näed, aga ehk on see proovimist väärt.
Minu nimi on Britten ja ma olen TÜ-s psühholoogia ja eripedagoogika tudeng. Esiteks tahan ma öelda, et ma mõistan sind ja seda, kust kogu su frustratsioon tuleb. Ma ei kiida seda heaks aga ma mõistan, Ma tõsimeeli usun, et sisimas sa ei taha lapsele haiget teha – lihtsalt emotsioonid võtavad võimust. Ehk saan ma sind selles aidata? Ma ei tea kui vana lapsega on tegu, aga ma hea meelega tegeleks temaga paar tundi nädalas või millal iganes sul puhkust on vaja. Mingit tasu ma selle eest ei oota.
Kirjuta mulle britten,kerb@gmail.com kui huvi peaks olema ja räägime lähemalt 🙂
Ma mõistan!
Mu 1a9k on mõni päev kukununnu ja teine päev teeb näo,et ei kuule, mis ma räägin! Minuga on ta kohati nagu väike deemon, aga issit näeb harvem ja temaga sellist trikitamist väga pole.
Plika vahel meelega loobib asjad laiali ja kui palun kokku korjata, siis näitab näpuga minu poole ja ütleb “emme”. Et siis mina peaks korjama 😀
Vahel on küll tunne, et hullumaja tuleks kirja end panna. Järgmine hetk on ta juba niiiii nunnu,et ei saa aru, kuidas ma üldse pahandada sellisega sain 🙂
Tuttav tunne:D
Aga selle vahega, et TÄDI rollis, kus 1.9 aastane plika ja 12 aastane noormees lööb mu närvud krussi 😀
Ma loen ja imestan kui super sa oled 🙂
Ning juba kardan seda aega , kui minu hetkel veel sündimata laps suuremaks saab 😀
ma loeks nagu omi motteid:D mul ainult He demon kodus 😀
Aga no, mis Sa teed eksju, omad vitsad peksavad 😀
Teine kratt ka tulemas siis raagin kyll Matile, et Sa oled varsti suur vend ja peaksid hakkama HEAKS eeskujuks, Mati muidugi arvab, et milleks 😀
I’m with you sister 🙂 kodus 2a,9a ja 14a ja mõni õhtu on küll selline tunne et karjuks appi ja paneks nelja tuule poole punuma 🙂 aga nohh,siis on öö vahel ja hommikuks on suurem jama ununud ja noh üldsegi lapsed ju elu õied jne 🙂
See on jah naljakas, et ühel hetkel oled niiii vihane ja teine hetk on ta nii armas ja siis tunned süümekat, et üldse vihastusid 😀
See siin kõlab nagu supernanny sarjast mõni pere kus lapsed on ülekäte ja siis üritatakse neid distsiplineerima hakata 😀
Tegelt ma usun naljast asi kaugel… ise ma olen selline et juba titest peale reeglid paika siis pole pärast kaklemist (ehkki vahel väiksemaid kaklusi ikka on – praegu meil enesekehtestamise periood) aga vaata äkki saad sealt supernannyst mõned nõksud. Muarust täiega hästi panevad seal lapsed paika, lapsed tglt vajavad piire ja lõpuks on rahul kui teavad kuidas asjad käima peavad.
Üks asi mida kindlasti ei soovita teha on korduvalt ja korduvalt oma palvet esitada nii et mitte mingisugust karistust ei järgne – näiteks loobib laiali ja kokku ei korja ütlemise peale, siis laskud tema kõrgusele, vaatad talle otsa ja hoiatad et kui kokku ei korja, läheb toolile. Kui seda ei kuula, lähebki seinaäärde järelemõtlemise tooli peale istuma ja sinna viid ta aina ja aina tagasi kui üritab ära tulla. Lõpuks ta jääb sinna. Pärast seletad (samuti tema tasandil olles) miks ta seal oli ja palud asjad kokku korjata. Kui siis sõna kuulab kiidad taevani.
Toolile saatmisele peab ALATI eelnema hoiatus (mida laps ka kuuleks – mänguhoos ei pruugi kuulda) ja hoiatusele alati järgnema ka see mille eest hoiatad muidu harjub laps ära et tglt ei juhtu midagi 😀
Igal juhul edu 😀 praegu on selline suht hull vanus ka muidugi et üritataksegi ennast maksma panna aga sina pead tõestama et oled kõvem mutt kui tema 😀
Jaaa, just nii teengi kõike seda, aga seee on mulle endale ka niii tüütu ja vastik, Marile ilmselgelt ka, aga no mis sa hädaga ära teed 😀
Oh nii tuttav tunne. Mul laps hetkel 1 ja 4k ja no mine hulluks. Tal on see kohutav 2ne iga kestnud umbes 1-2kuud. Või oot….läheb veel hullemaks?!?
Alles reedel ma palusin nuttes oma ema et ta jumala eest selle lapse kaasa võtaks,sest ta ajab mu hulluks ja helistasin mehele, et palun palun tule varem töölt koju, sest mu mõistus on teel kuule ja ise olen närvivapustuse äärel. 😀
No aga vaata kui hea, et meil on ema ja mees, kellelt abi paluda, mõtle! Mõnel pole kedagi 🙁
Ja sellest, kui lihtne on elu ühe lapsega saab aru alles siis, kui neid on 2:-) Kõik mured mis siis olid on hiljem käkitegu. Minul on kodus poisid- 10 ja 4 aastane. Halleluuja!!! Kui lapsi on üks, siis tal ju reaalselt ei olegi kellegagi kraagelda/tülitseda/kakelda jne… ikka asjatab ise ja vahest siis paneb ema närvid proovile 😀 On neid aga rohkem, siis üks kiunub , et teda kiusatakse ja teine vastu, et tema ei tee midagi (kuigi tegelikult ikka teeb küll). Lisa siia juurde veel haiguste ralli + erinevad ealised iseärasused + välismaal töötav isa ja sul ongi käes hullumaja kandidaat, kes on vahepeal nõus parimale pakkujale (mõnikord annaks ka tasuta) ühe neist elu õitest ära andma 😀
Õnneks on sul abivägi ka kõrval ja enampakkumiseks vist asi ikka ei lähe 😉 Või nagu “Prillitoosis” öeldakse – elame veel! 😉
Emad on kõvast puust, elavad kõik üle!
Asi võib kahjuks vaid “hullemaks” minna – kui su lastest pubed saavad ja sa pead lisaks olmele ka moraaliõpetusega silma pistma.