Ma avastasin alles hiljaaegu selle, et ilublogija MissL omab sellist juutuubi channelit, kus ta teeb iga nädal nunnusid videosid, kus ta näitab oma pereelu. Kuna ta ka alles hiljaaegu beebi sai, siis ilmselgelt on mul neid huvitav vaadata ja eelmine video rääkis tal sellest, kuidas beebi kõrvalt ellu jääda (link).
Enamusega sellest videost ma väga samastuda ei suuda, sest noh, nagu ma ei väsi kordamast, siis ma käisin juba päev pärast Mari sündi küla peal ringi, külalised käisid ka iga päev, Mari muudkui magas, mingit baby bluesi mul ei olnud ja see vastsündinud Mariga elu oli lihtsalt NII lihtne, et ma ei oska vist ühtegi muud miinust tuua välja, kui see, et tissid valutasid imetamise alguses. Aga samas ma tean, et kõik need asjad, millest ta videos räägi, on paljudele väga tuttav igapäev ja raudselt on tema nõuanded ja mõtted paljudele kasulikud. Seega, kellel on vastsündinud beebi, siis soovitan videot ikka vaadata. Ehk leiate mõne mõttetera, mis teid aitab.
Enda eilse postituse valguses mõtlesin teha taolise posti, kus jagan mõne mõtte ja nõuande, kuidas mudilase kõrvalt ellu jääda. Mõned neist on minu enda mõtted, mõned sõbrannade, mõned olen saanud ekspertidelt. Igatahes tahan ma teile kinnitada, et ma tegelikult ei ole mingi närvihaige psühhopaat 😀 Mulle just eile sõbranna kirjutas, et viimasest postitusest jääb mulje, nagu ma aina käiks ja karjuks ja heidaks meelt, aga et tema näeb mind alati üli rahulikuna ja Marile kõike sada korda seletamas. Eks see viimane olegi vist rohkem tavaline argipäev, aga ma arvan, et see eelmine postitus oligi rohkem selleks, et mu lugejad teaksid, et mõnikord tunda ennast tohutult läbikukkununa on okei. Me kõik tunneme seda aeg-ajalt ja see ei tee meist kehva ema, sest kehvadel emadel on juba hoopis teised standardid ja ma arvan, et kehva ema ei huvitaks isegi, kas ta on kehv ema või mitte!
5 nippi, kuidas mudilase kõrvalt mitte hullarisse sattuda
- KÕIK ei ole oluline! Kui ma mõistsin, et lapse jaoks on oluline piire tunda ja selle jaoks pean ma need esialgu talle üldse looma, käisin ma mööda maja ringi nagu närvipundar. Ma nimelt tegin selle vea, et ma võtsin selle suhtumise, et iga asi peab kohemaid enda kohale tagasi saama. Aga tegelikult on distsipliini suhtes üsna hea juba see, kui lapsel tekib harjumus kasvõi õhtuti enda järgi asju ära korjata. Selles suhtes, et ideaalne oleks muidugi see, et kohe kui ühe asjaga lõpetab, siis korjab selle kokku, aga vähemalt alustamiseks teeb see kõik nii pingeliseks. Seega proovin ma tavaliselt seda, et eriti rõõmsalt näitan, kuidas emme hakkab asju kokku panema, aga kui ta sellega kaasa ei tule, siis lõpuni ise ära ei korista ja isegi kui see hunnik mind seal maas häirib, siis noh, Mari kriiskamine häiriks rohkem. Kodu ei pea ju kogu aeg kristallpuhas olema ja sellega ei ole mõtet ennast vaevata, eriti kui kodus on väikelapsed. Ma ei mõtle muidugi seda, et päris seapesas elad ja vegeteerid, aga mänguasjad siin-seal on kõigil lastega peredel harilik nähtus. Ka mina, kui teen kodus pilti, siis lükkan mänguasjad ja “tähtsad Mari paberid” pildilt lihtsalt välja ja asi ants.
- “Kumb on olulisem?” Läheb natukene eelmise punktiga kokku, aga iga valikuga tekib see olukord, et mõlemat ei saa. Sa ei saa kogu aeg koristada, ilma seda aega oma lastega tegelemise arvelt võtmata. Sa ei saa viia last lasteaeda ja samal ajal ennast süüdistada, et ise temaga koos ei ole. Sa ei saa minna tööle raha teenima ja samal ajal olla ka ideaalne ema, kes lapsega tegeleb, koristab, meest poputab ja riideid triigib. IGA asi siin elus tuleb millegi arvelt ja nii pead sa endalt küsima, et kumb on sulle hetkel olulisem. Kui sul on ikka närvid pingul, siis parem viia laps kasvõi mõni päev nädalas lasteaeda, et ise lõõgastuda. Samas kui sa oled selle otsuse teinud, siis ei ole mõtet ennast sellega piinata, et “head emad on ikka lapsega kodus”. Või kui mõnel päeval otsustad sa tegeleda oma hobidega, niisama laiselda, kokata, teha majapidamistöid, siis pole mõtet ennast materdada, et apppi, laps vaatas täna nii palju multikaid ja ma oleks võinud temaga palju rohkem tegeleda. Esiteks, ega see aega tagasi keera, teiseks mõnikord PEAB inimene ka muud tegema, kui olema hommikust õhtuni lapsega meisterdav emme. See on ausalt okei! Mina mõni päev ainult koristan, aga mõni päev teen ainult Mariga asju. Mõni päev vedelen Kardoga. Mõni päev asjatan terve päeva kodust eemal. Kõik need päevad on vajalikud ja hoiavad elu tasakaalus.
- Leia asendustegevusi. Selle asemel, et käia ja kaagutada, et ära tee seda teist ja kolmandat, proovi lapsele leida uus tegevus. Seda soovitasid mulle eile kommentaariumis mõned inimesed ja üks tore tuttav ka, kes asja minu jaoks väga loogiliselt ära sõnastad. Nimelt, kui laps hakib kuskil vetsupaberit tükkideks ja sina talt selle ära võtad ja keelad, siis jääb talle mulje, et kõik tore tegevus on nüüd läbi ja see ajab teda vihaseks. Selle asemel saab pakkuda, et ooo, lähme paneme WC paberi koos tagasi ja SIIS lähme vaatame, kus su pallid on?!?!?! (loe maailma entusiastlikuima häälega). Laps nimelt ise ei suuda enda jaoks nii ruttu asendustegevust välja mõelda ja tema peakeses ongi maailm siis otsas, kõik ilus läbi ja jonn kerge tulema. Nõnda võib hea õnne korral jonn aga vahele jääda. See muidugi nõuab kiiret reageerimist ja ma siiski arvan ka seda, et mõnel juhul on keelamine vajalik, mitte tähelepanu ümber juhtimine. No näiteks haiget tegemine ja asjad, mis võivad talle ohtlikud olla.
- Proovi enda aega leida. Ma mõistan, et paljudel ei ole mingit soovi lapsest eemale minna, kuid samal ajal tundub olukord kodus vahepeal üle pea lainetavat. Ma kardan, et siin on jälle mängus see ideaal, mida emadele peale surutakse. Me kõik tahame olla head ja ideaalsed emad ja miskipärast on loodud illusioon, et head emad on alati oma lastega ja ei tunne iial soovi natukene omaette aega ja ruumi saada. Seda rohkem võib inimesele depressiooni süvendada see, et ühiskond justkui väidaks, et eemale tahtmise soov on vale, aga sisemuses seda siiski aeg-ajalt tuntakse. Mina tundsin seda mõnel perioodil eriti palju ja ma saan praegu ise aru, et see oligi see aeg, kus ma olin omadega üsna ummikus ja palju lihtsam oli sõbrannadega veinile minna, versus olla kodus. Lihtsalt soov eemale minna. Ja kuigi need ajad on nüüd läbi ja mind ei anna väevõimuga ka rohkem kui kord kuus üldse kodust välja kangutada, siis kui mul poleks sel ajal võimalik seda teha olnud, oleks see kõik võinud mulle väga sügava depressiooniga lõppeda. Seega ma tahan öelda, et kui vähegi on võimalust – kasuta seda! Ja kui seda võimalust ei tundu olevat, siis otsi seda. Ei pea ju mingi päevadeks minema jooksma, tuulutada aitab ka pool tundi poes käimist või üksi jalutamist. Paljudele on raske abi paluda, aga tegelikult ei ole see midagi häbenemist väärt, sest tulles tagasi selle punkti juurde, et kumb on olulisem, siis kas on olulisem olla närvipundar, või paluda sõbrannat, et ta tunnikese su last vaataks, kuni sa korraks ära käid. Vastu võid pakkuda pärast kooki ja kohvi. Usu, keegi ei mõista sind selle pärast hukka!
- Andesta! Anna endale andeks nende kordade eest, kus sa ei käitunud adekvaatselt ja “mitte hea emana”. Ära leierda seda oma peas, vaid mõtle läbi, miks sa niii käitusid, mis sind sinna piirile ajas ja proovi teinekord seda piiri ära hoida. Me oleme inimesed, teeme vigu ja vigadest tuleb õppida. Ükskõik, kas enda, või teiste. Mina näiteks olen täheldanud, et kui mul on füüsiliselt halb olla, on mul suurem tõenäosus ärrituda ja see pole teps mitte adekvaatne viis last kasvatada, kui ma teda muudkui takka kiirustan ja porisen, et tee nüüd seda ja teist. Seega nendel päevadel jätan ma enamus vastutust Kardo kaela ja proovin ise pigem puhata. Jah, ma tunnen ka vahepeal, et issand kui sitt ema ma olen, vedelen siin hambad laiali, mees teeb kõik ära, aga kui on valida, kas panen hommikul mina Mari riidesse, kui mul seest keerab ja Lemps möllab ja mul on süda paha ja ma ei saa kummarduda normaalselt, siis ma tean juba eos, et sellest tuleb üks suuremat sorti “MARI, PANEME PAPUD JALGA JA LÄHED LASTEAEDA!!! EI VAIDLE EMMEGA!”. Versus Kardo õrn kudrutamine, et: “Oiii, Marikene, paneme need papud jalga ja siis lähme lasteaeda!!!! Seal on niii tore ja sa saad seal teiste lastega mängida ja see on hästi lõbus ja siis issi tuleb sulle õhtul järele, onjuuu!!”. Siis noh, ma eelistan seda teist ja vegeteerin ise südamerahus diivanil. Ja hiljem andestan endale, et Maril nii hädine ema on ja Kardol nii kasutu naine 😀
Meie lapsed armastavad meid tingimusteta, meie neid ka. Lihtsalt mõnikord on kergemaid ja mõnikord raskemaid päevi. Minu jaoks ei ole elus mitte midagi nii õpetlikku olnud, kui lapse kasvatamine ja hea on mõelda, et ma ise ka muutun normaalsemaks ja kannatlikumaks ja paremaks inimeseks – loodetavasti! Asja võti on lihtsalt mitte üle mõelda, armastada ja elada. Easy!
18 kommentaari
Tänan!!
Taolise kirjutise pärast ma hakkasingi Sinu blogi lugema ja mulle on aeg-ajalt vaja meeldetuletust, et need on ideaalid, tegelikult on selliseid emasid veel, kes vajavad ka oma aega. Veelkord – südamlikud tänud!
Väga ilus ja südamlik postitus. Olen 100% nõus.
No kui on olemas postitus, mille ajastus on naelapea pihta, siis vot see siin – hullult hullult tabavalt kirjutatud! Ragistan praegu sellise tempoga šokolaadi, et pilpaid lendab ja guugeldan, kuhu kitse peab ohverdama, et homne päev kergemini läheks #elukolmesega
Hehe, hea, et sain abiks olla! Ma ragistan šoksi iga jumala päev, ka siis, kui kitse ohverdada pole vaja. Nii et varsti saate lugeda hoopis heietusi, et s***a sellest mudilasest, MIKS MA NII PAKS OLEN?! 😀
Aga kui teada saad, et üldiselt mis ristmikul neid kitsesid vastu võetakse, siis anna teada, mingi hetk kulub raudselt marjaks!
Ma loen ja mõtlen, olen 48 aastat vana, mul on poeg, kes oli mega armas laps ja teismelise eas pole muret teinud ja nüüd 25aastasena täiesti empaatiavõimeline:) kuulge, noored naised, kolm asja: ära palu, anna korraldus, jälgi, et see täidetakse ja armasta teda, ära nunnuta ega palu: nii on ja nii tuleb teha, see on lapsele kõige lihtsam, kõige raskem on, kui annad valikud, ta ei suuda ise veel otsustada, sinu korraldus on õige, see annab kindlustunde, olge lihtsalt konkreetsed, see on lapsele parim
Ma läksin teise lapse kõrvalt kui ta oli 9 kuune, kooli uut eriala õppima. Ja siis polnud enam aega kaagutada ka.
Aitäh, Mallu!
Väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed-suured mured!
Meie lapsed on poolsuured, aga praegu tundub lasteaiaealine laps puhta inglikesena:)
Praegu mõtlen, et eelpuberteet on nii õudne ja enam hullemaks minna ei saa, aga …ilmselt puberteet on veel hullem:) …või siis pole. Ma loen aastaid, et oleks näha, kas laste kasvatamine on läinud puusse või õnnestunud. Raske midagi öelda, kuigi eks me kõik arvame ju, et teeme parimaid otsuseid.
Kui ma vanasti ei saanud aru, KUIDAS üks laps saab jonnida, siis nüüd ma enam ei pööra võõraste laste jonnimisele tähelepanu ja tunnen emale-isale sel hetkel kaasa. Lapsed peavad need hetked lihtsalt üle elama ning katsugu siis need vanemad siis seal ellu jääda.
ma südamest tänan sind selle postituse eest – see lõi pildi palju ilusamaks. Ma pärast eelmist postitust jäin nii vait….see lõi mu nii pahviks ja ma mõtlesin, et “okõuuuu, minust saab kunagi närvihaige ema” 😀 ma nimelt olen selline kannatamatu ja kergesti närvi minev (eriti, kui ma olen väsinud ja/või näljane). Isegi mehe peale torisen vahel, kui mulle tundub, et ta jälle liiga aeglaselt tegutseb/reageerib/kaasa mõtleb jne 😀 Aga nüüd tundub, et saab hakkama küll, kui need punktid paberile välja trükkida ja kuskile, kus ma neid näeks, riputada.
No vaata, ma ka ärritun kui Kardo siin muneb ja tema peale käratan raudselt enne kui Mari peale 😀 Aga mees ei ole iial nii nunnukene, kui laps kah! 😀
nii minu moodi 😀 öeldakse, et lapsi tuleb õpetada kannatlik jne olema… et nad on sündinud siia ilma n.ö tyhja pagasiga ja vanemad on need siis, kes aitavad pagasit täita 🙂 paistab, et kõigepealt õpetavad ikka nemad seda kannatlikkust meile ? elu kahe väikese vahega sündinud lastega on minu jaoks hetkel raketiteadus… vahel ei tea kas nutta või naerda… üldiselt teen neid asju samal ajal suurema lapsega 😀 😀
Ei ma ei tunne ennast süüdi, kui mul paha on olla on ja kui ma karjun lapse peale ma ei taha isegi ideaalne ema olla. Ma tahan kasvatada lihtsalt temast enam vähem normaalset inimest kes endaga hakkama saab elus..
Ma olen kaa inimene kodus jaaa ei varja oma tundeid. Kurbust ei varja ja vihastumist ei varja.
Jumal küll nad elavad vb veel 20 aastat kodus. Ma ei saagi ideaalne olla.
Ja ma ei saa kodus valida kas ma täna vedelen või teen süüa. Mu mees on enamuse ajast tööl ja ma pean ära koristama süüa tegema ja lastega tegelema.
Kui ma midagi neist ei tee siis keegi teine ka ei tee seda.
Kõigil ei ole nii lihtne ja nii palju ilusaid valikuvõimalusi. Jaaaaa minu suur unistus on nt nädalaks puhkama minna. Päris ausalt ma ei tunneks ennast grammigi süüdi. Ma puhkaks.
Aga jaaa et väga palju mitte närvitseda peab päevaplaan olema. Rutiin lapsele on turvaline ja tore asi, kui ta teab mida teha ja kuna teha. Siis ei ole segadust tal peas.
Ja ei ma ei hakka talle nõmeduste peale asendus tegevusi otsima. Loopis midagi pellerisse vms ei mingit lähme võtame ära ja mängime palli.
Selle eest saabki karistada paha lapse nurgas.
Ta ei saa privileegi selle eest ku nõmedusega hakkama saab.
No oleneb ikka lapse vanusest kah suuresti, ma räägin praegu Mari vanusest.
Nooo järjest hullemaks läheb, mis sa arvad et ka kohe toretses kodus ve. Tema lõugab mulle kodus korja mänguasjaaaa kokku. Nagu et WTF :D. Nüüd hakkas aru saama et okkk ta võiks ise ka korjata. Ta on kolme aastane ninatark.
Tahan suurt kommi lõugab ka iga päev :D. Päris palju nalja saab tegelt 😀 kuigi naerda poolte asjade peale ei tohi ja peab tõsist feissi tegema:D
jah ja teost samuti. Wc paberi hakkimine asendada ajalehega või pallimänguga on ok. Samas tundes last tead kas sinna juurde hetkel on võimalik seletada miks – wc paber saab otsa , on kallim jne või vallandaks
see hoopis võimu võitluse. Vahel on nii ja vahel naa õigem. Kõige raskem on leida kesktee ja ikka anda ka seletusi ja õpetusi. Ses suhtes arvan, et emmel tuleb olla ekstrasenss ja tajuda ette lapse meeleolu ja ka enda oma vaadelda, samuti on oluline ajastus. Enamasti läheb jamaks kui kiirustad kuhugi. Samuti anname alla kui on võõrad ümber, et vältida suuri draamasid.
See kõik kokku ongi emaks olemise kunst, mida kool ei õpetata ja ise tasapisi õpid. Muidugi kes on kogenud,teab ja näeb tahab aidata-õpetada. Seda vastuvõetaval viisil teha oskavad vähesed ja nii tajub noorema kaudset või otsest kriitikat. Nüüdsel ajal on hea võimalus Net, sest kirjatükis puuduvad emotsioonid, hääletoon – no omas peas vastavalt su hirmudele võivad need muidugi olemas olla. Netist loetu jaoks jääb järelemõtlemise aeg ja paneme ehk miskit kõrvataha ka siis kui kõik kirjutatu ei tundu meile õige.
Hea Maria, su kommentaar on suhteliselt kohutav. Ei teagi, kust alustada. Kas ma sain õigesti aru – SUL on paha olla ja sa KARJUD lapse peale? Aga äkki on lapsel ka paha olla ning seetõttu ta tegevus on ebasobiv? Või lapse käitumine ei meeldi äkki sulle hoopis seetõttu, et sul on paha olla? Kas sul hakkab siis tõesti parem, kui sa oled saanud lapse peale karjuda? Sul on „normaalsest inimesest“ kummaline arusaam, kui sa arvad, et karjumise abil on võimalik normaalseid inimesi „kasvatada“.
Erinevate emotsioonide väljendamine on tore. Saan aru, et sina oled viha väljendamiseks valinud (lapse peale) karjumise? Siiski ei saa laps aru, et sa oled vihane, kui sa räuskad ja karjud. Emotsioone saab väljedada ka ilma äärmustesse laskumata, neid sõnadesse pannes, mitte häält tõstes ja taldrikuid loopides. Lapse jaoks on sinu „emotsioonide väljendamine“ siiski kasulik ainult sel juhul, kui talle rahulikus keskkonnas rahumeelselt selgitada, milline oli sinu emotsioon, mida sa tundsid ja mis selle emotsiooni esile tõi, mida saab teisti teha.
Vaevalt, et ükski vanem end ideaalseks vanemaks peab. Muuseas, „ideaalne lapsevanem“ ei võrdu „ma ei karju oma lapse peale“. Ühtset ideaalse lapsevanema vormi pole olemas, sest kõik lapsed ja täiskasvanud on erinevad isiksused – mis on ühe jaoks „ideaalne“, see teise jaoks ei pruugi olla. Oluline on soovida oma lapsele parimat ja ise pidevalt areneda.
Sind häirib, et sa ei saa kodus vedeleda, sest pead koristama, süüa tegema ja lastega tegelema. Tundub, et su päev möödub kiiresti ja on aktiivselt sisustatud. Mõistan, et igapäevaselt selliste tegevuste tegemine võib muutuda tüütuks. Aga näiteks mõneks söögikorraks on süüa võimalik suurem kogus ette teha. Või siis tõesti ühel päeval vähem koristada, sest tulevikus ei mõtle sa kunagi – „mu lapsed on nii suured, ma oleks pidanud rohkem koristama, kui nad väiksed olid“. Ikka kipuvad emad mõtlema, et „mu lapsed on nii kiiresti suureks kasvanud, oleks pidanud nendega rohkem aega koos veetma“.
Kindel päevakava mõjutab lapse heaolu tõesti palju. Aga see ei paku turvatunnet number 1. Olgu, laps teab, et kell 20 peab magama minema. Aga kui kell 19.30 ema „ära keerab“ ja lapse peale koristamata mänguasjade pärast „veidike“ karjub – kas siis tõesti suudab laps 20.00 rahuliku südamega ja turvatundega hinges uinuda?
Enamike „nõmeduste“ kohta väike laps ei tea, et need on nõmedused… Kuni laps siis ootamatult mõne ühiskonna poolt kokkulepitud „nõmedusega“ hakkama saab. Äkki esimene kord isegi naerdakse selle „nõmeduse“ üle? Et vaata, mis laps tegi, nii naljakas, kammis vetsuharjaga kassi. Ja siis laps saab seeläbi vanemate käest kinnitust, et selline tegvus on täitsa lubatud ja tore, näed kõik naeravad. Aga siis kui järgmine kord läheb laps vetsuharjaga kedagi kammima (nt emme juukseid), on ootamatult suur naer muutunud kurjaks karjumiseks. Siis on äkitselt LAPS muutunud PAHAKS!
Milleni ma tahtsingi jõuda – LAPS ei ole PAHA. Tema käitumine saab olla ebasobiv. Ma mõtlen õudusega, mis võib veel olla „karistus paha lapse nurgas“! Lapsel tekivad probleemid enesehinnanguga, kui teda „PAHA LAPSE NURKA“ panna. Kodus võib olla koht, kus asjade üle järele mõeldakse, koos ebasobiva käitumise üle räägitakse… Loomulikult siis, kui laps on selleks piisavalt vana. Ja olenevalt vanusest tuleb valida lapse jaoks jõukohane kõne. Kolmeaastasele pole mõtet pidada pikka monoloogi halvast käitumisest, vaid anda konkreetne info mõne lausega. Räusata ja õiendada ka pole vaja. Sellist arutelu saab muidugi läbi viia ainult siis, kui laps tuleb sinu jutuga kaasa ja on rahulik.
P.S – enamikke „nõmedusi“ teevad lapsed selle pärast, et nemad mõtlevad, et see on äge tegevus. Ja võibolla on mõni „nõme“ tegevus ainult sinu jaoks nõme? Kui sa suudad lapsele pakkuda kodus alternatiivseid põnevaid tegevusi ja ta ei pea üksi „nõmedusi“ välja mõtlema, siis paljud „nõmedad tegevused“ jäävad ka tegemata.
NB – loomulikult moodustavad eraldi kategooria lapse või tema mängukaaslaste jaoks ohtlikud tegevused, mida ei saa tolereerida ja mille puhul peab koheselt konkreetselt sekkuma, pigem proovida neid ennetada. Kui siiski on vaja sekkuda, siis loomulikult analüüsida olukorda koos lapsega ilma räuskamata ja ikka selgitades, mis täpselt juhtus, miks selline käitumine on ohtlik, mida teha teistmoodi jne.
Aitäh, et Sa nii eluterve inimene oled! Just täna on see päev, kus sellist postitust on lohutav lugeda…
Mul on küll suurem laps – 8aastane aga probleemid on samad – piiride seadmine, nende pidev kompamine lapse poolt, nõrkushetked jne.
Armas oled!