Sõbrana sünnitas eile väikse pisitütre ja ma ei saa midagi parata, et ma olen sellest teada saamise momendist kadedust tundnud. Õudne inimene! Isegi see, et ta ütles, et see oli kohutavalt valus (miljon korda valusam kui esimene! teine olla kergem, my ass!), siis ma lihtsalt tahaks ka juba nii väga Lempsi näha ja omada keha, millega saab vähemalt pükse jalga panna, ilma, et ma näeks välja nagu jalgu hargitav konn.
Seda enam, olles hormonaalne inimene, ei suuda ma raseduse lõppu ära oodata just teiste inimeste pärast, kelle elu eesmärgiks tundub vähemalt kõik lõpurasedad paanikasse ja hüsteeriasse ajada. Või siis on nad kõik ainult minu kallal? Seega, kallid sõbrad, tuttavad, sugulased ja muu ilmarahvas – 6 asja, mida MITTE küsida lõpurasedalt!
- Issand, sa oled nii suur. Kuidas sa nii suur oled?! Kas su tähtaeg oli neli kuud tagasi?!
Sugupuud uurides selgus hiljaaegu, et mul on liinipidi läbi käinud kaks kašelotti ja üks pruunkaru. Ehk on asi selles? Võiiii selles, et MA OLEN KURADIMA 9 KUUD RASE JA MA NOSIN KOMMI SAMA MANIKAALSELT NAGU ORAV TALVEKS KÄBISID KORJAB?! Mis see sinu asi on, kui suur ma olen? Ja mis ajast on rasedale naisele “suur” ütlemine okei. Kui ma näen vana tuttavat, siis ei tundu mulle kuidagi sotsiaalselt aktsepteeritav öelda: “Oh sa pele, sa oled ikka kõvasti suurem, kui me viimane kord nägime! Kas su trenni mineku tähtaeg oli neli kuud tagasi? Hehe!”. - Kas sa kardad?
Oh ei, ma ootan põnevusega seda, kuidas mu kõik alakeha kondid teineteisest vaikselt ja piinarikkalt eemalduvad, misjärel langeb mööda auku alla kaunis beebi, kes rebib mu väikse armsa hargivahe umbes 10x suuremaks, kui see üldiselt olema peaks! MUIDUGI MA KARDAN! Aga mida see teadmine sulle annab? Et juhul kui ma üritan olla viisakas ja ei taha sellel teemal rääkida, siis sa saaksid ikka teha oma elu eesmärgiks mind kartma panna? Leidub ka selliseid! Üks naine rääkis mulle hiljaaegu, kuidas tema sõbranna teist last sünnitades murdis esiteks omaenda sabakondi ja siis valel ajal pressides murdis lapsel mingi rangluu ära ja nüüd nad on kõik intensiivis ja poolsuremas ja see olla VÄGA TAVALINE ASI! Hea, et ta ei väitnud, et juhtub pea igal teisel. Et siis, kui kardad, saab sulle üleolevalt öelda, et ah, mis sa kardad, kõik naised saavad sellega ju hakkama. Aga kui juhtumisi ei karda, siis las ma räägin sulle ühe loo, kuidas ühel mu tuttava tuttaval rebenesid kaks auku üheks ja takkatipuks kukkus laps sünnituslaualt kuus korda maha, enne kui see libe tegelane kätte nabiti.
- “Noh, sünnitad või?”
Ma saan aru, et ma peaks nagu oktoobris sünnitama, aga esiteks veel ei ole oktoobergi! Ja teiseks, usu mind, ma ei kavatse teha oma lapse sünnist suurt saladust. Ausalt – sa kuuled sellest kohe kindlasti, kui ma peaksin sünnitama hakkama. Seega ei ole tarvidust üldse igapäevaselt järgi küsida, et ega ta juhuslikult kuskilt välja ei tolkne. Ei tolkne. Sees on.
- Ega sa kaksikuid/kolmikuid oota?
Ma kinnitan siinkohal pühalikult, et tõesõna enamik rasedaid 9 kuu jooksul on vähemalt paar korda ultrahelis käinud, mis on selline imemasin, mis näeb ema SISSE! Seega, kui seal peaks olema mitu inimest, on arstidel tavaliselt komme seda ka vanematele öelda, mitte neile head aprillinalja plaanida ja neid mitme lapse sünnist teadmatuses hoida. Ausalt. Ei, nad ei saa olla “täpselt teineteise taga”. Mida sa sellega üldse öelda üritad? Et ma olen tõesti nii uskumatult suur, et no raudnael mul ikka peab seal sees mitu beebit olema, kes on 9 kuud veetnud TÄPSELT TEINETEISE TAGA? Sorri, aga kas sa oled vaimselt alaarenenud? - Aga mis sa siis teed, kui lapsed omavahel läbi ei saa?
Nojah, mis siin ikka teha. Valime Kardoga endale mõlemad lemmiku välja ja viskame kivi-käär-paber-kaevu, et kumma lemmik saab jääda ja teise anname uude ja armastavasse perekonda. Mul juba ajalehekuulutus ka valmis kirjutatud, ainult nimekoht tuleb siis sisse panna.
“Ära anda vähekasutatud laps Nõmmel. Korralik, kulumisjälgedeta. Kaasa annan riideid, pesa ja natukene lemmiksööki. Laps on vaksineerimata, kuid terve ja kobe. Annan ainult perekonnale, kes ei taha õuelast ja suudab pakkuda lapsele vähemalt oma tuba ja paari kõhutäit päevas.”
Aga no LOODAME esialgu, et ikka saavad läbi.
- Sa lähed pärast sünnitamist muidu trenni ka või?Kle jah, ma tellisin endale ITK ette juba takso ära, et lapse saadan Kardoga koju ja ise teen kiire bodypumbi. Anna andeks, aga kas mu voldid häirivad sind või?!
110 kommentaari
Miks ma ei ole seda enne lugenud? 😀 HAHAHAHA
Siinkohal mul meenub aeg, kui esimest beebit ootasin ja järge mööda potsatas kirju orkutisse! Jaa, siis oli selline aeg!
Ja kooliõde, kellega polnud iial varem sõnagi vahetanud, hakkas muudkui kirjutama ja küsima! Eriti just “kas sa kardad ka või? Ma siis andsin teada, et ei oska midagi karta veel… ja kus siis hakkas oma kolme päevast sünnituslugu kirjutama mulle. Mulle, kelle TA oli möödas ja pärast seda hakkasidki valud hirmust pihta 😀 No jopakolla, kui haige inimene saab olla? 😀
Teine oli mega tüütu koolivend, ei, ta vist isegi käis minu klassis? Igapäev sama küsimus “sa ei ole veel ära sünnitanud w?” KUULE JOBU MIS SEE SINU ASI ON ? 😀 Sa pole mu lapse isa, sa pole mitte keegi … ela oma elu 😀
Sorry onju, nüüd tilin vana posti risustama sul 😀
Mõni aasta tagasi oli üks mu kolleeg beebiotel. Olime mingil konverentsil ning kohvipausi ajal tuli meie juurde üks (nais)tuttav, kes küsis: “Noh, millal sa siis poegima hakkad!”
Siiamaani ei ole sõnu…
Ma võtsin mõlema lapsega üle 30kg juurde. Esimesega sain kaalutõusust veel aru kuna mugisin kõike head ja paremat. Aga teise rasedusega teadlikult toitusin tervislikult ja ikka võtsin kaalus meeletult juurde. Nii, et võite ette kujutada kui suur ma olin. Eriti teise rasedusega kuna laps kaalus üle 5 kg. Samas mingit rasedus diapeetest jms mul polnud. Normaalkaalus olen kõhnakene ja raseduste järel kaalust alla võtmise nimel ei pea end näljutama.
Küsiti ka mu käest igasugu huvitavaid küsimusi. Aga minule need pihta ei läinud. Võtsin neid huumoriga. Ei usu, et keegi nüüd teadlikult proovib rasedat naist teadlikult vihastada ja solvata. Ja nagu öeldakse – küsija suu pihta ei lööda.
Hoopis rohkem häirib mind see mis toimub sünnituse järel. Puudutab just esmasünnitanuid. Kõik teavad kõigest kõike ja kõige paremini. Loomulikult need teadmised ei ühti omavahel. Ja nii see vaene ema segadusse aetaksegi. Niigi on ju iga lapsega seotud asjaga närv pingul. Kogemuse puudumise tagajärjel oled maailma ebakindlaim inimene ja õppimist on palju. Ja siis igaüks targutab mis ja kuidas tegema peab selle asemel, et tulla ja aidata. Eriti kahju on neist kel puudub ntx oma ema, vanaema, õe või ämma toetus. Kui oled reaalselt üksi kõige sellega kuna ega see värske isa sust eriti targem pole.
Nüüd, aastaid hiljem, peale esimese lapse sündi mõtlen tihti kui vähe ma reaalselt suutsin nautida ajast koos lapsega ja kui nauditav on see beebi aeg nüüd teise lapsega.
Soovitangi kõigil vähem solvuda, vihastada, targutada ja tänitada. Pigem aidake üksteist ja pakkuge tulevikus oma lastele vabemaks saamise juures sellist toetust kui oleksite soovinud ise saada.
*Vanemaks saamise
Ma naersin praegu nii, et pisaraid voolab
Kusjuures mul on üks tuttav pere, kes ootas kolmandat last niimoodi, et iga kord ultrahelis lapse sugu vahetus – esimene kord tüdruk, siis poiss, siis jälle tüdruk jne. Lõpuks sünnitas naine siis lapse ära ja küsis kohe, et kumb siis on. Ämmaemand vastas maru rahulikult, et noh, esimene on vähemalt poiss. Sündisid kolmikud. Kogu raseduse oli teada, et tuleb üks laps. Nii et ära iial ütle ei iial 😉
Aga noh, meie kolmandast rasedusest kuuldes küsiti palju, kas nüüd tuleb viimaks poiss, ja kui me väga uhkelt kinnitasime, et tuleb kolmas tüdruk, siis avaldati kaastunnet. Miks küll? Ei vasta tõustandarditele või ei sobi peremudelisse? Peame nüüd ära andma, sest kolm tütart on liiga palju? Naljakas.
Esimest sünnitama läksin nii, et pere teadis, et olen esilekutsumisel ja peaksin tegudel olema. Ema siis helistas, et kas laps käes. Ma käratasin (olles 15 tundi sünnitanud): “Ma ei saa rääkida, ma sünnitan!” Nagu mida perset? Küllap ma oma perele ikka annan teada, kui laps on sündinud… Nüüd on see juba selline naljakas lugu, et hahaa, ema helistas täpselt siis, kui pressima hakkasin, aga tol hetkel oli küll selline, et mine peesse, emps, ma ei taha sinuga rääkida, kuidas sa aru ei saa, et sellisel ajal ei helistata.
Mul tekkis küsimus, et miks sa sünnitamise ajal telefonile vastad?
Need, kes küsivad, et “peale sünnitust hakkad trenni tegema?” pole ise sünnitanud.
Mina hakkasin ja siiamaani kahetsen, rikkusin puusad ära. Keha peab taastuma! Kõik, kes on sünnitanud saavad aru, kui tobe mõte on trenni teha kohe peale sünnitamist ja isegi paar kuud peale sünnitamist.
Mind ajas ka närvi, kui töökaaslane ütles: aga minu tuttav on juba ära sünnitanud, kuidas sina ei ole?
Sünnitamine ei käi kella pealt.
Oii Mallukas..sa oled mu absoluutne lemmik inimene maamuna peal, teist nii m6nusalt sarkastilist inimest annab otsida! 😀
Mind sellised asjad närvi ei ajanud, ei tea, kas lihtsalt vähe küsiti või oli suva 😀 Mulle pigem vist meeldis, et ma olin ekstra suure kõhuga ja põnevusega vaatasin, et kui suureks siis lähen (+20 kg).
Aga see poiste ja tüdrukute eristamine on küll kummaline ja üks kommentaar oli eriti veider lapse kohta: “Oii kui ilusad suured silmad, mis sellest, et poiss, ikka ilusad!” Haa 😀
Mind ajas närvi ja siiani ajab see , et absoluutselt iga mu argument aeti raseduse ajal “hormoonide” alla ehk ükski mu sõna ei olnud tõsiselt võetav paljude jaoks ja eriti palju oli seda mu õe poolt kellel endal oli juba laps olemas kes siis eriti seda nina alla hõõrus , et “noh hormoonid möllavad jah?” ? Või see “sa oled rase” oleks muutunud nagu haiguslikuks hullari diagnoosiks. Tundub , et nii mõnelgi inimesel endal hakkavad hormoonid ameerikamägesid jäljendama , et rasedat naist nähes puhta lolliks lähevad ( vaatamatta sellele on mu arvamus asjade kohta sama nii tol ajal kui edaspidi ? Eks peavad muu süü leiutama mille kaela asju ajada . )
Kui ma rase olin siis nägin yhel õhtul poes töökaaslast. Olin juba dekreedis aga ikka kuskil kuu aega oli kindlalt veel aega preili synnini. Ma polnud omaarust nagu väga hiiglaslik ka 😀 Aga töökaaslane,selle asemel,et “tsau” öelda imestas ainult yle poe :”Issand sa pole ikka veel maha saanud või?” Vot siis mul oli kyll tunne et wtf?!? nagu 😀
Need kõhu suuruse eksperdid pole nagunii kunagi rahul. Ootan kaksikuid, tähtaeg oktoober ja muud ei kuule, et oi kui väike kõht kaksikute kohta. Tõesti? Emh, kaal näitab 19lisakilo ju siis need kõik tagumikul. 😀
Mind häiris näiteks see, kui küsiti millal ma sünnitama hakkan? – KAS MA OLEN SELGELTNÄGIJA V :@ ?
Ja küsiti ka pidevalt: “Kas sa oled rase? ” Tahtsin nii vastata: “Ei ei, ma lasin endale suure silikoonrinna kõhtu opereerida.
Kui julgesin natukenegi emotsioone rohkem välja näidata, siis häiris mind see kui öeldi: “ahh hormoonid”.
No mida hekki :S
Hetkel rohkem ei meenu enam 😀
See, et kõik oma tunnete väljanäitamist vms hormoonide süüks ajavad, on KÕIGE närviajavam asi ÜLDSE.
Küsimused ei ajagi niiväga närvi.
Samamoodi mind ajas kohutavalt närvi kui ma olin umbes 12 ja reaalselt ja põhjusega millegi peale vihastasin siis mõmiseti et nojah see on see puberteet.
No pigem on asi selles, et raseda inimesega nagu ei ole millestki muust rääkida, sest kogu nende elu keerlebki nende raseduse ümber. Ja siis need, kellele see titemajandus väga korda ei lähe, kuid kes tahaksid kuidagi ikka huvi välja näidata, küsivadki hästi lollakaid küsimusi, mis justkui teemasse lähevad. Ma olen ise ka kogemata oma sõbrannadelt taolisi totrusi uurinud ja alles hiljem aru saanud, et üsna nõme kukkus välja aga teisalt, kui inimene enam muust kui lapsekärudest ja mähkmetest ei räägi, siis ei oska isegi midagi arukat välja mõelda ja tulemuseks ongi “noh, sünnitad juba või?”.
Kui mul lapsed ära sündisid, siis ämm suutis mõlemal (!) korral mind üllatada sellega, et patsutas mu kõhtu ja ise küsis sellise ebameeldiva muigega “Ei tea, kas siit on üks veel tulemas?” Mismõttes nagu?
Ise on ometi 3 last sünnitanud naine!
Haha! Eriti tore ämm, prr
Mul oli suva, kui keegi ütles oi kui suur, arusaadav, sest ennast peeglist vaadates tundsin sama. Ja kartsin, et äkki saan kogemata kaksikud.
Aga kõige rohkem üllatas mind küsimus, et kui sa ära sünnitad millal me pidu paneme 😀 et nagu tegelt :D.
Jaaa üks inimene õpetas, kuidad lapd magama saada. Anna talle paar tilka vii na!!!! Et nagu WTF.
See oli tavaline, et sünnitasin ära ja kohe öeldi, issand aga sa ei olegi alla võtnud.
Ma meelega ei ütle kellelegi oma tähtaega, sest ma tean, et hakkab pihta sama jama..
Jube lihtsalt, miks kõik eeldavad, et inimene, kes plaanikohaselt peaks sünnitama alles oktoobri keskel, nüüd iga kell poolduma peaks? Miks nagu?! Kas on niii normaalne, et kõik meil kuu aega varem sünnitama hakkavad v? Aru ma ei saa…
Aga sulle tugevat närvi ja rahulikku ootamist.
Minu lapsel murdus ka sündides rangluu ja samuti öeldi, et see võib juhtuda enamus sünnitustel. See paraneb kiirelt, paar päeva hoiti tal kätt sidemega kaelas (?), aga koju minnes seda enam vaja ei olnud.
Enamus?!? Ma kuulen sinu käest teist korda elus 😀
Meil oli samuti rangluumurd sünnitusel ja väideti ka, et üsna tavaline asi. Arstid käskisid beebit selle külje peale mitte magama panna ja riietamisel ekstra ettevaatlikud olla. Last ennast aga ei tundunud see kusjuures kuidagi häirivat. Liigutas kätt samamoodi nagu tervet ja mingit valukisa ei kuulnud kordagi.
ma nüüd lähen häbenen natuke 😀 olen rasedale öelnud seda kurikuulsat “kui suur”, aga see oli “kui suur sa oled! nii armas!”. Ma nüüd mõtlen, et huvitav, kas ta ka krigistas hambaid selle peale? 😀 Ma ausalt ei mõelnud midagi halba, minu arust on suur kõht megaäge (tean, tean, et rasedad seda ise üldjuhul ei arva).
siis tasukski piirduda sellega, et nii äge kõht, sest noh, mis naine tahaks SUUR olla 😀
jaaa, nüüd saan aru küll 😉 olen nüüd targem!
Sellele punktile, kus väidad, et iga rase peaks teadma, kas on üks või kaks uut väikest inimest tema sees, sest ultrahelis arstid seda ütlevad, ma vaidleks vastu. Minu tädil oli nimelt olukord, kus kuni sünnitamiseni pidi saama ta ühe lapse, aga oh ülltust, kaks uut ilmakodaniku sündis siia ilma.
No see on ikka VÄGA suur erand…
Ja see oli..ammu? Ma ei kujuta ette, kuidas praeguse kaasaegse tehnikaga saab selline äpardus juhtuda.
30 aastat tagasi käskis ämmaemand mu isegi kõhna ema vähem süüa. Sünnitusmajas selgus, et on kaksikud.
Aga jah, siis tõesti polnud UH masinaid.
Kuna ma teise lapsega võtsin 27kg juurde,siis päriti ka et kas kaksikud ja millal lähen jne.Kõige nõmedam oli see,kui täiesti lambi inimesed tulid tänaval või bussis luba küsimata kõhtu katsuma.
Kui poja oli sündinud ja hommikul tuldi palati põrandat puhastama, siis last vaadates see tädike hüüatas :”Issand kui suur!!!” (4220g ja 55 cm)
Ja kõht oli veel pea 2 nädalat ees.
Oh neid küll, kes iga küsimise peale närvi lähevad.
Saage aru, inimesed küsivad seetõttu, et nad HOOLIVAD. Nad tahavad teile HEAD, samas ei oska nagu eriti võib-olla millestki muust rääkida ka, kui sellest, mis kõige rohkem silma torkab ja millest mööda vaadata lihtsalt ei saa.
Ole nüüd ise see inimene, kes oma healt sõbralt küsib, kas ta on juba sünnitanud. Kas sa küsid seda selleks, et teda tahtlikult vihastada? Mõnitada? Närvi ajada? Ei, sa küsid, kuna sa mõtled talle ja sa HOOLID. Sa tahad, et tal läheks hästi, sa tahad tema käekäiguga kursis olla ja võib-olla väljendad oma heatahtlikkust pisut kohmakalt, aga sa TAHAD HEAD. Ja siis hiljem kuuled, kui lollid on kõik need hoolijad ja muidu nõmedad kiibitsejad… ei lase rahus rase ka olla.
Mõelge rohkem, emotsioonitsege vähem, on kõigil parem elu.
Mõelge rohkem, küsige vähem, on kõigil parem elu.
Nõus ?
Pole vaja üldse midagi küsida, kui rääkida pole millestki, loogiline. Mis hoolimine? Mingi lambituttavad, hoolivad küsides stiilis: “Appi, sa oled ikka emavaal, ega sul kolmikuid ei tule?”))
Muki sulle paneks laigi :D. Rase oled ainult 9 kuud ja elad üle tegelt. Mind ei ärritanudki seepärast inimlikud küsimused. Peale mõnda. Üks küsis millal pidu paneme, üks soovitas last viina tilgaga magama kussutada. Jaaa üks kes on sünnitanud ise palju lapsi üllatus et ma polegi kohe peale sünnitust alla võtnud.
Aga muidu üldiselt mind ei häirinud paksuse küsimus ma nägin ise kaaa et ma olin jube paks ma sain inimetest aru kes seda küsisid, ma olin igati paisunud.
Inimesed muretsesid mu tervise pärast. Mul oli omal hirmus. Ma sain isegi sellest aru, kui keegi päris kaksikute kohta noooo ma ise kartsin kaaa et äkki ongi kaks pärast.
Isegi mu mees tundis muret.
Jõhker hoolimine küll, kui sama inimene küsib neli korda, millal mu tähtaeg on? Eks see vist on nii nagu ilmaga, et kui millestki muust rääkida ei ole, siis eeldatakse, et rase tahab koguaeg oma rasedusest rääkida.
aga selgitage siis mitte kunagi rase olnule, miks see kõht siis tühjaks ei vaju nagu õhupall? laps on ju väljas? miks selliste küsimuste peale solvutakse üldse?
googelda teinekord, sellega pole ohtugi, et keegi solvuma peaks 😀
9 kuud läks aega et see kõht nii suureks kasvas. Selleks kolisid kõik organid kuskile kurgu alla, vere ja vedeliku kogus organismis suurenes oluliselt, koed venisid, emakas kasvas tissideni, nahk venis. SUUURED füüsilised muutused toimusid. Ei ole ni, et sünnitad ära ja plörts kõik kukub kolinal alla tagasi. Öeldakse, et organismi taastub rasedusest ja sünnitusest sama kaua kui rasedus kestab ,st 9 kuud. Õnnelikemal taastub kõik silmnähtav paari kuuga.
Kuulsin sellist nippi, et öelda kõikidele tâhtaeg hilisem- nii pääsed päringutest.
Jep, nii ma teengi)
Minu käest ei küsita veel suurt midagi, aga minul ajab pea halliks, kui muudkui käiakse pinda nende juhilubade tegemisega…(mul jäid need kunagi ammu pooleli) Aga kui sedasi pinda käiakse, siis ma ei tahagi neid teha! Seda enam, et praegu kulub raha kodus remondile ja vaja valmistuda beebi tulekuks-asjad vaja osta jne…
Eks ma paari-kolme kuu pärast saan tunda seda, millest sa hetkel kirjutasid 😀 (hetkel 25+2) Ahjaa..Mallu, ma nägin sind täna unes…Väga veider uni oli 😀
Noh üldiselt kkusiva neid küsimusi vist ise pole kprdagi rasedad olnud ega sünnitanud…mulle isiklikult ei meeldi see ,et kui tätähta läheneb ,telefon punane ja fb kirju täis kas sa juba sünnitad või kas sa juba sünnitasid …noo hallooo tule taevas appi … minu arvates see kõige nõmedam voi kusitakse kas sa juba sugu tead ? Mis see teie asi on 😀 jargmine kord akki kusivad kurat jalgu hoidma akki …. nii kurjaks teeb ?
Haa, tuli meelde kui raseduse alguses söbranna löpetamisel hakkas väikest loengut pidama keegi tuttava tuttav, et olgu ma synnitama minnes ettevaatlik et lapsel nabanöör ymber köri ei läheks. Tema öel olevat nii juhtunud ja pidavat kaua haiglas olema jne. Siis tekkis selline kysimus et hkmh… mismoodi mina ise saan seda kontrollida vöi lasta mitte juhtuda….?
Kasuta oma tupelihaseid, duh!
*see oli nali, ma loodan, et kõik saavad aru.
6. punkt – :D:D
Minu “taktitundeline” ämm küsis mõni päev pärast sünnitust mind nähes, et kas ma ei sünnitanudki, et kõhuke veel ees?? Et nagu? Vabandust ma just pressisin su lapselapse endast välja nii, et ribad taga, tõesti polnud vahepeal aega trenni minna! Hea, et mul paks nahk on, muidu vist ei suhtleks siiamaani 😀
Ämm nagu polekski ise rase olnud 😀
Mul küsis sama äi aga oma teise poja naiselt. Mul oli niii häbi. kuidas sa küsid 6h ta hästi sünnitanud naise kasest “kas sul on 1 veel seal sees”
Oeh.. inimesi ja nende “naljakaid” nalju.
Minu ämm küsis “miks sa nii palju oled alla võtnud” :)? Mul oli RÄME kiusatus öelda, et “su poeg ei anna mulle süüa” ;).
Ai krt kui hea postitus!
Nii on kahjuks jah 🙂
Kui ise enam rase ei ole, siis on eriti naljakas. Sul ilmselt mitte nii väga veel praegu.
Sellegipoolest, soovin südamest sulle pehmet sünnitust.
Mu laps ütles mulle, et ma pole üldse paks, vaid hoopis jäme! 😀
Aga nõustun kõigi kuue punktiga. Kuidas mõni inimene ikka niiiiii retard on????
Hahaha, jäme kõlab muidugi veel eriti puiselt 😀
Hahaha ???
Mina enne esimest rasedust olin väga kõhna. Raseduse jooksul ma ilmselgelt läksin suuremaks, aga mitte märgatavalt. Ja siis mu PARIM SÕBRANNA silmitseb mind igatepidi ja ütleb siuksel -teen sulle haiget- toonil “kuule sa ikka oled küll juurde võtnud”. “Ouu, really??? Ma muide OLEN RASE”…johhaidii.
Ja muidugi see ‘peale sünnitust’ kõht. Nüüd peale teist last mulle õeldi ka mitmeid kordi “noh ûks jäi veel sisse we?”. Ilmselgelt ei solvanud see mind, kuid cmooon, mu fcking nahk venib alatates 3ndast/4ndast raseduskuust ja sa mõtled, et ma tulen koju “triikimislauaga”? ??
Mul üks sõbranna mees ajas mind raseduse lõpus täiesti hulluks nende pärimostega. See kulmineerus sellega, eta lõpujs lihtsalt täiest torust karjusin ta peale. Kõik karjusin välja, hea, et laps sisse jäi.
Kurat mul on 2n üle tühtaja, sa oled viimased kaks kuud samu asju pärinud, mis sul inimene ometi viga on.
Põhi küsimus oli veel eriti tobe: ” Millal sa sünnitama siis hakkad?”
Kohe hakkangi vot, kääri käised üles!!!
Kuus aastat on möödunud aga ikka ajab vererõhu lakke!
Lollakad ma ütlen!!!
Ma raseduse ajal vihkasim seda, et kliendid enne alati vaatasid kõhtu ja siis nägu. 😀 Üldse vihkasin tööl käimist kuni dekreedini, aga kui dekreet tuli, siis juba 2 nädalat kodus istumist ajas närvi, nii et ma käisin kuni viimase nädalani u 2x nädalas tööl, kliendid haletsesid hullemini, üks oli öelnud, et issand siin täitsa rase tööl 😀 Viimasel nädalal kambast üks noor poiss u 19, terminalis valju häälega ütles ISSAND NII NOOR, NII INETU. Ütlesin, et olen kindla peale vanem, kui sina. Selle peale tehti jajah noogutust. Olen 23, aga näost vist mitte. Veel hullemini käis närvidele see, kui laps polnud nädalanegi ja juba kõik lendasid peale, et kas saaks vaatama tulla. Mul endal on ilge break down. Ma olin nii shokis. Ma arvasin, et beebide eest hoolitsemine lust ja lillepidu. Vahest veits nutab, kui kõht tühi. Aga, et nii hull, ma ei kujutanud ette. Kõik see ahastus käis pea peal kokku, et ma reaalselt mõtlesin enesetappu teha mitmeid kordi, sest mehega suhted läksid ka nii pekki, majapidamistööd tapsid mind ka imiku kõrvalt, käisin veel isegi tööl edasi 2x nädalas, et mul oleks kohustust saada lapsest eemale, ma olin juba ära mandumas, sest muidu mees välja üksi mind lapseta lubada ei tahtnud, et ma saaks pead tuulutada, peale last ei suutnud mind üldse mõista, kuigi 2a enne last üldse ei tülitsenud. Mehele oli mu tööl käimine nii vastu, et mul viskas üle see, et isegi tööl rahu ei saanud.
Kusjuures minu kohe 7-aastaseks saav tütar on kah mõistlikum kui enamus täiskasvanuid ses osas. Ma pole tema juuresolekul ekstra rääkinud, kuidas mind see “Oi kui suur sa oled!” on ära tüüdanud, aga ta on kuidagi taibanud. Ja siis ta mega nunnusti aegajalt vaatab mind ja ütleb, et emme su kõht on tegelikult täitsa väike, või emme sa pole üldse suur. Tänks noh, ma teadsin, et tütre saamine on kõige parem mõte ever 😀
Tahaks hoopis teada sellist asja, et kuna olen nüüd kogu septembri ja tegelikult vist ka kogu augusti klikkinud neid reklaame, kas on märgata ka olnud 🙂
Jaaa!!! 🙂 Aitäh!
ma mõtlesin ka, et peaks küsima. Olen ka usinasti klikkinud 😀
Minult küsiti 48 h peale sünnitust, et kas mul teine veel kõhus?? Wtf nagu..plaanisin küll muidu sixpackiga haiglast lahkuda, kuid läks nihu vist. Enne sünnitust paar nädalat..no ikka kõnnid veel?? Nojaa..ma plaanin peale lapse sündi ka kõndida, ei tohi??
Me võiksime koos antud teemast raamatu valmis treida, sest veidi üle kuu aja tagasi esitati mulle täpselt samasuguseid küsimusi. Täiesti ajuvaba- Jääb mulje, nagu raseduse ajal ei tohigi suuremaks minna ja Issand halasta, kui Sa julged karta sünnitust, siis oled Sa vist kõige arglikum naine maailmas, sest sünnitatakse ju koguaeg, iga päev, mõni lausa mitu korda päevas, eksole? Ma lõpuks loobusin, sest üks loll jõuab rohkem küsida, kui kümme tarka vastata.
Ole vapper.
Mul on hea meel, et sellise postituse tegid, sest ka mind ajavad osad kommetaarid kohutavalt kettasse! Siin kohal olgu mainitud, et ma pole kunagi rase olnud, aga ma ei kannata kui rasedate öeldakse “oi kui suur sa oled” või “ega sa kaksikuid ei oota” – see on lihtsalt nii nõme.
Minule öeldi samuti teise rasedusega, et ma olen niiii suur. Häiris muidugi natukene aga väga hullult sellest häirida ei lasknud. Neid teisi küsimusi ei ole keegi mu käest kahe rasedusega küsinud eriti. Ainus aktuaalne teema on olnud hirm, kuid kuna ma pole sünnitamise ees hirmu kummalgi korral tundnud, siis olen alati ka nii vastanud.
Küll aga on mulle mitu korda öeldud nüüd ja öeldi ka raseduse ajal, et “kaks poissi.. No kolmas ikka tuleb tüduk”. Kõik muud asjad mind ei sega aga sellist ühe teatud soo ootamist ma kahjuks ei mõista. Mul on kaks väga lahedat ja ilusat poega kodus ja kui kolmas kunagi on samuti poiss, siis olen väga õnnelik. Sama õnnelik nagu tüdruku üle. Ei oota paaniliselt ei üht ega teist, vaid tervet ja rõõmsat last, kes magada armastaks 🙂
Jaaaaa! Oi, saad poja, komplekt koos! Mida komplekti! Ma vaatan alati fotograafide FB seintel kauneid pilte isast 5 tütrega või perest, kus ilus ema on meestekarja keskel ja ma mõtlen, et vott seee on alles komplekt! Või: “Oi sa saad poja, küll mees on alles õnnelik!” WTF!!! Ma ei salli üldse seda poegade kultust. Need issid ja emmed, kes poegade sündi tähtsamaks peavad (ja no neid on igas seltskonnas) ma ei suuda liiga sõbralikult ja mõistvalt vaadata.
Mind häirib ämma suhtumine, et tytar peab ka ikka olema, sest tytred on paremad kui pojad… KUIDAS SA SAAD NII ÖELDA?!?!?! No eks sp ytleb, et tal pole oma pojaga e mu abikaasaga kõige paremad suhted. Ja kui abikaasa midagi nö valesti teeb, siis manitseb, et see on isa kasvatus! Wtf ?!
Mind häirib üldse, kui keegi teine tuleb seletama, et kudias ikka võiks poiss või kuidas ikka võiks tüdruk tulla. Kurat, nagu see oleks ise valitav, umbes et panin ju linnukese “tüdruku” ette. Isegi kui mul või mehel on eelistus, on äärmiselt ebaviisakas ja lame tulla kellelgi teisel kaagutama OMA eelistusi.
Mäletan, et sügaval sisimas ma ootasin oma esimeseks lapseks tüdrukut. Ma küll ei tunnistanud seda avalikult, kuid kui UH-s teada sain, et sünnib poiss, poetasin kurvastusest paar pisarat küll (õudne rongaema, eksju). Aga mis ma sinna parata sain. Olen terve elu vendadega (ja neid on palju) üles kasvanud, omale õde igatsenud, sõbrannasid ei ole jne. Suht loomulik, et oli eelistus tüdrukut saada. Kellelegi teisele peale mehe ma seda muidugi ei öelnud. Aga mõistagi olen ma nüüd enam kui õnnelik oma poisist pisipõnni üle ega kujuta ettegi, et tema asemel võiks mul hoopis plika olla. Teist last plaanime ka juba ja nüüd loodan ka poissi. Läks üle see tüdrukute vaimustus.
Mis mind aga tõsiselt närvi ajas, oli see, kui ämmad ja sõbranjed ja kõik kesiganes muudkui seletasid, kuidas ikka võiks tüdruk sündida, et siis oleks ikka niiiiiii hea. Mul oli küll nagu mida kuradit? Mis asi see siis nii hea oleks? Eriti neile kõigile??? Sõbrannad kui lapsi plaanivad, vaadaku ise, kas saavad omale valida, kummast soost lapse sünnitavad.
Mind ajas närvi üks kunagine sõbranna, kes küsis, et kas ootan kaksikuid, et ma pidavat niiiii suur olema. Olin kuuendat kuud rase ja see solvas ikka väga. Kui ta ise rase oli paar aastat hiljem, oli ta u kolm korda suurem, kui ma tookord ja jäigi pärast väga suureks. Karma is a bitch.
Aappiiii kui tuttav tunne, lausa vastikust tekitab! Mulle öeldi, et kuule sa raudselt sünnitad varem, sest see pole normaalne, kui sa ikka veeeeel suuremaks lähed. Voi siis, kuule su nägu on ikka nii hirmus laiaks läinud. Või vaikides vaadates ja uurides, et okkkeeii sa oled ikka mega suur. KÄIGE KÕIK P… Selline tunne oli. Eriti, kui üritad end hullult ilusaks sättida, juuksed meik värgid, et väga hull välja ei paistaks. Ja siis mainitakse, õudus silmis, et ma olen ebanormaalselt suur, mitte et ilus rase voi midagi. Glowing my ass.
Esimese raseduse ajal kohtasin ühte tuttavat, kes ei teadnud, et ma rase ja teatas kõva häälega: “Kas sa oled arbuusi alla neelanud?” Teisest rasedusest teada saades, üks sõbrants, hakkas õnnesoovide asemel esimese asjna seletama, kuidas maksimaalselt riigilt ikka raha välja petta 😀 . Olin ka oktoobris sünnitaja ja juba augustis oli kõht üsna suur, kus samuti kiputi seletama, et kas Sa juba ammu ei oleks pidanud ära sünnitama???
Inimesed on ikka imeliselt imelikud teienekord 😀
Haha..hea tekst ? Mul oli vastupidi. Mul polnud kõhtu üldse , olen pikk 180 cm ja kõhuümbermõõt sama mis praegu 11 a hiljem rasedana ? Minult küsiti tihti, et sa polnud rase ja kõhtu polnud ju.Vastasin alati” leidsin lapse kapsapeenralt tead” ?
Tegelt mind huvitas ka küsimus. Kas LHV vastas Su kirjale? ? Ja kas Kristjanile tuli eile kosilasi? ?
Minul on nii normaalsed sõbrad ja sugulased, et mu viimasel raseduskuul ei suhelnud minuga pea keegi. 😀
Et mitte küsida neid küsimusi ja mind mitte häirida. Sest no igalt poolt saab ju kuulda ja lugeda, kuidas viimase vindi peal rase on tüdinenud nendest lõpututest küsimustest: “noh, kas juba pooldud?”
Nii ma veeresin siis uhkes üksinduses ja ootasin, et keegi, ükskõik kes, mulle helistaks. Häirige mind, palun! Küsige neid kohustuslikke küsimusi, ma nii hea meelega vastaks!
Kandsin oma lapsukest kaks nädalat üle kah ja just see aeg oli mu telefon täiesti tumm. Isegi mu ema ei helistanud, sest äkki ma sünnitan parasjagu. Halloo, ma ei võtaks selle tegevuse ajal nagunii telefoni vastu! Kui võtan, järelikult ma ei sünnita hetkel!
Kõht ilmus mul ette alles viimaseks paariks kuuks, enne seda ei saadud arugi, miks ma töölt ära lähen, osad arvasid, et sain parema tööpakkumise. Võtsin kah rasedusega alguses kõvasti kaalus maha, hiljem lisandus viis kilogrammi. Sünnitama minnes olin kergem kui enne rasedaksjäämist.Ainuke negatiivne kommentaar tuli asendusämmaemandalt, kes arvas, et dieet tuleks mulle kasuks, sest et paksuvõitu nagu. Jaah? Et siis hakkan trenni tegema ja dieet pidama? Nüüd, päev peale etteeantud sünnitustähtaega?
Isegi tagantjärgi sellistele küsimustele mõtlemine ajab närvi mustaks ??
Aitäh!!!!! Your just made my day!!!!
Mu sõbranna oli väga konkreetne ja ütleski inimestele, kes pidevalt küsisid kas laps on sündinud, et “kui sa ühe korra veel küsid, siis ma ei ütlegi kui laps on saabunud” 🙂 Mina ei olnud küll üks nendest, kes pommitas, aga noh … ei pommitanud ka, vaid ootasingi ilusti uudise ära.
Ise olen hetkel 33+ rase ja igapäevased kommentaarid kolleegidelt stiilis “oh my god, how big you are” (elan Inglismaal) viskavad küll kopa ette. Olen juba mõnele öelnud, et ma olen muideks rase, kui sa veel ei ole märganud. Ja siis sinna kõrvale öeldakse, et tegelikult sa ei ole ju üldiselt juurde võtnud, lihtsalt kõht on suur. eemm … noh jah, kuhugi peab see laps ju ära ka mahtuma.
Mind otseselt need küsimused ei häirinud lihtsalt ajasid muigama, et kui ma paar tundi netist eemal olin, siis oli kohe küsimus, et sünnitad või? Eriti kui ma olin miljon korda emale nt lubanud, et jaa annan teada kui lähen sünnitama. Ikka arvas vist, et salaja ära käin ja siis 2 kuud peidan last. 😀
Mul üks sõbranna tunnistas pärast, kui laps käes, et ta tegi minuga tihti niisama juttu. Kui ma vastan – järelikult ei sünnita. 😀 Nii on palju normaalsem, kui igapäevaselt küsida, nohh kas sünnitad? Ikka ühes tükis??? Ja küsisid tihti ka need, kellega ma pole aastaid suhelnud. 😀
Minu käest küsiti mitu korda- kas sul on raske ka selle kõhuga… No ei ole tead, jumala chill on ringi käia niimoodi. Kui laps sündinud panen topispalli asemele, sest nii kuradi hea on käia…
Nii äge kui beebi kõhus liigutab, tahaks ka tunda- nagu tõesti fuck you… Minu meelest polnud midagi hullemat kui ringi hüppav kõht ja see tunne nagu käed on vaagnaluu peal ja varbad ribides ja siis väike sirutus. Või siis lihtsalt torgiti varvastega ribidesse… Mina selles midagi ägedat ei näinud… Aga ehk on asi minus…
Mul vahel on tunne, et inimestel on pööning täiesti tühi ja ükski hallolluseraas ka ei liigu.
Natuke horoskoobindust ka. Su lapsed saavad olema samast tähtkujust, mis tähendab, et tõenäoliselt nad ikka saavad läbi. Iseasi, kui erinev see sünniaasta loom neil olema saab.
Haha, aga väga hea postitus, Mallu 😀 I’ve so been there!
viies punkt ?
Ma sünnitasin 38 nädalal ja enne seda tahtsin juba inimestele kätega kallale minna 😀 Eriti hämmastas mind see, et pooled küsijad on sünnitanud naised ja no ma ei tea kas neid siis ei häirinud see, et neid pidevalt paksuks kaksikute kandjaks jms tituleeriti….
Vb neil on see tagasitegemise värk 😀 😀
Ei tea, kas ma pole veel niiiii rase või olen lihtsalt tuim tükk, aga mind sellised asjad ei häiri. Mind häirivad sellised “issand,kui suur sa oled” kommentaarid ainult siis, kui need pärinevad inimese suust, kes mulle niisamagi ajudele hakkab. Mul rasedust 34 nädalat ja mind just häirib see, et öeldakse, et “ah, sul veel aega küll!” endal on sul aega, krt. Ma KOHE sünnitan, ole valmis! 🙂 🙂
Aga nendele hirmutajatele tahaks ausalt küünarnukiga kõrri virutada. Imege muna kõik hirmutajad. Mulle on veel lisaks õudsatele valudele räägitud jutte, kuidas 147 ultraheli näitas tüdrukut ja ikka tuli poiss vms. Me nii ootame oma esimest tüdrukut ja need jutud ajavad küll seest keema. Peame vastu 😉
Oiii, ma olin viimse piirini viidud raseduse lõpus. Sünnitasingi 41+6, tsiisus kraist! Ma olin kindel, et kui tähtaeg kukub, siis saan ka lapse ja no eiiii… Niigi oli paanika ja hirm köige ees ja siis veel oota niiviisi.Napilt pääsesin esile kutsumisest. Ja mindki ajas enim närvi see, et nii fbs kui telefoni teel pommitati iga pärv küsimusega: ühes tükis? Arghhhh
Ma ei mäleta, kust ma lugesin, et tegelikult peaks rasedasse suhtuma umbes sarnaselt nagu teismelisse. Rase tahab olla täiesti keskpärane ja normaalne rase – ei liiga suur, ei liiga väike vaid täpselt normaalne keskpärane rase. Ja no tundlikus sel perioodil ei aita väga teistsuguste kommentaaride talumisele kaasa. Minul oli seevastu just väiksem kõht ja ega mina siis kommentaaridest ilma ei jäänud. “Sul on nii väike kõht, kuidas sa juba dekreeti lähed?”. Palun, tule võta mõõdulint, mõõda mind üle ja vaata tähtsatest tabelitest, kas ma mahun normi piiridesse? 😀 Aga minu lemmik oli tegelikult ühe sõbranna kommentaar, mis oli täpselt õige : “Sul on nii äge kõht!” Vot seda tahavadki rasedad kuulda :).
Nii ilus! Jaa, see “äge kõht”, see on täpselt kümnesse!
Oeh, ma kohe pean mainima, et kui ma lõpurase olin, siis sa ütlesid mulle “Apppi sa oled, niii suur nagu hakkaksid kohe plahvatama!!??” 😀 jep, terve pidu tundsin ennast suure vaalana ja oleks tahtnud patja nutta, tunne oligi selline, et ma vist hakkangi plahvatama.. 😀 😀 😀
Haha, no kui küsitakse, et miks suur oled, siis ju veel okei, aga mulle öeldi, et oi sa kohe nii paks 😀 Ja päev pärast sünnitust sain kuulda, et kas no sa ikka sünnitasid või, et ikka selline kõht ees! Ja nüüd olles kolmanda ootel, suutis keegi juba 12 nädalal küsida, et äkki on mitu last??! No tere talv, eks. Kui arvestada, et teise raseduse lõpus oli kõhuümbermõõt mul 112 cm, siis sealt oleks 1 beebi asemel mõne arvates vist 6 tulema või midagi 😀 See on muidugi põhiküsimus, et kas sa juba sünnitad- vastan tavaliselt, et jah, kohe 17 minuti pärast hakkan! Need lapse soo ennustajad ajavad ka närvi- kes vahib et sul selline nägu kohe peas, et tuleb see või too, kes vahib kõhu kuju ja jumal teab mida. Kui keegi veel küsib, et kes sul tuleb, siis vastan, et laps ja kogu moos 😀
Ja lisaks neile küsitakse peale sünnitust, et no mis tunne on ema olla? Ja paari nädala möödudes, et kas oled juba harjunud?
4 päeva peale sünnitust tegi sõbranna mulle ülekuulamist: Kuidas magab, palju sööb, kas on juba kindel unegraafik, kas magab vankris hästi jne jne jne 😀 Mul oli küll tunne et, kuul pähe “Halloo, me just saime koju ja alles harjume mis graafikust sa veel räägid”.
Mind ajas närvi see kui kuu enne hakati iga päev ja kümme korda päevas küsima, et noh polegi veel pudenenud või!?
Lõpuks olin nii närvis, tähtaeg läks üle ja tahtsin juba mitte enda pärast sünnitada vaid teiste pärast, et mind rahul jäetaks lõpuks 😉
Olen alati veidi kogukam olnud ja kui ootasin titat…siis olin kohe eriti kogukas. Tita oli oma kasvust 2 nädalat ees…nii mulle ämmaemad pidevalt rõhutas. Raseduse lõpus olin ikka väga suur….pidevalt küsiti,et noo..millal kaksikud sünnivad jne. 😀 Aga sündis hoopis 5 kg. 1 poisipõnn 😀 Aga õnneks sain keisri…muidu oleksin vist siiani lõhki :D. Aga sarnased küsimused käisid pidevalt läbi…lõpuks juba muutus tüütuks küll.
Kaksikute emana võin näiteks rääkida loo, kui rasedana läksin kuklavolti mõõtma lastel ja UH tegija ei olnud oma arst. Polnud ta ka parimas tujus. Lärtsatas mulle kõhu peale geeli, vaatas voldi ära, pani kirja ja pühkis kõhu puhtaks. Lausus, et kõik on lapsega korras ja võite riidesse panna. Kui ma küsisin, aga kuidas teisel lapsel on, siis läks näost üleni punaseks, sukeldus ninapidi mu rasedakaarti ja lärtsatas seejärel uue koguse geeli kõhule…
Issand, see on küll nõme
Hahahahhahahahahah 😀
Vabandust, aga ma purskasin praegu naerma nagu retarded hüljes 😀
Ma usun, et see kindlasti ei olnud mõnus arsti külastus, aga ma olen kindel, et seda viga ta enam kunagi ei tee 😀
Hahaa! Mul nt ema sõbrants soovitas toolilt alla hüpata-et tuleb kiiremini välja. Et nii suur ju juba (37nädal oli vist). Ei pea vist mainima, et saatsin tädikese viisakuseta sinnasamusesse. Kui nahaarstil sünnimärki mis mu kõhul rasedusega vohama oli hakand näitamas käisin siis arstitädi ütles,et tule tagasi kui saledaks saad. Wtf. Kpsisin ka et mis te arvatw et ma niisama paks olen või? (käisin naistkliinikus nahaarstl :D) Üks sõbrants lõi käsi ahhetades kokku iga kord kui mind nägi ja seda mu rindade pärast..suht veider. Aga noh..25aastat tagasi kui ema mu sünnitas siis öeldi talle laual,et jaa laps ei jää elama ja ema ka mitte. Et ok sünnita edasi nüüd rahus 😀 (olin kuuke enneaegne) Niiet jah. Inimestel on vahest mõistusevaheaeg.
Hahaaa nii hea:)
Minul küsiti kunagi kuu enne tähtaega, kas ma peale sünnitust hakkan suitsetama ka?. Eee… kunagi paar aastat enne rasedaks jäämist tegin suitsu, aga ei plaanind ära sünnitada ja uuesti konitama hakata küll :).
Haha, mult on ka seda küsitud! Samas ma olen päris kindel, et enamik inimesi ei taha ju tegelikult suitsetada ja kui sa nii kaua juba ilma oled olnud, siis ei tule isegi ju pähe, et ooo, saaks vaid uuesti tobi teha! Ma mõistan, et see võib ma ei tea… juhtuda, kui esimest korda ala peole minna ja juua alkoholi jne, aga no teadlikult plaani võtta, et jah, RAUDSELT hakkan,tundub ju väga imelik, või ei:D?
Noo mul rasedaid sõbrantse olnud kes ootavad millal saavad suitsetada. Kasutavad juhust titekäruga põõsas, et keegi ei näeks 🙂
Ei see ei ole imelik, aga see selleks, ei ole see teema ega asi mida lahata. Kuna jätan suitsetamise maha- ei mitte laste pärast. ENDA pärast. See sööb mind aeglaselt. Üks kord ma sureks sellesse ära. Ma olen kõva konitaja olnud…. Ja kusjuures päriselt ei olegi imelik oodata lapse sündi et koni suhu torgata. Või olen liiga aus? Öelge kui kedagi šokeerisin.
Aga tänks Mallu, et mainisid kuskil et on olemas selline isik nagu Allan Carr. Ja et tal on väärt raamat.
Tahaks parem inimene olla.
Aga mul just vastupidi. Mul endast oleks selles suhtes ükskõik, et mulle suitsetada VÄGA meeldib. Aga laste valik ei ole see, et nende ema vähki sureks ja nende jaoks tahaks nagu olemas olla 🙂
Jaaa ma armastan oma lapsi ja nende pärast ka ikka aga ENNEKÕIKE enda pärast. Ennast tuleb armastada. Suitsetamine ei tundu just parim viis enesele armastust avaldada. Kuigi kogu mu suitsetamise juures ei ole ma raseduste ajal seda õnneks teinud. Nüüd olen nädal aega mitte suitsetaja jaaa ei olegi nii jube.
Oh God! See “Noh, kas on uudiseid” “Sünnitad?” asi ajas mind nii närvi. Ma kuulsin ka seda u kuu enne sünnitust. Kaasa ei aidanud fakt, et kandsin nädal üle, ehk et VEELKAUEM detektiivide küsimusi.
Blokeerisin sotsiaalmeedia, ei vastanud smsidele ega kõnedele ja kergelt öeldes peitsin end.
Korrutasin ka kõigile, et aujumalasõna, mul pole plaanis last 18a peita ja siis avalikusele näidata 🙂
Külma närvi ja pea vastu! 😀
Minule hakati helistama pea kaks kuud enne tähtaega. Või helistati elukaaslasele “kuule vaatasin et pole mitu tundi netis käinud, kas olete haiglas?” miks ma peaks kaks kuud enne tähtaega sünnitama? Või miks mu isa v vanaema arvavad et nad ei saagi lapsest teada kui ise ei uuri?
Igatahes..i feel you 😀
Kui ma ootasin oma esimest last, siis kogu aeg kõik küsisid, oled kindel, et kaksikud pole??? Sa ju nii suur (võtsin 14kg kokku juurde, algkaal 54).
Nüüd kui ma ootangi kaksikuid, siis jälle vastupidi. Ooo. Kaksikud??? Oled ikka kindel? Kuhu nad mahuvad?? (juurde võtnud ca 14-15kg ja järgmisel nädalal esilekutsumisele)
Kõige tüütum on küsimus, nohh, kas oled juba kolmeks või ei?
Ja seda ikka pea 6 päeva nädalas küsitakse.
Issand kuidas sai naerda 5 punkti üle ??
Esimese punkti kohta nii palju, et mu õelaps (6a.) armastas mulle mu raseduse alguses öelda APPII NIII PAKS KÕHT ja siis ma sujuvalt leppisin temaga kokku, et ära paks ütle, võid öelda lihtsalt suur 🙂 Veel enam, et mul alles 7 kuul hakkas natuke kõhukest ette looma 😀
Mina isiklikult vihkasin seda kui käisin ämma juures siis mehe sugulased kõik küsisid alati, et polegi veel sünnitama läinud w(tähtajani oli mul veel aega) ja see ajas ka ilgelt närvi kui küsiti et oled kindel et kaksikuid ei oota w(enne sünnitamist oli kõhu ümbermõõt 1.10 m) Aga edu sulle ootamisega 🙂
So fu**ing TRUE!
Paremini poleks ise suutnudki öelda, neile kõigile kes arvavad et nii idiootseid küsimusi on Okei küsida ?
Issand, nii nöus sinuga.Kui rase olin oli mu 9-kuu ümbermööt 110 ja kaalu tuli 20 kg juurde. 🙂 ja pidevalt kuulsin neid samu küsimusi et oota palju sul neid seal ikka on, raudselt kolmikud.Ja jubee närvi ajas igakord kui keegi sama jutuga tuli.Vöi kui iga kord sama vana tuttavat nägin siis küsis et kas ma ikka veel rase v. 🙂