raske on ennast ilusana tunda

Ma olen siiani mingi 90% oma raseduse ajast ennast nii ilusana tundnud. Nüüd tunnen ka mõnikord, aga noh, palju harvemini. Esiteks iga kord kui ma peegli ees külje keeran, meenutan ma endale mingit kaldale uhutud sinivaala. Ja ma parem säästan teid rääkimast imelikest pekivoltidest, mis mul on erinevates kehaosades, kus ma pole elusees kellelgi pekki näinud…Aga mul on VÄGA imelikes kohtades pekivoldid! Ja need jäävad kintsudest üles poole ja nabast alla poole…Ok, aitab! Ma ei taha rohkem rääkida, ma hakkan muidu nutma. Andke keeksi!!!

Lisaks on keeruline tunda ennast väga hurmava ja daamilikuna, kui ma ülakorrusele üritan käpuli mööda treppi roomata ja pükse ning sokke saan ainult konna kombel jalgu hargitades jalga udjada. Heheh, ma võiks tegelikult jälle siia mingi eepose kirjutada, kuidas mu keha minu ümber alla vannub ja laguneb ja susiseb ja koriseb ja ragiseb ja muud säärast, aga ma võtan selle kõik kokku sellega, et ma lihtsalt ei jõua oodata, millal ma oma ihus jälle üksi olen. Ihu üksi! Üksik ihu! Ihuüksi!

Seega jah, mitte kõige ilusam. Pigem selline täistopitud emis, kes kohe plahvatab. Ja kui veel kuskile minna ka pole, siis istungi päev läbi Kardo t-särgis ja söön lusikaga pasteeti. Minu elu ja selle lõputu glamuur, onju. Igatahes kui Kätu täna külla tuli, siis ma haarasin võimalusest, viskasin natukene ripmekat peale, tegin sirgendajaga kiired lokiriismed pähe ja lasin Kätul endast mõned pildid teha. Et vahelduse mõttes ennast natukene ilusamana, kui üks suur pekine jurakas tunda.

38+4 nädalat rasedust ei tundu enam kuigi ahvatlev, eks? 😀

Kui me neid pilte vaatasime, siis ma ikka vahepeal ohkisin, et issand jumal, kui suur ja mis volt see veel on. Ja vaata seda paganama käsivart, mis näeb välja, nagu keegi oleks sinna otse rasva siirdanud. Ja Isssssand mis lott. Ja vahi seda kõhtu! Selle peale lohutas mind Kätlin: “Aga kõik on harjunud sind niimoodi nägema!”. Tänks, sõber! See teeb kohe tuju paremaks 😀

Suht normaalne on see ka, et pildil olevad rinnahoidjalaadsed tooted on ainsad, mis mulle selga lähevad. Need on küll üldse vist imetamisrinnakad, aga mul olid samasugused mustad Mari ajal kasutusel ja seekord mõtlesin sama rada minna. Head ja mugavad. Kes mu FBi jälgivad, siis Kardo ükspäev peale tööd kargas Beebicentrist läbi ja tõi oma hädaldavale naisele rinnahoidjaid, sest MA EI SAA MUIDU JU HAIGLAKOTTI 100% KOKKU PANNA! Mingid uhked Carriwelli geeltoestusega rinnakad tõi ka. Neid ma pole isegi proovinud, eks siis vaatame, kui mul on, keda imetada ka. Aga no kodus ma kalpsan nende väel ringi ja silm ka ei pilgu.

Seega pole vist ime, et mulle meeldivad rohkem pildid, kus mu ihu peal ei ole. Nägu õnneks nii hullult muutunud pole, kui siis ainult noh see, et põsed ja lott on omavahel näo külgedel käed ühendanud ja ripuvad nüüd rõõmsalt koos mu küljes, aga see mind suurt ei häiri. Las ripuvad.

Jään enda arvamusele siiski kindlaks, et rasedad on alati ilusad. Eriti teised rasedad….Aga kui ennast üles vuntsida, siis saab asja kah!