ma arvasin, et reede on

Ma mõtlesin, et lobiseks vahelduseks niisama ka. Nimelt täna võttis mu ema suurema mugula enda juurde onuga mängima ja see ühe lapsega elu on tunduvalt vaba aja rikkam kui kahega. Eriti kui üks neist on beebi, kelle graafik on umbes selline, et 2h magab, 10 minutit sööb, 10 minutit vahib ringi, siis heidab jälle magama. Võiks eeldada, et mul on täna lausa jalaga segada aega, aga tegelikult läks kõik juba eile õhtul vussi.

Läksin mina rahumeeli Mari magama panema ja juhtus nii, et hoopis jäin ise ka magama. Kui ma ennevanasti ei oleks pidanud kõige mugavamaks kohaks maailmas Mari voodis krõnksus olla, siis eile oli see puhas õndsus, sest ma ei pidanud mõtlema, et kas mul on beebi kuskil külje all ja kas ma keeramisega kedagi üles ajan või mitte. Lihtsalt rahumeeli põõnasin ja teadsin, et beebikene on kenasti Kardoga.

Kell 12 tuli Kardo mind äratama, et ma meie voodisse läheks, aga kuna Lents veel magas, siis ma mõtlesin, et olen natukene üleval ja tsillin netis, kuni ta üles ärkab. Et siis saan süüa ära anda ja magama kobida. Kell pool 2 tegi siis Lende ka silmad lahti ja mina hakkasin süüa andma, kui alla jalutas Mari, kes ennast kenasti minu kõrvale teki sisse rullis ja telekat vaatama asus. Ma ei saanud midagi teha ka, sest Lents rinnal ei hakanud ju Kardot ka alla röökima. Ja saatuse tahtel otsustas ta süüa 10 minuti asemel kenasti 30. Eks oli ka kaua magatud. Seega saime me kõik voodisse umbes kell pool kolm ja ega see uni just kõige kvaliteetsem pole, kui sa oled ühelt poolt kaisutatud kolmese poolt ja teisel pool on üks väike konnapoeg. Aga armas oli ikka. Üldse võtab see hästi kokku elu kahe lapsega – jube ebamugav ja väsitav, aga samas no NII armas, et süda tahab puruneda.

Kella 8 paiku ärkasime me üles, Kardo viis Mari lasteaeda, mina andsin Lendele süüa ja jäin ise ka magama. Ja magasin rahumeeli kella poole 11ni välja. Kui ma ärkasin, siis ma olin suht šokis, sest meil oli täna kell 12 Teesi Zeemanni juures pildistamine ja ma nägin välja nagu mingi… tont.

Ülihelikiirusel panin ma ennast riidesse ja lükkasin mingi meigi pähe, kulmud unustasin loomulikult värvida ja lisariiete kott ununes ka esikusse. Võttemeeskond jõudis ka siia täpselt viimasel hetkel, et saaksime kõik koos Tiskresse sõita, aga ikkagi jäime me mingi pool tundi hiljaks. Ajaks Lende kaela, aga tegelikult olime ise parajad munejad.

Teesi õnneks polnud pahane ja hakkas rahumeeli pildistama, terve aja kiitis ka, et küll on koostöövalmis beebi. Küll väga kortsus kulmuga enamiku ajast, aga siiski magas Lende viisakalt pea kaks tundi ja ainult vahepeal ärkas, et Kardo püksid täis pissida ja minu käe peale number kahte teha.

Ülejäänud pildid pidin nädala lõpu poole saama, vähe siis ei näita neid teile ka. Mina jäin igatahes nunnukese piltidega igati rahule.

Peale fotograafi tulime koju, Lende magas õndsat und, mistõttu oli mul aega teha ära kahe eelmise postituse pildid ja tekst, titt ärkas, andsin süüa, siis ta magas veel kaks tundi, mil ma koristasin ja.. lambist ongi kell juba 10 õhtul. Aga jube hea on see, et me ei pea kumbki minema Mari magama panema, vaid saame siin kenasti vegeteerida, nagu ristirahvale kombeks.

Näete nüüd, terve postitus täis suvalist soigumist, aga vähemalt sain titepilte jagada. Ja rääkides titepiltidest, siis täna nägin ma veel ühte IMELIST titepilti, mille saatis mulle Triinuke. Tema beebi on küll alles tema sees ja ripub seal pea alaspidi, aga sellegipoolest on ta mulle juba praegu nii niii niii armas! Oeh, ma ei jõua ära oodata, et see tegelane ka juba välja kargaks.

Mis muidugi eriti tuus, siis eelmine aasta unistasime Triinuga, et oleme ühel ajal rasedad ja näete, OLIMEGI! Küll ainult paar nädalat, sest minu oma otsustas ju välja karata, aga vähemalt lubadus oli täidetud ja me siiski ju olime ühel ajal rasedad. Mis siis, et umbes 30 nädalase vahega.

Uuh, beebid!