LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED

enne ja nüüd

20. oktoober 2016

Ma lugesin kokku, et mul on selle vahepealse mölutamise ja lapse saamise ja muu jutuga asjad nii kokku jooksnud, et kui ma täna asjad kirja panin, sain kokku 14(!!!) ideed postitustest, mis ma valmis vorpima pean. Kuna aga need nõuavad kõik seda, et ma pilte teeks ja…aaaah, ma ei hakka isegi siin halama ja soiguma, vaid…nüüd peaks vist tulema see koht, kus ma vähemalt ühe valmis teen, aga ma enne tahtsin hoopis enda juttu ajada, et see blogi siin puhta kataloogiks ei läheks. Nimelt tuli mulle hoopis pähe kirjutada erinevustest esimese ja teise lapse vahel.

RASEDUS:

Mariga oli algus raskem, lõpp kergem. Lendega vastupidi. Mari ajal öökisin 20da nädalani, edasi oli juba täitsa okei. Lendega nautisin elu vähemalt kuni 30da rasedusnädalani, mil sain ma korraga kaela vist pea kõik rasedushädad, mis olemas on. Kõik, peale nende paganama hemmorroidide, või mis iganes asjad, mis su perssest välja kukkuda võivad. Need oleksid küll olnud “kirsiks tordil”, aga õnneks taevaisa halastas ja nendest ma pääsesin.

SÜNNITUS:

Oli kergem tänu mu enda mõtestatud hingamisele ja lõdvestumisele nii hästi-halvasti kui see antud olukorras võimalik oli. Mari ajast mäletasin, et pressid olid kukepea, seekord oli vastupidi, et valud olid ülehingatavad, aga pressida oli hirmus. Sarnasus oli see, et mõlemad sünnitused olid paaritunnised ja kiired.

SÜNNITUSJÄRGNE PERIOOD:

Vigastused olid samad – mina ei tea, mis need mokad mul seal teel koperdavad, aga esimesel sünnitusel kaotasin vasema moka, seekord läks pool paremast. Ah, kergelt tulnud, kergelt läinud…Samas peale Mari sündi olid tissid valusad ja kohutavad emaka kokkutõmbed, seekord taastub alakorrus kuidagi vaevalisemalt. Õnneks emaka kokkutõmbeid seekord ei olnud. Ma Mari aega ei mäleta, aga hetkel on Lende 12 päevane ja paremast tissist saab juba lebolt toita. Vasemast on ikka ebamugav. Alakorrus on… noh, elada laseb. Aga seekord on vist ikka hullem kui esimene kord.

Mari ajal ei tundnud ma ka absoluutselt mingit baby bluesi, aga nüüd avastasin ma ennast üks õhtu last toites kõva häälega nutta röökimast, sest mulle tundus, et ma olen selles kahe lapse emanduses lihtsalt nii väärtusetu sitt ja üldse mega mõttetu jorss. Eks ma ise saan aru küll, et tegemist on lihtsalt hormoonidega, aga no ei olnud midagi paremat, kui Kardo lohutavasse kaissu ronida ja maha rahuneda. Loodan, et see möödub peatselt.

BEEBI:

Lende on täpselt nagu Mari, ainult kolm korda tugevamate häälepaeltega. Kui Marikene ainult nuuksatas korra, kui süüa tahtis, siis Lende paneb ikka pasunad tööle, et enda pettumusest teada anda. Aga magatakse kenasti 2-3 tunni kaupa, süüakse kõht täis, vahepeal piilutakse maailma ja siis pannakse jälle silm kinni. Ideaalne beebi. Eks ikka öösel tuleb ärgata, et süüa anda, aga see on 2x öö jooksul, asi see siis korraks silm lahti teha on, beebi tissile panna ja uuesti magama jääda.

IMG_9297

Järelduseks ütlen ma seda, et ma tõesti usun, et mul on päris imeline keha, mis oskab rasedaks jääda, lapsed valmis küpsetada, nad kiiresti välja saada, toota kuhjaga piima ja takkatipuks meisterdada veel selline laps, kellega koos eksisteerida on puhas puhkus ja pillerkaar. Tänks, keha!

Mina ise olen ka muidugi hoopis teistsugune, kui Mari ajal. Ma põen palju rohkem. Ma kardan kõike. Kui ma Mari ajal naersin nende üle, kes ei suuda vannivee temperatuurigi ilma termomeetrita määrata, siis nüüd mõõdan ma seda väga hoolega ja kui on isegi kraad rohkem, siis ootan kenasti, et kõik ikka ÕIGE oleks!

Tunnen mingit survet kogu aeg ideaalne olla ja kõik teha kõige paremini kõikide jaoks, aga vahepeal jookseb kokku, et ma nagu ei oska ja ei saa enam olla niisugune yolotar, nagu Mari ajal. Nii lihtne oli siis kuidagi. Ah, mis välja minek – lähmeee! Pokaal veini? Vabaaaalt! Nüüd ma hoian peast kinni, et no… appiii. Ma ei suuda isegi õue minnes välja mõelda, mida lapsele selga panna, et tal maksimaalselt hea oleks, rääkimata sellest, et ma kuskile temata läheks või, veel hullem, veini jooks. Kuidas ma saan?! Ma ei saa ju talle pudelit anda. Ma ei taha ta imemisvõtet ära rikkuda. Ma ei taha MIDAGI ära rikkuda!

Vanasti ma naersin endasuguste pussyde üle, nüüd olen ise üks neist. Elu.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

47 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Elo 21. oktoober 2016 at 09:38

    Mina ootan ka huviga igapäev su postitusi ja tita pilte tahaks rohkem näha, aga saan aru, kui ei jõua neid siia panna koguaeg. Endal on kodus 7a ja 4a poisid.
    Sa oled nii lahe!

  • Reply Gerda 21. oktoober 2016 at 08:35

    Kummaline, et sa räägid nendest hirmudest, a’la piisava temperatuuriga vannivesi või mis talle selga panna, aga jood coca-colat ja ei toitu tervislikult, kuigi see on kaa ikka väga otseselt su vastsündinud beebiga seotud? Ausalt öeldes lugedes su seda viimast trennikaaslase otsingu postitust pidin pikali kukkuma. Ma ikka pikalt mõtlesin, kas avaldada enda arvamust või mitte. Ja ära võta üldse halvaga, ma südamest siiralt ütlen sulle, et coca-cola pole mingisugune jook vaid faking torupuhasti :D mida sa ei peaks oma imelisse kehasse valama (märkasin selles postituses just, kuidas tänad oma keha)
    Üleüldse oli seda lauset veider ja ebamugav lugeda: ‘joon cocat, söön komme, toitun üldse ebatervislikult, aga lapsel allergiaid/gaase pole, magab rahulikult ja no mida MINA siis IGAKSJUHUKS hakkan end keelama’ wow :O allergiad võivad avalduda ju hiljem, ma tean, sest olen eluaeg nendega maadelnud täpselt samamoodi suures osas sellepärast, et mul ei olnud võimalust siis midagi öelda, kui minu eest asjad ära tehti. Võiksid ikkagi selle asja üle vaadata,
    juba profülaktika mõttes, juba enda pärast.. ega asjata ei öelda, et sa oled, mida sööd :)

    Kindlasti oled väga hea ema ja saad väga paljude asjadega hakkama, aga ma lihtsalt tundsin väga tugevalt endas soovi sulle seda väljendada, sest see kraapis mu silma ja hinge. Peace&love

    • Reply Mallukas 21. oktoober 2016 at 09:53

      Jah, sa pole esimene, kes seda ütleb ja ma nõustun sinuga. Ma siin praegu tegelengi coca vee vastu vahetamisega :)

      • Reply Mia 21. oktoober 2016 at 18:20

        Ma pole kunagi siia kommentaari jätnud ja mõtlesin, et ok seekord siis teen seda.
        Mis puutub cocasse, siis minu sõbrannal on laps, kellel on diagnoositud ATH (raskem vorm, tabletid kirjutatud, 10-aastane). Uuris ja puuris, kust see võis tulla. Kas kaasasündinud, geneetiline jne. Ei ole, suguvõsas puudub. Uuris netist ja tuli välja, et väga oluline on toitumine raseduse ajal. Kuna ta lõpetas ülikooli rasedana, kirjutades lõputööd ja väsimus niitis jalust. Väsimuse vastu aitas teda vaid coca, mida jõi mingi perioodi igapäevaselt. Coca on mürk ja see võib kaasa tuua arengumuutusi lootes, mille tagajärjed võivad avalduda alles koolieas (õpiraskused, keskendumisraskused jne). Karastusjoogid, junk ja säilitusained on meie lapsi väga otseselt mõjutavad. Me alles näeme, kuhu see jama meid ükskord viib.

  • Reply kd112 21. oktoober 2016 at 00:35

    ütlus ju on, et optimist on vähe informeeritud pessimist :) et pole ime, et nii tunned . Mul endal ka 2 väikse vahega last ja olin pigem lõdvema randmega teise lapsega – ma ennast viisin igast infoga kurssi ennem esimest last (kuni sünnituseni) ja peale seda oli kaos!!! Ma ei tulnud selle peale et peaks ka lugema midagi (kas üldse kirjutatakse kuskil?? või siis promotakse a la nagu raseduse raamatuid??) kuidas esimene nädal peale sünnitust üle elada? (v.a. sinu blogi, mis on minu jaoks liiga hilja :D). Igastahes ausalt, kiitus ausa perekonnaõpetusealasehariduse ja info eest mis tegelikult on! Lohutuseks ütlen, et esimesed 2 kuud (peale teise lapse sündi) on mega raske, peamiselt enda taastumise mõttes kuidas on nagu “kombaini alla jäänd ” tunne ja harjumine 2 lapse emana… ja siis uus raskus tuleb siis kui noorem laps hakkab käima…. ja siis kui nooremal tuleb “terrible 2” peale… Muidugi neid helgeid ja armaid hetki on ka küllaga :) Helgeks läheb siis kui noorem hakkab 3 saama – kuidas lapsed KOOOOOOS ühisrinde ja sõpruse loovad ja enam ei kakle … eriti :) Aga sulle jaksu sellest esimesest 2 kuu mülkast mõistusega välja ronimiseks! :)

  • Reply meow 20. oktoober 2016 at 22:53

    Ohjah, ma poleks uskunud, et sul 2x veab ideaalbeebiga :D ma sain ikka horrorit esimesed kuud. Nüüd parem. Ja sõbrannadel, kel algul laps vaid magas ja oli üldse igati viieline, on nüüd janti kui palju. Nats on isegi hea meel, et nii kergelt ei pääse :D

    • Reply Mallukas 21. oktoober 2016 at 09:55

      Ära sõnu ära, ma ei taha hiljem ka jantida, ma olen nii nõrk :D

      • Reply meow 21. oktoober 2016 at 13:07

        Ei usu, äkki ikka nagu Mari. Ta vist oli sul terve aja ju illikuku beebi?

        • Reply Mallukas 21. oktoober 2016 at 13:08

          oli küll :)

  • Reply Jaana 20. oktoober 2016 at 21:51

    Mina küsiks hoopis, kust see roosa jope pärit on? Nii ilus..
    Ja sa näed superhea välja!!

    • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 21:55

      Aitäh, nagu ma enne kuskil kommentaaris mainisin, siis ema kinkis selle mulle eelmine aasta :D

  • Reply Jutulind 20. oktoober 2016 at 21:42

    Ma küll annan lapsele rp pudelist kui vaja ja ei riku see midagi võtet ära, see on suht mõttetu hirm. MINU vajadusi on ka vaja arvestada, mitte mind magamatuse ja väsimusega hullari piirile ajada. Ma ei tea, miks on sellest lutist nii suur tabu tehtud. Sama beebisalvrättidega- ma EI JÕUA nii palju pesta peput, ma VAJAN neid oma vaimse tervise huvides, need kergendavad oluliselt mu elu.

  • Reply Elis 20. oktoober 2016 at 21:28

    No lugedes kommentaare, tunnen, et pean kohe ka sõna sekka ütlema! Nimelt olen hetkel 22, lapse sain kui olin 21. Ma olen kõige hullem põdeja üldse! Ausalt! Isegi minu ja mu mehe vanemad on korduvalt viltu vaadanud, et niiiiii hullusti põen ja samas hurjutavad, kui liiga laadnalt asju võtan (no näiteks lasen pojal turnida kuskil ja enne kui teda takistan, peab ikka pilti tegema ?).
    Kokkuvõttes, ei ole kõigi puhul nii, et mida noorem oled, seda vähem põed :)

  • Reply H. 20. oktoober 2016 at 20:32

    Vot, mina just nüüd loen Su blogi ja naudin seda. Kuigi mul nii väikest beebit enam pole, siis kihvt on lugeda ja meenutada enda laste beebiiga. Môned aastad tagasi, kui ma “üritasin” Su blogi lugeda, siis suht igakord suutsin imestada Su kirjutiste sisu üle, häiris see kohati teistele ära panemine (nt nendele kanaema tüüpi emadele) ja minu arusaamad elust olid teistsugused. Blogi põhjal julgen arvata, et oled sellest ajast päris palju muutunud. Jah, ütled endiselt julgelt asju välja, aga oled palju tasakaalukam ja tunda on, et ka Sinu prioriteedid on muutunud. Seega mina ütlen Sulle hoopis aitäh, et mul on koht, mida alati suure õhinaga lugema tulla! Olete äge pere ja toredat kooskasvamist!

    • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 21:26

      Ah, eks see ärapanemine vms tuli rohkem sellest, et ma tahtsin endale ju kinnitada, et kuidas MINA teen on õige ja kuidas teised teevad, see ei ole :D

  • Reply Birgit 20. oktoober 2016 at 19:50

    Pean tõdema, et mul endal külll lapsi veel pole aga loen ikka su blogi. Mis mulle eriti meeldib on see, et sa räägid kõigest nii nagu on ja väga humoorikalt. Ma nii naersin pärast selle postituse alguse lugemist, et pole ammu nii südamest naernud, nagu teraapia kohe. Lase sama moodi edasi, lust on lugeda.

  • Reply J 20. oktoober 2016 at 19:36

    mida noorem oled, seda laadnamalt asjuvôetaksegi. mina ka nyyd tagant jàrele hàbenen end…
    ja noorena ma jaksasin rohkem, nüüd poole pàeva pealt kett maas…

    aga mind ajab nàrvi, et sa nii hea vàlja näed!

    • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 20:22

      ega ma endast rõvedana pilti ei tee :D:D enne ikka meigin

  • Reply G 20. oktoober 2016 at 18:45

    Olen 28 ja mul esimene laps, tüdruk. Jo on 8 kuud vana. Olen ka samasugune kanaemme nagu sa Lendega. See vastu mul sõbranna on 23 ja tal poeg 1 aastane, no niii vabalt võtab. Mõnikord paneb mulle piduri peale, kui ma jälle endale ette hakkan kujutama, et raudselt on Jo’l midagi viga, sest ta ju päev otsa niiii viril olnud. Hea, et selliseid sõbrannasid on olemas. Vastasel juhul oleksin peast juba hall. Ma ei taha mõeldagi, et mis selle teise lapse ajal saama hakkab.

  • Reply Kaie 20. oktoober 2016 at 18:01

    Paljud ütlevad,et teise lapsega on kuidagi palju hullem..rohkem põdemist ja üle mõtlemist. Ja vahet pole palju laste vanuse vahe on.
    Endal õnneks pole täheldanud seda..pigem vastupidi, tunnen teisega kuidagi vabamalt ja julgemalt ennast(lastel vahe 1a10k).

  • Reply Grete 20. oktoober 2016 at 17:31

    Kas sa PALUN hakkaksid lõpuks blogima ka millestki muust peale titade? Mitte, et see tore ja armas poleks, aga no need on ainukesed postitused sul.

    • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 17:59

      ei

    • Reply nt 20. oktoober 2016 at 18:24

      Minu poolt ka üks hääl sellele mõttele. Loomulikult oma asi, kas külastan või ei ja sa oled võõras inimene niikuinii aga kuidagi selline tunne on, et nagu sõbrannast oleks ilma jäänud, sest muust kui titelappidest ja tissidest ja valutavast emakast enam ei kuulegi :( Eks su blogilugejate tuumiku moodustavad ilmselt sinuga samas seisus inimesed, nii et toodadki sisu oma sihtgrupile aga natukene kahju on ikka. Varem oli pisut muud ka lugeda kui lapsed siin ja lapsed seal. Aga eks selline on elu, peab endale uue meelelahutuse leidma.

      • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 18:32

        Lihtsalt infoks sulle, et ma ei tooda sisu mitte millelegi ega kellelegi, vaid ma kirjutan sellest, mis on mu elus aktuaalne. Kui on raske mõista, et 12 päevase beebiga on lapsed mu põhiteema, siis mine leia jah endale uus meelelahutus, mul polnud plaaniski anuda, et saaksin su meelt lahutada iga hinna eest.

      • Reply Rita 20. oktoober 2016 at 19:24

        No ma ei tea, mul pole ühtegi last, pole rase ega lähiajal ka ei planeeri last, aga sellegipoolest on huvitav seda kõike lugeda. Milleks nii palju vinguda? Just tore, et keegi nii detailselt kirjutab laste saamisest, kõikidest nendest muredest ja rõõmudest, mis sellega kaasnevad.

      • Reply Kertu 20. oktoober 2016 at 19:48

        Kujuta sa ette, BEEBID pole minu elus hetkel päevakohased kuid väga huvitav on lugeda kuidas teisel naisel esimesed nädalad uue beebi ja kahe lapsega lähevad.
        See et sind ei huvita, ei tähenda, et teisi ei huvita.
        Lapsed kasvavad, küll Mariann jälle väljas käima hakkab jne.
        See on 100% normaalne, et esimesed nädalad uuele elule pühendatakse ja ka ise end selle eluga kohandatakse.

        Sitt (virtuaalne) sõbranna mudiugi, kes tunneb, et lapse tulekuga jäi sõbrannast ilma.

      • Reply Heh 21. oktoober 2016 at 11:48

        Kõigile, kellel pole lapsi või lihtsalt teisitimõtlejatele. Kui sünnib väike tita ja veel enam, kui on olemas ka juba suurem laps, siis alguses EI OLEGI muud elu peale tita ja perekonna. Kui tita ei taha süüa või tissi või midagi muud, siis on vaja tegeleda suuremaga. Lisaks peab veel leidma hetke süüa või pesta. Ja isegi koristada ja süüa teha oleks vaja. Aa, ja isegi mees tahab tähelepanu saada vahel ju.

        Millest peaks Mallukas veel rääkima, kui tal pole millestki muust rääkida :D See on Malluka elu praegu ja ma tean suurepäraselt, mis elu sa, Mallukas, praegu elad. Kirjuta aga hoogsalt :)

    • Reply Ma 20. oktoober 2016 at 18:43

      ? Iga normaalneinimene ikka kirjutab oma blogis sellest, millest ta tahab kirjutada :D

    • Reply S 20. oktoober 2016 at 18:58

      no muidugi :D inimesel juba üle nädala sünnitamisest möödas. vana teema, saa üle juba, Mariann!

      • Reply S 20. oktoober 2016 at 18:59

        (Ps! Loen hea meelega su beebipostitusi, muidugi on see veel pikalt aktuaalne:))

  • Reply Heidy V 20. oktoober 2016 at 17:20

    Huvitavad ja paeluvad on need Sinu lood. Ma ei ole siiani blogisid lugenud. Arvasin, et see on täiesti mõttetu ajaviide (nende põhjal, mis ma lugenud olin, oligi mõttetu ajaviide) ja et no milleks mul on vaja teada teise inimese mõtteid ja tegusid… aga näed, Sinu oma kohe kutsub valjult, et tule ja loe! Mõtlen siin, et mis see küll on ja jõudsin järeldusele: see on ELU. Meie kõigi eludes on rõõmu ja õnne, aga samas ka valu ja pisaraid. Sina julged selle kõik otse ja häbenemata välja öelda.
    Sa oled üdini aus ja räägid nagu asjad on, tõde moonutamata. Respect. Enamus seda ei suuda :)
    Küta aga edasi ja kõike paremat Sulle töös ja isiklikus elus!

  • Reply Kertu 20. oktoober 2016 at 17:17

    Så oled vanemaks saanud. Tihti ongi vanemad emad sellised nagu sa end praegu kirjeldad :)
    *ma ei ütle et noored emad halvad emad on aga mida vanemaks saad, siis tõesti, seda enam muretsed kõige pärast.
    Ise lõikan veel kõikidelt riietelt sildid ära. Äkki on lapsel kaktus kuklas või keset külge (seal on need riideraamatud-kuidas pesta, hooldada jm).
    Ja päris villast v kootud asja ka ei pane paljale kehale (va see spets pesu, mis ongi pehme), sest mul endal sügeleb kõik villane ja kootud värk seljas :D

  • Reply Kärt 20. oktoober 2016 at 16:44

    Kuidas mõned lapsed nii ideaalsed olla saavad. Sul on ikka väga hästi läinud :) mitte, et minu beebsike ideaalne poleks aga..noh u 6 kuud magamata ( viimased paar kuud on eriti hull) olek tekitab tunde, et ma olen kõik nii valesti teinud ja tundub, et see masendus lööb nüüd välja. Poisu saab healjuhul tunnikese issi või vanaemaga hakkama ja siis jälle vaja tissidega emmet kas siis söögiks või magamiseks niiet mina puhata ei jõuagi. Ei teagi kohe mida teha…tahaks kasvõi 3 h magada saada järjest. Loodan et asi läheb paremaks ka kunagi :)

  • Reply Katre 20. oktoober 2016 at 15:42

    Kui laste nimed tekstis ära vahetada, siis oleksin nagu mina selle kirjutanud ?

  • Reply Liisu 20. oktoober 2016 at 15:26

    Kust otsid voi kust pärit see roosa jope?? Kas vanker hea??

    • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 15:27

      jope kinkis mulle ema eelmine aasta sünnaks või jõuludeks, ma isegi ei mäleta. aga vanker on IMELINE!

  • Reply Kats 20. oktoober 2016 at 15:22

    Oled sa selle peale mõelnud, et võib-olla oled sa selline paanitseja ja natuke kanaema ja perfektsionist praegu just sellepärast, et Marikese ajal said sa suht kõvasti peapesu nende nõmedate kommentaaride näol jne. See ja teine valesti ja siis mured kõnearengu pärast ja sa hakkasidki end kuidagi süüdi tundma kuigi alusetult. Ja nüüd alateadvuslikult üritad kõikke teisiti teha. Niiöelda paremini nagu raamat ette näeb, et seda uuesti mitte läbi teha? Lihtsalt selline väike mõte tekkis seda lugedes. Ja võibolla jällegi tuleb see vanusest, et noh,mida vanem mutt, seda targem eit ?Igatahes tubli oled nii või naa. ?

    • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 15:24

      Hmm.. No ma ei tea, kõik võib muidugi olla. Mitte, et ma arvaks, et ma siin 12-päevase kõne aretaksin :D

      • Reply K 20. oktoober 2016 at 18:38

        Ka tegelikult 12-päevase kõne arendatakse. Kõne areng algab juba emaüsas (kuulab ema kõne, selle rütmi jms – ka tänu sellele tunneb ta sind ka ju pärast sündimist hääle järgi ära :) Muidugi ka lõhn jms). Praegu hakkab ta ju ka päev-päeva järel aina rohkem alateadlikult teisi kuulama ja jälgima ning ka see käib selle juurde. Kindlasti ei tohiks seda aega alahinnata ning tuleb juba beebiga jutustada ja muudkui jutustada :)
        Nii et tegelikult võid küll arvata, et 12-päevase lapse kõne arendad. Lihtsalt nii märkamatult :)
        Jõudu kasvamisel, olete armas pere!

      • Reply Pille 20. oktoober 2016 at 20:28

        Ma oma esimese lapsega ei osanud alguses üldse olla ega temaga suhelda. Ei osanud seda emmeks olemist ja kõike. Samas teadsin ka, et kui oluline on lapse jaoks hääle kuulamine ja rääkimine jne. Ma siis enda lohutuseks lugesin enda mingeid raamatuid ,aga lihtsalt häälega, mitte endamisi. Ja beebi kuulas huviga. Mingis vanuses (9-10 kuud vms) ta enam ei viitsinud neid mu juturaamatuid kuulata, vaid eelistas ikka pisipõnnidele mõeldud kirjandust, värvilisi pilte ja nende juurde käivat juttu :D Ei maksa beebisid alahinnata jah. Nad õpivad kogu aeg ja sa iialgi ei tea, mida just nüüd ja praegu. Aga teil on kahtlemata kodus juttu ja kõnet ja mängimist palju, pluss sa oled teistkordselt ema. Ja ammugi pole mingi häbiasi tahta oma lapsele parimat, tembeldagu keegi siis kanaemaks või ei.

    • Reply i. 20. oktoober 2016 at 17:10

      Mõtlesin ka midagi sarnast, aga üldiselt – küll leitakse uued asjad, mida M valesti teeb. Juba ju leitigi ka – küll ei tohi villast mänguasja põse vastu hõõruda ja küll ei tohi vanni panna. See on kohe päris tüüp inimesi, kes suudavad isegi paaripäevase lapse kasvatamise juures vigu näha ja tänitama hakata :).

  • Reply Kätlin 20. oktoober 2016 at 15:22

    Kas sul see aktiivsünnituse raamat ostetud või laenutasid raamatukogust? Tahaks ka seda raamatut, aga igalpool välja müüdud..laenata ei taha seda ?

    • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 15:24

      Mulle keegi saatis selle raamatu heast südamest, aga ma plaanin sellest kunagi kirjutada ka, võin laenata ka!

      • Reply Kätlin 20. oktoober 2016 at 15:25

        Oh, kuule ma kirjutan sulle facebooki või e-maili peale?

        • Reply Mallukas 20. oktoober 2016 at 15:26

          kirjuta mulle endale feissi, minu kontole

          • Kätlin 20. oktoober 2016 at 15:50

            Võis minna kausta “teised”

          • marika 20. oktoober 2016 at 17:35

            Mida vanemaks,seda paremaks :-)