Uskumatu, kuidas näiteks üks toimetus päevas võtabki kogu vaba aja enda alla ja nõnda ei jõua ma üldse normaalselt oma blogieluga tegeleda ja pean nagu segane PÄRIS eluga tegelema. Jube, eks? Igatahes on iga hommik nii, et ma vannun endale, et täna koristan ma selle paganama riidehunniku garderoobist ära ja panen kummutitesse ja kappidesse, aga seda olen ma lubanud juba vist mingi kuu aega. Ja iga päev ma mõtlen, et ah, täna on mul vaid see üks väike asi teha, ning hopsti on kell 12 öösel ja mul aeg magama kebida. Selle pärast võib ka praegu nii olla, et minu igapäeva lobaposte ilmub vähem ja reklaamposte rohkem, aga ma loodan mõistvale suhtumisele, sest ma pean ju need ära tegema, nimekiri laiutab ees ja kui ma üldiselt proovin teha nii, et enamik oleks ikka mittereklaampostid, siis hetkel ma seda lubada ei saa. Aga noh, vähemalt ma üritan niigi palju, et ma ei kirjuta lihtsalt: jou, tseki toodet, jeje, vaid üritan sinna ikka mingi sisu kah luua, kui mul antud teemast midagi öelda on. Seega sorri, varsti olen omadega ehk isegi mäel ja siis on kaks varianti, et kas ma hakkan rohkem niisama poste kirjutama, või siis olen ma lihtsalt vait nagu sukk. Eks elu näitab.
Vabandused vabandatud, leidsin ma siiski praegu sellise momendikese, kus Kardo viis Mari magama, Lende põõnab niisama ja mina olen kõhu täis söönud ja saan rahus mõnda aega vedeleda. Ärge saage valesti aru – mul on tegelikult iga päev aega vedeleda maa ja ilm, aga ma olen viimasel ajal hakanud eelistama niisama vedelemist blogimisele. Häbituse tipp! Ja kui ma isegi mõtlen, et peaks blogima, siis on vaja pilte teha ja töödelda ja … siis tundub juba lihtsam lamada.
Nimelt tahtsin ma täna rääkida mõttest, mis mul tuli pähe Marileenu blogist koduteemat lugedes. Ta rääkis seal, et tänapäeval on jube raske OMA kodu saada, sest sissemaksud on suured ja kui vanemate käest pole tagatist varnast võtta, siis ei saa ka pangast laenu. Ühesõnaga leidis Leenu, et mõnikord on parem investeerida mälestustesse ja siis kunagi hiljem oma kodusse. Noh, reisimine näiteks olla imeline mälestuste allikas.
Ma ei tea… Minu mälestused seoses reisimisega on üldiselt sellised, et tripid sada aastat kuskile sihtkohta, siis oled megaväsinud. Üldiselt on sihtkohas palav, siis on sitt. Kui on kehv ilm, siis kassib ära, et krt see ilm nii sitt olema peab. Tahaks lihtsalt terve reisi hotellitoas lamada ja filme vaadata, aga nett on jama ja üldse surub ühiskondlik surve peale, et kui juba reisil oled, siis pead ikka rämedalt ringi trippima ja reisi nautima!!! Ühesõnaga elad selle nädala kuidagi üle ja siis tripid jälle üheksa miljonit aastat tagasi koju, jõuad hinge tõmmata, et jumal tänatud, et ma kodus olen ja siis… pead järgmine päev tööle minema, olles nüüd sada korda väsinum ja kurnatum kui enne reisimist.
Muidugi ma ei saa öelda, et ma terve elu reisimist vihanud oleks, sest ma olen ikka omajagu ringi trippinud. Ma neid lähiriike ei hakka ette loetlemagi, aga kaugemalt siis Austraaliad ja Malaisiad ja Hispaaniad ja Saksamaad ja Inglismaad ja Hollandid ja Poolad ja jumal teab mis kohad on ikka läbi reisitud. Aga alles nüüd, tagasi vaadates, saan ma aru, et see muster on alati sama olnud. Mittenauditav ja pingeline ja kuidagi koju naasemist oodates möödunud.
Inimesed ongi erinevad, arusaadav. Mõnele meeldib rämedalt ringi trippida, ma lihtsalt absull ei taha enam mitte kuskile minna. Ja kui ma peaksin valima, et kas ma reisin mööda ilma või oman oma kodu, siis minu jaoks pole küsimustki. Ma oleks hea meelega kogu aeg kodus. Mulle ei meeldi isegi väga kuskil mujal ööbidagi. Seega reisida võiks ma nii, et kui ma saaks näiteks täna teleporteeruda ala Balile, olla seal ühe-kaks päeva ja siis tagasi koju teleporteeruda. Mingid lennukis loksumised, raha vahetamised, see pidev surve, et “sa oled ju reisil, NAUDI SEDA, KOGE KÕIKE!!” see ajab mind lausa ainuüksi mõttena oksele.
Kodus on palju parem olla. Keegi ei käi ja käia, et kle sa oled ju KODUS! Mine tuia mööda Tallinna ja tee sadu pilte, milletaolisi on kogu internett täis ja mida sa peale reisi enam raudselt pea mitte kunagi ei vaata. Halvimal juhul sunnid sõpru vaatama, mis on nii tüütu, et peaks lausa seadusega keelatud olema.
Hehe, ma loen praegu ise üle enda teksti ja mul oleks nagu mingi südameviha reisimise ja reisivate inimeste vastu, tegelikult ei ole. Mulle lihtsalt endale ei paku nagu ÜLDSE huvi. Kui keegi praegu ütleks mulle, et kle sul on valida, kas sa saad mina terve perega nädaks soojale maale või sa võid koju jääda, aga iga päev kell kaks tuleb nädal aega jutti su aknast sisse mingi vend, kes sulle ühe korra jalaga kõhtu annab, siis ma valiks pikemalt mõtlemata teise variandi.
No ei viitsi mina pakkida ja sättida ja tõmmelda ja vedeleda ja “puhata”. Öäkk. Parem saan jalaga.
Kuala Lumpuris
Amsterdamis kellegi tagahoovis tsillimas
Poolas, Varssavis
Kuskil Austraalias
Hispaanias
Küprosel oma Küprosesõpsidega
Igatahes jah, nii on… Ma olen vist üks nendest vähestest, kes ei unista niiväga mööda maailma rändamisest. Ma heal juhul olen valmis teise linnagi sõitma, kui ma just VÄGA pean. Ja eriti õudne tundub mulle mingi säästureisimine, kus peab kopikaid lugema ja ei saa isegi restoranis söömas käia. Eks ole selliseid reisegi selja taga ja no never again!
Kui suured reisisellid teie olete? Meeldib?
79 kommentaari
Hei! Kui kaua sa Austraalias olid? Kas sul oli lihtsalt reisi viisa või olid seal kohe working holiday viisaga 1-2a?
See “kuskil Austraalias” on Three Sisters, Blue Mountains, NSW. Mulle just meeldib reisida ja siis on teiste poolt see surve, et a miks karjääri ei tee? Kus on maja, kus on lapsed? Pigem reisin veel mõned aastad. Ei kujuta ette küll seda “kohustuslikku” elustiili mida enamus inimesed elavad. Partner mul ka samal meelel, niiet koos reisimegi.
Igaühele oma, nii see elu on 😀
Kaua Aussis olid?
Mulle meeldib reisimine kui saab rahulikus tempos asjatada ja kuskil rannas logeleda, nautida kohalikku head sööki. Reisimine ja ringi tõmblemine ei käi minu jaoks ühes lauses koos 😀 Mina näiteks kodus olles ei oska puhata. Kogu aeg on vaja midagi teha – koristada, süüa teha, sebida mingeid asju ja kui vedelengi, siis on ulme süümekad. Reisil olles eeldaks ikka seda, et koristama ei pea, süüa tegema ei pea, lihtsalt naudid elu 🙂 säästureisi ma ka ei taha ja selle tõttu polegi eriti palju reisida saanud.
Ja mina jälle olen selline totaalne püsimatu hing, et ei seisa üldse paigal. Oi reisida mulle meeldib ja unistan et saaks igast vägevatesse paikadesse minna. Vaatan mingeid pilte netis mingi maa looduses ja no täiega juba tahaks minna ja selle koha ära näha. Ma olen reisinud Euroopa piires, aga mul on olnud kõik reisid siiani väga selliseid erilised, ei ole ühtegi paketireisi olnud ja ei paketireis ei kõla ka minu jaoks midagi ahvatlevat. Käisin Šotimaal matkamas, 15 kilo või palju see oli seljas , mõned päevad tahtsid tappa , vahepeal oli veremaik suus ja selline tunne, et no enam ei jaksa, aga iga kell ma läheks tagasi ja iga kell läheks ma matkama uuesti sest see oli niii vinge lihtsalt. See fiiling minu jaoks mida saab teisest kliimast, näha teistsugust hingematvat loodust ja teistsuguseid inimesi on midagi asendamatut. Lennureis minu jaoks seda fiilingut ära ei tapa ja mingis hotellis ma küll elusees ei suudaks istuda reisi ajal, peab ikka kõik ära nägema ja käima mis vähegi võimalik näha on. Kodus istuda aega terve ülejäänud elu 😀 Noh mis ilmselgelt sinul nüüd ongi käes, aga ma imestan, et sa oma reisikogemustest ainult nii negatiivset mäletad. Oma kodu mul ka muidugi üks nendest unistustest tulevikus, aga praegu tundub ägedam kui saaks endale boyfriendi kellega ringi reisida ja tšillida 🙂 Kuid inimesed ongi erinevad ja eks pereelu ning laste tulek teeb ju ka omad korrektiivid ja muutused elus. Ma ei tea millal mina maha rahunen ja kas kunagi rahunengi 😀
Mulle meeldib küll reisida, aga siis peab olema kõik korras. Piisavalt raha ja aega! Nädalased reisid ei tule kõne alla. Mulle meeldib valida mingi sihtkoht, siis lugeda selle kohta igasuguseid lahedaid asju, mis teha, kuhu minna..no ja minek. 2-3 nädalased kaugemad sihtkohad (nt Malaisia, Indoneesia, Aasia riigid jne) on loomulikult atraktiivsemad. Saab nii ringi tšillida, kui ka rannapuhkust nautida. Sellised lebokohad, nagu mingi Bulgaaria, Türgi, Egiptus jne..ei paku eriti huvi. Paaril Kreeka saarel sai käidud, oli tore, aga kaugemate sihtkohtadega ei anna võrrelda 🙂
Need paketireisid minule ka väga ei meeldi, saab seal natuke ringi liikuda ja hotellis või apartmentis tšillida, halvemal juhul vaid seda viimast(jah, ka nii on võimalik reisida :|). Enamasti on siis kõik sulle ette antud ja siis sa teedki seda. Aga suusareisid, need on parimad :). Tulevikus tahaks kuskile minna, kus mõni wakepark ka on, saaks siis välismaa wakeparkidele ka silma peale visata :).
Oh, reisida ma tahaks väga ja lausa pisarad tulid kadedusest silma kui vaatasin kus sa käinud oled ja ausalt, Austraali on minu unistus.
Reisid on minule nagu kodust põgenemine musta pesu, nõude ja mänguasjade eest. Selle kõige juures on megavinge just see, et ma pole pm kusagil käinud. Ainult Soomed ja Lätid, Leedud. Koolilõpukaga sai kahekordese bussiga ka Ukrainas käidud, aga arvake ära.. koolireis.. eimidagi ega miskit mida sa ise tahaks ja oksehaisune buss, sest keegi ju ei suutnud oma hommikusööki makku jätta.
Vanematega sai Belgias ka käidud tuttavatel külas, aga no siis ju ka keegi teine otsustab ja veab.. seega sain ma nautida sõjateemalisi muuseume ja lilleaedasi. Tore. 😛
Aga ma tahaks nii väga mehega kusagile minna, kuid ma ei leia selle lõbu jaoks ka mitte raha. Isegi Soome ei saa mindud, sest siis ikka poodi vaja ja lõpuks istume võisaiaga kuu lõpus. Ärge tulge Rakvere elama! Kui te just suured firmabossid ei ole ja te raha magnetiga ligi ei tõmba.
Maja vaatame me ka, aga sama jama.. sissemaksud ja muu, et vb kunagi enne surma saab selle ka ostetud, et siis lastele pärandada, et nad kõik tülli pööraks, et kes kui palju siis ja mida saab.
OI… ma ka vingusin. Tegelikult tahan mina minna suusareisidele ja no kui joppab, siis kusagil palmi ja ookeani silitamas ka käia. Muidu ma vedeleks ka kodus ja kui keegi tahab, et ma spaasse temaga läheks, siis ma vaatan teda: nagu ausalt ka pilguga, ma töötan Aqvas!
Tegelikult kõige parem ongi vinguda, sest kõik mis hea on on mul nii raske välja öelda.. 😛
Masendav kokkuvõte! Isegi mitte ainult sisu mõttes!
Kristel: palun võta kaks paberilehte. Ühele kirjuta kõik negatiivne mis su elus on ja teisele kõik positiivne. Siis võta see nagatiivne leht ja pane põlema. Siis võta see positiivne leht, loe seda kõva häälega, vaata peeglisse ja korruta endale, et “ma ei vingu enam mitte kunagi, sest mu elus on nii palju head”. Sest tead, kui sa iga päev elad selles suures masenduses, mis sa siia meile kirjutasid, ei saa mitte midagi head sinuga mitte kunagi juhtuda. Jumala eest ära lihtsalt enam kunagi hädalda, mitte kunagi, sest ausalt, mul on sinust kahju, sinu mehest kahju, sinu perest ja sõpradest kahju…. Ole lihtsalt õnnelikum, positiivsem, rõõmsam, palun!
Aga mulle meeldib, et sa ütled ausalt, et eelistad logelemist blogimisele hetkel. Ma aina muigan, kuidas nii paljud blogijad kirjutavad “Mul pole üldse aega blogimiseks olnud..”. Jääb mulje, et Eesti blogijad elavad nii fancy elu, et on 7-23 jalul…
Minu arust peaks elama nii, et saaks nii kodu ostetud kui ka reisitud (minu isiklik trikk: vali endale hästi säästlik mees). Ei pea vist isegi mainima, et ma käin reisidel SÖÖGIelamusi otsimas 😀 Oleks vaid Eestis neid päikeseküpseid vilju ja värskeid mereande, siis ei kisukski nii väga välismaale..
Kle äkki ma olen lihtsalt tagasihoidlik ja tegelikult jooksen siin mööda vastuvõtte ja balle ringi… Hehe, tüng. Tegelikult kaalun, et kas ma viitsin ülevalt selle teki pessu tuua, millesse ma täna öösel mingi 90 liitrit piima nirisesin, või kannataks sellega veel ühe öö magada.
Mmm… värsked mereannid…
Piim ju puha looduslik värk, jätnud tooli peale kuivama.. 😀 Pole mõtet pesta, kui homme kordub tõenäoliselt sama stsenaarium..
särkide puhul ma seda taktikat kasutangi 😀
Aga sul on see teema veidi erinev ju kui marimellil (ja paljudel teistel inimestel), sest sa pole oma kodu pidanud ostma ja selleks pikki aastaid koguma raha….
Jaaa, absoluutselt, selle pärast ma sellel kodu teemal väga kaasa ei räägigi. Sest noh, mind kõnetas see kodu vs reisimine rohkem. Kui me Kardo vanematelt maja poleks saanud, siis ma usun, et me elaks ikka õikal, minu vanemate korteris. Selles suhtes on mul vedanud, et minu vanematel on tegelikult pleisse küll (õikal 2 korterit ja Pärnus ka), et KUSKIL ma saaks ikka alati elada ja ehk midagi kunagi pärin kah. Aga kui pole kuskilt midagi saada, siis sellist maja, nagu meil praegu on, ei saaks me ever lubada!
Meelis on samuti oma vanemate ainus laps ja minu teada on tema perel maja Tartus. Üks kord jääb see ikkagi Meelisele, tahab ta siis või mitte ja näiteks sissemakseks peaks sellest olema küll piisavalt. Natuke peabki ise ka pingutama 🙂 Malluka pere ju ka võttis laenu, et remonti teha. Nii et ei saa öelda, et Marian ja Kardo istuks hõbelusikad suus ja muudkui pumpaks varandust vanematelt 🙂
Ma ei kannata üldse igasuguseid paketireise jne, meeldib tohutult aga käia reisil üksi või väikese seltskonnaga, eredaimad muljed on reisidest kohtadesse, kus on hoopis teistsugune loodus kui meil – lemmik on sõita linnast välja ja matkates kauneid paiku avastada. Näiteks Norras fjordide vahel vaadet nautida või Inglismaal Doveri kaljudel kive vette pilduda… no iga kell läheks uuesti! Sellest pildistamisest-päevitamisest-vaatamisväärsuste vahtimisest ei tunne tõesti erilist mõnu.
minu unistustes reisin ma terve maailma läbi ja nii, et järgmises sihtkohas mõtlen “oh, ei viitsigi sinna sombusesse Eestisse minna, läheks edasi hoopis X kohta” – vot nii reisiksin ma terve maailma läbi, saadaksin vaid vahepeal ebavajalikuks jäänud kohvrid-asjad kodumaale tagasi. See “plaan” eeldab muidugi lotovõitu, mida ma iga kolmapäev järjekindlalt püüan 😀
reisida mulle meeldib, kuid nii, et reisidel raha ei loe (aga samas kõiki sääste ära ei hävita – umbes et kogu aasta kogun ja löön ühe reisiga laiaks). Kogume vaikselt suurema korteri sissemaksu (ühetoaline on soetatud, nüüd vaikselt edasi), nii et säästma peame ka…
Mallukas, kas mitte sina ei olnud see, kelle postitust ma veel mäletan, et sa annaksid kõik, et Aussi tagasi minna? 🙂 Nüüdseks see plaan siis ununenud?
Jah, Auss on kuidagi teine asi. Sinna ma tahaks minna küll 😀
Kui kaua Aussis olid?
Poleks iial arvamus, et sellise postituse kirjutad. Eelnevad postitused on nii teistsuguse mulje jàtnud. Pidite perega talveks soojale maale kolima pluss sul oli nii suur austraaliaigatsus,et otsisid võimalusi, kuidas sinna kiiremas korras tagasi minna nädalaks or so. Ja kas sa mitte super excited polnud et triinuga taisse vms pidite kunagi minema ja siis jài àra ja hakkasite piletitele uusi omanikke otsima. Kirjutasid et varsti joote triinuga kokteile basseini aares vms.. Vb polnud ka sina?!
see olin indeed mina, ma lihtsalt… nüüd arvan teisiti 😀
Mina jällegist annaks kõik, et saaks minna ja seigelda, aga siia juurde sobiks see ütlus: “Mõtlesin puhkama minna, aga vaatasin oma rahakotti ja tuleb välja, et ma pole üldse väsinud.”. Ei aita ka pikalt säästmine, sest siis nagu amen kirikus juhtub miskit, mille peale see raha ära läheb :(.
Lapsepõlvest tegime õeg lubaduse, et lähme koos Kreetasse ja hing ihkab minna aastaks-kaheks austraaliasse, aga jah. Unistamine ju ei maksa midagi
ütlen ausalt, pole mina kuskil eestist kaugemal käinud, isegi mitte soomes, rootsis,lätis jne .. Ainult Eesti 🙂
ja ega ma puudust ei tunne ka 🙂
Kuidas sa saaksidki….
Kui teised mu eakaaslased praegu otsustavad, kuhu linnaosasse esimene oma kodu soetada, siis mul on raske otsustada, millises riigis mu esimene oma paik peaks olema. Ma armastan reisimist ja liikumist. Ma armastan lennujaamu, need on minu jaoks nii rahustavad paigad. Pakkimine ei võta kaua aega ja isegi 2 nädala mant mahub keskmisesse seljakotti. Ei karda ümberistumisi ja öid lennujaama pinkidel, see on selline elev osa reisimisest. Hostelid mulle meeldivad, sest leian uusi sõpru sealt alati. Ja plaane teen enamasi ette nii palju, kui kuidas lennujaamast ööbimispaika jõuda.
Samas… olen viimase aasta elanud ühes minu jaoks väga armsas Euroopa nurgakeses, igati maal (ilma hobuseta). Mul pole oma kodu, elan tööpaigas, nädalavahetuseti kolin ülemuse külalistetuppa. Aga samas reisituhin on vaibunud. Mu viimased reisid on olnud ainult koju, Eestisse. Selle eest matkan ca 50km raadiuses oma kodust ja seda enamasti oma jalgadel. Ja tunnen, et siia võiks oma kodu küll punuda ja sealt mitte väga kaugele enam mitte minna.
Ühinen siin 100% sinu mõteye ja võrdlustega. Ja nii imelik on see, et paljud tuttavad ei suuda uskuda, et ma ei soovi mitte kuhugi reisida. Tõenäoliselt mõtlevad nad, et ma valetan või olen lihtsalt imelik inimene. Aga nii see on, ma naudin selle kiire elu juures just kodus olemist ja toimetamist.
Ise reisida on veel ok, kuna ma armastan sooja kliimat, toit ka alati reisil hea, aga teiste reisipiltide vms asjade vaatamine on koooohutav, ma ausalt ei viitsi kuulata/vaadata, milline lahe tänav/maja/kirik/tempel või misiganss kuradi koht kuskil oli, ise ei tee pea üldse nn turistikaid ning ei sunni ka neid väheseid kedagi vaatama 🙂
On reisitud küll, aga ültse ei meeldi. Igasugune loksumine, sõitmine ja õõtsumine ajab kohe südame pahaks. Samuti ei meeldi võõras kohas magamine. Lihtsam on toppida auto telkimiseks vajalikku kraami täis, kutsuda kaasa hunnik sõpru ja trippida suvel mööda eestimaad ringi. Jäävad ära ka igasugu tsekkinnid ja muud jamad. Kui ilm pekki läheb või muu jama kallale tuleb, siis saab alati pillid kotti panna ja koju sõita 😀
Jap, sama lugu. Ma parem ei reisi, kui pean reisil raha lugema. Hetkel pean ma tööasjus üle nädala reisima ja veel ei ole kopp ees. Aga need on teistsugused reisid muidugi ka.
Mulle meeldib reisida, lastega ja ilma. Vaat see tagasijõudmine on paras õudus, teinekord seisavad asjad kaks nädalat kohvris, sest tarvis on kohe hakata päriselu elama, näiteks muru niitma, ja kust seda aega lahtipakkimiseks võtta?
Aga minu jaoks on tähtis, kuhu reisida. Aasia-Aafrika-eksootika üldse ei kutsu, Põhjamaades on liiga külm ja USA-Kanada on liiga kallid ja keerulised ettevõtmised. Nii me sõidame paar korda aastas turvalisele Saksamaale ja tunneme sellest rõõmu. Õnneks on Saksamaa piisavalt suur, me kõikides külades pole veel käinud. 🙂
Kunagi natukene reisisin aga mitte ka palju, mõned pikemad reisid olid, et ei olnud ainult selline nädalane puhkusereis, Hetkel on peres kasvamas üks laps ja ma ei kujutaks üldse ette, et hakkaksin aastast last kuhugi reisidele väntsutama jne. Samas ei tahaks last ka nädalaks-kaheks kellelegi jätta, imelik oleks ka, et keegi peaks meie pärast nüüd puhkuse võtma, et saaksime reisile minna 😀 Reisida ka nagu üldse ei taha enam, ei tundu turvaline ja ei viitsi värisedes kuhugi minna, kuigi mõned hullud sõidavad heameelega Egiptusesse, Türki ja kuhu iganes veel 😀
Pigem eelistaksin koos oma kalli elukaaslasega minna kuhugi spasse näiteks kaheks ööks ja vahest võiks ka koos lapsega minna…aga eesmärk oleks ikkagi puhkuse ajal magada ja puhata ning nautida mingeid protseduure, käia väljas söömas jne…(jaa ma tean, et puhkuse ajal magamine on nii vanainimese jutt aga vot aastase lapse kõrvalt on elu selline ja soovid on 100% muutunud varasemaga) 😛
Mulle meeldib väga reisida, aga meeldib ka kodus olla. Mõlemad on vajalikud. Miks peaks valima. Tuleb lihtsalt soodsalt lennupiletid ära osta. Ja reisida nii, et lähed kohale ja siis vaatad, mis saab. Mitte nädalaks, vaid pikemaks ajaks. Eesmärk näiteks ongi ainult Balil söömas käia 🙂 Ma muidugi alati uurin sihtkoha kohta. Aga turistidele mõeldud kohad üldiselt jätan vahele. Kõige jubedam on jah see, kui pinge on peal, et peaks mingit templit nägema või mäge või randa. Aga ei pea ju. Ma alati pärast reisimist väldin neid küsimusi, et noh mis tegite ja kus käisite. Aga vat ei teinud midagi. Jalutasin mere ääres, ja nautisin hommikusööki, ujusin veits ja magasin. Nautisin seda, et ei ole vaja süüa teha ega koristada. Säästureisid tudengi ajal ei tundunud nii hullud, aga tõesti, never again.
Ps. Mallu, sa näed krt nii püss välja, kui sa sale olid. Võta kaalust alla! Loodetavasti leidsid ägeda trennikaaslase Spartasse. Ma tuleks ise, aga ma ei oska nii väikse beebi kõrvalt ära veel käia 🙂 Aga pange ikka täiega. Loodetavasti imetamise isud sind ei vaeva. Muidu ei tule sellest trennist midagi praegu välja.
Ma lihtsalt pean vastu ytlema, et PALUN ära ole enam nii peenike – nägid välja nagu ju anoreksiahaige…. Praegu oled sa palju ilusam ja kurvikam ja naiselikum!!!
Issand…mul tuli nüüd siuke kass peale, et ma ei saa kohemaid kotti pakkima hakata ja kusagile sooja kihutada. Ma paneks kõik oma säästud reisimisele, kui mul mingeid sääste mingi nipiga võimalik genereerida oleks. Ma nonstop unistan sellest, kuhu ma reisiks, kui mul selle jaoks raha oleks….MUIDUGI meeldib mulle sealjuures siiski kõige rohkem kodus olla. Mul on maailma kõige mõnusam kodu ja väljaminekute prioriteedid on ka alati kodu kasuks, seepärast ma kotte praegu ei pakigi. Aga krdi külm on ja kuskil on soe ja päike ja …. 🙂
Btw, millal kamina loos toimub? Ma ei saa öösiti magadagi hästi hoides pöidlaid pidevalt pihus 🙂
Noja, niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi…
Mulle meeldib kodus olla, diivanil pingutada, aias toimetada jms… Aga ma ei saa seda teha pikalt… Mul on vaja kodust välja… Tuult ja metsa ja merd… Olen elanud paar aastat vahelduva eduga välistada, alati peale pikemat Aega tuleb jälle igatsus kodu järgi… Aga ma ei saa siin ikkagi pikalt olla… Ma käin ka kaugõppes koolis kord kuus 300km kaugusel nädala aega… See täiesti hoiab mu mugavus tsooni mitte liiga mugavana 🙂
Olen enda jaoks aru saanud, et ma pean ära minema, et aru saada mis mul päriselt on – nagu meelde tuletada et mul on suurepärane 🙂
Kas seal Küprose reisi pildil on Küllo??
Jaa 🙂
Täpselt minu mõttekaaslane! ? Kodus on maailma parim 🙂
Jah kodus on olla meeldivam,seda ytlen mina kel on oma kodu oma aiaga.samas saan 100 % aru ka nendest kel ei ole oma kodu ja aeda,et nad pigem tripivad reisidel ,kui oma 2 toalises hoovita korteris.kui meil korter oli tahtsin samuti palju vähem seal olla. Aga jah,ma olen ühelmeelel nendega kes ütlevad et noortel on raske oma pesa osta.Mul vist polegi tuttavaid kes ilma vanemate abita oma maja oleks ostnud.see on väga kurb,ma ise vist ei suudaks elada nii et täiskasvanuna laenaksin vanematelt suurt summat või võtaksin pärandusena maja vms.vist olen loiga “iseseisev” inimene ,et suudaksin kellegilt sellist toetust vastu võtta.
Ma kohe ei oskagi vastata, kas meeldib või ei. Üksi olen ainult ühe reisi teinud. Ameerikasse. Olin just 18 saanud ja väga hirmus oli lennud üksi vastu pidada koos ümberiatumistega jne. Kindlasti kellgagi koos oleks see palju lõbusam ja nauditavam. Samas olen ka seda meelt, et kui meil kaaslasega oleks võimalus oma kodu saada ja a la mingist reisist selle tõttu loobuda, ei kõhkleks me sekunditki. Mõistan Sinu armastust kodu vastu 🙂
Mulle meeldib reisida, aga ma vihkan reisile minemist. Lennujaamad on nii hirmutavad, tšekkinnid, ümberistumised ja turvakontrollid, huh!
Tore on korraks ära käia, siis tundub kodu veel armsam.
A kuna meil on majalaen, siis me päris vähe reisime ja mitte kaugele.
Mulle meeldib reisida, aga meeldib teha seda nagu omal käel, et lähen ise koha kultuuri avastama, ei taha mingeid pakette. Aga üldiselt kipun end piirama, ses suhtes vaja on ikka reisikaaslast ja ajaliselt peab kindlasti sobiv aeg selleks olema, samuti pole alati raha võimaldanud reisida. Tahan kuidagi veenduda, et kõik oleks paigas, niisama huupi kuskile lennata ei taha, et lihtsalt linnuke kirja saada ja kõigile näidata, kus käinud olen.
Aga eelkõige on asi minu mõtlemises, sest reisimine pole minu jaoks esmatähtis, et ma raha selle jaoks nimme alati ei eralda, kuigi hing väga ihkaks reisida küll.
Üldse ei meeldi =)
http://mahamure.blogspot.com.ee/2013/04/kuidas-reisida-introverdiga.html
Hakkasin paar aastat tagasi reisima ja elaks vaid kohvri otsas, kui saaks. Koju tagasi lennates juba lennukis mõtlen, et kuhu järgmisks. Ei heiduta ka see, et mul on ülisuur lennuhirm!!! Samas Eestis ei viitsi mitte kui kuhugi peale Pärnu minna.
Mina kohe tahan talvel korra päikese juurde ja mulle julmalt meeldib +30 vôin tundide kaupa rannas magada 🙂 ja reisi pikkus miinimum 2 nâdalat kohapeal ja siiani ei ole kyll midagi sellepärast ostmata v tegematta jäänud maja soetatud jne 😀 eks need lennud jah suht tyytyd on aga siiamaani yle elatud 😀 see aasta muidugi Hawailt tagasi lend oli kyll oi oi lendasin nii et syda paha ja no austraalia oli enam vähem sama kuid nyyd on ukse ees uus trip Bali 3 nädalat mônnamist :))) aga ei vaidle yldse vastu ylejäänud aja meeldib mul väga oma kodus olla ja ööseks kunagi kyla peale ei jää nui neljaks jôuan koju 😀 ja sellest oli ka veel juttu et säästu reis nooo siis ei ole môtet yldse minema hakatagi ega ka planeerida totakas on ju olla kaugel maal ja sa ei saa midagi teha mis meeldib.
No ma olen nii “ühes paadis” sinuga sel teemal! Ei meeldi ka see reisimine ja jebimine mitte üks gramm :/
Mulle meeldib reisida aga teen selle endale alati ka maksimaalselt mugavaks. Olen ostnud ca 3x kallimad lennupileteid, lihtsalt selleks, et saada kõige kiiremini uksest ukseni. Kusagil ümber istuda ja passida väga ei viitsi, alati uurin kõige kiiremat võimalust.
Hotelli kohta teen põhjaliku eeltöö, et see asuks parimas võimalikus asukohas, tuba oleks ilus ja hommikusöök korralik.
Ülejäänud ajaks endale suuri plaane ei tee, uurin mis on võimalused ja siis teen nii nagu päeva jooksul parajasti pähe tuleb, kui on soov, siis jalutan ja käin muuseumis, kui mitte, siis otsin lihtsalt paar parimat restorani ja baari, joon veini ja naudin kokakunsti. Enamasti reisides on üheks mu peamiseks eesmärgiks kohalik köök ja olen nõus maksma väga suuri summasid, et nautida maailma parimaid restorane. Mõnel päeval kui on paha tuju ja kole ilm, siis olen ka pea terve päeva hotellis veetnud, filme vaadanud ja tuppa süüa tellinud. Ei ole mingeid kohustusi ja niimoodi puhkus on puhas rõõm.
K,
Kas teed seda üksi? Ma ka armastan reisida, aga mu boyfriend (ei ole mu laste isa) on keeruline reisikaaslane (alati meil miljoon tüli reisil) ja oma kahe lapse eest iga kord maksta ei jaksa (maks 3 välisreisi teen üksi lastega aastas siiski). Selline sinu kirjeldatud nn sooloreisimine (kui ikka on üksi?) kõlab väga ahvatlevalt. Üksi reisides saaksin enamasti lubada premiumlennupileteid (lounge’i vähemalt et lennujaamas passimist vähendada), 5* hotelli ja kokakunstielamusi headed restoranides, aga ikka natuke veider on ka päris üksi.. või ei? Ühtegi sõbrantsi, kes luksuse eest rohkem viitsiks maksta ei ole ja nagu öeldud mitme eest ma maksta ei jõua/taha ka. Ja ma tunnen veel selliseid kui Mallu, kuid endal peab kasvõi järgmise reisi plaan (parem siiski mingi bronn) igal ajahetkel olemas olema, et mitte deprekasse langeda lol:)
Igatahes meeldib mulle väga reisida ja ka kodu ostes sai vaadatud nii, et saaksime ikka reisida ka. Mitte ainult kodu nimel tööl käija.
Ja lapsega reisimises ma ei näe mingit probleemi – oleme praeguseks 5 aastase lapsega käinud –
2x Türgis (10päeva jutti)
1x ibizal (7 päeva jutti)
1x Londonis – 3 päeva jutti
1x Liverpoolis – 3 päeva jutti
1x Varssavis 5 päeva jutti
8x Rootsis
15x Soomes
10x Lätis
5x Oslos – min. 4 päeva jutti
Kindlasti on veel kohti kus käinud oleme koos lapsega aga hetkel ei meenu
Kui lennupiletite hindasid jälgida, siis võib väga soodsalt saada ja laps on alati hea meelega käinud kõikjal
Word Mallu! Ma olen ka liiga palju reisinud ja töö-lähetunud ja üldse.
KODU on PARIM!
samaaa!!! Pakkimised ja lennusõidud, ebaharilik toit, segilöödud unegraafik ja muutunud rutiin, rahaaaaaa kulub palju, “kohustuslikud” kingitused kodustele, võõras keel ja kultuur, kontrollimatult ebapuhas keskkond (tõenäoliselt) jne. Vaatan imestusega neid inimesi, kes kuskile üksinda kaugele maale vabatahtlikuks lähevad, ilma rahata seal pool aastat tiksuvad üli basic majutuse ja söögi eest. No ei ole minus seda geeni. Ma reisiks pigem google street view abiga.
A reisimas käin tegelikult küll, ikka korra-paar aastas päikese-shoppamise reisidel 😀 Kui seal olen siis tundub koguaeg et olen nagu sunnitud seda olukorda nautima siin, nädalakese kannatab ära aga rohkem küll ei tahaks. Mõtlesin piinlikusega, et kas ma olen ainus kes alati päevi loeb reisi lõppemiseni….Ja lennujaamas lennukilt maha astuda (isegi -20 kraadisesse Tallinnasse) on ikkagi kõige parem tunne.
Meile väga meeldib reisida. See aasta läheme juba 7ndat korda Aasiasse ning seekord lausa 6 nädalaks. Kokku käime 5 riiki (Tai, Singapur, Malaisia, Vietnam ja Hiina) läbi 🙂
Lõpuks veel keegi, kes on sama meelt! Minul sai kolm aastat tagasi, kui iga 2-3 nädala tagant pidi jälle kuskile lendama, reismisest isu täis ja ei olegi tagasi tulnud. Sõbrad vaatavad, mind kui hullumeelset, et miks ometi ma ei unista sellest, et saaks kuskile päikse alla peesitama või suurlinna seiklusi otsima. Siiani mõtlen ja imestan, kuidas ma viitsisin kunagi näiteks New Yorki ja Puerto Ricosse lennata. Praegu käin läbi häda ehk Taanis, et sugulasi külastada ja aasta alguses vedasin end siiski ka taaskord Kanaaridele (et ka sugulasi külastada), kuid reismisest ei unista ma juba pikemat aega ja pigem käib see kõik üsna vastumeelselt. Aga nii äge on lugeda, et on veel minusuguseid!
Ma just niiiii armastan reisimist, et isegi ei tea, kas ma tahan oma kodu või ei. Kohati on nii mõnus tulla koju, mis oleks täitsa oma, teha kõike oma käe järgi, aga samas tahaks koguaeg ja igale poole reisida ja miks mitte ka mujal elada. Aastas korra ikka püüan kuskil käia, olgu selleks kasvõi Soome, aga mulle nii meeldib 🙂
…või sa võid koju jääda, aga iga päev kell kaks tuleb nädal aega jutti su aknast sisse mingi vend, kes sulle ühe korra jalaga kõhtu annab…
Ma lihtsalt naersin ja naersin ja naersin. Väga kõva häälega.
Tead, sul on vedanud, et sulle ei meeldi reisida. Üks koht vähem, kuhu raha kulub 😀 Ma tahaks küll, aga kodu on olulisem. Aga ühel heal päeval ma ei pea enam valima ja saan mõlemat, see on absoluutselt kindel 😀
Ma ei vaata reisil olles neveeer hotellitoas telekat 😀 ja ma armastan reisimist! On öige küll, et kodus puhkad pärast puhkusest. Aga ma nii naudin uut keskkona, toite, inimesi, mittekoristamist ja toiduvalmistamist. Tahan nüüd reisile!
Ma olen TÄIESTI koduloom! Oma diivanil vedelemine on pariiiiim puhkus. Ever!
Tore on uusi kohti avastada, aga lennukis/laevas loksumine on piiiin kuubis!
Ma ei suuda üldse nii olla, et mingit reisi ees ei ole. Nt aprillis olin 3 nädalat Tais ja peale seda juunis 1 nädal Türgis, siis ülejärgmine päev Soome, augustis käisin paar päeva Lätis, eile ka olin päev otsa Lätis. <3 Nüüd loodan nii, et saaksin talvel Taisse jälle+mingisse Tai lähiriiki veel ja suvel tahaks ka kuhugi Euroopas minna. 🙂 Lihtsalt ei saa ilma. 🙂 Aga kuidas Malaisia oli? Inimesed/hinnad/puhtus? 🙂
Ma käisin muidugi Malaisias nii ammu, aga jube palav ja niiske oli. Inimesed muidugi väga sõbralikud (ma couchsurfisin seal 2x) ja ühe korra elasin tudengitega, teine kord megarikka vennaga 😀
Tundub väga lahe ja Taile hästi sarnane. 🙂 (mis tähendab, et see on ülivingee)
Ma ei lugenud teksti vaid vaatasin pilte 🙂 Vau, tõsiselt hot ja teistsugune näed välja! 🙂 Praegu oled ka muidugi väga ilus, aga vauuuu 🙂
Mulle meeldib käia reisimas, kahjuks saan seda rahakoti tõttu vähe teha.
Aga selle asemel et aastas tuhandeid eurosid mingite Tai reiside peale kulutada, võiks ju need kõrvale panna ja mõne aastaga oleks sissemakse raha koos. Või ei? Saan aru, et suur reisihimu, aga ju siis ongi tegu inimestega, kellele OMA kodu polegi nii tähtis, rohkem loevad muud asjad.
Mulle küll meeldib 😀 mulle meeldib reisi planeerida, osta turistiraamatuke sihtkoha kohta, otsida netist häid söögikohti ja mida üldse on tavaks süüa tolles riigis. Ja siis kohapeal mulle meeldivad hotelli hommikusöögid, see, et ma olen võõras kohas ja saan käia ringi muuseumides ja näha ägedaid paiku. Transport on jah tüütu ja vahel jalad tulitavad ka niisama päev läbi ringi käimisest, aga PÄRAST reisi ma seda enam ei mäleta.
Samas kui oleks valida, et kas ei reisi 10 aastat ja saan maja või reisin iga aasta 2x ja ei saa maja, siis ma valiks ikka esimese. VIST. Oma kodu ostmine ja õigeks seadmine on ju ka mälestustesse ja elamustesse investeerimine.
Vahepeal oli juttu, et külmaperioodil lähete kogu perega kuskile soojemale maale mõneks ajaks….mis sellest ideest saanud on?
Hetkel on see soov mul kadunud.
Mina olen ka kodurott. Mulle meeldib kodus olla ja ükski rand ja päike ja merevesi ei isuta. 🙂
Mulle ei meeldi see pakkimine, lendamine jms organiseerimine. Eriti nüüd koos väikse lapsega, aga kui see kõik kõrvale jätta, siis väga meeldib reisida 🙂 Kahjuks on võimalused kasinamad kui sooviks, aga kunagi ikka lähme veel reisile ma usun.
Mul samamoodi, vihkan reisimist ülekõige. Kuigi olen alles 18, siis tunne selline, et noorus möödas ja nüüd ootaks pensioni ainult. Üldse ei tõmba kodust väljas käimine ja inimestega suhtlemine.
Olen 200% nõus ? kodus on alati kõige parem. Hea kohe lugeda, et ma polegi ainuke imelik.
Ma arvan et mulle meeldib, aga pole kunagi reisinud. Noh kui vàlja arvata tallin, tartu vàljasóidud.
Olen ammu unistanud Itaaliast. Vàga tahaks selle kultuuriga tutvuda.
…ja mina ei suuda tükk aega rahulikult olla, kui mõni uus reis kuskil kaugustes ootamas ei ole 😀
Uuh, mul tuleks rõvedusjudin peale, kui ma teaks, et mind selline ebamugavus ees ootamas oleks 😀
Six, mul on täpselt sama asi. Kõik tundub nii mõttetu ja selline igavese kooli ja töö orja tunne on. 😀
Täpselt sama siin!! Kasvõi päevaks Helsingisse aga VAJAN keskkonnavahetust mingi aja tagant. Annab uut energiat, inspiratsiooni ja oeh…väga väga meeldib reisida, mu
meelest on nii palju mujal, mida meil Eestis pole.
Samas olen hull koduinimene ka ja on täitsa oma kodu just ostetud ja see ikka reisimisest olulisem. 🙂 peab tänama õnne, et ei pea valima…ma läheks reisideta HULLUKS?
Jess. Maailmas on veel inimesi , kellele ei meeldi reisida. Ma pole ainuke. Arvasin tükk aega, et ma olen imelik. Aga näe, polegi.