Kui ma Mari sünnitama läksin, siis oli mul nägu naerul ja tuju hea. Seekord läksin ma konkreetselt nuttes, sest mul oli juba valus ja ma teadsin, et ega see paremaks ei lähe, aina hullemaks ja hullemaks. Seega astusin ma ITK’sse sisse, istusin tihkudes vastuvõtus toolile ja ütlesin, et ma vist sünnitan.

“Miks te siis nutate?” küsis eriti sõbralik ja vanaemalik vastuvõtutädi.

“Nii valus on,” halasin ma vastu.

“Oi, lapseke, valus alles hakkab!” kinnitas ta mulle naeratades.

Nii palju on juttu olnud kurjadest haiglatöötajatest, aga mina nendega kokku puutunud ei ole. Vähemalt mitte ITK’s. Okei, ma mõistan, et ma ei olnud kummagi sünnitusega kuigi kaua sees ka, et mul oleks jõudnud tekkida mingisugune arvamus nendest arstidest ja inimestest mu ümber, aga nüüd jäi mulle küll meelde üks hooldaja, kellest ma täna rääkida tahtsin.

Nimelt oksendasin ma terve sünnitamise aja. Alguses, kui ma veel käia suutsin (mis oli tegelikult kuni täisavatuse tekkimiseni), siis tormasin ma vajadusel WCsse ja ei olnud kellelgi mu oksendamistega asja. Paraku täitsa lõpus, kui Kardo juba uksest välja läks ja ämmakas sisse tuli, siis tahtis ta. et ma voodisse heidaks ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, oksendasin ma täis iseenda, padjad, voodi, voodipilud ja praod, ning natukene põrandat kah. Ma ei kujuta ette, mida mul üldse enam nii palju väljutada oli, aga nii see läks.

Ämmakas lohutas, et pole hullu ja kutsus ukse vahelt hooldaja.

Kui see vaene naine uksest sisse astus ja seda oksemaratoni tulemust voodil ja selle ümbruses nägi, pööritas ta silmi ja ohkas nii sügavalt ja pettunult nagu ma oleks vähemalt tema perekondlikule jõulusöömajale sisse murdnud ja lauale oksendanud. “TÕUS E PÜSTI!” käratas ta mulle pahaselt. Kuna mul just oli valude vaheline aeg, aga ma teadsin, et kohe-kohe tuleb see tagasi, siis kargasin ma võimalikult kiiresti püsti, tema jõudis voodilt ära tõmmata ropsise teki, kui ma lihtsalt uue sahmaka voodile lasin. Päris ausalt, ega ma ju ei tahtnud, aga valuhoog tuli nii ootamatult, et ma suutsin ainult käed voodile toetada ja kohe kui ma selle asendi sisse võtsin, tuli kett ka.

Hooldaja ohkas uuesti väga demonstratiivselt, ütles “mhhhhh!” ja tõmbas uuesti mingi lapiga voodist üle. See on nagunii mingist kergesti puhastatavast materjalist, seega pole vast hullu. Aga minu öösärk oli ka sellega koos. “Anna siia!” kähvas ta mulle ja kiskus selle mul seljast. Valuhoo ajal. Jumal tänatud, et ma ennist suutsin kogemata oma öösärgi pea pooleks rebida, tuli kergemini seljast, sest ma ei olnud väga solgutamise tujus. Ämmakas hakkas ka teda takka kiirustama ja nõnda andis ta mulle uue teki, tõmbas selle oksese lapiga veel paar korda voodist üle ja viskas sinna mingi lina peale.

Oma pead patja surudes avastasin ma, et padja oli ta mulle heldelt selle sama jätnud, mille ma täis kettisin. Kuna ma just oma nina sinna sisse toppinud olin, oksendasin ma lihtsalt sinna padja peale uuesti ja ämmakas võttis selle ise ära. Hooldajat ta enam ei kutsunud, sest nüüd ma juba keerasingi sellili ja pressisin selle Lentsu endast välja.

Õige pea oli proua pahur tagasi. Kõik kohad olid verd täis. Mingi kareda objektiga tõmbas ta mul paar korda üle säärte ja kintsude, küsis tülpinult, kas ma tahan oma sokke tagasi saada või ta viskab need ära (olid teised verest läbi ligunenud, ei tahtnud). Mul oli sellel hetkel nii nõrk ja külm ja halb olla, ning see, et ta seal oma kivikõva jääkülma kaltsuga mind “pesi” ei olnud just meeldiv, aga kannatasin ära.

Kui mulle aga kaks tundi hiljem öeldi, et ok, kohe tuleb hooldaja ja peseb teie… privaatosad ära ja siis saate peretuppa minna, siis ma anusin seda ämmakat lausa jumalakeeli, et las ma lähen duši alla ja pesen ennast ise, sest mul niigi valus ja ma ausalt ei tahtnud, et see kuri tädi oma külma, liivapaberilaadse lapiga mu räbaldunud tutti hõõruma hakkaks.

Ämmakas küll kartis, et ma võin oma hambad välja kukkuda, aga hambad jäid suhu ja pestud sain ennast kah.

Ja kui see hooldaja surnud pole, käib ta tänase päevani sünnitajate kõrval ohkimas, puhkimas, silmi pööritamas ja neid külma lapiga hargivahelt hõõrumas.

DSC_9802

Jaga: