Kui ma Mari sünnitama läksin, siis oli mul nägu naerul ja tuju hea. Seekord läksin ma konkreetselt nuttes, sest mul oli juba valus ja ma teadsin, et ega see paremaks ei lähe, aina hullemaks ja hullemaks. Seega astusin ma ITK’sse sisse, istusin tihkudes vastuvõtus toolile ja ütlesin, et ma vist sünnitan.
“Miks te siis nutate?” küsis eriti sõbralik ja vanaemalik vastuvõtutädi.
“Nii valus on,” halasin ma vastu.
“Oi, lapseke, valus alles hakkab!” kinnitas ta mulle naeratades.
Nii palju on juttu olnud kurjadest haiglatöötajatest, aga mina nendega kokku puutunud ei ole. Vähemalt mitte ITK’s. Okei, ma mõistan, et ma ei olnud kummagi sünnitusega kuigi kaua sees ka, et mul oleks jõudnud tekkida mingisugune arvamus nendest arstidest ja inimestest mu ümber, aga nüüd jäi mulle küll meelde üks hooldaja, kellest ma täna rääkida tahtsin.
Nimelt oksendasin ma terve sünnitamise aja. Alguses, kui ma veel käia suutsin (mis oli tegelikult kuni täisavatuse tekkimiseni), siis tormasin ma vajadusel WCsse ja ei olnud kellelgi mu oksendamistega asja. Paraku täitsa lõpus, kui Kardo juba uksest välja läks ja ämmakas sisse tuli, siis tahtis ta. et ma voodisse heidaks ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, oksendasin ma täis iseenda, padjad, voodi, voodipilud ja praod, ning natukene põrandat kah. Ma ei kujuta ette, mida mul üldse enam nii palju väljutada oli, aga nii see läks.
Ämmakas lohutas, et pole hullu ja kutsus ukse vahelt hooldaja.
Kui see vaene naine uksest sisse astus ja seda oksemaratoni tulemust voodil ja selle ümbruses nägi, pööritas ta silmi ja ohkas nii sügavalt ja pettunult nagu ma oleks vähemalt tema perekondlikule jõulusöömajale sisse murdnud ja lauale oksendanud. “TÕUS E PÜSTI!” käratas ta mulle pahaselt. Kuna mul just oli valude vaheline aeg, aga ma teadsin, et kohe-kohe tuleb see tagasi, siis kargasin ma võimalikult kiiresti püsti, tema jõudis voodilt ära tõmmata ropsise teki, kui ma lihtsalt uue sahmaka voodile lasin. Päris ausalt, ega ma ju ei tahtnud, aga valuhoog tuli nii ootamatult, et ma suutsin ainult käed voodile toetada ja kohe kui ma selle asendi sisse võtsin, tuli kett ka.
Hooldaja ohkas uuesti väga demonstratiivselt, ütles “mhhhhh!” ja tõmbas uuesti mingi lapiga voodist üle. See on nagunii mingist kergesti puhastatavast materjalist, seega pole vast hullu. Aga minu öösärk oli ka sellega koos. “Anna siia!” kähvas ta mulle ja kiskus selle mul seljast. Valuhoo ajal. Jumal tänatud, et ma ennist suutsin kogemata oma öösärgi pea pooleks rebida, tuli kergemini seljast, sest ma ei olnud väga solgutamise tujus. Ämmakas hakkas ka teda takka kiirustama ja nõnda andis ta mulle uue teki, tõmbas selle oksese lapiga veel paar korda voodist üle ja viskas sinna mingi lina peale.
Oma pead patja surudes avastasin ma, et padja oli ta mulle heldelt selle sama jätnud, mille ma täis kettisin. Kuna ma just oma nina sinna sisse toppinud olin, oksendasin ma lihtsalt sinna padja peale uuesti ja ämmakas võttis selle ise ära. Hooldajat ta enam ei kutsunud, sest nüüd ma juba keerasingi sellili ja pressisin selle Lentsu endast välja.
Õige pea oli proua pahur tagasi. Kõik kohad olid verd täis. Mingi kareda objektiga tõmbas ta mul paar korda üle säärte ja kintsude, küsis tülpinult, kas ma tahan oma sokke tagasi saada või ta viskab need ära (olid teised verest läbi ligunenud, ei tahtnud). Mul oli sellel hetkel nii nõrk ja külm ja halb olla, ning see, et ta seal oma kivikõva jääkülma kaltsuga mind “pesi” ei olnud just meeldiv, aga kannatasin ära.
Kui mulle aga kaks tundi hiljem öeldi, et ok, kohe tuleb hooldaja ja peseb teie… privaatosad ära ja siis saate peretuppa minna, siis ma anusin seda ämmakat lausa jumalakeeli, et las ma lähen duši alla ja pesen ennast ise, sest mul niigi valus ja ma ausalt ei tahtnud, et see kuri tädi oma külma, liivapaberilaadse lapiga mu räbaldunud tutti hõõruma hakkaks.
Ämmakas küll kartis, et ma võin oma hambad välja kukkuda, aga hambad jäid suhu ja pestud sain ennast kah.
Ja kui see hooldaja surnud pole, käib ta tänase päevani sünnitajate kõrval ohkimas, puhkimas, silmi pööritamas ja neid külma lapiga hargivahelt hõõrumas.
101 kommentaari
Hello there, You’ve done a great job. I’ll definitely digg it and individually recommend to my friends. I’m sure they’ll be benefited from this website
Appikene mis käitumine hooldaja poolt…Uskumatu ?
Ka pelgus oli miskine suitsuhaisune robustne tädi, kes kasis seal minu ümber. Tema kurja kätt ma enda ligi ei lasknud, ytlesin et kui suutsin lapse synnitada ilma valu leevendavate asjadetta, suudan end ka ise pesta. Õnneks ei olnud see problmeem kellegile:)
Aga jah need kasivad tädid enamasti nii tõredad, aga no kui Sa ise päevast päeva roopi, verd ja sitta kasid, teeb kurjaks lõpuks:D
Mallukas anna andeks aga ma lihtsalt naersin terve aja seda teksti lugedes. Kuigi ma tean ju ise ka et see pole naljakas ja kui on valus siis on ikka meeletult ja kui oksendad siis korralikult ?
Aga alles ma ütlesin ämmakale et ei iial enam ma ei sünnita rohkem. Ja noh….. eks söön oma sõnu ?
http://naistekas.delfi.ee/persoon/lugejakiri/noor-ema-minult-kusiti-sunnitusmajas-kas-mu-laps-on-ebanormaalne-et-ta-niimoodi-karjub?id=76113447
Minul oli ka igatpidi sitt kogemus ITKs nii mingi koristajaga perepalatis, kui ka mingi hooldajaga. Kui mind üle vaatas arst järgmisel päeval, et kuidas alumine korrus elab, siis tegi seda loomulikult voodis ja kuna mul laps magas minu poolel, kus see kaitsekile on, siis mina heitsin pikali elukaaslase poolele..ja loomulikult kui ma sideme jm ära võtsin, siis läks veidi voodile..arst oli jumala OK, et kohe tuleb annab uue öösärgi ja vahetab lina ära. Tuli kohale mingi tädi ja kuulsin mingeid ohkeid ja nurisemist.
Koristajaga oli see keiss, et mul elukaaslane läks kojuminekupäeval töölt läbi, et kella 17.00 meile järgi tulla, olime siis omaette seal ja kui arst ütles meile umbes kl 15.00, et nüüd saate riide panna ja koju minna, siis mõtlesin, et saan pesus käia, lapsele tissi anda ja kõik asjad kokku korjata. Oli mingi toidukott ja suur spordikott, kus olid 3 inimese asjad. Kohe kui see arst ära käis, hakkasid koristajad ukse vahelt kõõlumas käima ja küsima, et millal ma minema lähen. Ma ütlesin, et lähen pesema kohe ja korjan asjad kokku ja lähengi minema. Siis tuli jälle seesama ca 15 min pärast…ja veel 30 min pärast..ja küsis, et miks ma läinud ei ole 😀 ma ütlesin, et alles 45 minti tagasi sain teada, et saan koju, et ma ei jõua nii ruttu riidesse, esimene laps ka, ma ei oska teda õieti käes hoida, pidin ju selle kokku pakkima ja asjad ja kõik jutud. See nähvas, et tema vahetus saab läbi ja teda ei huvita, et lasku jalga. Ma ütlesin, et jah ootan elukaaslast ja varsti lähen. No ei olnud vaidlemise tuju, ma olin need 2 ööd reaalselt magamata, iga piuksu peale ärkasin üles ja stress oli niivõrd tugev, et ei saanud pinge tõttu veel niipea öösel magada. Siis miski aja pärast löödi uks pauguga lahti..vaadati, et mul asjad koridoris ja ma seisan ootan, millal mulle järgi tullakse, siis löödi sama pauguga kinni, ma olin just lapse vaikseks ja magama saanud, siis laps oli momentaalselt jälle üleval vääksumas. Elukaaslane ka ei teadnud, et olukord niivõrd hull, et need tädid tahavad mind välja peksta, siis tegi vähe rahulikumalt tööl. Veel ühe uksepaugu peale mul kannatus katkes, nutumaik suus võtsin selle lapse ratastega voodi, spordikoti panins elle alla, laps oli voodis ja läksin oma saja kotiga koridori, et need saaks koristama minna, siis tuli küsima keegi ämmakas, et miks ma seisan koridoris 😀 ma hakkasin nutma selle peale reaalselt, et no ei ole kuskile minna selle väikse lapsega hetkel, siis see küsis, et miks ma kuskile minema üldse pean. Selgitasin olukorda ja ta ütles, et mul õigus olla kella 17ni seal toas, et mingu tagasi ja andku parem lapsele süüa vms. Läks ise ja rääkis nende koristajatega, siis need chillisid koridori lõpus ja jutustasid seal maast ja ilmast ja ootasid kuni ma ära lähen. Igal juhul pesema ma ei jõudnud ja läksin selle rasuse peaga koju ka..enesetunne oli sitt, tervis oli sitt ja väljanägemine veel sitem.
Muidu ma mingi hull pillija ei ole, aga no selline jõhker vaimne väsimus oli 36tunnisest sünnitusest (koos vete puhkemisega), et no ei osanud midagi muud teha. Unustasin ära kogu asja, sinu kogemuse lugemisest tuli meelde. Sünnitusega seotud haiglas PEAB olema vastav personal, kes saab aru, kui raske see üritus on naisele, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Arstid tunduvad tasemel olema, aga nende koristajate-hooldajatega on ikka päris sitt lugu.
Nu mind tuli peale esimese lapse sündimist kokku õmblema praktikant ja oh õudust kui vahepeal tuli tehtud tööd õige arst vaatama ning kuulsin nende omavahelist juttu: “oih, nüüd läks küll veidi valesti, võta see õmblus nüüd lahti ja teeme uuesti…!”
Nagu WHAT???
Ohh jah… ega ise ka ei taha enam oma sünnitusjärgsele “hooldusele” mõeda. Olen veendunud, et see pesemine ja õmblemine (kuigi olid ainult iluõmblused) olid valusamad kui sünnitamine ise. Tõsiselt kohe! Ei taha mõeldagi, kui valus see kõik oleks olnud nn päris rebenditega. Kahjuks ei osanud selle peale tulla, et paluda õmblemine lõpetada või mõnel ämmakal see ära teha (keegi hull lasi tervisekõrgkooli tudengil seal asjatada.. aga eks sünnitusjärgselt on emotsioonid need, mis takistavad mõtlemist)…
Ega muidu nendest tudengitest ei saagi neid häid ämmaemandaid kui nad ei saagi kellegi peal harjutada. 🙂
Mulle tegid ka tudengid ilupisteid ja täiesti positiivne kogemus! Jah, veidi oli ebameeldiv (see polnud kindlasti tudengite süü, ikka sünnitamise) aga koguaeg nad küsisid, et kuidas on ja et kohe on kõik, et nad püüavad teha ikka hästi täiusliku tulemuse ja vahepeal viskasime nalja ka 😀
Mina ise olen med.õde ja tean mida nõuda, kui ise meditsiiniteenuseid kasutan. Seda enam, nad ohivad, kui julgen viisakalt nõuda.
Ma ei oska öelda, kas mina oma pt. olen olnud see kõikse parem õde. Üritan olla ja loodan, et olen olnud. Minu üleskutse kõigile, et tuleb öelda või kaebus esitada, kui midagi ei meeldi. Nii saame ka meie meedikud tagasisidet ja sellest võibolla nii mõnigi õpib. Kasvõi üks, see juba win. Ps. Muidugi hullu peensust ei tasu ka nõuda. Näit. Olen minagi olnud dilemma ees, et kust ma nüüd selle sushi patsiendile öösel pean saama haigla kulul. Palju naeratusi kõigile!
Mina sünnitasin nõuka ajal. Sünnitus tuli esile kutsuda, olin tilguti küljes, liikuda ei saanud, rääkimata sünnitusasendite valimisest. Minul juhtus nii, et kuidagi sai ämmakas pea koguaeg minu juures olla, vahepeal käis ainult suitsu tegemas:) Tol ajal mehi, emasid, sõbrannasid jt sünnituse juurde ei lubatud ja oma ämmakat ei olnud ka kuidagi võimalik endale korraldada, tuli leppida nende inimestega, kes sel hetkel tööl olid. Kindlasti oleksin mehe kaasa võtnud kui see oleks tol ajal võimalik olnud. Niisiis ämmakas istus minuga ja rääkisime millest iganes. Ämmakas oli väga tore ja rahulik ja tema kohalolekust oli palju abi. Mäletan siiamaani, et ma mõtlesin, et kui tema asemel oleks olnud lähedane inimene, siis oleks kõik veelgi kergem olnud. Sellest kogemusest on mulle jäänud arvamus, et suurem osa traumaatilisi sünnituskogemusi (ei pea praegu silmas Malluka kogemusi oksendamisega) on seotud sellega, et sünnitajal on hirm ja ta on ebakindel. Tundus, et nõuka ajal oli nii, et noh kui sa oled rase, siis rasedus on diagnoos ja sinul endal ei ole siin enam midagi kobiseda, sest diagnoos on üksnes arstide teema. Selles mõttes on mul väga hea meel, et suhtumised on muutunud ja väärtustatakse inimest ja peret tervikuna.
Mina ei oksendanud ja minu juures oli sünnituse ajal 3 med töötajat ja 1 nn sanitar, keegi neist ei teinud midagi sellist millest oleks halb mälestus jäänud.
Lihtsalt mõttearendusena lisan, et kindlasti on kehavedelike koristamine omamoodi katsumus, mis igaühele ei sobi ja arvatavasti peab sellist tööd tegevatel inimestel olema ka mingi muu motiiv peale palga. Kui keegi seda tööd sünnitusmajades vm ei teeks, siis oleks ju ka jama. Emad-isad, vanavanemad, lapsehoidjad teevad beebidega ju ka paraku sarnast tööd igapäevaselt. Arvan, et keegi ei tunne ennast hästi kui ta ei saa kontrollida oksendamist, veritsemist vms. ja loomulikult on paha kui sellises olukorras olevale inimesele etteheiteid tehakse.
Mallu, sa vb oleksid pidanud talle põue ropsima, siis saanuks ta ise lihtsalt dušši alla minna, selle asemel, et tervet palatit küürida. Või noh. Vb ta eeldas, et sa neelad oma okse lihtsalt alla 😀 Kes teab, vb oleks ta ise siis korraliku roobi välja lasknud 😀 😀
Aga ei, selliseid puhisejaid ikka ju sünnitusele ei tahaks. Justnagu inimene sinna midagi teha saab, et ta sünnitab ja et keha refleksid on ohjad enda kätte võtnud. Ega need hooldamise tööd ei ole jah teab mis meeldivad, aga mis teha. Keegi peab selle töö ka ju ära tegema.
Ma ise ka öökisin sünnitusel, aga kuna mu sünnitus kestis reaalselt mega kaua ja ma polnud teab mis ajast enam söönud, siis polnudki midagi oksendada, vaid ainult kõõksusin seal. Aga iga kõõksu peale küll vaadati, et OH NOOO, nüüd tuleb jälle midagi tüütut sealt.
ega mulgi lõpuks midagi oksendada polnud peale vee, mida ma endale selle mõttega sisse jõin, et kuivalt öökima ei peaks 😀
Sinu postitusi ei tohi lugeda imetamise aeg. Saan aru, et ega siin naljakat pole miskit, aga su sõna kasutus on nii hea, et vastu tahtmist turtsatan siin. Beebi võpatab, lööb silmad lahti – mina üritan naeruturtsatusi tagasi hoida ?
Hahaha, ma olen ka mitu korda sama probleemi otsa sattunud ?
HAahaahaa, sorry. Ise samas olukorras olles ma ei naera. Hooldaja saaks peale taastumist mu käest korraliku ketuka vist 😀
Hehee…täpselt nagu minul oli. Aint, et Pelgus ja hooldaja oli ka sõbralik. Ma oksendasin ka kohutavalt palju. Hiljem pesti mind samuti mingi kareda lapi vere pärast…Ma ise suurt palju sünnitusest ei mäleta kuna kell 18 õhtuks olid mul minutilised valuvahed ja laps sündis alles 4,55. Loodan, et teise lapsega läheb kiiremini :- D
Jah, sellisel raskel momendil nagu sünnitus, tahaks ikka rohkem mõistvaid ja toetavaid inimesi enda ümber.
Aga postitus oli nii hästi kirjutatud – lõpus naersin kohe kõva häälega
😀 No ma ei või! On ikka head pirnid! Eriti viimane lause! Ma väga tihti üksi kõva häälega ei naera… Tänud jagamast!
Minu kogemus ITK-s oli ka üliluks! Nii hea seltskond, üks vahetus sünnitusel oli tiba karmim- preilil olid meetripikkused kunstküüned, aga iseloomult väga armas.
Ämmakas oli Miilen (ALATI liiga hea väljanägemisega, naeratav, nooruslik, niiet, kes ei suuda valikut teha, siis tema on parim, keda tahta!)
Sünnitusel oli 3 vahetust, kõik omamoodi inimesed, aga väga meeldivad,
Haiglas olin sees 3 päeva, mille jooksul said kõik, kes sööki ära ei söönud köögitädilt vastu päid ja jalgu. Muidu piima ei teki ja energiat pole. Lahkudes viskasid arstid viie, selle eest, et asja ära tegin 🙂
Aga raseduse ajal vahepeal sees olles (läksin ise emosse), oli seal üks meesarst, kes millegi pärast hakkas just günekoloogiks??? Miks, seda ma ei tea, sest inimesi paistis ta vihkavat. Pani su igatepidi tundma, et ronisid sinna ilmaasjata kontrolli teiste aega raiskama
Minu ämmakas oli raseduse ajal Miilen, samuti väga kiidan! Väga siiras ja oma töös väga täpne ja põhjalik 🙂
Miks küll need eestlased koguaeg ainult halbu asju esile toovad?
Kammooon inimesed elu on niiii äge ja siin on nii palju toredat millest rääkida.
Raputage maha ja minge edasi, pole mõtet negatiivseid kogemusi vaagima jääda.ˇ
Kui mul midagi negatiivset juhtub, siis ma lihtsalt kustutan selle oma mälust ja asun uutele jahimaadele.
Mu üldmuljed sünnitusest ei ole halvad absull, pigem oli see hooldaja naljakas. Usu mind, ma ei nuta looteasendis siiamaani selle pärast, et mingi naine silmi pööritas mu sünnituse juures.
Valgustan sind natuke .Probleem ongi selles et üks tüüpiline eestlane kurdabki omaette ja elab kõik hambad risti üle.Just nagu sina ! Negatiivne tagasiside ei ole halb asi vaid aitab firmadel ja asutustel areneda.Areng on eesti asutustele ainult hea sest siis ei teki igal väliseestlasel tagasi koju tunne et eesti on 10 aastat arengust maas.Ma armastan oma tööd (ei ole mul ei tea mis luks töö) ja soovin areneda,olla veel parem.Et seda juhtuks on vaja vahel kuulda ka kriitikat.Kui keegi midagi ei ütle siis ongi tulemus see et häid töötajaid napib ja motivatsioon on null.Uskuge ,on ka halvemaid töid kui sanitar.Ma usun et isegi sanitar saaks oma tööpostil positiivse olekuga muuta patsiendi kogemust haiglaga ja võibolla positiivne olek võiks tema enda päevagi muuta paremaks.
Aga ma ei ela hambad ristis üle, vaid mind ei häiri see.
Kui poemüüja poes mulle ei naerata, siis ma ei kirjutaks artiklit kuidas kõik müüjad on alla käinud ja teeninduskultuur on absoluutne null. Vaid ma hoopis kirjutaks mingist uuest lahedast tootest, mille leidsin ja mis mulle maitses.
Kui treener ütleb, et kammoon naised pingutage rohkem, siis saate ilusa keha, siis ma ei kirjuta et on alles seksistlik treener, kes rõhus ainult välisele ilule. Ma hoopis kirjutan et valasin 2l higi ja sain supertune trennist.
Pole võib-olla parimad näited, aga ma tahan lihtsalt öelda et me saaksime positiivsest kirjutada selmet kiruda kui kurjad, halvad, rõvedad, õelad, vastikud, ennasttäis misiganes asjad on.
Ma ei viitsi seda negatiivsust lihtsalt enam lugeda 😀
Paljas porgand kirjutas viimases postituses hästi- Me ei tohiks keskenduda niivõrd palju negatiivsele, mis on eestlasloomu justkui sisse kodeeritud. Üks asi, mis ma väljamaal elades külge sain – KÕIGES on ilu.
Kuule sõbrake, see et sina loed mingit negatiivset “appi, kõik on jube” alatooni välja, see on su oma probleem. Ei tundu sa mingit ilu kõiges nägevat, kui vingud kuskil asja üle, mis eksisteerib vaid sinu peas 😀
Vabandust, hakkan siis kohe oma probleemiga tegelema.
Enda meelest ei vingunud vaid avaldasin oma mõtteid.
Lootused olid liiga kõrged.
Mõnes asjas tõesti ei ole ilu. Sünnitav naine on valudes, kurnatud ja kõigele vastuvõtlik. Hooldajate, ämmakate ja arstide asi on sellest oma tööd tehes aru saada – ise sarnase kogemuse läbielanuna võin öelda, et sinu tahtest sõltumata põhjustel tekkinud “ebameeldivuste” peale ähkiv, puhkiv ja sisisev personal ei tõlgendu küll ühestki vaatepunktist ilusa või professionaalsena.
Olen arstitudeng ja praktika
ajal hooldajana töötanud, natuke saam aru sellest vaesest hooldajatädist – ausõna, see on jubedaim töö maailmas! Palka saab tuima miinimumi ja töö ongi hommikust õhtuni kehavedelike koristamine. Muidugi ei õigusta see midagi, aga natuke mõistmist tädile ka 🙂
Päris huvitav. Sünnitasin Tartus, aga mulle meenus ka oma esimesest korrast selline pahur tädi, kes pööritas kõige peale silmi ja lasi mul täisavatuses vireleda, et jumalaeest, tema vahetus enne läbi saaks. Esmasünnitajana ma ka ei teadnud, kaugel asjad on jne. Teisele sünnitusele kaalun tõsiselt ämmaka palkamist, igaks elu juhtumiks. Ma ei taha ühtegi kuradi puhisejat ega torisejat omale sünnitusele.
Hehee.
Tuleb meelde enda 1.5 a tagune Pelgulinna sünnitusmajas. Sattus mulle tige ämmaemand terveks vahetuseks. Ja nooo.. Kui ma ta lõpuks täis ka veel oksendasin siis seda nägu ja puhisemist.. huh loodan et nüüd 2 kuu pärast sellist tigedat tädi pole.
Samas päris naljakas. Sest ta oli ju nii tige ja paha kuigi mul ju endal oli nii valus ja paha olla ja esmasünnitaja ja ei teadnud asjast midagi.
Ainus norm inimene keda ma oma sünnituse ajal kohtasin oli koristaja (ok, üks praktikal olev neiu ka). Kui ma sünnitasin oli toas u 10 inimest. Peale sündi viidi laps kohe ära kuna seis oli üsna kriitiline, mees läks koos lapsega ja mind jäeti sinna vere ja kõige muu sisse ligunema ja liskas olin ma tilguti küljes niiet liigutada ka ei saanud. Ämmakas veel kisas koridoris, et tooge sünnitajale süüa, mille peale mingi kuri tädi marssis sisse ja viskas kandiku koos toiduga kapipeale. Mina, 48h söömata nillisin seda kandikut, teises palati otsas, mul pole vist elu sees nii näljast tunnet olnud 😀 lõpuks, mingi tunnike hiljem tuli koristaja puhtaid rätikuid tooma ja avastas mu sealt. Kuna mul oli suur verekaotus siis ma ei suutnud isegi kahvlit hoida ja siis ta söötis mu ära. Pärast kasis natuke ja aitas palatisse. U 24h jooksul peale sünnitust oli ta ainus inimene kes mind vaatamas käis. Kuna laps viidi lastehaiglasse ära siis ei huvitanud enam kedagi, kas ma olen veel seal või mis ma teen. Ainult koristaja käis ja aitas voodit teha ja vetsu minna jne.
Eee… terve selle tunni jooksul ei tundnud su mees ka huvi, et kuhu ta naine jäi ja mis seisus on? Saan aru, et alul läks lapsega kaasa aga sinu juurde tagasi ei pöördunud siis üldse ega uurinud kuskilt, et kuidas sinuga on peale sünnitust isegi kui mingil põhjusel teda ennast sinu juurde ei lastud?
Minu laps oli ka kriitilises seisus sündides ja viidi kohe minema ja mees läks kaasa. Ma vist oleks mehe maha löönud, kui ta oleks lapse üksi jätnud. Ainus, mis mind huvitas, oli lapse olukord ja seda ta mulle ka edastas!
Siin ongi vahe sees. Sinu mees suhtles sinuga ja teadis sinu olukorda ka seetõttu. Teises juhtumis oli verekaotusega naine lihtsalt üksinda tund aega. See ei ole okei. Esmalt muidugi peaks sellised arstid ja haiglapersonali liistule tõmbama aga ühtlasi kahjuks mina ei saa ka sellest aru, kuidas mees ometi ei veendu, et ka naisega kõik korras oleks. Ei peagi ju last ka siis üksi jätma. Korraks saab ikka ära käia selleks mõneks minutiks, et veenduda, et naisega kõik korras ja tema eest hoolitsetakse. Või kasvõi selleks, et teada anda, kuidas lapsega on. Emale oleks juba minut ju liiga pikk kui oma lapsest ei tea. Mis siis veel tunnist rääkida.
Minul ligi 9 aastat tagasi oli itk hooldajaga imeline kogemus 🙂
Sünnitus oli väga raske, lõppes eluohtliku verekaotuse ja vereülekandega. Olin intensiivis ja laps oma läbipaistvas kärus mu voodi kõrval. Ma vaatasin teda tunde ja tunde, suurimaks sooviks teda kasvõi näpuga korraks katsuda, kaissu võtmisest ei julgenud unistadagi. Kahjuks oli mul miljon juhet-voolikut küljes ja ma ei saanud seda teha (praegugi tulevad pisarad silma, kui seda tunnet meenutan…). Ühel hetkel märkas mind hooldaja, kellele pisarsilmi kurtsin, et niiväga tahaksin oma last puudutada…ta palus korraks oodata ja tuli siis tagasi. Ütles, et nii piduliku hetke puhuks tuleb mind ikka puhtaks ka pesta 🙂 võttis mul pooled juhtmed-voolikud ära, korrastas vereloiguse voodi, pesi mind ja sättis mu magava poja minu kaissu…ma nutsin lahinal, ma olin nii piiritult tänulik!
Ja siiani, ligi 9 aastat hiljem tekitab see minus samasuguseid emotsioone.
Tead.. olen üks suhteliselt tuim tükk.. aga seda lugedes tulid pisarad silma! Nii tahaks, et selliseid südamega haiglatöötajaid jaguks igasse haiglasse! Aitäh, et jagasid oma lugu!
Mul ka!
Eh. Ka poetasin pisara. Et elu sellele naisele samasugust südamlikkust vastu annaks
Nii südamest kirjutatud. Pisarad iseenesest voolasid.
Olen 3 lapse ema ja viimane sünnitus oli ka ülikriitiline.
Aitähh sulle!
Ma sünnitasin Paides , mul oli ämmakas super ja hooldaja ka, kuid arst oli õudukas. Oma domineerimisega ei saanud ämmakas ja hooldaja mulle toeks olla eriti. Näha oli , et kardavad teda. Arsti pärast oleks mu laps kukkunud põrandale, kuna ei uskunud , et mul pressid olid(seisin voodi najal püsti). Sai viimasel hetkel lapse kätte, kui too mu jalgevahelt kukkus. Hiljem käis veel kontrollimas korduvalt, et ma ei kavatse kaebust esitada. No ei esitanud, aga halb maitse siiani suus. Hooldaja kohta veel nii plaju , et mul puhkesid veed kui arst kontrollis avatust ja voodi oli lootevett täis. Hooldja aitas mind püsti ja sain uued särgi. Kui laps aga välja tuli(peaaegu maha kukkus) oli põrand kõik verd ja mis iganes see muu sodi on, täis. Siis oli mul küll temast väga kahju. Õnneks pesta sain ma end ikka ise pärast.
Oleksid pidanud esitama selle kaebuse. Niimoodi sellised suhtumised muidu ei lõppegi.
Mul õnneks sanitaridega vastupidine kogemus. Nad teevad tänuväärset tööd. Minusilmis nii tänuväärset, et lisaks teistele arstidele, lasin sanitaridele ka lillekimbud ja kommikarbid tuua tänutäheks 😀
Aga jah, sünnitus on nii intiimne teema, et sel ajal tõesti ei tahaks näha kellegi pööritavaid silmi 🙁
no muidugi teevad nad tänuväärset tööd ja ma leian isegi, et peab ikka kõva närvi olema, ma ei suudaks never teha seda.
Eks meil paljudel ole sünnitusmajadest valusaid-naljakaid-tobedaid seiku meenutada. No ja see, et sanitar tähtsaim memm majas on, on ammu teada tuntud tõde.
Mul avastati esimese lapsega valutades 5cm juures, et lisaks tuharseisule on ka nabanöör välja langenud. Keset ööd lendas palat igasugu rahvast täis. Mul kästi kepsud laiali ajada ja proua sanitar hakkas mu kepsuvahet raseerijaga kaapima. Tunde järgi võin öelda, et ma olin vist umbes kolmas tutt sellele raseerijale. Kokkutõmbevalud, koivavahe raspliga kraapimise valule lisaks seoti mind kanderaami külge, et opisaali sõidutada. Koridorides oki uste vahel piidad. Kanderaam tegi igal piidal JÕNKS ja mul pidi pilt tasku minema. Lifti oodates anusin, et rihmu lõdvemaks lastaks, ehk saan korra krõnksus valutada. Ei lastud. Olin kui pulk sirgelt raamil ja mõmisesin läbi kinniste hammaste, sest “mida sa siin undad keset ööd, teised inimesed tahavad magada!” 😀
See, et pärast vetekaotusest saba pidin andma on juba täitsa uus lugu.
Aganoh, lõbus on meil naistel 😀
Isver miks sind kinni seoti???
Keisri ajaks ikka seotakse kinni. Ilmselt oli tempo peal ja tehti see juba enne opisaali jõudmist ära.
Enamus oppide jaoks tõmmatakse jäsemed rihmadega kinni 😉
Mul oli ka erakorraline, sest presside ajal kadusid lapse südamelöögid. Sünnituspalatis juba puhastati ja valmistati ette. Siis jooksuga üles opituppa. Kinni mind ei seotud ja pidevat uuriti kuidas mul enesetunne jne. Sünnitasin pelgus. Mitte ühtegi halba sõna personali kohta. Natuke kummaline oli minu jaoks küll arsti suhtumine enne lapse südamelöökide kadumist, kui erinevates asendites pressima pidin- ütlesin korduvalt, et ma ei tunne, et laps kuhugi suunda liiguks. Öeldi selle peale, et peab liikuma- no ma saan aru jah, et peab aga ei mm-ki :/ poiss saigi 15m hapniku, peale sündi aga siis kõik taastus ja oli korras 🙂
plaanilisega seotakse ka kinni. ilmselt selleks, et rapsima ei hakkaks. päris nõme, kui inimene jookseb opilaualt minema, endal kõht lõhki lõigatud. püüa siis sellist.
Tundub, et selline kohutav lugu võiks jääda nagu sinna nõukogude aega…
1998 ja Pärnu haigla. Päris eesti oma aeg juba 🙂
Sünnituse ajal oli mul ka hooldaja natuke kuri. Ôiendas, et valesti pressin ja hiljem, et jube halvad nibud, laps ei saa piima kätte.
Olime peaaegu 2 nädalat lapsega Tartus haiglas peale sündi. Vot seal oli kuri mutt. Mingi söögitädi riidles sajaga. Ta enam seal ei pidanud töötama ka. Emad olid ka natuke kisa tõstnud.
Hehee. Tartus sünnitasin TÜKis. Ja oksendatud sai ka. See tädi kes koristas oli ebameeldiv. Tuhises ja puhises. Aga kes pärast pesema tuli ja aitama, oli väga tore. Oli pm juba siis kohal kui õmmeldi, rääkis kui armas tita on. Tõi süüa. Ja andis soovitusi int piirkonnna jaoks. 🙂 Tema soovitaski seda sinist väikest pihustit mida ma sullegi 🙂 Aga ilmselgelt on okset koristada nõme…aga kui amet selline siis pole ju vaja puhiseda 😀 Eriti valudes või just sünnitanud naise juures.
Kahjuks oli mul kaks päeva tagasi sama kogemus 😀 vene rahvusest naisega. Tervitusi itkst 😀
Ma nüüd kaks last soomes sünnitanud ja eestis sünnitamis kogemust ei ole. Kui kunagi kolmas peaks tulema ja seda tõenäoliselt eestis, siis ma ei tea, mis saab. Siin soomes pole küll mingit hooldajat käinud kasimas vahepeal midagi, ma ka oksendasin aga anti siis mingi topsiks kuhu sai oksendada, natuke läks ka voodile aga seda keegi ei koristanud sell hetkel, paberiga üle ja korras. See selleks, ei tea, mis oleks tehtud kui oleks voodi täis oksendanud.
Aga see et pärast sünnitus tuleb mingi hooldaja sind kasima, on külll jube minu arust. Soomes pannakse algul sulle imavad lapid alla, ja siis kui aeg platisse minna enne seda antakse sulle uus öösärk ja sidemed ja püksid sinna peale. Ja saad minna end pesema. Ma ei kujutaks ette, et keegi mind sealt mingi märja laüiga nühkima tuleb.
Rootsis on ka samamoodi.Sünnitasin kolm kuud tagasi ja ōnneks keegi ei tulnud nühkima.Läksin ise pessu ja ōde ütles,ära ust lukusta ja et ta valvab ukse taga igaksjuhuks ja kui pestud sai,siis aitas kuivatada ja riided selga 🙂
Ja oksendamisels anti spets oksekilekotid.
Hirmus see sünnitus ikka ?
Appi, päris palju oksendasid.. Ei teadnudki, et nii võib juhtuda, endal polnud süda paha ja ei oksendanud sünnitusel.
ma ka piukisin, öeldi et nii kiire sünnitegevus sellepärast
Mul mõlemad 2 last ITKs sündinud, neist esimene 2 a tagasi ja uusim 9 päeva tagasi. Mõlemal korral olen personaliga väga rahule jäänud. Esimesel korral kogesin vb natuke pealiskaudsust aga ei midagi ebaviisakat.
Seekord sattus mu ämmaemandaks Ülle Višnevski ja mul on kahju neist kes kogemata Ülle kätesse ei satu ja selle asemel tasulise ämmaemanda palkavad. Sünnitusel ma rohkem kedagi teist ei kohanud ja need kes hiljem palatiuksest sisse-välja marssisid olid kõik täiesti normaalsed inimesed oma igapäevast tööd tegemas.
Minul oli Ülle tasuliseks ämmakaks 😉
Seda on rõõm teada, et on ka neid, kes oma tööd ka nö tavaolekus nii hästi teevad, mitte ainult siis, kui selle eest suuremat tasu saavad 🙂
Minu teise lapse võttis ka Ülle kolm aastat tagasi vastu. Super ämmakas, ainult tänu temale ma suutsingi sellest valust üle olla ja mitte hulluks minna 🙂
ma kujutasin kogu aeg ette, kuidas mingi tädi sellise rõveda vanakooli põrandakaltsuga tuleb, tõmbab seal siit-sealt põrandaid, siis möödaminnes tuti ka puhtamaks, siis sealt lillepoti juurest terake mahaläinud mulda ära…
Täiesti pekkis.Olen praegu sünnitus toas.ootan,et kokkutõmbed suuremaks ja tihedamaks läheks.Ujutan looteveedega palatit ja loen su postituse viimaseid ridu ja irnun nii ,et emakas on jätkuvalt krampis ja pisarad voolavad naerust 😀
kerget sünnitust! 😀
Hea et sul see hooldaja ohkis ja ähkis kuna mul tegi seda ämmakas.
Õnneks mind hooldaja ei pest,sain ise hakkama kui lõpuks palatisse ära viidi.
See pesemine oli küll raske kuna kõik tulitas veel seal all..
Ma sünnitasin Portugalis , kuna rääkisin inglise keeles siis õed arvasid , et ei räägigi ja ei saa midagi aru portugali keelest … tänu millele mind mõnitati : ah vaata seda plikat , no vaata kus karjub , mida sa lahed sünnitama kui nii noor ja roheline oled . Täielik äpu , et ei suuda seda valu kannatada jne . Kui ma neile valude vahel karjusin, et nad on värdjad ja ma mõistan Portugali keelt siis kadusid nad ja tagasi ei tulnudki . Miks ma nii karjusin ? 2,5 h 3cm avatusest kuni poja sunnni … ma olin täiesti lõhki nii seest kui väljast kuna neil oli palatit järgmise jaoks vaja siis lõhuti lootekott ja jäeti mind metsikute armidega ! Sul laks vaga hästi Mallukas !
Kusjuures, mul on nendest hooldajatest ikka hirmus kahju alati sünnituse ajal olnud. Ise ei kujutaks ennast küll sellist tööd tegemas, ma ei suuda isegi mõelda, kuhu oma emotsioonid peaks selleks ajaks panema, kui koristada verd, platsentat, okset ja kõike muud “head-paremat”. Vaesed sanitarid… Ma täiesti mõistan neid. Kindlasti on see üks amet, mida tehakse puhtalt selle pärast, et “ära elada”. Tusased on nad küll jah, aga mul on nii piinlik alati, et nad mu verd peavad küürima ja siis ma nagu ei pane seda tigedust neile ka pahaks 😀
No anna andeks aga mis see vanade inimeste hooldaja töö parem on? Täpselt samuti kiirabi,haigla jne .Kui sa ikka töötad sellisel ametil kus sa pead abitute inimeste tagant koristama või neid hooldama siis just peaks olema mõistvam selle koha pealt.Okei ma saan aru kui ma töötaks haiglas sanitarina ja ma peaks okset ja sitta koristama patsiendi tagant kes on ketti pannud lihtsalt tõveda joobe tõttu- jah siis võiks ohkida aga no kullakene sünnitav naine ei saa paraku oma keha kontrollida nii palju et okset või muid kehavedelikke ära hoida. Aga eesti klienditeenindus on alla igasuguse arvestuse nii et ma usun et sama olukord on ka tihtipeale teiste madalapalgaliste tööde puhul.Kuna saadakse vàhe palka siis arvataksegi et ma võin end ülal pidada kuidas soovin.
WTF??? Päriselt räägid või? Ega see pole sünnitajate süü ju, et nad teevad seda paska tööd ja valavad nende sünnitajate peale välja oma tusa ja viha. Ajuvaba ju. Kui teha mingit sitta tööd siis pole küll keegi teine selles süüdi, et see inimene seda teeb. Ei ole mingi õigustus torisemiseks ja puhisemiseks. Jumal tänatud, et ma Soomes elan, sest kavatsen siin ka tulevikus kunagi sünnitada,s est Eestis tundub küll veel täielik nõukogude aeg olevat mis puudutab sünnitamist. Ma ei saa aru nahhui inimesed teevad siis ämmaka, arsti või sanitari tööd kui nad peavad iga ühe kallal mölisema ja oma viha välja valama. Mina lihtsalt ei saa sellisest käitumisest aru.
Ma saan teist ühest küljest aru ja muidugi ei ole sünnitaja süüdi, aga… Esiteks emotsionaalses ja jõuetus seisus inimesele võib juba seepärast teine inimene jube vihane ja tusane tunduda, et ta ei naerata õndsalt. Ja teiseks, nii palju väga mõistvaid ja armsaid inimesi ei olegi, et kõik hooldajad oleksid sellised. Ma ei vabanda neid välja, aga kas teie teeksite seda tööd 12 v 24h järjest 400euri eest ja oleksite maailma rõõmsaimad seal juures. Alati ei ole võimalust, et ah otsi siis uus töö ja vb need hooldajad on muidu toredad, aga näed korra juhtus nii. Töötasin ise hooldajana ja üldiselt mu patsiendid väga armastasid mind, aga ma olin noor ja energiline ja rõõmus. Kas ma terve elu teeks seda tööd? Arvake ise.
Ma saan aru, et hooldaja amet on raske, aga mina pole kuskil öelnud, et ootasin õndsalt naeratamist 😀
Issand, mul on enda ja lapse suhtes praeguses olukorras ulme kaitserefleks, ma vist hammustaks pea otsast ära sellel kurjal naisel, isegi kui ise poolsuremas oleks ???? Let’s hope, et ma ei pea kurjade tädidega kokku puutuma ?
Kettisin ka sünnituse ajal ja iga kord, kui see hooldaja tuli, kartsin, et lööb mu maha. No nii kurja tädikest kohtab harva.
Come ooon, ega keegi siis meelega end täis oksenda…ma tõesti püüdsin sihtida kausikesse, aga valudes tõmmeldes ei ole see üldse mitte lihtne.
Eeee, mis asja? Mingi tädi tuleb hargi vahet pesema? ?
Ma ITKsse mai’s sünnitama. Esimese lapsega (8a tagasi) sünnitasin ühes väike maakonna haiglas, seal küll keegi mind ei pesnud ja lubati, kui mul rohkem jõudu, saan ise pesema minna.
Ma saan aru, et pärast sünnitust tõmmatakse jalge pealt verd/väljaheidet ära aga reaalset pesu ma küll ei soovi. ?
Tegu on oma töös kogenenud inimestega, kes teevad siuh-säuh ja valmis. Mis siis minule oleks põrgupiin, sest kedagi ei huvita, kui valus mul on.
Keegi vingus, et kuna ta ei naeratanud su okset koristades, siis polnud sul vaja sellist halvistavat postitust kirjutada.
Esiteks, sa ei maininud nime.
Teiseks, kes meist pole oma elus mõne kurja tädi otsa sattunud?
Nt. kui ma sünnitasin, siis arst kommenteeris väga valjusti, kuidas tal saab 10minuti pärast tööpäev läbi, nii et tehku ma kiiremini!!!! Ämmakas selle eest oli super.
Ma küll pole avalikult nedest halbadest kogemustest kirjutanud aga väga hea on lugeda teiste kogemusi ning samastuda nendega, sest ka mina olen taolise tädi otsa sattunud.
Üldse viimasel ajal kraaksutakse su postituste all nii palju?! Vähese vitamiini puudus, mis tekitab stressi?
Eriti nõmedad on need kommenteerijad (fb’is), kes koguaeg ülistavad ja siis mingi postituse all panevad räiget sõimu.
Mina isiklikult arvan,et kui sa oled läinud sellist tööd tegema siis peaks ikka olema viisakas ja mitte ohkima. Sünnitajal niigi piinlik ja ebamugav kui juhtub äpardusi sünnitusel ja siis pead veel nägema kui keegi silmi pööritab. Kui ei meeldi siis ära tee sellist tööd ja tee midagi mis meeldib ?
Seda tööd ei lähegi peaaegu mitte keegi vabatahtlikult tegema. Need on enamasti vaesed ja halvas olukorras inimesed, kellel ei ole küllalt ehk kvalifikatsioone, et üldse mingit teist tööd teha. (Kui just seda ei tee väga noored ja energilised inimesed, kes ei pea igat senti lugema või teevad seda tulevase meditsiinilise karjääri edendamiseks)
Kuigi hoolidajad peaksid vähemalt passiiv-agressiivsed kommentaarid endale jätma, siis ärme ela pilvedes. Neil naistel ei ole enamasti pea üldse valikuvõimalusi, neil ei ole õldiselt võimalust, et ‘vali teine töö’. Nad peaksid ametiühingud moodustama ning nõudma suurt palgakõrgendust. Mida vähem stressi on nende elus finantsilisel poolel, seda paremaks muutub patsientide hoolidamine, nende stressitase langeks, neil oleks isegi inimväärne elu võimalik.
Esimesel sünnitusel kogesin ka seda oksetrallid :S
Aga õnneks oli mul neid papist kausse ja ämbreid aitaks ja mees vahetas neid koguaeg. Aga tuttist ei ole ma väljutanud ühtegi last, kahjuks / õnneks tulid mõlemad lapsed keisriga.
Ma ka just esimese sünnituse ajal oksendasin mitu korda. Õnneks ema oli ka kaasas, kel palju kogemust ja kohe ütles, et tooge oksekauss.
Minu meelest sünnitusmajas peaks olema neid oksekausse ilma küsimatagi.
Sa oled üks kuradima vinge naine väga hea ja otsese ütlemisega nii nagu asjad parasjagu on ei mingit keerutamist ega illustreerimist, ma ise sünnitasin umbes samal ajal oma teise lapse ja nii hea on sinu blokist lugeda et keegi veel on samade hädade ja mõtlemisega nagu ma ise ? tubli oled, mulle sa väga meeldid ja neid kadetsejaid ja silmakirjatsejaid leidub nagu nii kes oma arust on maailmanabad on nendest ei tasu välja teha ? jätka samas vaimus edasi
Esimene laps tuli ITK-s…
Ainuke ebameeldiv mälestus on see, kui ma läksim valudega kontolli ning sealme arst ütled, et ma võin ka koju ootama minna kuni vahed regulaarsemaks ja lühemateks vahedeks lähevad… siis tuli teine arst, vaatad mu andmeid ja käratad, et mis koju? Ss ei lähe mitte kuskile, et endal on teise arsti poolt märgitud, et lootevett vähe, jääd haiglasse sisse jälgimisele… aga ülejäänud olid siiski head arstid… ja jäin kokkuvõttes seal sünnitamisega rahule 🙂
Teise lapse sünnitasin Viljandi haiglas. No ütlen ausalt, kui ma kolmanda lapse peaksin kunagi kunagi tõesti veel saama, siis ma teistele haiglatele ei mõtlegi,kui vaid Viljandi. Noo see oli super, meeletult super kollektiiv oli seal, kes mind vastu võtsid ja hooldaja oli ka meeletult tore. Ära sünnitasin siis tuli mind ja seda voodit seal kasima ja astus uksest sisse ja nägu naerul ütles ” Palju Õnne! ” kõik töötajad kes tulid sinna miskit tegema, olid nägu naerul ja riduradapidi õnnitlesid. Ülimalt rahule jäin 😀 aga no loodame, et seda kolmandat ka ” ups” saatel ei tule.. 😀
Mind taheti ka koju saata,kuna naeratasin ja valusid polnud vaid õrnad päevade tuiked..
Võeti sisse sp et ütlesin, esimene laps sündis suhteliselt kiiresti.Ning katsus ja avatust oli 4senti 😛
Ja 5h hiljem tütreke käes 🙂
Ja kui see hooldaja surnud pole, käib ta tänase päevani sünnitajate kõrval ohkimas, puhkimas, silmi pööritamas ja neid külma lapiga hargivahelt hõõrumas.
Hahaha ? ? ?
No middaaa ?
Uhh……mäletan kuidas ma ropisin sünnitusel. Õnneks jõudis mees tuua mulle selle papist neerukausi see aeg kui ta esimest tühjendama läks olin ma teise juba täis oksendanud ja kolmas kopsik oli käsil. Lõpuks jooksis ta mu oksega nagu segane ?? sest lihtsalt ei jäänud pidama. Alguses oli küll häbi mehe ees aga nüüd meenutame seda naljaga ??
Pole kahe sünnitusega kordagi oksendanud õnneks 😀 esimesega iiveldas kergelt, kuid teisega ei jõudnud iiveldama hakatagi kui laps kuba käes oli:D
Et kokkuvõttes ta ei öelnud sulle ühtki halba sõna, aga kuna ta maailma kõige õnnelikuma naeratusega võõra inimese okset kokku ei koristanud, siis tundsid sa end nii puudutatuna, et oli vaja terve halvustav postitus kirjutada?
Aga miks peab just mingit SÕNA ütlema? Kus ma olen öelnud, et oli mats alles, ei koristanudki ümisedes ja naeruga mu okset? Ma tõesti ei leia, et kui inimese TÖÖ on okset koristada, et ta siis selle ajal ohima ja silmi pööritama peaks, arvestades, et ta loogiliselt sellega igapäevaselt kokku puutuma peab.
Minu meelest on sünnitamine niigi raske ja natukene hirmutav (eriti esmasünnitajale, aga kindlasti ka edaspidi) ja inimesed, kes sind siis ümbritsevad, võiksid olla inimikud. Ei? Ma ei eeldagi, et mind oleks pidanud keegi siidkinnastes paitama, aga oleks võinud selle ropsi ja ka ilma käratamata ja ohkimata ära koristada. Või ei?
See on ikka ulme, kuidas inimesed saavad erinevalt su tekstidest aru.
Et nyydsest on silmade pööritamine ja ohkimine lausa inimlikkuse puudumine?! 😀 “Kergelt” üledramatiseeitud voi mis? Sa ei suuda oma köökigi ilma kellegi abita korras hoida, aga imestad, et keegi koristab 3eur eest tunnis inimeste okset päevast päeva ja on lausa nii EBAINIMLIK, et julgeb silmi pööritada 😀
Mis see minu köök puutub sellesse, et keegi teeb 3 euri tunnis tööd? 😀 Tulgu mu kööki koristama siis, kui okset koristada ei sobi, ma maksan pea poole rohkem 😀
Ma olen ka seda meelt, et kui see on inimese töö siis nahhui ta puhiseb ja uhiseb seda tehes! !!! Vanasti nimetati neid sanitarideks ( vist ). Ja nii palju kui mul endal yldse kogemusi on haiglatega siis just need samad tädikesed ohivad kõige enam! Niii tigedaks ajab. …rikuvad alati tuju ära
Alati ei peagi keegi midagi halvasti ütlema, et temast halb mulje jääks. Piisab näoilmetest, kehakeelest, sellest kuidas ta asjadele reageerib ja kuidas ta end väljendab.
Tegelikult ma saan isegi aru, miks Mariannil oli vaja selline postitus kirjutada.
Endal oli nii, et pisikesel oli mingi põletik ja ma sain sellest alles mitu tundi hiljem teada, kuigi analyysi tulemused saabusid ammu. Ja siis õde/ämmakas, kesiganes synnitusjärgses osakonnas on, ja arst, kemplesid selle yle, kelle ylesanne oli mulle seda õigel ajal öelda. MINU KUULDES! Mul oli karp lahti, et kraagelge palun SELLISTE asjade yle nurga taga, mitte värske ema ees! Samamoodi, otseselt keegi mulle halba ei öelnud, aga paha maik jäi ikka suhu ja näod on siiamaani meeles.
Ei viitsi kunagi kommenteerida, aga no see arvamusavaldus hakkas häirima. Esiteks, ma ei ütleks, et positus oli halvustav. See oli pigem humoorikas kirjeldus kokkupuutest mitte-nii-sõbraliku-inimesega. Teiseks, iga inimene teeb eriala valiku siiski teadlikult. Ma ei pöörita tõlkebüroos istudes silmi ega ohi, kui juhataja mulle uued dokumendid tõlkimiseks ette paneb. Hooldaja töö näebki tihti ette okse, väljaheidete jne koristamist ning inimeste puhastamist ja pesemist. Kui ei suuda seda tööd neutraalse näoga teha, siis pole vaja taolisele ametikohale ronida. Ja sitt päev vms iganes pole mingi õigustus. Sünnitaval naisel, kellele oma tujusid demonstreerima hakati polnud ka just kõige kergem päev.
Ma olen oma elus nii palju sitta ja okset koristanud, et sa ei kujuta ette ka üldse, aga ma pole seda iialgi silmi pööritades või ohkides teinud!!! Ma kujutan alati ette, kui halb on sellele situjal või oksendajal olla ja ega tema süüdi pole, et ei suuda end kontrollida. Kui inimene haiglas töötab, siis ta teeb seda koristamist paratamatult ja kelleski veel halvema tunde tekitamine on ülinõme!!!
Jõle!
A ma lihtsalt vastukaaluks ütlen, et minu teise sünnituse ajal oli hooladaja parim ja sõbralikeim osa mees(eee… nais-)konnast.
Ainus, keda ma tänuga meenutan.
Ma tegelikult muidugi mingit hingetraumat ei saanud, sest sünnituse ajal oli mul muud ka teha, kui seal hooldaja peale solvuda ja hiljem ma arvasin, et ma lihtsalt suren selle külma lapi kätte 😀
Lihtsalt küsimus Mallukale – kas Sa epiduraaliga ei tahtnud / saanud sünnitada? Olen môlemad lapsed epiduraaliga sünnitanud (teise lapse kaal 4,5 kg) ja ainult head mälestused. St ei mingit oksendamist ega elu ja surma vahel vaakumist. Epiduraali môju all (pärast sünnituse lôppu) sai ka arst paar ômblust teha, et kôik kenasti ära paraneks. Tôesti valutud mälestused. Loen Su blogi igapäevaselt ja pole tähelepannud, miks just nö loomulik sünnitus sai valitud. Iseenesest oled muidugi väga tubli, et selle kôik ettevôtsid ja sellest nii avameelselt kirjutad! Kôike paremat kogu teie perele!
Mul polnud nii valuski alguses, et epiduraali küsida. Suutsin kuni täisavatuseni nn üle hingata. Esimese rasedusega tahtsin epikat, aga avanesin nii kiiresti, et enam ei saanud.
Epiduraalil võivad olla üsna jubedad kõrvalnähud hiljem tulevikus. Nii emal kui lapsel.
Ma jäin itk sünnitusega rahule. Söögitädi vb oli pahur, aga vene keeles tegin selgeks miks ma ei saa poole tunniga söödud ja see sobis. Sees olime 4 päeva ja ei kohanud ühtki kritiseerimisväärt töötajat 🙂