Beebigrupis, kus ma olen, küsivad kümned emad iga päev küsimusi. Ma enamasti ei vasta. Esiteks selle pärast, et ma reaalselt ei viitsi trükkida ja teiseks mõtlen ma, et ah, mida mina ka tean. Selles suhtes, et mis meie majas töötab ja lapsele sobib, ei pruugi mujal kassi hänna allagi kõlvata. Ma võin ju öelda, et mida mina teen või mis meile sobib, aga laias laastus on keegi alati juba enne umbes sama asja pakkunud ja minu arvamus ei tundu enam oluline olevat.
Mari ajal olin ma kõva targutaja. MINA teadsin ikka kõige paremini ja õiget infot. Piinlik tunnistadagi, et kuna Mari iial ei nutnud, siis ma reaalselt mõtlesin, et no ju siis ma olen parem ema kui teised. Et minu beebi küll ei nuta, järelikult on tal minuga hea ja ma teen midagi õigesti. Või kui keegi kurtis, et nende beebi ei võta lutti, mis mõttes ei võta? Pane see talle suhu ja laps imeb. Kui raske see ikka on? MINU laps küll võtab lutti, ju siis ma oskan teistest paremini ema olla ja asju pakkuda talle. Või see, kui keegi kurtis, et laps tahab ainult süles olla, et midagi teha ei saa. “Issand jumal, millise memmeka ta kasvatab!” mõtlesin ma omaette. Okei, võib-olla isegi ütlesin kuskil #piinlik.
Teate, kuidas ma praegu seda posti kirjutan? Ühe käega, sest mu imeline beebi tahab olla vaid minu süles, lutti ta ei tunnista ja kui ma julgen ta maha panna, siis on ta seal äärmiselt vihase näoga maksimaalselt 10 minutit, enne kui häälekalt sülle tagasi nõuab.
Juhiksin ka tähelepanu enda mordale ja sellele, et kell kolm lõunal pole ma ikka veel suutnud riideid selga panna, sest need korrad, kus Lents magas, oli ta kas a) mu süles, või b) tegin mingeid kiireid asju internetis ja hülgasin enda välimuse ja kodu korrasolu. Mul oli plaan täna ülakorrust koristada, süüa teha, pesu pesta. Aga mida ma teinud olen? Issand, ma ei teagi. Mida ma olen täna teinud? Kaks vaipa puhastasin karvadest ära, sest need olid juba nii rõvedad. Pluusi ja trussikud suutsin selga ajada. Kohvi keetsin. Ühe shokolaadi sõin ära. Blogisin. Tegin Lentsust naljakaid, vihase moega pilte ja nüüd ma jälle on-off istun siin, tita süles.
Aga teate, see on tegelikult päris nunnu. Et keegi tahab minu süles olla ja mujal ei meeldi. Ja et minu süles läheb see VÄGA kortsus kulm isegi natukene sirgu. Ja paar korda on ta isegi naeratanud. Ma ei tea, kas nad juba võivad praegu lausa meelega naeratada, või on see ikka see refleks?
Ega mul tegelikult midagi kiireloomulist ju teha vaja olegi, et jube stress oleks selle lihtsalt istumise ja beebi hoidmise pärast. Kui väga vaja oleks, siis ma võiks ämma ka kutsuda, sest Lentsul vahet väga pole, kelle süli see on. Peaasi, et soe ja pehme oleks ja heal juhul isegi õõtsuks vähe.
*Vahepalana ütlen, et preilile enam ei sobinud mu süles olla, mille peale ma pakkusin piima (ei tahtnud), lutti (ei tahtnud kohe eriti), laulsin 4x nuku hällilaulu (see sobis), siis mässisin ta teki sisse ja õõtsutasin teda nii kaua, kuni magama jäi ja sain ta kiiku susata. Ma LOODAN, et ta kohe ei avasta, et see pole mitte õõtsutav mina, vaid kiik :D*
Muidu mingit stressi nagu pole. No lugesin siis just Lilli blogi, et tema on nii kontrollfriik, et ärritub selle peale, kui midagi mingi kell ei saa vms, mul sellest suva. On segamini, siis on. Kui Kardo tuleb, siis saame kahepeale hakkama. Kui ei saa, siis noh, tuleb koduabilisele kirjutada, et appppppiiiii, mayday! Ja siis ta tuleb.
Ainult et täna öösel tekkis küll korra lühis, kui Lents ärkas kell pool kolm ja magama jäi pool 7. Selle aja jooksul ärkas ka Mari Lende nutu peale, kuigi ta niiväga ei nutnud kui… ei maganud. Ja siis ma pakkusin talle aina piima ja piima ja piima, kuni ta kõik kohad täis kettis ja siis ma pidin ta riideid vahetama ja siis ta jälle nuttis ja… Võeh. SIIS ma mõtlesin küll, et no pekki küll, võiks ta siis vähemalt lutti võtta, oleks süda rahul ja meie mõlemad õnnelikud. Aga kuidas ma seda Mari lutti võtma sain, seda ma küll ei mäleta. Lende on nõus heal juhul 1x kolme päeva jooksul seda natsake imema, enamasti siis kui õues on või kuskil liigub. Aga niisama toas, eiiiii taha. Eriti feil on see, et imeda tahab, aga tissi ka väga ei taha, sest sealt tuleb nii palju piima peale ja siis on ta hädas omadega. Ja seda häda pean siis mina leevendama, kasvõi kulmude peal kõndides.
Aga noh, eks ma siis kõnnin kulmudel, kui tarvis on. Mis seal ikka, varem või hiljem pidi see karma mind kätte saama 😀 Kaua ma siin ikka arvan, et ma hea ema olen, onju. Igatahes kui ma Lentsule otsa vaatan, siis sealt paistab pidevalt mingisugune pahameel ja pettumus 😀
Aa ja kui rääkida veel endisest ja praegusest Mallust, siis kunagi ma heitsin nalja nende üle, kes oma lapse kohta tibu ütlevad. Arvake ära, mismoodi ma seda tibu kutsun, ah?!
Nojah, igatahes, sain oma halamised halatud ja jutud räägitud, preilina on oma kiigus veel üsna unes, seega ma üritan endale vähemalt püksid jalga saada ja õhtusöögi hakkama panna. Äkki isegi saan pesu kappi pandud, aga seda on vist juba liialt palutud. Eelkõige peaks vist meiki tegema, sest keegi jättis mulle just instas kommentaari, et ma näen välja nagu vanaema 😀
48 kommentaari
Ma instas pilti nähes arvasin,et sul selle snapchati filtriga tehtud kus vana näed välja 😀
haha, naiss 😀
Vb loll küsimus aga miks nutta ei või lasta? Nt kui ei vota sülle kui röökima hakkab 😀 ühel hetkel lõpetab ikka ära ju
Esiteks hakkab kahju inimesest, sest järelikult tal on kuidagi halb või tahaks sülle vms. Iga vääksu peale jah ei kahma sülle, aga inimene alles sündis, miks ta peaks nutma 😀 Teiseks ta nutab NIIIII kõvasti, et ega sa midagi selllel ajal rahumeeli nagunii teha ei saa.
Ühe arengupsühholoogia targa venna mõttekäik:
Kiindumus on positiivne emotsionaalne side, mis areneb lapse ja teatud isiku vahel.
Kiindumuse kujunemine on kõige olulisem väikelapseeas toimuv sotsiaalse arengu vorm.
Lapse esimeseks armastuseks on tema ema. Teised ei ole nii tundlikud tema vajadustele.
Suhe emaga annab lapsele esimesed oskused ja teadmise selle kohta, kuidas maailm temasse suhtub ning kuidas peaks tema maailmaga suhtlema Beebi mitte ainult ei naudi puudutust vaid lausa vajab seda. See tekitab endorfiini. Kui inimene ei saa piisavalt puudutust, siis ta saab beetaendorfiini, mis kahjustab teda: aeglustub kasv jne.
Sa nagu kirjeldaksid minu enamus päevi. Ainuke erinevus seisneb selles, et sinu väikesel on vist mingisugunegi rütm (söögiaegade kohta), kuid minu omast veel vara sellest rääkida. Sööb täpselt siis, kui tuju/isu tuleb. Nii ka öösel. Päeval on mingid tunnid, kus ta ainult mul süles ongi. Nii kui proovin voodisse panna, siis üsna varsti on kisa. Aga ma püüan võtta rahulikult. Ta saab ju alles kuu ajaseks ning tema kindlasti ei tee asju “meelega”. Et vot nüüd ma kisangi nii kaua kuni mind sülle võetakse. Lutti tunnistab kuidas kunagi. Sellest olen aru saanud, et gaasid või koolikud igal juhul on üks rahutuse ja süles olemise tahtmise põhjus. Aga saagugi, siis nii, sest targad raamatud ja inimesed kõnelevad, et nii väike beebi peab saama rinda ja lähedust nii palju, kui tahab.
Mulle meeldis et mu beebi just mind vajas ja siiani vajab 🙂
Mulle ka meeldib, aga mingi piirini 😀
Nagu minu lapse esimestest elukuudest kirjutaksid 🙂 sobis olla vaid süles, nii ärkvel olles kui magades. No öösiti sobis ikka kaisus ka õnneks. Lutti ei võta siiani (poiss 9-kuune) ja tibuks kutsun ka 😀
Meil on ka see kulmu kortsutamine sündidest alates olnud. Ja nüüd saab kuri tädi aastaseks ja kortsutab kulmu siis kui mängib klotsidega või asjatab- tõsine maailma avastaja.?
Pole väga kaua su blogi lugenud, aga no teadsin ikka kes SEE Mallukas on ? See selleks….
Igatahes, lugedes su blogi paar kuud, mõtlesin ma just veidi aega tagasi, et huvitav oleks teada/lugeda, kuidas on sinu mõttemaailm ja suhtumine muutunud enne ja pärast beebi sündi.
No ja siit saingi natuke aimu, et nagu ikka: enne faffa mis tibu ja nyyd vaatad oma tibule otsa ja poetad rõõmupisara ☺️
Oled sellest teemast ka varem kirjutanud?
Sa koguaeg unustad teha loosimised! Reedene avrili loos tegemata!
ei unustanud, võitja e-mail on saadetud poele 🙂
Haha, ma vabandan enda unustamisi kogu aeg sellega, et mälu jäi synnitustuppa. Ja kui sõbrannale midagi 256dat korda yle kordan, on tal alati: “palat nr 5 jah?” ? Ja mõnikord pole mul isegi see meeles, mida ta selle lausega mõtleb ?
Aga koguaeg fb ikka avaldad kah!? Mingi s6brannale v endale v6itsid selle w
endale ikka 🙂
Issand kui tuttav tunne. Mul ka esimene laps oli täielik ingel, kaks esimest elukuud magas lihtsalt sõnaotseses mõttes maha, ei olnud meil ühtegi gaasiprobleemi ega magamata ööd. Teine laps (1,5 kuune praegu) on vastupidiselt nagu väike põrguline, tahab ainult süles olla, nii kui maha paned on kohe kisa lahti, eriti hull on õhtuti, siis ta on mitu tundi jutti tissi otsas. Lutti ei tunnista ta üldse. Õnneks öösiti magab hästi, kui suure kussutamise peale ta südaöö paiku lõpuks uinub, siis magab hommikul 6ni. Päeval magab ainult süles või õues kärus (tingimusel, et käru liigub).
Tuli selle jutu peale meelde, kuidas sa rasedana kuskil kommenteerisid et enam ei jaksa, sünniks ta juba ära. Keegi seal siis kommenteeris et siis on teistmoodi väsitav vms ja sa vastasid: Mis selle beebiga ikka rasket on? 😀
raske polegi ju 😀 ma aina leban
Vat tead on kull olemas beebiinimesed, kes ei tunnista ei lutti ega pudelit. Oma esimese lapsega ka poleks sellist asja uskunud aga teisega naen et jep nii voib ka olla 😀 ok lutti mitte tunnistamine pole veel maailma lopp aga see et ta pudelist ka keeldub tahendab minu jaoks seda, et teda vaga kauaks kellegi teise hoolde jatta ei saa. Ja seda et uks vaike beebi voiks magada paeval vaid 30-45 min kaupa poleks ka enne uskunud sest esimene laps magas 2-4 h korraga. Ehk siis olen saanud pretensioonikama lapse seekord 🙂
Esiteks mari sai suht vara pudelitoidule, seega lutt on pudelinibule üsna äravahetamiseni sarnane, rinnanibu aga mõnikord hoopis teine kui üks tavaline poelutt.
Mina toppisin vahel lapsele oma väikest sõrme (küüs keele suunas) ja seda võttis mõnuga.
Aga eks iga beebi omamoodi jah.
Mul ei võtnud kumbki laps lutti, luttisid hoopis mind, mis lõpuks täiega üle viskas. Ja nb, su kirjutised on vahvalt naljakad 😀
ma ausalt arvasin, et olen lahe ja chill inimene, eluaeg arvanud, aga viimased kuud on näidanud – ei ole! Miks ma ei ole, ma ei tea 😀
Igatahes, Lende kortsus kulm meenutab Johani oma, see on nii nunnu!
Võib-olla mängib rolli ka see, et sul on esimene laps säärane nõudlik 😀
Olen kuulnud et kui lühike nabanöör siis laps on rohkem ema küljes kinni ning memmekas.
Esimese lapsega oli nabanöör jube pikk et sellega oleks saanud bensij hüpet teha aga nüüd teisega oli väga lühike,hea et ulatus alakõhulegi last panna.
Esimene laps polnud üldse nii minu küljes kinni nii nagu teine laps.Nii kui hakkan kööki minema on jonn lahti..
Ahha, sp mul ongi memmekas 2 aastane kodus ? mul ei ulatunud laps eriti kõhulegi, nii lühike oli nabanöör.
Hahaha, enne last arvasin ka, et mingit sülerotti ma temast ei kasvata. Mingid imelikud topivad oma beebisi kandelinasse ja pärast halavad kui memmekad nende lapsed on. Lapsed peavad oskama üksi ka olla ja end ise lõbustada. Kuidas hästi kasvatatud lapsed ei jonni ja poes oskavad inimese kombel käituda… Ja siis ma sain lapse, keda lõpuks pidin kandma kotiga enda küljes, kes ainult nuttis ja röökis, lutti muidugi ei tunnistanud. Nüüd mõneaastasena istub jonni pärast tihti nurgas. Poodi ei taha ka temaga minna, isegi lihaleti esine on mingeid Ty loomakesi täis topitud – rääkimata poe sissekäigust ja kassadest. Lapsed on ikka nii erinevate iseloomudega. Sellel veab, kes saab rahuliku ja lepliku lapse. Samas on see kratt mind paari aasta jooksul nii palju õpetanud. Näiteks oma kindlad põhimõtted ja arusaamad võib kassi saba alla saata ja pigem aitab hoolivus ja õrnus mitte oma põhimõtte jäik pealesurumine. Saan nende aastatega üheks targaks mutiks varsti 🙂
Haha, issand milline kokkusattumus, et ma just eile kutsusin Lendet sülerotiks :D:D
Meil oli lutiga selline asi et peale tommee tippee luti ei taha yhtegi teist ja võin öelda et selline pisike ja armas. Sest teistega oli see et isegi kui oli 0+ siis võrreldes tommee tippee omaga siis tundub teiste luttidega nagu oleks need 6+ kuud. ???
Mina kasutan ka oma pojal tommee tippee lutti. Teised tõesti tunduvad üli suured muidugi MAM lutti kohta ei tea. Lutti valides teadsin kohe,et tommee tippee peab olema 😀
ma uurin homme, ehk leian kuskilt 😀
Mina sain selle selverist ja palju ka ei maksnud oli mingi 3 euro kandis
Minul kodus 2 nädalat vanem Tibu ja umbes samal ajal hakkas “meelega” naeratama, nüüd mitu korda päevas suu kõrvuni 🙂 Üldse on nii tuttav tunne su blogi lugeda, esimene laps mul 3 kuud vanem kui Mari, oli ka ideaalne beebi, kunagi ei nutnud, ainult sõi ja magas. Uus beebi aga pidevalt ägiseb, punnitab ja nutab ja tahab kogu aeg süles olla. ÕNNEKS magab öösiti ilusti ja magamata öid pole veel olnud. Gaase tekitab ilmselt kõige rohkem meil emme magusa tarbimine, aga kindel muidugi pole. Traditsioonilised gaasipommid ei tee meile midagi, eile näiteks olin pool karpi maxima salatit ära söönud, kui kohale jõudis, et ajan omale herneid näost sisse 😀 kartsin, et tuleb raske öö, aga õnneks pääsesime 🙂
Mul oli ka nende fb gruppidega nii, et esimese lapsega sai iga teema all sõna võetud, et mina ikka teen nii ja siis naa. Teise lapsega sai raseduse ajal ikka öeldud sõna sekka, sest siis oli see tunne, et ma juba olen ühe korra seda teinud ja saan kõigile öelda, et esimese lapsega sai nii ja naa tehtud ja et noh tundun targem 😀 Õige pea tekkis samamoodi tunne, et kuigi oskaks kaasa rääkida küll, siis mõtlesin pigem, et ah, mis ma ikka hakkan, nagunii keegi midagi sellist kirjutab, mis ma ikka targutan 😀
See jutt on päris koopia minu lastest, mis sest et poisid. Esimene ei nutnud eriti, ei tahtnud ka koguaeg süles olla, sünnist saati võttis lutti. Teisega on kõik nii nagu praegu Sul Lendega. Luti saime küll suhu 4 kuuselt, kui Tal hammaste kihelus hakkas, siis lihtsalt koguaeg toppisin, lõpuks tunduski, et ta lihtsalt ei saanud ennem aru kuidas lutti luttima peab. Proovisin ka erinevaid lutte ja meile hetkel sobib ainukesena Aventi lutt.
Mul oli kodus terve lutikogu. Oma 10tk kindlasti ja ta ei hakanudki lutti võtma. Proovisin mis ma proovisin, aga mõtlesin, et kui ta jumala eest ei taha, siis mis ma ikka sunnin 🙂 jäigi see jube võõrutamine ära.
No seeeest oli ta muidugi täielik tissisõber, aga ka sellest saime kenasti võõrutatud 1a4k 🙂 arvasin, et läheb tiss suus kooli, aga ükshetk arvas, et aitab kah ja nii oligi.
Oh te olete ikka nii armsad 😀
Mul poja sai rinda 1.6 a .Lutte sai soetatud ikka päris mitu,mitte üks ka ei sobinud
Nii siis olin ma elav lutt? Poja tõusis öösel iga 1-2tunni tagant et paar lonksu votta ja see kestis ikka väga kaua.Päeval toas ei maganud ainult väljas kärus.Õues võis olla mistahes ilm,kärutasin ma ikka kutiga.Esimest korda sain ma terve öö magada kui rinnast võõrutasin
Õnneks läks see meil super lihtsalt.Nüüd hea mõelda samas et lutti ei tahtnud,mine tea äkki lutsutaks siiani?
Päikest?
Mulle tundus ka vanasti, et tibu nii nõme öelda aga söön oma sõnu 😀 eriti närvi ajab mind see, kui öeldakse titt. See kõlab nii kohutavalt kuidagi ja kui keegi veel küsib kas titt magab (igaks juhuks mainin ära, et isegi mu kaheaastasele ütleb üks inimene titt), siis tahaks küll öelda, et no wtf sul viga on! 😀
Minu arust on see “titt” kohati naljakas isegi, aga samas jällegi on kuidagi halb kõla sellel. ? Veelgi hullem ja mis lausa öökima ajab, on see, kui beebi või väikese lapse kohta öeldakse “plika” või “tibi”
uuh, minu meelest ka plika ja tibi on jubedad 😀
Beebsu on minumeelest jube :D. Titt on ka kuidagi halva kõlaga minu jaoks.
Lende Liisul on homme sünna. Just sayin, lisaks sellele, et me mõlemad liisud oleme, on minul kaaa 8ndal sünna say whaat?!? How cool is that! Nojh mul küll juunis aga vahet pole, homme juba kuu, niiruttu juba.. aeg lendab ?
Minu poiss lutti ei tunnistanud. Ostsin 10 erinevat mudelit ja no ei sobinud ükski, lõpuks enam ei toppinud ka 😀 Sama oli lutipuderliga, niikaua kuni tissi otsas oli, niikaua pudelit ei võtnud, ennem oleks nälga jäänud 😀 Aga otseselt lõpuks lutivajadust ei olnudki ja polnud õnneks ka mingit lutivõõrutust sealjuures teha. 🙂
Mu poeg ka alguses lutti ei võtnud. Olin valmis ostnud 2 erinevat lutti, kumbki ei sobinud. Aga lutt mis sobis löpuks, oli see tasuta MAMi lutt, mis lapse sünni puhul saadeti. Ja mingiaeg ta lutsutaski ainult seda lutti, aga see kadus tihti ära ja ta pidi teiste luttidega harjuma ja löpuks oli savi, mis lutti imes. Peaasi, et oli lutt ? Aga see lutt on töesti hea asi, kui vaja rahustada last. Nt autosöidul, ja meil poeg magas ka paremini ja pikemalt, kui tal lutt suus oli ?
Meil MAM ei püsinud suus. Vupsas kohe välja.
Kasutasime Tommee Tippee seega
Mul hakkas laps alles 4-kuuselt lutitama.
Ja pudelist jooma 6-7-kuuselt.
(Pudeliprobleem lahenes meil vist peale keelekida avastamist).
Ja neli kuud siis kogu aeg proovisid või mis? Pudelit võtab Lende küll.