Mida rohkem ma sellel beebinduse ja “elu on nii ilus” lainel olen, seda vähem leidub ka neid, kes siin kommentaariumis mind kritiseerivad ja narrivad. Mõneti nagu tore, sest kuigi ma olen sellega ajapikku nii harjunud ja üsna paksu naha kasvatanud, siis olgem ausad, kellele meeldiks, et teda narritakse. Või üritatakse elu eest selgeks teha, et nii kuidas ma olen, et see pole õige. Et ma pole “õige” täiskasvanu, “õige” naine, “õige ema”. Ma saan täitsa aru, miks enamik blogijaid sellisel pidevalt positiivsel lainel on, sest nii pole pea üldse negatiivsust. Põhjus on ilmselt selles, et kõik need, kellel vaja teisi netis mõnitada ja narrida, neil on nii igav seda blogi lugeda, kus kõik kogu aeg nii ilus ja tore on, et nad lihtsalt enam ei satu blogisse tagasi, et vinguda.
Küll aga seab selline ninnu-nännutamine teatud piirangud. No näiteks mina tunnen, et oh, ma olen ka vist nüüd lõpuks üks nendest “õigetest” blogijatest, kes oma elu ideaalset ja õigesti elavad. Et on ikka aina positiivsed ja päevad mööduvad meest kallistades, lastega joonistades ja raha teenides ja ma ei teagi, mis need kõik õiged asjad on. Aga see on selline naljakas värk, et kui iga päev kommentaarides kinnitatakse, et küll sa oled ikka mõttetu tont ja elad valesti, siis pika peale hakkad nagu mõtlema, et oh kurja, ehk on neil õigus? Aga kui te siin mulle aina kirjutate, et mul on nii ilus pere ja… ma ei tea, üldse ilusaid asju kirjutate, siis ma mugistan meelitatuna naeru ja olen nagu muhahhahahaa, vaadake mind – ma olen täiskasvanud inimene! Mängin kodu and shit!
Aga piirang rusub. Ideaalne blogijast täiskasvanu ei saa kirjutada naljakaid seiku oma elust, kui need on piinlikud või äärmiselt privaatsed. Mulle tundub, et teistele on kõik asjad piinlikud või äärmiselt privaatsed, mistõttu ma mõistan, et järelikult mul puuduvad igasugused piirid, mis teeb ka väga raskeks aru saada, et kust maalt olen ma veel nunnu-naljakas äsja teistkordselt emaks saanud naine, kes oma elust räägib, või millal saab minust see labane mats, kelleks mind siin-seal peetakse.
Sest noh ÜTLEME, et ma tahaksin teile rääkida sellise loo, et ükskord Kardo tõi mulle kohvi voodisse, tegi mulle massaaži ja muudkui paitas mu pead ja oli väga hell, siis ma juba peaaegu olin tagasi võtmas oma sõnu, et mehed selliseid asju ainult siis teevad, kui tahavad püksi ronida. “Tead Kardo, ma pean vist vabandama nende kordade eest, kus ma olen sind süüdistanud, et sa ainult selle pärast massaaži teed, et midagi saada. Äkki sa tõesti teinekord lihtsalt niisama tahad hea mees olla, mitte pole vaid kepi peal väljas,” kiitsin ma teda. “Misasja, muidugi mitte. Ma ju tean, et sa alles sünnitasid ja selliseid asju ei tehta nii kiiresti,” vaatas ta hellalt mulle silma sisse ja masseeris mu jalgu. “Aga ***** võid ju ikka imeda?” lisas ta ääretult lootusrikkalt.
Aga loomulikult ma sellist lugu ei räägi. See vist oleks väljaspool piire ja nii.
Üldse see lõhestunud olemine on igapäevane struggle. Tahaks ühest küljest olla see kasitud ja sätitud ema, kes lausa särab ja kolme nädalaga 12 kilo alla võttis (mhm, võtsin jaa), aga samas tahaks, et poleks rõve kirjutada, et ma eile tund aega mõtlesin, et mis kuradi hais üle maja levib, enne kui ma sain aru, et ma ise haisen. Täpsemalt haises mu imetamisrinnakas, kuhu oli piim to the max hapuks läinud ja lehkas nagu laip.
Tahaks ühest küljest öelda, et ma armastan iga sekundit beebiga koos olles ja üldse oma perega aega veetes ja teineteisele olemas olemisest, aga teisest küljest tahaks tunnistada, et ma ei jõua ära oodata, millal ma saan võtta need paar tundi, minna kodust välja, lüüa ennast üles, juua pokaalike veini ja süüa kuskil sõbrannaga steiki. Kui veel ÜDINI aus olla, siis ma kujutaksin veel ette, kuidas ma teeksin karges talvekülmas sinna veini kõrvale ühe suitsu kah, aga kui ma selle veini värgi kindlasti kunagi ära teen, siis seda suitsuvärki ma küll teha ei taha. Huvitav ainult, millal see ISU üle läheb…
Vot. Ma ei teagi, mida ma tegelikult öelda tahtsin. Vist seda, et ma olen midagi muud ka veel, kui see piimane ja rääbakas emme-Mallu, kes mulle peeglist vastu vaatab. Kuskil sügaval-sügaval-sügaval olen ma veel midagi muud ka. Lõpetuseks väike meenus sellest ajast, kus ma veel nalja tegin ja pulli peal väljas olin 😀
Oh teate, ma kohe räägin siia lõppu ühe loo ka, minevikust. Sest oleviku-Mallul selliseid jutte pole, aga ma olen nii ammu mõelnud, et see oleks üli haige stoori, mida teiega jagada, aga ma pole kunagi enne tihanud seda teha. Nüüd ma olen niii ninnu-nännu armastuse mullis, et võin vahepeal selliseid lugusid ka rääkida lubada endale, eks?
Igatahes, ammustel aegadel käisin ma sõbrannadega klubis. Ma ei mäleta isegi ausalt, millal see oli, aga no ma olin siis juba Mallukas. Võiks eeldada, et ma siis avalikes kohtades ennast seda rohkem kontrollisin ja taltsutasin, aga selle asemel olin ma pintslisse pannud omajagu veini ja siis veel muid jooke, mida ma isegi enam ei mäleta. Ja selle tulemusel otsustasin ma klubist lahkuda ja koju tulla, sest noh, jalad enam ei kandnud. Ja kohe nii halvasti kandsid, et ma klubi ees otsustasin jalga puhata ja Kardole helistada. Jalga puhkasin ma siis otseloomulikult selili maas, klubi ukse ees. Oligi mina siis telefoni otsas seal maas lääbakil, kui minu juurde astusid kaks politseinikuonu, kes ütlesid, et pole tegelikult okei klubi ees magada. Mina raiusin neile nagu rauda, et ma ju ei MAGA, ma puhkan jalga (ja võib-olla natukene silma) ja olin üldse kraaklemise meeleolus, kuni nad hakkasid omavahel arutama, et tea, kas peaks selle eide kainerisse vedama või mitte.
Ja siis! Ja siis ilmus taevane haldjas, võõra neiu näol, kes hüüatas: “Mallu! Siin sa oled! Meie takso ootab!”. Kraapis mu püsti, lubas politseionudele, et viib mu koju ja jalutaski minuga rahumeeli minema. Selgus, et ta olla mu blogilugeja ja ta lihtsalt nägi mind seal hädas, ning päästis mu!!!! Ma pole siiani teda tänada saanud, sest noh, ma ei julenud seda toona blogisse kirjutada, sest no arvata on, mis kommentaarid siis tulnud oleks 😀 Nüüd oli see aga “sada aastat tagasi” ja pole vast hullu, kui ma tänan siiralt seda võõrast neidu, kes austet Malluka kainerist päästis ja lisaks mulle veel mäkis burksi ja taksosse kaasa ostis! Minu südamlikeimad tänud sulle! Muuseas, selle burksi ta ostis mulle selle pärast, et ma hakkasin nutma ja ütlesin, et mu kõht on nii tühi 😀
Ütleme nii, et õnneks klubivend ma ei ole edaspidi olnud ja ega ma tegelikult siis ka ei olnud. Ma olen rohkem vein+resto tüüp, kui viinakoksid ja klubi, aga noh, tegijal juhtub 😀
59 kommentaari
On mida lapselastele ikka rääkida! Memuaarid, mida avaldada (veel) ei julge kirjuta sukasäärde, muidu võivad veel meelest minna. Ja õnneks lapsed kasvavad suureks, saad ikka pulli ka veel teha, muidu läheb blogi igavaks ja imelikult häppiks ja roosamannaks ära jah 😛
Ma arvan, et iga negatiivse kommentaatori kohta on vähemalt 100 inimest nagu mina, kes elus ühtegi kommentaari kirjutanud ei ole (ja seda ilmselt edaspidi teha ei viitsi ka sest ma olen lihtsalt nii mugav 😀 ja lihtsalt mõnuga egoistlikult tarbin sisu tagasideks vaevumata) aga kes iga kord uusi sissekandeid lugedes mõnusalt muhelevad ja arvavad, et küll on ikka hea, et Sa oma elust nii ausalt ja vabalt kirjutad!
Ehk et positiivsust on alati rohkem, lihtsalt seda väljendatakse harvem. Nii et ära lase mingil paaril sapisel märkusel või kibestunud inimesel hinge pugeda. Muide, ma pole kunagi varem üldse mingit blogi jälginud aga nende emadusteemadega seoses leidsin Sinu blogi ja nüüd jälgin iga päev sest endale see hetkel huvitav teema. Ega ei saagi ju kogu aeg kirjutada nii, et kõigile huvitav oleks – praegu on Sinu publikuks kõik emadushuvilised (praegused või tulevased, seega enamik naisi peaks siiski huvituma), võibolla 10 aasta pärast kasvatad porgandeid ja siis loevad aiandushuvilised. Elu ongi pidev eneseareng. Usun, et enamik Su lugejaid areneb koos Sinuga või on vähemalt piisavalt avara silmaringiga mõistmaks, et elu on mitmekesine.
Nii et tea, et mina (ja ilmselt veel terve ports inimesi) siin vahepeal muigame ja muheleme heakskiitvalt kaasa edasi ja kommentaare kirjutada ei viitsi, aga häid mõtteid saadan teie perele ikka iga kord kui loen ja tuleb tunnistada, et need nunnud beebinduse sissekanded ja videod on teinekord pisaragi silma toonud. Aitäh Sulle ja keep up the good work!
Plus 1 ☺
Meenusid enda naljakad seigad klubi ees ja taga 😀 AHAHAHAA , nüüd vaidlen samuti kolmesega ja muudkui tissitan beebit.
Kammmooon, see oleks imelik, kui sa oleks samasugune nagu 10 aastat tagasi, inimesed ja elud nende ümber muutuvadki. Sinul on praegu kaks imearmast veidi roosamannast tütart ja see on normaalne, et sa nendest räägid, sest sa oled suure osa oma elu nendest ümbritsetud ju! Aga samas on just lahe, et sa räägid vahel ka mõne seiga oma elust, mis pakkus sulle nalja ja võib-olla piinlikkust, see on minu arust väga tuus. See teebki sinust meie lemmiku. Sa oled täiesti suurepärane, ära üldse muretse. Mitte keegi ei ole tegelikult ideaalne, sina lihtsalt julged seda näidata ja ei põe üldse.
Ma loen ja naeran, mitte halva pärast. Aga kogu see jutt on nii hea ja naljakas. Nii eluline ?
Haha appi kui hea 😀 😀 Nii see massaažijutt kui ka klubikild 😀 Sellepärast sa mulle nii väga meeldidki, et räägid selliseid asju ja veel nii mõnusas võtmes alati 😀
Väga hea! Just seetõttu sa oledki kõige populaarsem blogija Eestis, et (igavaid) titeteemasid tasakaalustavad sellised jutud.
Lugesin oma mehele ka selle massaaži värgi ette öeldes “täpselt nagu sina”.. Tema kuulas ära ja ütles, mis täpselt nagu mina? Täpselt nagu mees :D. Hea äratundmisrõõm!! 😀
Ma just käisin oma kolmekuuse kõrvalt väljas… Mind pidi veenma, et ma rummi jooks ja telefoni ei passiks..ja üldse oli selline tunne nagu kõva pattu teeks. Muidugi sain kõvasti kommentaare a la mismõttes sa väljas oled? Kes lapsega siis on? Omg ma ei saand aasta otsa poodigi minna ja et miks tissid peol on…Tegi tuju pahaks küll. Ainuke positiivne kommentaar oli, et sa küll ei näe välja, nagu oleks lapse saand.AGA mu abikaasa oli kodus titaga, rinda ma ei anna (ei viitsi ammu seletada, et miks) Ja tegelikult oli see mu esimene kord end tuulutada. Ära oli 3h mitte varahommikuni.. Igatahes päris saaast kuidas materdatakse. Ja kodus olen pm ema Theresa.. Hääl lapsele laulmisest kähe, päevad mööduvad nagu ühel eeskujulikul mamslil ikka. Ja ütlemata õnnelik olen oma lapsekese üle. 🙂
Väga hea lugemine! Ma ka just mõtlesin, et ära päris ennast sinna mannavahu sisse ära kaota :). Sa oled just lahe sellepärast, et sa oled selline, nagu sa oled. Ära harju ära, et kui ainult beebidest ja roosamannast kirjutad, siis heitijad ei võta sõna, sest sinu muud jutud ja mõtted on just need, mis vee mõnusalt lainetama löövad. Ja tegelt, kui sellistel piiripealsetel lugudel neid irisejaid/heitijaid üldse ei oleks, siis ei tuleks v-o ka nende lugude/ütlemiste/mõtete teravus välja 🙂
ei noh, ma sõin oma võileiba parasjagu selle piim-läks-rinnakas-hapuks jutu ajal 😀 a pole hullu, korra imelikult neelatasin ja siis sõin ja lugesin edasi 😀 ma ei kaeba, sest ma ju tean, mida selles blogis leida saab 😀 ja ma olen enam kui rahul! (aga mulle meeldib ka sinu roosa-manna jutt väga 🙂
See kirjutis pani mind mõtlema, et miks ometi emad end mingis kompleksis tunnevad? Võibolla on nüüd tõesti asi selles, et olen lastetu aga loogiliselt võttes – kui inimene saab lapse kas siis ülejäänud maailm eeldab, et naise iseloom tõuseb pärast sünnitust püsti ja jalutab minema või. Miks ei peaks see ema olema sama inimene kes ta enne laste saamist oli. Ja huvitaval kombel olen kuulud inimesi rääkimas “Mul nii lahe vanaema käib ringi ja teeb pulli, ei istu kodus sokikudumise ja dormeo seljatoestusega.” Aga kuidas peaks inimene olema 60+ ja endiselt “fun”, kui sotsiaalselt aksepteeritav on vahepeal oma iseloom sügavkülma ootele jätta.
Ehk siis peace! Ja ärgem me kõik oma Iselooma kaotsi laskem.
Appi, mulle nii meeldib su kommentaar!* Nõus, nõus nõus
*väga hästi kirjutatud ka!
Tõesti nii hea tähelepanek! 😀
Mina isklikult naudiks seda blogi kõige rohkem siis, kui kirjutaksid jumala ausalt oma igapäevaelust. Justnimelt see, et imetamisrinnakad haisevad ja kuidas tahaks veini juua jne. Olles pool aastat tagasi ise emaks saanud, siis on see kõik nii tuttav.
Kui sa kirjutaksid pidevalt ninnu-nännu juttu, siis sellega tekibki inimestel vale arusaam emadusest( kõik emmed on ju nii säravad ja võtavad kaalust kiiresti alla jne jne.) Mina tahaksin lugeda asjadest nii, nagu need tegelikult on
No aga tegelikult ka on ninnu nännu nagu ka. Jah, veini tahaks, aga samas looteasendis selle järele ei nuta ja piimahaisust pole kah iga päev tolku kirjutada 😀 same shit, different day!
Rõõm on lugeda su postitusi just selleparast, et need on nii humoorikad ja ausad. Olen vist ainult mõned kuud su blogi jälginud aga köitis see mind kohe kui korra süvenesin.
Ahh, ja need klubiseigad? Ma enne beebit olin selline peoloom, nigu oleks just puurist välja lastud. Kahetsen vähest aga jagan siiski vaid valitud seltskonnaga sest mul ka tekkinud see alaväärsuskompleks nimega “aga ma olen ju nüüd ema “?.
See on vist iga ema alaväärsuskompleks 😀
beebi roosa-manna-idüllilugude vahele oli see nagu kirss tprdil 😀 tänks!
Mõnikord ikka võib 😀
Ei-noh, Mallu, sa oled ikka üks frukt. 😀 Naersin suure häälega, kui lugesin. Eriti seda “jalga ja silma puhkamise” osa. Minuvanuses pole see vist kuigi pedagoogiline soovitus, aga jää just selliseks, ehedaks blogijaks, nagu oled. 😉
No kelleks muuks mul ikka jääda 😀
Hahaha, hea inimene oled! Ei päriselt, mulle meeldib su ehedus ja siirus, et sa oled nõus meiega ka oma argielu mitte nii kauneid telgitaguseid paotama. Paljud blogijad sellised ei ole, aga see just meeldibki sinu juures, et sa oled nagu üks omade seast, kel pole täiuslik elu ja kes elab ka omamoodi, nii hästi või halvasti kui ta seda oskab.
No misasja, mis siin kaunist pole siis 😀 Elu nagu elu ikka 😀
Sinu puhul meeldibki mulle see, et sa kirjutad just nii nagu ongi. Kõige piinlikeimast seikadest, kõige kohutavamatest kogemustest, naljakatest juhtumitest, täiesti tõsistel teemadel. Sellest mis meeldib/ei meeldi. Oma elust just sellisena nagu ta on. Päevi kus tahaks pead vastu seina taguda ning järgmisel päeval ongi elu nagu lill. Saan aru, et on olukordi, kus ehk ei oleks pidanud kõike blogima, aga see teebki sellest sinu. Julged olla see kes oled. No mida on põdeda, kui kirjutad, et hargivahe muredest või voodirõõmudest, sest neid on meil ju kõigil. Lihtsalt hammaste vahele võetakse need, kes seda avalikult teha julgevad. Kõige suuremad pihku itsitajad ja kritiseerijad elavad ja kogevad ehk samasuguseid situatsioone, aga nemad ei julge sellest avalikult rääkida. Ega ei peagi, aga seepärast ei pea teistele ka pahasti ütlema.
Tead, hea on vahepeal lugeda selliseid kirjutisi, kus öeldaksegi, et ei ole see kõik nii ilus nagu ehk välja paistab. Sest olen ka mina üks nendest, kes loeb ja mõtleb, et küll on sul kõik hästi. Beebi on super, mees on super, oled oma eluga rahul. Kõik tundub siin teisel pool ekraani väga hea eluga (seda ta kindlasti ongi). Aga hea on teada, et sul on ka päevi, kus kõik ei tundugi ja polegi nii kena. Mitte paha pärast, aga see on umbes selline tunne, kui vaatad FB, et no on ikka ilus naine. Iga päev ilmub järjest ilusamaid pilte ja, et kuidas ta jõuab ennast kogu aeg sättida või ongi ta lihtsalt ilus inimene. Ja kui “päris elus” kokku juhtud, siis ei tunne seda inimest äragi. Mõistan, et see kõik on vaid fassaad ja meil kõigil on tegelikult mitu poolt. Oh, ei teagi kuhu selle jutuga jõuda tahtsin, aga siiani ma sain 🙂
Nõustun sinuga 😀
Noh, ma ei saaks öelda, et mul midagi jube halvasti ka oleks, aga räme haisev tont võin ma küll vahepeal olla 😀
Mina loengi sellepärast su blogi et sa ei ilusta asju vaid räägid nii nagu on 🙂 vahva perekond olete ?
Hehee. Tore lugemine ????
Üle tüki aja mõnus ja naljakas lugemine ?
Tead,mina just ootaksin selliseid otsekoheseid seiku-nagu see massaaz,Kardo jne 😀 it’s real life inimesed ja see ongi see, mis lugemisel köidab 😀 Inimesed,kes seda ei talu,tunduvad sellisena nagu nad oleks ise sellest ilma 🙂 ja isegi kui sa kirjutad vahest millestki sellisest,mis tekitab teistes negatiivseid mõtteid,siis mida kuradit nad siia tagasi ronivad?? See on see kuradi eestlase kadedus.. ja ei osata kuidagi leppida sellega,et kurat sul ongi nii lahedad lapsed ja veel lahedam mees 😉 ja sa ise oled veel sitaks lahedam 😀
Mina ootaks ka just selliseid seiku 😀 ausalt palju põnevam kohe ja kutsub tagasi kommentaare ka üle kaema ja kaasa rääkima! 😀 Nii et Mallu – palun veel 😀
mul õnneks selliseid seiku pole, kus mind väga tihti kainerisse keegi lohistada tahaks, see oli ainuke kord 😀
Ma pigem mõtlesin natuke teist seika… 😀 heheee 😀
Nii hea! 🙂 ainus blogija keda pidevalt jälgin oledki Sina Mallu! 🙂 vahest harva ka vilksamisi mõnda ilublogijat, kuid ja Sulle truu! ? Ja no see tänane postitus oli ka nii vahva. Ütleme nii, et meil kõigil on kohe kindlasti mõni huvitav pidu vms seljataga enne lapsi, mul ka neid nüüdki emana ette tulnud. ? ?Aga no kordades leebem kui nö. “Nooruses” ?
Ohhhh, i love you Mallu ❤
Selle ägeda loo tõttu veelgi enam ?
Nii mônus ( ja kohati tuttav ?) lugemine. Ma siiralt loodan, et saate kolmanda lapse ( või kolmikud!) ka kunagi tulevikus ja siis muutuvad need jutud ja toimetused veel lahedamaks ?
Ma arvan, et sulle pole viimasel ajal heiti tulnud sellepärast,et need suured heitijad lihtsalt ei viitsi neid titejutte lugeda 😀 nii et hea viis, kuidas neist lahti saada: rääkida ainult lastest
No vot nüüd neile lopsu, selline mahlane tükk siia titejutuvahele 😀
?? See ***** imemine on niii tuttav jutt?. Ja ausalt öeldes isutas mind Mohijto raseduse algusest imetamise lõpuni. Sain alkovaba, kuid asi seegi.
+1 minul oli sama moodi! ?
Meil ka see jutt -.- 😀
Haaahhh ;D ;D Nii hea..::D Ega jah nalja pole peale sünnitust selle massaaziga 😀 kohe selge,milles küsimus 😀
Nii mõnus lugeda! Tunnen ennast ära ✋
Praegu laps juba 1,5 kuid kõik nii värskelt meeles! Plus mees samasugune ???
Selle masseerimisega on vist kõik mehed ühtemoodi 😀 Jumala eest midagi niisama ei saa! 😀 😀 😀
Jumal tänatud, et mulle massaaž ei meeldi :D.
😀 😀 😀
Kuidas saaab MITTE massaaž meeldida :D?
Mulle küll meeldib aga mees ei viitsi teha ning kui talle endale teha ss nurrub nagu kassipoeg 😀
VÄGA lõbus lugemine õhtusse xD !!! Sellepärast mulle meeldibki Sinu blogi lugeda 😀 – aus, naljakas, otsekohene.
?nii hea…. ?
Omg ??? meil masseerimisega täpselt sama teema, ega niisama ei saa midagi siin ilmas ???
Ongi noh, terve massaaži aja sa lihtsalt TEAD, et ega see nii ei lõppe, et saad lõõgastatuna sõba silmale lasta, oh ei 😀
Hahhaa! Ülihea lugu. Mul on ka nats hirm selliseid asju nüüd rääkida. Nagu emad ei tohiks. Isegi mitte minevikus. Aga pulli peab saama. Ja vahel on vaja end välja elada. Nüüd ütleb mõni kindlasti selle peale, et selleks ei ole ju vaja alkoholi. Aga inimesed on erinevad ja fuck it, ma armastan punast veini sama palju kui enne lapse saamist. Kas ei tohiks?
No tegelikult on vast enamustel selliseid lugusid rääkida, ma tahaks vähemalt uskuda. Teised lihtsalt viisakalt ei räägi 😀
Kõigil pole lihtsalt blogi, kus selliseid seiku jagada :D. Aga usun, et need kellel pole selliseid lugusid jagada, ongi need sinu kibestunud lugejad, kes siia nina kirtsutama ja kommenteerima tulevad.
????????????????????
elu… 😀