Sain nii kurva kirja, mis mind tõesti siiralt mõtlema pani. Kui õhtul Kardo koju tuleb, siis küsin tema mõtteid ka, aga nii kauaks, ehk on mõni lugeja samas olukorras olnud ja oskaks nõu anda? Või jagada oma kogemusi, kellele sama moodi olnud on. Sest teinkord aitab vähemalt teadmine, et inimene ei ole oma murega üksi. Mina kahjuks kaasa rääkida ei oska, sest beebi enamasti öösiti magab ja kui ma tõesti enam ei jõua, siis annangi lapse Kardole ja magan. Mulle tundub nagu loogiline, et mees aitab – see on ju tema laps ka. Ja samas tõesti, ma ei taha väga ise Kardot segada, kui tal järgmine päev tööle minek, aga no lõputult ise ka ei kannata, mina olen ju ka inimene. Oeh, panen kirja teilegi lugemiseks (üsna muutmata kujul):
Tere, kirjutan sulle, et tulevasi isasid ja abikaasaid aidata. Mingil määral ka naisi ja emasid. Minu esimene laps oli samasugune nagu sinul- sõi ja magas päeval ja öösel magas pikka und ärkamata kordagi. Nüüd sündis meil teine laps ja tundub , et saan kõik 3 kordselt tagasi. Minu kirja märksõnad – Ma. Olen. Väsinud .
Meie uus beebi on otsustanud, et ta magab ainult päeval…. Eranditult päeval ja üleval teda hoida ei saa. Ta jääb lihtsalt kohe uuesti magama , ükskõik mis komejanti ma talle ei teeks, või hakkab meeleheitlikult nutma kuna öö oli magamata. Ja nii siis tervelt 2 kuud juba trambin mina iga öö beebi käes mööda maja ringi hommikuni välja.
Sa nüüdseks kindlasti mõtled, et hakkan kirjutama, et mu beebi on paha ja ärge saage lapsi jne. Ei see ei ole selline kiri….Ma armastan oma lapsi üle kõige ja beebi ei ole selles süüdi, et ma tema ööd ja päeva paika ei saa. Aga ma lihtsalt ei jaksa enam. Füüsiliselt. Ma kaalun nüüd juba vähem kui enne rasedust, mu käed, selg, õlad ja randmed valutavad lapse öö läbi süles kõigutamisest. Mu sõrmed surevad välja pidevalt ja isegi tassi või telefoni hoides tunne, et pillan kohe maha. Mul käib pea pidevalt ringi ja peale magamata ööd tunnen päeval ennast nagu purjus inimene – ma ei saa kohati hommikuks mitte midagi enam maailmast aru. kus ma olen? Mida ma tegema pean? Mis päev on ?
Kindlasti mõtled miks ma päeval ei maga koos lapsega. Sest ma ei jõua. Mul on ju teine veel. Teen süüa, koristan, viin ja toon suuremat last, õpin temaga jne. Nüüd jõuame siis sinna, kas sa oled üksi, ei mees on ka aga ta kehitab õlgu ja küsib et mis tema saab, ta peab tööl käima ja magama öösel. Aga minu jõud on otsas. See, et ta käib ja teeb, mis ta tahab siis kui tahab ja magab kui tahab, on sama hea praegu kui nälgiva kodutu ees hakata sööma . Me tahtsime koos last ja koos peaks ju pingutama ja üksteist toetama ja aitama. Aga praegu ma tunnen, et olen täiesti üksi. Sünnitasin lapse ainult endale ja olen nii vihane. Mitte beebi peale, vaid mehe. Mingit abi mul ei ole ja nüüd on asi jõudnud selleni, et kahtlen sügavalt, kas ma tahan enam temaga koos olla.
Aga tõesti olla praktiliselt magamata ja kuulata, kuidas keegi voodis norskab, tundub nüüd juba mõnitamisena. Me enam isegi ei räägi, sest lähme muidu tülli ja enamus ajast kogu suhe seisneb hommikul ja õhtul mõnekümneks minutiks ühes ruumis viibimises. Ma ei tunne enam MITTE MIDAGI peale selle et olen lihtsalt nii pahane ja solvunud. Ma tean et meist ei ole enam midagi alles. Ma ei saa olla koos kellegagi, kes ei näe midagi peale enda vajaduste ja tahmiste.’
Sellepärast tahan paluda mehi, aidake oma naisi ja toetage, enne kui on hilja , pärast ei tee seda enam miski heaks. Mina olen enda omale ammu sellest kõigest rääkinud aga tulutult ja ka hetkel kui ma kirjutan kuulen kuidas tema norskab ja ise kõnnin laps süles ringi, lootes et ehk mu keha ja käed kannatavad välja ühe öö veel….
Nii kahju on kohe lugeda, et hea meelega kutsuks kirja kirjutaja üheks ööks endale külla ja kantseldaks ise seda titte. Emmele annaks aga ööseks kõrvatropid kõrva 😀
106 kommentaari
Oh, peaaegu nagu minu igapäeva elu. Meil laps 6-kuune ja mees pole ühtegi ööd üles ärganud, kui laps vajab kussutamist, laps küll magab öösl hästi aga vahetevahel ikka on öid kus ta on 2-3.5h ikka üleval, mees kehitab õlgu, ja norskab edasi.
Mina pean KÕIKE tegema, koristama, süüa tegema, last vaatama, poes käima jnejnejne. Kui ma talle julgen öelda, palun vaata last siis saan sellise nähvava pilgu vastu, umbes, et “ise ei oska vaadata vä?”.. Ja kui ma ei JÕUA koristada ega süüa teha, sest paratamatult on laps selline, kes kohati ei lase miskit teha, siis saan sõimata, et ma midagi ei tee.. Aga kui palun abi koristamisel, ütleb ta, et tema ei viitsi. Ta ei tee mitte midagi kodus.
Alati leiab ta vabanduse, et tema käib tööl. Alati kui meil on tüli, on tema argumendiks: “Mina käin tööl, sina passida koguaeg kodus ja suuda koristadagi”..No umbes nii.
Tuleb vahetevahel kell 23 töölt, ma magan juba see aeg, ja teen söögi enne 7 ära juba, sest laps läheb ka 7-9 ajal magama, ei sobi ka see, ma pean üleval passima!
Nädalavahetustel midagi ei tee, passib teleka ees vaid.
Kui ma tahan arvutis olla, et sõpradega suhelda, ta keelab! Näiteks kui laps magab – ma ei tohi! Keelab.. Süüdistab ja arvab, et ma petan teda ja midaiganes veel. Kontrollib.
Olen tahtnud teda mitmeid kordi maha jätta, siis ähvardab, et võtab lase mult ära. Tema vanemad ütlesid ka, et ma EI SAA nende poega maha jätta, sest meil laps.
Nüüd aga asjad seal maal, kus ütlesin mehele, et tahangi vaba olla! Ma ei ole ori. Andke andeks, ei ole. Tahan olla kahekesi oma lapsega ja kunagi vb kohtan head meest.. vb..kunagi:)
Kurb lugeda 🙁 aga ära võtta mees küll last ei saa 🙂
Meie peres on vastupidi. Mina käin tööl ja mees on 3 lapsega (noorim 10 kuune). Ja ma saan aru töötavatest isadest kes öösiti magada tahavad. Minul on nt väga kurnav ja vastutusrikas töö. Ma olen nagu sidrun kui koju jõuan õhtul. Ja ma reaalselt ei tegelegi öösiti lapsega. Samas ei jäta ma ka meest oma mures üksi. Lasen tal nt nv magada nii kaua kui ta soovib. See on minu ja laste kvaliteetaeg mida me nädala sees ei leia. Kõik sellised jutud oli meil enne rasedust juba läbi räägitud. Laps on planeeritud ja mõlemad vanemad peavad leidma aja, et teist vanemat toetada ja aidata. Ütlen ka selle ära, et paljudel peredel on tugivõrgustik. Meil see puudub. Pole ka sõpruskonda kes aitaks. Peamegi kõike omavahel arutama ja leidma omakeskis need ressursid millega meie lapsed terveteks ja täisväärtuslikeks inimesteks kasvatada. Seetõttu ütlen ka mina, et enne kui hakata pere ja lapsi looma siis palun tõsiselt tutvuda inimesega kellega seda tegema hakata.
Absoluutselt nõustun, Katz, su teksti viimase lõiguga. Muu tekstiga muidugi samamoodi. Tundub, et paljudel juhtudel on probleem selles, et lapsed on saadud inimesega,keda väga hästi ei teata. Pole koos oldud keerulistes olukordades, pole olnud ühist vastutust, pole nähtud oma kaaslast mugavuselemendist väljas. Siis tulevad lapsed ja ollakse üllatunud, et kõik polegi samamoodi. Ja isegi siis kui tead oma kaaslast väga hästi, võib ka siis tulla ette üllatusi..kuid kindlasti mitte nii drastilisi. Usaldus teenitakse ajaga ja ma ei usu, et kaks kuud pärast tutvust oleks reaalne luua pere ja loota, et kõik kindlasti hästi läheb..On muidugi ka erandeid. Ja te olete väga tublid, et selline süsteem toimib :)) Näitab väga hästi, et ei pea olema see tavapärane peremudel, kus naine kodus ja mees tööl, saab muudmoodi ka.
Aa, ja minu mees ütleb ka: ma pole selgeltnägija. Muidugi tuleb rääkida asjadest vahetult, mitte vihjavalt.
Appi, see teema ajab mind niii endast välja! Meil on mehega jaotatud nii, et üks päev töötan mina ja neli tema. Newsflash to all assholes: tööpäev on PALJU kergem. Mitte,et lastega olemine mulle vähem meeldiks, vaid füüsiliselt on pärast magamata ööd palju kergem istuda kohvitassiga kontorilaua taga või koosolekuringis kui joosta kahe krati ümber. Seega see “Mina pean ju jaksama tööd teha”,kui tegemist pole reaalselt raske füüsilise tööga,mis oleks füüsiliselt võrdväärne lastega rassimisega, ja selliseid töid-tööpäevi on vähe, siis.. Aa, ja kui asi on töös,siis mis on vabandus mitte võtta kaks nädalavahetuse ööd täielikult enda peale? Mitte iialgi ma ei tolereeriks sellist suhtumist paarisuhtes. Need mehed on jobud ja “jobudega ei jooda”.
Mina soovitaks panna kirja iga päev PUUDU jäänud unetunnid. Kui normaalne on 7h und ja naine magab 4h ööpäevas, siis nädala lõpuks koguneb 7×3=21 magamata tundi. See on siis sama mis pidutseda reede õhtust esmaspäeva hommikuni kordagi magamata ( kolm ööd). Kas mees saab siis aru? Kui mitte, siis küsida, kas ta kujutab ette elu kahe lapse hooldajana kui ema on hullumajas. Ma tupeeriks endale hullusoengu pähe. Ei koristaks, jätaks kõik laagrisse, a la sitased mähkmed põrandal ja siis käsiks kiirabi mehel kutsuda, et sul väga halb ja enekamõtted… siis ta saab aru, et ka temal on beebi.
Tere Mariann! Kui võimalik, siis palun jaga.
Üldjuhul ma ei küsi midagi aga siit tuleb abipalve Teile,kes saavad kasvõi natuke aidata:
Paljud on juba kursis sellega kuidas 27-aastane mees kägistas oma 28-aastase naise surnuks Pieksämäellä 7.11,kellest jäi maha väike 6-aastane poeg, siis mul oleks Teile kõigile väga suur palve:
Palun aidake selle naise vanemaid,et viia naise surnukeha Eestisse. See maksab väga palju ühe kehvas majanduslikus seisus perekonna jaoks. Pluss selle juurde kuulub ka matusetalitlus. Soomest Eesti viimine on 1200.- aga ülejäänud läheks matusetalitluse tarbeks. Raha läheks tema õe kontole Eike Raudik ja märksõna ELGE EE682200001100959445
Mina, kõik ta sõbrad ja lähedased tänavad südamest- iga sent loeb!
Mingis mõttes tekitab selle kirja ja järgnevate kommentaaride lugemine kergendust. FB beebigruppides ja ka tänavatel, mänguväljakutel ringivaadates tundub, et kõigil teistel emadel ja peredel on nagu kõik paigas ja pereelu liigub harmooniliselt. Tegelikult on need sellised teemad, mida tihti peale keegi oma nime alt avalikult rääkida ei soovi ja jäetaksegi mulje, et beebi kasvatamine kulgeb ideaalselt ja jätkub aega kõigi pereliikmete ja iseenda nautimiseks, sest tunnistamine, et mul on raske, on tihti nagutunnistamine, et olen emana läbikukkunud.
Minul on praeguseks 1a3k tütar. Kui me lõpuks haiglast koju saime (meid hoiti haiglas 5 päeva negatiivse kaaluiibe tõttu ning meil ei olnud suure beebibuumi tõttu võimalik isegi perepalatit saada), olin ma juba kogu sellest haiglas olemisest nii väsinud. Järelejäänud isapuhkuse päevad jätkusid meil igapäevase tülitsemisena. Uue elukorraldusega harjumine paneb inimesi tihtipeale pinge alla. Tundsin, kuidas ma olen kogu selles uues olukorras üksi ja et mees kasutabki seda isapuhkust puhkusena. Minu viimne kui närvirakk plahvatas hetkel, kui mees ütles mulle, et ta vajab aega, et selle uue olukorraga harjuda. Kas keegi mulle andis võimaluse harjuda? Mind pandi lihtsalt fakti ette hetkest, mil laps mu rinnale asetati.
Esimesest elupäevast saati on meie tütar olnud kohutav magaja. Alguses ei olnud hullu. Tundus, et emadus on selline võimas asi, et isegi kui oled 4-5 tundi magada saanud, siis ei anna see päeval tunda. Hiljem sain aru, et see kõik koguneb ja ühel hetkel sajab suure sahmakana kaela.
Olen alati olnud väga altruistlik inimene ja teised endast ettepoole asetanud. Nii ka oma mehega olin seda meelt, et kuna ta käib tööl ja peab meie pere eest finantsilises mõttes hoolitsema, siis tal on suurem õigus puhata. Vaatamata sellele, et minu “tööpäevad” kestavad 24h ja 7 päeva nädalas, vastukaaluks tema 8h päevadele. Ma ei ütle, et ta üldse ei aidanud. Ilmselt oli mul sel hetkel lihtsalt seda abi rohkem vaja. Temal muidugi oli ka nagu mingis mõttes selle lapse sünniga missioon tõestada sõpradele ja iseendale, et lapsesünd ei muuda isiklikus elus mitte midagi. Nii elas ta samal ajal ka väga aktiivset sotsiaalelu, olles lisaks tööajale kodust eemal ka tihti 2-3 õhtut nädalas. Ja nii ma olin tihti üksi. Kummagi meie vanemad/sugulased elavad ka teistes linnades, mistõttu ei olnud mitte kellegi abile loota.
Meie tütar on olnud sünnist saati halb magaja ja see kestab siiani. Olgugi, et paljud võivad öelda, et olen läinud lihtsama vastupanu teed, aga mingi hetk otsustasin, et meie laps võib kaisus magada, kui see on vajalik. Nii ta siis enamus ajast meie kaisus magabki, sest see tähendab meie mõlema jaoks oluliselt paremat und. Oma voodis ei ole ta sünnist saati olnud nõus magama ja me oleme näinud sellega tõsist vaeva ja läbinud oma peas igasugused mõtteid. Lõpuks tegin ma enda jaoks selgeks, et iga laps on erinev ja ma ei kavatse oma last raamatus näpuga järge pidades üles kasvatada, vaid tuginen oma sisetundele. Sealjuures olgu öeldud, et olen lugenud palju teaduslikke artikleid oma otsustele kaasa aitamisel. Kõige olulisem on, et laps saaks end uues maailmas turvaliselt tunda! Minu uskumus on, et kunagi ei saa lapsele pakkuda liiga palju armastust ja lähedust. Eelkõige lapse esimesel eluaastal.
Kõik need asjad kogunesid, kuni mingil hetkel ma sain aru, et minuga ei ole kõik enam päris korras. Tihti “jooksin” hilisõhtuti kodust minema, kui jälle lapse nuttu kuulsin, jätsin mehe lihtsalt sõnagi lausumata rakkesse, sest tundsin, et ka temal lasub mingisugune vastutus. Sõitsin autoga linnas ringi, istusin parklates ja nutsin. Ma tundsin tihti kahetsust, et olime otsustanud lapse saada, sest tundsin, et ma olen täielikult iseenda kaotanud. Vahel mõtlesin isegi, et ainuke, mis mind ankruna siin elus hoiab on meie tütar, keda ma nii väga armastasin, aga kes kogu elu pea peale oli pööranud. Mul oli sünnitusjärgne depressioon. Käisin psühholoogi ja psühhiaatri juures, hakkasin rahusteid ja antidepressante võtma. Ravimite tõttu otsustasin imetamisest loobuda. Tundsin, kuidas ma olen emana täielikult põrunud. Et ma lihtsalt ei saa hakkama.
Mingi hetk hakkas asi paremaks minema. Ma ei saa öelda, et tunnen praegu, et tulen kõigega vabalt toime. Vahel mänguväljakutel vaatan neid emasid, kes on alati nii sätitud ja korras, endal 3-päevane krunn peas ja eelmise päeva hommikul tehtud meik näos.
Selle kõige juures oleme mehega läbinud tõelise kadalipu. Väga raske on vahel olnud. Aga ma usun, et kõige olulisem on, et mõlemad üksteist armastavad. Nii kaua, kui on armastus alles on kõik mured võidetavad. Mehed ei saagi vist kunagi lõpuni aru, mida lapse saamine tegelikult tähendab ja mida emad kodus kõik läbi teevad. Muidugi kõik mehed ei ole ühesugused. Minu mees on hakanud mind ajaga rohkem toetama ja aitama, kuigi ma tunnen, et ta siiani ei saa minust lõpuni aru, aga tean, et ta armastab mind ja meie tütart väga. Rasketel aegadel tuleb kokku hoida! Tihtipeale on lahkuminek kergema tee valimine. Aga üheskoos raskustele vastu astumine tähendab, et mõlemad osapooled peavad soovima seda teha.
? julm …. nii kurb lugemine ?
Väga kahju.. kas pole kasvõi ajutist abi otsida mõne sugulase-sõbra käest? Ma ei tea..kasvõi söögi tegemisel või kodus koristamisel? Et saaks päeval paar tunnikest koos beebiga põõnata?
Aga muidu minu arvamus on, et peaks siiski lapse isale selgeks tegema, et jah, ta käib küll tööl ja peab öösel puhkama, AGA laps on laps, ja tema laps ka..vajab tegelemist. Nõustun kommentaariga, et ütle kohe otse talle “vaheta mähe” või “hoia nüüd sina tunnike” jne.. Sest muidu sa lihtsalt murdud.. ka sünnitusjärgne deprekas on kerge tulema (kui juba midagi taolist pole..).
Õnneks on mul unistuste mees, kes oli kohe peale beebi sündi minuga kui võrdne lapsevanem. Ta teeb koguaeg kõik, mis võimalik- tegeleb lapsega, käib temaga vahepeal kahekesi kuskil, vankriga väljas jalutamas on ta koguaeg käinud niimoodi ise ja mina saan jääda omi asju tegema. Töölt tulles ta alati tegeleb lapsega, õhtuti paneb enamjaolt tema last magama. Rääkimata, et ta koristab, vahetab mähkmeid, paned teda riidesse, vannitab jne…Ta on tõesti tubli. Mina aga tunnen ennast kui läbikukkunud lapsevanem, sest meil on väga raske iseloomuga laps olnud algusest peale. Koguaeg on ta jonninud, nutnud, karjunud, halvasti maganud (magada pole me kumbki saanud üle aasta). Hoolimata sellest, et ma ei ole lapsega üksi on ikkagi väga raske, tunnen, et kõik mõjub ka meie suhtele, kuigi tegelikult on kõik hästi. Kõik see magamatus ja kaootiline elu ei ole minu kaalule ka üldse hästi mõjunud ja see tekitab kõik väga palju stressi.
Kohe üldse ei tahaks, et mu kirjutis õiendavas stiilis õpetamisena kõlaks, aga kui kõlab, siis palun juba ette vabandust.
Esimene ots puudutab mehega rääkimist – ei loe ainult see, mida öelda, vaid kuidas seda teha. Kui senine sõnakasutuses pole asi kohale jõudnud, siis tuleb taktikat muuta. Mehed on väga lihtsad loomad ja ootavad konkreetseid käsklusi, kui nii võib öelda. Mitte naise tundeid sellest, kui väsinud ta on, või tänitamist, kuidas mees üldse ei aita, vaid otseses stiilis “Palun mine vaheta mähkmed ära”, “Tõuse üles ja tegele tund aega lapsega” jne.
Öö ja pärva äravahetamine. Ei saagi eeldada, et kohe ühe päevaga toimuks muutus – aega tuleks varuda kuni nädal. Lihtsalt tulebki vägisi last päeval üleval hoida, lasta tal väikeseid uinakuid teha ja üles ajada, öösel vastukaaluks rahustavalt silitada, magama õpetada (sest beebid seda ise ei oska), ja mitte temaga aktiivselt tegeleda ning mängida.
Arvestades, et selle kirja kirjutaja on juba päris kurnatud, oleks tõesti hea, kui saaks kellegi selleks perioodiks appi. Ma ei julge teise pere eest sõna võtta, aga kas mees saaks puhkust võtta või keegi teine päevaselgi ajal aidata.
Ahahh…et mehed on lihtsad loomad, aga sellest nad aru ei saa, et kui naine kukub kokku väsimusest ja ütleb, et ta on väsinud ning kurnatud siis mehele ei jõua kohale, et äkki võiks ka isaks hakata ja tegeleda lapsega. Sinu jutu järgi tundub, et mehed on pigem algelised ahvi tasemel ohmoonid. Ja sinu jutt kõlab jah nagu mingi nõmeda õiendamisena. Vaevalt et ta nüüd kohe jookseb kui talle öelda otse, et mine vaheta mähkmed ära.
Birx, nii kurb kui see ka ei ole, on ka minu mees tunnistanud, et ta pole selgeltnägija. Ma võin valudes nutta öösiti, sest ei saa magada (lõpurase) aga kui ma talle konkreetselt ei ütle, et mul on valus või halb, pole olukord justkui nii tõsine… Kui ma talle ütlen, et miski vajab tegemist või miski mind häirib, liiguvad asjad tükkmaad kiiremini kui vihjates.. Näiteks vaarun mööda tube ringi, väsinud ja kurnatud..mees ei pane tähele. Ütlen, et ma tõesti ei jõua ja kuidagi halb on täna olla – hoopis teine suhtumine. Ma ei oska seda selgitada aga mehed tõesti on teistsugused. Nad ei pruugi olla tahtlikult tõprad aga nad märkavad asju tihtipeale teistmoodi ja teises valguses..Ärge nüüd arvake, et mees totaalne tõbras on – lihtsalt minupoolsed tähelepanekud.
Näiteks me võime ka mitu päeva vinduda, sest ma ei räägi, milles on probleem ja ketran ja ketran end mitu päeva..räägin aga mingi hetk südamelt kõik ära, asi kohe parem.
Jah, täpselt nii ongi – meestele ei ole mõtet läbi lillede vihjeid teha. Tuleb öelda otse, mitte eeldada. Ja palun ära loe minu kommentaarist välja seda, mida seal pole. Ma pole mehi ahvilaadseteks alandanud. Vastupidi – toon välja fakti, mis aitab meestega kergemini suhelda ja ühist keelt leida. Tahad sa seda või ei, aga mehed ja naised on erinevad.
Ehk siis – kui rääkida, et nii või naa on vaja või siit ja sealt on häda, selmet paluda otse, siis võtabki teine inimene selle teadmiseks, ent sinnapaika see jääb. Ja see kehtib ka mujal – näiteks töises suhtluses. Selle asemel, et öelda: “See kaabel on vaja ära vedada” toimib palju tõhusamalt: “X, palun vea see kaabel ära”. Mõte on ju sama – mingi asi on vaja ära teha. Loeb aga see, kuidas öelda.
“Vaevalt et ta nüüd kohe jookseb kui talle öelda otse, et mine vaheta mähkmed ära.” Eeldamine on kõigi ämbrite ema, ma ütlen. Jajah, ma ei eita – mehed on erinevad. On. Aga kui naine ei proovigi otse paluda, vaid lihtsalt eeldab, et “kas ta siis ei näe, et ma olen juba näost hall ja kas ta siis ise ei tule selle peale, et ma olen väsinud; laps viriseb, kas ta siis tõesti ei saa aru, et mäne on märg”, siis sellega just kaugele ei jõua. Sama on näha ka saadetud kirjast – mehed tahavad konkreetseid juhiseid. “Mida mina teha saan” ei tähenda automaatselt, et abikaasa on mölakas. Naine saabki öelda, mida teha. Teistsugust lähenemist tasub ju ometi proovida, või kuidas?
mähe on märg*, vabandust
No seda pole ma kunagi arvanud, et mehed peaks olema mõtete lugejad. Muide ka naised pole seda. Mitte keegi pole. Lihtsalt minu arvates konkreetselt antus juhtum kus isa ei tegele lapsega ja naine on väsimusest kokku kukkumas siis läheb mehe puhul küll juba täiesti igasuguse empaatiavõime puudumise alla. Loogiline muidugi oleks, et kui mees on isa siis ta ka sellena käituks, aga kahjuks on olemas mehi kes arvavadki et laps on naise asi. Mina ise olen nigunii alati olnud selline kes ütleb välja mis mõtleb ja ei olegi kunagi eeldanud mõtetelugemist. Mul endal ei ole lapsi, aga nagu ei liigitaks lapsega tegelemist ka eriliselt mõtetelugemise alla.
issand kui kurb seda kirja lugeda. Kirjutaja kirjutaks nagu minu elust. Meil oli samamoodi, mees käis tööl ja magas öösiti, mina olin kokkukukkumise ja vihast mehe vastu südamerabanduse äärel. Praeguseks õnneks kõik möödas, endale ega kellelegi teisele ma õnneks viga ei teinud.
Mallukas, kui sul vähegi võimalik, palun organiseeri või organiseerime abi sellele kirjutajale. Kuidagi, midagi, ma ei tea täpselt, kuidas me teda aidata saaks, aga ta vajab abi, toetust, ärakuulamist, kedagi, kes päeval lapsega tegeleks ja tema saaks magada, end välja lülitada, puhata. Ta on väga tubli, et ta abi otsib ja sulle kirjutas.
Äkki aitab see kui pisikest tugevalt kinni mähkida, ehk siis ng kookonisse. Mul piiga oli nii kuni viienda elukuuni. Teine nipp mis vahest aitas oli see kui võtsin ta enda ja issi vahele. Laps oli minu palja rinna vastas ja issi selja vastas. Nii väga ise ei maga aga vähemalt on puhkeasend. Kui väga kaugel ei ela olen nõus ka appi tulema, ise kodune 2-3 tundi päevas oleks võimalik vahest olla ja käia abistamas
Mu lapsel oli 4 esimest kuud samuti päev ja öö vahetuses, tõesti väga kurnav. Asi hakkas siis paranema kui panin ta sõna otseses mõttes külma tuppa magama-aknad lahti ja beebi soojalt riidesse, mul oli lisavanker toas, milles teda kussutasin kuni uinus. Ps! Hea nipp on vanker veidi üles tõsta ja tagumiste rataste peal teda rütmiliselt õõtsutada, mu mõlemad lapsed sedasi kiirelt uinunud. Aga emale soovitan tõsiselt kelleltki abi paluda, tundub, et ta on murdumas. Heck, ma aitaks isegi 🙂
Kui see emme minust väga kaugel ei ela,võiksin mina ka teda aidata.
Hetkek kulub talle väga ära üks pikk uinak.
Olen selle tee läbi käinud. Aga saime mehega asjad joonde ja igapäevaselt näha kuidas ta aina rohkem lastega tegeleb. :).
Mina ütleks selle kohta nii palju, et mitte mees ei pea naist “aitama” vaid see on tema laps samamoodi. Isa ja ema on võrdsed vanemad ning peale imetamise ei suuda ma küll välja mõelda ühtki lapsega seotud tegevust, mida isa teha ei saaks. Mis mõttes pole jaksu peale tööpäeva…? Oma lapsega pole aega ega tahtmist tegelda? See isa tuleks panna fakti ette, et on tema kord lastega tegelda. Peale õhtusööki ütled, et puhkad veidi enne öist tralli ning jätad isa lastega. Oma asi kas upub või õpib ujuma.
Tuttav tunne. Elasime üle 🙂
Ja aitäh Mallukas, et nii abivalmis ja hea südamega oled ja aidata soovid! Ma siiralt loodan, et see noor emme saab tänu sinule vajalikku nõu, abi ja toetust, mida tal ju praegu väga, väga vaja on.
Nii kurb kiri 🙁 Minu arvamus ühtib eelpool kommenteerijate omadega. Pannagi mees fakti ette. Nädalavahetustel ikka tööl ju pole. Ma loodan vähemalt, et ta selline mees pole, kes reede õhtul kuskile möllu peale läheb ja laekub millalgi laupäeval alles. Joogisena. Ja ülejäänud nädalavahetus kulub siis pohmelli ravimisele ja välja magamisele. Sellisel juhul … no mida sellise mehega üldse tehagi enam? Nii hull vast asi siiski pole. Nii, et nädalavahetuseks võiks suisa kuskile ära minna. Puhkama. Ehk isegi teise linna, kui võimalus. Spasse näiteks. Las mees siis näeb millist vatti ta naine saab. Ja ehk on tõesti lootus, et muutub lapsega ka lähedasemaks ja hakkab aitama. Ja kindlasti võiks professionaali abi paluda. Rääkida kasvõi perearstile. Nemad ikka oskavad nõu anda, kuidas lapse normaalne päevareziim saavutada. Ja muidugi kandelina kasutamine, et käed vabad oleks. Niigi palju leevendust. Ja see aeg ju läheb kunagi mööda. Vähemalt on lootusekiir, mis aitab vastu pidada.
Pöörduge psühholoogi juurde äkki? Nemad aitavad sellest sasipuntras ja väsinud peas mōtteid korrastada ja siis saab teha ōiged otsused. Mul endal lapsi ei ole ja ei oska kaasa rääkida, Aga psühholoog aitab ennast oma mehele niimoodi väljendada, et tema ka aru saab kui raske sul on.. Mehe aju töötab teisiti ja ei pruugi aru saada kui hullus seisus oled.. aga kui see lōppeb ka ükskōiksusega siis tuleb midagi elukorralduses muuta.. ?
Meil on kaks last 5 aastane ja beebi on praegu 1,5 kuune ja mul oli mehega samalaadne kogemus, ta ei tahtnud üldse beebiga tegeleda. Vanema lapsega tegeleb palju, viib lasteaeda, kelgutama ja tantsutrenni jne. Aga väikemeest ei tahtnud süllegi võtta, mina olin kurnatud, väsinud ja magamata. Siis ühel päeval sai mul isu täis, panin ta ultimaatumi ette, et nüüd lähen mina suurema lapsega trenni ja sina jääd titaga koju. Kui 3 tundi hiljem koju tulin oli mees juba ukse peal titaga vastas. Selle aja jooksul oli ta suurema osa ajast pidanud last kussutama, sest muidu beebi karjus nagu väike deemon. Muidugi kakas beebi ennast kuklani täis ja oksendas mehele peale, nii et sai nii endal kui lapsel riideid vahetada… Aga see muutis ta lapsega lähedasemaks, enam pole tal midagi lapse hoidmise vastu kui ma tahan näiteks vanni minna või tunnikese kasvõi üksi õues jalutada.
Nii tore, et teie pere lool õnnelik lõpp! 🙂 🙂
Ei tea mida see mees nv siis teen? Ka tööl?
Tuttav tunne. Mina soovitan emale kandelina, et “käed vabalt” tegutseda. Ja teiseks kasvõi kord nädalas paariks tunniks palgata lapsehoidja, kes läheb lapsega õue jalutama, et ema saaks kasvõi tunnikese magada. Eks see on aeg, mis tuleb lihtsalt üle elada. Taolises olukorras olnuna võin tagantjärele lohutuseks öelda, et see hull aeg läheb mööda.
Issand kui kurb kiri. 🙁 Mul küll lapsi ei ole, aga ma olen kindel, et minu mees aitaks mind kindlasti sellises olukorras. Ses mõttes, et jah, muidugi ma ei tea midagi ette ja ma ei uhkusta siin oma hea mehega, aga me alati toetame ja aitame kõiges üksteist ja mees tahab juba praegu last, lihtsalt vara on veel. See oleks ju nii loomulik, et mees aitab, beebiga on raske ja naine kantseldab last terve päev.
Mhm, ei taha küll mulli rikkuda aga… minu mees tahtis ka meeeletult last. Ma olin niiii kindel, et see saab idülliline olema. Aga kokkuvõttes oli/on sama seis, mis kirja kirjutajal – laps oli kolm kuud meeletutes gaasivaludes, eriti öösiti. Mees sõimas, et ma nii saamatu olen ja lapsega tegeleda ei taha, kui palusin luba duši alla minekuks… Laps on nüüd kahene aga mina ikka viriseda ei tohi – mees ju käib koguaeg tööl, et meil niii hea elu oleks. Vahemärkusena olgu öeldud, et ka mina käin tööl ja maksan oma laenud-kulud ise. Ja siis ta räägib, et võiks ju teise lapse veel saada…
Ei kujuta ette, mis olukord veel siis on kui laps polnud plaanitud..nagu meil. Mees ei ole üldse vaimustuses karjuvast, kakavast ja nõudlikust väikesest inimesest. Nii et eks juba eos pean olema valmis, et koormus lasub minul.. Kuigi jah, eks kokkuvõtteid saan teha alles pärast lapse sündi.
Mees peab aru saama, et väikelapse emaks olemine tähendab samuti täiskohaga tööd. Seega on nii Sinul täiskohaga töö kui Su mehel täiskohaga töö. Ja pigem on see suhtumise, kõigil on raske kellel on päevatöö, mitte ainult Sinu mehel.
Meil varsti sünnib laps ja leppisime teatud asjad kokku enne kui last planeerisime. Peamised asjad milles kokku leppisime: Kuna meil kummalgi vanemad ei ela meie lähedal, et saaks vajadusel appi tulla, siis võtame aeg-ajalt lapsehoidja/koduabilise, et oleks aega endale ja üksteisele, et meie omavaheline suhe ära ei sureks lapse pärast; Mees pakkus ise välja, et kui ma rinnapiima saan välja pumbata, siis ta söödab aeg-ajalt last ise öösiti, muu hulgas vahetab mähet ja kussutab, et ma saaks ka puhata (kusjuures seda soovitas mu mehele tema sõber, seega mehed omavahel räägivad ka sellistest asjadest); Poes käimine ja kodu koristamine on vähemalt esimesed kuud ainult mehe ülesanne, sh on ta esimese kuu minuga koos kodus, edaspidi vaatame jooksvalt seda asja.
Eks see muidugi siis paistab, mis meie plaanist saab. Võibolla ei lähe plaanipäraselt. Istuge maha, tehke mingigi plaan, kirjalikult kui vaja ja üritage sellest kinni pidada.
Ainult, et mehe täiskohaga töö on 8h ööpäevas, naisel 24h
Tõeline appikarje, nii kurb! :`(
Minul ka mehega vedanud, nagu Mallukalgi. Töö veel selline, et töö ajal magama jääda, lõpeks katastroofiga , aga ta ikka aitas beebiga. Tõesti, kui mees tööl, on ju naine kodus rakkes.
Kas loo autorile ema või keegi lähedane ei saaks appi tulla?! Raske on küsida, aga see tõesti olukord, kus oleks väga abi vaja enne, kui inimene vaimselt ja füüsiliselt kokku kukub…. kasvõi sõbranna, kes ohverdaks paar ööd ja laseks inimesel ometi välja magada…
Ei oska kahjuks midagi soovitada aga arva, et parem ongi ilma meheta siis üksi. Ei tekki seda frustratsioon, et miks ta ei aita. Kui tead, et peadki üksi hakkama saama om kergem.
Aga äkki on sugulased sõbrad valmis aitama st. kas keegi saaks nt. suuremat last enda juurde päeval võtta. Annaks võimaluse puhkamiseks.
Mina tunnen kuidas ma järjest enam ima meest hindama õpin. Jah koristamine on miniu õlul aga lastega tegelemine v öösel lapsega olemine pole kinagi meie peres probleem olnud. Pole ka problee .kui kojutulles on tema see kes süüa peab hakkama tegema.
Minu esimene laps oli halb magaja ja mees käis tööl 12 H vahetusi nii öösel kui päeval aga alati oli valmis lapsega olema, et mina puhata saaks. Ta ju nägi kui läbi ma omadega olen. Ma ei saa aru kas mehed kes ei aita on pimedad? Kurnatuse on ju otsavaadates näha. Meie peres oli kohati vastuseid, mina arvasin, et ta võiks rohkem magada, et ta käib tööl. Tema aga sai pahaseks ja käskis mul magama kobida kuna ma nägevat jube kurnatud välja. Kaks inimest kes armastavad ja hoolivad peakski üksteist aitama ja hoidma.
Antud kirjas kirjeldatu näitab minumeelest, et antud mehel.on ükskõik nii oma lapsest kui naisest.
Ma ei tea, kas sellel vaesel naisel sellest abi on, aga minu naabrinaisel olla ka mõnema pojaga olnud sedasi, et lapsed vahetasid öö ja päeva ära. Teda aitas “õues magamise” efekt. Ta ütles, et pani lapsele talvekombeka selga, sõidutas kuti vankriga lahtise akna alla ja lasi neil seal magada. Esialgu poole tunni kaupa, pärast pani endale juba äratuskella iga 2-3 tunni tagant helisema ja käis last kontrollimas, et ega külm pole.
Aga see “mis mina teha saan” jutt.. selle eest tahaks ma mehele pudeliga pähe lüüa.. kui ise midagi välja möelda ei suuda, kurat! küsigi konkreetselt, mida teha saaksid!
Ja no näiteks 21.00 – 00.00 jaksaks see issi seda last vaadata küll. Et ema niigi palju saaks puhata.
Ma saan täiesti aru sellest vihast mehe vastu. Äkki aitab, kui mõtled, et “väsimus räägib” praegu ja ei tee veel mingeid pöördumatuid otsuseid. Aga äkki aitab see, kui sa otse ütled mehele, näiteks reedel v. laupäeval, et PALUN, hoia last, kasvõi näiteks kella üheni öösel, et sa saaksid natukene magada, sest sul on just unest vajaka, et pea juba käib ringi ja sa reaalselt enam ei suuda toimetada.
Teemapüstitaja on tubli naine, hoolitseb laste eest ja hoiab kodu korras. Mina olen laiskvorst ja hakkasin teise beebiga koos lõunauinakut tegema sel ajal kui vanem laps koolis on. Kodu on korrast ära ja ega see mehele muidugi ei meeldi, aga kusagilt peab järele andma, muidu läheb katki 🙁
Teemaalgatajale soovitan ka, kui ise vähegi ära kannatad nii, 1 päev nädalas vähemalt, maga päeval koos beebiga – suure lapse koolis olemise ajal. Süüa ikka tee ja pesu pese ka, aga kui 1 päev ei korista, selle kannatab ära. …
Miks sa arvad, et suur laps koolis on? mulle jääb mulje, et teine laps on ka väike alles…
ok, nüüd märkasin, et suuremaga õpitakse koos.
Seda kirja ja teiste naiste komentaare lugedes hindan oma meest veelgi enam! Kui ta töölt koju tuleb, tahab ta ainult lapsega tegeleda, vahetab kõik mähkmed ja kaisutab ja kussutab last. Ööd, mis on rasked olnud, tuleb ta mulle ise appi ja laseb mul magama minna. Teadsin juba enne lapse saamist, et ta on täpselt selline mees ja selline isa ning ma ei pidanud pettuma! Jõudu ja jaksu kõigile 🙂
Ma olen õnnelik et mul ei ole sellist meest. Olen oma mehega koos üle 15 aasta, meie esimene laps sündis kui meil sai 6 aastat koos oldud,miks? Sest tahtsin tundma õppida teda kas ta on võimeline ka perena elama kas ta oleks lastele õige isa,ja ma ei kahetse seda ootamist sest ta on supper isa meie kolmele lapsele. Ta on nende eest hoolitsenud esimesest päevast peale,vahetanud nende mähkmeid ja kussutanud magama. Alati mulle toeks olnud sest need on meie ühised lapsed. Nii nagu paljudes peredes on ka minu mees eestist eemal kuid alati kui ma vajan teda või lastel on midagi ta tuleb koju ja kui kodus on siis aitab kõigega kodus pluss veel ehitab ise meie ühist kodu ja samas annab ta mulle vaba aega et lastest natukenegi puhata,sest ta teab kui palju tegemist nendega on. Ja tänu tema toetusele tunnen end õnnelikuna ja armastatuna.
Kurb lugeda, kui raske mõnel noorel emal ikka on. Olin samas olukorras oma esimese lapsega, kui mees ainult iseendale mõtles. Püüdsime koos olla nö lapse pärast, aga see oli vale. Lapsele ei mõju hästi aina tülitsevad vanemad ja pingeline kodune õhkkond. Lõpuks ajasin selja sirgu ja läksin minema mõttega, et rohkem lapsi ma ei saa ja kõik mehed on sead. Aga siis kohtasin oma unistuste printsi, nüüd olen 1,5 kuuse beebiga kodus ja võin 100% väita, et olen lapsehooldusPUHKUSEL 🙂 öösiti laps magab, päeval puuksutab, punnitab ja nutab ka, aga kuna mees on parim isa üldse, siis saan ka nö oma aega, mida enamasti kasutan perele söögi valmistamisele või küpsetan midagi head, mitte et ma oleks kohustatud, vaid mulle kohutavalt meeldib köögis toimetada. Lisaks vahetab öösiti mähkmeid meil issi, kasse kantseldab issi, suurema lapsega tegeleb nagu oma issi, paar korda kuus jõuab ta isegi tolmuimejaga elamise üle käia. Ja mis kõige tähtsam, ta on ise rahul ja õnnelik, et saab seda kõike pere heaks teha. Lugedes neid kurbi kirju ja kommentaare, tekib tahtmine oma meest kallistada ja öelda, kui väga teda armastan, et just tema meie pere issi on.
Heameelega olen abiks kui pere Tartus elab.
Kirjutan ka siis lühidalt oma kogemusest, sest augusti kuus viskasin oma kompsudega ukse taha ka oma lapse isa. Põhjusel, et ta jäi mulle vahele messides oma naistöökaaslasega, üpris siivutuid asju. Põhjuseks tõi selle, et kui kodust sellist hellust ta ei saa, siis tulebki mujalt otsida. Peale lapse sündi olimegi me vaid toakaaslased, sest tema läks juba peale mu keisrit järgmisel päeval tööle tagasi(kuigi talle pakuti küll isapuhkust see 10 päeva, aga tema ei soovinud), töötas märtsist kuni augustini neli päeva nädalas 9st hommikul kuni 2ni öösel. tuli koju, magas ja läks jälle tööle. Öösiti lapsega ei aidanud, samuti nutsin end koos lapsega õhtuti magama, sest väsimus oli nii suuur lihtsalt ja lapsel kohati kohutavad gaasid. Hommikul läks tööle midagi ütlemata ja nii ta läks. Vabadel päevadel ta istus netis ja magas päeval teleka ees, ei mingit aitamist, pidin pea põlvili anuma ,et ta vaataks last 10 minutit kuni pesemas käin. Sõin nii,et kussutasin last ühes käes ja teisega sõin- raske oli tal ju see laps 5 minutit süles hoida, et ma süüa saaks. Virises pidevalt, et ma ei tee ju mitte midagi, millest ma nii väsinud olen. Lõpuks oligi mul ta vastu vastikustunne alles, ja olin väga palju öid ema juures, et saaksin magada kasvõi päeval, kuni ema last vaatab. Palusin ka pidevalt temalt seda nö OMA aega, et saaksin käia üksi toidupoes, või kas või niisama jalutamas, et pea selge hoida, ja puhata lapse tassimisest. EI , tema ütles lihtsalt- ma ei viitsi. Kuni lõpuks saingi teada tema kõrvalehüppest ja viskasin ta tunni pealt kodust välja. EI mingit halastust enam, ei iial. Samal päeval tegin kohe kohtusse taotluse elatise saamiseks temalt. Ja nüüd ta ongi selline isa, kes näeb oma last kord kuus, maksab iga kuu 200 eurot. laps teda nähes vaid nutab- võõrastab. Üksi ma talle last ei annagi, sest lapse jaoks on ta võõras. Tema vanemad samuti ei huvitu lapsest, sellest päevast saadik, kui ma ta välja viskasin. Aga nüüd ma näen ,et tegelt minu olemasolu tema elus oli nii võrd oluline ,sest nii kui me lahku läksime, kolis vanemate juurde tagasi, hakkas jooma, saab pidevalt trahve purjuspeaga sõidu eest jne, alla käinud mees, padujoodik phmts. Olen küll kohutavalt väsinud, aga õnnelik nüüd, sest enda ja lapse järelt koristada on lihtsam ja vähem.
Tubli ja tugev naine oled, et selle sammu astusid! Paljud ei julge ja andestavad kõike. Ilusat elu sulle ja lapsele :)!
Mul oli täpselt sama asi.. nüüd laps 1.3 ja olen saanud magada ühel käel kokkuloetavad õõd.. laps ise maganud terve õõ ,kaks korda ..
Aga ma sain hakkama ilma ,et mehe maha tahtsin jätta ..aga fuck ,kui raske ..ma elan veel soomes ,kus puuduvad vanavamemad ..saan loota õõsel vaid endile ..jaksu emmed 🙂
Lapsed peaksid meest ja naist veel rohkem omavahel siduma, mitte lahku ajama.
Kurb, väga kurb..
Aitaksin ka, kui pere Pärnus elab.
Püüan lühidalt enda kogemusest kirjutada. Meie poeg 1 a ja 7 k vanune, mina ootan aga teist beebit. Mul oli keiser, mistõttu oli abikaasa sunnitud juba alguses kohe lapse eest hoolitsema. Enne rasedust ta ka seletas, et mees ikka ei peaks mähkmeid vahetama jms, aga juba minu raseduse ajal tema arvamus muutus. Mul oli raske rasedus ja nüüd on samuti. Mu kullast mees tegeleb nii palju kui võimalik pojakesega. Algul, kui poja koju tuli, siis hakkas mu keha kurnatusest lausa lagunema, vaatamata sellele, et mees abistas. Tissitada tema ju ei saanud. Tegelikult peaks olema loomulik, et mõlemad vanemad tegelevad oma lapsega. Kusjuures pole midagi mehelikumat, kui olla tõeline isa. Jutt sai segane, aga noh, mul rasedaaju…
Minu beebil oli ka öö ja päev sassis.. Päeval oli rahulik ja magas, öösel kisas ja miski ei sobind.. Ärkaski tihti kell 3 öösel üles ja magama enam jääda ei tahtnud. Mees siis tegeles nii kaua lapsega kui ma piima valmis tegin ja vastupidi. Kussutasime kordamööda teda, ma ei kujuta ette mis ma yksi teind oleks.. Õnneks selline aeg oli vaid paar kuud ja mees aitas. Ta ise lausa ytles et tema nyyd hoiab last ja ma mingu pesema/sööma. Mina tegelesin loomulikult lapsega rohkem, aga mees ikka aitas ka palju ja pani t2hele kui mina olin väsinud.
Laps on ju siiski mõlema oma, seega peaks mees ikka natuke aega leidma, et last hoida.
Minu oma ise kysis mult miks ma väljas ei käi, et tema võib ju last hoida seni, mingu ma tuulutagu end.. 😀
Osad isad pelgavad beebisid aga see läheb üle kui laps suuremaks kasvab.Kuidas ta esimese lapsega käitus?Arvan,et kirja kirjutaja peaks mehega rääkima, isegi siis kui te tülli lähete.Paned kindlad tingimused paika ja paned mehe valiku ette, kas kasvatate koos või sina üksi.Muidugi mõtle ennem ikka korralikult asjad läbi kui actioniks läheb ? Leidke koos mingi lahendus!
Soovitan soojalt oma murest kellegile rääkida ja otsida inimene kes aitaks sul ennast välja puhata!Vb isegi arstiga rääkida!Väsinud inimene ei tee just kõige õigemaid otsuseid.
Ise olen pärit purunenud perest, kus isa käis eputamas vaid tähtpäevadel “Kui hea isa ta on..” samal ajal kasvatas võõraid lapsi.Minu vanenad läksid just sel põhjusel lahku,et isale ei meeldinud beebid..nii mu ema siis kolme last üksi kasvatas.
Loodan,et su mured saavad ilusa lahenduse!
ma kõiki kommentaare ei jõua lugeda, aga meil on sarnane teema. ja kes soovitab, et anna lihtsalt laps isale ja mine maga – aga kui isa ei viitsi teda vaadata ja midagi juhtub? ok, siis on kindlasti lahutus, aga kui laps saab nagu reaalselt viga? mis kasu mul siis sellest ühest magamisest oleks… seda enam, et ma enda pealt tean, et kui juba on selline väsimus, aga samas tunned vajadust lapsel silma peal hoida, siis ega mingit kosutavat und ei tule sealt.
Issand jumal!?! Selliste meestega ju ei tehta lapsi kallid naised!! Kui on vaja spermadoonorit, siis pigem juba sealt pangast. Pole lisakoormat vähemalt kaelas.
Sellise mehe peale tuleb meelde see vanarahva ütlus, et odavam on maha lüüa kui ületalve pidada.
Kust üleüldse tuleb see suhtumine, et mehed ongi sellised ja lapsed ongi naise teema ja mehed üldiselt beebiga ei oskagi tegeleda ja küll-nad-siis-tegelevad-kui-laps-suurem ja eesti naise elu peabki olema üks kannatus ja kui piisavalt ei kannata, siis pole õige asi? Enamasti kuuleb seda juttu naistelt endilt oma jobumeeste õigustuseks.
Mina tegin selle “aga ma pean tööks välja puhkama” jutu väga kähku maatasa ja rohkem pole seda meie majas kuulda olnud. No okei, kui mees töötab ohtlike masinatega vms kõrgendatud tähelepanu nõudev teema, siis on jah olulisem välja puhata, aga kontorilaua taga magamatusest ära vajuv mees on palju väiksem jama kui kodus magamatusest ära vajuv naine, kellel samal ajal titt süles või kuskil endale midagi kaela tõmbamas. Isegi kui on suht-koht ideaalbeebi, siis see pidev valvelolek väsitab. Päästetöötajad saavad valve eest palka, isegi kui nad tulekahju kustutamas ei käinud ja keegi nagu ei räägi, et see ööpäev läbi komandos lebotamine ja raamatute lugemine pole mingi töö ja mis mõttega neile selle eest plekkida, onju.
tglt juba see postituse pealkiri tuletas mulle meelde, et mees rääkis mulle, et teda olid töö juures naised kiitnud, et ta mind beebiga nii palju aitab. Tema oli selle peale turri läinud: mis mõttes AITAB, lapsega tegelemine on tema KOHUSTUS täpselt sama palju nagu minu oma. Meil ongi sünnitusmajast peale kogu titemajandus pooleks, no tisse pole loodus mehele külge monteerinud, aga kõiges muus on tema laste osas täpselt sama newbie kui mina ja lapsevanem ka täpselt sama palju kui mina. Pigem teeb kahju see ühiskonna poolt eos võetud suhtumine, et naise panus on iseenesestmõistetav ja mees saab medali rinda, kui teda saab veenda mähkmeid vahetama.
(Tarka nõu ei osanud väga anda, teistes kommentaarides on juba palju häid mõtteid, ma vahutan rohkem niisama :D)
Nii hästi ja tabavalt kirjutatud, et ma ei või. 5 pluss, Aamen selle peale!
Mina tulin äsja oma 3 kuuse beebiga ühe sellise juurest ära.
Mees hoidis last ainult siis, kui beebi ei nutnud ja max 10minutit. Siis sai tal villand ja kutsus mind, et võtaksin lapse ära, et härra saaks telekat edasi vaadata või telefonis istuda. Ei tulnud ta kordki 3 kuu jooksul öösel voodist ülesse, et ise last hoida või sööta.
Kõige tipp oli see, et kui kodu natukene mustemaks läks, siia härra võttis endale õiguse, mind räpaseks kutsuda. MINA OLIN RÄPANE, ET EI JÕUDNUD VÄIKESE BEEBI KÕRVALT TEMA LAIALI JÄETUD ASJU PIISAVALT KIIRESTI KOKKU KORJATA. Ja kolme kuu jooksul ostis lapsele 1 korra süüa ning seda ka minu palvel.
Ja kõige kurvem on veel see, et mina loll tunnen talle veel kaasa. Häll on tühi…last ei ole.. jne.
Süda kõvaks ka eluga edasi, sest muidu õpib laps isalt ükskõiksust.
Tubli, et ära tulid, see pole ju mingi isa… Pealegi, telekat saab vaadata ja telefonis istuda ka nii, et laps on süles…
Elasin kaks aastat tagasi täpselt sama elu.Lõpuks sain aru, et see ei ole normaalne ja jätsin enda endise mehe maha.
Leidsin endale uue mehe. Ta kasvatab minu lapsi nagu nad oleks tema päris lapsed. Ärkab öösiti, koristab,teeb süüa ja aitab kõige muuga.
Ma olen juba tükk aega mõelnud, kui palju oleks normaalne, et tööl käiv isa on kolmekuuse lapsega ja aitab teda hoida. Töö on üldjuhul 8-17. Poes käimine on tema kanda ja vahel ka söögitegemine, aga muid kohustusi väga ei ole. Koristab ka, kui vaja on, aga seda viimasel ajal aina harvemini. Õhtuti tegeleb enamasti nii pool tundi kuni tund, aga ma tahaks ka oma vaba aega. Kasvõi niisama puhata, et tunneks, et vastutus on kellegi teise kanda. Pühapäeval oli tal vaba päev ja ta tegeles lapsega selle aja jooksul kokku umbes kolm tundi. Nendest 1,5 tundi tegelikult tegelesime koos-käisime jalutamas. Mulle ütleb ta, et on väsinud ja ei jaksa tegeleda. Ilmselt on ta siis üks neist meestest, kes arvab, et naine ei ole väsinud, sest mis see lapsega kodusolemine ikka on. Aga ega seda ette ei teadnud. Viimasel ajal on ta kolinud üldse diivanile magama, et öösel välja puhata. Ohjah…. Kusjuures õhtul ei paista seda väsimust kuskilt. Vaatab telekat ja ütleb, et sa lähed JUBA magama! Üritan nimelt alati koos lapsega magama minna. Aga siiski sooviks teiste tagasidet, kui palju tegelevad teie mehed peale tööd kahe- viie kuuse lapsega. Kas see on pool tundi, või tund, või kaks tundi, või isegi rohkem. Kui rinnapiima saab ema anda, siis tegeleda saaks ju mees ka! 🙂
Nii kurb on lugeda neid kommentaare, et reaalselt ongi nii palju (vabandust sõnavara pärast!) sitte mehi 🙁
mul ka 🙁
Issand ma ei tea mis kuradi vabandus see on, et ma pean hommikul tòöle minema. Emad on 24/7 tööl, kuna me siis puhkame? Eks meil oli ka alguses raske, mina tegelesin enamuse ajast ja lõpuks ma olin vaimselt ja füüsiliselt nii kurnatud, et kuo mees töölt tuli oli kodus kaks sûdamest nutvat isikut. Beebi, kes gaasivaludest krokodillipisaraid valas ja mina, kes oma süümepiinade pärast ennast maailma halvimaks emaks tunnistas sest ma olin nii faking väsinud. Ja siis me rääkisime ja peale seda pole enam probleemi olnud.
Mul on kirjakirjutajast ülimalt kahju ja ausalt võtaks kasvõi ise lapsed hoida et emme puhata saaks. Aga mees on mats, ja kui ta juba peale rkimist pole selgeks saanud, et ka naine tahaks vahepeal puhata ( veel enam sellises olukorras) siiis on juba midagi väga mäda. Ma saadaksin ka mehe kuhugi mujale ööbima või hoiaks teda öösel üleval. Kurat mees või asi.
Krokodillipisaraid valama tähendab nutma silmakirjalikult, teeseldes kurbust.
Kallis teema kirjutaja, ma arvan, et praegu on aeg, kus sa peaksid olema egoistlik.
Poes müüakse valmistoite-sööge neid. Nõud-no las vedelevad kraanikausis või kus iganes, kellel vaja, see peseb taldriku ära ja kasutab seda.
Mainisid, et pead suuremat abistama õppimises-järelikult on ta juba piisavalt suur, et suuta taldrik endale ära pesta vmt.
Mees tuleb õhtul töölt, siis annad tite talle, teed oma VAJALIKUD asjad ära(ehk siis lapse õppimises abistamine vmt) ja siis lähed magad. Täiesti julmalt, lihtsalt lähed ja magad. Mitte midagi ei juhtu suurema lapsega, kui mõned kuud on elukorraldus teistsugune. Mul on samuti kaks last ja pisem piinles väga pikalt gaasivaludes. Suurem laps(sel ajal oli veel lasteaia viimases rühmas) sai väga hästi aru, kui talle seletasin olukorda ja ütlesin, et see kõik on ajutiselt.
Ja öösiti..no kui imik tahab üleval olla, siis olgegi üleval, ma ei saa aru miks sa teda kätel tassid. Las mängib põrandal jmt..ühesõnaga-tehke kõike seda, mida muidu päeval teeksid lapsega. Öösiti saab ka pesu pesta, nõusi pesta jmt.
Kui mees ei saa magada, siis ostku kõrvatropid endale. Lapsed üldiselt magavad öösiti nii sügavalt, et nemad ei kuule mitte kui midagi, seega suuremale lapsele pole kõrvatroppe esialgu vaja.
Pika jutu kokkuvõte-ei tasu kangelast mängida, praegu on aeg, kus sa pead mõtlema enda heaolu peale ja küll kõik lõpuks paika loksub.
Jõudu!
minul oli mõni aasta tagasi samasugune öösiti mittemagav beebi ja justnimelt tassisin teda kogu aeg süles. käest ära panna üldse ei saanud, röökis nagu oleks peksa saanud. las mängib põrandal – vabandust, sa oled ikka täiesti eluvõõras. kui kirjakirjutaja beebi mängiks rahumeeli põrandal, mis sa arvad, kas ta siis oleks nii kurnatud ja kurdaks siin? ju siis on talle antud see liik titte (nagu mul oli), kes millegagi ei lepi, midagi ei tunnista, ainus, mis natukene aitab, on süles kussutamine. ah et pese nõusid ja pesu öösel – see on tore soovitus peagi kokkukukkuvale emale, kes öösel on omadega täiesti sassis. kui see nii lihtne oleks (et pane aga beebi põrandale mängima ja ise tee kenasti köök korda ja triigi veel mehele päevasärk ka ära) – ma oleks 100% kindel, et sellised emad selliseid kirju ei kirjuta.
Minu poisid on ka beebidena halvad magajad. Kui kolmas poeg pisike oli siis igal nädala vahetusel mees oli lõunal lastega õues ja mina kodus magasin. Ehk ” laadisin akut” uueks nädalaks. Kui juhtus juba nädala sees ,et magamatus nii suur . Siis oli ka nii et mees töölt tuli võttis beebi ja oli koos lastega teistes toas ,et ma puhata saaks . Vahest oli et reedeti mees magas lapsega ühes toas ja mina kolisin elutuppa diivani peale, nii sain ka öö omale puhkamiseks. Mul üks tuttavatest siis tänitas mis naine ma mehele olen ,mees peab nädalavahetuse lapsega õues kärutama kui ma kodus magan, et mees ju niigi käib tööl ja nüüd ma sunnin meest õues kärutama. Mehele sellest rääkides mees saatis pikkalt selle tuttava ,et kallis mis sest et ma tööl käin ma ju puhkan magan ööseti ,sa vaeseke ei saa magada ei öö ei päeval.
Soovitan pöörduda Ökobeebi Reet Posti poole. Ehk tema oskab anda nõu, kuidas saada laps öö ja päeva vahetama. (tema mobiili nr on Ökobeebi kodulehel olemas).
Mehele tuleb selgeks kuidagi teha, kasvõi karjudes, kui teisiti ei saa, et see olukord vajab muutust, sest muidi oled sunnitud ära minema.
Samas võiks ka mehelt küsida, et kuidas tema olukorda näeb, äkki ta kardab isana feilida ja ei taha enam vastutust, ehk häirib mingi muu hirm? teda?
Loodan, et tuleb kiirelt abi! Ise suutsin õnneks mehele asja selgeks teha (ja kui öösel laps nuttis, siis meelega jäin lapsega voodisse, et mees aru saaks, mid tähendab öösel karjuva lapsega tegelemine)
Minul oli esimese lapse isaga nii. Tema oli A ja O. Lapsest oli savi. Läksime lahku kui laps oli 1 aasta ja 4 kuune. Mul olid õnneks teised abilised. Ja praegugi näeb poiss oma isa 2 kuni 3 korda aastas ainult. Anna laps mehe sülle ja astu uksest välja. Vaadaku ise kuidas hakkama saab.
Kui mees ei aita, sest peab tööl käima, siis leidku mees see lisaraha, et paariks öökski nädalas hoidja võtta.
Minu elu 12aastat tagasi.Minu teine laps mitte ainult ei olnud öösiti üleval vaid ka röökis täiest kõrist sest tal oli piimatalumatus mida ükski arst tol ajal diagoosida ei osanud.See selleks-oli mis oli.Sõbrad sugulased hoidsid kõik eemale sest kes tahaks röökivat ja väänlevat titte hoida nii ma siis elasin nagu zombi NB!Mees ju pidi raha teenima ja see on väga vastutusrikas ülesanne.Kui laps oli 10 kuuseks saanud kukkusin lihtsalt kokku.Diagnoos-kaugelearenenud depressioon.Ravi -antidepressandid.Nii ma siis neid sõin aasta ja olin veel hullem Zombi.Laps sai aastaseks ja kõik normaliseerus ja tänaseks on temast sirgunud coool tütar.Mees hoidis teadlikult eemale ja suurem laps vihkas mind ja seda titte.Milline idüll!Nüüd tagasi vaadates mõtlen ikka kui loll ma olin.Ema magab siis kui laps ja need nõud ja pesud ja tolmurullid käigu kuradile sest ilmselgelt ei kao need mitte kuhugi ja kellele ei meeldi koristagu ära.Ei tohi ennast ohverdada sest teie olete lapse elu alustala ja kui ema on katki on katki terve pere.Tuima ja klaasistunud pilguga ema ja naist pole kellelgi vaja.Lihtsalt pange kõik fakti ette ja paluge abi.Kes palub sellele antakse.Pidage vastu see on õnneks mööduv nähtus.
Minul oli sama lugu. Ei aidanud üldse. Kui laps sai kaheseks otsustasin lahku minna. Siis järsku oli tema laps ka. Kiskus minult lapse ära ja poolitas nädal ja nädal-ise ähvardades mind väga julmal moel, kui mina talle alluma ei peaks. Laps nuttis käed minu poole ja isa lihtsalt jookis minema. Lapse haiguse korral ei tohtinud ma last näha, sest oli ju härra “jumala” nädal. Kahjuks kestab see saaga juba 4 a. Politsei ei teinud midagi ja kohus näeb, kui “võrdeid” vanemaid. Kahjuks on siin maailmas väga halbu inimesi ja peabki väga hoolikalt mõtlema, kellaga lapsi teha.
Nii tunnen ennast siin ära:S Süüdistan oma mees iga jumala päev,et ta mind ei aita!Mul pole siin Tallinnas mitte kedagi,kes vahest tuleks ja võtaks selle lapse mõneks ajaks ja ma saaksin puhata.Peas mõlgub igatahes mõte mees pikalt saata,sest no mis isa see selline on??? Sa ei leia ühtegi hetke 2,5 aasta jooksul,et lasta oma naisel hinge tõmmata???Ma ei taha nii elada!Saan kirja kirjutajast väga hästi aru!Mees mul ütleb samuti,et tema käib ju tööl!Karjun vastu,et mina käin ka tööl ja pean selle kõrvalt koristama kodu ja hoolitsema lapse eest!24/7 kestab minu tööpäev.Õiglane?Lapse tegime koos aga kasvatan üksi.
Mul oli jällegi nii, et peale lapse sündi 2 kuud oli mees ideaalne, aga siis… Olgu, lapsega eriti ei tegelenud, aga see oli ka arusaadav. Lapsel oli siis tähtis täis kõht ja kuiv mähe. Ma sellest üldse probleemi ei teinud, et mähet ei vahetanud vms. Ikkagi ka tema jaoks uus/harjumatu. Mees, kes üldiselt üksi poest toidukraami (liha, juurviljad, puuviljad jne) ei ostnud, oli korraga nagu koduperenaine. Tegi süüa, koristas, käis poes. Minul jäigi üle vaid lapse ja enda eest hoolitseda.
Sai 2 kuud mööda, mees nagu vahetatud. Tema asi oli ainult tööl käia ja muud ei midagi. Ei sobinud, et koju tulles soe toit ei oodanud (toit oli valmis, ainult vaja soojaks lasta). Selle asemel, et söök soojaks lasta, järas võileibu ja terve õhtu oli garanteeritud vihjamine, et ma midagi kodus ei tee. Vahet pole, et mul oli 2 kuune beebi. Nii need päevad läksid. Nurin, pahameel, üksteisest kaugenemine. Voodit lõpuks enam ei jaganud. Rääkimisest tolku polnud, lõppes alati üksteise süüdistamisega. Ja selle keskel see imearmas väike printsess. Kestis see jant mõned kuud üle aasta. Oli ka paremaid hetki, kus tundus, et kõik saab korda.
Mingil hetkel hakkasin aru saama, et mees on hakanud alkot minu eest peitma. Oli välja kujunemas alkoholism. Ja uskumatu, kuidas ma sellest nii hilja aru sain. Aga nii läks. Laps oli 1,5 aastane, kui minema kolisin. Ja ütlen ausalt, pole ma tahtnud kunagi üksikemaks jääda, aga seda otsust pole kordagi kahetsenud. Siiani suhtlen lapse isaga vajadusel, aga ei ta aita rahaliselt ega miskit. Isegi lapsele sünnipäevaks midagi ei kinkinud.
Kõige rohkem on kahju muidugi lapsest, kellest võetaks eos ära võimalus elada kahe vanemaga. Issike elab lapsest 15 km kaugusel, aga vaatamas käiakse heal juhul paar korda kuus, harva tihemini. Ja paraku on just mees, kes kahetseb,et nii käitus.
Aga minu hoiatus ka naistele. Tihti võib meeste käitumise taga seisneda ka miski muu, kui tühipaljas hoolimatus/mõistmatus. Pange eos tähele juba nt alko kuritarvitamise märke, agressiooni märke, petmise märke jne. Paraku on need asjad süvenevad ja loota, et läheb üle kõik, on naiivne. Ka mina oli sellie paras uimane ja ei pannud kõiku neid asju tähele, või siis lihtsalt ei tahtnud tunnistada endale. Sageli ongi nii, et kui tundub, et asjad nii on, siis nad ongi. Endale kõige ilustamine lihtsalt süvendab probleemi.
Ei saa eitada, et suhte alus on suhtlemine ja kui seda ei toimu või toimub sunnitult, siis on midagi väääga valesti. Sellepärast ma hakkasingi ka Malluka blogi lugema, tema suhe oma mehega tundus nii eluterve/mõstlik/naljakas/armas. Võib vist öelda, et ideaalne.
Edu ja tugevat närvi kõigile üksikvanematele!
Oh kuidas ma saan sinust nii hästi aru. Minu meeski aitas minimaalselt suure karjumise peale ja jalutasin sammoodi lapsega. Algul oli tal graafikuline töö. Vabadel päevadel magas lõunani ja kui ärkas oli alati kuskil vaja käija või istus arvuti taga. Nüüd on mul laps 10 kuune, mees on norras tööl ja mul on hea meel selle üle, kuna siis ei ole mul vähemalt lootusekübetki et ehk saan paar hetke ka endale 🙂 kui ta aga kodus on jätkub kõik samamoodi nagu vanasti. Tema tema ja ainult tema, mind nagu ei olegi olemas. Isegi mõtlen pidevalt, et milleks koos olla… Kurb on…
Kurb. Võimalusel paluks jah sõbranan või sugulase appi, või läheks lastega/lapsega kellegi juurde, et puhata.
Emu mul rääkis, et sõbranna Tal oli 2 kuud magamata ja lõpuks kiirabi tegi süsti, sest inimene oli nii kurnatud, et ei uinunudki enam- magamatus zombistab ja reaalsustaju kaob.
Mis süst see veel selline on?
Mul on 6 kuune poja ja magada pole ma terve selle aja saanud korraga rohkem kui võibolla 2 tundi. Enam ma ei oska ise ka isegi magada…beebi magab oma tund heal juhul 2 rahulikult ja siis vaja kas tissitada või kussutada vms. See aeg mis ta magab vahin ma lihtsalt kas lage või beebit aga magama ei suuda jääda..ja kui peaks juhtuma, et uni tuleb peale, hakkab kisa pihta ja ei saa magada. Seega ma olem niiiii vãsinud aga magada ei saa/oska…tavaliselt jãän kergesse unne 5 ajal hommikil ning siis venitan und koguaeg tissitades(iga poole kuni tunniaja tagant) kuni 9ni.
Isa kyll õnneks aitab ka kui on vaja last rahustada aga magama ta ei suuda last saada ja kui laps on ãrvel siis ma jällegi magada ei saa, sest ma kuulen tema häält – ükskôik kas siis ns lalisemine, kilked, nutt või karjumine.
Ma ei tea mida teha, ma olen nii kurnatud, tûdinenud ja vihane (eelkõige enda peale, et ma lihtsalt magama ei jãä kasvõi selleks tunniks, mis antakse…)
Esimese lapsega oli palju magamata öid. Pikalt oli gaasidega jamamist. Poole aastaselt aga kadus rinnapiim ja ka laps hakkas hommikuni magama. Üritasin igati neid asju mitte süüa mis gaase tekitaks. Mees üritas igati aidata aga ikka kurnatud. Nüüd aga teise lapsega hoopis teine teema. Kuna mees üritas teha elamisväärset kodu lastele ja tegi remonti kodus siis olin ma lastega maal oma vanemate juures. Lapsed nägid harva oma isa sest töö ja remont võttis kogu aja. Teine laps võõrdus isast. Ja isa ei saanud kuidagi aidata kui abi vaja . Kui olid teised lähedal siis mingil määral osutati abi aga mitte piisavalt.kuna seal oli rohkem rahvast siis oli mul hoopis rohkem koormust kui abi. Lõpuks ma koguaeg närviline. Hiljem enne koju tagasi kolimist hakati vähehaaval abi tulema. Ja sain puhata. Aga jah alguses magamata ööd ja tissutamisest olid käed jalad tuimad ja istudes oli ka selg ning tagumik valusad. Nüüd aga kõik möödas lapsed veedavad issiga ilusti aega ja poiss saab ka rinda juba lisatoitude kõrvalt vähem. Ja harva ärkavad lapsed öösel. Kõik läheb mööda. Varem küll mõtlesin kuidas üksikvanemad hakkama saavad . Müts maha nende ees kes tegelevad üksi lastega. Ka nende ees kellel mitmikud. Kõik emmed ja issid te olete tublid. Hinnake teineteise panust peresse, me alati ei näe tõelisi pingutusi!
Tuttav teema.Minu mees ka ei aita,mta k2ib t88l on tema vabandus.mina olen ju p2ev otsa kodus ja passin niisama.
tuttav teema.Alustuseks mees rääkis aastaid et soovib last saada ja ytlesin korduvalt et see aeg jõuab varsti kätte,aga kui jõuab siis peab ta olema valmis sama palju panustama lapse kasvatusse kui minagi.Temaga tegelema,Kahekesi olema mähkmeid vahetama jne.Ta oli nõus ainult et laps tuleks.No ja saimegi rõõmustava uudise ja nii kui teada sai et rase olen möödusid kõik mu päevad kodus peale töölt koju jäämist ja sõbrannadega ka suhtlesin aga mees oli kadunud,koguaeg lihtsalt oli väljas.koju jõudis hilja või lausa öösel ja enne rasedust oli aint kodus.Siis lubas et laps synnib et siis on kodus ja tegeleb jne .Ja syndis me pojake kellel oli kohe haiglast saati gaasid ja nii kolm kuud.Ma teadsin vähemalt olin arvamusel et vastsyndinud magavad ja söövad enamus ajast siis see laps ainult sõi ja röökis nagu reaaselt päeva uned olid nii minimaalsed et kui ta ma proovisin magama jääda oli tema kohe yleval ja kisa lahti.Ja nii päeval ja ööl ja seda kõike pidin phm yksi taluma.Tal on muidugi pikad tööpäevad ka aga siis kui jõuabki varem on tal alati tegemist,et saaks ainult välja põgeneda.Või peseb end sada aastat või sööb.Sest koos lapsega pole ju võimalik syya,missest et mul muud varianti esimesed kuud polnudki ,kui et laps yhes käes kussutada ja teise käega apsata syya midagi.Nädalavahetustel on alati tal midagi ees,jumala eest et kodus ei peaks lapse kisa kuulama.Välja läheb suitsule vahest kolm tundi kadunud.Ja kui närvi see ajab,mitmeid kordi juba öelnud milleks ta yldse siin elab.Nyyd on laps viie kuuseks saamas ja on gaasivalud taandunud kolmekuuselt.Kuigi arvasin et see kisa selle lapse suust ei lõppegi.Mul oli samamoodi ma lihtsalt ei jõudnud enam kätel kanda mu käed olid täiesti syldid.oli päevi kus terve mu keha oli kokku kukkumas sellest väsimusest ja ma ei saanudki voodist välja kuidagi sain lapse sylle et kussutada ja nutsin temaga koos et mida kuradit ma teinud olen et mind nii karistatakse.Kodus käisin ringi nagu kymme päeva pesemata ja nädal aega joonud alkass,riideid selga ei jõudnudki vaid pesuväel olin koguaeg ei jõudnud lihtsalt endagqa tegelda.lõpptulemusena tekkisid mul minestamishood ja vererõhu suured kõikumisesd sellest magamatusest.Aga kuna kutt peale kolmekuud hakkas rahulikumaks muutuma siis hakkas ka tervis tasapidi paremaks minema ja nyyd juba täitsa rahulik eluke.ainult elukaaslasega need tylid ei lõppe.Ja olen teinud et lähen sõbrannadega välja ja lihtsalt jätan poisi isaga koju,sest siis tal pole teist varianti kui lihtsalt peab last vaatama.Sest hakkama ta saab lapsega tegelikult ideaalselt aga ma ei tea miks ta mind nendel rasketel hetkedel yksi jättis ja nyyd kõrvale puikleb.Ma arvan et laps on koos tehtud ja siis peab ka koos kasvatama,lapsekasvatamine on sama raske ja tegelikult raskem töö kui palgatöö.ja nyyd ongi jätan meelega teda lapsega kahekesi ja ise lähen välja aegajalt,sest peale neid kuid kisa on vaja omi hetki,et saaks last rahulikus meeleolus kasvatada,imestan et ma yldse hullarisse ei sattunud :)vahepeal tuleb syda kylmaks teha ja uksest lihtsalt välja astuda et isa saaks oma isakohustusi täita.
Palun ärge mõistke mind valesti, aga tõenäoliselt on ka mehel tunne, et naisel ei jagu tema jaoks aega ja tähelepanu. Naise kaitseks, aga räägibki see, et sellise elukorralduse juures reaalselt aega ja jõudu ei jagugi. Üsna raske on siinkohal head toimivat nõu anda. Kui vähegi võimalik, suhelge ja rääkige üksteisele oma tunnetest, äkki leiab koos mõne lahenduse.
Seda on lihtsam öelda kui teha, aga lastega peredes peab jääma ka mehele ja naisele aega olla kahekesi ja aega olla üksinda. Sa võid ju olla ema või isa, aga sa oled ka endiselt mees ja naine! Üksinda olemise hetki saab kordamööda üksteisele pakkuda, eeldusel, et mõlemad pooled sellesse ühtemoodi panustavad. Selleks aga, et mees ja naine saaks koos aega veeta on vaja hästi toimivat tugistruktuuri (head sõbrannad, õed-vennad, emad, ämmad, finantsi olemasolul palgatud lapsehoidjad). Tunnen ise ka, et selliseid inimesi on meie pere ümber liiga vähe, õieti nagu polegi teist. Mul pole kombeks kedagi ekstra paluma minna. Ammugi mitte siis, kui palutavaks on oma ema või ämm – ikkagi laste vanaemad ju, kellel võiks soov koos lastelastega olla, tulla enda initsiatiivina. Nii olengi olukorraga leppinud, võimalusel pisukest puhkeaega (nt mehega koos kinno minekuks) palunud vanemalt lapselt.
Minu isiklik arvamus on, et kui peredel oleks ümber toetav võrgustik, kui tänapäeva moodsad vanaemad-vanaisad ei käiks täiskohaga tööl (uskuge, pahatihti on selle taga vaid soov olla seltskondlik või ühiskonnale kasulik), ei käiks igal seltskondlikul üritusel, mis neile silma hakkab ja tuletaksid rohkem kui kaks korda aastas (sünnipäev ja jõul) meelde, et neil on lapselapsed ka, siis olekski Eesti rahva iive tsipake kõrgem. Kuna mul on hea ja mõistev mees, siis me saame oma kahe lapsega sedaviisi hakkama, aga ma möönan, et SEE ON ÜKS SUURIM PÕHJUS, MIKS MEIE PERRE KOLMANDAT EI SÜNNI!
Tundub, et sa oled natuke uhke ja põikpäine abi palumise koha pealt. Kas vanavanemad peaks siis ise iga vaba hetk ennast kohe abiks pakkuma? Miks sa ise ei kysi OMA EMALT? Tema peaks/võiks ikka sind ju mõista. Ma kyll ei tea tea sinu suhteid perega, aga jutu põhjal lihtsalt ytlen, et ära ole nii tagasihoidlik abi palumisel.
Olen olnud situatsioonis, kus lihtsalt ei oska mehega rääkida ja oma seisukohta selgitada. Ongi selline tunne, et sein on ees ja pole võimalik panna teda mind mõistma. Ükskõik, mida ütled või teed. Meid aitas paarinõustaja. Vahel on hea, kui on 3. osapool vahel ja vestlused ei lähe tuliseks üksteisesüüdistamiseks (tavaliselt nii kipub minema, sest kumbki kaitseb ikkagi enda ego esmajärjekorras). Tahaks loota, et inimesed, kes tunnevad, et suhe on juba lagunenud, annaks veel ühe võimaluse ja käiks nõustamisel. Ennekõike just laste nimel. Kui astusin nõustaja uksest sisse, olin veendunud, et suhe on läbi. Nüüdseks on sellest pea 3a möödas. Meil küll lapsi veel ei ole, aga teraapias käimine on pannud meid rääkima väga paljudel teemadel, millest varem ei rääkinud. Sest need olid ebamugavad või kartsid, kuidas partner avalduse peale reageerib. Kasvõi näiteks sellest, et kui meil laps sünnib, siis kuidas elu hakkab välja nägema. Olen avaldanud soovi, et ta jääks koos minu alguses mõneks kuuks koju jne. Olen saanud kõik oma soovid ja ootused lahti rääkida. Sellest on tekkinud omakorda väga suur turva- ja tänulikkusetunne oma mehe suhtes, et ta on mind ära kuulanud ja paljudes asjades oleme ühel meelel. Suhetes on põhiprobleemiks see, et eeldatakse, et teine pool on automaatselt selline nagu vajame. Antud juhul, mees tahtis last, aga ootas, et naine tegeleb ise. Naine tahtis last, aga eeldas, et mees aitaks. Erisuunalised soovid. Ükskõik kui kaua ollakse koos olnud, teise mõtteid ja soove ei ole võimalik lugeda. Suhe on ikkagi kompromiss ja ei saa oma soove peale suruda. Kõige suurem kunst ongi õppida ennast väljendama nii, et teinepool mõistaks, ei tunneks ennast rünnatuna ja süüdistatuna. Minu enda suurimaks probleemiks on olnud vaikne kannatamine ja endasse kogumine, mis lõpeb suure plahvatusega ja nii ongi lõpuks tüli majas. Tulemuseks üksteise peale solvumine, pahaneolemine ja vajadused jäävad mõlemal endiselt rahuldamata. Mees omakorda on väga kinnine ja kui talle laviin kaela sajab, läheb automaatselt lukku ja dialoog katkeb. Mina läksin sellest aga veelgi vihasemaks, et ta minuga ei rääkinud. Oleme koos nendest käitumismallidest hakanud välja tulema ja suhe on märksa parem.
Eeldan, et kirja autor elab Tallinnas, seega panen mõned lingid: http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/tallinna-tootajad/
https://pk.ee/nustamisteenistus-2/pshholoogiline-nustamine
Ise käisin Tallinnast väljas http://www.erapraxis.ee/paaridele/
Teraapiat ei peaks häbenema. See ei ole nõrkuse, vaid just tugevuse tunnus: tunnistad probleemi ja asud seda lahendama. Suhtusin ise skeptiliselt, aga see on mind palju aidanud. Võiks öelda, et ma meeldin iseendale rohkem. Ei ole enam üliemotsionaalne närvipundar, olen sisemiselt palju rahulikum ja rahulolevam. Ja tänu teraapiale saab varsti juba 6.aastapäeva tähistada. Usun, et kõigest on võimalik suhtes üle saada, kui vaid mõlemad pooled tahavad pingutada ja panustada. Suhe peaks olema koostöö, mitte võitlus. Kui armastus on olemas, siis kõik muu on tehtav.
Täpselt sama lugu siin. Ja abi küsimise poolelt omakorda, pole ju mõtet paluda abi inimestelt (minu puhul siis ema, isa ja ämmad-äiad), kes seda suure surma ja soigumise saatel teevad.
Minu kohe neljakuuseks saav beebi eelistab samamoodi magada päeval.
Proovi võimlemispalli. Ma täiega armastan seda palli. Jah last süles hoides väsivad ka seal käed väga ära aga mul on õnnestunud ta seal magama uinutada.
Ja lisaks proovin mina konkreetsemat päevaplaani ja rutiini. Meie graafik hakkab olema selline: ärkame kell 8. Kell 10-12 uneaeg vankris. Siis max energilised tegevused lapsega. 16-18 uni toas. Ja kell 20 hakkame juba ööunne sättima. Kell 18 ärgates pigem rahulikud tegevused. Kella 19nest ära magamistuppa. Vajadusel vanni, mähku vahetus, tuduriided selga, söömine, unejutt jms.
Kui me eilsest ööst ei räägi siis vähemalt 2h magab ta öösel jutti.
Mis mehesse puutub siis… Ma ei viitsi endale lisastressi tekitada sellega,et ma ootan mehelt mingit erilist tuge. Vb nõme nii mõelda aga jahm..
Mina olen nt enamus majapidamistöid lükanud mehe õlgadele. Kas sina ei saaks anda suurema lapsega tegelemist mehele?
Ohh, päris karm. Mul jaanuaris kolmas sündimas, esimene on 9a, teine hetkel 1,5a. Endal väike hirm et äkki kahe väiksega saab ääretult raske olema just magamise mõttes aga loodan parimat. Ma ei saa pead panti panna et mees kindlasti aitab aga loodan küll, eelmisega ikka aitas kui haiguse periood oli või on. Siis ta magab ainult süles kiigutades. Ka mees öösel kiigutanud hoolimata sellest et ta nädal aega eelnevalt 12h igapäev tööd teinud ja ei tea millal esimene vaba päev koidab, et äkki veel nädal aega 12h töö päevad on ees. Ma siiralt loodan et kui uus titt öösiti jaurata otsustab siis ta ikka aitab aeg ajalt :-). Või no kui ei aita siis ilmselgelt kodu rahu saab otsa kuna ma tean et kui ma väga üleväsinud olen siis hoidku kõik oma piip ja prillid :-D.
Aga sellele emale soovin küll jõudu ja jaksu. Loodan et see mees võtab ikka mõistuse pähe ennem kui hilja. Koos tegid koos peaks ka panustama. Soovitaks küll rääkida rääkida rääkida. Aga no kui ei kuulata siis pole ka midagi teha. Kurb lihtsalt.
Kuidas selle emaga kontakti saada, ma kohe päris tõsiselt pkuks talle enda abi. Tasuta. Süda läheb pooleks selle peale, et mees selline siga on 🙁
ma saadan talle su meili!
Minul oli ka esimesed 6 kuud lapsega väga suuri muresi. Nimelt need gaasivalud olid tal nii hullud, et miski ei aidanud… käisime arstide juures ja tehti ultraheli ja lõpuks kirjutati valuvaigistav pulber mis pisut leevendas seda aga meeletud valud olid tal ikka. Alguses oli ka maksaga probleeme kui sündis ja ilmselt see oli kuidagi kõik seotud. Peale koju saamist tõmbus ta kollaseks ja pidime kohe haiglasse tagasi minema kuna maks ei hakanud tööle ja siis pandi ta aparaatide alla. Ma olin nii stressis ja ei maganud ükski öö… käisin aparaadi all katsumas kas mu pisike ikka hingab. Emale ütlesin et siit haiglast me tuleme kas koos koju tagasi või ei tule meist kumbki, sest kui temaga oleks midagi juhtunud siis ma ei näe oma elul mõtet.
Kui see õudus lõppes arvasin et asjad lähevad paremaks aga ta lihtsalt röökis ja röökis kõik ööd. Õhtul 8st hommikul 5ni kandsin teda mööda tuba, kussitasin ja hoidsin kätel et kuidagi tema valu leevendada. Jäin tavaliselt arvuti tooli tukkuma kuna see oli ainus mugav koht kus last süles istudes kussutada. Ükskord ehmusin selle peale ülesse, et laps hakkas sülest maha libisema, ma lihtsalt ei jõudnud enam. Iga öö oli sama teema. Ma olin kui zombie, midagi aru ei saanud ja ainult nutsin koguaeg, et miks see peab nii jube olema. Õnneks mu ema ikka sai vahepeal mind aidata ja tänu sellele sain ka magada vahepeal aga reaalselt kui mul ema abis poleks olnud siis ma oleksin kuskil hullumajas ilmselt. See oli elu jubedaim aeg 🙁
Mul oli beebi samasugune. Terve öö oli üleval ja päeval magas, kuid õnneks kusagil teisel elukuul lõpuks oli võimalik teda päeval üleval hoida. Mäletan, et öösel tuli kõik selleks teha, et võimalikult igav oleks. Tuli kustus jne. Päeval siis pidi hästi põnev olema. Alguses ei töötanud see üldse. Öösel kõik magasid, vaatasin lumiseid tänavaid, kiigutasin ja laulsin unelaulu, et ennast üleval hoida. Õnneks isa võttis hommikul viiest v seitsmest lapse enda hoida ja siis magasin natuke. Õudne aeg oli, kuid õnneks möödus. Mingi hetk magas siis terve öö. Tulemas on järgmine, loodan, et tema ikka taipab magada. Aga jah,eks on perioode,kus pm peabki kõigega täiesti üks hakkama saama. Ma praegugi pean. Kui vanaema saaks n natuke hoida kasvõi suuremat ja sina magada. See oleks ka ülihea. Muidugi üks hetk võib juba asi nii hull olla,et magama ei jäägi. Siis peab kuidagi juhtme ikka seinast välja tõmbama :). Aga ma lohutasin end sellega, et olen veel noor ja ülikoolis tuli ka ette neid perioode,kus magada ei saanud.
Tean kahjuks väga hästi mida see naine tunneb. Minul oli õnneks õde ja ema kes mind aitasid nii palju kui said. Kätele ja seljale annaks kindlasti puhkust see, kui soetada endale kiiktool ja võimlemispall. Ilma nende kahe asjata oleks mina vist ammu juba selili maas. Kiiktoolis saab hästi kätt toetada, millel laps on ja samas saad ennast kiigutada. Mul möödus palju öid koos lapsega kiiktoolis magades. Ei ole nii mugav, kui voodi, aga samas see väike uneaeg on nii tähtis. Võimlemispalli kasutasin lapsega koos istumiseks. Laps oli mul süles ja ise istud pallil ja saad ennast üles-alla õõtsutada ja küljelt-küljele, olenevalt kuidas laps parasjagu tahab. Hea tunne on vahepeal ikka istuda ja lasta seljal puhata. Soovitan väga soojalt proovida.
Mul on nii kahju seda teksti lugeda, kuna see oleks nagu minu enda elust mõned kuud tagasi. Mul vedas vähemalt nii palju, et ööd ja päeva ära ei vahetatud.
Ma proovisin olla tugev ja ma teadsin, et saan ise kõigega hakkama. Aga tegelikult ei saanud. Kui vanem laps oli aias ja mees tööl, nutsin mina kodus, kui raske mul on ja et ma enam ei jõua. Tean, et oleksin pidanud temaga kõigest sellest rääkima, kuid olin rumal ja arvasin, et ta saab ise aru ja pakub abi igapäevaselt. Nii see paraku aga polnud. Lasin mehel käia kus soovib ja teha mida tahab. Selle kõige tagajärjeks ta pettis mind kui meie pisike piiga oli kahe kuune. Sellest kõigest sain teada alles poolteist kuud tagasi. Ma tean, et jätsin ta ise unarusse, kuid seda vaid seetõttu, et hoolitsesin meie kahe lapse eest.
Meie suhe mehega on praegu küllaltki keeruline ja raske on öelda, kas saamegi selle korda. Kuna oleme olnud koos juba üle 10 aasta ja meil on kaks last, siis mina veel alla pole andnud.
Palun naised, rääkige oma kaasadega. Paluge neid endile appi. Rääkige meestega oma tunnetest ja vajadustest puhata ning olla omapäi.
Tekkis ka tunne, et läheks hoiaks ise seda last mõne öö, et ema magada saaks. Meie ostsime endale fitnesspalli. Tõeline imevahend. Laps rahuneb meil sellel hüpates sekunditega maha ning jääb viie minutiga magama kui vaja. Tean omast kogemusest, kuidas selline mööda maja tatsamine ära võib väsitada.
Ma soovitaks sel emal kasvõi üheks päevaks paluda endale mõne sugulase või lapsehoidja appi, kui mees ei aita. Samal ajal saaks ta ise välja puhata.
Niru mees küll, kes üldse ei aita. Mu laps on 1a 2k vana ja magamata öid on siiani palju. Kui nädala sees mehest väga palju abi pole, siis nädalavahetusel saan vähemalt soovi korral magada. Vahel palun tal nädalavahetusel lausa ühe öö ise lapsega tegeleda, kusjuures siis on laps alati ilusti maganud. ?
Minu eksmees oli ka selline et arvas et kuna tema käib tööl siis tema peab magada saama.. ja vabadel päevadel peab ta tulevasteks tööpäevadeks jõudu koguma. Peale tööd aga pidi ta puhkama sest oli ju pikast päevast väsinud.
Ehk siis lapsega tegelesin 100% ainult mina. Tema natuke vahepeal hoidis süles, pani FB mõne toreda pildi et näidata kui tubli issi ta on ja kõik.
Koduseid töid ta ka teha ei viitsind, mina pidin olema nagu mingi töödejuhataja ja alati sain mingi vingus näo kui palusin miskit teha, lõpuks tegin ikkagi kõik ise. Ka meestetööd, nagu näiteks torude parandamine.
Kui lapse kõrvalt tööle läksin oli laps juba piisavalt suur, aga issikene arvas et kui TEMA on lapsega kodus siis ega mitte midagi muud ju tegema ei pea… Mänguasju kokku ei korjanud, korralikku sööki lapsele ei andnud mingeid näksimisi ainult või kohupiimakreemi… ja lapsega tegelemine seisnes selles et ta pani lapsele youtube mängima. Kui laps tegeles millegagi omaette, mängis tema arvutimänge, laps võis korraldada igasugu segadusi, tema ära ei koristand.
Minu õnn seisnes selles et laps õnneks oli ikkagi öösel nõus magama ka, aga kuna see aeg oli umbes poole ühest viieni ja vahepeal 1 söömisega ning ta oli kogu aeg ainult minu kõrval (oma voodis ei old nõus olema) olin ma ikkagi kurnatud.
Õnneks uus mees on hoopis teisest puust, kui meie esimene ühine laps sündis, oli tema jaoks elementaarne et tema ka aitab. Tegime vahetused. Tema käis ka tööl aga ikkagi võttis osa asju enda peale et ma puhata saaks. See mees on kulla hinnaga ja ma olen nii tänulik tema eest 🙂
Kirja saatjale aga soovitaks, et kui mees on tõesti selline tropp ja ei kuula sind ega võta üldse tõs siis tasuks esialgu kutsuda omale keegi appi kui see vähegi on võimalik, päevaseks ajaks nt. koristama. Ära ise korista, kutsu mingiks kellaajaks palgatud inimene ja enne seda ära koristamisest ega pesupesemisest hooli. Või ära korista paar päeva ja kutsu siis koristaja. Maga nii palju kui saad ja jäta kõik unarusse, usu mind sellest ei juhtu midagi peale selle et puhkad end välja.
Kasuta ühekordseid nõusid ajutiselt. Telli valmistoit koju ära näe ise vaeva. Soovitavalt arvesta vaid enda ja lastega, ära meest söögitegemisel üldse arvestagi. Kui ta julgeb midagi kobiseda siis ütled et sa ei jaksa enam sest et tema ei ole sind üldse aidanud.
Ma ei tea kui vana sul beebi on, aga kannata vähemalt lapse aastaseks saamiseni, oma elu võimalikult palju lihtsustades ning siis tee otsus kas jääd temaga kokku või mitte. Esimene aasta lapsega on kõige keerulisem suhete mõttes. Praegu sa oled täiesti tühjaks imetud ja ei suuda päris adekvaatselt otsustada, ma ei ütle et see mida tunned on vale, vaid et lahkuminek on lõplik ja enne seda tuleks kõvasti mõelda.
Kasvõi selle peale, mismoodi asja korraldada. Kui oled puhanud siis töötab pea paremini.
Kui kaldud lahkumineku kasuks siis on seda targem teha järsult, ehk siis enne ei ütlegi mehele midagi kui on uus elukoht vaadatud jne. Ja selles osas peab sul kindlasti olema tugivõrgustik taga sest täiesti üksinda, ainult oma sissetuleku peal (alimentidele ei tasu loota väga) läheb mingist hetkest üliraskeks. Pead ka mõtlema sellele et laste jaoks on väga raske kui ema ja isa lähevad lahku, samas ei tohi ainult laste pärast koos olla aga pead läbi mõtlema lihtsalt kuidas edaspidiseid suhteid korraldada.
Nagu loeks enda elu…Kuigi jah, mul laps laseb òòsel magada, aga päeval…Kui mees õhtul tòòlt tuleb ja palun, et ta hoiaks last, et ma saaks korralikult sùùa, siis saan peapesu, sest mul on aega kùll ja veel ning pealegi-ma olen ju pàevad làbi kodus.
Selle 4.5kuu jooksul olen end nn korralikult vàlja puhanud ainult 2x.
Mees ei saa aru, et mis mind vàsitab ja et nagunii pàeval magan lapsega, aga paraku ei. Ma tòusen hommikul 7st, et mees tòòle saata ja teine laps kooli. Kui see tehtud, siis tõuseb pisike ja pean teda toitma, màhkmed vahetama ja tegelema. Selle aja sees pean ka elamist kytma,koristama ja lõunasòògi tegema, sest 12st tuleb mees lõunale. Pool 1 on ta làinud ja hakkan nõusid pesema.Pesu vaja pesta ja kuivama panna ja siis laps hakkab nutma.Kordub sama rutiin-sòòda, vaheta ja màngi. Siis vahel lippad koristama ning avastad, et kell 3 juba.Tuleb hakata õhtusòòki tegema.4st jõuab laps koolist, siis on vaja koos õppida. ja 5st tuleb mees…Ja nii päevast päeva. Kas panite tähele, et millal ma kirjutasin, et söön? Söön õhtul hilja, kui laps magab.
Ja mul pole kellelegi kurta ka, et raske on, sest ma olen ju KODUNE EMA!
Mu tuttaval oli taoline olukord, küll juba esimese lapsega. Abiellusid, mees ootas nii väga last, jutt oli ilus. Aga kui laps käes, siis selgus, et mehe arvates on laps ja kodu puhtalt naise pärusmaa. Tema mähkmeid ei vaheta, lapsega ei tegele, süüa ei tee jne. Õhtul peale tööd oli lihtsalt õllega teleka ees või sõpradega väljas. Naine pidi siis lapsega ise hakkama saama ja veel meest nö teenindama. Loomulikult tõi see naisele palju stressi, praeguseks ta ütleb, et ei mäletagi esimest kahte kuud, kuna oli koguaeg nutune ja zombi seisus. Ja siis saigi naisel mõõt täis ja andis sisse lahutuse! Kuna ilmnes talle ka tõsiasi, et kui inimene sind ikka armastab, ei lase ta sul niiviisi olla, vaid hoolitseb su eest. Ning ka mehe pohhuistlik suhtumine tappis tema tundeid mehe vastu…Nüüd laps pooleteistaastane. Jah, raske on tal kah, aga vähemalt tema sõnul on tal rahulikum ja närvid korras 🙂
Äkki sul on keegi lähedane (vanemad, õed-vennad, ämm-äi..), kelle juurde saaksid minna. Mina pakiks lapsed kokku ja ütleks mehele, et tagasi tulen siis, kui tema ka panustama hakkab.
Kurb. Aga kui mehest abi pole, siis peaks ütlema, et ta võib sinna töö juurde siis juba elama jääda.
Ma ausalt öeldes teeks mehe kodus olemise aja põrguks, kui ta sellinne möku on ja väsinud naist aidata ei suuda. Koju tulles annaks lapse üle ja läheks magama, vaadaku ise kuidas hakkama saab 😀 Öösel kiusaks ka kuidagi, et ka tema magada ei saaks 😀 õelutseks ikka täiega.
Aga, kui nii edasi ja laps vajab kussutamist, siis kas kiiktooli pole mõelnud soetada? Ma kujutan ette, et kui mu laps öösiti kussutamist vajaks, siis saaks vähemalt veidikenegi kergemini kiiktoolis istudes.
Usun, et oma mure tuttvatele jagades, saaks ta isegi abi! Palun küsi seda, nii edasi ju minna ei saa. Tõesti tuleks aitaks kasvõi ise!
Nii kahju. Tahaks kuidagi aidata. Hoiaksin seda beebit ise ja emme saaks puhata. Tegelen kooli kõrvalt lapsehoidjana,kui oleks huvi võiksin aidata seda ema mõnikord. 🙂
Kui plika oli beebi siis aegajalt olid ka mul sellised mõtted,et miks ma üksi oean jändama jne..aga keegi andis kunagi nõu,et mehed pididki olema üldiselt sellised,et ei oska väikse beebiga miskit peale hakata ja hiljem panustavad rohkem….meil õnneks nii läkski…plika nüüd 2ne ja annan au,et ma ei jaksa küll temaga nii palju mängida ja möllata,kui meie issi seda teeb…varsti teine ka tulemas ja siis on vaja panna asjad paika kohe alguses,kuna suurem ei maga ikka veel korralikult öösiti siis hakkab issi temaga tegelema,kuni pisi mu küljes ripub…aga kirjutajale nii palju,et ehk on kedagi teist appi kutsuda…vanemad v sõbranna…kõik tundub sada korda hullem,kui ise puhata ei saa…
Mingil määral saan antud ema murest suurepäraselt aru.
Haiglas oli meie poja suurepärane laps, ainult magas. Kuid nii kui koju saime, hakkas trallikene pihta. Laps vahetas endal ära päeva ja öö. Öösel oli üleval ja päeval muudkui magas. Lisaks sellele tulid tal meeletud gaasivalud ning tissitamisega käis pidev trall. Kuna olin niivõrd kurnatud, siis piima õieti ei tulnud(oma osa mägis seal ka see, et suurest väsimusest kadus ära mul söögiisu). Mees oli meiega koos esimene öö, kui haiglast välja saime. Teisel päeval pidi ära minema komandeeringusse. Olin jubedalt hirmul. Õnneks esimesel nädalal sain minna ema ja isa juurde, mis mu hirmu natukene vähendas. Ei jõudnud ära oodata, et mees koju jõuaks. Ning kui ta lõpuks jõudis, siis oh üllatust. Saabus öö, tema magas, mina kõndisin röökiva lapsega mööda elamist. Vahel panin ta riidesse ja vankrisse ning läksin rõdule teda kussutama, et ta magama jääks. Jäi magama, tuppa tulles, hopsti üleval. Tegemist oli talvise ajaga. Kui mehel komandeeringu aeg läbi sai ja ta kodu õhtuti hakkas käima, siis polnud ka sellest mulle abi üldse. Tema pidi ju magada saama, sest hommikul oli vaja tööle minna. Vahel võtsin lapse ja läksin öösel kell kolm vankriga jalutama, et mees saaks magada ning ka laps maha rahuneks.
Väga selgelt on meeles, kui olime nädalavahetusel ämma juures ning poja järjekordselt juba mitmendat tundi nuttis ja magama jääda ei tahtnud, siis ämm tuli teisest toast ja ütles oma pojale(minu elukaaslasele), et miks sa ei aita ja ei aja ennast voodist püsti. Elukaaslane vastas sellepeale kindlal hääletoonil “Mis sellest kasu on, maha laps nagunii ei rahune” ning keeras teise külje. Õnneks ämm ning meheõde võtsid nö vahetuse üle ja lasid mul paar tunnikest magada.
Asja enda jaoks joonde sain ma siis, kui laps oli peaaegu kolme kuune ja ma otsustasin proovida piimasegu. Tegin seda küll raske südamega aga sain aru, et kogu selles trallis mängib omaosa see, et laps kõhtu täis ei saa ja gaasitab. Ning vähem kui paari nädalaga saime ka magamiserütmi korda.
Nüüd, kui laps on kohe kohe nelja aastane, on elukaaslane lapsele suurepärane isa ning ei kui ei teaks, siis ei usuks, et esimesed kuud möödusid temal justkui mullis elades ja minul juuksed püsti last kasvatades.
Mina ei saa aru sellest, et mees käib tööl, siis tema peab magada saama! Johhaidiiii! Nagu mina saaks päeval kodus lebotada ja magada kuu öö vahele jääb? Nalja teete?!?? Andke mulle vaid päev kus ma saan 8h tööl olla, ma oleks koju tulles ilmselt puhanum kui iial varem. Ema tahab samamoodi magada! Tema päev ei ole kergem kui kellegi tööpäev. Lapse kasvatamine on kõikse suurem töö!
Väga nõus! 8-tunnine tööpäev tundub praegu nagu puhkus spaas. Nii, et see “ma käin ju tööl” pole mingi vabandus. Häbi! 🙁
Oh. Jah. Kallistus kirja kirjutajale.
Mul on see hiljutine avastus, et suheSuhe saabki toimida aint inimeste vahel, kes üksteise eest (kas vaheldumisi või korraga) hoolitsevad. Et kui ühel on raske, võtab teine osa koormat enda kanda. Kui ei ole hoolitsust – ei ole midagi.
Oh, mul on sust niiiiii kahju!