LAPSED

lapsed (L)

5. detsember 2016

Eile mõtlesin ma selle peale, et kuidas saab olla võimalik, et ma kunagi uhkelt kõigile korrutasin, et mina küll kunagi lapsi ei taha. “Liiga suur vastutus, ma ei ole emalik inimene, ma ei leia iial meest, kes minuga üldse lapsi tahaks, lapsed on nii tüütud, ma ei taha sünnitada, iuuuuu!” umbes sellised olid mu argumendid.

Ärge seda juttu hakake ajama, et mõned ei tahagi lapsi surmani  – ma tean! Ma ei üritagi siin kedagi ümber veenma hakata või nende argumente nullima hakata. Aga minu enda argumendid on minu jaoks küll nüüd väärtusetu sitt. Mis suur vastutus? Enda elu on ka suur vastutus ja seda hoian ma vast isegi vähem kui enda laste oma. Kuigi laste nimel tuleks ise ka rohkem elus olla (seetõttu näiteks mitte suitsu kimuda!). Aga see pole ju suur ohverdus, eksole. Emalik ma ei ole teiste lastega, enda omadele laulan hällilaulu, mängin peitust, käin vannis, õpetan potile pissima ja teen kõike, mida emad ikka teevad. Tobe oli arvata, et kui ma teiste lastega neid asju teha ei taha, et ma siis enda omadega ei oskaks. Ma kartsin ka seda, et ma ei ole selline hellust täis ema ja ma ei osanudki alguses öelda välja, et “emme armastab sind!”, sest see tundus kuidagi nii tobe. Lihtsalt minu peres neid asju ei tehtud ja selle pärast see alguses imelik oligi. Aga nüüd on see tavaline. Igapäevane.

Mehe nagu leidsin kah, kes sellise näoga küll oli, et nagu tahaks minuga pere luua. Ükspäev Kardo ütles IMESTUNULT: “Kusjuures ma ei kahetsegi, et me pere lõime.”. Nagu…tänks mees. Nii üllatunud nüüd ka vaja pole olla. Ei tea, kas ta plaanis siis enne, et raudnael kolmandal koosoldud aastal annab lahutuse sisse ja laseb nihhi, või mis :D

Lapsed on endiselt jube tüütud. ERITI teiste lapsed, aga enda omad ikka ka. Nad on  nagu väiksed joodikud, kes kipuvad kisama, nutma, naerust röökima, kõrgendatud meeleolus lollusi tegema, oksendama, enda tatti sinu varrukasse pühkima ja voodisse pissima. Käivad vahepeal täiega pinda. Üritad midagi teha, siis tuleb keegi ja hakkab sind sikutama, et tuleeeeee, anna/näita/ulata mulle see ja teine ja kolmas. Vii pissile. Anna kommi. Vaheta kanalit. PANE MULTIKAT! Pissile! Kakale! JUUUA, JUUA, JUUUUA! Issand püha peletis, kui tüütu. Aga ikka teed. Ikka annad. Vahepeal ise, siis hüüad teise maja otsa: “KARDOOOOO, MARI TAHAB KAKALE!!!” Glamuurne pereelu in full action. Ise tahaksin näiteks rahulikult TLC pealt hiiglasnaiste saadet vaadata, aga muud tegemised on nõudlikumad ja häälekamad. See on tüütu, aga sa teed seda ja sa isegi ei mõtle, et see on tüütu, sest nad on sinu tüütud mutukad ja mida rohkem neid ignoda, seda valjuhäälsemalt nad oma soove sulle ette kannavad. Mari istus mulle eile selga, pani oma suu torru ja selle mulle kõrvaaugu sisse ja mörises: “JUUUUUA!”.

Sünnitada ma muidugi ei taha, iuuu. Aga kurat, neid nunnukesi ei saa muud moodi. Või noh, tegelikult saab. Ma olen sada korda öelnud, et ma kindlasti tahaks kunagi ka lapsendada. Reaalselt kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, et ma tahan võõrast last lapsendada, siis ma oleks ta välja naernud. Praegu tundub see kuidagi lihtsalt nii õige ja loogiline. Mu süda puruneb sajaks killuks, kui ma mõtlen, et on armsaid tegelasi, kelle emad ei ole saanud hakkama selle emandusega ja on sunnitud nad ära andma või neid on ise ära võetud. Mis tunne võib neil olla, kui neil ei ole oma emmet, kellega saladusi rääkida ja maalida ja meisterdada ja poes käia ja liiga palju jäätist osta. Või issit, kellega mürada ja peitust mängida ja loomaaias kukile ronida.

Lapsed annavad NIII palju armastust ja nad nõuavad selle eest nii vähe. Niii jaburalt vähe.

Ja kui ma eile siis ärkasin ja tahtsin rahus kohvi juua, kuid Mari muudkui korrutas, et tahab õue, siis ma ikka ajasin ohates kargu alla ja läksin temaga seiklema. Käisime oravaid vaatamas ja üritasime pepu peal suvalistest küngastest alla lasta ja ostsime Rimist säraküünlaid ja vehkisime nendega metsas ja imiteerisime oravate hüppamist ja Mari hüüdis “Auav, kukkuuuuuu?!” kui ta oravat ei näinud. Oh jeerum, see oli tegelikult nii lahe. Ma vaatasin teda sada korda ja mõtlesin, et küll ta on asjalik ja nunnuke mul, tema aga hüüdis igale vastutulijale “tsauuuu!” ja oli maailma kõige armsaim. Vahepeal pakkusin ma talle varianti, et teeks lumeingleid, aga selle peale ütles ta kurvalt “eitaaaaaaa!” nagu ma oleks palunud tal kohemaid koonduslaagrisse kolida :D

Koju saabudes oli mul üks nohisev tita magamas ja Kardo, kes koristas kööki ja oli teinud šokolaaditükkidega pannkooke ja kui Lende ärkas, siis me mängisime patsu-patsu mängu ja ta naeratas mulle (!!!) ja siis ma mõtlesin juba triljondidtat korda elus, et noh… täiuslik. Imeline. Võrratu.

Ja kuigi ma ei tea, milline oleks mu elu ILMA lasteta, siis ma olen 100% kindel, et koos nendega on alati parem. ALATI! Ja tsiteerides Kardot: “Kusjuures ma polegi väga kurb, et mul lapsed on!”.

DSC_7774

DSC_5928

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

33 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kuulge 9. detsember 2016 at 10:13

    Naljakas on lugeda kuidas iga Malluka postituse all kommenteeritakse alati iseennast :D Malluka blogi on nagu koht, kus eesti naised saavad kirjutada enda tunnetest ja lastest. Tundub et kedagi päriselt ei huvita tema postitused, peaasi et saab enda elu internetti jäädvustatud ja kommenteeritud :D oh seda inimeste edevust.
    Loen neid kommentaare ja m6tlen, mida mina tunneksin Malluka asemel kui minu blogi lugejad kommenteerivad ainult iseennast ja enda titaseid. Funny oleks vist :D

  • Reply Evelyn 5. detsember 2016 at 21:35

    Mina pole ka võõraste laste fänn!! Oma tirts on mulle maailma kalleim ja kõhus küpseva kaku armastamisega saan ka ehk hakkama, kui ta sünnib. No õe šaakalid kannatan ka päris hästi välja ja sõbrannade omad, aga kellegi last vabatahtlikult näppima ei kuku ja mängima ei kutsu. Kindel värk!

    Küll aga.. Aitäh selle postituse eest! 100% sinuga nõus ja tõid mulle pisarad silma! Kuigi see putukas võib täiega närvidele käia ja üldse ei viitsi midagi teha, siis talle võimaluse andes naudin juba ainuüksi seda, kuidas tema seda naudib. Laps(ed) on parim(ad)!!!

  • Reply Beeta 5. detsember 2016 at 19:25

    Mina olen alati teadnud, et ma tahan kunagi tulevikus lapsi saada. Ma pole väga võõraste laste fänn, ma tegelikult kannatan neid suhteliselt vähe välja ja lastega pikemalt koos olemine tekitab mulle pigem judinad, aga ma olen samas nagu ka alati aru saanud, et eks see oma laps on oma laps. Muidugi see lapse saamine pole seotud otseselt selle emainstinktiga, et oo ma nii vajan et keegi kasvaks mu sees ja siis ma saaks teda pärast nunnutada, oo ei, pigem vist lapse ma tahaks saada märksa isekamatel põhjustel, et kui ma vana olen siis mul on vähemalt keegi kui kõik teised on ümberringi surnud :D Ma nüüd üldse ei mõtle seda hooldamist, ei ei, kohe kindlasti mitte, vaid pigem lihtsalt seda, et lapsed oleks olemas kes külas käivad lastelastega. Kuid jah, rääkides sellest emainstinktist, siis igatahes minul sellist asja veel tulnud ei ole, ma alati imestan kuidas mõned naised ja lausa noored tüdrukud räägivad, et neil tuleb sõbranna last(beebit) nähes titeisu peale. Minul on sellega pigem vastupidine lugu, et no lähen külla ja kuidagi selle lühikese ajaga juba saab selgeks, et mis elu see siis ikka nende lastega või lapsega on. 24/7 pead kellegi eest vastutama, kellegagi koos olema ja ei saa teha seda mis ise tahad, tean, tundub kohutavalt isekas, aga noh minu tulevane laste isa peab küll sellest aru saama, et laps ei ole minu sooloprojekt nagu üks teine blogija ilusti ütles. Käisin nädalavahetusel ühe sõbranna juures kellel poole aastane laps ja noh tema on ka endale parajalt tropi mehe lapse isaks saanud kes arvab, et laps ongi mingi naise asi, mees on veel täielikult teise lapse eest seal perekonnas ja mina oma sõbranna asemel oleks vist ammu otsad andnud. Praegune elu on lihtsalt niiii kohutavalt mõnus ja kuidagi kahju on seda käest ära anda ja sellepärast praegu elangi täiega, et saaks siis kunagi tulevikus hakatas seda omamoodi õdusat pereelu elama :) Ma tean, et ma armastaks enda last kohe väga väga ;)

  • Reply Kristi. 5. detsember 2016 at 16:43

    Lapsed annavad NIII palju armastust ja nad nõuavad selle eest nii vähe. Niii jaburalt vähe. Kuldsed sõnad ;)
    Ja see hool ja muretsemine ;)
    Ütlesin oma printsessile ükspäev, et mul selg nii valus, siis tuli sülest maha, läks seljataha, puhus peale ja tegi pai, pai ka seljale ?? ise nii pisike veel 2,5 a, aga nii hooliv ? pisar suurest heldimusest silmas ? sellised pisikesed asjad teevadki päeva ilusaks ja südame soojaks ?

  • Reply RR 5. detsember 2016 at 16:32

    Ma olen alati arvanud, et küllap mul kunagi üks laps tuleb, rohkem mõttesse ei mahtunud, see ükski tundub nii suur vastutus. Varem eriti ei tahtnud, elu ka ei lubanud… Aga viimasel ajal on elu rohkem paika loksunud ja vaikselt on hakanud uudishimu tekkima, et mis siis, kui… Polekski nii hull, äkki oleks hoopis tore. Aga nüüd on hoopis kahtlus, et võibolla ei taha mu keha hoopis rasedaks jääda, võibolla pole kunagi tahtnud, aga kuna varem polnud põhjust asja sellest küljest vaadata, siis olin ma õndsas teadmatuses sellest, et rasestumise pärast ma nüüd küll muretsema ei pea. Midagi pole veel kindel, aga tunded on küll veidi sassis.

  • Reply Mira 5. detsember 2016 at 15:41

    Mina olin 100% kindel, et ma üldse lapsi ei saa. Mingi kinnisidee vms. Teiste lapsed minus suurt heldimust ei tekita. Kaugelt ok, võin ka rääkida ja tiba tegelda aga siis aitab ka. Enne laste saamist kuulsin pidevalt väljendeid lastega tuttavatelt, et noh tegele a la minu/meie lastega, siis saad harjutada, kuidas lastega elu on :D Ee ütlesin kohe neile tarkuritele, et kuule omad lapsed on ikka midagi muud ja mina ei hakka küll kellegi lapsi kantseldama/kasvatama. Peale seda kui andsime rohelise tule lapse tulekule, kulus kõigest 2 kuud. Täielik shokk, kuidas see siis võimalik on mõtlesin mina? Äge ma ikka saan lapsi :D Aga isegi siis olin kindel, et vaevalt, et see rasedus kestma jääb aga kestis ja kõik läks kenasti. Teine laps ei tahtnud aga nii kiiresti tulla ja oli omajagu pisaraid. Samas võttis kestva triibu saamine 9 kuud aega ja läks ka kõik siiski lõppude lõpuks hästi. Nüüd 3a7k ja 1a7k. Pole ideaalne ema aga üritan olla nii hea ema, kui vähegi suudan ja tean, et nemad on mu elus kõige tähtsamad ja teeksin nende heaolu nimel kõik, mis mõistuse piirides. Teiste laste vastu sellist heldimust ei tunne. Tegeldes ise pidevalt üksi kahe lapsega, siis suurt soovi ka teiste lastega tegeleda pole. Juttu võib puhuda aga hopatada ja mängida ei taha eriti. Ja oii tean kui tüütud võivad need mudilased olla. Kui üks lõpetab, siis teine alustab, või harrastavad sünkroon kisamist/jonnimist, kiusavad üksteist. Aga on ka palju toredaid hetki, kus püütakse üksteist igati aidata ja tore vaadata kuidas ka koos mängitakse :)

  • Reply Jane 5. detsember 2016 at 15:17

    Ma olin 21, kui poja sain. Kui poiss kolmeseks sai, jäime kahekesi. Vandusin endale, et rohkem lapsi ei tule. Veel kaks aastat tagasi rääkisin seda juttu. Nüüd nohiseb kolme kuune tirts tissi otsas ja ma olen nii õnnelik tema üle.
    Aga nüüd tõesti kõik. Kolmandat keisrit enam ei soovi. Kui mees väga tahab, lapsendame paari aasta pärast.

  • Reply Katrin 5. detsember 2016 at 15:12

    Pole veel endal laps käes, kõhus alles, aga seda postitust lugedes tuli pisar silma :( niinii armas ;) omg hormoonid.
    Sul on ülitore perekond :)

  • Reply Leelo 5. detsember 2016 at 14:30

    Milline on emalik inimene – pole veel kohanud sellist.

  • Reply aga 5. detsember 2016 at 13:46

    noh, olgem ausad, ilma sellise meestoeta, oleks asjad võib-olla ka veidi teised..

    • Reply Mallukas 5. detsember 2016 at 14:23

      no mis mul sellest, mul on selline mees :D

  • Reply kätlin 5. detsember 2016 at 13:41

    Ja nad kasvavad niiiiii kiiresti….Liiga kiiresti :) Alles ju sündis su Lende ja näeb täitsa suur juba välja. Minu oma sündis paar päeva hiljem ning näeb välja juba niiiiii suur laps, et nutta tahaks. Aga mis sa ikka teed, selline see eluke on :)

  • Reply L. 5. detsember 2016 at 13:19

    Mul vist päris nii polnud, et kindel ei lastele, aga ma ei kujutanid ennast lihtsalt emana ette. Ning mul polnud ka yhtegi sõbrannat-sugulast-tuttavat, kellel oleks väikeseid lapsi olnud, keda vaadata/nunnutada/harjutada. Ning kui meheõel syndisid lapsed, ei tekkinud mul samuti nendega mingit sidet, et oleks ise tahtnud neid sylle võtta, uurida kasvamise jne kohta. Ju siis mu elus polnud tol hetkel laste jaoks nö kohta.
    Aga kui ma ülikooli lõpetasin, hakkasin kohe mõtlema, et päris armas oleks, kui õhtul töölt koju tulles sind keegi armas väikeinimene õhinaga koju ootab. Kell hakkas vist tiksuma ? Ja nii saigi mehega arutatud, et jätan pillid ära ja tuleb siis kui tuleb. Ja tuligi poole a pärast ☺️
    Praegu vaatan enda lastetuid sõbrannasid, siis eks ma ikka veits kadestan, et neil social life ning pikad laupäevahommikud, oma aega maa ja ilm. Aga samas, ma ei vahetaks never seda oma lapse vastu! Isegi kui käin kusagil väljas, mõtlen alati oma väikemehele ja igatsen tema juurde tagasi ☺️☺️☺️

  • Reply Kristi 5. detsember 2016 at 12:49

    Awwwww… Superhea tekst <3
    Kuna sa raamatu kirjutad? Sellest tuleks raudkull mu yks lemmikutest S. Kinsella omade vahel mu pyhas raamatukastis.

    • Reply Mallukas 5. detsember 2016 at 12:56

      Ma ühe kirjutasin kunagi :D

  • Reply Chrissu 5. detsember 2016 at 12:34

    Ma kirjutasin pika kommentaari ja kui ma hakkasin postita vajutama siis lõi selle neetud kaup24 vms lehe lahti ja ma ei viitsi uuesti kirjutada :(

    • Reply Mallukas 5. detsember 2016 at 12:56

      :(((

  • Reply Triin 5. detsember 2016 at 12:25

    Ohh mu süda sulab !ma vaatan enda väänikut ja korrutan talle igapäev kui palju ma teda armastan!Tõesti ei tahaksi kujutada enam elu ilma lasteta ette:)

  • Reply Carry 5. detsember 2016 at 12:24

    Olin ka kunagi sama meelt, et ma küll lapsi ei taha..aga tol hetkel ei tahtnudki. Nüüd saan varsti teise ja olen üliõnnelik!)
    Minu sõprade seas on vaid üks naine, kes on 30 ja ütleb siisani (nagu ka kooliski ja hiljem), et tema lapsi ei taha. Mitte mingil sellisel egoistlikul põhjusel, et ah, suur vastutus, ei viitsi tegelda vms.. Inimesel on karjäär, ta on oma heategevusega aidanud saju teisi inimesi..vb tema panus ühiskonda ongi teine, ei tea. Alguses nagu ei tahtnud teda uskuda, et mis mõttes ei taha lapsi..äkki on mingi probleem, et ei saa vms.. Aga praegu küll saan aru, et tema valik on selline ja miks mitte?! Igati tore ja tubli inimene, ega iga naine ei peagi lapsi saama. Samas mõned vaatepunktid elu jooksul muutuvad, seega never know..
    Sinu pildid ja mõtted on aha hästi armsad!)

  • Reply Kristel 5. detsember 2016 at 12:24

    Pole võimalik!
    :D Ma naeran endal kopsu kurku! Ma olin kunagi ni kindel, et never ma lapsi ei taha, aga kui ajudele käima hakkas, siis vastasin, et vb kui kolmkümmend olen. Naera puruks.. ma saan 25 ja ootan teist last. Esimene õnneks kinkis ennast ise meile ja tõesti ma sülitan väidete peale, et ju siis lohakas ja polnud kaitstud! Pillid ei sobinud kas minu organismi või teiste ravimitega kokku (reuma ja põletik) seega ma sõin neid arvatavasti oma lõbuks. Sisetunne käskis veel seda lateksjama ka kasutama, mis imekombel ka alt vedas. No ja see kuulus SOS sai ka sisse võetud, aga näed.. vb oli hilja vb ka ei toiminud, aga etskae, ma olin rase, depressioonis ja nüüd maailma kõige õnnelikum emme! Kõige rohkem armastan ma oma poega just selle eest, et ta nii tugevalt ja vapralt meile vastu võitles, et ta murdis esmalt issi ja siis emme südame ja näitas, et lapsed valivad meid ise. Jumal tänatud!
    Nüüd ootan ma teist last ja täitsa omal soovil ja püüdlusel, sest esimest armastan nii palju, et teda üksklapseks jätta oleks patt! Ja ma armastan väga seda titat oma sees! Ta on nii oodatud ja nii tahetud, et ma lähen beebihullusest puruks.
    Ma armastan oma lapsi rohkem kui oma elu ja ma ei kahetse sekundit ka mitte, et kõik nii läks!
    Teiste lapsed on mulle senini eemalt armsad. Peaasi, et ei paluta hoida, mängida või tegeleda nendega, sest ma ei oska ja kardan ka, sest siis on su kätes kellegi teise kullast kallim vara ja jumala eest, sa ei taha ühe emalõvi lõugade vahele jääda!

  • Reply Mari 5. detsember 2016 at 12:16

    Leian ennast ikka ja jälle juukseid peast kukkumas voi närvid üles ütlemast. Ei ole lihtne majandada kõigega aga see naeratus ja ilusad sõnad mis tulevad, vaadates neid armsaid õhtul magamas – Oh ma ei ole midagi valesti teinud. Olen onnelik, et saan nuud kolmandat korda emaks ja neljas, loodan et saavutan võimaluse lapsendada.

  • Reply Heli 5. detsember 2016 at 12:14

    Just seda oligi mul vaja praegu lugeda! Meil siin teiselpool maakera on praegu kell 5 hommikul. Mõlemad mu lapsed, 9k ja 2,5a, ärkasid kell 2.30 öösel nutuga, mõlemal palavik, köhivad ja tatistavad. Aga ikka on armsad. Kõige armsamad! Olgugi et magada ei lase ja nõuavad keset ööd hoolt ja hellust… tänks, Mallu! Parim öine pep talk :)

  • Reply Siiri 5. detsember 2016 at 11:58

    Ja minul on just soov viimased 3a last saada aga kahjuks õnn ei ole veel pöördunud meie õuele.. Tegelikult olen lastega tegelenud ule 10a ja lapse soov on olnud koguaeg, ja olengi tähelepannud kes tahavad lapsi need ei kipu saama ja need kes ei taha need saavad ja veel kuidas.

    • Reply Mari 5. detsember 2016 at 12:18

      Alati see nii ei ole aga millegi parast see pigem kipub nii olema. Siiralt loodan, et see Teil ükspäev õnnestub. Kurb on toesti see, et mõni teine saab sigitada ja aborte teha kümneid aga teine, kes jagaks armastust ja hoolt, seda ei saa.
      Ma ei ole abordi vastane, aga ma lihtsalt arvan et 10 kordi ei ole enam normaalne.

  • Reply Heli 5. detsember 2016 at 11:42

    (L) !!!!!!!

  • Reply väga väga naine 5. detsember 2016 at 11:36

    Jaaaaaaaaaa!
    Ma omaette otsustasin, et kui plaan “Laps” ei täitu mu 40ks sünnipäevaks, lapsendan. Kui täitub – noh, siis võib oodata veel =)

  • Reply Kaisa 5. detsember 2016 at 11:36

    Meil on suhteliselt sama seis.
    4ne käib ja nõuab tuhat erinevat asja, keelamistele ei reageeri ja ajab oma rida ning siis on vaja pahandada. 2 kuune ajab oma joru jällegi- pikali olla ei taha; kui sülle võtad, ei tohi samal ajal istuda,sest see ka ei sobi; siis veel saa miljonist erinevast nutust aru, mis siis seekord viga on ja sada muud lugu.
    Aga õhtul, kui mõlemad magavad ja nii rahulikud välja näevad, siis on küll tore neid vaadata ja mõelda, et no mida paganat ma närvitsen- kindlasti on ja saab nendega kõik korda, siiamaani olen ju hakkama saanud :)

  • Reply Kerlin 5. detsember 2016 at 11:34

    Ma mõtlesin ka et ei taha ühtegi beebit, kuid kui see ime mu sees kasvas juba oli kõik hoopis teisiti, ja nüüd juba 7 kuune poeg, ja ei oskaks eladagi ilma temata ?

  • Reply Liisi 5. detsember 2016 at 11:34

    Tore, toreee?

  • Reply Triin U 5. detsember 2016 at 11:33

    Just täpselt nii ongi. Vahepeal hommikuti, kui lapsed hullu panevad, ootan ma juba seda õhtust magamineku aega. Ja lõpuks kui nad magavad mõtlen ma, et kõik on nii supper, nii ideaalne ja mul on nii palju vedanud. Aitäh, et sa oskad seda nii õigesti kirja panna. Seda emaks olemise tunnet…

  • Reply Lilli 5. detsember 2016 at 11:29

    Kusjuures, jah!