Täna sai Lende kahekuuseks ja ma olen jõudnud punkti, mil ma ei valuta enam mitte kuskilt. Okei, selg teeb mõnikord natukene valu ja kui üdini aus olla, siis vasem puus valutab ka iga kord kui ma rohkem kui 5 mintsi jutti kõnnin, aga need ei ole sünnitusest tulnud vigastused, vaid lihtsalt mu eelnevalt katkine ihu ja tema probleemid. Aga kui mul Lentsu poleks, siis ei annaks enam midagi märku, et ma vahepeal lapse sain. Isegi oma võssi sheivisin üle iidama-aadama aja ära. Ma muidugi poleks vaevunud seda tegemagi, aga mul tekkis hirm, et mul muidu püksid jalga ei lähe, seega tuli see taak ka ette võtta. Siinkohal soovitus kõikidele naistele – ei maksa mitu kuud sheivimata olla, sest kui te sellega ühel hetkel algust teete, on vaja varuda kaua aega ja hekikääre. Mul lausa tekkis hirm, et ma ummistan meie vannitoatorud ära.
Järgmine nädal on mul sünnitusjärgne kontroll. Mari ajal ma sinna ei jõudnudki, aga nüüd mõtlesin, et oleks viisakas ikkagi minna, sest äkki ripub mul enda teada emakas kuskilt välja ja mina elan siin rahulikult elu edasi. Aga see käik ämmaka juurde hirmutab mind täie rauaga, sest nagu ma aru saanud olen, tuleb umbes selle ajani sellest vanainimestevärgist hoiduda ja peale seda oleks nagu normaalne “sadulasse tagasi hüpata”. Aga MA EI JULGE! Ega taha. Olgem ausad, raudselt pooled naised ammuilma juba tegeleks selliste asjadega kaks kuud peale sünnitust. Meie beebigrupis kunagi keegi küsis, et kaua naised oodata kavatsevad ja kui keegi mainis, et kaks kuud on see soovituslik aeg (ma ei tea isegi miks), siis mõned röögatasid dramaatiliselt, et issand jumal, KAKS kuud?! Et ega nad nunnaks hakanud pole. Ma vist olen…
Muuseas, mulle räägiti, et kellegi tuttav on ämmakas ja teadis öelda, et mõned lapsevanemad nahistavad lausa sünnitustoaski! Öäkk! Kuidas nad küll suudavad? Või äkki on asi lihtsalt minus, et ma reaalselt kardan, et meist saab Kardoga see paar, kelle suhe läheb selle nahka, et ma varsti jälle endale põlvini tutikarvad kasvatan ja iga kord kui ta mind puudutada julgeb, samamoodi kähisen nagu need vampiirid, kes päikse kätte jäävad.
Kurb on see, et ma olen ise ju mitu korda suure suuga rääkinud, kuidas keretäis keppi on hea suhte alustala, aga näed, nüüd istun siin jalad ristis ja ei plaanigi neid avada. Ei saaks öelda, et Kardo ei üritaks. Kus alles masseerib ja toob lilli ja teeb hommikuti kohvi ja musitab ja kallistab ja patsutab ja hoiab lapsi ja vahepeal tuleb pakub pokaali veini ja mina istun ikka, külm nagu hauakivi, tuimalt edasi.
Reaalselt ma ei tea miks, aga ma nii räigelt kardan. Ja ma olen kindel, et see teema on mingi asi, millest pole raudselt sünnis rääkida, aga mida ma teha saan. Minule on igatahes jäänud mulje, et ma olen ainukene frigiidseks mutiks muutunud naine, teised seal beebigupis on hullud sekskuningannad ja mina uurisin siin ükspäev Kardolt, et kas see oleks ok, kui me enam kunagi ei seksiks, sest ma miskipärast kardan. Ma kardan uuesti rasedaks jääda, sest see tähendaks, et ma peaks uuesti sünnitama, mis tähendaks jälle tuhude ajal kontrollimatult sittumist ja ropsimist ja suremist. Ja ma kardan, et see on äkki valus. Ja siis ma kardan… issand ma ei teagi, mida ma veel kardan.
Ja olgem ausad, et mind üldse selleni moosida, oleks vaja omajagu aega, aga mis AJAST me räägime, kui mul on kogu aeg sada asja teha, istun ninapidi arvutis, töötlen pilte, blogin, teen süüa, mängime lastega, paneme lapsi magama, jääme ise laste kõrvale magama jne, jne, jne.
Ah, mis seal ikka kurta. Tuleb mingi aeg vist pudel veini sisse kaanida ja asjaga ühele poole saada.
Või oma tutikarvad jälle poolde põlve kasvatada, lahutus sisse anda ja nelgi metsa elama ronida nagu metsaline.
Valik on raske. Väga raske.
Niiet jah, palun keegi lohutage mind ja öelge, et teie ka vähemalt sama kaua sellega ootasite, sest praeguseks on mul küll selline tunne, et ma olen suht niru naine. Aga noh, ei saa ju sundida ka ennast.
232 kommentaari
sa ikka oskad ja julged kirjutada.vaga armas postitus
Möödas on 20 päeva. Halastasin mehele eile ja mõtlesin, et okei. Proovib siis. Nii ebamugav oli ja kiskus ka (veel tihkem kui enne on??), jätsime pooleli.
Peale sünnitust lapiti mind üle tunni. Lahkliha pindmine rebend, kliitori ümbrus oli marraskil ja õmblusi täis. Välimised ja sisemised häbememokad ära nõelutud, lahkliha õmblus jookseb vist kokku sisemise moka õmblusega, mis ulatub tupe sisemuseni ja see on kuradi kole vaatepilt…Võeh. Esimene laps, 3450g. Seega jah…Vähemalt proovisin seksida.
Ootasin ka selle kohustusliku 2 kuud ära ja siis andsime “tuld”. Ohtralt libestit ja edasiliikumist teo sammul. Esimene kord vist ebaõnnestus ka, lihtsalt meeletult valus oli. Paar-kolm kuud isu ei olnud, rõõmustasin seksimisega pigem oma elukaaslast. Olin kuiv nagu Sahara. Kuna päevi pole siiani (rp laps, 11 kuud) ja valgevooluse moodi asi tekkis ka ehk alles 6ndal kuul, siis alles selleks ajaks suutsin nö juba ise erutuda ja märjaks minna:D. Seksi nautima hakkasin ja esimese orgasmi sain 6-7 kuud peale sünnitust. Enam kuskilt ei kisu, ei ole tunda mingeid õmblusi, kõik nagu enne- orgasimid ainult võimsamad:)! Tellisin mingi aeg vaagnapõhjalihaste harjutamiseks jadeiidist(tupe)muna, aga õnneks probleemid lahenesid ega jõudnudki seda kasutama hakata. Aeg annab aru, küll asjad libedamalt jooksma hakkavad;)
Täiesti normaalne naine oled :D.
Mehed jõuavad oodata küll, endalgi läks taastumisega kaua ning proovisime alles 4 kuud peale sünnitust. Laps on nüüd 1,4 aastane ja alles nüüd on muutunud seks jälle nauditavaks . Kirg on justki tagasi sisse asja tulnud. Mehed saavad vajadusel endaga ise ka hakkama niiet pole hullu.
Jõudu , tervist ja anna armu endale selle asjaga 😉
Hehh, ma olen veel sünnitamata naine ja seda tahaks kunagi tulevikus lausa huviga näha, et kas minul võtab rasedus seksiisu ära, sest siiani pole mul seda mitte miski suutnud ära võtta:D:D Päris tõsiselt räägin. Ma reaalselt olengi suht nümfo, et suht igal ajal olen valmis. Ma lihtsalt ei ole siiani aru saanud mida see tähendab, et isu pole, sest ma pole seda tundnud.
Minul saab laps kohe kolme kuuseks ja siiamaani ei julge ega taha.
Kudas keegi ennast ära lohutab. : )))) Sa ütled, et ei saa sundida ka ennast. Mina, elunäinud mutina, kostan sellepeale – ennast sundima peabki, et asjad veerema saada.
Kedagi õpetama muidugi siinjuures ei hakka. Igaühel oma tee siin elus käia, omad asjad ajada ja omi tõekspidamisi kuulutada.
Mina põle oma vanameest peale lapsi kuival oidnud. Vastupidi. Parem ikka, kui kodust saab. Ja kurat ma ütlen, see on ikka kõikide tõdede ema tõesti olnud! Keda eriliselt uvitab, siis no kolm nädalit on ehk p…. ravitud, peale seda on kõik vanamoodu edasi läind.
Jah, kuidas võtta. Nagu öeldakse, et alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama 😀
me ootasime kiire asjaga 1a8kuud!! lihtsalt polnud aega, tahtmist. laps neljane, tahtmisega sama asi, et lihtsalt pole. mees lahutus veel sisse andnud pole 🙂
Ära põe naine! Minu meheke ootas kenalt 3 kuud. Kurja ka siis oli valus RSK.. aga ajapikku hakkab looma… niiet take your time! Varsti oled taas porn queen 😉
Ma ei jaksa praegu siin kõiki kommentaare läbi lugeda, et äkki keegi on juba soovitanud, aga mul on kolme lapse emana Sulle Mallukas (ja Kardo 😉 ) üks soovitus, kuidas asja veidi lihtsamaks teha 😛
See imetamine on tõesti üks imerelv seksiisu tapmiseks 😀 Kuid, kui Sa oled siiski sisimas veel normaalselt funktsioneeriv naine (mis hetkel on lihtsalt sinna emaduse alla natuke peitu jäänud), siis üks korralik mõnus klipp pornovaatamist toob kenasti selle tuju tagasi. Kõigi kolme lapse imikuajal oli kõige raskem osa seksist sellele häälestumine. No et kui tegelikult on väsimus ja veel miljon muud asja teha ja tita nohiseb kuskil läheduses….
Tehke nii: panete titud tuttu, Mallu joob klaasi veinikest või siidrit lõõgastuseks ja käib duši all (ennast ära sheivida ja piimalõhnad korraks unustada ning siis tuleb endal ka korraks naise tunne tagasi)… Kardo senib otsib välja kõige normaalsema pornoklipi redtuubist, mis ta leiab ning siis lihtsalt istute ja vaatate seda 😀 Nagu täiesti tavalist filmi, üksteise kaisus. No ja kui sa oled mingi 10 minutit ära vaadanud, siis ma julgen lubada, et selleks ajaks hakkavad mingid huvid ja tunded tekkima ning hetkeks olme ununeb 😀 No ja siis kui juba seest soojaks kisub, siis tuleb meelde küll, et see on ju tegelikult hea värk… ja sealt edasi läheb juba palju lihtsamalt.
Ehk siis peale kolmanda lapse sündi, kui aega eelmänguks ja seksilainele jõudmiseks oli jäänud alles veel vähem kui enne (varasemalt oli aega, et pool tunnikest kaisutada või niisama igasuguse pikema eelmänguga mind seksilainele meelitada), siis oligi ainuke abi väike ühine pornovaatamine enne seksi 😀 Piisas 5 minutist ja mul oli juba üsna ükskõik ülejäänud maailmast – hüppame aga sängi ja teeme ise ka 😀
Peale imetamise lõppu taastus isu ja tuju juba rohkem ning kui lõpuks juba öösiti magada ka sai, siis juba tuli omapoolsetki algatust seksiks ning pornot polnud enam vaja. Aga tol hetkel oli sellest küll väga palju abi….
Kui porno tundub veidi liig, siis võtke mõni paljaste piltidega ajakiri ja lugege seda koos või siis kasvõi kamasuutra õpik. Point on selles, et kui SA seda kõike näed, siis on palju lihtsam teemasse sisse minna, kui lihtsalt mehe küsimine, et no kas täna teeme seksi ka 😛
Ma vast igale poole kuulutama ei läheks, aga no porno oli ikka suur abimees. Sest no kuigi ma ei arva, et naise kohus on endale vastumeelselt meest rahuldada, kui mehel isu, siis no kes vähegi mäletab mõnda hetke, kus tal endal oli suur isu ja kui sellises kiimaseisus mees pidevalt EI ütleks…. kas poleks see mitte laastav lõpuks?
Ja kuigi me naised oma hormoonide tõttu näeme end peale lapse sündi ainult imetava emana…. siis tegelikult peaksime me olema väga tänulikud, kui meie kallid mehed sellest mööda oskavad näha ja ikka veel meid seksikana ja erutavaks peavad 🙂 Selle eest on nad törtsu keppi ära teeninud küll 🙂
Täiesti sulatõsi! Olen kahe käega selle soovituse poolt 😀
Ise proovisime ülima ettevaatlikkusega 1,5 kuud peale sünnitust suurte inimeste asja ja imetamise tõttu oli alumine korrus kuiv nagu kõrb. Enne ei tulnud mõttessegi proovida, sest sain korraliku Edward käärkäe lõikuse ja kui esimest korda kodus peegliga õmblusi piilusin, tulid seda eksootilise välimusega lilla-sinisekirjut paistes looma vaadates pisarad silma. Istuda ei saanud 3 nädalat, katsuda sealt ei tahtnud, rääkimata raseerimisest või seksist 😀 Aeg parandas igatahes haavad ja alumine korrus nägi mõne aja pärast välja juba täitsa endine, kuigi tunne polnud veel täitsa õige.
Porno aitas õigele lainele saada, et see hea asi jälle meelde tuletada 🙂 Nüüd on seks parem kui kunagi varem!
Tänu rasedusele, lapse sünnile ja lahkuminekule ma pole üle aasta juba seksinud 😀 neitsinahk on vast tagasi juba ka kasvanud :p
Rääkimata sellest, et lunisin kaasat täiskasvanute asjadega tegelema raseduse ajal( kui õnneks läks siis korra, kaks ikka tuli ära kuu jooksul) olin mina ka see algataja peale sünnitust( esimene laps ) ja see oli 2 nädalat peale sünnitust. Eks ma ikka kartsin nats aga enesekindlalt võtsin asja ette ja peab nentima, et see oli minujaoks kui esimene vahekord kusagilt romantilisest filmist. Kõik läks libedalt( sõna otseses mõttes) ja lausa ilus,tore tunne oli. Nüüd aga on asi soiku vajunud, kui vähegi tuju on siis beebile ei sobi ja kui beebi magab siis magame meie ka ?
Mine käi ÄE juures ära, kindlasti annab enesekindlust juurde, kui tead, et kõik ikka korras ja terve on ja saad infi, kuidas hoiduda järgmise beebi saamisest. Rahulikku meelt ja don’t põe 😉
Peas kinni see asi tegelikkuses…
Mina ootasin 4 kuud. 😀 Paranes küll ära juba 2 nädalaga kõik aga ma lihtsalt ei julgenud. Meeletu hirm oli selle ees, et valus on. Ja iga kord tuli alguses sünnitus silme ette. 😀 Sünnitusest 9 kuud ja siiani iga kord hingan sügavalt sisse ja loodan, et asi ludinal läheb. 😛 Aga ta oli tubli. Pidas vapralt vastu ja toetas mind igati. Ei survestanud, lasi mul rahulikult kohaneda.
Seksimiseks ilmselgelt ei ole ka enam nii palju aega ja kui aega tekib, siis oleme mõlemad nii väsinud, et vajume. Üle 2x nädalas enam naljalt ei jõua. 😀
Aga armastus on ikka ja isegi suurem. Seks on oluline aga üksteise mõistmine on olulisem. 🙂
Seksi nautisin ma nüüd esimest korda peale sünnitust alles paar nädalat tagasi.
Ka mina ei suutnud mõista, kuidas on võimalik nt 1 kuu pärast sünnitamist juba jälle rase olla (a la Tori Spelling jmt 😀 ), sest mul valutas kõik selle “protseduuri” ajal isegi veel 3 ja 4 kuud pärast sünnitust. Eks iga naine on erinev ja ka kõik sünnitused on erinevad. Mul on siiani (2,5 aastat hiljem) kerge tõrge, no üldse ei isuta enam, aga olen kena abikaasa ja teen mehe aegajalt ikka rõõmsaks, sel või teisel moel 😀
Loodan, et endal ka kunagi tegutsemislust tagasi tuleb, kui juba ööd läbi magada saab ja päeval ka natuke asu antakse.
Põhjus, miks ma su blogi hakkasin lugema – nii eluline, ei mingit häma! Ja see postitus on ehe näide sellest. Issand, kui hea, et sa selle kirjutasid. Paljud on ju need, kes nii “madalale” ei lange ja mõtlevad neid mõtteid omaette ehk siis salaja loevad sinu juttu ja noogutavad kaasa. Nii ongi, et peale sünnitust ei tule esiteks isegi seda mõtet tükk aega, et oh, hakkame hullult seksima ja väga äge. Üks asi on füüsiliselt taastumine (pealegi, esimene kord peale sünnitust on nagu uus süütuse kaotamine, ole sa nii taastunud omameelest kui tahes). Teine asi on vaimselt – ma ei suutnud tükk aega mõeldagi sellele, sest miljon muud asja on peas, ime, et raseerida jõuab, tõesti. Ja see, et äkki just nüüd ärkab, rinnad on piima täis, jalgevahe on ka teistsugune (ma arvan), ise täiega väsinud – mida iganes kõike. Pole just eriline tujutekitaja. Nii, et noh, normaalsed mõtted, et deem, peaks seksima hakkama 😀 Aga samas, tegelt võtab stressi maha küll, kui hakata, nii, et noh, mis seal ikka – alustad selle mõttega, et tuleb linnuke kirja saada, aga avastad, et aa, ok, miks ma nii kaua ootasin, päris ok on 😀
Mulle jäi silma see “mis AJAST me räägime, kui mul on kogu aeg sada asja teha, istun ninapidi arvutis, töötlen pilte, blogin, teen süüa, mängime lastega, paneme lapsi magama, jääme ise laste kõrvale magama jne, jne, jne.”
Aga miks raisata nii palju aega arvutis istumisele ja eriti veel võõrastele inimestele fotosessioonide korraldamisega, sellest tulenevalt ju ka siis fotode töötlemisele? Seda olen tükk aega juba imestanud, et kuskohast selline aeg beebi kõrvalt võetakse..? Kui seksisoovi ei ole, siis ei ole-see on teine asi, aga sinu praeguse elukorralduse juures aja puudumine nüüd küll põhjuseks olla ei saa. Pigem prioriteetides on asi..
Beebi kõrvalt ei ole see aeg ju midagi utoopilist, kui ma päevas u 1-3 pildistamist teen, ta ju magab päevad läbi. Aga just õhtuti, siis kui Kardo kodus on, siis ta on enamasti üleval.
See on normaalne kui sa imetad, sest imetamise ajal keha toodab hormoone, et naisel seksiisu pärssida. Ja miks ta seda teeb, on ka loogiline, sest loodus tahab, et naine ei jääks uuesti lapseootele kui teine veel väike ja vajab toitu, sest kaht on raske toita. Nii et kôik on ok. Ma hakkasin tahtma siis kui laps sai 2 ? Beat that
Mallukas, 2 kuud????! Pole mingi üüratu aeg. See on vaid 8 nädalat ? Mina nt ei paranenudki selle ajaga peale oma esimest sünnitust. Ära muretse tõesti, Kardo on sul tubli mees, vast saab aru, et hetkel nats põed ja nii..aga küll see isu ka tagasi mingi aeg tuleb. Kui ei, siis on igasuguseid muid võimalusi ju, nõustamised ja asjad. Aga enne tuleb lihtsalt alustada, las siis see vein olla julgustajaks???.
Te olete alles nii värsked nö lapsevanemad. Kõik loksub paika aja peale. Ega ainult seks ei ole suhtes rahuldus. Võib ju ka niisama hellitada ja käetega rahuldust pakkuda. Alati ei pea suuga tegema. Ja kas üldse peab tegema. Tundub, et normaalsed mehed saavad sellest kuidagi aru aga need ebanormaalsed ei saa kahjuks ja ajabad oma haiget rauda taga. Mina pean, kui pead siis tao pihku ausalt. See on nii loomulik kui kardad ja kui veel òmblused on ja see kõik on nii hell ja kui ei suuda lòdvestuda siis on ju eriti valus ja siis hakkab laps karjuma või rinnast piim jooksma. Môtted lahevad kohe mujale ja asi jääbki katki. Mul näiteks imetamise ajal olid rinnad üldse tundetud kui mees katsus,piima hakkas pritsima ja oli ebamugav. Pigem jah olge niisama kaisus ja vaadake filmi ja olge laste jaoks, terve elu jòuab seksida ja meie tänapaeva ühiskond nii surub seksi peale. Ja kui mees tahab ära minna selle pärast siis ta ei olegi sinuga koos sinu pärast vaid,et saaks kuskil regulaarselt end rahuldada. Vòtke rahulikult, aega on.
100% t6si. See teadmine tuli ilmselt pärast seda kui lasid mehel enda peal eneserahuldust teha. Aga vähemalt nüüd oled tark 🙂 Sulle peaks autasu andma 🙂
Kas Kardol mõnda head sõbrannat pole, kes võiks tema vajadused rahuldada? 🙂
What??? Jobu oled v? Sa ise oled vist selline sõbrants, kes võõraid mehi rahuldamas käib..
Appi, Mallukas, sa räägid asjadest täpselt nii nagu nad on ja sellepärast ma su blogi loengi. Kõik mõtlevad nii, aga vähesed julgevad välja öelda. 😀 Me ootasime ka selle “kohustusliku” aja ära, sest kartsin põletikuga riskida. Kuigi tahtmine oli küll. Kui arst ütles, et kõik on ilusti paranenud, kadus ka see hirm. Oh seda mehe õnne.. 😀 Ega siis raseduse lõpus ka sellest eriti midagi välja tulnud, pole lihtne kui su peal ümmargune paari tonnine raskus lebab..
Loen neid kommentaare ja… “Ema jaoks on tähtis laps ja lapselt saab juba sellise läheduse ja armastuse, et seksi pole vaja.”
What????? Et siis meest oli vaja ainult lapse tegemiseks ja nüüd teda enam vaja pole? EMA on eelkõike ikka endiselt NAINE, kelle jaoks peaks oma mees alati number üks olema. Miks eesti naised siis imestavad, et mees maha jätab või kõrvalt otsib… Jube kurb, et selline mõtteviis nii levinud. Pikas plaanis ei tee see õnnelikuks ei meest ega last ega naist ennast ka mitte.
Jah, iga mehe jaoks on oluline seks ja rahuldus. Ja naine peaks oskama ja tahtma oma meest rahuldada. Ja kui ei taha või ei suuda, peaks välja uurima, mis viga on, mitte vabandusi otsima, et “laps annab piisavalt armastust”. Laps kasvab suureks ja lahkub kodust, mees jääb ja mis sellest suhtest siis järgi on, kui mingi 18+ viimast aastat kogu tähelepanu lapsele on läinud? Vaevalt, et see mees siis üldse enam seal ongi.. ta läheb kuhugi, kus ta tunneb, et tema on number üks, tema on armastatud, VAJATUD, esikohale pandud. See ju meeste põhivajadus. HEA SEKS, see hoiab suhte kirglikuna, elavana, kuumana ja kui mees seda ei saa, siis see suhe ka maha jahtub. Kurb tõde on see ,et paljudel naistel sellestki täitsa kama kaks, sest “laps on ju piisav”. Meestest kahju.
Naise nr1 ülesanne siin maailmas on mehele naudingut teha, et mees jumala eest maha ei jätaks?
Kallis neiu Mari, sul on veel pikk tee minna. Mallukas (ja paljud teised naised) arvas kunagi samamoodi nagu sina, aga vaata mida ta nüüd kirjutab. Selle nimi on elu 6ppetunnid☺
Ta tahab öelda, et perekond püsib tugeval paarisuhtel. Lapsed on õnnelikud, kui ema-isa on õnnelikud. Hoopis sul endal on pikk tee areneda. Mallukas kirjutas oma postituse sellepärast, et tal on 2-kuune beebi ning hirm uuesti seksuaaleluga alustada, sest nii väikese lapse kõrvalt ei ole tahtmist ning pelgab rasedaks jääda. Mida sina siin parastad? Proovid endale tõestada, et tegelikult on seks ka teistele naistele jälk nagu sulle, kõik mehed on loomad jne?
Mina ei sunni Mallukat seksima, sest muidu “suhe puruneb ja suhte k6ige tähtsam osa on ju seks äää” ja muidu “mees jätab maha”.
Kui Mallukas ei taha seda praegu, siis see ei tähenda et seks on tema jaoks jälk. Ära ole nii kibestunud, keira, luba teistel elada ja teised lubavad sul elada.
Kus see minu kibestumus on? Mina ei kirjuta ju idiootseid ja ründavaid postitusi teemal, et nägid nüüd, said ise ka aru, et seks on nõme. Või sa ei loe oma postitusi läbi enne, kui postitad?
Keegi ei sunni Mallut seksima, ka tema ise või tema mees mitte.
Seks muidu on oluline osa suhtest küll, nooremate inimeste puhul veel eriti. Seitse aastat kuival olla ja seda normaalseks pidada – kirjutasid ju nii? Ei, see ei ole normaalne.
“Jah, iga mehe jaoks on oluline seks ja rahuldus. Ja naine peaks oskama ja tahtma oma meest rahuldada.” Sellest postitusest kumab läbi mõtteviis, et seks on oluline/hea ainult mehele ja naise asi on seda nn mehe pärast taluda. Väga kurb. Mõned naised (isegi need, kes seksiga väga kaua ootavad) ei ole veel nii kibestunud, vaid teavad, et seks peab olema mõnus ka naisele ja ainult nii on õige seks. Mitte mingi tehingu laadne mehele allumine, järjekordne kodutöö listis. Mõned naised õnneks veel seksivad oma naudingu heaks ka! Ja kui naudingut veel ei ole, siis peabki ära ootama õige aja. Kusjuures, sa kindlasti tunned end selles seksipuudumise teemas kõrvust tõstetult ja kujutad end jube seksijumalannaks, aga tegelikult meestele meeldib ka see seks 100x rohkem, mida naine ise naudib ja millest naine päris orgasmi saab. Mitte tuima “ärarahuldamist”, et ok, eks sa siis roni peale, oled nüüd edaspidi jube õnnelik mees onju.
Mir., 100% t6si mis sa kirjutad! Super.
Halb lugeda kuidas mees peaks naise jaoks number 1 olema voi vastupidi.
Lapsed peavad olena esiplaanil.
Lapse tood siia maailma sina, mitte see laps ei palu end siia. Seega sia tood lapse maailma ning laps on sinu vastutus number üks. Laps PEAB olema number üks. Nad on abitud, kaitsetud.
Lihtsam on kasvatada tervest lapsest terve täiskasvanu kui hakata parandama katkist täiskasvanut.
Number 1 oled ikka sina ise. Siis partner. Siis kodu. Ja alles siis lapsed. See ei tähenda, et ühte või teist rohkem või vähem armastataks, armastused on lihtsalt erinevad. Kõigepealt kanna hoolt iseenda eest, siis saad hoolitseda ja rõõmustada ka teisi. Lapsed ei ole number üks juba selle pärast, et nad kasvavad suureks, lendavad kodust välja ja on iseenda number ühed. Jääte partneriga oma koju kahekesi. Ja kui sina ise oled lapsi endast ettepoole seadnud, mis siis juhtuda võib? Kui partneriga on armastus ja kirg kadunud ning viimased 10 aastat on koos oldud laste pärast, siis ei hoia teda enam miski kinni. Ma tean paljusid inimesi, kelle vanemad on läinud lahku laste täiskasvanuks saades, kaasa arvatud mu enda vanemad.
Ega asjata räägita sellest, et lastele on oluline vanemate omavaheline hea suhe ja turvaline kodu. Ma näen seda oma kodus igapäevaselt. Kui on mehega keeruline suhelda, on ka lapsed rahutumad. Kui suhted imehead, siis terve pereelu lausa õitseb. Naisel on peres väga suur vastutus ning kui naisel on paha olla, siis ümberringi kõik variseb. Selle pärast on oluline, et naine saaks enda eest hoolitseda. Sina oled alati iseenda number üks, mitte keegi teine.
(Ma ei ole nõus väitega, et lapsed on abitud ja kaitsetud. Vastupidi. Lapsed on väga võimekad ja julged, ärgem kärpigem nende tiibu.)
+1. Olen samal arvamusel. Väga õigesti kirja pandud. 🙂
Mehed tulevad ja lähevad, aga laps jääb igavesti sulle. Seega meest lapsest tähtsamaks pidada on imelik.
Ei ole imelik. Laste ja vanemate vahel on tingimusteta armastus, seda muuta ei saa. Partnerite vahel ei ole tingimusteta armastust ja seetõttu peavad paljud paarid (mitte kõik muidugi) teadlikult suhte eest hoolitsema, et koos oleks hea ning et kasvamine ja õppimine jätkuks.
Lapsed ei nõua vanematelt palju, põhiliselt vaid seda, et nad oleksid elus õnnelikud (päriselt õnnelikud) ja oleksid eeskujuks, kuidas elus toime tulla. Neile ei pea kõike kandikul ette tooma, nad ei tahagi seda, pole kordagi küsinud. Nad tahavad ise avastada ja õppida, meilt küsivad vaid suunamist. Selle pärast pole hea, kui vanemad lapse esikohale seavad, sest siis kiputakse talt palju eluks vajalikke õppetunde ära võtma.
Muidugi ei ole kõik nii must-valge, et hoolitsed enda ja mehe eest ja lapsed üldse ei koti, saagu ise hakkama. Igapäevaelus asjad nii ei käi ning nii kaua kuni kõik on hästi, polegi vaja muretseda. Aga kui hakkab kehvaks minema, siis võiks asju vaadata just selles järjekorras. Kõigepealt sina ise, siis partner ja siis lapsed. Enda puhul olen märganud, et kui asjad on kehvad ja ma võtan endale aega kohvikus või vannis käimiseks, on pooled mured peoga pühitud ning kõigil on parem olla. Kui oleme mehega mõlemad rahuldatud ja kogu aeg justkui üksteise kaisus, on asjad veelgi paremad. Ja lapsed näevad ja tunnevad seda ning enam ei tunne vajadust nutta ja karjuda vaid tulevad kaissu, räägivad kenasti ning mängivad sõbralikult.
Nii vähemalt käivad asjad minu elus ja minu elu on enamasti mõnus. 🙂
Mina ootasin kaks kuud ja natuke peale. Pärast sünnitusjärgset kontrolli ca nädalake veel. Mõlema lapsega ja no hetkel kahe lapsega jõuame seda va vaninimeste värki tegma ca 2 nädala jooksul korra 😀
Esimese lapse järel vist harvemgi kuna tegu oli tohutul halva magajaga.
Nüüdseks koos oldud 8 aastat ja ikka tuleb ette perioode kus ei seksi eriti tihti, tööd palju ja aega ei ole ja lapsed jne. Siis jälle on perioode kus saab asju tagant järgi tehtud
Eks see lapse esimene eluaasta olegi tihtipeale see kus paarisuhe jääb tagaplaanile, mina arvan, et heas toetavas suhtes on see täiesti ok.
( aa muidu kui pikalt pole seksind siis tulebki asi lihtsalt ette võtta ja küll siis jälle meeldima hakkab ehk siis minuga on küll nii, et ega nagu väga ei tahaks kui pikk periood on vahet olnud aga kui tegevuseks läheb siis mõtlen, et teem kuidas ma nii kaua ilma sain olla )
See on normaalne, et need suurimad seksimaniakk-tibid (kes kunagi on vingunud et “naised kes enda meest ei rahulda on väärtusetud, aseksuaalsed ja vaene mees bla”) saavad oma vitsad kätte. Ilmselt sinagi oled kunagi arvanud, et mehe rahuldamine on nr1 naise kohustus. Hahaa ? You had it coming.
Ja oi kui palju on neid noori naisi, kes hakkavad abielumeeste armukesteks, sest “vaene kukununnu mees ei saa keppi kodus”. Oodake oma aega, küll elu loksub paika.
Nagu Kristiina “Bellanova” Raudsepp: alguses uhkustas oma pornokarjääriga, nüüd aga räägib et teda kasutati ära ja ta ei läheks iialgi pornotööstusesse tagasi. Girls, you have it all coming.
Sulle aga soovin kannatust, küll sa leiad end uuesti kui lapsed kooliealised ja iseseisvamad. Siis tuleb energia ja isu tagasi. Lihtsalt let it go, mehe rahuldamine pole nr1 naise kohustus. Live your life, girl.
Seks on inimese normaalne vajadus. Kui naine kodus sellist juttu ajab nagu sina siin, siis normaalne mees ei julge temaga isegi teemat tõstatada, isegi mitte sõnades. Seks ei olegi kohustus, normaalses paarisuhtes on VASTASTIKUNE seksuaalne erutus ja tahetakse teineteisele rõõmu valmistada. Normaalne on seegi, et naine mõnikord raseduse ajal, enamasti mõne aja jooksul pärast sünnitust ja kumbki pool haigena ei taha seksi. Aga seks ei ole sellepärast töö, kus naine peab ja mees tohib. Heas suhtes on hea seks midagi sellist, mis annab mõlemale poolele midagi, mitte nii, et naine tittede saamiseni teeb, hambad ristis, ja siis pärast leiab, et ta elab nüüd oma elu. Mis “omadest vitsadest” sa räägid? Sa kõlad nagu väga kibestunud naine, kes ei ole mitte kunagi seksist rõõmu tundnud, ja kelle arvates ongi normaalne, et seks on nagu töö ja seda tehakse tulemuseni (lapsed). Tegele oma probleemidega, et neist üle saada.
Mallu – sa sünnitasid ainult kaks kuud tagasi. See on lühike aeg, hormoonid teevad praegu nii, et seksi ei taha, ja peale selle on sul rasestumishirm. Räägi arstiga oma hirmudest, ehk hakkab kergem.
Aga oodata seksiga, kuni lapsed on kooliealised? Et seitse aastat ilma seksita? Live your life, girl? Mis see “your life” peaks olema naisele pärast sünnitust, ainult lapsed või? Paar kuud pärast sünnitust loomulikult, aga seitset aastat normaalseks pidada on ebanormaalne.
Ise olen mitme lapse ema ja oma mehega seksin sellepärast, et seks mulle meeldib. Ei ole nii, et mul on kohustus teda rahuldada. Tema rahuldab mind ka.
Väga tore, tubli naine oled. Nüüd tee see ülejäänud 100-le naiskommentaatorile, kes kirjutavad “mehe lunimisele järgi andmisest” ja “hambad ristis ära kannatamisest” ka selgeks, et seks on vastastikune.
Sinu ja minu erinevus on selles, et mina ei arva, et minu ülesanne on teistele naistele nende voodielu osas käsklusi jagada. Või rääkida neile, et tegelikult on seks ikkagi väkk ja nende mees tõsine elukas. Siin kuskil kirjutad naisele, kes täiesti neutraalselt kirjeldas oma esimest sünnitusjärgset kogemust (rindadest hakkas piima pritsima), et ta on tubli, sai asjadest aru, kui mees oli tema peal eneserahuldamist proovinud.
Sul on mingi tugev vajadus kõigi teiste inimeste suhteid kirjeldada ja kujutleda labase ja räigena. Seks on sinu nägemuses jälk ja ropp asi, mida enne sünnitust veel kuidagi tehti, aga no pärast sünnitust tahab ikkagi ainult eriti loomastunud mees üldse saada. Ja normaalne naine ei saa ju tahta anda või üldse mõelda sellele, et mees on ka inimene jne.
Kui sul on ikkagi nii tugevad psüühilised probleemid, siis hangi endale abi. Või sa arvad, et isiklik trauma laheneb, kui üritad kõiki sookaaslasi paika panna ja nende suguelu tembeldada värdjaslikuks või siis neid kiita selle eest, et suguelu puudub?
Kallis keira, minu arvates pole seks jälk. Aga loe kommentaare, iga teine naine kirjutab et andis mehe lunimisele alla ja kannatas hambad ristis valu, lubas end isegi perepalatis trukkida, et ainult mees saaks oma tahtmise kätte. Kas see on normaalne? Ei ole. Sinu arvates on jah seks k6ige tähtsam ja kui seksi pole, siis mees jätab maha. Aga tegelikult tekitab selline m6tlemine ainult pingeid.
Ei kirjuta ju iga teine naine. Ei siin ega teistes kohtades. Milleks see loll jutt? Ja kus olen mina öelnud, et seks on kõige tähtsam ja kui seksi pole, siis mees jätab maha? Ära projetseeri oma komplekse, kibestumist ja ilmselt ka suuri probleeme seksiga kõigile naistele. Sinu hädad saavad alguse sinu peast ja oma peaga teegi tööd. Mitte ära sobra kõigi teiste voodites ja targuta, mis seal oli hästi või halvasti.
Sinu arvates ei ole seks jälk? Siin oled pool kommentaariumi täis spämminud teel, kui jälk ja mõttetu see on ning kuidas ongi normaalne, et enne kui lapsed saavad kooliealiseks, isu ei taastu. No WTF?
Üks äärmus on arvata, et mees peab juba sünnitusmajas seksi saama (sellised sõnavõtte on siin muide vähe). Teine äärmus oled sina oma haigete juttudega sellest, et tegelikult ongi normaalne naine täiesti aseksuaalne oled, seks on ületähtsustatud, “tänapäeva maailmas” on mingid “seksikiisud” jne.
Tutvu ajalooga. Saad teada, et viktoriaanlikul ajastul sattusid rahuldamata naised hullumajja. Sest see, et naisele võiks seks meeldida või midagi pakkuda, st naisel on ka vajadused, oli täiesti hull mõte. Ei, “õige naine” oli see, kes kannatas mehe jälkused ära, hambad ristis, ja pärast laste sündi proovis mehele selgeks teha, et see on haige pervert, kui ikka veel tahab.
Tegele oma komplekside, oma kibestumise ja suutmatusega elust rõõmu tunda, sest ilmselgelt on sul kõrvade vahel tõsine probleem ja see vaevab sind kõvasti.
Mina olen terve naine normaalse sugueluga. See, et sinutaolise arvates ei peaks minul mehega voodis klappima, sest korralikul naisel ei klapi mitte kunagi voodis, on sinu probleem. Tunnen kaasa, aga minu võimuses ei ole küll sind aidata.
Sul on midagi viga, keira. Ei kujuta ette kuidas su mees sinusugust fuuriat kannatab. Vaene mees sul.
Naine, kellel seks oma mehega on hea ka pärast lapse saamist, on miskit viga muidugi:) Ja loomulikult tunne kaasa mehele, kellel klapib seks oma naisega.
Mallu lahutust pole küll vaja sisse anda 😀 Võid need karvad põlvini kasvatada 😀 mind ei häiri, ega ma su põlveotsas ei ela 😛 Tähtis on see, et ma oma arvuti kunagi ostetud saan 😀 siis piisab sellest, kui sa suudad mulle tagada mingit aega, millal ma seda reaalselt kasutada saan 😀 ja siis polegi vaja mingit seksi, ega midagi 😀
Kui ma noor ja rumal olin , kohtasin nii mõndagi sellist meest kes oli kodus kuivale jäetud ?
Ei ütle et kõik MEHED on ühesugused aga sealt need kõrvalhüpped tulevadki ?
Tuttav sai oma mehe nii et mehe naine ütles et mina ei taha võid teisi otsida aga ära armu ?
Nüüd neil 3 last ja see naine mehest ilma…..
Minul lõi esimene sünnitus/rasedus hormoonid vist väga paigast, üldse ei olnud enam “isu” ja tunnistasingi ennast samuti frigiidseks ? Kokku läks peaaegu 5 aastat ja teise lapse sünd loksutas alles hormoonid paika.
Meil mehega läks 2 nädalat peale sünnitust 😀 isutasime mõlemad enne sünnitust ja pärast seda on asi siiani endine 😀
Ma proovisin vb korra 2,5k peale, aga oli ebamugav ? Siis kusagil 4-4,5 kuud peale pooldumist tuli rohkem isu peale ja enam polnud valus ja ebamugav väga. Mees oli õrn ja kannatlik (pool rasedust ka ei tonksutanud, ainult korra, et beebit välja meelitada – ei ōnnestunud). Nüüd 1a8k möödas ja noh kõik funksib nagu peab.
Ma olen sellessuhtes meeldiv kaaslane, et armastan suuseksi teha ja mees on alati rahul ? (Peale ta ei käi võtan ise otsa lahti)
Iga kord kui ma mõtlen teha, tuleb mul ohatis 😀 Jumal ei taha, et ma emmi imeks vist 😀
See on naljakas, et eesti naised arvavad et meest peab täiega rahuldama et ta ikka ära ei jookseks. Imetakse, tehakse muid hüpertrikke, aga mida mees vastu teeb? Mitte midagi. Sul vist enamvähem normaalne mees, vähemalt masseerib, kui ma ei eksi.
Sina, Kuulge, ei ole vist kunagi rahuldust saanud? Pole olnud partnerit, kes sinust hooliks ja püüaks ka sinuga arvestada? Või ei luba kompleksid isegi mõelda, et naisele võib seks meeldida, ning seetõttu sa ei tee ka ise lihtsaks ühelegi mehele enda tundma õppimist? Ei tunne oma keha?
Õnnelikus suhtes rahuldab mees loomulikult naist. Aga naine peab natuke ise ka kaasa aitama, näiteks julgema aus olla.
Ma ei olegi ainuke naine, kes nii tunneb? Päriselt??? Mul on täpselt samad himud ja tead, tunne on selline, et ma enam ei oska ega ausalt tahagi… kas saab asja hormoonide kaela ajada (keegi peab ju süüdi olema :D) või selle, et olen kahe lapsega suurema osa ajast üksi (väike saab kahe kuuseks)? Põõsas kasvab endiselt, sest pole suutnud otsustada kas vahatada või hekikäärid kasutusse võtta. No ja kelle jaoks ma ikka trimmerdan, kui ligi ei lase. Mehest hakkab küll vaikselt kahju, aga kui ma valmis pole, siis see ahteemeära ei kasvata see ju mingit huvi asja vastu. Kurb, aga loodan, et see möödub kiiresti. Esimese lapsega nahistasime kolm kuud pärast sünnitust ja selleks ajaks oli isu tagasi tulnud. Äkki läheb ka see kord nii.
Meie mehega seksisime kuu peale sündi.. Tglt seda vist väga seksimisekss ei saa nimetada. Minu tunded sel ajal olid nullulähedased, ma ei tahtnud üldse ja olin üsna kange jalgu kinni hoidma :D, aga mehel on arusaam, et mis naine sa oled, kui kuu aega keppi ei saa. tõsi, kuna minul isu pole absoluutselt seksimisekss, siis väga ta ka enam ei ürita. Mõned korrad oleme seksinud ja ilmselt on ta ka aru saanud, et ma ei naudi seda, olen üsna tuim..
Aga ma usun, et see läheb üle aja jooksul. Ema jaoks on tähtis laps ja lapselt saab juba sellise läheduse ja armastuse, et seksi pole vaja. Aga inimesed loomulikult on erinevad. Tean ka juhtumit, kus mees peale naise sünnitust kolm p äe eva hiljem haiglas naist tagant trukkis nagu jänes. 😀
Selle tagant trukkimisega tuli meil ka nali majja, et noh, kui muidu oled katki ja valus on, siis tagumik on ju puhta terve 😀
Ema jaoks on tähtis laps ja lapselt saab juba sellise läheduse ja armastuse, et seksi pole vaja.
Ja mis roll siis mehele jääb? Kas peale lapse sündi jääb siis mehele ainult isaroll? Ja mis mehele sellest naisest siis toapeal, kellele on tähtis ainult laps ja saab lähedusegi lapselt, mees seal nagu tühjakspigistatud hambapastatuub, mis kunagi nagu oli kasulik aga enam ei näe mõtet sellel aga samas ära visata ka ei viitsi. Las vedeleb seal vannitoakapis…
Seks ei olegi maailmatähtis aga see suhtumine et peale lapse sündi on laps see maailmanaba ja muul ei ole tähtsust… noh ei imesta siis et mehed mujale lähevad lähedust otsima.. Naine saab ju oma läheduse lapselt kätte juba.
Kahju.. väga kahju et ära unustatakse need, mis kunagi tundusid tähtsad…
“noh ei imesta siis et mehed mujale lähevad lähedust otsima..” Siis on selge mis roll sinul mehe silmis on: oled ainult seksinukk ja kui seksi pole, siis läheb mees ära.
Ise arvan, et armastuses on ka muud peale seksi.
Loe veel korra mu kommentaari. Sa vist ei saanud päris pihta millest rääkisin.
LÄHEDUSEST. Eelnev kommenteerija kirjutas lapselt saab kogu läheduse ja armastuse ja seksi ei olegi vaja. Ja sealt lõid minu südamekambrid krampi. Nii egoistlikult mõelda on ka paha. Naine saab läheduse lapselt kätte ja suva mis mees teeb. Kust mees lähedust ja armastust saab? Ja siinkohal ei mõtle ma ainult SEKSI.
Issand, ma ei mõelnud üldse seda lauset niimoodi nagu sa praegu välja loed. Lihtsalt naine saab ka lapselt selle lähedustunde kätte, see ei tahendagi seda, et mees pole keegi. Mina kui kahekuuse lapse ema pean praegu tähtsamaks väikse lapsega tegelemist kui nüüd mehe rahuldamist. Küll aja jooksul asi paika loksub ja mees sama tihti seksida saab kui enne..
Mees oli raseduse ajal see,kes ühel hetkel keeldus seda va suurte inimeste asja tegemast.Nüüd on laps 2,5 aastane ja ütleme,et kolme aasta jooksul on “seda” juhtunud paar korda!Lihtsalt mulle tuli blokk ette rasedusese ajal,et mees ei tahnud ja nii see läks.Imestan,et ta pole küla peale läinud.Päriselt!Suhe muidugi kannatab selle all isegi kui teeme näo,et kõik on ok.
Mhm! Meil sama teema, rasedana ta ei tahtnud, teda häiris kõht. Peale sünnitust taastusin üsna kaua, ta ikka ei tahtnud..ja nüüd ei taha Mina enam..kuidagi ebamugav- selline tunne nagu elaks koos oma vennaga, mitte mehega ?
See on küll kurb 🙁
Tõesti ma ei talu mingit puudutust ja kui juba ligemale astub vaatan sellise näoga,et pigem taganeb kümme sammu.Mõtlesin,et ok …proovin pingutada mõned korrad ja no ei saa tagasi ree peale.Peale sünnitust pole ma kaalust alla saanud(55 kh alg ja nüüd 74kg) ja see kindlasti teine põhjus miks pigem hoidun.Ei tunne end seksikana ja mõte voodis midagi teha on kõhedust tekitav.Rohkem lapsi ilmselt ei tule,sest selleks peaks seksima:D
Ma màletan nii hâsti kuidas ma rasedana oli nagu NUGIS ??? ja àra sünnitasin tahtsin tabaluku ette panna ja võtme jõkke visata aastateks.??? Mul laps 1a4k ja nüüd on tegelikult alles normaalseks láinud.. Selle all mõtlen siis seda, et pole tunnet nagu kaotaks JÂLLE süütust ?
Aga isu on endiselt “0”
Jaaaaa, tean tâpselt!
Ma ka ei julgenud ?? ja kui úhel armsal páeval julgesin, oli tunne nagu kaotaks súûtust. ?? Ja no nii ikka vága pikalt ja mitmetel kordadel.?
Me vist proovisime ka nii u 2 pool- 3k peale súnnitust.
Mul oli terve raseduse aja hirmus seksiisu kogu aeg, aga mees pidurdas. Ütles, et ei häiri kõht ega muu, aga kogu aeg tuleb meelde, et laps kõhus ja siis läheb mõte koheselt lappama – kas tõesti poeg? Ma saan poja! Huvitav, kumma nägu ta olema saab? Mis me talle nimeks paneme? Mõtleks, poeg! – seksi siis niimoodi…
Tema ei tahtnud seega väga, mina kannatasin selle oma isu ära. Ei saa ju täiskasvanud meest vägistama hakata heast peast. Korra kuus ikka nahistasime ka.
Peale rasket sünnitust taastusin kaua, kahe kuu pärast polnud minust mingit vooditiigrit. Neli kuud peale sünnitust proovisime. Noh, oli kah… Muu oli ok, mul ainult isuga oli kitsas käes.
Mees mõistis. Ütles, et saab aru, et mul mõtted muudkui lapse ja muu beebinduse peal. Et tal ju sama oli mu raseduse ajal, ja mis seal salata, praegugi.
Nüüd rohkem kui aastajagu toimetame umbes kuuajaste vahedega, mõnikord harvemgi. Mõnikord lausa võtame plaani, et khm-khmm ja siis vahime poole ööni oma magavat poega ja jutustame sosinal igasugu asju. Kui plaan äkki meelde tuleb, siis vaatame lollide nägudega teineteisele otsa – ah, ju täna jääb…
Meie saame mõnda aega veel niimoodi hakkama, ei kibele kumbki hullult sadulasse hüppama, prioriteedid on kuidagi teised hetkel.
Aga see ajab küll judinad peale, kuidas üks kommenteerija siin kirjutas, et kui mees pole mõnda aega hullata saanud, siis lõpuks ei räägi ka enam ja siis naine võtab end kokku ja… Mul oli kunagi selline elukaaslane, tema jaoks oli nädal seksita maailmalõpp. Ei lugenud isegi minu ränk haigus ja suren-kohe-maha tunne, tema tahtis ja nii oligi. Kui mind lõpuks kolmeks nädalaks haiglasse pandi, siis tal tuli ka jälle maailmalõpp peale ja nii ta endale salapruudi otsiski, pärast väitis, et see oli minu süü ju.
Ma jookseks karjudes metsa, kui mu abikaasa ja poja isa hakkaks viha ja tüliga minult seksi välja pressima. Hirmus.
Kardo läheneb heaga, meelitades, see on hoopis teine tera. Küll see jää nii ükskord sulama ka hakkab, lihtsalt anna aega.
Jaa, mul ühel sõbrannal oli ka kunagi mees, kes solvus ja jonnis iga kord, kui seksi tahtis. Jubeee. Heaga lähenemine on ikka parem jah ja kui ei saa, siis ei vihasta, vaid mõtleb, et ah, küllap mina ka kunagi sulan 😀
Mallu tee siis kui tuhin peale tule ja kui ei julge seda päris värki teha, siis saad ju muud moodi ka Kardot hellitada. – Ei tunne nii suuri süümekaid, et ei anna! Kui on hirm siis ongi valus, kuna tupp ei avane hästi ja noh see kuivuse probleem sinna otsa. Ärge tehke nii, et kardad. Peab lõõgastuma olgu siis 1 kuu või aasta möödas. 🙂 Parimat!
Ma ei saa, mul tuleb ainuüksi sellest mõttest ohatis 😀
Mina blokkisin ka kaua. Umbes kolm kuud peale sünnitust käisin sünnitusjärgses kontrollis…Lükkasin seda ka edasi nagu vanapaganaga kohtumist..Jube oli mõelda, et sinna hella kohta pannakse mingid tangid sisse ja siis keegi rapsib seal oma metall julladega. ÖÖH!! No lõpuks võtsin julguse kokku, käisin ära. Kõik oli korras. Ja ega siis vist varsti üritasime ka. Ega ei mäletagi kuidas oli see ESIMENE kord, aga ähmaselt on nagu meelest lause, et nagu oleks uuesti süütuse kaotand 😀 Eks peale sünnitust üldse nüüd see seksi isu on nagu ta on. Laps aastane. Niigi siiani mõni koht hell kuna siuke tunne, et õmmeldi kõik kokku vist nagu kapsalehed. Isegi häda nr 2 käib ikka suure hirmuga. Jumal tänatud, et mees soomes tööl käib 😀 Kahenädala tagant viitsin ikka seksida, oleks igapäev kodus siis vist küll oleks lahutus sees ammu juba 😀 (oleme ka abielus) Kuigi ega see privaaatne aeg on ka suht nii, et esimene õhtu kui mees kodus, siis olen triksis traksis, järgmise päeva hommikul võib ju kahhhh veeeel teha aga järgmise päeva õhtul istun ma vingus näoga diivanil ja susisen nagu tige kass, kui näppida üritatakse 😀 Eks see vist mingi emmede värk. Või ma ise ka eitea kuhu see seksiisu läks niimoodi..
Minul oli umbes sama moodi. Juba raseduse ajal tundsin, et midagi on teisiti, ei lasknud meest endale niimoodi lähedale. Tahtsin lihtsalt kaisus olla ja padjad enda ümber sättida ? Peale sünnitust olin ka väga õrn ja lapsega oli tegemist nii palju ja väsimus nii suur ja tahtmised teised .. tahtsin lihtsalt magada ja ennast uueks päevaks välja puhata ?
Sinu lohutuseks ütlen, et tavaliselt need suure suuga “seksijumalannad” on tegelikkuses kõige hullemad nunnad 😉 Nagu öeldakse, hea asi ei vaja reklaami. Enda kohapealt, ka mina olen peale sünnitusi ikka voodielus veidi pikema pausi sisse teinud ja lahutust veel pole 😀
Peale esimese lapse sündi ma ei julgenud 4 kuud seksida. Peale teist last vist 2-3 nädala vahel midagi oli möödas kui juba tasakesi midagi tegime. Lihtsalt ei suutnud vastu panna. Praegu peale kolmandat… noh, 3,5 nädalat on möödas ja täiega tahaks aga 3 lapse kõrvalt on peaaegu võimatu selleks üldse aega leida. Ainuke aeg on öösel aga kuna mu ööuni on sinna 4h kanti umbes siis ma pole eriti raatsinud sellest 4st tunnist osagi ära anda. Aga no küll paraneb see olukord.
Uut rasedust kardan küll nagu tuld. Aga lasengi hormoonspiraali panna ja siis peaks vist kõigi eelduste kohaselt üsna muretu olema
Minu ema lasi ka spiraali pea 25 aastat tagasi panna, ikka jâi rasedaks..ja näedsa…sünnitas kaksikud 😀
Sealt need linnalegendid tulevad. On ikka suur vahe spiraalil ja spiraalil. Hormoon spiraal on nagu 2-in-1 hormoon+mehaanilime kaitse. Vask spiraal on ainult mehaanilime lulla.
Vabandust, minu viga. Ei tasu teinekord unise peaga kommenteerida 😉
Peale esimese lapse sündi ma ei kartnud üldse, pigem ootasin väga et saaks pihta hakata. Kuigi taastumine võttis aega, mul oli samuti väga lõdva tunne seal all, et nagu midagi tahaks välja kukkuda ja lisaks õmblused, aga esimest korda proovisime vist u kuu peale sünnitust või isegi sutsu varem. Ei mäleta et midagi väga hullu oleks olnud aga väga just ei nautinud ka, vist isegi jäi pooleli asi.
Teisest sünnitusest möödas 7 nädalat ja pole veel proovinud, tahaksin aga mehega suhted kuidagi tahaplaanile jäänud ja kummaline on algust teha. Me ei maga koos ka. Aga peale sünnitust oli mul küll kohe samal päeval selline tunne nagu poleks sünnitanud, ainult lekkisin u 3 nädalat. Järgmine nädal on sünnitusjärgne kontroll ja vaatab, äkki võtan asja kätte või siis ootan jõuludeni ja teen mehele jõulukingituse 😀
Laps saab nelja kuuseks ja oleme ühe korra proovinud ja järgmine kord võtame kindlasti libesti kasutusele. Kuid millal see järgmine kord tuleb, kes seda teab 😀
Issand,kui naljakas oli seda sittumis lauset lugeda,tundsin kohe ennast ära 🙂 sünnituse juures oligi see minu suurim hirm,kõik muu oli kökimöki 😀 Ometi olen ma seda kolmel korral teinud 🙂 Laps on hetkel 6 kuune ja vanainimeste asi võiks mu meelest maa pealt kaduda,ometi olen ma mehele halastanud .
Meie esimene nahistamine oli 3.5 nädalat peale sünnitust ?
Ei mingit valu ega midagi. Aga isu pole ka pral(plika 5.5kuud) ja kokku oleme max 7korda seksinud ?
Mees kiheleb küll, aga ei-pole viitsimist ega ka tahtmist ?
Ahjaaa…Tänx, et meenutasid sheivida-pole vist kuu aega vähemalt seda teinud ???
No jah, siin kommentaarides ka kõik seksijumalannad. Minul näiteks kadus igasugune seksi isu kohe kui rasedusest teada sain ja praeguseks kui laps saab veebruaris juba 2 aastaseks, ei ole ma ikka väga sellest huvitatud. Alguses oli hirm valu ees, oligi õudsalt valus kui esimest korda proovisime, seegi oli u siis kui laps oli 6 kuune. Ja nüüd juba hirm uuesti rasedaks jääda, toidan veel rinnaga ja ega palju rasestumisvastate vahendite variante ju pole, kui minipillid ei sobi ja spiraali panna ei taha.
Nii et ja ära põe, mul võttis ikka aastake aega enne kui mehe ligi lasin ?
Täpselt kuu peale sünnitust kaasa sünnipäeval jagasime füüsilist armastust. Mega hirm oli…pm surmahirm,nagu süütust kaotaks. Siiani on ebameeldiv kuna kõht on lottis ja armiline ja rindadest piima tilgub. Vb peaksid ootama kui ise täitsa valmis oled..ma tegin kogusetundest ja siiani ise tunnen end seksides halvasti. Minu oma oli enne sünnitust ka mitu kuud ilma nn traditsioonilise seksita,käsitööd sai temaga tehtud. Ta mul hea mees,aitasin ikka hädast välja. Aga see tahtmine….oh loodan,et ikka tuleb tagasi..muidu küll kehv,kaua ma tühja ohkida jaksan?
“kaua ma tühja ohkida jaksan”? Naine, kas sa päriselt mängid seksi ajal et sul on hea olla? Mis sellest näitlemisest kasu on? Appikene, mehe ego toitmine näitlemisega on surmapatt. Ja karuteene iseendale.
Oiii, me ootasime kauem! Ja siiani on üsna null isu, aga kord kuus saab vast ikka asi aetud 😀 jube ikka tegelt, aga mis sa teed, jaksu pole nagu ja pea on beebindust täis
Lohutuseks ütlen, et siin (sa ehk vist tead kus elan) tuleb oodata 8 nädalat kontrollini ja enne seda on nn paranemise ja taastunise aeg. Ma isegi ei mõeld enne kontrolli midagi hargitama hakata. Tahtsin kuulda kas kõik korras jne. Peale teist last proua arst soovitas mullw kohe spiraali. (Siin teeb seda kontrolli PEREARST!!!). Siis andis teada, et tupeseinad on väga lõdvad ja nn kaussis vms, et suruvad pärakule ning tänu sellele on raskusi kakamisega. Pidin neid treenima.
Esimene seks oligi peale 8 nädala arstil käiku. Kartsin küll, et on kole valus ja tupp nagu võluri varrukas. Aga mees utles et kõik tundub olus olevat. Head sõbrannad teadaid soovitada (ükstapuha millist) libestit kuna imetav ema ei pidanud nii märjaks minema (mis minu puhul on tõsi). Siis sai esimeseks pühaks korraks ka libesti muretsetud. Ja läks nagu lepase reega. Jube hirmus oli aga õnneks oli kõik kunstlikult märg ja libe, et midagi seal ei rebenenud.
Leian, et see kaks-kolm kuud oodata on täiesti normaalne. Keha ja ka vaim vajavad aega, et taastuda ja paraneda.
Anna endale aega,igaüks tunneb kui valmis ning ei pea ennast ka sundima mehe pärast.Aruta seda mehega ja küll mõistab.Parem see asi selgeks rääkida kui lükata seda edasi ja edasi.
Minul läks aega omajagu ja nüüd 10k hiljem hakkab asi tasapisi endiseks muutuma.
Oi..mu esimene sünnitus oli ka nii räige ja miljoni õmblusega ja 2 kuud peale sünnitust oli ikka tunne, et emakas vajub kõndides välja 😀
Käisin ka sünnitusjärgses kontrollis ära ja imekombel oli kõik korras..kuigi ma ise väga seda uskuda ei tahtnud..ja seksi peale mõtlemine ajas ikka korralikult hirmu peale 😀 aga no mis seal ikka, kui arst rohelise tule andis, siis ega muud üle jäänud, kui see asi ära teha 😀 hunnik libestit ja ei olnudki midagi hullu..kartsin suht asjata 😀
Esimest last ootama jäädes kadus isu u 6 raseduskuul ära ja uuesti proovisime siis kui laps oli 4kuune. Esimene kord oli kohutavalt valus :S. Õnneks taastusid kõik kohad ja tunded ?. Teise lapsega oli raseduse ajal sama teema, nagu kõht suuremaks läks jäi tavapärane seks ära, ei pakkunud mulle üldse huvi, aga 1 kuu peale sünnitust oli isu tagasi ja seks parem kui kunagi varem. Peale teist last ei esinenud ka mingit valulikkust ega kuivust nagu peale esimest, kuigi rinnaga toitsin mõlemit.
3,5-4 kuud 😀 aga ma olin 2 kuud reaalselt igati invaliid. 1 kuu ei vahetunud kordagi lapse mähet, sest ma ei saanud last normaalselt tõstagi 😀 ja hirm oli suur uuesti voodieluga alustada ka 😀 nii, et … jahm 😀
Isu oli küll varem ja muid seksasju peale konkreetse seksi tegime varem ka, aga päris seksi ei julgend enne 8 nädala möödumist ja kontrolli. Ja sünnitusjärgset löga tuli ka päris kaua aega, mis takistas ka. Ja esimesed seksid olid ikka vaidi valusad ja kummalised ja kohati ebameeldivad, sest armistunud lõige andis allkorrusel tunda. Siis sai kasutatud libestit ja nö. korda sai asi vast poole aastaga.
Ma hirmutan sind veits! Sünnitasin aasta tagasi ja isu pole siiani õieti tagasi tulnud. Loodame, et sul läheb paremini 😀
Jaaaaaaaa ??????
Esimest korda seksisime 4 kuud peale sünnitust, hirm oli muidugi suur, aga põnevus suurem. Mainisin tegelikult mehele kuskil 3 kuud peale sünnitust, et võiks proovida, aga mees ise ei julgenud, ütles et äkki teeb mu katki või midagi või õmblused rebenevad :D. Esimene kord oli alguses valus ja arvasin kohe, et ei sellest küll asja saa.. samuti tundus, et mehe riistvara on vahepeal kõvasti kosunud 😀 aga veidi pikem eelmäng koos rohke libestiga ja see sama esimene kord oli vägagi nauditav. Esimesed 2 kuud mõtlesin ka mina, et ma ei suuda enam kunagi seksida ja kindlasti lähme mehega lahku, aga läks hoopis teisiti 😉 Mallu, küll sa mingi hetk tunned ära, et nüüd on see käes ja siis on Kardo ka rahul. Vot nendest naistest mina aru ei saa, kes seda ainult mehe nimel teevad siis, kui ise selleks valmis pole…
Mallukas, Sa oled ju lingami massaazi ära õppinud. Tuleta meelde ja hoia oma mees õnnelikuna, kui Sa ise seksida ei taha. Valikuid ju on 🙂
kardole ju ei meeldinud see 😀
Ohsa … püha vaim. Ma vist mingi kiiksuga siis. Seksiisu tuli 2 nädalat peale sünnitust, ja hambad ristis hoidsin end tagasi kuni kontrollis käidud sai 5 nädalat peale sünnitust. Siis veel nädal kuni rasedusvastane vahend toimima hakkas. St kokku 6 nädalat ja rohkem välja ei kannatanud, tulin mehele kallale. Valu ega midagi polnud, kuigi üks õmblus oli küll ja see tundus alguses veits imelik. Libestit mul ei lähe vist enam kunagi vaja, sest enne sünnitust oli sellega veidi probleeme,peale sünnitust aga lähen märjaks sekundiga (sorry avameelsuse pärast :D).
Kuulsin küll kuidas naised aastaid ootavad kuni isu tagasi tuleb, aga mina nende hulka ei kuulu arvatavasti.
Sorry et ei lohutanud 😀
Pigem 90% naisi on just sinusugused, tänapäeval läänemaailmas on suur seksiisu nagu auasi naistele.
Esimene laps sündis erakorralise keisriga aga uuesti seksivärgiga alustasime…oi oi kui hilja, ma ei teagi miks. Vist oli ka hull hirm ja no ega see keisrihaav ka nagu väga ei lasknud. Ilmselt ka väsimus mängis suurt rolli. Teine laps sündis loomulikulteel ja ilma vigastusteta. Ja uuesti hakkasime peale 2 kuu kontrolli, kuigi vaimselt ja füüsiliselt olin juba ennem valmis aga mees ütles, et las arst vaatab enne üle. Ma ütlen ausalt, seks on parem kui kunagi varem ja juba esimesel korral.
Kusjuures mina ka kartsin, aga ütlen ausalt see esimene seks oli üks parimaid 😀
Kõik tuleb omal ajal. Minul endal läks kuskil kaks ja pool kuud aega kui vahekorda astusin uuesti. Kartus on täiesti loomulik. Jõudu ja jaksu.
Mul sünnitusest üle kolme aasta möödas ja pole isu tagasi tulnud. Sellest ka suhe jahtunud. Mees ei üritagi enam.
Ära stressa 😀 seksiisu pole maailmas k6ige tähtsam. Tee seda mis sind 6nnelikuks muudab ja kui mees on jobu siis saada ta seenele. Elu on piisavalt lühike et seda raisata. Seega graviteeru heade asjade poole.
Kuidas küll teie mehed vastu peavad,
Minu oma 3 päeva ilma juba selline tunne et 3 kuud ?Nädala peaks healjuhul vastu aga viimased päevad juba ei räägi.Siis hakkab mul kahju ?
Sest meie mehed on MEHED, sul tundub olevat poisike kodus. Mehed saavad aru, mõistavad. Poisikesed vihastavad, solvuvad ja mossitavad, sest nemad on number üks..
Aamen.
Meeli ära arva et sa oled siin maailmas selleks, et meest rahuldada.
Huvitav meil ikka seks kahepoolne asi, ei seksi siis kui mees mossitama hakkab. Päris aus olla siis kui mul mees hakkaks mossitama kui me ei seksi siis võiks ta minupoolest kasvõi mitu aastat seksita olla v uue naise võtta. Mul küll isu seksida ei tekki kui mees mossiatab issand jumal.
Mina ei seksinud kaks ja pool aastat peale sünnitust!!
Vaene mees. 😀
No a mille kuradi pärast see mees tähtsam on kui naine? Kui naine ikka ei taha/suuda/saa, siis vägisi pole ka mingi värk ju, peaasi et mees saaks. Mees krt saab käega kah!
Aamen
Minul on beebi juba poole aastane, aga selle vanainimeste asjani pole veel ikka jõudnud. Ei taha lihtsalt. Mees õnneks mõistab, kuigi üritab ikka. Mul oli väga kohutav sünnitus ka, nii et jah 😀 Küll kunagi kõik ikka jälle normaliseerub, aga eks igal inimesel on see aeg erinev.
Niiii hea tekst ?!
A kusagilt just lugesin,
Et pikemad karvad just koguvad endasse miskeid naiselikke feromoome,
Mis mehi eriti pidi peibutama 😉 !
Krt, selle pärast see Kardo siin tiirutaski! 😀
Mina frigiid valmis jah. Noh, see selleks, et peale beebi saamist seks on teisejärguline ja justkui isu ei olegi. Ma ikkagist võtsingi mõistusega selle asja ette ja täielik pettumus oli see, et ma ei tundnud mitte midagi peale nõrkade valuaistingute. Mitte midagi muud. Mehe sõnul ei ole ma sealt altpoolt oluliselt väljaveninum, vaid ikka mõnus ja kõik. Aga mis mõnu tal kah, kui mina täiesti null tunnet tunnen, või kui siis mingid ebamugavustunde häälitused. Teeselda ma ei oska ka, et umbes mehe heaks teesklen, et mingi mega kuum seks on, et mine või hulluks. Täitsa nukker värk noh. Üritasin siis ise endaga tegeleda. Ei mäletagi mitu korda ma selleski ebaõnnestusin. Ei mingit orgasmi enam. TÄiega nutsin, et olengi nüüd üks neist naistest, keda mehed kõik kiruvad ja et vastabki tõele, et sünnitanud naine = frigiidne naine. Laps juba 1,5 aastane, mul ikka null isu. Ja seks jätkuvalt põhjustab rohkem ebamugavust kui mõnu. Käisin vahepeal naistearstil ja kurtsin asja, noh, et üldse pole hea ja valulik on ja blabla. Tema vastus oli, et kõik on tavaline ja normaalne ja peale sünnitust ollagi naine sealt altpoolt veidi kuivem ja kasutada rohkem libestit ja blablablabla. Mind ajas see käik nii närvi. Sittagi targemaks ei saanud ja ülinormaalne on seksi ajal valu tunda ja kogu tegevuse suhtes apaatne olla. Krt! Igatahes… Nii imelik kui see ka pole, panime me teise lapse hakkama. Hullemaks nagunii minna enam ei saa. Vahest teine sünnitus muudab seal allkorrusel midagi tagasi paika…. Lootus sureb viimasena.
Mehest on täiega kahju. Aga ta ise passib veel mu juures ja aru ma ei mõista, miks.
Aga proovi seksuoloogi külastada. Nad oskavad ehk rohkem aidata 🙂
“Aga ta ise passib veel mu juures ja aru ma ei mõista, miks”. Huvitav et eesti naistel on nii madal enesehinnang, ka Mallukas arvab et kui mees seksi ei saa siis peaks ta naise maha jätma. Excuse me? Naise ainuke ülesanne on mehe rahuldamine? Okei, sul on mehest täiega kahju, aga kas sul kunagi endast ka täiega kahju on? V6iks olla. Mul on küll sellistest naistest kahju, aga eks te kunagi saate aru. Loodetavasti enne 60aastaseks saamist.
Mina lükkasin 8nda kuuni seda värkki edasi. Esimene laps ja olin ka väääga katki, kartsin meeletult esimest korda.
Mees käis iga jumala päev peale, et teeks, aga ma ei julgenud. Ja kui ükskord alla andsin, siis olin samuti pisarates ja ei suutnud lõpuni seda valu taluda.
Aga nüüdseks on laps kohe kohe 1.1 a. ja vb korra kuus teeme ja no see on ka pika lunimise peale.
Mehest on küll kahju, aga ta õnneks mõistab 🙂
Kui sa arvad et sellise valu talumise ja mehe lunimisele järgiandmisega saad sa Nobeli preemia v6i äkki muutud ise 6nnelikumaks, siis lase samas vaimus. Aga vaata et sa siis muutud 6nnelikumaks. Muidu on tühjaläinud vaev. Edu.
Me oleme juba kuuaaega nahistanud ja mehele meeldib see rohkem kui enne sünnitust 😀 Poiss sai kuu algul kahe kuuseks
Jep. Isegi läks vist üle kahe kuu 😀 ja ikkagi oli valus. Rohkem pole julgenudki, sest nüüd on hirm, et äkki on ikka veel valus ja tegelikult teeb see kartmine asja ilmselt hullemaks. Aga. Mees pole veel lahku soovinud minna ning armukest ei tohiks tal ka veel olla, ehk kannatab veidi veel siis 😀
Mina ootasin ühe kuu, polnud hullu midagi, kartsin ka jubedalt alguses. Aga eks peale sünnitust need toredad kanalid on mõnda aega laiemad ka 😀 Niiet just do it, pärast ei saa pidama enam :’D
Minu mõlemad poisid on sündinud keisriga, nii et kuu aega ei tohtinud niikuinii seksida.Senikaua oli mees mõistev ja puha. Peale kontrolli läks pööraseks isutamiseks ja see jätkub siiamaani- a ma lihtsalt ei taha seksida- pole tuju või on lastega vaja tegeleda või sada muud asja…
Aga kui imetamine libiidole mõjub, siis on olukord arusaadav. Esimene laps oli pudeli peal, teine ripub tissi otsas ja kohe erinev rasedusjärgne olukord.
Ja kui täitsa aus olla, siis mu enda keha on mu jaoks liiga lodev, et seksile üldse mõeldagi.
Ma tahtsin kindlasti enne kontrollis ära käia, kui midagi proovima hakkan ja õigesti tegin, sest günekoloogi juures selgus,et mul mingi armkude seal all, mis siis sealsamas kabinetis ära lõigati. Arst ütles, et see oleks kindlasti segama jäänud.
Ja imetamine tekitas sellist tupekuivust, et esimesed pool aastat olid ikka põrguvalud, kui proovisime midagi teha. Aitas ainult kvaliteetne libesti, mida tuli ikka eriti rohkelt panna. Hiljem arst ütles, et teatud juhtudel nad isegi kirjutavad mingid rohud välja, mis asja oluliselt leevendavad. Et kannatada pole vaja, elu peaks ikka edasi minema.
Nii, et varu aga libestit ja karta pole midagi vaja. Eks alguses tõenäoliselt on valus, aga eks iga korraga läheb paremaks. Ja küll see isu ka tasapisi tagasi tuleb
Mina ootasin ka kaks kuud veits kauem isegi kardsin ka et äkki valus ja ebameeldiv. Aga kui üks kord tehtud sai siis oli juba lihtsam.
Mina ka kardan. Meeletult. Mingit isu ka pole. Kähisen samuti, kui mees õhtul katsub. Esiteks kardan rasedaks jääda, teiseks pole isu, kolmandaks ei lähe märjaks, neljandaks on valus olnud kui oleme proovinudki. Mul on tunne, et ma olen kokku kuivanud sealt alt. Kondoomiga muidugi pole mõnus ka. Laps on kaks ja pool ja me oleme see aeg vist umbes kolm korda seksinud. Mehest on kahju, olen talt küsinud, kas tal mõnda sõbrannat pole, kes teda aitaks, aga ta pole midagi öelnud. Armukadedus absoluutselt mul puudub sel teemal.
Ma tean teoreetiliselt (ja mäletan ise ka), et tihe seksimine teeb tuju heaks ja tõstab enesekindlust ja paneb silmad särama. Mul oleks seda hetkel vaja küll, aga pagan, ma ei taha kedagi sinna alla askeldama. Mõtlesin juba, et olen kliimaksis või kuidas seda vanaks saamist nimetatakse naiste puhul 😀 Või siis et kirg on otsa saanud. Ise tunnen ma end seksikana, olen saledam, pikajuukselisem, küpsem kui kunagi varem, aga ..
Laps on siis kaks ja pool aastat, mitte kuud 🙁
Meie pisike sai paar päeva tagasi 3 kuud vanaks. Ja selle aja jooksul oleme seksinud täpselt ühe korra. Mul olid siin vahepeal juba päevad (hoolimata sellest, et rinnaga toidan) ja ise mõtlesin samal ajal, et oh jessss, jälle saab ära vingerdada. Jube piinlik! 🙁 Ma ka olen vist frigiidne. Üldse ei ahvatle mind see vanainimeste värk.
Haha… tahad lohutust? saad! ?
Meie ei seksinud pea miljon aastat… lihtsalt. … rasestusin ja ei tohtinud… esimesest päevast peale ja enne seda polnud ka paar kuud üldse isu. Kogu raseduse aja ja ettevalmistumise aja seksisime täpselt 2korda! Peale sünnitust 2kuud… proovisime ja teatasin, et never ever again!!! ?
No tegelikult on nüüd pea aasta möödas sünnitusest ja alles viimased 2korda olen nautinud ja ilma valuta seksinud! Niiet minu kallis kaasa oli aasta kindlasti ilma kui just neid hädist 2korda arvesse ei võta! ?
Nüüd juba võiks…. aga aega pole…. seksime heal juhul korra-kaks 2kuu jooksul.
Küll jõuab! ??
Vb mainitud, aga imetamine tõmbab libiidot alla osadel + saad vajaliku läheduse lapselt.
Esimese lapsega oli äkki 3 kuud? Nii et valulik polnud, oli julgelt pool aastat või rohkem. Teisega oli äkki kuu-poolteist, aga teine sünnitus oli kiire ka ja kellelgi polnud aega mind lõikuda st kerged rebendid, aga mitte lõikeid. Õnneks olid mu lapsed suht väiksed (kuigi ise olen ka kiitsakas), niiet ei miskit hullu
Meil 1 laps ja mees oli kokku üle aasta ilma, kuu-paar enne sünnitust ja pm aasta peale. Käis ja masseeris ja oli hea.. Eks ta õnnetu oli ikka aga ära kannatas :/ Ja peale lapse saamist, tglt juba rasedaks jäämise ajast, ma ei kannata, kui keegi mu kõhtu katsub/silitab.
Kartsin ka. Aga ämmakas soovitas libestiga ja tänu sellele sain ka oma hirmust üle ?
Kuskil kuu vast läks selleni ja seda konkreetselt veritsuse tõttu.
3last sünnitanud ja peale teist läks asi paremaks kui varem ning nüüd peale kolmandat isegi veel parem, seega lausa murraks mitu korda päevas mehe maha ?
Hirm oli küll n.ö esimese korra ees, kuid polnud valus ega midagi ja sai täiel rinnal nautida.
Küll aga beebipillid langetavad täiega libiidot ja tekitavad ebakorrapäraseid veritsusi, see teeb asja masendavaks ?
Väga palju on mõtlemises kinni, soovitan vabaks lasta end ja tõesti vajadusel pokaalike-kaks veini enne ära juua, et naudiksid, mitte ei mõtleks mingeid jubedusi välja ?
Mul oli ca 8 kuud sünnitsuest möödas, kui vastu tahtmist ja läbi hammaste üritasin. Midagi välja ei tulnud-jube valus oli. Siis proovisin kui laps oli aastane. Oli parem, aga mingit iha küll ei tundnud. Normaalne asi ja tahtmine algas kui laps oli 1,5 aastane. Anna endale aega niipalju nagu vajad ja ära võrdle end teistega. Olen ka nõus, et enne olla naine ja siis ema. Aga no sorry – mitte sünnitustoas või 3 nädalat pärast sünnitust. Kui laps imikueast väljas siis võib selle naiseks olemise juurde jälle tagasi tulla. Nii on alati olnud ajast aega ja mingi 2 kuud on vbla kergema sünnituse puhul ainult füüsilise osa taastumiseks paras aeg. Aga sünnitus ja lapse saamine pole ju kaugeltki mitte ainult füüsiline protsess! Paranenud tuss pole kindlasti ainus ja kõige olulisem kriteerium! Kes hakkab kohe peale sünnitust seksima, sest mehest kahju või kardab, et mees läheb küla peale – siis mul tõesti kahju neist naisest… Ja no kes ise kohe peale sünnitust tahab seksida….no ilmselgelt ta rinda eriti ei anna ja mingit väga sügavat ema-lapse suhet ilmselt pole, kui naisel aega selliste asjadega tegeleda, seksimis tahet juhivad ka hormoonid, nagu ka imetamist ja imikuga kokkukasvamisvajadust: järelikult toimivad selle naise hormoonid nagu tal poleks imikut – sel juhul mul lapsest kahju!
Sorry, kuid Sa oled küll loll..
Kust kuradi kohast Sa võtad selle teooria, et kui naine suht varakult peale sünnitust seksida tahab, et siis rinda ei anna ja oma lapsest ei hooli? Kuidas saab üldse tulla inimene selle peale, et üldse midagi sellist ütelda?
Iga inimene on erinev. See kui Sinul see nii kaua aega võttis, ei anna sulle õiguse teisi naisi kritiseerida, kes varem asjatama hakkavad.
Me hakkasime 1-2kuud peale sünnitust asjatama. Laps sai 1a2k rinda ja laps hetkel 2a3k ja pole veel kordagi kellegi hoida olnud. Koguaeg ise toimetanud ja endaga kaasa tassinud. Kust Sa siit välja nüüd loed, et mul oma lapsest pohhui on?
Siin nagu oleksin ise kirjutanud selle, kõik andmed klapivad 100%. Esimene laps sama vana, pole hoida olnud ja lasteaeda ka pole raatsinud panna, ei ütleks et mul oma lastest suva on, me oleme väga lähedased. Mehega nahistana hakkasime u kuu peale sünnitust ja mingit probleemi sellega ei olnud, kõik väga super. Eriline “tarkpea” siin välja tulnud oma teooriatega 😀
Ilmselgelt N33 on vihane enda peale, et ta mehe lunimisele järgi andis ja hambad ristis valu kannatas. Sealt ka negatiivsed emotsioonid, mis kanduvad üle teistele naistele.
Aga Tere., kes teisele nime annab see ise seda kannab. Kui sina lähed vihaseks N33 viha peale, siis paras paar olete! Lol.
Mine ole omaette 😀
Oi sorry, ma tahtsin küll kuu peale sünnitust ise ka seksida, isegi varem, aga kannatasin oodata. Lapsega väga tugev side ja mis jutt see, et ilmselt rinda ei anna. Ma nägin ööd ja päevad vaeva, et laps hakkaks korralikult rinnast sööma. Palun ära kujuta asju ette, kõik ei käi ikka sinu arvamuse järgi. Minu lapsest ei pea sul kohe kindlasti kahju olema.
Aga muidu on ikkagi nii, et igaüks peab ise tundma, millal ta selleks valmis on, olgu selleks siis nädal, aasta või mis iganes muu periood
Ise nii vana, aga loll nagu lauajalg 😀
Kes teisele nime annab see ise seda kannab.
Minul 5 ja pool kuud möödas (sünnitusest taastumine raske). Nüüd tegime proovi, aga kõik ikka seest valus ja seega pole lähimal ajal lootustki.
No ma lohutan sind siis . Mul poiss saab 9 kuuseks . Ja pean tunnistama et siiamaani istub mu äärmiselt õnnetu mees kuival 😀
Just, ei saa end sundida. See soov tuleb tagasi, kui elurütm on paika saanud ja sa end jälle inimesena mite piimavabrikuna ei tunne. Minu mees oli esimese lapsega kuud kuud ilma, no mingit huvi ei olnud. Mainin ka ära, et sünnitus oli pikk ja kurnav. Teisega läks kiirelt ja ka soov seksiellu naasta tuli kiiremini. Kuskil kolm kuud pidi vaene mees ilma hakkama saama.
Nad elavad selle üle ja taaskohtumine on mõnus. Aga mina ka kartsin, ei osanud enam olla kütkestav naine. See justkui kaob ära vahepeal, aga küll sa ta üles leiad.
Ühinen sinusugustega Mariann 😀 Minu meelest on see normaalne, et naine vajab taastumiseks aega.
Mingi kaks nädalat peale sünnitust vist oli. Igatahes siis kui vahepeal mingi verevaba paus tuli paar päeva 😀 aga mul oli keiser ka 🙁
Minul oli mees vist ilma kokku pea 4 kuud.. 2 enne lapse sündi, sest ma ei paindunud ja no lesida ka ei saanud. Peale lapse sündi oli ka veel ca 2 kuud kuna mul oli infektsiooni hirm.
Jumal tänatud, et oli keiser kuna alumine korrus oli korras 😀
Vot mina ei saa nendest meestest aru kes käivad ja vinguvad, et seksi ei saa.
Olgu ise enne 9 kuud rasedad, elagu üle sünnitus voi keiser ja seejärel räägime.
Naine või ema, ennekõike ikkagi inimene.
Tänu sellele, et mul oli keiser ja alguses ka liikumine raskendatud, siis oli ka mees korralikult rakkes algul. Vot see sõi ka tema seksiisu ära.
Huvitav, meite kandis on ikka sünnitusjärgne kontroll kuu pärast sünnitust ja peale seda võib rahus tonksutada:D
Ma ei mäleta millal ta esimest korda sai aga noooh ta oli terve raseduse kuival juba, asi see paar kuud siis veel olla:D
Kuu peale sünnitust. Esimene kord oli jube valus, nagu süütust kaotaks, mõtlesime juba et jätame katki aga läks aina paremaks 😀 ja no vähem seksime kindlasti kui enne rasedust, aga ikka vaheö endal ka siuke isu, eriti kui mees dušši alt tuleb ja lõhnab nii hästiiii 😀 aga on tulnud ka seda ette kus annad alla lihtsalt “kodurahu” nimel. Aga üks asi mida ma ei talu on see, kui mees rindu katsub, suudlemisest rääkimata. Tissid on meie lapse söök kurat 😀 aga nii nõme on seda kätt ära lükata või õõvastuses ära kannatada.
Äkki ütled seda Malluka asemel oma mehele. Kui sulle ei meeldi see, siis ma ei näe mingit p6hjust, miks sa peaksid seda ära kannatama. Palun seisa oma heaolu eest, sest mitte keegi teine siin maailmas seda sinu eest ei tee (Isegi mitte su mees).
Meie ootasime üle kahe kuu, kuna arst ennem ei lubanud ja endale tundus valus olevat. Aga nüüd 5 kuud möödas ja pole probleemi. Armikohad on endiselt õrnalt valusad, aga see pole miski hull valu 🙂 Ja esimene arstilkäik on väga ok – kui muidu oli hirm, et äkki pole ära paranenud ja teeb liiga, siis seal sain kinnitust, et kõik on korras.
Appi kui hea teks ja juhhuuuuu ma polegi ainuke! ????
Beebi sündis 6 kuud tagasi ja ma ikka kardan ja ei tea mida! Iga kord kui mõtlen, et vist ikka peab siis jalad iseenesest tõmbuvad veel rohkem kokku kui nad on. Ma pole kindel mida kardan aga vist ikka seda kui katki ma sünnitusest olin ja vist kardan, et sama juhtub ka sadulas!? No kus tuleb selline mõtlemine????? Ei tea ????
Peab vist jah pudeli veini järgi minema ?
Aitäh Mallukas, tegid mu tuju kohe palju paremaks ???
3 nädalat oli möödas sünnitusest kui ise meest tahsin ja alguse selle asjaga tegime.
Kahju nendest meestest kelle naine muutub kanaemmeks ja suhte unarusse jätab.
Ennekōike naine siis ema!
Me ka vist ootasime nii 2 kuud, ma ei kartnud, aga endal kûll isu polnud. Aga mehest oli kahju. Oli veidi valus küll, aga on ju käed ja suu ka ?. Isu tuli tagasi minul alles siis kui tissitamine ära lõppes.
Ma imestan siiani, et mul mees lahutust sisse ei andnud aga poja saab 2 nädala pärast 6 kuuseks ja mees pidi ootama peale sünnitust 5 kuud, mul oli ka surmahirm, et äkki õmblused rebenevad või olen sealt nüüd nii tülgastav, et kui mees näeb, siis kõnnib kohe minema. Nüüd on tal kahel korral vedanud aga seda ka ainult ohtrale libestile ja mega õrnalt ja ettevaatlikult toimetanud. Ühesõnaga, ei, sa ei ole ainuke.
3 nädalat peale sùnnitust ja ise tahtsin meest saada!
Tunnen nendele meestele kaasa kes kuivale jäetakse!
Ennekōike naine&siis ema!
See on normaalne et naine ei soovi kohe seksida. Mul oli 1x ka küsimus Ämaakale et miks ma oma meest ei ihalda? Arst ütles et kui rinnaga toidad siis võib ka olla nii et ei taha seksida. Mul igal juhul on nii.
Oi, kindlasti pole sa ainuke. Mina ootasin ka. Kolm kuud lausa ja siis ka vastu tahtmist “andsin alla”. 😀 No absoluutselt polnud isu (tegelt pole siiani, kuigi 1,5 aastat sünnitusest möödas) ja hirm oli ka muidugi. Kartsin, et mu sünnitusel saadud lahkliha rebend rebeneb uuesti ja sada häda veel. 😀 Mees alguses kannatas ilusti ära, ei käinud pinda ega midagi, enne kui arstil ära käisin. Siis kohe küsis, et kas NÜÜD võib. Ma ütlesin, et võib, aga ma ei taha.. 😀 Ja mul on nüüd küll juba tunne, et olen frigiidseks jäänud. Sest tõesti, laps on juba 1,5 ja mul pole grammigi seksi isu. Mitte kordagi pärast sünnitust olnud.. Punnitasin mingi “soolika” vist koos lapsega välja. Aga kodurahu huvides vahepeal annan ikka alla.. 😀
Ma punnitasin ka selle soolika välja 🙁 laps saab varsti kolm ja ikka ei taha ega isu pole. Pealegi tundub mulle, et alla oleks olnud vaja veel ühte lisaõmblust. Alati on sada muud asja vaja teha kodus+tööl käik ja no viimane asi, mille järgi isutab . Uni on sadades kordades ihaldusväärsem. Mehest lausa kahju. Olukorrast on ta teadlik ja tema heaks siis ikka pingutan. Kuigi võiks veel enam.
Ole nüüd täitsa rahulik mul laps saab 9 ja siiani pole mingit erilist isu kui siis vb 1x kuus ise tahaks aga no mehele tuleb ikka vastu tulla. Ta ju ikkagi MEES?
Haha 🙂 Mul sama asi. Laps on 1a1k vana. Rinnaga enam ei toida aga vot seksi ikka ei taha 🙂
Vahel “halastan” ja annan alla.
Huvitav 🙂
No me ootasime kuu vist, kui esimestkorda vahekorras olime peale sûnnitust. Aga ka edaspidi onsuht vähe ( võrreldes sellega, mis enne rasedust oli). Aga ma arvan, et see asi normaalne. Sest hormoonid löövad libiido kõikuma ja sellepärast seda tungi polegi. Mul on siiani libiido suht madal ( laps yle aastane) ja et asjatada pean tykk aega kokku võtma ennast. Aga olen aru saand, et nii lihtne on ära öelda, kuigi tegelikult on pärast ju hea.
Hirm on ka täiesti normaalne ja mees peab olema hell. St et mõistma kui ikka on valus siis jääb katki. Nii et anna aega kyll sust jälle seksikiisu saab ???
Oh, ma nii mõistan.
Aga…
Olin peale sünnitust päris ribadeks sealt alt poolt. Üldse ei tahtnud (jõudnud mõeldagi) seksimisele.
Kui kontrolli läksin 2 kuu pärast, käskis arst kohe koju suurte inimeste asja tegema minna. Sest haavad seespool olid liigliha (?) kasvatama hakanud ja see polevat hea. Mees hõõrus käsi ja pidas plaani ilmselt mind ööläbi rautada ja siis iga päev ka peale seda. Mul polnud mingit isu, aga arst ju käskis!?!
Peale mõneajast hoovõttu sai siis üritatud. Asi lõppes pisarates. Selline tunne nagu oleks süütust kaotanud ja arstid sünnituslaual mõned lisapisted teinud. No ta lihtsalt ei mahtunud enam mu sisse. Ja nii vältas see väga pikalt. Mul hakkas oma mehest niii kahju. Ja nii me siis treenisime mu vagiinat ja meelitasime. Piineldes ja harjutades, kogu aeg valu kartes ja vastumeelselt. Esimest korda suutsin nautida umbes pool aastat peale sünnitust.
Õnneks asi muutus ajapikku, aga mingid “mõrad” on sellest endiselt minu hinges…
Ma lohutan sind sellega, et sa pole ainus, kes nii kaua oodanud on. Mina ootasin tervelt 1.5 aastat… ja elasin. Aga minu vabandus oli see, et mul polnud meest ( lapse isa tõmbas juba raseduse ajal udu). Don’t põe, sa oled päris normaalne inimene;)
Ma käisin kunagi peale esimese lapse sünnitust Tartus ühes erakliinikus vanema günekoloogi juures kuna mul olid vastikud valud seksi ajal. Kontrollis üle ja ütles et kõik korras. Günekoloog ütles, et mul oli lihtsalt shokk sellest sünnitusest ja ehk liiga vara alustatud tegevus magamistoas, see pidi olema väga tavaline. Minu mees tegi selle vea, et ta sundis mind selleks, ma lihtsalt polnud valmis veel. Möödunud oli siiski juba 6 kuud sünnitusest kui arstil käisin ja sünnitus oli minu arust lihtne. Inimesed on muidugi erinevad ja mõned suudavad kohe peale sünnitust. Anna endale aega aga ära siiski karda ? Ja Kardole pikka närvi, lohuta et küll ta KUNAGI ikka saab ?
Mees sundis sind selleks? Kulla naine, sinu mees ei austa sind. Endast lugupidav naine ei lävi selliste meestega, palun väärtusta end rohkem.
Tuleb tuttav ette, esimene sünnitus oli väga raske, õmmeldi tund aega peale sünnitust ja aega läks üle kolme kuu, kui julgesin proovida. Kartsin jubedalt, oli tunne nagu oleks see minu esimene kord ? Teise lapsega polnud häda midagi, võttis aega 3 nädalat umbes ?
No mai tea. Mul peale teise lapse sündi kadus seksiisu ära. Hea kui kord nädalas ise tahan. Mees käib pmst igapäev ajudele ja see ajab närvi. Vahest lihtsalt vastu tahtmist teen, sest ei suuda seda tingimust kuulata ja siis on paar päeva rahu.. Btw laps saab veebruaris 3a. Mallu, ära põe. See läheb kunagi mööda, niikaua tuleb teise meeleheaks asi ära teha..
St vingumist
“Vahest lihtsalt vastu tahtmist teen”, “niikaua tuleb teise meeleheaks asi ära teha..”
Loen seda kommentaari ja lihtsalt ohkan. Pole s6nu, eks iga inimene elab oma vaimsete v6imete tasemel.
Mina ootasin ka kaks kuud. Kuna õmmeldi ikka päris korralikult, siis tahtsin enne kontrollis ära käia. Kartsin valu, infektsiooni ja sellest tulenevalt oma kroonilisi põletike tupeseinal ja põies.
Kuskilt olen lugenud, et imetamine on ka seotud nende tahtmiste jms, sest imetavatel emadel niisutusprogramm ei pidanud hästi töötama ja ka orgasmini pidi keerulisem jõuda olema, aga kuna enam ei mäleta kust ma lugesin, siis ei julge siin kindlalt midagi väita.
Eks ma siis tõden kas asi paraneb või mitte kui enam rinda ei anna. Praegu jätkuvalt suhteliselt harv ja hell teema. 😀
No mina ootasin ka ikka kaks kuud enne kui valmis olin sest ma olin ka ikka totaalselt lõhki ja ei suutnud lihtsalt mõeldagi sellele. Nii et sa pole ainuke naine maailmas ja see läheb üle küll tuleb õige aeg ?
Mul laps aastane ja siiani pole tahtmist 😀 eks vahel ikka halastan mehele ja siis on küll tore, pärast. Aga see alustamine on nii raske. Ongi peas 100 mõtet, mis kõik tuleks enne ära teha kui SEE ASI. Esimest korda vb 1,5 kuud pärast sünnitust proovisime, aga jube valus oli esimesed 4 kuud 🙁 pärast seda tundsin, et olen alles taastunud. Nüüd lugesin, et hormoonspiraal vähendab seda isu ja loodan, et asi on selles, mitte minus endas 😀
Ja ma mõtlesin, et mina olen friik, et isud peale ei tule päris nii nagu varem. Kuigi mul hormoonspiraal olnud 3,5 aastat aga ikka ,mul tuleb harva ise endal isu peale. Mees jõuab enne seda 10x asja kätte võtta ja miskit üritada. Vaene mees ja no Krt mis naine! Olen mõelnud, et asi vist päris ok pole aga ehk kergendav mõelda ja selle kaela ajada. Või siis midagi ette võtta.
Mul saab poja homme 5 kuuseks ja siiamaani ainult 2 korda mehega seksinud. 😀 Ei ole mul tuju ega tahtmist selliste asjadega tegeleda. 😀 need korrad kui oleme seksinud siis ka kiiresti asjaga ühele poole, ert saaks magama. 😀
Ma avastasin, et täna sai viie kuuseks hoopis. 😀
Tundsin siin enda ära. Ootasin ka kaks kuud. Ma siis andsin pm lihtsalt kätte, sest mehest hakkas kahju. Nüüd on niii, mul pole lihtsalt seksi isu. On täiesti null seis. Hea on, kui kord 3 kuu jooksul end kätte annan. Mul on mehest kahju.. aga no tõesti… siin üks päev solvus mu peale selle pärast.
Liina, ainult lapse tasemel m6istusega mehed solvuvad. Sa väärid paremat.
Meil sai vist 10 päeva oodatud 😛 Sünnitus läks ilma õmblusteta ja taastusin vast 3 päeva. Vedas lihtsalt. Raseerisin mingi 2 päeva peale sünnitust. Ainuke asi, mida ma kartsin oli, et äkki peale kolmandat last on mul seal allpool mingi konkreetne tunnel, mis ainult vastu kajab 😀 Õnneks oli kõik super, parem kui varem lausa. No nähtavasti tundus nii, kuna pool aastat olin ma nagu vaat, mida mees voodis sobivat pidi veeretas – ise ju ei jaksanud liigutada.
Mina ootasin r66muga see kaks kuud, absull ei tahtnud ja kartsin ka. Mees luges p2evi ?. Ausaltòelda on mul yldse peale synnitust libiido langenud olematuks, seksin, sest mees ju tahab ? v noo mees pole vastumeelne, aga lihtsalt endal pole isu. Nii, et mu point on see, et pole hullu midagi, kyll saad sellega yhelepoole ja tubli, et selle aja oled hoidnud, ega nad nalja p2rast ei soovita 2 kuud oodata ja need kes sellep2rast nunnaks tembeldavad vb on lihtsalt r2me kiimased oma loomult ??
Huvitav, kas mingeid kiimaravimeid naistele pole v 😀
Mingid tilgad pidid olena mis tekitavad seksiisu
Ma pole isegi nendest ravimitest huvitatud ???
Oehh nüüd kui jaanuaris maha saan raudselt 4 kuud ootan. Samas vaatab kui pikalt mu haavad paranevad. Äkki nagu sa räägid lahutan ja lähen metsa elama? peale teist läks mingi 4 kuud raudselt sest panin kohe hormoonspiraali mis tegi alguses omakorda valu?ja kui asjatamiseks läks siis oli raudselt poolteist liitrit siidrit sees??
Mina ei suutnud poolteist kuud seda teha ja esimene kord olin ikka väga pinges. Nii et põlveni tutikarvad vb oleks hea lahendus 😀
Peletaks need siis Kardot eemalegi, aga oh ei.
mina nii täpselt ei mäletagi, et kaua aega laks, aga veebruaris laps saab 2 ja pole meil siiamaani see isukene kuskile kadunud. Kuna mees kaib lounal kodus siis hea nahistada 😀 (laps käib mul lasteaias)
Ma ligi 2 kuud lekkisin, nii et mis me siin räägime ? Sünnitusjärgne kontroll oli vist 2.5 kuud peale sünnitust, sama kaua hoidsin ka jalgu ristis ja tuletasin mehele meie lapse sünnikaalu meelde, mis oli ebanormaalselt suur. Peale esimest sünnitust oli mul tunne, et olin väiksemaks õmmeldud sealt, jube vastik ja ebamugav oli, seekord peale nii pikka blokkimist polnud tegelt üldse nii hull. Aga no väsimus murrab senimaani 🙂
Esimese lapsega olin ma nii lôhki, et paha hakkas. Mees pidi korralikud 5kuud ootama ja siis tundus see ka vägistamisena. Ma ikka megalt kartsin!
A võsa ei kasvatanud sellegipoolest.
Ega see mu hobi ei olnd, see võssikasvatamine 😀
Ei Sa ole ainuke midagi. Vähe sellest, et kogu raseduse aja keeldusin seksist, ka peale sünnitust oli laps minu jaoks nr.1 ja kõik muud tegevused olid täiesti ebaolulised 🙂 1,5 kuud. Ja siis, kui asjaks läks, lõppes see arva ära millega? Rasedusega.
apppi, eiiii 😀 miks sa siis midagi ei kasutanud :D?
Oli loll veendumus, et imetades ei jää rasedaks 🙂
ma olin mehega koos juba pärast 2te nädalat. Kartsin ka algul. Esimene kord oli küll selline tunne, et mees panek lihtsalt ühte suurt auku 😀 aga paar päeva hiljem, oli seks ikka korduvalt parem, parem isegi, kui enne sünnitust 😀 Siiamaani tegelikult kardan natuke, ja mainin ka mehele, et tasakesi ja vaikselt, kuigi tegelt ei ole mul ammu midagi viga, lihtsalt kardan natuke 😀
Mina kartsin täpselt sama asja ja päris pikalt kudjuures 😀 Siiamaani ei luba endale lähenedagi enne kui kondoom ette näidata on 😀 Rõõm kuulda, et ma polnud ainus. Mõtlesin, et olen peast segi läinud või midagi sellist…
Mina ootasin kuu peale sünnitust.. Esimesed paar korda olid ebamugavad ja mulle midagi ei pakkunud aga siis läks asi paremaks ☺ soovitan palju libestit alguses panna ?
Tean täiega mida sa tunned! Ja ma ootasin kauemgi vist ja lõpuks sai ka asi tehtud rohkem seetõttu et ei viitsind seda vingumist enam ära kuulata..
Aga küllap tuleb iga asi omal ajal jälle 🙂
No mul ei vingu keegi otseselt, aga ise aina mõtlen, et peaks 😀
Meie peale sünnitust ootasime kindlalt 2 kuud, minu mäletamist mööda. No enne tundus, et ei ole õige aeg veel ja äkki on mingi jama ja no igaksjuhuks. Peale arsti kontrollis käimist, kui selgus, et kõik ok, siis juba tuli vähe vabam tunne ja sai küll “selle” tegevusega edasi minna 🙂 ega eks see meeste jaoks ole raskem ka, enne sünnitust ja peale sünnitust kohe ei ole nagu kõige meeldivam ehk. Aga ära muretse, saad oma võssi maha lasta ja eluga edasi minna! 🙂
Hmmm.. Kas sa pärast Mari sündi mitte sama juttu ei rääkinud? 🙂
issand, ma ei mäleta 😀
Füüsiliselt olen ammu selleks valmis, aga vaimne pool streigib. Plika üle kolme kuu vana..
Oleme seksinud küll, aga mitte minu initsiatiivil. Olin ennem rasedust see nn. seksijumalanna. Ajan kõik hormoonide ja rinnaga toitmise süüks ning loodan väga väga, et see taandub.
Jep, need nn seksijumalannad saavad tavaliselt k6ige suurema vaimse hoobi, sest neil on väljam6eldud standardid mille täitmatusest langetakse masendusse. Aga need naised kellel pole seksijumalanna standardeid, neil pole ka midagi kaotada.
Mina ka ei julgend teisel kuul pärast sünnitust veel midagi teha , aga kui ükskord ära proovitud sai siis polnd häda midagi 😉
Eks see vist nii ole jah, aga ma ei julge proovidagi 😀
Oeh tean kui raske on. Mu enda beebi on 10ne päevane ning pole üldse saanud tunda mehe lähedust(kallistamist) kuna alati kui beebi üleval siis tegelen temaga siis kui magab ise puhkan ja mees koju siis koristan ja ongi magama mineku aeg aga näe beebi ei lase uinuda koos 🙁 ma isegi kardan intiimsust mehega kui kunagi võinalus on tulekul.. vahel on pisarad isegi silmas kui ei saa mehe lähedust tunda ja tunne selline et elaks koos naq sõbrad v tuttavad,oeh.
No 10 päeva on niii vähe ka alles ju 🙂
Mul selline tunne juba 7kuud..lähedust pole, seksinud pole isegi kallistusi või käehoidmist pole. Tûlid on ka tihti majas lapse kasvatamise asjus või lihtsalt magamatusest ja nii ta ongi lãinud…ei mingit mehe naise suhet vaid lihtsalt kaks inimest kasvatavad last koos.
Ei tea mida teha kah..lahku minna ei tahaks aga koos on ka..nagu vale tunne olla kui lãhedus puudub 🙁
Praegu oled sa haavatavas seisus. Keskendu endale ja lapsele, loksuta oma emotsioonid enamvähem paika, lase mehel koristada ja lapse eest hoolitseda ning puhka sellel ajal.
Ja siis kui sa oled vaimselt tugev ja puhanud, alles siis otsusta.
Aga kogemused näitavad, et kui mees on lisakoormus juba väikese lapsega, siis ega paremaks ei lähe.
Samas kui ei proovi ei sa saa teada kas oled valmis või mitte 😀
seda jah 😀
Kuidas teil varem selle asjaga oli? Peale esimest sünnitust? Meie tegime nädal peale sünnitust, seks oli veel parem kui varem (siiamaani 6 aastat hiljem on) Meie abielus olen mina see algataja kellel isu täis ei saa (kord päevas ikka leiab aega-va päevade ajal ) ja noh abikaasa ei kurda 🙂
Stop thinking about it, start doing it, right now! 🙂
NÄDAL??? ma siis alles nutsin hargivahevalust 😀
No meil kulus mehega 6+ kuud pärast sünnitust, kui lõpuks selle seksivärgiga ühele poole saime. 😀 Nüüd, poolteist aastat hiljem, on kõik normaliseerunud… Niiet, ei ole hullu midagi.. 🙂
Noh, ma siis ütlen Kardole, et oodaku poolteist aastat 😀
Mina ootasin ka umbes 2 kuud, ehk isegi rohkem.. kartsin ka tohutult, ei mäletagi enam mida ma kartsin aga hirm oli ikka suur.. lõpuks ütlesin mehele et teeme selle asja ära lihtsalt.. polnudki midagi hullu aga tänu sellele hirmule ma nautida küll ei suutnud aga järgmine kord oli täpselt nagu enne sünnitust. Samas see hirm vist oleneb ka sellest kas sees oli vigastusi või ei, mul oli üks pisike piste ja see ei andnud eriti tunda.. vb aitab see kui sa end ise rahuldad, saad jälle ree peale ?
No mul seal midagi oli küll katki, aga taastumine oli seekord hullem kui Mari ajal.
Minul on sünnitusest peaaegu 7kuud möödas ja ütlen ausalt, ma ei taha seda va vanainimeste asja teha. Esimesed kolm kuud ei saanud ma koralikult ei istuda ega astuda, kuna olin nii lõhki kui olla annab. Esimene vahekord peale sünnitust oligi vist kuskil 3 kuud hiljem ja see oli metsikult valus. Peale seda mõned korrad oleme veel, aga ei taha, ma ei taha, sest nii pagana ebamugav ja valus on. Mehest on kahju, aga no mis sa teed, vägisi ei saa ju…
Ma mäletan ka peale Mari sündi, et kui kunagi sai proovitud, siis esimene kord oli küll jumala valus, nagu esimene kord elus 😀
” Isegi oma võssi sheivisin üle iidama-aadama aja ära. Ma muidugi poleks vaevunud seda tegemagi, aga mul tekkis hirm, et mul muidu püksid jalga ei lähe, seega tuli see taak ka ette võtta.”
Hahahahaaaaa, vot see oli hea! 😀 😀 😀
Aga nii see elu on, mis siin ikka ilustada 😀
Minul oli selles osas lihtne, et isa oli kodus peale lapse sündi 10 päeva ja siis sõitis 6 nädalaks tööle… selleks ajaks kui ta koju jõudis uuesti, oli mul olemine juba enam vähem ja kuna teda vahepeal polnud – siis lausa ootasin 🙂 aga jah.. kokku läks ikka 8 nädalat pluss mõni päevake ning ega enne poleks vist tahtnud ka. – mida sa ikka tahad, kui end ise ahvatlevaks ei pea – tiss tilgub, tutt tulitab, magamata ja kõik ajab närvi.
Mul on ka jah sama asi, et ma tundun endale justku nagu mingi rõve lödi ja paks lapseväljutaja, mitte mingi ahvatlev naine 😀
Hehehe, ma vist ootasin 3 kindlalt kui mitte 4 kuud.
Pold isu, oli hirm. Kuna ma olin ikka väga lõhki ja palju õmmeldud, siis kartsin, et on valus, et alt on midagi teisiti jms..
Kui esimene kord oli tehtud ja mees ütles, et allpool on kõik nagu vanasti, siis võtsin selle nagu omale eesmärgiks, et mehe pärast kasvoi ja pühapäeviti, kui polnud nii väsinud sai asja tehtud ikka.
Ja niimoodi ma 6kuuse lapse kõrvalt rasedaks jäingi ??
Issand, ma vist nutaks looteasendis 9 kuud kui ma uuesti rasedaks jääks kohe 😀
Aah, no teine oli plaanis, küll mitte nii ruttu, aga me kätt ette ka ei pannud.
Lihtsalt ei suutnud uskuda, et nii vähestest kordadest ikka kohe kümnesse läks ?
Mina samas paadis Sinuga , nagu kirjutaksid minust !!
Sünnitusest möödas 2 kuud ja 21l lähen sünnitusjärgsesse kontrolli 😀 mees tuleb koju 23l ja ma lubasin, et siis ma olen jälle tubli naine, aga krt seda teab 😀
Eks elu näitab 😀