Ma kunagi mainisin, et katsetasin ise plastiliini tegemist ja peale seda uurisid nii mõnedki, et kuidas seda täpsemalt teha. Kuigi selles mingit tuumateadust ei peitu, siis täna tuli väikevend külla ja otsustasin talle ka näidata, mismoodi seda plastiliini teha saab. Võib öelda, et 13-aastasele läheb isegi rohkem peale, kui Marile.
Küsisin tema arvamust ka: “Hästi pehme, sulab käte vahel. Lihtne teha ja mõnus mängida. Kui kiiresti tõmbad, siis ta läheb katki. Voolida sellest mingeid loomi ei saa, aga niisama mudida on hea!”.
Vaja läheb: palsamit ja maisitärklit. Meie panime ära terve paki tärklist ja terve väikse pudeli palsamit.
Mingeid koguseid me ei mõõtnud, lapsed muudkui valasid, üks palsamit, teine tärklist ja vaatasime, mis välja kukub. Kui paned rohkem palsamit, on mass vedelam, rohkema tärklisega tugevam. Kogu mass tuleb hoolikalt läbi sõtkuda, sest alguses jääb see kuidagi teraline. Mida rohkem soojade käte vahel mudid, seda mõnusamaks see plastiliin läheb. Nagu suur jurakas stressipalli!
Soovi korral võib lisada toiduvärvi, et plastiliinile värvi anda. Väga väikestega ma seda teha ei soovita, sest vähemalt meie toiduvärv määris kohutavalt käsi ja Mari suuruses kindaid meil ei ole. Kuigi noh, mis need punaseks värvunud käed ka halba teevad, aga no lihtsalt mina eelistan Marile tavalist valget massi teha. Muidugi võib seda proovida värvida ka ala peediga vms, aga kuna see palsam on nagunii keemia, siis suhu seda panna ei tohi. Mari muidugi on nii suur, et ta ei tahagi.
Lahti rebides läheb “katki”
Lastel tegevust kui palju. Muidugi elutoa põrand näeb välja nagu hundilaut, üleni mega sassis ja tärklisehunnikuid täis, aga pole hullu. Riki soovitas omalt poolt, et uute riietega ei ole mõtet ka mängida, ta suutis oma dressid täis läbustada selle punase värviga. Õnneks pestes tuleb kergesti maha nii riidelt kui kätelt.
Ühest pudelist palsamist + 1 pakist tärklisest saab kokku suure juraka, mida saab säilitada gripkotis. Seega saab sellega iga kell uuesti mängima hakata, kuigi mulle tundub, et lastele on see kokku segamise rõõm ka pool lõbust. Seega võib teha ju paljusid erinevaid värve teha ja näiteks Riki praegu just mõtles sellele uue kasutusvõimaluse – ta toppis kinda seda massi täis ja nüüd on tal kindakujuline stressipall. Loov värk!
Mida teie huvitavat lastega teinud olete? Me järgmine kord proovime ise teha seda kinektilist liiva ja midagi, mille nimi on “lima” 😀
26 kommentaari
Super idee! 25 aastane hakkab vist kohe seda ise kodus katsetama, olgugi, et endal lapsi pole – saan oma väikesele õele tutvustada uut ja öko lähenemist, kuidas kodustest vahenditest kunstitarbeid valmistada. Emale, kes on juhuslikult lasteaia õpetaja, saadan ka lingi!
Noh, palsam just öko pole… 😀
Ma sõime rühma lastega tegin jahust ja soolast ja veest ja siis voolisime ja see seisab ka mingi aja kilekottis ilusti. Nende jaoks jäi tihti plasteliin kõvaks siis tegime ise ja kui lasta sellel kuivada jäävad kujud ja saab värvida üle või kui jätta niisama siis läigivad natu ja pole häda kui natu suhu panevad.
Mari istub jälle halvasti!
Miks nii istuda ei või?
http://www.activebaby.ee/w-iste-halb-harjumus-voi-mitte/#.WHFlrvl97IU
Istumisele võiks tõesti enam tähelepanu pöörata, kurb vaadata! Eriti, kui on ka varem seda kommentaarides mainitud. Ise istusin väiksena samamoodi ja nüüd tagantjärgi alles on mu ema saanud aru, kui palju oleks saanud mu seljavaevusi ennetada mu istumisele rohkem tähelepanu pöörates.
Laps istub jalad ühele poole küljele, mitte W istmes, rahu!
Mina ei pannud küll selle pildi juures muud tähele, kui lapse rõõmu ägedas tegevuses. Ei paneks seda istumise asendit esmalt tähelegi muude emotsioonide kõrval. Tean väga hästi, miks nii lapsed istuda mingi vanuseni ei tohi. Kuidagi naljakas märkus praegu siia.
“Mida teie huvitavat lastega teinud olete?” Ega polegi. Nad on ise teinud. Mõnikord. Mõnikord on see olnud rohkem ja mõnikord vähem huvitav. Aga kuna just voolimise teema on nii aktuaalne, siis minu poolt üks rõve jutuke.
Kui nooremad lapsed olid nii umbes aastased või veidi üle, siis olid nad kaunis asjalikud. Nokitsesid niimoodi omaette ja sahistasid vaikselt ringi. Ega ma ei mäleta, et oleks ekstra neil tagumikus käinud ja kärkinud, et mida te teete-mida te teete. Okei. Ja oli see siis ühtlasi see aeg, kus ma harjutasin neid, et nad potil istudes istuvad selleks ettenähtud kohas, wc-nimelises. Teate, kui kaks väikest last alalõpmata kuskil elutoas või lausa köögis punnitavad, see ei meeldinud mulle enam. Nii. Ja nad istusid! Mõlemad olid agarad ja tublid, hüüdsid oma maheda häälega iga kord, kui asi aetud, et siis mõni täiskasvanu tuleks ja nii edasi. Aga ükskord ma adusin, et keegi siirdus potile küll, ent mida ei tule, on seesama mahedahäälne hüüe. Mingil ajal läksin vaatama. Tüdruklaps istus kemmergupõrandal maas, püksid vähe juba ümber keritud ja pätsutas käekeste vahel seda, mida oma ihust mõni aeg tagasi väljutanud oli. Ise veel nii rahulik. Kogu see paksem väljaheide oli potist ilusasti välja tõstetud ja pisikesed käekesed käitlesid seda materjali üsna hellalt ja keskendunult. Eks ma natuke ohkisin seal siis, a la…odanüüd, katsume sellest asjast kudagi ennast puhtaks saada, kui plika alt üles vaatas, e r i t i õnneliku näo pähe manas ja sitaste sõrmedega n i i k i i r e s t i oma heledate lokkide vahelt läbi tõmbas.
Mõni päev läheb kohe eriti õnnelikult edasi. Ajal, mil ma juukseist, näost ja mõneti ka riideist täiesti pasast last harisin, tuli ämm uksest sisse. Lihtne küsimus, veel lihtsam vastus. Kus Salme siis on. Ah, Salme harib last sitast puhtaks. Ja kuulsin, kuidas meheema ütles sellepeale: niipaljukest ka ei viitsita last valvata, vaeseke peab sedasi, ise kakiga(kakiga!!!???)koos, vaevlema. Enne, kui tema ema ük s k o r d ärkab ja märkab. Jahmuidugi, ega selline pärdikute ema ei tee ju kunagi muud, kui on kuskil kummuli maas ja magab norinal. Kõik söögid ja pesud, poeskäimised ja koristamised….no mis, see kõik juhtub ju iseenesest ometi!
Mõnda aega ma olin ikka nagu kuri kohe tema peale. Kui küsis muus olukorras laste kohta, siis ütlesin, et no mis see plika ikka teeb. Va e v l e b. Ema tast ei hooli, ju ta kuskil nurgas istub ja vaevleb, ise sõnnikuga koos. Mingil ajal ta siis isegi vabandas. Mokaotsast küll ja kõveralt, aga ikkagi.
Sa oled ikka nii tubli tüdruk, Mariann, et viitsid ja jõuad koos lastega kõiksuguseid vahvaid käkerdamisi ette võtta. : ) Loen kõiki Sinu lugusid mõnuga.
Hahah, jessake, kuidas ma naersin! Ja mina loen sinu kommentaare mõnuga, nii hästi kirja pandud!
haha, tõesti hea lugu 😀
Salme-Marta kommentaarid on parimad!
Väga hea lima vms on kui teha tavalist söögi tarretist ja mudida kastis 🙂 pole keemiat ega midagi 😉
FYI hundilaut öeldakse siis kui tuba (ntks) on väga külm! 🙂
meil ongi 😀
Soolatainas on ka lahe asi, lihtne valmistada (jahu+sool+vesi+värv, kui on soovi) ja annab kujukesi vormida, mida saab ka küpsetada ja seega meisterdused jäädavaks teha. 🙂
Mul küll juba suuremad lapsed, aga olen lisanud osad meie meisterdamised ja katsetamised siia: http://pillevaljataga.com/teeme-koos-lastega/
Lima on praktiliselt sama, mis see plasteliin. Ainult veega ja kartulitärklisega. Üliäge! Ise teen lastele teaduskatseid ja olen neid katseid igasuguseid läbi viinud. Peaks ka seda plasteliini tegema 😉
Veel on nt äge “või tegemine”. Ostad vahukoort ja loksutad. See tulemus on alati lastele üllatav, kugi loksutada nad kaua ei jaksa. Samuti võib toiduvärvi lisada.
Võipurki võib visata näiteks plastmassist piparkoogivormi, läheb kiiremini kokku.
Mina ütlen siia hoopis selle ära, et suur aitäh soovitamast neid veega värvimise raamatuid! Meie lastele ja meile endilegi need raamatud hirmsasti meeldivad 🙂 aitäh!
Pane see mass õhupalli sisse ja siis seo kinni. Saad ka mõnusa stressipalli. Kinnas vast läheb kergemini katki 😀
Läks jah, meil pole õhupalli hetkel võtta 😀
Hea idee, kuid ma oma 2 aastasega seda ei katseta veel, sest topib kôikke suhu. Oleme teinud oliiviõli + jahu ja on ka mönus mudida. Paar tilka peedimahla olen várviks pannud. Beebiôliga proovisime ka, siis oli mass hea lóhnaga, kuid laps toppis suhu sed.
Vóiksid rohkem kirjutada meisterdamisest ja isetegemisest 🙂
Kineetiline liiv ☺