AVALDAN ARVAMUST

because I’m happyyyyy!

10. jaanuar 2017

Eile oli tore õhtu. Tsillisime Kardoga, rääkisime igasugustest erinevatest asjadest ja tegime pulli.

Täna tegin nii, nagu Kardo soovitas. Kui pildistamised tehtud said, siis ei hakanud ma koge meeleheitlikut neid töötlema, vaid tegin paar pilti mõlemale perele nn sneak peek’iks ning kebisin ise vanni. Sinna võtsin kaasa ajakirja “Beebi”, mis tuli sada aastat tagasi välja ja mille oleks võinud minu arust ümber ristida “blogijate eriks” :D Mis seal ikka, tore ju tuttavatest lugeda, aga kuna ma ise kõikide blogisid usinalt loen, siis minu jaoks vanad uudised. Ikkagi oli neid vanu uudiseid soojas vannis vedeledes nii mõnus lugeda.

Mõne aja pärast hakkasin juba nihelema. Kell on palju, õhtusöök tuleb valmis teha, sest Mari tuleb varsti koju ja seega tuleb minul arvutist ka eemale kebida. Seega kippusin ma vannist välja, et netis mõned asjad ära ajada. Kes teab, millal see röövik magama läheb, et jälle asjadega tegeleda.

Eile just rääkisin, et kohustusi oleks vähem vaja, selle asemel panin ennast kirja fotokoolitusele. See on õnneks vaid kord nädalas ja väga oluliselt mu elu see 2.5 tundi nädalas loovutamine ei muuda. Mulle alles täna keegi jättis kommentaari, et ma pildistada nagunii ei oska, et ma võiks selle ära lõpetada. Aga no, ega igast asjast kohe loobuma pea, kui alustades ekspert valmis ei ole. Mulle vähemalt meeldib seda teha ja ma loodan, et need paar kuud “ohverdades” saan ma hiljem võita aega näiteks fotode tühja klõpsutamisest ja rohkemast järeltöötlusest.

Üldse on natukene naljakas see, et meie ühiskonnas on vist kombeks ainult siis sõna võtta, kui midagi halvasti on. Mõneti saan aru, et selline hingelt ära rääkimine teeb enesetunde kergemaks ja aitab edasi liikuda, aga ometi on elu näidanud, et kui ma julgen blogisse kirjutada, et mul on kõik hästi, et ma olen õnnelik ja mul on palju häid ideid ja mu mõtted lähevad lendu ja ellu ja kõik laabub, siis kerkivad pinnale igasugu raisakotkad ja ussitajad.

Need inimesed ongi need, kes kirjutavad mulle, et kle mis sa loll pildistad, sa nagunii ei oska ju. Ja miks sa üldse blogid, see pole ju päris töö. Ja miks sa nii palju arvuti taga oled, sind ootab abielulahutus ja su lapsed vihkavad sind tulevikus! Ja kutsuvad mulle loomakaitse (KAKS KORDA!). Ja uurivad, et kle sa makse ikka maksad, või tuleb sulle maksuamet kaela saata? Või kas ma ikka lapsi piisavalt arendan, et äkki tuleks lastekaitse ka saata? Või et miks mul nii jubedad pikendused on, nii kole on ju! Või et miks ma üldse tahan juua mõnikord klaasi punast veini, see on ju puha alkoholism!

Huvitav, millal inimesed mõistavad, et selline püüdlus mind alla kiskuda, maha tampida ja enesetunnet halvaks teha, näitab mingisugust sisemist probleemi neis endis? Mina pildistan ikka edasi ja võtan loomakaitse vastu ja pakun kohvi ja elan oma elu, koos kõikide toimetuste ja tegevustega. Annan endast ikka parima, et olla igas asjas nii hea kui võimalik. Et jõuda olla olemas kõikidele ja sealjuures leida aega ka endale. Ma proovin ikka aidata neid, kellel abi vaja ja annan endast kõik, et ma selle kõige käigus ei jätaks märkamata oma lähedasi.

Kahju on vaadata neid kommentaare. Mitte, et nad niiväga mulle mõjuks, sest kuna mul deprekat ei ole, siis ei ole mul ka niiöelda nende solvangute idanemiseks vajalikku pinnast, mida nad loodavad. Seega ma loen lihtsalt läbi ja mõtlen, et kahju on noh. Eriti selles valguses, et ma näen oma elu pealt, et mida rohkem negatiivne olla ja külvata negatiivsust, seda sitem hakkab. Korraks ütled kellelegi halvasti, hetkeks on parem ja siis oled oma näkases augus tagasi.

Kui mul deprekas oli, siis ma VIHKASIN neid inimesi, kelle elu mulle ilus tundus. Kes õnnelikud tundusid. Ma ütlen “tundus” sest me ju tegelikult ei tea mitte kellegi teise elusid. Isegi kui nad on su sõbrad, ei tea me, mis toimub nende elus, kui külalised on koju läinud ja päris elu jalaga takka taob. Aga ma ei suutnud lugeda neid blogisid, mis olid õnnelikud, ma ei tahtnud suhelda nende inimestega, kelle elu mulle ideaalne tundus. Ma tahtsin üksi olla ja inimesi sarjata, et nad julgevad olla õnnelikud, kui mina ei ole.

Selle pärast ma nende kommentaatorite ja kaebajate peale vimma ei pea. Soovitan ainult mõelda, et kuidas te ise saaksite õnnelikumad olla ja mis selleks vaja on. Ma päriselt ennast nii tondiks ka ei pea, et tegelikult ka kõike seda vimma ja viha ära oleksin teeninud. Ja-jah, olen minagi teinud vigu ja muud säärast, aga ma ei tea, kas nüüd midagi nii koletut, et päriselt kelllegi oleks põhjust mind südamest vihata? Või olen või? Kes seda teab, loodan siiski, et mitte.

Kahju on mul vaadata ka neid blogijaid, kes annavad kurjadele kommentaatoritele hagu alla. Ala vastates midagi tobedat ja lapsikut, või hakkavad vastu paukuma jne. Arusaadav on mulle see, et kõik asjad olenevad tujus ja muust sajast asjast, olen ju ise ka parasjagu nähvanud ja persse saatnud, kui rohkem kembelda ei jõua. Aga see neile meeldibki. “Eehhee, sain vihaseks ajada/kurvaks teha! JESS!”. Ma seda lõbu enam ei paku, sest üleni kurjad kommentaarid kustutan ära, viisakamas vormis neg. kommentaaridele vastan suht põgusalt. Ja uskuge mind, kui mu ülemus ütles, et Perekoolis on minust kuue leheküljeline teema, kus üks kommentaar on kurjem kui teine, siis võttis palju tahtejõudu, et sinna MITTE vaatama minna. Aga ma ei läinud :D Sest ma olen käinud ja olen lugenud ja asi lõppeb alati sellega, et selline kogus sitta poeb kuskile nahapooridesse ja hakkab seal vaikselt haisema :D Ehk siis kui mul on vähe kehvem tuju, siis ma hakkan neid kommentaare meenutama ja mõtlema, et äkki on neil õigus ja… MÕTTETU!

Nii ma siis ei loe ja see vist ärritab neid ka. Sest nad on ju aega kulutanud, et kirjutada valmis võimalikult haigettegev kommentaar ja siis mina, va värdjas, ei loegi! Siis nad tulevad kõik siia blogisse, panevad neid samu mõtteid siia kommentaarides, aga jällegi, kae nalja, ma vana emm ei lase üles neid komme!

Mis siis muud üle jääb, kui kutsume vähemalt loomakaitsegi :D!

Ehhee. Naljaninad! Isegi see Christina Aquilera (või mis iganes moodi ta nime kirjutatakse) ütles, et you can’t bring me down! Ma lauaks seda teile, aga kahjuks ei oska, mul on jube kole lauluhääl. Infoks heiteritele, seda võite teinekord kuskil naerda või selle üle nalja visata. Nagu siis, kui mul viltused hambad olid ja keegi mind järjepidevalt hambavärdjaks kutsus :D Ma tihti mõtlesin, et huvitav, mis ta elus pahasti on. Või olidki mu hambad NIIII värdjad, et inimene pidas oma kodanikukohuseks mulle sellest teada anda? Kes seda teab. Hambad on nüüd sirged ja enam mind nii ei ole kutsutud. Nüüd olen ma mõnikord lihtsalt värdjas olnud :D

Aga ok, ma krevetisalatit tegema! Tsau!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

60 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Janne 17. jaanuar 2017 at 19:09

    Kus sa fotokoolitusel käid?

    • Reply Mallukas 17. jaanuar 2017 at 20:37

      Lähen alles 26dal :)

  • Reply Evelin 15. jaanuar 2017 at 05:33

    Kahjuks on selliseid inimesi, kriitilisi ja silmakirjalike. Neid on igal pool, mõned julgevad öelda ja mõned räägivad seljataga, mõned vaikivad. Mõned on kriitilised, ent samas nii silmakirjalikud, et nad ei saa sellest aru. Siia sobib üks vanasõna: Pindu teiste silmas näeb, palki enda silmas mitte. Ei mõisteta, et igal inimesel on oma lugu rääkida, ja et senikaua kuni pole samades kingades käinud, tasuks oma suu kinni hoida.

    Aga sina Mallukas tundud väga tore inimene ja oled super ema. Mul on väga vahva sinu blogi lugeda ja eriti armas on see kuidas sa oma lastest räägid. Mina, siin, oma arvuti taga tunnen, kuidas sina neid armastad. :)

  • Reply Kadri 13. jaanuar 2017 at 19:20

    Täpselt nii ongi, alatihti tundub, et lihtsam on halvasti öelda ja vinguda, kui kedagi kiita või kellessegi empaatiaga suhtuda. Ja ma ei mõtle sugugi, et seda teevad ainult teised, ikka ise ka! Eriti kui halb tuju on. Nii nõme. Olen enda puhul tähele pannud, et viimasel ajal pillun sagedamini sapiseid märkusi ja näen igas päevas rohkem musta kui valget. Ja nüüd, kui lugesin seda postitust, hakkasin mõtlema, et äkki on minus ka võimust võtmas depressioon – või siis lihtsalt must masendus. Esiteks on rasedusega probleeme ning seetõttu viibin päris tihti valvearsti ukse taga. Enamasti üksi. Teiseks tekitab stressi töö. Töötan klienditeenindajana ning vahest tunnen lausa füüsiliselt, kuidas ma närbun. Mitte keegi ei kiida sind, kui oled tubli või hoolas või kena. Aga kui juhtub midagi, mis kliendile ei meeldi või kui klient ei saa seda, mida tahab, kaevatakse ja kritiseeritakse kohe. Ülemusest pigem ei räägigi. Ja kui ma veel mõtlen, et keegi tuleks ja halvustaks reaalselt mind või minu peret, nii nagu blogijate puhul tihti on… Ei usu, et suudaksin sellesse külmalt suhtuda.
    Oeh, vabandust masendava jutu pärast. Aga hakkas kergem. Õhtuti kodus olen tavaliselt surmväsinud ning päevikusse niikuinii kirjutada ei jõua, nii et abiks seegi. Aga sulle, Mallukas, jõudu ja õnnetunnet igasse päeva! Äge oled!

  • Reply Triin 11. jaanuar 2017 at 19:29

    Ma loen praegu jälle Mihkel Rauda ja ei saa jätta siia tsiteerimata:
    “Kriitika ei ole sinu ainus vaenlane. Sul on teinegi võimas vastane, mille vastu end kaitsesüstida: ülistus. Kriitikat on lihtsam eirata, sest see on ebameeldiv. Ülistusega on palju raskem, sest see meeldib sulle. /—/ Kiidulaul muudab su kurdiks ja taevani tõstmine sikutab su maa alla. (Raamatus oli eelnevalt pikk näide, kuidas). Ülistamine teeb täpselt seda sama. Kui kriitika on peotäis knopkasid, siis ülistus on rasvane lihapirukas – mõlemad on süües tervisele kahjulikud, ent ühe ajad sa endale vabatahtlikult sisse.”

    Sinu blogi kommentaarides on nii ühte (kriitikat) kui ka teist sorti kommentaare (ülistust). Seda viimast isegi rohkem ja see “pirukas” on salakavalat rasvane.

    • Reply Mallukas 11. jaanuar 2017 at 19:45

      Mul on see raamat, küllap loen mingi hetk

      • Reply Triin 11. jaanuar 2017 at 19:50

        Mhmh, ma rohkem väga ei plaaninud ka siia seda ümber jutustada :D

  • Reply Margret 11. jaanuar 2017 at 15:55

    Kahjuks on meie keskel väga palju psühhopaate, päris tõsiselt. Inimesi kes arvavad et kõik teised peaksid elama nende tahte järgi, nii nagu neile “normaalne” tundub. Mul on ka kahju neist aga rohkem kahju on mul sellest kuidas tilk tõrva meepurgis kõik ära rikub. Negatiivsed kommentaarid jäävad paratamatult paremini meelde. Sa saad asjadest õnneks väga hästi aru ja loodan et Sa tõesti ei lase sellistel oma päeva ära rikkuda. Ma ei nõustu ka alati kõigi sinu arvamuste ja väljaütlemistega, see oleks võimatu, aga mis siis? Inimesed on erinevad. Mulle tundud sa olevat aga väga hea ja siiras inimene, kes ei vääri absoluutselt kogu seda sappi. Aga no mis teha, kõigile ei saagi meeldida ja kindlasti ei peaks elama oma elu seda üritades. Kõike head Sulle!

    • Reply Mallukas 11. jaanuar 2017 at 16:54

      Aitäh sulle :)

    • Reply M-L 11. jaanuar 2017 at 19:28

      Hästi öeldud

  • Reply M 11. jaanuar 2017 at 13:39

    Olen selle poolt et inimesel peab olema paks nahk ja kõike sitta ei
    Tohi endasse koguda .Samas on minul üli kahju nendest inimestest kel ei ole oskust teiste vigadest õppida ja kuulata neid kel on reaalne kogemus ja kes jagavad soovitusi heast tahtest .jäärapäisus on elus seda teatud piirideni.muidu Lõpuks avastad et su maailm on kokku varisemas ja see oleks olnud olemata kui oleksid pidanud nõu kogenud inimestega.jah ma olen selle poolt et inimene peab ise ka vigu tegema aga mõned vead võivad keerata persse selle mis on su elus kõige olulisem ja usu mind ,siis ei
    Lohuta ei rahahunnik või feim . me kõik tahame ise oma elu üle otsustada aga ma usun et targad inimesed oskavad nõuandeid kuulda võtta ja ei hüppa jäärapäiselt pea ees vette ,tagudes rindu ” mina tean ,mina oskan ja ei ole mul teie nõuandeid vaja ! “

    • Reply Mallukas 11. jaanuar 2017 at 13:58

      Nõuandeid on alati hea kuulda, oleneb muidugi kas need on antud heast südamest või niisama targutades. Sest samamoodi kui võib öelda, et ah, mul pole teie nõu vaja, on neid, kes pressivad oma nõu ja OMA arvamust peale, taipamata, et kõik inimesed ei taha elada nagu nõu andja.

  • Reply Liis 11. jaanuar 2017 at 12:16

    Ma olen ise viimasel ajal samu mõtteid kõlgutanud – kui kurb on see, et enamus inimesi ongi väiklased, oma väikses kurjas mullis, millel pole muud sihti kui teisi maha teha. Kui kurb peab oma elu ometi olema? Kui palju aega ja energiat raisatakse teiste mustamisele, kui selle asemel võiks enda elu paremaks teha, rääkida enda lähedastega, minna trenni, lugeda, teha MIDAIGANES. Negatiivsus külvab negatiivsust, positiivsus positiivsust.

    Kahjuks inimesi liidab kõige rohkem see, kui ollakse koos kellegi või millegi vastu.

    “Meid mustavad vaid inimesed, kes on meist madalamal. Endast parematele inimestele me lihtsalt ei paku huvi.”

    Jõudu! Oma tuttavatega Sinust rääkides on läbiv mulje olnud, et ise küll ei jaksaks.

  • Reply G 11. jaanuar 2017 at 09:59

    Ses suhtes respekt et sa suudad selliste kommentaaridega toime tulla ja ikka oma elust avalikult edasi kirjutada :D
    Ma olen korduvalt mõelnud oma kolme lapsega elu teemal blogimise peale aga mina ei suudaks. Just see, et alati leidub sitapritsijaid. Ja mina olen liiga õrnahingeline selliste kommentaaride jaoks kuigi olen üldiselt väga paksu nahaga. Ja minus tekitab hirmu kui keegi mulle lastekaitse (kuna loomi mul pole) kaela saadaks kuna tema ARVAB et me ei saa siin hakkama. No ja anonüümselt loomulikult, sest ega silmast silma ju ei julgeks.

  • Reply Triin 11. jaanuar 2017 at 09:41

    Lugesin 2 päeva tagasi Mihkel Raua raamatut ja tema mõtted hakkuvad hästi selle postitusega. Tsiteerin:
    “”Selle üle, mida teised inimesed sinust mõtlevad, hakkad sa palju vähem muretsema, kui saad aru, kui harva nad seda teevad,” kirjutab Ameerika kirjanik David Foster Wallace./—/ Ameerika käitumisteaduste professor Nicholas Epley kirjutab: “Enesekeskne mõtlemine võib viia paranoiani, mis väljendub veendumuses, et teised mõtlevad ja räägivad sinust isegi siis, kui nad tegelikult ei mõtle ega räägi.” /—/ Ma tean, kui raske on seda kõike uskuda. Patoloogilise eneseimetlejana on mul võimatu aru saada, et kogu Eesti rahvas hommikul ärgates kohe Mihkel Raua peale mõtlema ei hakka. Ometi on see just täpselt nii ja arvata võib, et ka sinust mõtleb hommikuti vaid su elukaaslane, kui temagi”.

    Mihkel Rauda tunneb vist küll kogu Eesti rahvas ja kui juba tema on lahmivate kommentaaride peale endale selgeks suutnud teha, et terve Eesti rahvas ei mõtle tema peale iga päev ja kogu aeg, siis vaevalt terve Eesti rahvas Sind üritab “alla kiskuda, maha tampida ja enesetunnet halvaks teha”. Soovitan Raua raamatut lugeda :)

    • Reply J. 11. jaanuar 2017 at 11:18

      Ossa see on küll hea kommentaar! Reaalselt nii ongi! Kõik blogijad võiksid Mihkel Raua raamatut läbi lugema ja sealt ka midagi kõrva taha panna. Või ei miks ainult blogijad – kõik inimesed! :D
      Samas kas on võimalik, et umbes pooled nendest, kes kirjutavad veidi ebameeldivalt, räägivad tegelikult tõtt? Seda ebameeldivad tõde ei tahagi keegi meist ju kuulda! Ma ei räägi lihtsalt lahmivatest kommentaarides stiilis “sul on koledad hambad”. Sest olgem ausad ega 2k imiku kõrvalt mitmeid kordi mainides kuidas sulle vein maitseb ja seda ka propageerides…kas see on siiski õige asi, millele ei peaks keegi tähelepanu pöörama ja veidikene sinuga “riidlema”?

      • Reply Eveliis 11. jaanuar 2017 at 12:22

        Ma olen ka seda meelt, et Mihkel Raua raamatu peaksid vähemalt kõik blogijad läbi lugema. See peaks meil olema ühine kohustuslik kirjandus. Aitab väga humoorikalt ja lihtsalt aru saada, mis on suvaline kriitika, mis kõrvust mööda lasta, ja mis on nõuanded-tähelepanekud, mille peale me ise ehk ei mõtlegi, kuid millele tasuks tähelepanu pöörata.
        Alati ei ole kõigil meie vastu vandenõud, kuigi teinekord kipub nii tunduma.

      • Reply Mallukas 11. jaanuar 2017 at 12:53

        Ei no, miks ma peaks valetama. Mulle maitsebki :D Mis see riidlemine kasu peaks tooma? Ma ei propageeri midagi, teised võivad juua või mitte juua, teiste elu mind ei huvita :D

  • Reply Katrin 11. jaanuar 2017 at 09:38

    hambad on sul tõesti ilusad :)

    ma käin ka perekoolis, aga neid teemasid nagu üldse ei näe :D vb sellepärast, et need on mingi üldise pealkirja alla peidetud? kui on pealkirjast näha, et mingi blogiteema, siis lihtsalt ei ava seda. Sest noh, mis ma ikka seda loen, targemaks ei saa ju, kui seal ainult negatiivsed kommenteerijad koos.

    mul on hea meel, et oled aru saanud, et need käod ja muud õelused on lihtsalt haledad ja neile tuleb hoopis kaasa tunda! :P

  • Reply G. 11. jaanuar 2017 at 07:49

    Sul on tõesti ilusad hambad nüüd, kade lausa vaadatagi su säravat naeratust :D

    Kas sa ka millalgi sellest viljakusmonitor Daysy-st kirjutad uuesti, et kuidas katsetused on läinud jne, täitsa uudihimu on :)

  • Reply Sirli S 11. jaanuar 2017 at 00:06

    Tsauki!

    I refuse to life my life in mysery.. Seal peaks olema live my life ?

    ? Läheb nii teemasse praegu aga minu eesmärk pole kedagi maha teha ja no see pole ka Malluka tehtud tsitaat/pilt.

    Loen blogi igapäevaselt ja oled eeskujuks oma toimekuse ning tsilli olekuga :)

  • Reply Pisikiisu 10. jaanuar 2017 at 23:28

    Mallukas..Sinu blogi on ainus, mida loen. Kui jätan mõned päevad vahele..loen ikka kõik postitused järele..mõnel teisel päeval. Sulle on omane aus ja siiras väljendusviis, ilustamata. See on äge ja humoorikas. Soovin Sulle kõike head ja rõõmsat. Ja kui kellegil on probleem, on see tema probleem..mitte Sinu! :)

  • Reply liina 10. jaanuar 2017 at 23:07

    Nii tore postitus. Päriselt. Endal hakkas ka kohe parem :)

  • Reply Kaidi 10. jaanuar 2017 at 22:47

    Olen su blogi Mari kõhus olemisest saadik lugenud ja nii tore, et sulle praegune elu meeldib ja probleeme pole. Ise mõtlen ka et oleks tore kui saaks õnnelikum olla. Aga mu lapsed 7.kuune ja 3’aastane ei maga öösiti ja ma olen nii väsinud. Kaks hammast valutab juba pikemat aega ja lasteaia arve tahab maksmist, aga pole aimugi kust see raha võtta. Lasteaia saab vast veel kuidagi makstud, aga kuidas ja kaua ma seda hambavalu kannatan, pole õrna aimugi. Me muidu tulime ikka välja endaga, aga nii palju ootamatuid kuulutusi on viimaste kuude jooksul olnud, et kõik on nüüdseks otsa saanud. Uh sain vähemalt siin veidike kurda.

    Aga Mallu jätka samas vaimus. Mul on hea meel. :)

  • Reply Jansa 10. jaanuar 2017 at 22:29

    Mina mõtlen pigem seda, et kas sa näiteks ise enda jaoks oskaksid seletada praeguse ‘käedjaladtöödtäisaegapolepiisavalt’ ja eelneva nukrama perioodi ‘niipaljuontehaagamidagieijõua’ vahe, mis on mõtlemises teisiti? Kas näiteks kehvemal perioodil oleks praegusele mõtteviisile üle lülitudes tulnud positiivsem tulem kiiremini? Ma lihtsalt huvist, ei midagi isiklikku.. paljud inimesed on ilmselt ju mõlemat perioodi elus läbi elanud

  • Reply Heleri 10. jaanuar 2017 at 22:28

    Soovita üks hea magusa poolne punane vein mulle, ma tahaks midagi uut proovida aga poe riiulitelt on nii raske seda head leida.

  • Reply Carmen 10. jaanuar 2017 at 21:20

    Nii tüüpiline.. väga suur osa inimestest ongi sellised, kui kellelgi läheb hästi, siis pigem tuleb tema pihta sitta loopida või lihtsalt kadetsedes möliseda, sest ise ei ole elus midagi saavutanud ja see ajab vihale. Nagu ma ei saa aru, miks? Ma olen ise jõudnud sellisele arusaamale, et mida vähem sa teistele endast räägid, seda parem sul endal on. Isegi mõne “sõbraga” ei taha enam nö rõõmuhetki jagada, sest tunned kuidas teisel kadedus välja pressima hakkab. Vastu kuuled vaid midagi kahemõttelist või kohe hakatakse endaga võrdlema, et VOT MUL… jne. Omast arust jagad häid emotsioone, teine on aga juba kadeusest ja vihast lõhkemas, kuidas kurat sul paremini läheb kui temal?! Ei saa ju nii olla..

    • Reply Jane 11. jaanuar 2017 at 09:30

      :D
      Kui mul halvasti on, siis üks minu tuttavatest lahkesti pakub, et võin talle kurta. Toetussõnade asemel tuleb sealt, et oi tal ikka palju sitemini. Ta nagu ei kuulakski vaid hakkab kohe tootma. Naljakas.

  • Reply J 10. jaanuar 2017 at 21:12

    Ah inimesed on lihtsalt kadedad, et nad ise nii palju teha ei viitsi. Sinu blogi ongi sellepärast nii huvitav lugeda, et sul on päriselt ka midagi millest rääkida. Minu arust sinu viitsimine pyydelda selle poole mis sind önnelikuks teeb on kadestusväärne. Ise ma ei jaksa oma kahe lapse körvalt midagi. Olen laisk ja ei oska oma aega planeerida. Sulle aga thumbs up ja keep doing what you do. Ja pohh mida need haterid köhivad. Ja kindlasti proovi ka Kardo jaoks aega leida ?

  • Reply M 10. jaanuar 2017 at 20:52

    No vot sina oled ikka üks tubli inimene kyll :)

  • Reply Birx 10. jaanuar 2017 at 20:50

    Hambavärdjas :D hahahaa nagu hahhaaa

    Aa kuule mis punast veini sa lonksutad, ma veini väga ei armasta aga sa ajasid eile isu peale aga ma ei oska miskit osta

    • Reply Blondiini Päevaraamat 10. jaanuar 2017 at 20:56

      Tõesti, mis veini Mallukas joob :) Mina ikka punast veini joon – Tšiili ja Hispaania veinid lähevad peale, merlot sort on nr 1.

      • Reply Mallukas 10. jaanuar 2017 at 22:02

        Merlot on jah alati kindla peale minek. Oranži korgiga vino maipo ka. Ja Argentiina vein nimega INCA on ka super!

        • Reply Birx 11. jaanuar 2017 at 20:48

          Vup vup Birx läheb homme poodi veini järgi :D

  • Reply K. 10. jaanuar 2017 at 20:31

    Ma pole kunagi perekoolis käinud, aga see hakkab juba huvitama, et mis need inimesed siis ikka teavad sinu kohta, et millest neil kirjutada.
    Tean täpselt niipalju nagu blogis kirjas ja sellest piisab. Ma isegi ei kujuta ette, et miks peaks üldse üks normaalse mõistusega inimene kellestki kuskil foorumis mingi teema üles võtma.
    Vot nende inimeste lastest on kahju, sest ilmselt ainus nõu mis neil kaasa oma lastele on anda, et a’ la ära sa nende Treimannidega tegemist tee, sest nende emal olid kunagi koledad hambad või juuksepikendused ja nende kodus käis loomakaitse.
    Masendav, kui muud teha pole, siis triikige oma meeste särgid ära ???
    Kindlat meelt Mallu ?

    • Reply Jane 11. jaanuar 2017 at 09:33

      Ma ei saa aru, kuidas sellist asja üldse lubatakse. Teha teema, et sellist jama toota. See on laimamine ning peaks paragrahvi alla käima.

  • Reply Elo 10. jaanuar 2017 at 20:16

    Kallis Mallukas, mina ei tunne sind aga ikka armastan sind ja sinu peret. Sa oled maailma lahe, või vähemalt nii mulle sinu blogi põhjal tundub. Võta vastu ainult positiivsust ja kõik negatiivsus lase WC potist alla.
    Iga kord tahaks mulli su ümbere panna, kui keegi su kohta mingit jura jälle ajab, et sa sellest jurast mitte kuidagi puudutatud ei saaks.
    Ole vapper ja tubli edasi. :)

  • Reply Blondiini Päevaraamat 10. jaanuar 2017 at 19:33

    “… kle mis sa loll pildistad, sa nagunii ei oska ju. Ja miks sa üldse blogid, see pole ju päris töö.” See ajab lausa naerma. Need, kes ise ei oska või kellel pole piisavalt pealehakkamist, need kirjutavadki nii [sisimas lootes, et küll ma ise teen kunagi paremini paremini]

  • Reply Kätlin 10. jaanuar 2017 at 19:08

    Mina itsitaks pihku ja kirjutaks veeeeel positiivsemaid blogisid. Las ussitavad ja kärsatavad oma ajusid, mida saaks veel halvasti öelda. Igal ühel oma lõbu. On kohe teatud sorti inimesi, kes ei saa hästi öelda teistele. Ikka leiavad midagi halba. Ja mida tuntum sa oled, seda enam teiste hammaste vahele jääd. Vähemalt tundub nii.

  • Reply m. 10. jaanuar 2017 at 19:02

    On üks ütelus: “Ära kadesta teise õnne kui sa ei tea tema õnnetust!” Nii et…. be happy!

  • Reply Rita 10. jaanuar 2017 at 18:37

    Meie rahvus on üks isemoodi. Selline, kes ei oska kokku hoida. Inimesed on vastikud ja õelad. Ja vist aegade algusest peale ei kannata eestlane kui teisel hästi läheb – koputati ju oma naabri peale ka, et Siberisse saadetaks. Midagi pole muutunud. Eestlane on sama värdjas kui vanasti :D ja ei, ma ei koli selle tõttu ära. Sellega tuleb lihtsalt harjuda ja edasi elada.

    • Reply Beeta 10. jaanuar 2017 at 20:01

      Eestlane on värdjas :D seda ma olen siin Soomes elades õppinud, et alati on eestlastega kuskil midagi jamasti, ütlevad sitasti ja sutsavad. Ülbikud ka lisaks. Ma olen üüril olnud kahes kohas eestlaste kaudu ja kõik on igavesed sitapead olnud. Nüüd üürin soomlastelt.

      • Reply Maria 11. jaanuar 2017 at 18:03

        Jah, nii ta on, 10 aastat iirimaal ja hoian Eestlastest kaarega eemale, liiga palju jama.
        Pole uhtegi eestlasest sobrannat ka jargi jaanud.

  • Reply Marilin 10. jaanuar 2017 at 18:26

    Mariann sa oled vaga tore inimene ja sul on superlahe perekond! Sa oled nii tubli ja arukas naine minuarust ja mulle meeldib su otsekohesus.
    Jatka samas vaimus edasi ja kukele mingu need arad inimesed, kes toituvad negatiivsusest. Kui julged teha, siis julge tunnistada ka, et tegid…argpuksid siuksed peidavad ennast tuhjade sonade taha! Sulitaks lausa nende peale, aga ei ole nad mu tattigi vaart!!!!!!

  • Reply Eveli 10. jaanuar 2017 at 18:18

    Oled ainus blogija,kelle blogi yldse loen:)
    Ja teen seda suure huviga,vahel omaette naerdeski(head naljad ning vàljendusviis).Enam paremini ei oskaks vist keegi artikleid kirjutada kui sina:)Ýliharva olen kirjutanud kommentaare kuid praegu lihtsalt pidin,sest lootsin,et suudan omaltpoolt sulle killukese optimismi sisendada ja jõudu vastu panna neg.kommentaatoritele!!

  • Reply Andra 10. jaanuar 2017 at 18:12

    Nii tahaks, et need negatiivsed kommentaarid üldse enne sind ära kustutataks, sest sina ja sinu pere olete tõesti nii ägedad oma igapäevas, et patt on lasta isegi natuke neid näha. Aga sa oled nii vapper tõesti juba et nende nähtud “vaeva” mitte naha alla lasta. Kurat sul on mõnus pere, te Kardoga uskumatult hästi matchiv kooslus ja no kõik kõik. Andekas oled sa kokkamises, pildistamises, lastega meisterdamises ja kirjutamises. Ja sinu pidev toimetamine annab raudselt paljudele energiat just sel ajal kui vaja…keep going!!! Haha kena kiidulaul aga no vale ju pole :P

  • Reply Miinaz 10. jaanuar 2017 at 18:01

    Tead Mallu…inimste loimuses on see juba,et kui kellegil läheb hästi siis hakkab sees kripeldama.Ei saa pahaks panna,sest siis inimene kes on nii kade hakkab ise ka püüdma rohkem:)Sellised muidugi suudavad palju kurja ka muidugi korda saata suurest õelusest.Mul on kaks sugulast sellised,et silme all on nad nii nunnud aga nagu selja põõrad lendab neil suust kurjust ja pilkamist ning nende nauding see,kui mul läheks jube halvasti.Üks kolmas alati uurib sõbra käes,et kuidas mul läheb?Ja kui saab vastuse,et väga hästi siis rohkem ei tule ühtegi küsimust!Suurest kadedusest suudab oma lihane õde ka sellist jama korraldad,et oi oi.Ole õnnlik edasi!:)

  • Reply RD 10. jaanuar 2017 at 17:57

    Arvan ka, et oma energiat selliste troppide peale raisata on ülim mõttetus. Jah, tunnistan, et olen ka heas mõttes kade sinu elu peale. Ka mul on kaks vahvat last, aga kadestan su toredat ja lahket meest ja ilusat kodu ja seda, et oled nii tegus ja tahet täis. Seega, sul on kõvasti, mille üle rõõmu tunda :)

  • Reply surnudhing 10. jaanuar 2017 at 17:52

    Tubli oled! :)
    Ja see Pharell’i lugu on nii hea :D

    • Reply surnudhing 10. jaanuar 2017 at 17:56

      Pharrell’i *

  • Reply aka 10. jaanuar 2017 at 17:46

    Mul oli tööjuures tõeline ussipesa. Ja kui on ininesi kes elavad end tööjuures vâlja, siis minuga just vastupidi…tööjuures suutsin rõõsa ja rõõmus olla terve päeva, kuid koju jõudes…noh…ei suutnud enam ei laste ega elukaaslasega normaalselt käituda. Ja eks see lãks iga pâevaga hullemaks…lõpuks tundsin et ei jõua enam ja tulin sealt töölt ära. Lihtsalt uskumatu kuidas sinu lãhedal seisvad inimesed sind mõjutavad.
    Nüüdseks olen suutnud oma rõõmsa ja rõõsa “Mina” jälle leida, tegin isegi autojuhiload ãra ja üleüldse otsustasin olla optimistlikum ja lükata hirmud muremõtted aia taha enne kui nad üldse pãris pãhe kinni jõuavad end imeda ? uuesti tööle pole veel saanud, aga küllap saab sedagu ?
    Igatahes hoia pea püsti ja püüa ussitamist endast eemal hoida… nagu see ei puutuks sinusse ?

  • Reply Ma 10. jaanuar 2017 at 17:43

    Tubli! Jee! :)
    Aga mis sellel kaebajal siis nüüd mureks oli, et sulle loomakaitse kaela saatis?

    • Reply Mallukas 10. jaanuar 2017 at 17:45

      Et puur on väike IKKA ja köha on koeral :D

      • Reply Vaike 10. jaanuar 2017 at 20:25

        Fck, mu kassil on karvapallid.

    • Reply Ma 10. jaanuar 2017 at 17:56

      Haige :D Ma tahaks kohe teada, kes see idu on. Kas sa ise tead?

  • Reply N. 10. jaanuar 2017 at 17:32

    Mmmmm krevetisalat

  • Reply MP 10. jaanuar 2017 at 17:31

    Hea postitus! Ja lisan siia ühe lingi, mida soovitan kõigil lugeda. Väga sobib minu arust siia.
    Link: http://www.hingepeegel.ee/vaimne/sina-oled-minu-peegel-ehk-peegelduste-lugemise-kiirkursus/

  • Reply H ;) 10. jaanuar 2017 at 17:30

    Amen!

  • Reply Mina 10. jaanuar 2017 at 17:29

    Tubli oled! Mul on kohati olnud suhteliselt sarnane tunne (õnneks pole ma blogija), kui mul hästi läheb, siis on vihaseid inimesi ümber ja ikka loodetakse, et äkki läheb pekki midagi. Tegelikult ei lähe. Niikaua kuni seda negatiivset emotsiooni enesesse ei lase on kõik korras. Sina oled ju iseenda eluga rahul, need kes ei ole, need ongi need inimesed, kes siin kommenteerivad negatiivselt. Negatiivsus sünnitab negatiivsust, samamoodi on ka positiivsusega. Valikute küsimus.