Natukene kurb on mõelda, et ma vist enam mitte kunagi rase ei ole, ega last sünnita. Ok, see mitte sünnitamise osa mulle küll kurb pole, sest see oli leebelt öeldes räme ja väga ebameeldiv. Muidugi ma pead ei anna, aga mulle tundub, et kolm last on ühes peres paras küll ja selle kolmanda tahan ma raudselt lapsendada. Mitte muidugi kohe, umbes kolmekümbiselt mõtlesin ma seda teha. Kes teab, äkki on meie laps juba kuskil sündinud? Vabalt võib olla, sest ma tahaks hea meelega võtta sellist marakratti, kes enam puhta beebi pole. Näiteks eelkooliealine. Seda arvestades on päris kindel, et ta juba sündinud on ja mul on väga kahju, et ta kuskil mind veel kolm-neli aastat ootama peab, aga kuna sääraste asjadega tormata ei saa, siis peame nii meie kui tema veel natukene kannatama.
Ma olen selle teema kohta päris palju lugenud ja seda, mismoodi see süsteem käib, saan ma aru küll. Aga sellest ma ei saa aru, et kas pere saab ise valida lapse soo ja vanuse? Või jätab see natukene liiga valiva mulje ja … viisakas oleks võtta see, mis pakutakse ja kuskil üle on? Kui ma valida saaks, siis ma arvan, et ma tahaks poega, sest armas taevaisa teab, et muud moodi meie majja poega ei tule. Kardo nimelt toodab ainult pisikesi tüdruk-makaake. Aga olgem ausad, kui peaks tol hetkel parasjagu olema üks tüdruk kuskil ripakil ja üle, kes meiega liituda sooviks, siis ega ma sellele ka kätt ette ei paneks.
Mult on sõbrannad küsinud, et kas ma ei karda, et ma armastaks teda kuidagi vähem kui enda omi. No ega seda ette ennustada ei tea, aga ma usun, et ma armastaksin teda täpselt sama palju kui omi. Laps on laps, mis vahet seal, kelle sees küpsenud. Ma kuskil lugesin nii armast lauset, et bioloogilised lapsed tulevad kõhust ja adopteeritud lapsed südamest. Nii nunnu ju. Mitte, et need omadki südamest tulnud poleks, aga noh, you get the point.
Lende riided: Geggamoja
Ma mõtlesin juba enne Lende ootama jäämist, et ühe tahan veel ise valmis treida, nagu Treimannile kombeks ja siis tahan meile siia kampa võtta ühe nunnuferi, kes parasjagu perekonda vajab. Ma tahaks praegu nutma hakata, kui ma mõtlen, et on lapsi, kellel polegi oma emmet ja issit. Või veel hullem – on, aga ei suuda oma kohustusi täita, või ei taha seda teha. Oh appppiii… ma ei tohi sellele mõelda, muidu ma annan tänane päev selle avalduse sisse.
Maril on seljas Lende kleit 😀 Ma ei tea miks, aga ta nõudis seda Lulukids’i kleiti endale selga. Ju siis seetõttu, et tal on endal samasugune olemas 😀
Nii lahe on mõelda, et kunagi saab mul olema lausa kolm röövikut, kes üheskoos sigadusi korraldada saavad ja kilgates ringi silkavad. Kui ise last saades tead kindlalt, et ala tuleb pere pesamuna, siis lapsendamise puhul on see vahva asi, et never ei tea, kas sul on lõpuks pere pesamuna, keskmine laps või sootuks kõige vanem laps, kui see kolmas ükskord tuleb. Aga ega ta tulemata jää 🙂
Kas mu lugejate hulgast on keegi lapsendanud? Kuidas see protsess oli? Kaua kestab? Kas te muidu olete sellele mõelnud? Tahaksite kunagi lapsendada?
113 kommentaari
Kui on soov lapsendada laps siis minu siiras soovitus on, et käi lastekodus mõnda aega külas. Kui tekib mõne lapsega side ja tunnete,et tema võiks sobida teie perre ja teie ise ka meeldite lapsele siis on see õige tegu, et lapsendada. Mõne lapsega võib olla keeruline aga kui lapsega on klapp siis peamine asi, mis ta vajab on tähelepanu, hea eeskuju ja armastus. Lapsendamine on väga südamlik tegu ja ma toetan seda igati. Soovitan ka enda ladtega arutada lãbi, kas nemad on nõus kui tuleb teie perre lapsendatud laps.
Päikest! 🙂
Minu tädilapsed, nüüdseks täiskasvanud ja ise lapsevanemad, on lapsendatud vanal kaunil nõukaajal, tol ajal käisid asjad pisut teisiti. Olen nendega koos kasvanud ja ei saa küll öelda, et nad meie ülejäänud suguvõsa lastest kuidagi testsugused oleks olnud.
Ka on mul kaks erinevat sõpra lapsendatud, need mõlemad, erinevalt mu tädilastest, said sellest teadlikuks alles täisealisena.
Ma olen lapsendanud peresiseselt elukaaslase bioloogilise lapse. Peresisene ilmselgelt käib kiiremini (mul võttis aega täpselt 1 kuu ja 27 päeva) ja mingit sugu ja vanust ka obviously valida ei saanud 😀 Paberimajandust sai küll omajagu aetud pluss perekülastus ja psühhiaatrikülastus ja veel mõningaid asju, mida niisama rasestujad tegema ei pea 🙂 Lapsed on aga mõlemad (nii bioloogiline kui mittebioloogiline) täiesti, käsi südamel, niisama ühtmoodi armsad mulle. (Kusjuures ühega neist käib Su laps koos lasteaias :))
Kui lapsendad lastekodust, saad anda eelistuse: kas tahaksid poissi või tüdrukut, kas kindlasti alla 3a või võib ka vanem (suurem “kaklus” käib just nende alla 3a peale ju). Vabalt võid öelda, et sugu ja vanus pole üldse oluline. Üks tähtis asi, mida pead ka märkima, on see, kas mingi kergem/raskem puue oleks aktsepteeritav. Mu tuttav näiteks on kirjas järjekorras ja on nõus võtma ka kergema puudega vanema kui 3a lapse – kahjuks pole ikka järjekord veel temani jõudnud, seega see ooteaeg võib olla VÄGA pikk, aaaaaastaid pikk.
olen ise ka lapsendamise peale mõelnud, aga mul veel pikk tee ees. Selles mõttes, et ma ei julgegi koera võtta, sest see on ju päriseks ja lõpuni välja 😀
Lapsendamise mõte või vähemalt asenduskodus töötamise-tegutsemise mõte on mul pärit lapsepõlvest, kui lugesin Inge Ojala raamatuid. Ja sealsed kirjeldatud lapsed ei olnud probleemidevabad, vastupidi, üpriski probleemsed. Sellepärast ma veel liigun sinna punkti, kus saan 100% kindlalt öelda, et just nüüd olen valmis seda sammu astuma ja sellele pühenduma.
Aga see, et nii paljud meist sooviksin või on positiivselt meelestatud lapsendamisele, on nii imetlusväärne! Seoses selle kritiseerimisega, mis osadest kommentaaridest välja tuli – ma millegipärast usun, et see, kes lapsendab, ei tee seda kergekäeliselt ja mõistab kõiki neid raskusi, mis sellega kaasnevad. Ja tegelikult on kurb lugeda seda, kui inimene avaldab avalikkusega omakasupüüdmatut mõtet lapsendada, siis ilmuvad välja mingid tšjordid, kes hakkavad teda maatasa tegema. No tglt ka, inimesed, mis teie vigastus on??!!
Minu üks hea sõber on elanud lastekodus, siis lapsendatud ja nüüd on uuesti lastekodus. Nagu sa juba aru saad on tegu alla 18 aastasega. Ta läks lastekodusse nelja-viieselt, kust ta natuke hiljem lapsendati. Elas õnnelikult koos uue perega üle 5 aasta, kuni ühel päeval otsustas pere ära kolida ja ta maha jätta. Nii ta läks siis uude perre. Aga ta süda oli murtud ja uue perega ta ei saanudki klappima. Alguses talle meeldis seal, kuid hiljem ei saanud ta pereemaga enam läbi ja läks uuesti lastekodusse. Muidugi ei olnud sinna tagasi minek ajendatud ühest tülist, vaid ikka mitmest ja pean tunnistama, et too pereema suhtumine mu sõpra ei olnud kiita. Ta ostus inimeseks, kes pidas end teistest tähtsamaks ja ütles asju otse välja mõistmata, milliseid jälgi see võib juba niigi usaldus raskustega teismelisele jätta. Väljast on mu tuttav väga tore, kuid seesmiselt on ta katki, seda osa ta palju ei näita. Olen mitmel korral näinud ta pisaraid, sest ta ei tea, kuhu ta kuulub, tal ei ole kindlustunnet. Põhjus miks sellest kirjutasin on see, et oleksid selleks valmis. Ma usun, et saaksid kolmanda lapsega hakkama ja ega sa teda ju juba homme saa 🙂 Kuid ole valmis tõsiseks tööks, sest väljast võib paista kõik korras, aga seesmiselt on kõik vastupidi. Jõudu ja jaksu! 🙂
No mis inimene jatab lapsendatud lapse lihtsalt maha? Kolin ara ja last lihtsalt ei vota kaasa, normaalne 🙁
Lapsendamine on igati tore ja tänuväärt tegevus. Mitte mingil juhul ei taha kedagi veenda, et tuleks võtta vaid beebisid, aga võttes perre juba vanema lapse pead arvestama tema mineviku ja kodukahjustusega. Tavaliselt on asenduskodu lapsed väga kurva minevikuga, mida “ravida” on VÄGA raske. Olen natuke kursis asenduskodude eluga ja võin öelda, et vaid mõni väike % lapsi on sattunud sinna nt orvuks jäädes. Suurem osa on ikkagi pärit probleemsetest peredest ning neil on vanemad täitsa olemas, lihtsalt nendel on vanemlikud õigused ära võetud. Tuleb väga suurt eeltööd teha, et hiljem poleks “üllatusi”. Mõni ikka imestab, et “oih, võeti NII heasse perekonda ja kuidas temast ikka selline vandaal kasvas!” Eks geenid teevad ka oma töö, aga me kõik tuleme lapsepõlvest, ei tohi selle mõju tulevasele elule alahinnata. Väga raske on pärast seda ümberkasvatust teostada, aga see on võimalik! Lihtsalt lapsendamine peab olema VÄGA põhjalikult läbimõeldud otsus.
Vandalism on kahtlemata geneetiline.
Need, kelle lapsendamissoov on “tahaks pakkuda kodusoojust” vms tasemel, on veel väga kaugel sellest hetkest, mil avaldust soovitaks sisse andma minna, täiesti tõsiselt. Oodake, tutvuge oma soovide ja vajadustega ning protsessi eripäradega ning alles siis, kui tunnete, et teisiti ei ole enam edasi võimalik elada, siis lapsendage.
Täiega respekt!
Olen ka ise sellele mõelnud… kui palju on abivajavaid lapsi… me ei saa üksi muuta tervet maailma aga saaksime muuta vähemalt ühe lapse maailma paremaks.
Igatahes hoian teile pöidlaid!
PS! Saab küll valida vanust ja sugu (päris nii ei saa, et lähed “lastepoodi” ja valid kõige nunnuma välja – kusjuures ma ise kujutluspildis kunagi mõtlesin nii).
Minul on sugulane lapsendatud. Eks see ikka oleneb ka lapsest ja vanusest, millal lapsendati. Tema toodi perre alles beebina ning nüüdseks on sirgunud väga tubli, viisakas ja tore noormees!
Ma soovitaks lapsendada kui Lende 12 ja Mari 15, ehk aastal 2029. Siis on peredes tavaliselt loomulikult ka kolmanda lapse soov kui vanus veel võimaldab ja jaksu on.
Minul on kaks venda lastekodus olnud paar aastat, aga nad said tagasi ema juurde. Kahjuks seal olemine on jätnud jälje, üks vend läheb kergesti närvi, aga samas ütleb alati ausalt kõik välja, samas hakkas JUST lastekodus suitsetama jms tarbima. Teine vend on rahulik, chill, aga hoiab omaette ja ei räägi eriti miskit, kõik hoiab endas ja samuti hakkas igast jama just lastekodus tarbima. Hea, et nad sealt âra said, kuid kahju, et nad üldse seal olema pidid. Mina loodan kogu südamest ühe lapse vanemana, et tulevikus ei ole ühtegi lastekodu!
Jah, nalja võib ikka teha ja tulebki teha, aga arvan, et kõike pole vaja kohe netti ülesse panna ja kuna on soov kunagi lapsendada, siis see konkreetne pilt oleks ehk tõesti võinud jääda ainult sinu ja Kardo silmadele. See tõesti sind lapsendamisele lähemale ei vii. Ma arvan. Ja kuna see on sul siiski tõsine plaan, siis teinekord tuleb kasuks ennem ikka 9 korda mõelda, kas on sellise pildi lisamine hea mõte ja peale seda, kui oled selgusele jõudnud, siis tegutse. Ja üldse mitte paha pärast. Südamest siiras väike meeldetuletus. 🙂
Kallid noored – Mallukas ja kõik need, kes siin arvavad, et võiks lastekodust mõne pisikese isesünnitatutele lisaks lapsendada. Palun tulge maa peale ja saage oma armastatud meestega nii palju lapsi, kui tervis vähegi lubab. Ärge heljuge oma romantilis-naiivsetes unistustes. “Hulkur Rasmus” EI OLE lapsendamise käsiraamat, kuigi see paistab eestlaste kollektiivses teadvuses nii olevat.
Vihastada pole mõtet, sest mina olen siinlugejatest võib-olla ainus, kes lapsendamisest midagi väga palju teab. Bioloogilisi lapsi meie peresse ei sündinud, kunstlik viljastamine tundus mõttetu raharaisk – ma ei kanna elusat last välja. Otsustasime lapsendada. Umbes täna sai x aastat sellest, kui me oma kolme last esimest korda lastekodus vaatamas käisime. Kujunes nii, et neid sai korraga kolm, aga ka ühekaupa on igaüks neist raske laps. Meil abikaasaga oli mõlemal eelnevalt sedasorti haridus, et julgesime kolm last korraga võtta, imelised sõbrad ja vanavanemad toetasid ka.
Meie vanim laps mäletab elu bioloogilise ema juures, kogu seda põrgut, kus ta esimestel eluaastastel kasvas, nälgis ja söödikutest söödud sai. Koju tulles oli ta oma oodatavast arengust kaks aastat maas (meil on täpselt sama vanade lastega sõpru, sellepärast oli hea võrrelda). Praeguseks on tal ilmne tähelepanuhäire, mis kardetavasti jääbki.
Meie keskmine laps oli kõige raskem. Tugevate arenguhäiretega ja loote alkoholsündroomiga (see tekib siis, kui ema raseduse ajal alkoholi tarbib, kõik beebid ei saa pihta, aga paljud küll). Mis tema puberteet kaasa toob, seda me veel ei tea, olen valmis narkootikumideks ja kriminaalsuseks, see on loote alkoholsündroomiga laste tavaline saatus. Eestis loote alkoholsündroomi peaaegu ei diagnoosita, ma ei tea, miks. Pea on ka kõvavõitu, lisaks koolis tehtavale tööle tuleb kodus väga palju üle õpetada.
Noorimaga on mõnes mõttes kõige kergem, sest tema oli kojutulemise ajal veel beebi. Tema on füüsiliselt kõige haigem, öeldi, et ärge lapsendage, ei jää elama … Kõige kiuste ta elab ja areneb.
Kõigile ühine on kiindumishäire. Kiindumishäirega laps tiksub hoopis teistmoodi kui tavaline laps. Ei mingit kergesti kiindumist või tänulikkust kojusaamise eest, nagu siin mõned kommenteerijad on arvanud. Tõesti, lapsed võtsid meid kergesti omaks, aga seda ainult esimese pahanduseni. Näiteks kui vanim oma hüperaktiivsuses esimesi samme katsetava beebi kummuli jooksis, pidime teda korrale kutsuma. Sellest hetkest algas rohkem kui pool aastat kestnud võitlus lapsevanem olemise õiguse nimel. Laps lõi meid jalaga, hammustas, lõhkus meelega asju, sõimas roppude sõnadega, ühesõnaga otsis pidevat kinnitust sellele, et ta ongi halb ja et me teda tegelikult ei armastagi. Väga paljude mitte enam beebidena lapsendatud lastega läheb nii, te ei taha seda läbi teha, ausõna.
Ma armastan oma lapsi väga ja soovin, et neil läheks elus kõik väga hästi. Tahan alati nende ema olla. Aga. Esimene aasta nendega oli väga raske ja mõnikord on raske praegugi veel, mitu aastat hiljem. Tean paare, kes on lapsendanud ja pärast lahutanud, sest lapsed osutusid liiga suureks koormaks.
Oi 🙁 Nagu öeldud, siis loomulikult võib see raske olla ja kindlasti ka on. Kordan veel, et mul pole plaanis hommepäev kuskile last paluma minna, lihtsalt mõtlen kõva häälega või nii. Loodan, et sul läheb lastega edaspidi kõik hästi ja väga tubli oled :)!
Sa oled meeletult vapper ja tark ka.
See on päris lugu, aitäh!
Kahjuks või õnneks pole Eesti ainuke koht kust lapsendada.
Kaugel Aafrikas /Indias naised enamasti ei joo, ei suitseta. Lapaed jäetakse kuna a) naist on vägistatud b) mehega on juhtunud õnnetus ja naine üksi ei jaksa last kasvatafa ning lapsega naine ei lahe kaubaks, seega uut meest ta ei saa. C) jm
Tean isiklikult paari, kes on kaks last Indiast võtnud. Nende naiste lood ongi sellised nagu kirjeldasin.
Paar kais ise lastel järgi. Molemad olid arengust maas ja pooleteise aastasena veel ei kõndinud, ka kaalus ja pikkuses olid teistest omavanustest kõvasti väiksemad.
Miks nad oma kodumaal ei adopteerinud – põhjus oligi selles nagu sina kirjeldasid – tervet vaikelast on raske saada, enamus naisi on rasduse ajal olnud kas narkomaanid või alkohoolikud. Ehk et keegi ei tea nende laste olekut.
Igatahes. Praeguseks on need lapsed 15 ja 16. Super tublid, hoiavad väga kokku kuigi pole bioloogiliaelt seotud.
See, et paarid peale laste saamist lahutavad, juhtub üsna tihti ka bioloogiliste laste saamise puhul.
Soovitan: http://time.com/the-realities-of-raising-a-kid-of-a-different-race/
Ameerika on tõesti ülimalt rassistlik, nõnda tegelikult ka Eesti. Minu kogemused ei põhine Eestist.
Kertu, meie lastekaitsetöötaja ütles selle kohta, et kuna Eesti on riik, kus esineb veel lastekodusid ja nt puudega lapsi lapsendatakse meilt Soome, Rootsi ja USAsse, siis eestlased Aafrikast ja Aasiast lapsendada ei saa. See asi võib muidugi olla vahepeal muutunud.
Suur tänu, et jagasid oma kogemust, see on üsna tüüpiline näide meie asenduskodu lastest. EI, mitte kõik ei tule nii probleemsetena, aga väga suur osa siiski.
Väga tähtis on lapse esimene eluaasta ka beebina. Kas ta sai piisavalt tähelepanu? Kas tema nutule reageeriti kiiresti? Toideti, hooliti, armastati? Kui mitte, siis millest me räägime suurema lapse puhul? Juba esimene eluaasta paneb paika usalduse ümbritseva maailma vastu, kui seda pole, pole ka turvatunnet.. (ma ei hakka siin kõiki arengu teooriaid ümbersõnastama, aga lihtsalt peab olema teadlik sellest, et mõnda asja muuta ei saa või on väga raske).
Mõistan, et soovid pakkuda kodu ja kõike ilusat, ehedat ja head, mis sellega seondub ning seda täiesti võõrale lapsele ja see kõik on väga kena, AGA… kuidas on lood sellega, kas Kardo ka ikka seda tahab? Sina jah tahad, väga, nagu on aru saada, kuid mis Kardo sellest kõigest arvab ja mis tundeid see temas tekitab? On ta sellega üldse päri? 🙂
Ikka on 😀
Mariann, soovitan väga seda videot vaadata. Tunnen ise seda pere ja seal kasvavad 3 adopteeritud last, kes on julgelt üle keskmise intelligentsed ja tõeliselt toredad. Ilmselt sest nende vanemad on uskumatult vahvad ja targad inimesed. Olen nende ja ka ühe teise paari pealt näinud, kuidas adopteeritud laste vanematel on tihti lastega palju ilusam ja õnnelikum suhe kui bioloogilistel vanematel. Aga mainitud video : http://uudised.tv3.ee/eesti/uudis/2016/10/04/kurb-statistika-eestis-on-ule-1000-lastekodulapse-kes-ootavad-endale-uut-perekonda
Kuigi ma varem pole sinust eriti midagi arvanud, (eriti) millisena sa oled emana- kuid Lende on kuidagi väga sympaatne pisike tegelane ja mulle ta tõesti meeldib, need imearmsad paksud põsed ja tema sile naeratus. Vbl sa isegi saaksid hakkama kolmanda (adopteeritud) lapsega, aga see vajab panustamist. Kas sinus leidub hingelist lähenemist, järjepidevust ja võõra hinge lappimist, pluss vaimset (alati)lähedalolekut sellisele, keda sa ise pole valmis teinud oma emakas. Ja tead mis, see sinu malluka fb pere-jõulupilt koos sarvedega on tänasels iidamast ajast ja vajab väljavahetamist ka 🙂
Kommentaari algus on päris hea 😀 Tore, et lapse põsed meeldivad! Pilt läheb juba väljavahetamisele 🙂
Kommentaaridest siis loen välja,et pole üldse mõtet hakatagi lapsendama kuna nii või naa on enamjaolt puudega või pead olema ise koos perega ebareaalselt korralik inimene. Ja et kui blogid ja koer on aiast välja pääsenud siis elusees sulle last ei anta ? Minul tuttavad lapsendasid õe ja venna. Ei ole neil kõrgharidust ja pole nad ka abielus. Ei tea küll,et nad väga hullult ootama ja kannatama pidid. Raske saab olema last uue rutiini ja kommetega harjutada. Ja oma ema igatsus jääb ka alati sisse. Muidu rõõmsad ja normaalsed lapsed.
Mulle jääb ka selline mulje, kuigi mul ka perekonnatuttav, üksikema, sai lapsendatud alla aastaga. Sai ka beebi isegi.
Töötan kohas, kus puutun pidevalt kokku lastega, kes on päris lastekodudest ning puutun kokku ka nende tagajärgedga. Kahjuks tuleb tõdeda, et üks hullem kui teine. Täiesti arusaadavatel põhjustel, loomulikult, nemad polegi milleski süüdi. Kuid see, milline on mõne 10-aastase lapse taust juba praegu.. Ausalt, me ei räägi siin aastatepikkusest teraapiast ja ravist, nõustamisest ja toetusest, vaid eluaegsest. Sedagi juhul, kui keegi selle oma südameasjaks võtab ja kahjuks kipub see minema siiski nii, et kedagi ei huvita. Keegi ei taha lapsendada sellist last ning kui ka lapsendatakse (on ka neid lapsi), siis üldjuhul on need “kasupered” käed üles tõstnud ja öelnud, et ei oska, ei suuda ja ei tahagi. Ootavad, kuni laps saab 18 ja nende vatutuselt ära on.
Positiivsemal noodil.. Tuttav pere lapsendas täiesti terve beebitüdruku. Vanemad on täiesti keskmised Eesti inimesed, ma ütleks. Käivad tööl, mehel on kõrgharidus, naine on lapsega kodune. Esialgu olid nad vist küll selle beebi kasupere, kuid emal võeti mingi hetk kõik õigused lõplikult ära ning neile anti võimalus laps lapsendada. Ilmselt on selline juhus pigem haruldane, kuid siiski hea on teada, et võib ka nii minna.
Mul üks tuttav töötas kunagi väga raske taustaga lastega, täitsa õudne, mis lugusid ta rääkis… Väiksed lapsed, kes terve elu saanud tunda nälga, peksu…Ühe “ema” oli näiteks lasknud võõrastel meestel poega viinapudeli eest ära kasutada. Need lapsed on tõesti väga-v’ga katki ja ei usalda kedagi 🙁
Ma lapsendaks küll, sest nii kingid elu või no siis täisväärtusliku lapsepõlve lapsele;-) Ja annad võimaluse kellegil olla osa perest, kus on vanemad. See on osa sellest, millest muidu see väike hing ei oskaks unistadagi, sest ta on olude sunnil sellest ilma jäänud. Välismaal on väga populaarne lapsendamise teema, meil paraku võidakse veidi viltu vaadata. Aga mina ei häbeneks, sest olla nii julge peaks olema kõigile eeskuju andev ja selline otsus võtta kellegi elu oma vastutusele on igati ainult heakskiitu väärt. Tublid kui sellise otsuse teete ja edu teile!
Olen mõelnud samuti, et soovin 3 last saada. 2 ise sünnitada ja ühe siis adopteerida, aga eks näis kas ka tulevikus nii mõtlen. Hetkel on mul 1 laps. Ma olen alles nii noor ka(21, kevadel 22), et jõuan veel mõelda..
Loen siinseid kommentaare ja näen, et paljud peavad probleemiks AK lapse häireid.
Mul on Norras sõbranna lapsendatud laste psühholoog. Tegeleb laste ja predega. Tema jutu järgi ei ole ükski lapsendatud laps nö tavaline laps ja probleemsed on absoluutselt kõik lapsendatud lapsed.
Aga kas see peaks saama põhjuseks mitte lapsendada? Hea ettevalmistus ja soov lapsendada on juba hea algus. Probleemsed on need lapsed kohe kindlasti aga eks me kõik ole vähemal või rohkemal määral probleemsed.
Kui nende laste probleemideks juba eos valmis olla ning luua neile turvaline ja armastav keskkond on nende tulevik juba kordades kordades helgem. Ning kuigi nad on ja jäävad meie ühiskonna mõistes probleemseteks lasteks ja täiskasvanuteks, siis on lapsendatud laste tulevik kindlasti kordades probleemivabam kui AK laste tulevik.
Youtubest ja Instagramist leiab muideks oi kui palju pereblogisid mis käsitlevad justnimelt nende perre sattunud lapsendatud last. Ei tehta seal lapsendamisest saladust ja ei tundu ka keegi traumeeritud olevad. Nende perede bioloogilised lapsed on kahe käega lapsendamise poolt olnud (ja neile on ka ette seletatud, et perre tulev laps on ilma vanemateta ja vajab rohkem armastust, kuna talle tuleb seda ehk õpetada; lastel on väga suur empaatiavõime).
Edu selles projektis!
Olen Sinuga nõus, rõhudes heale ettevalmistusele. Pole kahtlust, et nende laste tulevik on parem armastavas peres elades, nagu sa mainid, kuid seda juhul, kui nad saavad endale püsiva pere. Last tuleb lapsendada kindla teadmisega, et sa ei ütle temast lahti. Kui olla piisavalt teadlik ja ettevalmistunud, siis on vähem ohtu, et midagi sellist juhtub.
Bioloogiliste laste suhtes tasub mõelda ka sellele, milline on nende vanus, olemus ja võimekus mõista.
Minul on ka täiesti kindel otsus endale laps lapsendada, sest ei hakka oma tervisega riskima. Aga ka paari aasta pärast, nii et mingeid samme veel pole teinud. Aga jään huviga ootama sinu uudiseid sellel teemal!
Sa inimene ei saa koera kasvatamisegagi hakkama!
Sa ei saa oma elu elamisega hakkama ??
Lihtne oled v? Milles Sa Mallukat süüdistad? Krt, korralikel kasvatajatelgi juhtub, et koer paneb plagama ja see on kohe” mitte kasvatamine”? Mallukal ilus kodu, koer toidetud ja vaba liikumine. Sa mine parem varjupaika või mõtle koertele kes elavad ketijupi otsas ja kõht tühi hetkel!!
Taitsa lopp, sul on paha paev? Keegi hammustas sind, voi on mingi pikemaajalisem kahjustus?
Tere!
Soovitan alustuseks kindlasti proovida olla tugipere- võtta last nii tihti enda juurde kui võimalik. See annab üsna ruttu esmase ülevaate lapsest ja igapäevaeluprobleemidest. Kui peale mitut aastat tugipere olemast tundub ikkagi soov last lapsendada, siis way to go… selleks ajaks tõenäoliselt olete juba mitmete asjadega silmitsi seisnud ja need probleemid ületanud.
Tsau Mallu! Minul tekkis selline küsimus, et kui lastekodus on ka selle lapse õdesi-vendi, kas sa siis võtad nemad ka oma tiiva alla? ☺
Nii toetan! Mina töötan ka AK-s. Teie kes te räägite et AK lapsed mingi häirega, minge te ka teada kuhu. Neid häired on neil AK tõttu, uus keskkond muudab kõik.
Oleks imeline, kui see nii lihtne oleks. Kiindumushäire tekib lapsel, kelle jaoks ei ole ema (esmane hooldaja) olnud turvaline inimene ja siinkohal on määravad esimesed eluaastad, eriti esimene. Olen seisukohal, et tagantjärele saab last aidata, kuid see on pikk protsess, milleks peab olema valmis. On ohtlik inimestele väita, et piisab vaid sellest, kui nad lapse oma toredasse perre elama võtavad, kindlasti läheb mõne lapsega kergemalt ja teisega keerukamalt, kuid valmis tuleb olla erinevateks lahendusteks, mida pole võimalik kuidagi ette prognoosida. Toetan lapsendamist, kuid leian, et inimesed peavad olema väga hästi kursis kõigega, mis see võib kaasa tuua.
Ma ka just seda kiindumushäire värki kardan ning ise sihiks suhtelist pisikese lapse peale seetõttu. No et aastast veel annab koolutada, aju pole nii valmis kasvanud, ent kui on suurem kurb ja kuri laps, on jama meil kõigil.
Aga pisikest lapsendada – jaa.
See on väga põhjendatud hirm ja näitab hoolimist. Samas selliste hirmudega inimesed oleksid need, keda julgustaksin just uurima ka veidi vanemate laste ja nende lapsendamise, abistamise ning kasvatamise kohta, sest tajud põhjuseid ja ohte. Kui puhtalt ajust rääkida, siis koolilapse aju pole enam loomulikult nii plastiline, kui seda on väikelapse oma, kuid võrreldes täiskasvanuga siiski äärmiselt vastuvõtlik. Kõik oleneb lapsest, kuid väga üldises plaanis ütleb minu kogemus, et kui asenduskodus elaval lapsel on võimalik pidevat psühholoogilist abi hakata saama enne kümnendat eluaastat, siis on tema võimalused head, puberteedieas on enamasti keerukas lastega kontakti luua, kui seda eelnevalt pole tehtud. Täiskasvanueas tihti taas lihtsam asjast rääkida, kui puberteediiga üle elatud, kuid siis võib asi jääda juba suuresti aju plastilisuse taha, kuna muutused vajavad väga palju tööd ja motivatsiooni, mida ei pruugi olla. Kuid see on minu väga isiklik arvamus ja võib-olla muutub tulevikus, kui suudan tõestada vastupidist (mis oleks väga tore).
=)
Seepeale muidugi hakkan mõtlema, et vbla suurem laps oleks ka võimalus, kui mujalt ka natuke abi tuleb ja ma päris üksi teda õpetada ja aidata ja kasvatada ei jõua – aga teraapiad, aga kui enne tugiisik olla ja oma jaksu ja lapse jõudu (sest päris ei nõua kohanemine ka temalt jõudu, jõudu ja jõudu) proovida ja …
Kaldun toetama neid arvamusi, kus kutsutakse üles väga hoolikalt kõike läbi mõtlema. Läbimõtemine ei tähenda seda, et inimene veenaks ennast ja teise selles, et ta TAHAB lapsendada, läbimõtlemine tähendab paljude tegeliku elu aspektide üle mõtlemist. Kirjutad, et vbl ma siis kui lapsendan enam ei blogi – see tähendab, et sel juhul peaksid ka mõtlema millist tööd Sa siis selle asemel teeksid? Kui Sul on mahti, siis võta plaani külastada lastekodusid, suhtle asenduskodudega, küsi nende kogemusi, võid ju ametkondadest uurida millised on tingimused lapsendamise jaoks jms. See kõik suunab teid mõtlema ka teistsugustele tahkudele lapsendamise juures. Ma ei kahtle, et soovid jagada armastust kõike head ja selline soov on algatuseks igati aktsepteeritav kuid sellest üksi ei piisa.
Töötan asenduskodus elavate lastega ja tahan anda omalt poolt edasi seda, millele tuleks minu arvates mõelda ja millega arvestada, kui on lapsendamissoov südames.
Ma pole veel siiani kohtunud ühegi asenduskodus elava lapsega, kes poleks vähemal või rohkemal määral traumeeritud, ainuüksi asenduskodusse elama sattumine on traumeeriv kogemus iga lapse jaoks. Peaaegu alati on sellele eelnenud aga elu paigas, kus pole olnud lapsel vanemat/vanemaid, kes suudaksid tema eest hoolitseda. Paljudel neist lastest on kiindumushäire, mis on talle nö pärandiks bioloogilistelt vanematelt ja sellega tuleb leppida.
Ükskõik, milline laps esmapilgul lapsendatakse, kas erivajadustega või mitte, tähendab see pikemas plaanis aastatepikkust tööd lapsega. Sest kõik need lapsed on eriliste vajadustega. Vaja on väga kannatlikke lapsevanemaid, kes on valmis jäägitult pühenduma ja on väga teadlikud iseenda tugevustest ning nõrgematest kohtadest. Teda ei saa kuhugi ära saata, kui selgub, et parimatest kavatsustest hoolimata ei ole laps selline nagu loodeti. See võib kõlada karmilt ja tekkida mõte, et muidugi midagi sellist ei teeks keegi meist, kuid kui olukord on hull ja perekond lapse tõttu lõhki minemas, siis valitsevad teised jõud. Mõlemad vanemad peavad olema algusest peale pardal.
Kahtlemata oled kasvav ja arenev inimene nagu me kõik. Ma ei tea, kas oled kunagi kaalunud või äkki juba käid psühhoteraapias, aga mulle näib, et see oleks vajalik igale inimesele, kes soovib lapsendada üht asenduskodus elavat last. Et kasvada ja saada rohkem selgus iseendas kui inimeses, nagu tänu blogimisele, kuid selle vahega, et sinu vastas istub kogenud terapeut, mitte pool Eestimaad, kes kõik soovivad enda pinged-mured-rõõmud välja elada lisaks sinu kuulamisele. Võib juhtuda, et elu ei jää vaesemaks, vaid saab hoopis rikkamaks siis, kui rohkem endale hoida.. kuid seda ei tea enne proovimist.
Tean ühte täiskasvanut noort, kes on lapsendatud ning tema kasuvanemad on kõrgharidusega ning majanduslikult heal järjel ehk heaks tulevikuks peaksid eeldused olema. Kuid kahjuks on sellel noorel probleeme alkoholi ning narkootikumidega, nooremana tegeles internetipettustega ning haridust on samuti ainult 9 klassi. Tean, et tema bioloogiline ema oli samuti narkomaan olnud. Arvan, et ikka geenid ning rasedusaegsed mõtted ja harjumused/pahed mõjutavad last palju ja eks tuleb lapsega palju tööd teha.
Kas see, et vanemad on kōrgharidusega ja majanduslikult heal järjel tagab kohe selle, et laps kasvab edukaks ja igati terveks inimeseks? Ma selles nii kindel poleks…
Midagi on temas siiski jäädavalt kadunud,kui ta on 4-5-6 aastat vanemliku hooleta elanud.Paljutki saab taastada,aga mitte kõike.
Aga muidu suhtun pooldavalt.
Kusjuures, meie mehega ootame alles oma esimest last, aga juba aastaid tagasi pereplaneerimisest rääkisime, et ühe lapse võiks perre ka adopteerida. Kas siis teiseks või kolmandaks lapseks. Kuna me aga abielus pole ja üleüldse olen ma alles 23a. siis seda asja näeb alles kaugemas tulevikus. Nii et kindlalt ei väida, et tuleb, aga selline mõte on meie mõlema peast vähemalt läbi käinud. Vaatame esmalt, kuidas selle esimesega hakkama saame.
Oi, Mallu. Mul on täpselt samad mõtted. Ma tunnen, et meie peresse mahub täpselt kolm last, või iaegi neli.. See kolmas laps ei pea olema imik lapaendamise hetkel, võib taitsa vabalt olla ja 3a+
Kui sellel lapsel on õdesid/vendi, võtame nemad ka kaasa, sest pere peab ikkagi koos olema.
Mul on südamest hea meel mõelda, et on peresid, kes ka nii mõtlevad.
Süda tahab lõhki minna kui mõtlen neile pisikestele kes kasvad ilma emme/issita. Kes ei saa öösel emme kaissu pugeda kui halba und näevad. Kelle kriimu peale ei puhu ega tee musi emme ega issi (mu lapsed siiralt arvavadki, et muai teeb kõik paremaks).
Mul on nii hea meel, et sa selle kõik kirja panid ja siiralt loodan, et tänu sinu poatitusele mõtleb selle peale rohkem peresid.
(Samas teeb see mind kurvaks, et minu sees ei kasva kunagi enam piaikest inimest, et ma ei tunne selle pisikese inimese liigutusi enda kõhus)
Seda et..kui lapsendad, siis teda vist väga blogis jne näidata pole hea. Kuskil võibolla tema alkohoolikust või narkomaanist bioloogilised vanemad, kes ära tunnevad ning teda tagasi tulevad nõudma. Eesmärgiga hoopis raha välja pressida näiteks. Mõtle seda südamevalu sulle ja lapsele siis..
Vähemalt ühes punktis mõtleme sarnaselt. Ka meie oleme mõelnud sellele teemale ja on kokkulepe, et majja tuleb kindlasti ka kasulaps (i).
Hetkel ootan kolmandat poega. Tundub, et patse me perre loomulikult ette pole nähtud.
Antud teema kohta uurides annan ühe mõtte/soovituse. Parem on lapsendada last, kelle ealised iseärasused päris võõrad pole. Ehk kui enda lapsed on algklassides, siis sobib eelkooliealine. 🙂 Siis tead umbes, mida oodata.
Need on lapsed, kelle sisemuses on peidus palju. Vähem või rohkem on nad kelleski oma lühikese elu jooksul kohutavalt pettunud.
Olen saanud vabatahtlikuna veidi töötada kooliealiste asenduskodu lastega. See oli silmiavardav kogemus.
Võimalus on olla tugipere ja muul moel nende laste päevi paremaks muuta. Ja kindlasti muul ajal ka, kui jõulude ajal, mil sellised aktsioonid tihti alguse saavad. 🙂
Minul on kolm last 11a , 2 a ja 10 päevane. Ise olen 30 a vana (ei ela Eestis).
Lapsendamise Soov on olnud juba peale esimese lapse sundi, ehk siis ma tean et ma võimalusel pakun ühele voi kahele lapsele hoolivat ja armastavat pere ning kodu.
Miks utlen kahele, Sest kaksikuid ei lahutaks ja õde venda samuti mitte.
Minu lapsendamise plaan on kuskilt kus koik ei ole just kõige parem ka mitte lastekodus. Lets say Kambia, voi Kongo jt Aafrika riigid naiteks.
Miks? Sest seal on null võimalused elades lastekodus saada haridust, Vb isegi korralikult suua, riideid jms vajaliku – kull aga Vb on seal hoolt üksjagu, kuid siiski nende võimalused seal on palju kasinad kui siin enamik EU riikides (mitte kõigis muidugi).
Ühesõnaga jah, meie valge nahaline pere, oleme tulevikus nii umbes 5 a parast valmis lapsendama tumeda nahavarvusega laps/lapsed, soovis anda neile jagada neile midagi mida neil ei ole, see on armastus hoolimine ja tulevik (haridus jms).
Jah, paljud on küsinud aga miks mitte Eestist? Voi nagu minu abikaasa Lätist ja miks mitte siis juba Rootsist voi Norrast? Kas sööb tumedanahaline?
Ei, Soov tumedanahaline pole oluline siinkohal, saaks seda ju ka Rootsist voi Norrast, aga Rootsis/Norras on neil 100% kindlustatud haridus, toit, koik vajalik ja enamustel on kasupered ja stuff vaga hooliv ja sellele panustatakse siin palju. Ma ei ütle et seda ehk Eestis ei tehta, ma ei tea – kuid siin on tase selles osas kõrge. Ma arvan, et see seletab nii mõndagi miks meie lapsendaks riigist kus olukord ja võimalused vaga kasised. Loomulikult on siin ka paberimajandus vaga suur ja omad riskid.
Ma ei pelga et koik ei pruugi olla nii roosiline, aga ma annan endast parima ja usun, et tulevikus saab see võimalikuks 🙂
MALLUKAS
Soovin edu sulle selles, suure südamega inimesed suudavad seda sammu astuda.
Ka minule laps on laps ja ma saan täiesti võrdselt armastada ja hoida last kes ei ole minu kohust tulnud. Ma loodan, et see ettevõtmine sul õnnestub kord ja usun, et uks laps saab õnneliku kodu.
By The way
Mõelge, kui Teiega peaks miskit juhtuma viisil et laps oleks lastekodus, kas Teie ei sooviks et sinu last armastatakse ja hoitakse nagu oma? Ta on ju Teile kallim? Kas tema siis ei vääri armastust ja kõike head? Jah, ka lapsel on omad tunded ja emotsioonid, kes teab kuidas ta sinna sattus, see koik vajab tood – too all pean silmas saavutada usaldus ja seda ei tasu pahaks panna, Sest ega meist keegi poleks psühholoogiliselt puutumatu kui :
Meid visatakse minema nagu kassipoegi
Meie vanemad on alkohoolikud, narkomaanid
Meie kodu on olnud täis vägivalda
Meie vanemad surid
Meie vanemad tapeti
Meie ema ei tahtnud meid enam
Meie ema otsustas …
Mõistate? Kui iga pere voi iga teine pere suudaks olla rohkem avatum, oleks ka vähem kurbi lapsi, kes istuvad aknal ja mõtlevad miks, miks ema sina mind ei tahtnud? Kas mina tegin midagi halba? Ma luban, et olen parem laps – nuud ja tulevikus!
Ma arvan, et koik need lapsed on vaga suure hingega, aga kahjuks katkise hingega – kuid nendel inimestel, nagu naiteks Mariann, on tõsiselt õnnistatud suure südamega ja sellega et nad on võimelised seda jagama!
Olen teemaga kursis ülikoolis uurimistööd tehes. Isiklikult ei tea kedagi, kes oleks lapsendandanud. Idee on armas ja südamlik aga su ettekujutus sellest on natuke läbi roosade prillide. Statistika järgi ootab kodu kõige enam selliseid lapsi, kes on puudega ( nii vaimse kui füüsilise), ning kelle vanemad on ise nende kasvatamisest loobunud, alles siis tulevad need lapsed kelle vanematelt on õigused ära võetud. Tavaliselt on tegu sotsiaal-majanduslikult väga kehvades tingimustes elavad vanemad, kes on lapsi raha ja toetuste nimel saanud. sellistes peredes on palju lapsi ning sageli antakse nad lapsendada tingimusel, et õed-vennad koos saaksid kasvada. Siis on alkoholismi ja uimastiprobleemudega vanemate lapsed. Sageli tähendab see ka seda, et ka lapsel võib olla sõltuvus, vaimne mahajäämus, madal IQ jne. Aga reaalselt orvuks jäänud lapsi, kes õnnetuses oma vanemad on kaotanud on murdosa protsendist. Eesti on väike konnatiiki, siin selliseid muresid ei esine. Antud juhtumite puhul 99% ulatuses leitakse suguvõsast lastele hooldajad. Seega lapsendamine ei ole ainult oma protsessilt keeruline, vaid ka aastate ja aastate pikkune töö lapsega, kellel võivad erinevad psühholoogilised ja käitumuslikud probleemid tekkida. Tore kui on inimesi, kes on valmis neid õnnetuid hingi aitama ja neile turvalist kodu pakkuma. Edu!
Olen alati imetlenud inimesi, kes lapsendada soovivad. Mulle tohutult meeldib môte, et lapsed kellel pole mitte midagi ega kedagi, saavad tunda kodusoojust ja siirast rôômu. Ise ma aga last lapsendada ei suudaks…esiteks ei meeldi mulle niiehknaa eriti vôôrad lapsed, teiseks kardaks ma seda, et nad on juba rikutud psüühikaga, hakkavad kiusama oma pere lapsi vôi mis kôige hullem, ma teen otsuse lapse lapsendada ja ei suuda teda iial omaks vôtta aga siis enam tagasiteed pole. Samuti on alati ka vôimalus, et laps ei suuda mind omaks vôtta. See tundub minu jaoks hirmuäratav ja kui muidu öeldakse, et ära iial ütle iial, siis tänasel päeval kui mul üks laps on, julgen ma öelda “ei iial”. Kokkuvôttes unistan samuti kolmest lapsest aga kui need pole mulle ette määratud, siis ise ma neid otsima ei hakka ?
Kahjuks võimalus, et Mallukale laps lapsendada antakse on nullilähedane. Alustades sellest, et ta keeldub lapsi vaktsineerimast ja Mari lugu ja see, et tulevane laps on igavesti Eesti rahva ees verbaalselt paljaks kooritud kui “see lapsendatud blogija Malluka laps” ning kahjuks ka olematud piirangud ja kord olemasolevatel lastel jne. Seda rida võiks jätkata miks riik kahjuks eitavalt vastab sellele.
Ühesõnaga kes iganes vahe rohkem avaliku elu tegelane on, see lapsendada ei saa? Puhta jama, kindlasti see nii ei ole.
Vaktsineerimine on igaühe oma valik ja kindlasti ei näita see seda kui palju voi vähem sa lapsevanem oleksid.
Mari teema, mis sellega on? Minu meelest, see et inimene blogib ja räägib oma kogemustest jms ei ole midagi halba, miks sellest nii suur teema tehakse ma ei saa aru?!
Lisaks pean mainima, et kui lapsendatud laps vajab nime vahetust (enamasti seda tehakse) voi privaatsust nagu naiteks ei pildistamisele ja avalikule huvide, siis ma usun, et Mariann saab sellest aru ja hoiab seda nn vajalikul piiril ala nagu koik avaliku elu tegelased.
Arge üle dramatiseerige!
Sa oled ikka päris soe! Mitte lasta lapsi vaktsineerida on teadlikus miks seda mitte teha! Kindlasti pole mari areng seotud Mallukast, näha on, et ta teeb kõike aga selline on lapse eripära 🙂 Pigem ütleks EI sinusugusele! Kardo ja Mariann te ajate õiget asja!
Issand, mis Mari lugu? Puhka jalga, kloun. Mine Perekooli.
Lastekodudes ootavad lapsed on kas juba emaüsas läbi ema emotsioonide või siis peale sünnitust oleva elatud ajaga palju läbi elanud ning nad on kindlasti õrnema hingeeluga, mis võib neid saata terve elu. Me ju teame, et raseduse ajal olevate emotsioonidega peab olema ettevaatlik, sest laps saab mõjutatud ehk siis ilmselt lapse ära andmise mõtted on toimunud juba emal last ootama hakates ju .. seega tõepoolest peab läbi mõtlema kogu perekonnaga millega end siduda ja milleks endit ettevalmistada vaimselt. Empaatia võime peab olema väga suur. Aga tänuväärt mõte!
Ei usu hästi, et need lapsed oleks just palju halba “lastekodu elu” näinud. Ega me nõukaajal enam ela. Mul on tutvusi, kellel oli lapsepõlve kodu selline paik mida ei taha meenutada aga lastekodus neist hooliti ja seal olla neile “meeldis”. Eks inimesi ole ka erinevaid, siin keegi väitis, et lapsele on oma päris ema/isa alati armsamad. Ei ole ikka küll nii alati, mulle tuttav neiu rääkis alati, et oma päris emast on tal täiega poogen aga asendusemast kallimat inimest ei leia 🙂
Ise arvan lapsendamisest niipalju, et kui ise lapsi ei saaks (pole neid üritanudki saada veel) , siis võtaks kindlasti hea meelega ühe nunnu endale päriseks 🙂
Tean. Aasta aega võttis protsess aega. Laps sai nv sel ajal juba nende juures käia. Neil võttis ilmselt nii kaua aega, sest lapse emal olid vanemlikud õigused alles. Hiljem kohus võttis need ära.
Tüdruk on väga armas neil, 4aastane.
Mina tean ka peret kes lapsendas. Nad said päris beebi, alles sündinud. Pärast said nad veel ise ka 2 nö päris last. Ootasid lapsendamist 1,5 aastat, bürokraatia oli tohutu.
Ma kahtlustan,et sinu puhul võib saada küll saatuslikuks sinu senine elu (pereelu üksikasjalik jagamine). Aga eks kõik oleneb sajast muust asjast ka.
Väga põhjalik taustauuring tehakse, vesteldakse ka lähisugulastega jne.
No seda ei tea muidugi, aga ma isiklikult ei tea, miks ei tohiks üks inimene blogida :D? Aga nagu öeldud- ega ma hommepäev lapsendama hakka ja kes teab, kas ma siis üldse enam blogin.
Ma selle blogimise pärast nii väga ei muretseks ka: esiteks on see järjest tavalisem asi ja enam ei vaadata sellel viltu ja teiseks on taustauurimise protsess sinu pere puhul kohe lihtsam. Ei ole nii, et lapsendamise protsessi alguses hakate jube hästi ja korrektselt käituma, teie elu on juba mingil määral ammu nähtaval ja tagatud, et teil on normaalne ja hooliv pere 😀
(Mul on lähiringkonnas üks pere lapsendatud lapsega ja ta on väga tore ja tark poiss (nüüdseks teismeline) ja kuna ta lapsendati kohe peale sündi, ei ole ka traumasid “eelmisest elust”)
Sina võid endast blogida nii palju kui soovid ,näidata end iga nurga alt .Aga lastest blogides ja neid tervele maailmale igapäevaselt näidata ,avaldades nende isiklikud andmed ( elukoht,sünnikuupäev,lasteaed jne) see ei ole õige.Suurem osa pedofiile leiavad oma ohvrid netist jne .Ma arvan et paljud perekonnaametid leiavad et laste privaatsust ei tohi kuritarvitada ja nende silmis sa seda teed. Aga no seda laste avalikult exponeerimise teemat ma ei viitsi enam lahata ,seleta või puust ja punasest ,ikka ei saa aru. Õnneks mujal maailmas on inimesed hakanud aru saama ja paljud blogivad lastest nende nägu näitamata ja isikuandmeid avaldamata . Lisaks vaadatakse teie praegu peres kasvavate laste arengut ja eluviisi.Kuidas sa seletad neile seda miks on Mari pikad päevad lasteaias sel ajal kui sinul on lapsepuhkus? Siit tekiks kohene arvamus et “üks laps eest ära” . jah sa bligid kodus ja kutsud endale inimesi külla keda pildistada .Aga see vaevalt er täiskohaga töö alla loetakse . Siis veel üsna oluline on materiaalne kindlustus.Kuidas soetasite te endile maja näiteks ? Ka seda kui mitu aastat on teil olnud kindel sissetulek jne . neid tegureid on palju. Kuna lapsendamine on väga moodi läinud viimasel ajal siis leidub palju infi netis selle kohta.Mina soovitan sul oodata sellega rohkem kui kaks aastat.Sul on siiani olnud kaks väikest last ,sa ei tea ju tegelikult muud midagi kui väikelapseiga.Ja kahte last korraga on sul ju ka tegelikult minimaalselt kuna Mari ja emme aega on nädala sees maks paar tundi päevas ja nv on ju terve pere kodus ehk siis kardo on suur abikäsi. Lisaks vaadates sinu äriplaane ja seda kui palju sa tagad ennast viimasel ajal arendada ja enda aega siis täna ,see aasta või järgmine aasta sa kohe kindlasti viska see mõte peast.
Kust sa selle täna, see aasta või järgmine aasta üldse võtad? Ma ütlesin UMBES 30 aastaselt, ma olen hetkel 26 😀 Inimeste lugemisoskus on ikka nadiks jäänud ma vaatan.
Olen ka mõelnud lapsendamisele, üks laps juba on aga tervise tõttu rohkem ei saa.
Telekas nägin ühte pere kus oli tütar ja vanemad lapsendasid kaksikud, need kaksikud hakkasid nö pärislast kiusama ja piinama, isa saatsid perse ja ütlesid et te pole meie vanemad, miks tra te meid lapsendasite jne. Päris hull oli seda vaadata, ilmselt sellist asja kardaks kõige rohkem.
Oeh, päris kurb lugu.
Ma elama itaalias ja meil siin alevis mitu peret lapsendanud. Aga ikka välismaalt. Ühed lausa Leedust. Mitu aastat käisin ja kohtusid lapsega ja lõpuks laps ei julgend tulla. Siis said samast lastekodust venna ja õe: 10 ja 11 aastased.
Vabandan kirjavigade pärast. Tel vahest ise valib sõnu
Olen ise lapsendatud. Olin küll mega tilluke aga kannatasin narrimise ja mõnitamise all ikka väga kaua aastaid. Nutsin pool oma lapsepõlve. Ei ole ilmselt meeldiv kogemus lapsepõlvest.
Mu kallis täditütar on lapsendatud ja temal on ainult positiivsed lapsepõlvemälestused. Nüüd leidis oma bioloogilise isa ka üles ja suhtlevad. Biloogiline ema on surnud.
Mind narriti, sest mul ei olnud isa (surnud) ja samuti ei olnud meeldiv. Kellele see ikka meedlb, kui narritakse, olgu siis mistahes põhjusel.
see et narriti on asi mida iga laps mingil määral kogeb. küll põjuse leiab. Seda siduda lapsendatusega on väär ja näitab vaid sinu haiget saanud hingel valupunkt. Pealegi on iga teine laps kasvamas isata ja pole seejuures lastekodus või sealt võetud.
Mina seda mõtlesingi. Kord on põhjuseks lastekodu, kord surnud isa, kord kollane seelik. Põhjuse leiab alati.
Mina ei ole adopteeritud aga ikkagi narriti. See kas narritakse ei sõltu nüüd küll sellest.
Lapsendada saab lapsi, kelle vanematelt on ära võetud hooldusõigused ja vanemlikud õigused mõlemad, aga enamasti jäävad vanemlikud õigused vanematele alles. Lapsendamisel peab arvestama kas on üksik laps või tal on veel õdesi-vendi, sest last õdedest-vendadest eraldada vist ei saa, siis peab kõik lapsendama.
Ühe pere lapsi saab eraldi ehk ükshaaval ka lapsendada vähemalt 1.5a tagasi sai
Pole küll veel ise esimest lastki saanud aga tulevikus olen avatud ka lapsendamisele, mõtlen sellest samamoodi nagu sinagi.
Olles alles üsna noor on ka plaanis muidugi ise mõni kodanik ilmale tuua. Kuid endamisi olen mõelnud minagi et kas teine või kolmas võiks olla lastekodulaps. Kurb on teada, et mõni pisike suure südamega lapsuke peab kasvama ilma vanemateta, sest keegi kas ei saa või veel hullem ei taha oma pisikese ime eest vastutada – kurvemal juhul, kui lapse vanemad on hukkunud – ja lapseke ise selle ilma peal puha üksi. Lastekodus küll hoitakse neid ja hoolitsetakse, aga siiras emalik/isalik osa jääb siiski vajaka. Kui elu peaks seadma takistusi enda lapse saamiseks siis kindlasti võtaks suuna lastekodude poole.
Enda tutvusringkonnas ei ole lapsendatud lapsi- kõigil omad, aga olen kuulnud, et lapsendamisega pidi üsna suur kontroll olema – kas kodu on ikka elamiseks kõlblik, mis on sissetuleks jne jne.. osati on see õige aga teisest otsast – sünnitada võib iga üks nii vaena kui rikas, narkomaan kui ka padukarsklane – aga lapsendada ei saa suur osa normaalsest eesti perest – kuna sissetuleks kas määratud piirist väiksem või puudub lapsele oma tuba, just selles suuruses.. samas kui pere soovib pakkuda kodu lapsele kel pole kodu, vanemaid – MIDAGI. Seega on see lapsendusprotsess üsna pikk ja mõnele ka väga kurvastav, kui töötab lihttööl või korteris on liiga vähe ruutmeetreid – kuid südames soov pakkuda lapsele oma kodusoojust ja siirast armastust – vanemaid.
Ise plaanin sel kuul minna ühte pisikesse perekodusse kus selliseid hooleta jäänud lapsi kasvatab tavaline pere – selles kodus pole küll väga palju lapsi aga nii kümmekond siiski ja meie kaaslasega soovime seda peret toetada – neid lapsi, kes seal elavad. Palju mul küll pakkuda pole aga igale lapsele kingikotike tema suuruses riiete ja ehete, pesude, sokkidega.. üht teist ikka – loodan siiralt, et lastele need ka muidugi meeldivad. Väiksemad lapsed saavad aga mänguasju ja kommikesi.
Paljud lastekodud ei soovigi eraisikute abi, kuna on suurtoetajaid aga väikepered ootavad ikka abikäsi. 10 lapsega ikka raskem kui 1 ja kui vähegi võimalust püüame meie neid toetada.
Kurvastav on mõelda, et maailmas on nii palju lapsi kellel pole MIDAGI ega KEDAGI – aga nendele mõeldakse nii vähe. 🙁
Seega Mallukas mul on nii hea meel, et keegi, kelle jutt ka ühiskonnani jõuab on minuga sama meelt ja tuletab inimestele meelde millised mured on kardinate taga. Ja ehk nii mõtleb rohkem inimesi nendele pisikestele inglitele ja ehk nii leiab rohkem lapsi endale armastava kodu (olenemata sellest, kui suur see on, või kui rikkad on vanemad – peaasi et siirad ja hoolivad) – iga laps vajab turvatunnet enda ümber.
Edu sulle sellel teekonnal!
Olen väga lähedalt kokku puutunud, ja kergitan oma imaginary hat’i su ees. Väga kift mõte! Lapsi muide saab valida küll, paned paika soo ja vanusevahemiku milles last soovid. Kui leitakse sobilik kandidaat, siis antakse teada ja kutsutakse tutvuma. Kogu protsess on muidugi megapikk (sobiva lapse leidmine võibki aaaaaastaid aega võtta), aga päeva lõpus seda täiega väärt!
Kindlasti soovitan end erinevates maakondades järjekorda panna, sest siis on suurem tõenäosus laps saada.
Nii muidugi pole, et lähed lastekodusse, lapsed on reas ja siis valid 🙂 noh, nagu filmides näidatakse.
Minu kogemus on see, et kõhklus kas ja mismoodi ma teda armastama hakkan kaob täpselt siis, kui ta su kätevahele antakse ja tekibki “minu laps/õde/vend” tunne.
Mind ajab iga kord see “südamest sündinu” nutma, nii ilus mõte
Enam ei ole tarvis ennast erinevates maakondades järjekorda panna, sest nüüd lõpuks on loodud üleriigiline lapsendajate register ning enam ei saa tekkida olukorda, kus näiteks Harjumaal lapsendada sooviv pere ja Valgamaal lastekodus olev laps, kes oleks sobiv perele lapsendamiseks, ei saa kokku vaid seetõttu, et ühe maakonna ametnikud ei tea teise maakonna ametnike tööst midagi. Vähemalt natuke on lapsendamisprotsess lihtsamaks läinud.
Muidugi on suureks takistuseks endiselt see, et asenduskodus viibivad lapsed ei ole juriidiliselt vabad. Väga suurel protsendil nende laste vanematest on hooldusõigus kas peatatud või piiratud, mitte aga lõpetatud. Osaliselt on see omavalitsuste tegematajätmine, sest hooldusõiguse lõpetamine tähendaks uut kohtuprotsessi ja kuna lapsed on asenduskodus kaitstud ja hoitud, ei nähta vajadust seda ette võtta. Samas aga võtab see lastelt võimaluse lapsendatud saada .
Minul on samuti 2 last. 7 ja 3 aastane ja mõtlen sellele pidevalt, et kui saan 30 aastaseks sis lapsendan kolmanda lapse meie perre. Mees on natuke kõhklev selles osas, kuid usun et see on pigem hirm lähedaseks saamise ees.
Mina kirjutasin oma ülikooli lõputöö erinevatest asendushoolduse võimalustest Eestis ja sealhulgas ka lapsendamisest. Uurisin teooriat ja seadusi, vestlesin asjaga kokku puutunud inimestega. Ütleme nii, et ega see kerge protsess pole, seda nii juriidiliselt kui emotsionaalselt ja paraku on olukord selline, et väga suur hulk lapsi, keda on võimalik lapsendada on siiski ka mingit laadi puudega, selleks pead valmis olema. Rõõmsad, rõõsad, terved lapsed paraku järjekorras ei oota. Nemad elavad päriskodudes oma pärisvanematega. Aga kui oled selle mõtte endale pähe võtnud, siis go for it! Minu jaoks on sellised inimesed, kes on valmis võõrale lapsele kodu pakkuma, lihtsalt mega suure südamega. Edu!
Misasja? Ega ikka ei ole küll puudega, mis naljajutt see selline on, ootavad ikka küll. Niipalju kui mina olen kokku puutunud ei ole üksi lapsendanud perekond saanud puudega last, sest “terve on emmede ja isside juures”.
Kui naiivne võib olla, see, et sinul ei ole kogemust, ei tähenda, et neid lapsi ei eksisteeriks ja et ka nemad ei oota uude perre saamist. Ei ole ükski sinu tuttavatest saanud puudega last, kuna ilmselt on nad ka oma avalduses välja toonud, et soovivad tervet last. Lastekodudes on palju puudega lapsi, kes lapsendamist ootavad.
Tundub, et sa pole ikkagi lastekodudes päriselt käinud. Mina, kes olen aastaid lastekodus töötanud ja näinud ka üle eesti teisi lastekodusid, ja 70% lastest on diagnoosiga, tavaliselt mõne puudega.
Samuti ei saa lapsendada üht last, kui tal nt samas lastekodus veel 2-3 õde-venda. Siis peab kõik lapsendama.
Mallukas, su kirjutis ja arvamus on tõesti veidi naiivne. Enamik lapsi, kes on lastekodudes on puudega, erinevate käitumishäiretega, kiindumushäirega. Enamikel juhtudel on neil ka palju õdesid vendi ja üht last oma perest eraldada ei saa. Aga kes teab, võib-olla selleks ajaks on seadused muudetud.
Ma soovisin lapsena et mu vanemad mulle õe või venna lapsendaks, aga majanduslikult see polnud võimalik. Ega ma lapsena ei saanud ju aru sellest majanduslikust aspektist. Aga lapsendamise ideele olen ma kindlasks jäänud, et üks lapsendatud laps mu perre kunagi tuleb. Aga esmalt prooviks vähemalt ühe enda oma saada ja seejärel lapsendada teine, kolmas või neljas. Eks tulevik näitab, kas ja kui palju majanduslikult võimalik on lapsi üles kasvatada 🙂
Mul töökaaslane läbis just selle kadalipu. See ei ole kerge tee ja nõudmised on karmid. Tegemist väga korralike, haritud ja maj kindlustatud paariga, kes looduse tahtel lapsi ei saa. Aga ka sel teekonnal oli neil mitu takistust ja kadalippu ning nüüd lõpuks pea 3 a hiljem on nad 3 aastase tütre vanemad. Üldse mitte pahaga, aga kardan, et sinu puhul saab saatuslikuks sinu maine, paraku.
Mis sellel mainel viga on? See on nii üllatav lause, et paneb kohe küsima 🙂 Üldse mitte pahaga, muidugi.
Ah et maine või? Noo, ma usun, et keskmise ametniku jaoks piisab googeldamisest, et mainest aimu saada. Mallukas jäägu ikka oma liistude juurde. Kasvatagu enne Marist inimene ja siis vaadaku edasi, hea soovitus 🙂
Las see ametnik googeldab siis, ma usun et ma olen elus palju rohkem head teind, kui sina 😀 Maine ja selle puudumise üle otsutabki õnneks keegi teine, mitte sa, eks siis näis
Jaa Mallukas, sa võid uskuda, sul on see õigus 🙂 Arvad, et teed natuke head = hea maine? Arva natuke veel! Mul ei ole sinu vastu midagi ja su blogi loen ka, meelelahutuseks, aga mõnikord võiksid natukene enesekriitilisem olla.
Ja mida ma siis nii halba teinud olen, mis minu kodust teeks halvema koha kui lastekodu :D?
Ei ole öelnud, et halba. Lihtsalt maine, Mallukas-kujund, kaubamärk, blogija jms, see et sa nii üdini ausalt kõigest räägid võib nii mõnegi ametniku kulmu kerkima panna ja sellest piisab. Minu väga lähedane inimene taotles lapsendamisõigust ja jäi sellest ilma mitmel absurdsel põhjusel: mees oli kunagi nooruses võtnud kiirlaenu (1 elus, kümmekond aastat tagasi, ilma probleemidega tagasi maksnud), naisel oli vaid keskharidus (ei huvitanud kedagi, et tal oli töökoht ja stabiilne keskmine töötasu), neil oli vabapidamisel kass, kes käis päeval õues ja öösel toas (naaber kaebas, et muidu toredad, aga näe kass kuseb mu liiliatele). Tee omad järeldused.
Mis puudutab heategusid, siis tõenäoliselt paari või ka paarikümne heateo eest sotsiaalsüsteem meie vabariigis lapsi ei jaga. Otsustage ise, kas see on hea võib halb, aga julgen arvata, et nii on. Seega sel teemal ei ole mõtet argumenteerida ega neid heategusid kokku lugema hakata, kes annetanud raha või paar hilpu või teinud paar vabatahtliku otsa.
Küll aga on olemas selline tegelane nagu Minevikumallu. Pole mina teda välja mõelnud, ta on siin mitu korda mainitud ja kunagi ta lausa kirjutas seda blogi 🙂 Ja kui tavaline inimene on teinud elus kannapöörded ja suudab end sotsiaaltöötajatele tõestada, siis antud juhtum ongi see, kus kõikvõimas Internet lapsendamisele karuteene teeb.
Kolmandaks on täitsa huvitav küsimus – eetilisus. Ilmselt võib selle üle lõputult vaielda. Kas eetiliselt ja moraalselt oleks õige anda lapsendada enda eest mitte seista oskav laps peresse, kus tema elu Internetti üles riputatakse ja teda ekspluateeritakse. Oma ema teeb oma lapsega, mis ta heaks arvab (ma ei räägi väärkohtlemisest), aga kas sotsiaaltöötajad annavad lapsendada lapse, kellest valmib nö uus toode Eesti ühes loetumas blogis?! Oletame, et laps antaks lapsendada tingimusel, et temast ei saa seda toodet. Aga siis tekiks jälle küsimus, et mismõttes – lapsendatud lapse vanemal on ju kõik õigused ise otsustada, mida ta selle lapsega teeb või mida mitte (jälle, ma ei räägi väärkohtlemisest)?! See on eetiline küsimus ja ma arvan, et suht ainulaadne juhtum Eestis, kuna meil ei ole siin kümnete tuhandete inimeste silme ees keegi lapsendama hakanud, ja see oleks omamoodi tähenduslik. Tähenduslik ühiskonnas, kus lastest blogimine ei ole ju keelatud, aga samas sotsiaalministeeriumi kodulehel on soovitused ja hoiatused selle kohta üleval ja teavitustööd tehakse, et inimesed mõistaksid neid ohte. Igatahes huvitav teema.
Neljandaks mõtleksin mina väga läbi, mida on mul sellele lapsele pakkuda peale raha ja sooja kodu. Nelja seina ja mänguasju saab iga teine pakkuda. Kas ma oskaks lastekodu last ka KASVATADA? Ja kasvatamine ja hoolitsemine on kaks väga erinevat asja. Kolme erinevas vanuses lapse koolitükkides aitamine IGA PÄEV võtab juba päris suure osa Sinu enda siseseisuvusest ja nö oma ajast.
Olen ma väitnud, et ma kavatsen heategude eest last nõudma minna või? Ja mis sellel minevikumalllul häda? Teistel inimestel pole minevikku või?
Tänud imelise soovituse eest, ega ma ju ise selle peale ei tulnudki, et lapsi KASVATADA vaja on, suured tänud!
Mitu korda olen varasemalt kuulnud sellist mõtet, et Mallukas on muidu ok aga imelik lihtsalt, et oma elu nii detailideni jagab?! No ma ei tea, midagi imelikku ma ei selles ei leia. Sinu blogi on huvitav, kaasahaarav, kohati mõtlemapanev, teine kord motiveeriv ja vahel naljakas. Igatahes midagi niisugust, mida tahan iga päev lugeda.
Inimesena tundud väga mõnus, avatud, rõõmsameelne, viimase peal huumorisoonega ja kui teemasse minna siis südamlik ja armastav.
Seepärast on täitsa piinlik osasid kommentaare lugeda. Mis tobedad soovitused ka etteheited? Mina ka ei kujuta ette, kes see minevikumallu oli siis? Tapsid kassipoegi ja kuulutasid avalikult ja uhkustundega vä.
Ja see ”inimene”, kes julgeb su erivajaduslikku last mitte inimeseks pidada…..ma soovin sellisele vaid, et elu teda õpetaks raskete väljakutsete ja kogemustega!
Kasvatamise ja kasvatamatuse puhul viidatakse ilmselt sellele, kuidas sa oled Mari kasvatamist kirjeldanud. Eriti hästi on paljudel meeles, et lapsele ei ole midagi keelatud, ta saab teha seda, mida ise tahab ning ka asjade mõttes saab kõike seda, mida ta tahab või vanemad talle tahavad.
Siin suunatakse ratsionaalselt mõtlema, et kui ka mõni ekspert on arvanud, et Mari probleemid on tulnud sellest, et teda pole kasvatanud kindlate reeglite abil, siis kas tõsiste probleemidega lapse puhul te saaksite hakkama. Loomulikult on see teie otsustada ja te ise teate kõige paremini enda võimeid, ent kui jagada oma elu avalikult, tulevad ka nii avameelsed soovitused.
Ka minul oli kolleeg, kes ootas lausa 6 aastat oma mehega, et saaks lapsendatud! Raske raske teekond oli, kuigi samuti kõrgharitud ja majanduslikult kindlustatud ning igati eeskujulikud. Nad olid juba lootust kaotamas lõpus!
Sa saad ise last valida! Kindlasti aitavad sotsiaaltöötajad otsingutega kaasa ja pakkuvad omapoolseid variante, aga keegi midagi peale suruma ei hakka.
Midagi ei saa ise valida. Lapsele otsitakse sobivat peret, mitte perele sobivat last.
Selle teemaga on palju vaja läbi mõelda, tee hoolikat eeltööd enne kui lapsendamise kasuks otsustad. Lastekodu lapsed on palju näinud, ka väga noored, seega vajavad tõenäoliselt pikaajalist abi ja kannatlikke uusi vanemaid. Sageli on ka vanemad pildis, kui laps on asenduskodus ei ole vanematel keelatud neil nendega kohtuda – ja nii kurb kui see ka ei oleks, laps armastab enda emmet-issit alati kõigist kõige enam, isegi kui vanemad on meie arusaamade järgi täielikud nõmedikud. Aga kui plaan on kindel, siis vastavate spetsialistidega ühendust võtta ja kui veab, siis kuskil on laps, keda teile pakutakse. Järgnevalt algavad kohtumised, ühised ettevõtmised lapsega, et teil kontakt tekiks. Kui laps on suurem, siis alati küsitakse ka tema arvamust ning kui laps ei tunne soovi, siis jääb asi pooleli. Teisalt kipuvad lastekodu lapsed kiinduma kiirelt kõigisse, seega ka selles suhtes tuleb ettevaatlik olla. Edu!
Nii südamlik postitus! Jõudu sel teekonnal!
Ise ei ole lapsendanud, aga tutvusringkonnas on seda tehtud 🙂 Protsess on pikk- perekonda õpitakse kaua tundma sots.töötajate poolt, peab käima pikkadel koolitustel (isegi aastaid!) jne. Tean ka seda, et kui teil on 2 tütart, siis eeldatavasti antaksegi just poiss, et vähendada laste rivaalitsemise-võimalust. Saate valida ka seda, kas soovite tervet last, või võib olla mõne haigusega- nt c-hepatiit vms (sellisel juhul ka kiirem võimalus laps saada).
Tead, mind painavad täpselt samad mõtted ja ootan huviga nende lugusid, kes on selle protsessi läbi teinud. 🙂
Mul on hetkel üks poeg. Kindlasti tahan ka teist last ja olen mõelnud, et ka kolmandat, aga seda otsustab siis kui vaatame, mis moodi elu läheb. Olen mõelnud samuti, et kolmanda võiks isetegemise asemel lapsendada. Seda seetõttu, et mu mees on mitu korda öelnud, et kuule lapsendame ühe lapse ja kindlasti ka sellepärast, et ma ei viitsi rase olla. Võimalik, et kui meil teise lapsena peaks ka poiss sündima, siis otsus, et lapsendada, saab olema tõenäolisem. Nimelt ma väga tahaksin endale tütar. Tahaksin taas häbi tundmata nukkudega mängida ja tulevikus tütrega sõbrannade kombel chillida
Minul on tuttav, kellel on üks enda laps (teismeea lõpus) ja kaks lapsendatud last. Mõlemad lapsendas teismeeas ja teismelistel on üldiselt ka kõige vähem lootust lapsendatud saada, aga tema just selle eesmärgiga tahtiski neid lapsendada, et ka neil oleks päris oma kodu. Talle küll üritati pähe määrida nooremaid, sest nendega on “rohkem lootust”, aga ta ei jätnud jonni. Asjatamist ja paberimajandust ja kõike muud sellist on muidugi palju, aga tulemus on seda väärt.
Esimene on nüüdseks täiskasvanud inimene, käib tööl. Siis kui ta veel lapsendatud ei olnud ja koolis käis, olid tal hinded halvad, aga see tuttav, kes ta lapsendas, aitas ta järje peale. Poiss lõpetas gümnaasiumi lausa hõbemedaliga.
Teise lapsendas alles hiljuti, ka poisi ja kui ma ei eksi, siis 14aastaselt. Poisi päris emalt võeti hooldusõigus ära, sest tal oli alkoholi ja narkootikumidega probleeme. Nüüdseks on poiss uue pere juures elanud umbes aasta ja tulemusi on näha. Täiesti tubli inimene, kui inimesel on koht, kus tubli olla.
Minu meelest on lapsendajad väga suurte südametega inimesed.
Ei tea neid kes oleks lapsendanud, aga ise ei lapsendaks. Ma päriselt kahtlen , et suudaks võõrast last samapalju armastada, kui enda omi. Aga ega ma nkn kolmandat last ka ei taha. Mees ütles, et tema kohe kindlasti ei taha kasvatada võõrast last.
Ega see asi kõigile polegi. Aga sulle edu selles ettevõtmises :). Kui sa oled kindel selles ja tahad, siis see on kindlasti üks üllas tegu.
Seda ei kujutagi ennem ette, kui ise selles olukorras pole olnud.
Ja mismõttes võõrast last? Et “veri” on vale või? Ta oleks ju teie laps, mitte nurgataguse Malle.
Ei ole ilus kritiseerida inimese arvamust, kui ta leiab, et see pole ilmselt talle. Tunnet ei saa sundida. Parem tunnistada ja olla aus, kui võtta laps kui sa pole selles 200% kindel ja tagajärgedega tegeleda.
Lapsendamine on siiski tegevus, mis tuleks vääääga põhjalikult läbi mõelda. Nii nagu tuleks seda teha oma last saades ja looma võttes.
Mina näiteks olen ka isiklikult kahtlev, kas ma teeks seda. Päris “ei” ei ütle.
Mida ma aga tean on see, et ma iial ei suudaks annetada oma munarakke. Vo ainult oma lapsele, kui tal peaks tulevikus probleeme olema lapse saamisel. Või olla surrogaatema. Ainult oma lapsele võin olla, aga mitte kellelegi teisele. Isekas? Võta, kuidas tahad. Aga nt ma ei suuda elada teadmisega, et kuskil on osa minust, keda ma ei saa kaitsta, ma ei tea, kuidas tal läheb, kas tema eest hoolitsetakse hästi jne jne.
See kõik ongi iga inimese oma südame asi, kas talle see sobib või mitte ja kui nad ei soovi lapsendada, siis pole nad sellepärast halvad inimesed. Aga ei ole ka need inimesed meie silmis halvad, kes soovivad lapsendada.
tapselt nous kommentaariga