sa oled ju see Mallukas

Selle postituse valguses, kus ma kirjutasin headest ja halbadest kogemustest (siin) sain ma targemaks kahes asjas:

Esiteks selles, et headest kogemustest pole mul sobilik kirjutada, sest need olen ma saanud ainult selle pärast, et ma olen ju blogija Mallukas. Tavainimesed (issand, mis väljend, nagu mina ise oleks kuskilt aadlite perekonnast :D) sellist kohtlemist ju nagunii mitte kunagi ei saa. Seega ei ole minu hea kogemus sittagi väärt.

“Mina ei oleks nende VÄGA HEADE teeninduste üle ülemäära õnnelik. St on tore jah, kui teenindus on hea, aga väga-väga suure tõenäosusega nad teadsid sind su blogi kaudu ja oskasid ette näha, et võivad blogis kajastust saada,” kirjutab üks kommentaator. Eee…kui mina nende üle õnnelik ei ole, kes siis olema peaks? Ja pange tähele, kui ma EI oleks õnnelik ja võtaks seda hoopis nii, et ah kle oli siin Apolloga väike jama, aga otseloomulikult saatsid nad mulle hiljem kingikoti, sest halloooo, ma olen ju MALLUKAS ja neil on lausa see püha kohustus mulle kinki saata! Mis ma siis oleks? Siis oleksin ma vist ära tõusnud jobu, kes ei hinda mitte midagi.

Pange nüüd tähele! Kui hindan ja tunnustan firmat pingutuse eest – mõttetu, õnnelik olla ei tohi, sest see on ilmselgelt erikohtlemine! Kui ei hinda ja ei tunnusta – ära tõusnud tont!

Teiseks ma sain targemaks selle suhtes, et jah, ilmselt ma poleks pidanud seda puslet ära viskama ja oleksin pidanud läbima mingisuguse lugemiskoolituse, sest nad kirjutasid selge sõnaga, et nad VAHETAVAD selle välja. See tähendab siis seda, et mina viin neile toote ja nemad annavad mulle uue vastu. Olgem ausad, kui ma oleks seda aru saanud, siis ma oleks kohe käed tõstnud ja öelnud, et ok, suva! Las see pusle lihtsalt olla ja loodame, et ma kunagi satun kuskil poes näegema põrandapuslet ja saan selle siis osta. Ma nimelt olen nii laisk, et ma elusees ei viitsi mingi sellise väikse asja pärast midagi kaasa tassida ja kuskil vahetada ja… Noh….Eks ma ise olin loll! Mul pole mingit probleemi seda tunnistada.

Kohe päris ausalt ei eeldanud, et ma pean saama uue pusle, sest “ma olen ju mallukas”, vaid mulle tundus loogiline, et nad ka nagunii viskaksid selle pusle ära ja no siis ei ole ju vahet, et kas mina seda teen, või mitte. Nüüd ma jah mõistan, et loogiline on, et neil on ka ju vaja see kuskil maha kanda ja näiteks puslefirmale seda praaki näidata vms. Aga ma ei mõelnud selle peale. Mitte selle pärast, et ma olen Mallukas, vaid selle pärast, et ma olen Mariann Treimann ja ma ei ole iga oma mõttega kõige kirkam kriit. Kammoon, ma arvasin 20 aastat, et hobuste kabjad on nende jalanõud, mis inimene neile jalga paneb! 😀

Mul eile sõbranna ütles, et klienditeenindaja kohus on alati eeldada, et klient on loll ja kätuda vastavalt. Ehk siis kui ma puslefirmale esimene kord kirjutasin, et ma pusle ära viskasin, siis oleks nad võinud eeldada, et antud juhul on klient nii lollakas, et võib seda ju uuesti teha ja seetõttu oleksid nad võinud ju öelda, et kle ole inimene ja ära sedapuhku puslet ära viska, kui sellel midagi valesti olema peaks. Või oleksid võinud ka öelda, et sorri, ise olid loll ja viskasid selle ära, nüüd meil pole enam midagi teha. Ma oleks arvatavasti õlgu kehitanud ja mõelnud, et ok.

“Shoulda, woulda, coulda,” tsiteerides Seks ja linna.

Ühesõnaga. Enne kui ma veel aru sain, et ma ise loll olen, oli see ju mu nadi klienditeeninduse kogemus. Maksin raha, aga tervena oma toodet ei saanud. Ma ei läinud kordagi neile kuskil pröökama, et krt andke mu pusle siia, MA OLEN MALLUKAS, DO SOMETHING! Mu e-mail ei ole “mallukas@gmail.com” ja ma ei pane oma kirjade lõppu “Ps! Ma see kuulus Mallukas!”. Ma suhtlen ikka Mariann Treimanni nime alt ja ma ise isiklikult arvan küll, et kui ka nimi Mallukas võiks kellelegi tuttav olla, siis Mariann Treimann vast mitte.

Kõnealuse postituse alla tuli üks kommentaar, mille ma ära kustutasin. Ma ei viitsinud sellele tol hetkel vastata, ega osanud ka. See oli pikk jutt sellest, kuidas paljudel lastel on kodus puslesid, millest tükid puudu ja nendega saab ikka mängida ja miks minu laps nii hellik on, et ei kõlba nüüd pusle, millest osad jupid kadunud on. Lisaks oli seal kirjas, et ma olen kuulsusega nii ära tõusnud ja omast arust hull diiva, kes tahab kõike kohe ja nüüd ja jalamaid. Et ma olen VÄGA muutunud. Ja et kui ma ise ei usu, siis küsigu ma mõne oma pikaajalise sõbranna käest, et kas ma olen diivaks muutunud.

“Sa olid juba enne diiva!” naeris Kätlin selle küsimuse peale. Nojah, ma küll ennast DIIVAKS ei nimetaks, aga olgem ausad – olen ma Mallukas või ärgu ma olgu see Mallukas, ma olen ikka samasugune inimene. Ma olin ausalt ka enne selline eeem… kiiresti ärrituv tont, kes enne teeb ja siis mõtleb. Pigem on see just ajaga VÄHENENUD, mitte suuurenenud. Ja no, kammoon, ega mu vanaisa ilmaasjata mulle lapsepõlvest peale ei korrutanud, et ega ma mingi saksapreili pole. Ja uskuge mind, ma siis ei olnud veel “see Mallukas!”.

Me kõik saame aeg-ajalt asjadest valesti aru, me käitume nagu viimsed lollakad, me ütleme asju, mida me ei mõtle ja me teeme kõik igasugu vigu. Kuidagi imelik oleks need minu puhul nii suureks ilmaimeks pidada, nagu mina siis ei olekski inimene, vaid mingisugune mutant avakosmosest, kes enda sõnul on alati täiuslik, aga näed, SEE KORD EI OLNUD! Jess!

Ma vannun teile, et ma ei käi mööda ilma erikohtlemist nõudmas ja kuigi teile võib tunduda, et kõik firmad valavad mind ööd-päevad läbi kingitustega üle ja teevad, mida ma tahan, siis ma kinnitan, et tegelikult see nii ei ole ja kui ma tunnen, et minuga on väga ilusti käitutud, siis oleks ju kena inimesi selle eest kiita. Ei?

“SEE Mallukas” muuseas oleks reedel peaaegu oma lapse taksosse unustanud. Sõitsime hotellist Pärnu bussijaama ja tarisime oma sada kompsu taksost välja, mina veel kõõritasin, et Mari autoteele ei jookseks ja kahmasin oma seljakoti. “Aitäh, head päeva!” kähisesin ma oma olematu häälega taksojuhile, ise bussile astudes. “Eee, Mallu… Aga Lende?” küsib Kardo. Nojah, Lende oleks võinud ju ka kaasa võtta, mis teda sinna taksosse ikka jätta.

Ja kes oleks väga tahtnud, oleks võinud seda pealt nähes kuskile kirjutada: “Issand jumal, nägin SEDA MALLUKAT! Hääle oli ta kas ära joonud, või asjade kerjamisest oli see sootuks kadunud, aga kujutate ette, ta on nii ära tõusnud, et isegi lapsest on tal pohhui! Tahtis teist taksosse jätta! Kuradi pohhuist!”

Lõpetuseks tore anekdoot Raua raamatust:

Teet Margna intervjueerib oma jutusaates Pohhuisti.

“Niisiis, härra Pohhuist, te väidate, et teil on kõiget pohhui?” küsib ta sissejuhatuseks.

“Täpselt nii,” vastab Pohhuist. “Mul on kõigest täiga pohhui,”

“Absoluutselt kõigest?”

“Absoluutselt kõigest.”

“Teil on naistest ka pohhui?”

“Mul on naistest täiega pohhui.”

“Oma emast on teil ka pohhui?”

“Mul on emast jumala pohhui.”

“Kodumaast on ka pohhui?” ei jäta Teet pinnimist.

“Eriti just kodumaast on mul täiesti pohhui,” ei jää Pohhuist vastust võlgu.

“Ja rahast on teil ka pohhui?” küsib Teet edasi.

“Ei, vaat rahast mul ei ole pohhui,” tuleb vastus.

“Aga te ütlesite hetk tagasi, et teil on absoluutselt kõigest pohhui,” imestab Teet.

“Mul on pohhui, mida ma hetk tagasi ütlesin.”