Lende, vana sindrinahk

Viimastel päevadel on Lendel tekkinud “imeline” uus harjumus. Nimelt hakkab ta rahulikult sööma ja need, kes kunagi imetanud on, teavad, mismooodi see käib. Alguses imeb niisama vähe aega ja siis äkki pahiseb piima peale ja siis ta mitte enam ei ime niisama, vaid hakkab täiega neelatama ja jooma, eksole. Nüüd teeb ta aga nii, et imeb-imeb ja siis just see hetk, kui piima hakkab täiega tulema ja pritsib kahte lehte laiali, laseb tema lahti ja nutab. Mina ei saa aru, et kas ta tahab, et see piim KIIREMINI tuleks ja ei malda oodata ja annab alla just see moment, kui piima voolama hakkab, või siis ei taha ta lihsalt piima saada, sest see on hape vms. Jeesus, mitu korda võib üks inimene sõna “piim” kirjutada.

Pildil Lentsu mulle ootusäreva naeratusega silmaauku vaatamas. Et Kail veel parem ettekujutus oleks, siis Lende on mul süles, tal on peas suur roosa lehv ja ta on selline paks ja pontsakas väike kukkel. Teised pildid on samasugused, ainult Lende näoilme muutub vähe. 

See on lihtsalt nii frustreeriv, sest esiteks hakkab ta täiega nutma ja teiseks teeb ta piimakraanid lahti ja nõnda nirisen ma mõlemast rinnast nagu lüpsilehm, ise samal ajal Lendet rahustada püüdes. Mõnikord aitab kiiktool, et seal kiikudes sööb ikkagi edasi, aga mõnikord ta lihtsalt kiljub ja kriiskab nuttes, nagu keegi teda nüpeldaks ja söömisest pole juttugi.

Ma seda nüüd küll ei karda, et ta liiga vähe süüa saaks, sest noh, vaadake seda rulli. Meil beebigrupis juba mõned annavad samavanadele lisatoitu mekkida, aga ma selleks ka põhjust ei näe, sest kosumisega tal probleemi pole ja süüa talle nagu meeldib, v.a need korrad, mil ei meeldi.

Ja kui ei meeldi, siis teeb ta veel ühte toredat asja – surub mu nibu oma terasest igemete vahele ja siis hooga rapsab pea eemale. Ma vannun, et ma viimane kord andsin talle niimoodi süüa, et hoidisin oma kätt pea taga, et ta väga suure hooga mu nibu küljest rebida ei saaks. Ilma naljata on see VÄGA valus.

Vanus on samas seal maal, et võib rinnastreik olla küll? Mariga umbes sellisel ajal hakkas, siis sain ma sellest fitnesspallil imetamisega üle (läbi enda suure nutu, sest ta EI TAHTNUD tissi) ja lõpuks rikkusin ikka kõik ära, oma sünnal Saaremaale spaasse minnes. Peale seda lõpetasin ma ka imetamise ja Mari jäi pudelile. Seekord ma seda viga teha ei taha. Ps! Arhiivides sobrades leidsin, et just 1. veebruaril 2014 aastal andsin ma Marile esimese ampsu kõrvitsat (loe siit).

Ka tissistreigist olen ma rääkinud ja jaganud lugejatega ühte kirja, mis nüüd, 3 aastat hiljem mind ka jälle aitas (loe siit). Naljakas, et juba siis mulle SIETi soovitati, aga ma siis nende poole ei pöörndunudki. Ma enam üldse ei mäleta, et miks ma lõpuks hakkasin Marile RPAd andma, perearsti soovitusel? Sest laps oli kuuga “vaid” 400g juurde võtnud? Kas see mitte normaalne kaal ei ole :D? Igatahes sedapuhku ma seda teha ei kavatse, nii kaua kuni vähegi võimalik. 8dal on Lende 4 kuu tehnokontroll, seal saame kaalu ka teada, aga sellega pole tal küll raudselt probleemi.

Ühesõnaga, ega midagi hullu polegi. Beebid on beebid ja teevad vahepeal selliseid vigureid, pole midagi teha. Wonder Weeks app ennustab meile lausa nelja nädalat kehva tuju Lende poolt, mille toob kaasa see, et praegu hakkab ta sama palju nägema kui meie = palju informatsiooni. Iga päev uued oskused = koormus ta väikesele mõistusele. Kõik on talle nii uus ja nii põnev ja nii hirmutav ja nii lahe, et teinekord tulebki nutt peale ja ei saa see väike rulaadirull ise enam hakkama selle emotsiooni taltsutamisega. Siis me jalutame temaga mööda tuba, õõtsutame, kiigutame, laulame ja kui miski ei aita, siis teeme vahetust. Kord mina, siis Kardo. Kelle käes laps magama jääb, see on võitja! Tavaliselt võidan mina, sest mul on tissid.

Ja kui me piisavalt kiiresti ei reageeri, siis pobiseb juba Mari “tita tuttu…”, endal selline nägu peas, et no kammoon, kaua võib üks laps kisada 😀