LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

väikeste asjade tunnustamine

6. veebruar 2017

Googeldasin täna paari küsimust, mis mul seoses lapse kasvatamisega on (ja mul on neid palju!) ja jõudsin sellise leheküljeni nagu tarkvanem.ee. See on päris lahe lehekülg, kus igasugused eksperdid vastavad enimlevinud küsimustele ja seal on ka koostöös lastega tehtud vahvaid videosid. Ühesõnaga vaatasin mina seda videot:

Selle teemaks on siis lapse pingutuste märkamine ja tunnustamine. Muidugi seal räägivad kaasa päris suured lapsed, aga no laps on laps. Kes viitsib, siis vaadake ise, millest seal täpselt juttu, aga mina jäin küll mõtlema. Minu lapsed veel ise taotluslikult mulle küll mingeid pilte ei oska veel NIIMOODI joonistada, et keegi mulle ligi kalpsaks ja ütleks: “Emme, ma tegin sulle pildi!”. Kui see päev tuleb, siis ma vannun, et ma selle ära raamin! Aga sellegipoolest jäin ma mõtlema, et kui palju ma tunnustan asju, mida Mari teeb ja teisalt kas on võimalik kedagi ka üle tunnustada?

Näiteks kui Mari alles õppis potil käima, siis ma iga jumala kord kiitsin teda, kui häda potti tuli. Siis hakkas ta juba ise vetsus käima ja alguses kiitsin ma seda ka, aga mingi hetk lõpetasin ära. Selles suhtes, et kaua ma ikka inimest sellise asja eest kiitma peaks?  Või kiitma, kui ta teeb midagi iseenesestmõistetavat? Kas on võimalik üle kiita?

Ma arvan, et mul selle tunnustamise vähesusega probleeme pole, sest ma kiidan Mari vist küll absull iga asja eest, mida ta teeb. Küll on ilusti värvitud pilt, küll on tubli laps, et aitab emmel asju koristada, aitäh, et sa selle asja emme eest issi kätte viisid, aitäh, et sa titale mänguasja andsid. Me lausa aplodeerime iga kord, kui siin majas pusle valmis saab!

Samas Mari annab mulle ikka aeg-ajalt märku, et halloo, vaata mis ma tegin! Paluks aplausi või midagi! Näiteks siis, kui ta ise titale midagi annab, siis ta kiikab alati, et kas ma ikka nägin. Või kui ta pliiatsid enda järgi karpi paneb, siis tuleb annab selle ikka minu kätte, mitte ei pane riiulisse.

Lastele hirmsasti meeldib kui neid kiidetakse, see motiveerib neid täiega. Näiteks kui ma palun Maril midagi tuua, siis ta mõnikord vastab: “Ei tahaaaa-aaaa-aaa!”. Aga kui ma oma soovi sõnastan sellisel toonil, nagu ma oleks jube elevil ja õnnelik ja räägin, et oh sa jessukene, Marikene, too emmele see pult, sa oled siis MAAILMA KÕIGE TUBLIM LAPS, jeeeee!!!! siis ta alati võtab vedu ja ikka toob mulle selle puldi.

Üldse see kiitmine motiveerib vist kõiki, mitte ainult lapsi. Ikka täiskasvanuid ka.

DSC_0338

Pildil lillemeres Lende, sest Maril on peal periood, kus ma ei tohi teda eriti pildistada :D

Aga need lugejad, kellel suuremad lapsed. Kuidas teie neid tunnustate ja kiidate? 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

30 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply E 9. veebruar 2017 at 20:44

    Ma ikka lugesin väga valesti seda postituse pealkirja ja ootasin igasugiseid (salajasi üles)tunnistusi :D
    Aga kuna lapsi pole veel, siis ennast premeerin šokolaadi või klaasikese veiniga ;)

  • Reply Loomakaitse 7. veebruar 2017 at 22:33

    Mallu, koer tahab tegelemist!

    • Reply Mallukas 8. veebruar 2017 at 00:32

      mida? koerad tahavad tegelemist? ma olen enda oma aasta aega kilekotis hoidnud!

      • Reply Kaastu Ndetu 9. veebruar 2017 at 16:38

        Loomakaitsel on kirbud. Kirbud otsivad koera. Koer, kus oled? Kotis, jou. Mis teed seal? Niisama, hängin. Aa, siis ei ole kadunud, siis ei otsi rohkem. Jajah, ei ole ma kadunud ega midagi, sangad ka terved. Tubli koer!
        Tubli loomakaitse, tublid hoolivad aga ka rahuandvad vereimejad, kõik tublid.

  • Reply Krista 7. veebruar 2017 at 21:45

    Olen igati nõus, et kiitus ja tunnustus on hädavajalik… Samas tõesti kust jookseb piir, et ei kujuneks nö kiituse sõltlast?
    On ilmne, et ei piisa sõnast TUBLI, HÄSTI… On vaja põhjendusi, mida tehti hästi, mille üle tuntakse uhkust… Nii sama oluline on ka taluda kriitikat, see on hea koht kus rääkida tunnetest, nt ma tundsin ennast…, mis Sa arvad mis tunne mul, sul või tal on kui sa nii või naa teed/ käitud? Või anda võimalus lahendus pakkuda… Nt mis sa arvad, kuidas me saaksime sellist olukorda vältida?
    Aga kiitusest veel, ma arvan, et asjadega on jälle nii, et laps võiks ise pakkuda, mis talle nö preemiaks on?
    See ei peakski asi olema pigem nt temaga tema lemmik mängu mängime
    Ja kui laps kõnelda veel ei oska, siis on ilmselt üldse vara nö ära osta (pole tegelt üldse õige väljend)

  • Reply Jants 7. veebruar 2017 at 21:13

    Mulle tundub, et mõned inimesed vaatavad pildi iga väikest pikslit, et leida mingigi häiriv asi, et seda kohe nina alla hõõruda. Ma vaatasin üldist pilti, üliarmsat Lendet, mitte nartsissi.. et seda kohe märgata, peab ikka väga teraselt tükk aega seda pilti jälgima – on ikka asi, mille kallal ilkuda. Nii mõistmatu.

    • Reply :Pilkilkilk 9. veebruar 2017 at 16:43

      Ikkagi on paraadfotol püksitrukk lahti. Isegi otsimata paistab.
      Last ei märganudki, muud on nii palju, et tuli teraselt vaadata, kuni leidsin. No aga vahet pole, mis teised juhuslikud vaatajad näevad.

  • Reply Anni 7. veebruar 2017 at 19:35

    Lendel on nii armas riietus :) kust selliseid saab , kas see oli mingi eesti firma ,mida kunagi blogis mainisid ?

  • Reply Annupannu 7. veebruar 2017 at 17:37

    Kes oskab inglise keelt ja kellel on aega 25 minutit – soovitan soojalt kuulata seda Podcasti teemal “encouragement instead of praise”.(link mu jutu lõpus siin). Ehk siis “julgustus kiituse asemel” Mis on teie arvamus “tubli” sõna kasutuse kohta? Internetis nii palju artikleid kus liigne kiitus teeb pigem halba. Üks artikkel oli kanada nais hokimängija poolt,kes sai kuldmedali. Ta ütles et “parim asi mis mu vanemad mu jaoks tegid oli – mitte kunagi ei kiitnud ega laitnud – nad julgustasid mind.” Mis te endast arvate – kas vajate teiste kiitust et end hästi tunda? Hakkasin asja uurima sest siin Kanadas muud ei kuulegi kui Good girl, Good job- iga liigutuse eest. Mu sõbranna ütles et tal üles kasvades eestis pigem rohkem laitust kui kiitus.

    http://vickihoefle.com/?s=praise&submit=Search

    Kui kellegil huvi, siis üks tore emme kuulas podcasti ja üritas oma enda emale tõlkida terve jutu :) Võin siia tõlke kirjutada.

    • Reply tttt 8. veebruar 2017 at 04:04

      Suured tänud lingi eest! Väga vajalik info.
      Loodan et mallukas vaatab ka seda linki, kiitmine ei ole tõesti hea..

      • Reply Annupannu 8. veebruar 2017 at 15:56

        Palju tunnustamist on väga hea, aga ülekiitmine siis kui see muutub ülistamiseks, et see pikapeale väga head ei tee.

        Raske on enda kõne ümber treenida, väga raske. Nii lihtne on ju lihtsalt kokku võtta sõnaga “tubli”. Enne kui seda teemat uurima hakkasin, olin ka suur tublitaja. Kõige lihtsam muudatus on tänamine “nii suur aitähh et sa aitasid mul beebil mähkud vahetada” “ma armastan vaadata kuidas sa oma õele nii õrnalt pai teed”.

        Kas on huvi, et selle tõlke siia panen? üks teine emme tõlkis selle podcasti ära :)

        • Reply mariliis 8. veebruar 2017 at 23:45

          Sooviks väga tõlget! :)

          • Annupannu 9. veebruar 2017 at 01:52

            Vestlus Vickiga. Tõlge väikeste väljajätmistega.

            Encourangment-julgustamine, tunnustamine, toetamine on enesekindluse kasvatamine.
            Halvasti käituval lapsel puudub enesekindlus.

            Julgustamine/toetamine õpetab lapsi kuidas ise oma enesekindlust kasvatada: kuidas ise hinnata oma tegusid, oma arengut ja oma elu. Enesekindlaid lapsi huvitab vähem, mida teised nendest arvavad ja nad veedavad vähem aega teistelt uurides, kes nad inimestena on. Kõrge (ing.k healthy-terve. aga eesti keeles vist nii ei öelda) enesehinnang saab areneda siis kui laps tunneb end väärtuslikuna.

            Kiitus versus toetamine.
            Näide. Laps joonistab.
            Milline on KIIDETUD LAPS? Laps vaatab pidevalt üles sinu poole, otsib kontakti, küsib: mis värviga värvida, kas sulle meeldib? Tahab pidevat tagasidet et kas tema tegevus meeldib? Kas meeldib piisavalt?
            Kuidas käitub kiitja? Kiitja vastab lapse igale küsimusele ja lapse tema poole pöördumisele:
            V-mulle meeldib, et sa siin minu juures värvid. See on nii ilus kollane.
            L-kas sulle see värv meeldib?
            V-mitte eriti
            L-ma kasutan siis teist värvi.
            V-See on kõige ilusam pilt, mis sa kunagi oled teinud, paneme selle külmkapile, näitame isale…
            Palju kära ei millestki. Laps on joonistamise protsessis ainult üks osaline, juhib see, kellelt kiitust otsitakse.

            praise-junkies ehk kiidusõltlased: ema vaata, ema mis sa arvad, isa tule vaata, vaata mind, vaaata, mis ma teen. Selle asemel, et laps tunneks end hästi ja enesekindlalt on ta hoopis oma valikutes ebakindel ning otsib igal sammul kinnitust endast väljapoolt, kas kiidetakse või laidetakse?
            Lisaks kipuvad vanemad kiitusega manipuleerima: saad selle, kui käitud sellisel moel. Kiidan sind, kui saad head hinde, pööran sulle tähelepanu, kui saad hea hinde
            Kiitus ongi hindamine, hinnangu andmine.

            Toetamine on märkamine.
            Milline on TOEATUD laps: Ta osaleb täielikult protsessis, valib ise värve jne ja kui töö on valmis vaatab ta seda ise ja jõuab ise otsusele, kas see on tema parim töö või mitte ja mida järgmine kord teistmoodi teha, kas ta tahab pilti alles hoida või ära visata.
            Kuidas käitub toetav vanem? Ta ei pruugi teadagi, et laps värvib, enne kui laps ise tuleb oma pildiga, sest laps teeb seda enda jaoks, enda huvist.
            L- vaata millise pildi ma tegin! (mitte mis sa minu pildist arvad?)
            V-oh, päikeseloojang, räägi mulle, mis värvid sa valisid?
            L-valisin laimirohelise ja sinepikollase ja lilla
            V-need on kõik juurviljad
            L-jaa, sest me õpime juurviljasid ja ma mõtlesin, et kasutan neid värve
            See on dialoog ja mitte juhiste andmine.

            Kuidas käitub kiitev (K) ja kuidas toetav (T) lapsevanem.
            Laps tuleb koolist viiega.
            K: tubli! sa oled nii tubli! ma olen su üle nii uhke! paneme selle külmkapi peale! raamime selle! helistame vanaemale!
            Laps tuleb koolist kahega
            K: oh, laps, meil on probleem! sa/me peame selle korda ajama. Sul on vaja koduõpetajat! Lepime õpetajaga järelaitamistunni…

            laps tuleb koju jalgpallivõistluselt, kus tema löödud värav tõi võidu:
            K-vägev! me oleme su üle nii uhked! nii vägev oli vaadata, kui sa selle värava lõid!
            Laps tuleb koju jalgpallivõistluselt, kus tema lasi palli väravasse ja meedkond kaotas kogu turniiri
            Kuidas sa kiidad???Kiitusega saad kommenteerida ainult viite.
            Me tunneme lapsevanemana seda tühjust, kuid me pole harjutanud dialoogi pidamist ja nii juhtubki, et olukorras kui midagi on halvasti me tavaliselt süüdistame kedagi teist või parandame ise selle probleemi. Kuid kumbki neist ei aita lapsel toime tulla olukorraga, mis põhjustab talle pettumust. Ja vanemana ei ole meil selles olukorras oma lapsele mitte midagi pakkuda.

            Laps tuleb koolist viiega.
            T-sa said viie. Räägi, kas sel korral oli kergem? Mida sa õppisid, mida sa varem ei teadnud? Kuidas õpetaja seda õpetas?
            Sa saad küsida küsimusi, selle kohta kuidas ta tulemuseni jõudis. Aga kui sa oled seda tehes väga entusiastliku häälega siis on see jällegi kiitus, sest kuidas sa oled entusiastlik, kui laps tuleb koju kahega? Kui laps on õhinas, võid sa seda talle tagasi peegeldada: sa tunned end vist päris rahuloevana! Sa oled endaga rahul! Naerata ja ole uudishimulik! Aga ära ütle sõnades välja kui uhke sa tegelikult oled :D
            Laps tuleb koju kahega
            T- said matas kahe. räägi, mis sa arvad, mis juhtus?Mida sa teeksid teisiti? Mida sa õppisid? Kas ma saan saan midagi teha? Kas sa soovid kellegiga rääkida?
            Selleks, et küsimusi välja mõelda, pead sa päriselt ka uudishimu tundma. Kui sa tunned ainult uhkust/pettumust, sul ei tekigi küsimusi.

            Kui sa oled laps, kas sa tahad teada, mida su vanemad sinu saavutusest/tulemusest arvavad, või sa tahad, et su vanemad tahaks teada, mida sina oma saavutusest/tulemusest arvad?

            Laps tuleb spordivõiduga koju:
            T-kuidas sa end tundsid? Kas sa olid närvis? Kas sa kuulsid pealtvaatajaid? Kas tunnetasid hästi palli? Ma vaatasin sind ja mõtlesin, et küll on hea, et see oled seal sina ja mitte mina.
            Mis on see sõnum, mida sa lapsele tahad edastada, kui TEMA räägib läbi oma kogemust-ainus mis sa teed on küsid küsimusi ja näitad, et sind huvitab tema ja tema kogemus, sul pole hinnanguid ega arvamusi, sa ei teeks midagi teisiti, ainult sinu täielik huvi tema kogemuse vastu. Ja seda sama saab pakkuda siis kui kogemus on negatiivne:
            Laps tuleb kaotusega koju
            T-sa näed pettunud välja. Mis juhtus? Mida sa mõtlesid, kui sa palli ei tabanud? Mida sa teeksid teisiti?Kas ma saan sind kuidagi aidata?
            Saadab sama sõnumi: see on sinu kogemus, ma olen ikka huvitatud, mul pole midagi muud pakkuda kui armastust ja huvi ja sinu jaoks kohal olemist.
            Sedasi saad üles ehitada lastega ausad ja avatud suhted, millest unistasid siis kui nad olid alles väikesed. Kuid mis kadusid kuhugi, sest meie kultuur juhendab meid lastele ültlema: tubli! ja arvama, et kõik ongi hästi. Kuid nüüd me saame aru, et lapsed vajavad vanematelt rohkem. Nad tahavad, et me toetaksime neid, sest siis saavad nad oma elu meiega jagada, ja meie ei tallu oma arvamuste ja hinnangutega nende peal.

            Kuidas muutuda kiitjast toetajaks

            1. Kõigepealt hinda, mis olukorras sa oled. Lõpeta näiteks 2 päevaks kiitmine ja vaata, mis su lastega toimub: kui nad muutuvad vihaseks, on segaduses ja hirmul, sest sa ei kommenteeri nende käitumist-siis on sul kodus praise-junkied. Märka olukordi, kus sa hakkad kiitma ja ära kiida.
            2.Anna endale aega, see võtab palju harjutamist, palju aastaid.
            3.MÄRKA (olen mujalt kuulnud sellise rääkimise kohta väljendit-räägi nagu raadio spordikommentaator ehk kirjelda hinnanguid andmata)-sa kasutasid kollast, sa maalisid, said 5, sa said 2, sa kukkusid, sa tõusid püsti, sa võitsid, sa lähed kohtamisele, sa läksid lahku. Märkamine on toetamine, sest see ütleb, et sa pöörad tähelepanu, ilma et annaksid hinnanguid, ei kiida heaks ega laida maha.
            3.KÜSI KÜSIMUSI -miks kollast, mis sulle kollase juures meeldib, miks nii palju kollast? Said 5-mis sa selleks tegema pidid, millest sa loobuma pidid, mida sa enda juures teada said, mida sa teeksid teisiti? Sul on kohting-kas sa oled närvis?
            Küsimuste esitamine võib olla omamoodi kaitse lapsevanemale hinnangute andmiste eest. Ja kui sa harjutad sellist suhtlemist juba siis kui laps on alles väike, on teismelise puhul suurem tõenäosus, et ta tuleb ja räägib sulle oma tegelikust elust, sest tal on turvatunne, et sa ei vasta talle: mida sa ometi mõtlesid? või oh, ma olen su üle nii uhke!
            Kodu peaks olema turvaline koht, kus laps saab harjutada getting good at life. Kui harjutad, siis teed rohkem vigasid kui mitte harjutades. Ja kui sul on toetus siis sa ei karda vigu teha, sa osaled oma elus robustsemalt. Kiitvas kodus on ainult üks viis elada ja see on õige viis.
            4.Ole lihtsalt vait. Kui tahad midagi öelda, siis lase läbi selle filtri: kas ma ütleksin nii oma parimale sõbrale ja kas ma saan sedasi öelda nii siis kui laps saab 5 ja kui laps saab 2.
            Kiitust saame me kasutada ainult siis kui midagi on hästi aga elu esitab ka väljakutseid ja toetus aitab väljakutsetega toime tulla, mitte hoida lapsi nende väljakutsete eest ega neid kuidagi välja vabandanda.
            5.Lapse toetamine on kui me laseme lastel nende tegude eest vastutada. Tänapäeva vanemad püüavad lapsi raskuste eest kaitsta. Nad saavad vastutamisega hakkama.
            6. Näita et sa usud neisse, isegi siis kui nad pole sinu usku veel välja teeninud. Usu, et asjad lähevad hästi. Ja kui nad ebaõnnestuvad, näita välja, et oled üllatunud. Ära oota, et asjad lähevad halvasti.
            7.Las lapsed lahendavad ise oma probleemid, lase neil pusida enda tehtud vigadega. Las nad tunnevad kaotust ja pettumust, kui nad ei suuda 5 minutiga lahenduseni jõuda. Lase neil endil jõuda järelduseni, et andes endale aega jõuavad nad ise parima lahenduseni. Me üritame liiga palju aidata neid ebamugavutest olukordadest välja, see on nende jaoks heidutav.
            T-sa jõuad ise lahenduseni, see võib sul aega võtta aga sa saad sellega hakkama..
            Kas ka siis küsimusi esitada? Pigem mitte. Küsimusi esita siis kui laps on lahenduseni jõudnud: kuidas sa selle peale tulid? Kellega sa rääkisid?
            Me oleme programeeritud oma lapsi aitama, nii et käed rüpes eemalt vaatamine nõuab enesedistsipliini.
            Kui su laps ei kutsu sind osalema: kas sa saad mind sellega aidata.. siis ära sekku. oota kutset. Sest võibolla on tal lihtsalt aega vaja. Kujuta ette seda võidurõõmu, kui ta ise lahenduseni jõuab.

            1. Kiitus on tühi. see õpetab lapsi igas asjas teiste heakskiitu otsima.
            2. Toetamine on tähendusrikas ja kaasa haarav ning aitab lastel maailmas toimetulemiseks julgust kasvatada.
            3. Vaatle ja saada lapsele sõnum: ma märkan, ma näen mis toimub.
            4. Ole vait ja lase lastel maja täita nende sõnadega.

            Toetamine on eneseanalüüsi õpetamine. Ja sealt edasi oskab ta peagi oma vigadest õppida, mitte ei lähe vigade pärast endast välja. Sa küsid selliseid küsimusi, mis panevad teda iseenda üle järele mõtlema. Ma kujutan ette, et mida vanemaks siis laps saab, seda vähem on sul tarvis selliseid küsimusi esitada.
            Aga küsimuste esitamise kohta. Siin selles podcastis tõi Vicki näiteid, milliseid suunavaid küsimusi esitada kuid ära kunagi pommita last küsimustega, ikka rahulikult, ükshaaval. Ja siinkohal soovitaks jälle raamatut Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid.

            Palun. Tõlge on Lea Tui poolt, ühest kinnisest grupist, aga ma usun, et tal pole midagi selle vastu, kui teised ka sellest osa saavad :)

    • Reply tttt 9. veebruar 2017 at 07:55

      Kus on see inglise keelne video? üritasin küll otsida, aga ei leidnud sinu antud lingist seda ülesse.

      • Reply Annupannu 9. veebruar 2017 at 14:52

        http://vickihoefle.com/podcast-encouragement/

        olin kogemata üldise lingi pannud, aga siit on pärit antud tõlge.

        Mallu, kas ma võidan pikima kommentaari auhinna? :D :D

        • Reply Annupannu 9. veebruar 2017 at 15:13

          Ja tegelikult “tubli” on ikka hea sõna, aga siis kui täpsustad, et miks tubli. Mind rohkem häirib Hea laps, paha laps. Sest lapsed pole ju pahad, on lihtsalt halb käitumine. Kanadas ma kuulen nii palju Good girl!!!!!!!!!! Good boy!!!!!!!!! Väikestele muud ei osatagi õelda.

          • R.V. 18. veebruar 2017 at 21:12

            Kas seda tõlgitud informatsiooni võib edasi jagada :) ? Minu meelest on see väga sisukas ja oluline kommentaar.

  • Reply Kaisa 7. veebruar 2017 at 09:01

    Minu laps saab märtsis viieseks. Kiitmine käib käsikäes tagajärgede mõistmisega.
    Jah, ma seletan talle asja niiviisi, et mul oleks hea meel, kui ta midagi teeb. Aga samas annan talle ka teada, et kui ta midagi ei tee, kuidas ma siis tunda võiks.
    Minu meelest saab ta sellisel kujul valiku- kas ta tahab näha mind rõõmsa ja õnneliku või kurvana.
    Väiksest saati olen talle kinnitanud, et armastan teda ning seetõttu on ta selline tundeline poiss ning 90% ajast tahab näha mind õnnelikuna :)
    Iga väikse asja eest ma kohe kindlasti teda ei kiida- elementaarsed asjad- nagu enda toa koristamine ei vaja kiitust, kui olen eelnevalt selgitanud, et see on tema tuba ja tema kohustus on seda korras hoida. Siiski, leppisime mingi aeg kokku, et kui ta ilusti oma tuba koristab, saab ta “kardisõidu raha”. Siiamaani pole olnud vajadust selles meetodis kahelda- ainult maini korraks karti ja juba koristab.

  • Reply Liis 7. veebruar 2017 at 07:33

    Kuigi ma muidu eneseabiraamatutest ei pea, siis üks raamat mida kindlalt soovitan, on “Armastuse viis keelt”. Mulle käis see vanema lapse “osta mulle midagi” nii närvidele, enne kui ma aru sain, et tema armastuse keel on kingitused. Nüüd katsun seda rohkem meeles pidada ja samuti näen, et taskuraha olemasolul tekivad minu taskusse ka väiksed salašokolaadid ja muu nodi :) Kuigi ma olen täiesti materialismi vastu, siis need võtan rõõmuga vastu. Pisemale lapsele piisab lahketest sõnadest õnneks :D Ise tahan ka just sõnu, või siis kvaliteetaega.

    • Reply I 7. veebruar 2017 at 07:37

      Ma olen nii nõus, armastuse viis keelt on väga hea raamat :)

  • Reply radda 7. veebruar 2017 at 00:37

    ja esiteks juba sellepärast miks nartsiss häirib on see, et nartsiss on ainult kevade lill ja ei õitse suvel, seetõttu väga esiletykkiv kevadnartsiss on nii võõras selles suvises lillepärjas kus teised lilled sobivad enamvähem omalvahel kokku aga nartsiss on nagu võõras element seal teiste keskel, võta need hoopis ära ja pane muud suvised lilleõied asemele. Just soovitus, aga pilt on fotograafi nägu, ma unustasin selle, bardon

    • Reply Mallukas 7. veebruar 2017 at 01:03

      Ma kasutasin neid, mis mul kodus olemas olid, aga jätan su soovitused edaspidi meelde, kui lähen kunstlilleshoppingule.

  • Reply radda 7. veebruar 2017 at 00:31

    Head ja motiveerivad sõnad on alati vajalikud ja väga tähtsad lapsele, sest laps mäletab vanema öelduid sõnu ja erinevaid situatsioone pikki aastaid.

    Aga selle kirjumirju lillepärja suhtes tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et need pärjas olevad kunstnartsissid lapse pea juures on häirivad, kuna ei sobi kokku muu lillevalikuga (palju erinevaid lilli kuid need nartsissid lausa häirivad seal teiste seal ja eriti et on esiletykkivalt pea kohal), kuna need lilled ei sobi konteksti, pööra pärga nii/sedavõrd, et need esiletykkivad nartsissid jäävad allapoole, nt. lapse jalgade juurde. Ja kui Lende pilti vaatad, siis tal on see pealips nii valel pool, vasakul peaks olema, kuna seal on n.ö vaba kohta sellise uue lille jaoks, ja tal on pool pead kaetud vaid kummiga :I lill ise kuskil ripakil. Ootan juba sarkastilist vastust :)

    • Reply Mallukas 7. veebruar 2017 at 00:36

      Need lilled said sinna tegelikult ju huupi pandud, mitte meelega kellegi pea juurde. Ma ise ei oska asju absull sellise pilguga vaadata, mulle tundus kõik ok. Eks edaspidi pärga kasutades vaatan siis rohkem. Lende puhul jah, see lill oleks võinud olla teisel pool, aga tal polnud tujuga kiita tegelikult, Kardo vigurdas talle seal midagi ja no ega iga pilt ei pea ju ideaalne ka olema, see on lihtsalt kodus tehtud suva klõps niiöelda.

    • Reply Pegasus 7. veebruar 2017 at 16:20

      Raddale. Alati pole vaja ju midagi öeldagi, isegi kui see vb hirmus õige tundub :P

  • Reply väga väga naine 6. veebruar 2017 at 23:53

    See on hästi oluline teema, mille mõjudega oma lapsepõlvest siiamaani maadlen ja samas näen, kuidas vanem põlvkond ikka asju omamoodi teeb ning minu protestid kui “eriti isekas” endalt maha raputab.

    Hm, kas ma kirjutan megakommentaari ..? Teeb nii, et praegu panen lühidalt, aga pean teema meeles oma blogi jaoks.

    Ma ei tea, kas enamik meist, aga mina igatahes olen kasvanud selle arusaamise all, et lapsi ei kiideta. Lähevad veel uhkeks. Ei ole vaja. Miska ma olen ise õudsas kiitusenäljas kogu aeg, hoolimata endale kinnitamisest, et põhiline on, mida MINA arvan, ka kiitusest siiamaani mõnevõrra sõltuv
    Mind siiamaani naljalt ei kiideta – või (kusjuures see on pea sama hull), tunnustatakse asjade eest, mida nii muuseas olen teinud ja unustanud, minu jaoks täiesti kõrvaliste asjade eest.
    No vähemalt seda, mõtlesin, ma oma laste juures teen teisiti. Mitte et märkan sõnades ainult seda, mis on halvasti ja mis on hästi, saadetakse vaikides mööda, vaid ütlen, et mulle meeldib, et sa hommikul voodi ära tegid, ilma meeldetuletuseta õppima hakkasid, raamatut loed. Kui mulle meeldib, sõnastan – isegi kui see on suht tavapärane asi. Päris tavapäraseid ei sõnasta =) Aga niipea, kui midagi on natuke teistmoodi paremuse poole, panen sõnadesse.

    Kui nad väikesed olid, oli seda kiitmist muidugi rohkem, mida pisem on laps, seda pikem tundub talle mööduv ajaühik ja keskmine kiitusehulk tundub väiksemana. Siis ongi vaja sagedasti. Kuigi ma vahel sinu asemel – VAHEL – ütleks Marile, et on nii lahe, et ta ise kempsus käib.
    Aga moraal on ikkagi “sõnasta, kui miski on hästi!” ehk kasvõi hinnete kohta on teema: “Oo, sul on nii palju viisi tunnistusel!” mitte “kuule, kirjatehnika on ikka kolm, sa peaks selle kallal ikka rohkem töötama!”
    Või kui ka hinded tunnistusel pole kuidagi head, siis “Mulle väga meeldib, et sa nii innukalt trennis käid/ise oma toa jälle ära koristasid/väikest õde nii hellalt hoiad/mida iganes.” Lihtsalt et ei oleks “hästi kunagi ei öelda, kompliment, kui tuleb, on nõrk pehmendus tellise ümber, ainult halvasti!” vaid et päriselt oleksid tunnustus ja armastus kogu aeg mängus.

  • Reply Mannakas 6. veebruar 2017 at 23:24

    Laste loomuses on alati soov midagi head teha.
    Olen oma töös lastega pannud tähele, seda et väljend näit. mul oleks väga hea meel, kui sa oma jope nagisse paneks, töötab tunduvalt paremini, kui miks jope vedeleb siin??

  • Reply Edda 6. veebruar 2017 at 23:17

    Mallukas! Oled parim inimene maailmas!!!

    • Reply Eveli 7. veebruar 2017 at 14:01

      Mulle ka meeldib!
      Ainuke blogi,mida loen ja nii inimlikud postitused.Pole ka ime,et palju nö”àrapanijaid”.

  • Reply Kätlin 6. veebruar 2017 at 23:16

    Tunnustan heade sõnadega enamasti. Kui alguses lasteaias olemine libedalt ei läinud, siis tunnustasin teda mõne üllatusega ( Sa oled lasteaias väga abivalmis ja hoolas olnud, tõin sulle raamatu või a la šokolaadi). Aaaaaga see ei olnudki väga hea variant ? Laps hakkas muudkui küsima, mis sa mulle ostsid või osta mulle midagi. Selle kombe on õnneks ära unustanud. Aga ega üleliia vist kiita saagi ja mis need head sõnad ikka halba teevad :)