neli kuud armastust

Täna sööme me sefiiritorti ja juubeldame, sest veel viimaseid minuteid on sinu minisünnipäev, mu linnupojakene. Sa raudselt ei tea, misasi on sünnipäev, aga see on selline päevake, kus iga kord, kui ma sulle süüa annan, hüüatan: “sünnipäevapiim!”. Lisaks on ehk piim ka magusam, sest ma olen ennast juba selles sefiiritordist segi söönud.

Niisiis oled sa neli kuud meiega koos olnud. Juba! Küll see aeg läheb kiiresti. Väikesest ja haprast beebist on saanud pontsakas väike inimene, kes “lobiseb” meiega juttu, naerab meie pulli peale ja kahmab kõike, mis silmapiirile jääb. Oma neljandaks elukuuks oled sa paar korda pööranud (esimest korda 1. veebruaril), naerad kõva häälega, topid käsi suhu ja üritad asju kätte võttta. Kahjuks käed veel alati ei allu sinu soovile ja elavad oma elu, mis sind natukene pahaseks ajab. Ära muretse, ma vannun, et sa taltsutad need sindrinahad lähiajal!

See on nii tore, kuidas sa uurid seda maailma nii tõsise pilguga ja siis vahepeal silmad näiteks mind, Mari või issit ja kukud kõva häälega itsitama. Umbes nagu, oh jess, neid nägusid ma küll tean!

Ja ma nii armastan seda, kui pehmed su põsed on! Ja seda, kuidas sa piima juues oma käe mu tissile toetad ja ohkad rahulolevalt, kui kõht täis saab! Ja kuidas sa oma käsi vaatad ja üritad aru saada, mis vigurid need on! Ja kuidas sa luksudes naerad, kui sind kõdistada. Ja ma armastan su suuri volte ja su punnis kõhtu ja tillukesi varbaid ja su sulgpehmeid kasutamata kandu ja su pehmet juuksetutti ja kõike-kõike-kõike!

Pildil Lende, kellel on seljas roosa, valgete täppidega kleidike. Peas on tal roosa lipsuke ja käes on tal kaart, mis ütleb “täna sain 4 kuu vanuseks”. Teine käsi on loomulikult suus. Kleidi peale on tõmmatud hall kampsik, mis korpulentsel madaamil eest kinni ei ulatu 😀

Siit saab lugeda kolme aasta tagust kirja Marile neljandaks sünnipäevakeseks!