laps ja nutikas*

Mina kunagi viie-kuuesena olin telekast sõltuvuses. Niipea kui telekas käima läks jäin seda suu ammuli vaatama, polnud isegi oluline, mis saade sealt tuleb. Olin nagu omas maailmas, ema pidi ikka mitu korda mind kutsuma, et teda tähele paneksin. Iga kord ta tuletas mulle meelde, et telekas ei ole elu ja natukeseks ajaks ikka tegelesin millegi muuga, aga siis jälle köitis telekas mu tähelepanu ja jälle jäin lummatult vaatama. Lõpuks viskas emal üle ja ütles, et kui ikka edasi vaatan viib ta teleka ära. Algul natuke kartsin, et äkki viibki täide, aga varsti oli see meelest läinud. Siis ema tegi veel hoiatusi, aga ikka vaatasin edasi. Kuni ühel päeval tulin lasteaiast koju ja selgus, et ema ongi teleka ära viinud. Sealt sain õppetunni, et ema viibki oma lubadused täide. Kui nädal/kaks hiljem ta teleka tagasi tõi ei olnud enam nii suur isu vaadata, sest selle ajaga olin õppinud ilma telekata hakkama saama. Lisaks hakkasin rohkem ema sõna kuulama.

Mul kolme-poolene poiss paneb puslesid kokku, siis on mingi selline mäng, kus on rõngad ja pallid, eri suuruses ja eri värvides ja siis tuleb see õiget värvi pall sinna õiget värvi rõngasse panna. Youtube’st vaatab multikaid ka, lemmikud on Maša ja Karu ja Pocoyo. Viimane on üliäge multikas, kahjuks saadaval inglise ja vist hispaania või portugalikeelsena.

meil algas tahvli/arvuti kasutus millagi enne 2a saamist, Jänku-Jussi multikad ja Youtube’is baby rhymes ingliskeelsed multikad. Kindlasti piirasime ja jälgisime kasutust ja teeme seda ka praegu + kõikvõimalikud piiratud režiimid ja parental controli funktsioonid ka lisaks (sobimatu sisu vältimiseks).
Suuremaks saades meeldis vaadata kõikvõimalikke legode tutoriale/demosid ja my little pony kõikvõimalike komplektide tutvustusvideoid ja märkamatult hakkas sealt inglise keel külge jääma. Nüüd on laps 5 a 4 k ja juba mõnda aega lobiseb inglise keeles suht vabalt, kuula ja imesta. Eesti keel korrektselt suus, ei ole mingi eesti-inglise segapuder.
Praegu kasutab tahvlit/arvutit u paar tundi kokku nv jooksul ja lasteaiaõhtutel u 30 min. Mingeid äppe ma tahvlisse laadinud pole, vaatab sealt ainult multikaid-videoid – Oktonaudid, PJ Masks. Dinosaur Train jms.

Toon välja teistsuguse pointi: minu õelapsed, kellest vanim on nüüd 12, kasvasid ka üles suurte nutipiirangutega. Pere oli traditsiooniline – lapsed mängigu õues, mängigu koos, ei mingeid ekraane! Vahel ainult telekast vaadati üheskoos Eesti saateid. Ja nüüd on reaalselt KÕIK lapsed sisuliselt tehnoloogia-puudega – seadmeid kasutada ei oska, sülearvutit õppimiseks kasutada ei oska, isegi digiboksile restarti ei mõista teha. Käin kord kuus külas terve pere nutiseadmeid hooldamas ja õpetan neile kõige elementaarsemaid asju, juba aastaid järjest.

Vastukaaluks – mina olen 90ndate laps ja sain oma esimese DOS arvuti 10 aastaselt, internetiühendus jõudis majja, kui olin 15. Arvuti, tehnoloogia ja internet (kusjuures ka mängud, jumala eest ärge põlake mänge!) õpetasid mulle inglise keelt ja loogilist mõtlemist. Minu inglise keele magistrikraad ei oleks mul hetkel taskus, kui ma poleks nii palju ingliskeelseid multikaid lapsena vaadanud.

Hoidke kõike mõistuse piires ja äärmisel juhul katsuge suunata, mida teie laps vaatab – näidake talle pigem harivaid YouTube kanaleid või tutvustage uut muusikat. Ärge lihtsalt pimesi keelake “nutti”, sest oioi ekraan on paha ja laps on pärast pime ja loll… Teete sellega rohkem kasu kui kahju.

Kas sinu arvates on Maril sõltuvus? Minu jaoks tundub hirmus kui kolmeaastane ise küsib telefonimängu või otsib võõraste kotist telefone ? see näitab, et lapsel on mingit laadi sõltuvus või halb harjumus. Kas ta näiteks loovmängu (rollimängu) ise juba algatab? Seal ülemisel pildil on nii hämar tuba ja Mari hoiab telefoni nii lähedal ?

Hahah. Vaatasin neid piltode all olevaid tekste praegu ja lugesin
“Pildil Miss Estonia Mari…” ? olin nõus selle tekstiga. Kõik pisikesed tüdrukud on missid ?

See on nii jube teema! Jube, sest mul on 6-kuune laps, kes aegajalt multikaid telekast vaatab. Ma ei mäleta, kuidas see asi üldse nii kujunes, ju see midagi sellist oli, et miski enam ei toiminud ja vanemate pead kärssasid. Mõlemad elukaaslasega tunneme süümekaid ja kerget feili, aga samas rääkisin emaga sel teemal. Tema ütles, et igal ajastul ongi omad “lapsehoidjad” – treenis ja õpetas kui palju suutis, aga nooremat õde ei suutnud hoida väärtuslikest kappidest ja asjadest eemal, kuni loobus – las sahmib, peaasi, et ei karju (ta oli ka selline, nagu Johan – ülinõudlik, mis sest, et 2 esimest last olid musterlapsed ja tundis, et oo laste kasvatamine käpas, mis need teised küll halavad). Ja siis ta meenutas mulle, et aga teie ju vahtisite ka multikaid ja rääkisite lapsena saksa keeles (RTL, Pro7 olid need kanalid) igasuguseid jutte ja reklaame järgi. Samamoodi, nagu ikka, emadel süümekad. Ja mis oli siis ekraani kvaliteet – see stagnatelekas, ümmarguse ekraani ja uduse/säriseva pildiga – see küll silmanägemist ei mõjutanud. Igatahes, igal ajastul omad “lapsehoidjad”. Ma arvan, et kuni seda on mõõdukalt, siis ei tasu liialt pabistada ja absoluutset piiri peale panna, sest kuigi me oleme kõik enesekindlad, et meie õpetused on need parimad ja kõikehõlmavad, aga tegelikult arendab telekas ja sealsed jutud/laulud ka mingeid teisi külgi, ma usun. Või noh, loodan 😛

Ma soovitan teile hoopis vahelduseks Masha ja karu raamatuid 😉 Need on üksühele multikatega ja pildid ka ilusad. Lihtsalt selle vahega, et ise loed ja samal ajal saad siis piltide juurde kommentaare lisada. Minu piigale see mõjus väga hästi selles suhtes, et ta ei olnud suur raamatu “lugeja” kuulja 🙂 aga masha ja karu raamat muutis seda nalja ka. Nüüd on savi mis raamat peamine, et õhtul oleks unejutt. Esilagu muidugi olid ainult ja ainult Masha ja karu saamatud valikus. Nüüd siis oskab ise ka raamatupõhjal ja piltidejärgi loo ära rääkida, et mis toimumas on 🙂

Mu laps 2a8k ja telekast lasen tal vaadata eakohaseid multikaid etv2-st, netist lemmikut peppat, holly kuningriiki, lammas shaun, mingi aeg ka maša ja karu, kuid mees arvas, et see liialt vägivaldne (ja see plika teeb seal igas osas pahandusi) seega seda enam ei näita. Arvutist vaatab harva, vahel lastelaule. Minu telefonist vaatab pilte, mis teinud olen, vahel multikaid ja hiljuti tõmbasin ka esimesed äpid, kus saab puzzlesid kokku panna, kujundeid ja värve sorteerida jms. Telefoni annan kätte siis, kui tõesti viimane häda (autosõidul nt, kui kõik muud tegevused tehtud) või kui külla tulnud sõbrannadega natukenegi rääkida tahan rahulikult.
Ilmselgelt saab neid kõike rohkem kui haiguse tõttu kodus vms. Lasteaia päeval hommikuti telekast mõni multa ja kõik.

Minu 9a poeg saab mängu aega päevas u 1h ja õhtul koos meiega teleka aega u 1.5-2h. Vahepeal läks asi ikka täitsa käest ära nii, et pidime hakjama piirama. Aga õnneks laps on igati nõus sellega 🙂

Laps on umbes kolme ja poole aastane, telekat vaatab tavaliselt hommikuti peale ärkamist ja õhtul peale lasteaeda. Kui lasteaeda ei lähe, vaatab rohkem, aga lohutan end sellega, et ta vaatab mõistlikke ja normaalse sisuga multikaid, mitte mingeid absurdikaid. Natuke rohkem küll kui ma eelistaks, aga no mis sa ära teed, kui pult diivanile ununeb ja laps jaole saab.
Telefone ei puutu ta üldse. Me pole talle neid kunagi lubanud ega tema kätte andnud ja isegi kui telefon tal nina all vedeleb, siis ta ei võta. Sülearvutitega sama asi – need on tal kogu aeg teoreetiliselt kättesaadavas kohas, aga ta ei puutu, sest teab, et need on emme-issi töö tegemise asjad. Haiguse ajal kraadides oleme telefonist multikat näidanud (tema toas telekat pole), aga muidu täielik null.
Keegi siin eelpool mainis midagi topeltmoraalist, et umbes kui ise arvutis/telefonis olen, pean lapsele ka lubama, aga minu meelest on see totaalne nonsense. Paljud vanemad teevad suitsu ka, kas siis oleks “õiglane” lapsele ka pakkuda? Nii võrdsuse nimel? Ei ju. Sest isegi kui see kõlab ülepaisutatult, siis ma ei tea, ma ei ütleks, et ekraanisõltuvus kuidagi etem on kui alkoholi või tubakasõltuvus.

Esimese lapsega hakkasin talle millegipärast juba suht varakult multikaid näitama. Ehk oli nii 1a4-5kuud. Masa ja karu ja Lammas Shaun plaadilt. Arvatavasti jah oma aja saamiseks, kuna esimene laps ja kuna kogu aeg läks temaga tegelemisele, tahtsin hetkekski hingamisruumi. Nüüd on poiss 4a3kuud ja väga meeldib vaadata, eriti pikki multikaid, mida näitame kord nädalas laupäeviti TV3-lt (aga need reklaamipausid….oeh). Vahel ka pühapäevahommikuti plaadilt. Nädala sees hommikuti vaatavad väikese õega koos ETV2-lt programmi, mis kestab vist 40minutit umbes. Aga arvutist ei lase midagi neile, samuti mobiilist. Püüame mehega õhtuti enda arvutiaega nihutada nende magamise ajale, et head eeskuju näidata. Vahel nuiab poiss nädala sees õhtuti ka, aga teab juba, et ainult hommikuti on multikaaeg. Tüdrukut (2a4kuud) väga ei huvita. Hommikuti vennaga vaatab mingi aeg, aga siis hakkab muu asjaga mängima või tuleb meiega juttu ajama. Ei ole teadlikult neid nutimaailmaga tutvustanud, vaid rohkem proovin raamatuid lugeda, mis neid väga huvitab. Autosõitudel maale on pikemal otsal reeglina mul õde kaasas, kes nendega mängib ja tegeleb. Aga lähemal olevasse maakohta see 2 tundi nad väga hästi taluvad. Näksimised, mida tavaliselt kodus ei saa ja vesipliiatsiga raamatud ja muud pisimänguasjad.

Tüdruk on 4a, ei kasuta ühtegi nutikat. Kodukinos oskab muusikaplaate vahetada ja meie abiga endale multikad panna, oma plaadimängijas vahetab plaate ise sellest ajast kui oli 1,5.