Ma ei kujuta ette, mis saaks ühele lapsevanemale olla hirmsam, kui oma lapse kaotamine. Praegu on sellest meedias tegelikult päris palju ka juttu olnud. Ma ei hakka rääkimagi mingisugustest labastest “izzand sa teed ju täitsa nagu laibapilte!”, vaid nagu inimeste reaalsetest kogemustest. Näiteks just eile lugesin lehest selle naise lugu, kelle poeg kuskil veepargis ära uppus. Ja mõni aeg tagasi jagasin ma ka Malluka facebookis uudist, kus noor paar sai 20dal rasedusnädalal teada, et laps on väga haige, kuid otsustasid ta lõpuni kanda ja kui laps siit ilmast lahkus, veetsid nad temaga veel 16 päeva. Tegid pilte, riietasid, viisid kojugi. Ühesõnaga näitas see viimane artikkel mulle seda, et inimeste lein on erinev. Kuidas eluga edasi minna on kõigil erinev. Ma kardan, et kui ühe vanemaga juhtub selline õudne asi, siis selle juures puudub õige või vale käitumine…
See võib tunduda jube tobeda näitena, aga mina nägin üks öö und. Ja no nii kohutavat und, et ma mäletan seda siiamaani detailselt. Me olime pere ja sõpradega mingi hästi kiire paadi/laeva peal. Lende oli minuga koos tekil, turvahällis. Mul oli vaja mingeid asju ajada, läksin kõnesid tegema ja laps jäi sinna sõbrannaga. Kui ma mõnda aega hiljem sõbranna kajutisse läksin, leidsin ta eest nuttes, kuskilt kaugelt nagu keegi ütles, et Lende kukkus vette, teda otsitakse. Ma tardusin. Aeg tardus. Ma hakkasin peas otsi kokku viima, et väike beebi. Kukkus vette. Kiirpaadilt. Kes teab millal? Mida nad otsivad? Kas nad otsivad mu beebi surnukeha? Aah, mul on nii vastik seda siia kirjutada, aga mu esimene refleks, isegi enne kui pisarad silma tulid, oli oksendada. Ja ma ärkasin pool sekundit enne seda, kui ma oleksin enda vooodi täis oksendanud.
Ma avasin silmad ja see oli uni! Lende nohises minu kõrval. Ta ei olnud kadunud, ta ei olnud uppunud, ta oli siinsamas minu kõrval. Soe ja üks käsi minu peale toetatud. Ta oli olemas! Kuna ma polnud elusees midagi nii jubedat unes näinud, siis ma polnud ka elus suuremat kergendust tundunud.
Aga kahjuks on inimesi, kes paluvad ja anuvad mida ja keda iganes, et tegu oleks unenäoga, kuid kahjuks neil nii hästi ei lähe. Õudne asi juhtub mõndadega päriselt. Ja üks selle läbi elanud tahtis oma kogemusest ka minu lugejatega rääkida. Lihtsalt selle pärast, et tema sõnul ei räägita sellest kuigi palju. Naisele võib tunduda, et tema on ainukene, kellel nii on läinud. Et ta on ainukene, kes midagi sellist läbi elama peab.
Siin ongi ühe naise lugu. Et tal sellest kergem rääkida oleks ja teil kergem lugeda, on see kirja pandud küsimus-vastus meetodil ja minu poolt muumata kujul. Tema hirmus päev oli 2015. septembrikuus…
Kuidas sul rasedus möödus? Millal said teada, et midagi on valesti?
Rasedus möödus väga hästi. Käisin regulaarselt arstil ja kõik oli kogu aeg korras, nii lapse kui minuga. Meie pere ootas pisikest väga. Pisike on meie teine laps.
Täis oli kantud 38 nädalat ning käisime koos abikaasaga UH-s, laps oli aktiivne ja kõik oli super. Lahkusime arsti juurest teadmisega, et järgmisel nädalal otsutatakse, kas sünnitus kutsutakse esile või algab loomulikul teel selleks ajaks.
Olin väga emotsionaalne ja mul oli hea meel aga ma ootasin juba sünnitust, raske oli olla. Elu läks edasi nagu ikka igapäeva toimetustega, kuid paar päeva hiljem tundsin end imelikult, mul oli tunne, et ma ei ole rase. Sõbranna soovitusel läksin ikkagi kontrolli, olin ju alles käinud ja kõik oli korras. Lootsin südamest, et haiglas kinniatakse, et kõik on korras ja need on vaid minu luulud. Läksin üksi haiglasse, arst võttis mind kohe vastu. Kahjuks ei leitud südamelööke, saadeti mind UH-sse. Enne UH-sse minekut ma helistasin abikaasale ja läbi nutu andsin teada, et lähen UH-sse ja arvatavasti, meie pisikest ei ole enam. Kogu selle aja UH ukse taga olles katsusin olla vapper aga nutt tükkis peale. Mees jõudis haiglasse täpselt nii, et mina olin juba UH kabinetti läinud. Ma teadsin, et laps on surnud, kuid miks arstid ei suutnud seda välja öelda, miks lasid nad mul kannatada teadmatuses, miks ei kutsutud kohe mu meest sisse, ma palusin seda. See aeg tundus nii pikk aga lõpuks kutsuti mu abikaasa sisse. Ma ei oska seda sõnadesse panna ega kirjeldada aga see oli nii-nii valus näha teda ja tunda seda valu.
Mis haiglas siis tehti? Kas sulle pakuti ka psühholoogi?
Peale UH-d saateti sünnituse esilekutsumisele aga ma otsustasin, et soovin veel aega veeta oma perega ja läksin koju ja tulin hiljem sünnitama. Sünnitus kutsuti esile, kui asi oli juba niikaugel, et sünnitada, ma enam ei tahtnud sünnitust, sest reaalsus jõudis kohale… last pole enam. Kui laps sündis, siis oli tuba vaikne. Ma ei olnud peale sünnitust valmis last hoidma, ma tundsin, et mina olen kõiges süüdi, et teda pole. See oli ilus vaatepilt, kuidas poja oli oma isa süles. Varsti viidi ta ära… Mulle öeldi, et tibu viiakse hommiku lahangusse. Öö oli raske, ma ei maganudki, nutsin terve öö ja kahetsesin, et teda käes ei hoidnud. Hommiku kui arst tuli, teadsin, et ta on juba ära viidud aga küsisin ikkagi, et soovin oma last näha… Saatus vist oli meie poolt ja mul õnnestuski teda näha, süles hoida ja paitada.
Haiglas pakuti psühholoogi abi aga tol hetkel ma sellest loobusin, sest enne sünnitust ma küll ei soovinud rääkida sel teemal. Rohkem ei pakutud, aga kuna mu ümber on väga palju häid inimesi, siis mulle tuli psühholoogilist abi igalt poolt, mille ma võtsin vastu siis, kui selleks valmis olin. Perearsti õdedelt sain ka infot ja abi, et kuidas toimida, nt et rinda piima ei tekiks.
Kes sulle kõige suuremaks toeks oli? On?
Minu kõige suuremaks toeks olid mu abikaasa ja sõbranna, kes oli mu kõrval haiglas enne ja pärast sünnitust. Ma tänan teda südamest, me rääkisime maast ja ilmast, naersime ja nutsime. Aga loomulikult ei saa ma unustada ka oma vanemaid ja teisi sõpru/sõbrannasid, kes olid mulle igat moodi toeks: kes kuulas ära mu loo, kes tuli külla, kes käis minuga lapse haual. Kõik mu lähedused on mulle kogu aeg toeks olnud ja on ka edaspidi. Abi sain ka inimestelt, kes on samuti antud olukorra läbi elanud. Tundus, et pärast sellist traagilist sündmust mu silmad-kõrvad avanesid ja hakkasin märkama ka teisi vanemaid, kes on oma pisikese kaotanud. Praegu on mu kõige suuremaks tugitalaks ikkagi mu pere.
Mis peale seda hirmsat sündmust kõige raskem oli?
Minu jaoks kõige raskem oli näha oma abikaasa valu ja mõista, et miks meiega nii juhtus. Oma kõige hullemates unenägudes ei osanud ka midagi sellist oodata/arvata.
Kuidas tundisid sina, et lähedased sinuga suheldes vigu tegid, või kas tegid? Kuidas peaks lapse kaotanud emale kõige paremini toeks olema?
Minul on väga vedanud minu ümber olevate inimestega. Minu kõige lähedasemad olid mul alati olemas ja kuulasid mind, olgugi, et võisin iga päev üht ja sama rääkida – nad kannatasid selle ära ja olid toeks. Kuid kahjuks kogesin ma, et võõrad ei oska kuidagi käituda. Oli ka juhte, kus tere asemel keerati selg. See on meile eestlastele võõras aga võiks küsida, et kas lapse kaotanud ema vajab midagi, kas Sa saad talle kuidagi abiks olla. Kui vastus võib tulla eitav või tõrjuv ära heida meelt. Peale lapse kaotust tuleks taastada tavaelu rütm, sõprade-sõbrannadega võiks koos midagi ettevõtta, minna välja, mitte jääda koduseinte vahele. Ka võhivõõrastega rääkimine oli abiks, ehk seepärast et sai mure ära räägitud ja piisas.
Kuidas sina oma beebit mälestad?
Oma mõtetes mõtlen talle ikka, kuid nüüd juba vähem. See, et ma temale kogu aeg ei mõtle või ei mälesta, ei tähenda, et ma ei mäletaks teda. Ta on minu südames kogu aeg. Kui tekib suur igatsus, siis süütan küünla või käin haual või nutan, see kõik aitab mind.
Kas selline kogemus on sult võtnud soovi saada teine laps?
Kui tibu oli sündinud ja korra olime kõik koos, siis ma juba ütlesin, et ta ei jää viimaseks, tuleb veel. Ma ei tea aga mul pole hirmu. Ta saadeti meile mingil kindlal eesmärgil ja tuleb õppida, olgugi, et see oli väga raske õppetund.
Mis nõu annaksid emale, kes samasuguse jubeda kogemuse peab üle elama?
Ma loodan, et sellist kogemust ei pea üle elama aga kui juhtub, siis tuleb anda endale aega leinata ja osata minna edasi. Kindlasti võimaluse korral küsi lapse sünniinfo (millal sündis, kui pikk oli ja kui palju kaalus ning sugu), mina seda kahjuks ei saanud ja poole kuupärast ei mäletanud enam täpset pikkust ega kaalu. Võimaluse korral palu ka, et keegi teeks pilti. Sa ei pruugi õnnetuse hetkel seda soovida aga hiljem võib tulla soov ning selleks hetkeks on kõik olemas.
On olemas MTÜ Vaikuse lapsed ning neil on projekt „Mälestuskarbid“. Nende tehtud mälestuskarbid on jõudnud paljudesse haiglatesse ja need emmed, kes selle saavad on õnnelikud (minul seda võimalust polnud), isegi kui sa ise sel kurval hetkel ei soovi ehk lapsest midagi teada, siis see karp jääb sulle mälestuseks temas ning sa võid selle avada siis kui soovid.
Ei tohi jääda kinni hoidma surnust lapsest. Julge rääkida oma tunnetest ja ära hoia neid endale. Räägi oma lugu nii mitu korda, kui Sul seda on vaja. Ära häbene ja vajadusel küsi abi.
***
Ei tasu vist öelda, et ma lugesin selle naise kogemust ja nutsin. Ma ei kujuta ette, mida peab tundma naine, kes midagi sellist läbi elab. Kelle sünnitustuba jääb vaikseks ja täitub leinaga, mitte uue ilmakodaniku nutuga…Oh jeerum, jälle tahavad pisarad silma tulla.
Mida ma öelda tahan? Ma tahan öelda, et hoidke teineteist. Ärge keerake teineteisele selga. Sellist kohutavat asja juhtub sadade ja sadade perekondadega ja kindlasti võib olla raske nendega suhelda, ei tea mida öelda. Kuid põhjus, miks see julge naine enda kaotusest rääkis, oligi seetõttu, et ehk loeb seda keegi, kes saab mõelda, et ta ei ole üksi. Ehk loeb seda keegi, kelle lähedasega on selline asi juhtunud ja ta ei oska käituda.
Palun teid! Hinnake kõike seda, mis teil on! Hinnake oma lapsi, nad on nii väärtuslikud. Igaühel meist on elus aeg-ajalt raske, aga pidage meeles, et vähemalt olete te oma lastega koos. Teile on antud imeline võimalus võtta oma tibukesi sülle, nende pead paitada, vaadata nende silma, imetleda nende naeratust. Isegi siis, kui nad mõnikord käituvad nagu tõelised metsalised ja sa mõtled, et issand jumal, ma olen nii väsinud, ma tahaks magada, ma ei suuda enam seda vanemdamist hallata… Need on normaalsed tunded, normaalsed mõtted. Me kõik väsime teinekord, kuid tähtis on see, et me oskaksime hinnata, mis meil on.
Minge ja kallistage oma lapsi! Minge looge mälestusi! Armastage elu! Ärge mõelge, et ah, täna on mul kiire, homme teen lapsega seda-teist ja kolmandat. Miski ei möödu sama kiiresti, kui laste lapsepõlv. Teeme nii, et täna me ei lükka midagi edasi. Täna oleme me parim versioon iseendast. Ei mingeid vabandusi, elu on liiga lühike!
Omalt poolt tahan veel lisada, et mina hoian oma loo rääkinud naisele pöialt, et juba varsti tuleks nende peresse uus ja terve ilmakodanik, kelle naeratust imetleda ja kelle sulgpehmeid juukseid hellalt paitada. Teie hoiate ka, eks :)! Kuigi teie seda naist ei tea, saatke talle täna positiivseid mõtteid teele, ta on tugev inimene ja väärib edaspidi vaid kõike paremat!
95 kommentaari
See oli kurb lugu, aga kas arstid oskavad öelda pärast lahkamist, mis siis ikkagi juhtus? Kõige hullem ongi see kui ei suudeta leida, mis beebi surma põhjustas.
Mul oleks noorem vend, aga midagi juhtus ja ema oli haiglas ja titat ei tulnudki. Ma olin siis 10, pole kordagi vanematega sellest rääkinud, pole tahtnud haiget teha oma küsimustega. Nii tahtsin vanemaks õeks saada ja praegugi mõtlen talle aeg-ajalt, et milline ta oleks olnud ja kuidas ma oleks teda hoidnud. Igatsen teda väga, kuigi pole kordagi näinud. Ei kujuta ettegi mida mu ema tunneb.
Huh. See tõmbas silma märjaks.
Mul ei ole lapsi veel, aga mitu sõbrannat ja lähedast sugulast on taolise kogemuse võrra “rikkamad”, seega olen kõrvaltseisjana näinud, kui väga selline asi inimest lõhkuda võib. Kindlasti on see, mis taoliste juhtumite poole väljapoole paistab, enamikel juhtudel oluliselt tagasihoidlikum sellest, mille lapse kaotanud (vahet pole, kas raseduse katkemise tõttu või sureb laps sünnitusel või on juba mõnda aega ilmas elanud) naine oma hinges tunneb.
Ma pole veel ema, seega ma pole saanud ka tunda seda kõikehõlmavat armastust, mida üks inimene kellegi vastu tunda saab, aga mul läks selletagi süda katki seda intervjuud ja ka teiste kommentaare lugedes. Süütan täna nende laste mälestuseks küünla ja tahan öelda, et kõik, kes on pidanud taolise sündmusega rinda pistma ja peavad sellega toime tulema, on ääretult vaprad!
Vägagi hästi on see tunne tuttav…
Kaks kaotsust 36 ja 18 nädalal.
Alles peale seda kui endaga nii juhtus, sain teada kui palju on minusuguseid naisi ja kui palju on beebi kaotust.
Enne seda oli see teema kuidagi võõras. Nüüd elan seda teistega uuesti ja uuesti läbi ja proovin toeks olla.
Ise sain ka väga palju toetust tollal Murelaste foorumist ja nüüd on selline grupp Fb Inglilapsed.
Veidi teistsugune kommentaar, kui teistel. Aga kirjutaksin ka ûhest kogemusest. Enda rasedus oli tipp-topp, kuid suure kôhuviiruse tõttu, tahtis laps sûndida 32 nädalal, arstide kiire töö tóttu kandsin last siiski veel edasi ôige tãhtajani.. Kõik läks väga hästi ja siianigi hästi.. süõ.. Sellel 32 nãdalal pidin jagama palatit úhe naisterahvaga, kellel oli suur raseduse katkemiseoht, ning varasemalt oli juba 3 vôi 4 katkemist olnud. Minu jaoks nii kurb ja ebameeldiv kogemus oli just see, et minu lapse sûdamelööke kuulati palatis ( seda kuuleb ju vãga kôvasti), mind käidi hellitamas ja kõike… samas tema pidi seda kõike pealt kuulma jà nägema. Ma sûdamest loodan, et ta kandis raseduse ilusti lôpuni. Miks pandi meid samasse palatisse?!!
Lugesin läbi kogu loo aga ei mõista, et miks nii läks?
Mõtlesin,et ei hakka kirjutama.. kuid siiski.. Minul 1. korral olid kaksikud,aga suht raseduse alguses peetus, 2. korral ei tahtnud arstile minna ühelgi korral üksi.. Ja ikkagi teatati kurb uudis mulle. Seekord siis tehti päris operatsioon,mis tegi selle olukorra veelgi hullemaks ja minu jaoks oli see justkui vägistamine. Ma mäletan, et enne narkoosi veel nutsin, et ma ju tahan seda last nii väga. Peale seda ei tohtinud ma päris mitu kuud rasestuda ja sain ka pillid. Ise olin nii kuradi trotsi täis ja kõik näis nii mõtetu. Ütlesin et ei tahagi enam last.. Ja siis! Polnud kahte kuudki ja ma olin lihtsalt RASE! 6.raseduskuul olin voodireziimil,katkemisoht. Ja täitsa õigeaegselt sündis mulle kõige armsam pisipisi tütar! Minu oma pilli-beebi. Ise ikka mõtlen et näe,ta nii ikka tahtis tulla ? 7 a hiljem planeerisime rasedust ja pm kohe jäin. Olin jälle voodireziimil 6. kuul,aga kõik oli kergem kui eelnevatel rasedustel. Ja mida ma öelda tahan.. JAH,ma olengi räige kanaema ja vb hoian lapsi liiga vati sees.. Aga just SELLEPÄRAST, nad on lihtsalt megakallid..
Ja Mallukas- mina näen taolisi õudukaid väga tihti.. Siis ma ärkan üles ja musitan ja kallistan neid kohe öösel 🙂 päikest!
Aa..ja veel.. Mulle on mõni öelnud et no mis Sul viga, Sa ei pidanud matma! Siis ma just oleksin tahtnud, et oleks nö koht kus käia ja lilli panna vms.
Ohhh. Virtuaalne embus, muud ei oska pakkuda.
Nii kurb teema ja see lugu- nutsin juba peale esimese küsimuse vastust!
Mina ei ole last kaotanud- kuigi peaaegu oleksin ja minul vedas- minu pisike sündis ilusasti 9a tagasi.
Kui tuleb teemasid- seoses surmaga- siis tihti noorte lahkunute puhul mõtlen, et see hing ei taha lihtsalt vanaks saada…. Tahabki muudkui uuesti sündida ja kõike uuesti kogeda…
Sooviksin, et ükski vanem ei peaks sellist kaotust üle elama!
Ma tean hästi mida see nsine tunneb kuigi minuä oli veidi rohkem kui 20 nädalat..
Väga raske oli eriti minu mehele.
Pidin sünnitama pisikese poja kelle häält kunagi ma ei saanud kuulma.
Nüüd 2 aastat hiljem pidi sündis meile pisike poiss ja hirm oli raseduse ajal suur.
Mõlema lapse tähtaeg oli november.
Lapse kaotus jätab iga ema hinge sügava haava.Mina läksin 7 aastat tagasi oma esiklast sünnitama olin õnnelik ja ärevil,kuid uh selgus valus tõde.Pidin sünnitama vaikiva beebi.Enda põhjal võin öelda et siiani on raske.Õnneks oli julgus uuesti proovida ja 3 aastat hiljem viibisin sünnitustoas mis oli täis kõvat beebinuttu ja õnnepisaraid minupoolt.
Eelmine aasta mai kuus oli testil 2 triipu. Nii suur üllatus. Lihtsalt mega.
Olin nii õnnelik. Kõik aga varises kokku siis kui sain teada, et pisi-pisil tüdrukul geenirike… seda õudu on raske kirjeldadagi. Elu esimene rasedus.. ja korraga selline suur pauk.. 15ndal nädalal tuli see tablett neelata, mis väikse südame seiskas.
Minu täitsa oma väike laps..
Jaanuari lõpus olekski olnud tähtaeg..
Päevagi ei möödu, kui talle ei mõtle.
Olen seda valu enda sees hoidnud, sest lihtsalt ei oska kellelegagi sellest rääkida. Põhiline vastus on olnud “ah nii noor oled, proovite veel” jnejne. 🙁
Oh. Võta rõõmu, kust saad! Kõikjalt, kust vähegi leiad!
Jäin ise ka rasedaks kui olin 17 ja nüüd on poja kuu pärast kahene. Tahtsin nii väga endale ka teist last ja tüdrukut. Ja paar kuud tagasi olin vanemate juures ja hakkasid need naiste asjad, vähemalt ma arvasin nii. Aga need kestsid mingi kaks pool nädalat ja tuli suuri vereklompe. Kutsusin peale teist nädalat kiirabi, ütles et raseduse kaotus see pole kuigi ma omaarust polnud rasegi. Täiesti võimatu oli see mu meelest et ma üht last veel ootan. Lõpuks läksin ikkagi emosse, verd jooksis õuest kuni kabinetini välja kus ma ennast siis puhtaks sain pesta. Viidi ultrahelisse ja seal öeldi et loode oli kuue nädalane, sama vana nagu siis kui ma sain teada et ma poja ootan. Ja samal ajal ka jäin rasedaks teist korda nagu esimene kordki. Muidugi sain ma oma rasedusest teada seal ultrahelis kui öeldi et seda last ei ole enam ja et teevad puhastuse. Okei, läksime kohe puhastust tegema, peale seda haigla palatisse tagasi jõudes nagu… Ma ei nutnud ja ma ei osanud midagi tunda. Kuni mingi kuu aega hiljem kui elukaaslane välismaalt töölt tagasi tuli ja peale seda raseduse katkemist vahekorras olime ja vot siiiis sellest ajast ma lasin laginal nutta, selle ajal hakkasin nutma ja nii umb igapäev. Ja nüüd ma aina mõtlen ja mõtlen jälle et ma nii väga tahaks omale ikka teist last.. Ja poja tahaks ka õde või venda aga kes ei taha hetkel on elukaaslane, ja minule on see nii raske.
Palun, lihtsalt ära paljune rohkem. Sul ei ole stabiilset suhet ega perekonda, mingi umbmäärane “kaaslane”, kes orjab välismaal. Ise tundud üsna harimatu. Kvantiteet ei kaalu üles kvaliteeti. Armasta oma olemasolevat last ja ürita temast kasvatada parem versioon kui teie olite, et ta teeks tulevikus targemaid otsuseid, ei rasestaks ühtegi teismelist ega oleks rongaisa. See on parim, mida sa sellest olukorrast õppida saaksid.
Lollakas oled? Ma loodan, et sinusugune ei saa ise kunagi lapsi, juba selle pärast, et sa teise suunas nii negatiivset emotsiooni saadad. Loodan, et see tuleb nüüd sulle endale ringiga tagasi.
+1 elole.
Lugesin seda postitust lõunal ja siiamaani klomp kurgus ja terve päev olen nii kurb olnud. Ainult hoian oma pojakest ja nunnutan teda. Üldse argimured tunduvad sellise teema kõrval täiesti tähtsusetud… Ükski lapsevanem ei peaks tundma sellist kohutavat kaotust 🙁
See mida lapse kaotanud vanemad läbi elavad on ebaõigalne ja vale. Elu ei tohiks käia sedapidi et vanemad matavad oma lapsi ja veel päevagi elamata elu- valus. Ei saa öelda, et tean mida see naine/ pere läbi elab kuna igaüks meist leinab erinevalt, kuid olen sama läbi elanud ja alles 8 kuud tagasi. Karm on see elu.
Sellega on raske leppida ja ilmselt ei lepigi sellega kunagi vaid lihtsalt õpitakse selle valuga koos elama.
Soovin kõigile et hoolige ja hoidkem üksteist.
Aitäh selle postituse eest! Marian, see on raske ja valus teema aga…. See paneb mõtlema. Väga palju üle. Aitäh Sulle.
Minu ema elu tragöödia on olnud matta 2 last. Esimene laps sündis surnuna ja kolmas 1,5 aastane laps jäi auto alla, samal ajal oli rase 8-ndat kuud(ootas mind).
Lisaks on veel hiljem kantkenud kaksik rasedus.
Kahjuks minu ema sellest tragöödiast polegi välja tulnud. Tol ajal oli psühholoogi juurde pöördumine häbi asi. Nii siis kannatasime meie, alles jäänud 2 last, tema katki läinud psüühika tõttu lapsepõlves palju.
Enne emast saamist ma ei teadnud, kui suurteks tunneteks on minu süda võimeline. Nii rõõm, kui ka valu oma lapse pärast on kirjeldamatult suur tunne!
Vennal on laps ära surnud… Seda ainuüksi ette kujutada oli võimatu ja talumatu. Mul tol ajal siis veel polnud lapsigi, aga nii valus teema oli siiski:( Kõige kurvemad matused, kus olnud olen. Reaalselt. Elanud inimese puhul annab mõistusega veidikenegi leevedada oma leina, aga väikse lapse puhul ei ole olemas ühtegi lohutust. Mitte miski ei lohuta. Vastik äng ja viha ja kurbus ja… jubejube. Ma imestan, mismoodi nad eluga edasi suutsid minna. Kas ma suudaks? Uhh, isegi ei taha mõelda sellele!
Väga kurb on lugeda.Ilma pisarateta ei saa 🙁 Kõige valusam on kogeda ja näha seda kõike kõrvalt.Olen ka kogenud pisikeste kaotust kui olin jõudnud 7kuuni.See valu ei kao kuhugi.Kuigi olen õnnelik oma kullakeste üle,keda ma saan hoida ja hellitada pakkuda armastust.Loodan vaid,et ükski ema ei peaks seda valu läbi elama.Kahjuks saatus teeb oma töö.Kaastunne kõikidele,kes on läbi elanud selle suure kaotuse.
Sellega seoses…
http://www.lastehaigla.ee/hingesillad-kontsertmalestusteenistus-lahkunud-lastele/
Minul on kolm tuttavat kes jäid erinevatel etappidel oma inglikestest ilma. Igaühe murega olin ma väga löödud. Esimene mu parim sõbranna jäi kah peale sünnitust oma pojakesest ilma. Teine kaotas oma enneaegselt sündind poja pea aastaselt kopsupõletikkule. Kolmas on kh tuttav kellega saime haiglas tuttavaks. Tema jäi nüüd jaanuaris oma inglist operatsiooni järgselt ilma ? Igale vanemale on see kohutav kogemus. Ma ise meeletult kardan oma väiksest südamekesest ilma jääda ?
Vaatasin peale selle lugemist oma pisikest ime ja olen südamest tänulik,et ta minu jaoks olemas on . Ma ei kujuta ette ka seda valu , mis lapse kaotus põhjustab. Mitte üksi ema ei peaks seda läbi elama . Taevas on nüüd üks pisike ingel juures. Saadan sellele emale kuhjaga armastust. <3
Tere nutan ja kirjutan ,kaotasin kaks rasedust esimene 16 nädalal teine 10 ,selline soov on veel emaks saada hetkel ei karda tahaks juba uuesti varsti üritada ,aga äkki ma peaksin kartma äkki ma ei tohiks enam uuesti üritada ,äkki enam ei tule selle kaotus valuga toime… nii tahaks ,et keegi ütleks ,mis ja kuidas peaks edasi …. keegi peale arstide ,kes ei oskagi muud selgitada kui,et juhtub selliseid asju…. kas siin on keegi kellel on õnnestunud peale mitut raseduse katkemist õnnelikult laps sünnitada . Ma sain jõudu Mallult ,kes oli mulle super heaks positiivseks eeskujuks,et õnnestub ka peale kaotust .üritasin olla sama positiivne ja ei olnud mingit tunnet ,et võiks taaskord korduda see õudus . Aga nüüd enam ei tea ,mis on õige teha ja mõelda ,kas üritada veel või peaksin loobuma….
Tere. Olen seda saanud kogeda lausa 4jal korral. Ja kõik aastaste vahedega 🙁 Ja tundsin et enam ei julge ja ei jõua. Kõik korrad olid nii jubedad. Leinasin päriskaua.ME ju nii ootasime/tahtsime. Lõpuks otsustasime et loobume mingiks hetkeks. Läheme tavapärase eluga lihtsalt edasi.Muidugi ärahoidmiseks ei kasutanyd me mittemidagi.Et kui juhtub ime siis on suurepärane. Ja..see juhtuski.Lõpuks. Varu kannatust.Ole positiivne ja see ime juhtub ka teiega.
☺
Kulla Kris, ürita ikka. Minul oli ka 2 kaotust nagu Sinul. Otsustasin proovida veel viimast korda. Siin ta nüüd mul siis on: tubli 9a. tütreke 🙂
MA TÄNAN SÜDAMEST HEADE SÕNADE EEST, SEE TÄHENDAB MULLE NII PALJU!
Aga palun 🙂
Mul on järjest olnud katkemine, peetumine ja taaskord katkemine. Vahet ei ole mitmendal rasedusnädalal see juhtub valus on ikka ühtemoodi. Õnneks on kõrval armastav abikaasa ning ka suuremad lapsed on toeks. Aga proovime veel kuna ma tean, et me saame endale pesamuna, lihtsalt ei tea millal.
Mul on olnud elu jooksul 10 rasedust, neist 6 on katkenud esimese kahe kuu jooksul. Sellest ei tasu lasta ennast heidutada. Raseduse katkemine algusjärgus on osaliselt emakese looduse viis lahti saada neist loodetest, kellega midagi on nihu läinud. Loote areng esimestel kuudel on midagi nii keerulist, et väga lihtsalt võib midagi nihu minna. Kuna mul katkemised tavalised, siis ega ma ei hakanud eriti arvestamagi sellega, et ma rase olen, enne kui kolm kuud rasedust täis. Iseenesest on ka see kui on päevad omamoodi raseduse katkemine, üks munarakk jäi inimeseks arenemata.
Igal juhul jõudu ja kindlasti ükskord saate omale pesamuna.
Väga kurb. Hindan sügavalt asjaga lähedalt kokku puutunute tugevust. Mul katkes rasedus varajases faasis, aga hinges närib siiani. Möödas on üle 4 a. Aga haiget teeb ikkagi… Kuidas küll tulevad toime need, kes on veel hullemat läbi elama pidanud???
Igasugune kaotus on jube olgu ta kas beebi , pisike laps või noorem inimene või vanem . Jõudu ja jaksu sellele naisele soovin väga siiralt sest sügisel kaotasin oma parima sõbra kes oli 25 aastane noor mees ja see kaotus oli juba jube ja kohutav . Lasta minna kellegil kes on su südames on raske .
Ma ei suutnud seda intekat lõpuni lugeda….. :'(
Mul veel neid pisikesi ilmaimesid veel pole, kuid selle eest on tööl neid 21. Ei taha ettegi kujutada, et nendega midagi juhtuks. Pisaratega lugesin selle naise lugu.. Väga julge naine, et jagas oma lugu teistega!
Minu vend oli vaikuse laps. Olin esimeses klassis kui ta sündis ja ta matused olid. Igatsesin kohutavalt teda ja fantaseerisin elu koos noorema vennaga. Vanematel oli raske periood, tundsin kuidagi ennast eraldi emas ja isa kurbusest. Kõik kurvastasid omaette. Sellest on 27.a möödas.
Jäin ka lapsest ilma,kui rasedus juba suur oli.Umbes kaks kuud peale seda oli kõige hullem aeg aga kogu asja tegi kergemaks see,et üks laps juba oli olemas ja mees väga toetav.
Olgugi,et rasedus katkestati,sain haiglast kaardikese lapse kaalu-pikkuse ja jalajäljega.See oli väga armas žest.Vaatama ma teda ei läinud ja ei ole seda otsust ka kahetsenud.Mõtlesin,et milleks teha rasket veel raskemaks.
Mingil ajal kirjutasin talle (e lapsele) kirja.Peale seda hakkas palju kergem ja hakkasin normaalsesse igapäevaellu tagasi pöörduma 🙂
Mul küll veel lapsi ei ole ja ei ole tundnud seda emaarmastust, kuid minu perekonda on see siiski tabanud.
Minu õde suri paari kuusena kodus ning mu vend 20-aastasena. Lisaks katkes ka üks ema rasedustest
Mul oli nii raske toime tulla enda leinaga ja veel kõrvalt näha ema ja isa…
See oli metsik valu ja ei soovi seda kellelegi. Ma ei kujuta ettegi, mis nende sees toimuda võis ja kui palju valu see teeb.
Tõesti, hoidke üksteist ja olge õnnelikud iga koosveedetud päeva üle!
Ka nutan.
🙁
Oeh ei teagi millest alustada ja mida öelda. Pisarad tikuvad silma ja klomp tuleb kurku. Nii nii kurb, et selliseid jubedaid asju juhtub. Aga õnneks nüüd on sellistest väga jubedatest ja kurbadest sündmustest rääkima hakatud. Mitmeid kordi kui see teema on läbi käinud olen mõelnud, et sõna võtta aga käsi ei ole tõusnud kirjutama. Miks ei tea? Võib-olla kuna ei oska sõnu ritta panna. Ei tea! Aga igatahes…
Aasta 2010, 17mai. 18a. noor naine, suhtes olnud 2a. ja olles 24+5ndl lapse ootel. Hommik kell 8. Aega 40minutit arsti visiidini. Astun kabinetti sisse, pannakse TOKO alla, lapse südamelööke ei leita. Arvati et halvas asendis ja öeldi et ei muretseks teeme igaksjuhuks UH. Viidi ühte kabinetti pandi aparaadi alla, ikka ei leida. Öeldi et see halb aparaat ja vaatame ootame et äkki saab ikka õigesse kabinetti. Sain veel oodata oma 5 minutit. Hinges juba teatsin selleks ajaks, et ega seda südametööd enam ei leida ja pisarad hakkasid voolama. Sain kabinetti arsti juurde. Pandi pikali ja hakati otsima ning siis tuli see lause- Siin pole enam midagi teha, kõik. Anti tablett sisse ja kästi kolme päeva pärast tagasi tulla sünnitama. Mees ootas mind ees ooteruumis. Ma ei vaadanud tema poolegi kuna teadsin et hakkan nutma. Jalutasin temast mööda kui tundmatust kuna ei tahtnud seal nutma hakata et mitte terve ooteruumi täis rasedaid ära ehmatada. Ta jooksis mulle järgi, rääkisin talle ära ja tema nägu….
Meie pisike ja imeline tütreke sündis 19.mai kell 17:03 879g ja 34cm pikk.
Meie esimene laps…
Siis ei teadnud ma üldse et selline asi võib juhtuda, ei teadnud kuhu pöörduda, sõbrad kadusid, pere ei osanud midagi öelda ( esimene lammas läheb ikka aia taha ), sain osa halvast suhtumisest ja pilkudest ( teda juu ei olnud, ta ei olnud laps veel jne.). Haigla personali poolt sai osaks väga jubedale suhtumisele, eriti siis kui meest kõrval ei olnud.
Peale sünnitust läksin kolme päeva pärast tööle. Aga kui sügisest pidin koju jääma hakkasid tunded kuhjuma. Siis leidsin koha nimega murelastefoorum. Sealt sain abi ja leidsin endale kõrvale väga toreda naise kes oli kogenud sama mis mina. Temast oli ikka meeletult abi. Suhtleme siiani ja oleme siiani väga head sõbrannad.
Nüüdseks on möödas sellest 6,5a. Hingele on valus ikka, ikka tuleb meelde aga olen õppinud selle kõigega elama. Nüüdseks on mul kaks imetoredat last. Kohe varsti 5a. saav poja ja peagi 9-kuune piiga.
Mõlema raseduse ajal olen meeletult kartnud et juhtub sama. Kui lapse liigutusi ei ole mingi aja tundnud hakkavad pisarad silma tungima jne. Nii palju on sellega seoses tundeid ja mõtteid. Ka iga järgneva rasedusega, kõike kirja panna raske. Olles pidanud läbi elama sündimata lapse surma on mul tohutult suur hirm oma praeguste laste pärast. Kardan et ka nemad “võetakse” meilt ära. Käin muudkui magamise ajal kontrollimas jne.
Usun, et see hirm ja mure ei kao, aga usu mind, kõik on hästi! Tunnen sulle kaotuse tõttu kaasa, aga ei võeta sult enam kedagi ära :)!
Loodan ka seda sama. Muidu suudan veel seda hirmu kontrolli all hoida, no normaalsuse piires aga kui laps on haige või kusagilt kuuled oled et tema sama vanal lapsel vähk, tema sama vana lapsega juhtus õnnetus siis hakkan meeletult kartma. Tahan ja soovin ainult et minu lapsed oleksid terved, tugevad ja minuga. 🙂 Tean et praegu nad seda on ja loodan kogu südamest ja hingest et ka tulevikus.
Aja jooksul on kõik paremaks läinud. Kui poja pisik oli oli seda kontrollimist rohkem. Olles kuulnud ja teadnud hällisurmast ei julgenud ma paar esimest kuud õieti magadagi.
Öeldakse ikka et pomm ühes kohas kaks korda ei plahvata aga tean et seda on juhtunud.
Igatahes olen meeletult tänulik et mul on kaks imelist last ja imeline mees kellega oleme siiani kõigele vaatamata koos. Varsti juba 9a. 🙂
Loen siin ja toob pisara silma küll. Uskumatu, kuidas inimene võib öelda teisele, et see ei olnudki ju veel laps. Loomulikult ta ju oli. Inimesed on ikka jube hoolimatud.
Mul ei ole endal veel lapsi, aga on 7 aastat kogemust lasteaias. Mul on rühmas mitmeid lapsi, kes vajaksid kallistusi ja tähelepanu just oma vanematelt. Vahel mõtlen, et tule ja kiida ükski kord oma last ilusa pildi joonistamise eest. Mkm, see on nii raske. Näe, et su laps on kurb. Kiire on tööle, trenni, kuhu iganes, ei viitsita tegeleda oma lastega. Mitmel lapsel on juba käitumisraskused, näen, et see on täielik appikarje.. Palun märka mind! Mängus võiks olla lausa spetsialistid, aga vanemad ei tunnista psühholooge. Ja ratas veereb edasi..
Ma läksin natuke teemast välja, aga tahtsin ka tegelikult rõhutada seda, mida Mallu kirjutas, et väärtustage neid, kes teil on olemas. Oma lapsi. Siin on nii palju kurbi kogemusi, mis peaks korralikult mõtteainet andma. ?? Tihti ongi ju nii, et kes üle kõige lapsi igatsevad, neil on raskusi laste saamisega, aga need, kes eriti ei hooli, neil on neid ikka päris mitu. Hästi kummaline on see maailm, miks ei võiks vastupidi olla. Oleks maailmas palju rohkem õnnelikke inimesi.
Igal juhul minu suur austus emadele, kes on oma lapse kaotanud. Ma ei kujuta ette seda valu.. Aga ma olen kindel, et tuleb see õige hetk, kui see laps sinu juurde ikkagi tuleb ja siis on kindel, et oma esimese lapse kaotanud emad on maailma parimad emad üldse!
Sellised lood on alati ja eranditult kohutavad, see siin polnud mingi erand. Ma ei suuda mõista, miks inimesed nii julmasid asju kogema peavad – kellel siin universumis seda vaja on?? – ja isegi mitte oleks-poleks tasandil ei julge ma pikemalt mõelda, mida ma ise sellises olukorras tunneksin. Ilmselt on see maailma lõpp. Lisaks ei kujuta ma ette, mida kõike nõuab ühelt emalt sellise sündmuse juurest edasi liikumine…
Selleks ei ole õigeid sõnu :'(
Sama küsimus on mul, et MIKS ometi? 🙁
Minu jaoks ei ole vahet,kas kaotad lapse beebina vöi juba suuremana,haiguse,önnetuse vöi vägivaldse surma läbi..
Minu lugu algab sept 2015,kui minu noorim,16.a poeg endalt elu vöttis ja minu maailm kokku varises…
Öhku jääb küsimus:miks???
Tohutu valu oksendamiseni(täpselt samuti nagu sa unes nägid ja meeletu süütunne…
Tal oli esimene tüdruk,esimene armastus,noortel oli esimene suur tüli,tegelikult valestimöistmine, ja minu laps andis südamevalule alla-
Järgmine päev oli tal tel väljas ja ta ise kadunud,öhtul isa ja ta söbrad leidsid ta…
Kui keegi tahab mind süüdistada,et olen olnud halb ema,siis vöin teile öelda,et teen seda isegi iga päev,selles supis olen elu löpuni.
Minu jaoks on enesetapp hulleim köigist vöimalikest,aga tasapisi ma lepin,önneks on mul häid söpru ja ka poja söbrad on toeks.
Tahtsin oma loo rääkida just noortele hoiatuseks,et sönad vöivad haiget teha,aga ka tappa,hoidke oma kalleid!❤
:'( :'( :'(
Minu siiras kaastunne. Kindlasti ei ole sa halb ema! Noored on lihtsalt väga etteaimamatud kohati… Ma usun, et sa poleks saanud kahjuks midagi teha.
Üks suur kalli sulle ! Kindlasti ei tohi sa mõelda et olid halb ema !!! Mul oli fantastilised vanemas ,suur maja ,õde ,koer ,kõik tip top.Aga teod mida ma tegin täpselt sellises vanuses ,jubeee ! Vahel imestan et ma täna elan ja veel normaalseks täiskasvanuks kasvanud .Lapsed on nii kohutavalt tundlikud ja haavatud sellises vanuses et üks halb päev võib juba olla nende peas pIisav põhjus miks enda elu kallale minna või teha midagi tähelepanu saamiseka või mis iganes . Mul on endal lapsed 4 ja 10 ja ma pean ütlema et ma pigem kaotaks nad nii öelda kõhus kui praegu.Ma ei väida et sündimata kaotus on väiksem aga ma kardan et kui sa oled mitmeid aastat oma lapsega koos elanud ja ühel hetkel teda enam pole olemas siis see oleks raskem .Lihtsalt kõik mis oleka lapsega seotud ,tema elu,kool,sõbrad ja tuttavad justkui meenutaks ja rebiks haavad lahti iga päev. Mu tuttaval oli tütar . väga andekas laps ,ülimalt hea laps ja täiesti tavaline noor neiu.Sai 18 ja läks klassikaaslase sünnipäevale .Seal sai tema poisssõber vist oma esimese klaasi vägijooki maitsta ja tõmbas end segi. Läks armukadedaks oma neiu peale ja tappis ta .jubedal viisil ,detaile ei taha kirjutada .Mu tuttav ehk siis neiu ema teab detaile ja teab ka seda et see ei olnud silmapilkne surm vaid tund piinlemist ja siis kohutav surm. Kuidas emana edasi elada ? Terve linn teab sellest ja kuna tüdruk oli heasüdamlik ja omas palju tuttavaid siis see ema peab iga päev nägema inimesi kes puutusid tema tütrega kokku ja siia kõik jälle meenub . See on jube ja seda ei sooviks ei kellegile maailmas .
Minu mehe sõbraga juhtus ka sinu poja sarnane kurb asi, mis vapustas ja raputas meid ikka korralikult läbi. Ta oli veidi vanem küll, aga tõeliselt kurb saatus. Nii ta paraku otsustas, me ei saa kunagi teada, miks. Meest piinasid ka tookord mõtted, et miks me ei olnud olemas jne, aga alati ei tea ju, mis teise mõtetes toimub.. Keegi meist pole täiuslik, kindlasti tehakse vigu, aga ära süüdista ennast, ma olen kindel, et su poeg seda ei teeks. Ta kindlasti armastas oma ema. Ole tugev! Hästi palju päikest sulle! ?
Endal mul küll lapsi pole, kuid olen lapse kaotanud pere valu väga lähedalt näinud. Töötasin seal peres lapsehoidjana, kui nad pidid matma raske haiguse tagajärjel oma kolmeaastase tütre. Nägin igapäevaselt, kuidas kõik muutus halvemaks ja lõpuks juhtus kõige hullem. Vanemate valu ei suuda ega tahagi ma endale ette kujutada. Kohutav 🙁
Peres on veel väiksem laps, kelle jaoks peab tugev olema ja eluga edasi minema. Tundsin, et sellel hetkel oli neile väga oluline, et lahkunu ei olnud pere ainuke laps.
Oi jumal 🙁
Alates sellest hetkest kui seda naise osa lugema hakkasin, tulid mul pisarad vägisi silma ja voolas ojadena ning siiani nutan, niii kurb lugu, ei kujuta ettegi kui valus võib oma lapse kaotus olla aga üritan enda piigast nii kõvasti hoolitseda ja hoida teda kurjuse eest ning kaitsta iga halva eest!!! Kui ärkab siis kallistan teda kõvasti ja hoian pöialt sellele naisele et peagi tuleks neil laps keda saavad kätel kanda ning seda armast sooje põski silitada, peakest paitada ning lõpuks näha esimesi samme ja esimesi sõnu ütlemas!!! Olen südamest toeks sellele naisterahvale, palju tuge ja jaksu sulle!!!!
Ma ei suutnud seda läbi lugeda, hetkel ka ise rase ja 27s nädal jooksmas. Seega läks lugu väga hinge ja nutt on ilmselge. Kuigi see mitte mingil viisil ei lohuta ema, kes on kaotanud oma lapse – järelikult see pidi nii minema.. Südamest soovin sellele perele armastust ja headust.
Lugesin Eesti Ekspressist seda basseini lugu ja peale lugemist oli leht pisaratest lige….Lapsed on kalleim vara!!!!
Väga kurb, lihtsalt mõtlen sellele ja nutt kurgus!!
Ma olen emotsionaalne, kaastundlik ja võõra lein/ mure teeb mulle haiget!!
Olles ise 2012a elanud üle aasta jooksul kaks täiesti erinevat emakavälist rasedust, siis…
Edasi mõelge ise!!
Tänaseks pole rasedust veel tekkinud kordagi, seljataga 4 ivf külmaringi, mis ebaõnnestunud 🙁
Oehh, mu saaga jätkub!!
Pole jõudu, kuid jätkan ikka..me räägime kord nädalas mehega sellest kõigest, ma murdun ja nutan end tühjaks, siis hakkab kergem!!
Mul on esimesest kooselust tütar..
Ta on parim ? aga südame all on miskit puudu..mul on väga hea mees 6a kõrval olnud, toeks olnud, armastab ja nutame omamoodi!!
Järelikult see on meie elu kadalipp ületamiseks raskused, pisarad, valu..
Valus teema..kõik naised on minu silmis tugevad!!!
Lugesin ja nutsin samuti. Mu enda lähiringkonnas on pere kelle sünnitustuba jäi samuti vaikseks, poeg sündis surnuna. Aasta hiljem, samal kuul,sündis neil enneaegne laps 27. nädalal. Väike vapper pojake pidas vastu ja on nüüd juba kodus. Aga siis mõtled küll, kuidas ühele perele on ikka neid kannatusi antud, miks küll.
Paraku ei tea ma, mis selle ema sees toimub, sest nemad on selle kõigega väga perekeskis toime tulnud ja rääkinud sellest ei ole.
Jaa,ka minul oli sarnane kogemus 17 aastat tagasi,siis sain veel sõimata arstilt,et õigel ajal haiglasse ei tulnud,ja mingit psüholoogi ei pakutud sell ajal pärnus!langesin masendusse,ja pudelisse!!Aga oma tugevusega tulin sellest kõigest välja,ja nüüd suudan ka sellest rääkida,aga seda kõike lugeda,siis pisarad ikka tulevad silma,see on tõesti valus asi,kui oma laps sureb!!!!
Mul õde on samasuguse õuduse üle elanud. Läks tavapärasesse kontrolli ja seal selgus, et tütre süda enam ei löö. See oli nii kole ja kurb aeg…
Väg kurb lugu, tuli endalgi pisar silma! Saadan head mõtted teele ja loodame, et kõik siiski läheb edaspidi hästi!
Ma nägin ka peale sünnitust mõned päeva (või nädalake vms) und, et ma olin sünnitustoas ja beebi anti mu kätele ja öeldi, et kahjuks ta ei ela vms..see oli nii kohutav tunne isegi läbi une..ma tahtsin ära surra. Siis avasin silmad ja uurisin kas laps ikka hingab, elab ja kõik hästi. Aga magama jääda enam ei saanud ja mõtteis oli see kohutav uni.
Ei kujuta ette, mis siis oleks kui see päriselt oleks, kuidas seda üle elada…tunnen kõigile kaasa kes seda läbi on pidanud elama.
KOHUTAV! Mul on nii kahju. Soovin sellele naisele ja tema perele jõudu ja jaksu ning loodan, et varsti saabub nende perre beebike, kes on tubli ja hea tervisega.
Vaatan oma 5-nädalast läbi une nohisevat tütrekest ja mõtlen oma varsti koolist koju jõudvale pojale, kes saab homme 9-aastaseks. Olen tänulik taevale, et nendega on kõik hästi. Elu on habras, kahtlemata.
Kohutav lugu. Olen 3 kuuse tüdruku ema. Kui teda ootasin mõtlesin ka,et aga kui…kui peaks juhtuma midagi kohutavat mis siis saab sest olin lugenud palju sellised asju ja need naised ja perekonnad on tugevad VÄGA TUGEVAD. Seda lugu lugedes tulevad pisarad silma.
Ja seoses selle Cantervilla looga , töötasin seal mängumaal olin ka tol kurval päeval tööl ja see oli õudne. Esimese asjana joosti minu juurde et kutsuksin kiirabi. Olin shokis ja andsin telefoni edasi töökaaslasele kes kiirabi kutsus.
JÕUDU JA JAKSU KÕIGILE!! OLEN OMA MÕTETES TEIEGA!!
Ma loen igat su postitust, aga selle jätan vahele. Miks? Võib olla peidangi pea liiva alla ja mõelda, et selliseid asju ei juhtu. Kuigi tean, et juhtuvad küll. Olen väga emotsionaalne inimene ning surmaga (ebaõiglase surma puhul) ei oska kuigi hästi toime tulla. Mul on 4 kuune beebi ja ülekõige siin maailmas tahan, et mu lastel poleks hulle haigusi ja, et nad oleksid igati terved ja tublid. Mulle lähevad sellised lood väga, väga hinge. Lausa valutama hakkab seest… Ma ei kujutaks ette lapse kaotust. Jah seda juhtub, aga minu elava ettekujutluse tõttu võin terve päeva jonnida, kui midagi väga hinge puudutab.
Tean, mida Sa tunned. Ise mõtlesin ka, et ehk jätan selle postituse lugemata 🙁
oh appi 🙁 vanemad ei tohiks oma lapsi matta, see on nii vale! ma ei kujuta ette seda valu, ma ei elaks seda vist üle…. 🙁
kui ma kunagi noor ja rumal olin, siis minu kõige suurem hirm oli rasedaks jääda. Kusjuures, saatuse iroonia ongi nüüd see, et rasestumisega on probleeme…. Praegu, olles vanem kui toona, mõistan, et lapse sünd (rasedus ja sünnitamine) on kõige suurem ime üldse!
Ka minul oli nurisünnitus, rasedus oli 5 kuul ja aasta oli 2015. Ma ei suutnud seda ise uwkuda, jooksin isegi haiglast minema, sest arvasin, et äkki ei ole see nii. Kuid hiljem sain ikka aru, et see kõik on tõsi, ma ei kaotanud lootust uuesti rasedaks jääda. Augustis oli nurisünnitus ning ma olin väga kinni oma mõttetes. Mul oli ka varasemalt välja selgitatud, et mul on depressioon ja see nurisünnitus aitas veel kaasa sellele. Ma vahest ikka mõtlen, et miks just mina. Ju siis on saatus selline. Kuid peagi detsembris jäin taas lapse ootele, ning vahetasin isegi ämmaemandat. Ja ma olen nüüd väga õnnelik, seet mul on poeg Kristofer, kes on 4 kuune pisike.
Ka mina ei soovita kellegile sellist tunnet.
Krt, ma lähen panen küünla põlema.
Minul oli 07.12.15 21.nädala pealt peetunud rasedus,see oli ka minu teine rasedus . Kahetsen ka väga,et peale sünnitust ei vaatand ega kallistand oma kallist tütrekest.Kahjuks pole temast mingit mälestust või hauda ,aga süütan küünla täna kõikidele lahkunud inglikestele!
Nüüd olen uuesti rase ja suure riski all,rasedust ka alles 7 nädalat ja kardan väga seda uuesti kogeda.
Saadan sellele naisele palju kallistusi ja positiivseid mõtteid ,me saame hakkama kõik ! ?
Olen ise üle elanud raseduse peetuse. Kõige raskem oli kuulda sõnu:”me ei leia enam südamelööke.” Mu terve maailm varises kokku. Nii raske oli olla. Minu valu leevendas ainult uue lapse saamine.
Mulle oli toeks pere ja paar tuttavat, kellele ma julgesin sellest rääkida. Paljud ei tea siiani, et olin rase. Tahtsime teha sõpradele üllatuse. 🙁
Mind ei leevendanud laused:”te olete noored inimesed ja saate uue lapse” jne. Mitte kunagi ei saa ma hoida ja hellitada oma Inglit. 🙁
See “hea, et veel niigi läits”, “otsi head!” on mulle ka ääretult vastumeelne vaatenurk. See ei ole lohutav, see on minu valu tühjakstegev!
Oh, virtuaalsed embused ja mul küünal juba põleb kõigi kadunud lapsukeste eest.
Tunnen sulle südamest kaasa 🙁
Tean kui valus see on .
Minuga juhtus sama lugu ainult et juuni kuus aga samuti 2015 a.
Rasedust oli 37+9
Igatsen ja tihti nutan taga teda praegugi.
Tunnen sulle väga kaasa 🙁
Oh jumal, see lugu on täpselt selline kurb ja südantlõhestav kui minu oma. Tean kui valus ja raske on sellises olukorras hakkama saada. Emotsioonid löövad peale sellist olukorda korralikult peapeal kokku.
Jõudu ja jaksu, prouale, kes oma loo avaldas.
Lugesin ja pisarad tulid silma,soovin sellele naisele kogusüdamest jõudu!
Ma ise olen ka näinud unes,et kaotasin lapse ja see oli nagu reaalsus unenäos ei suudnud ärgata aga siis ärkasin ja pisike oli mu kõrval
Lugesin-nutsin, kirjutan- nutan jälle, mul oli mõned aastad tagasi peetunud rasedus st. ma kaotasin selle kalli keda terve elu olin oodanud ( ma ei ole enam esimeses nooruses), see oli nii valus aga kui kõigele tagasi mõelda siis ma ei tea kuidas ma oleks veel üle elanud sellise juhtumi mida kirjeldati, mul ei olnud ka sellist tuge kõrval? Minu tervislik seisund ei soosi lapse saamist aga tänu ühe arsti osavõtlikusele on mul kõrval pisike poisipõnn, kes on minu jonnipunn, riiukukk, silmatera, naerpall ja ka kõige suurem aare ❤ tema on minu elu IME ja ma väga väga loodan et ta jääb väga paljudeks aastateks minu kõrvale❤
Nii kahju, et olen tööl ja pojake on lasteaias. Tahaksin teda hetkel niiiiiii kõvasti kallistada.
Jaksu antud naisele ning kindlasti tuleb õige pea aeg, kui tuba täitub pisikese kilgete ja nutuga.
Sama tunne, et tahaks Mari ka koju tuua kohemaid!
Oeh täna täielik nutu hommik, just lugesin seda Cantervilla juttu ja nüüd see siin. Niiii kurb ja ebaaus. Lihtsalt süda lõhkeb, kui vaatan enda silmatera ja mõtlen, et keegi on nii kohutava sünnituse läbi pidanud tegema 🙁 🙁
Hoian pöialt, et tuleks uus ja terve beebi neile!
Lugesin ja tuli pisar silma.Olen ka õnnelik 3kuuse poisi emme.Olen ka pidanud kahjuks kaotama yhe raseduse,aga see polnud kahjuks nii hull kuna mul ei arenenud last oli mul tyhi lootekott.Aga see valu mis tookord oli oli ikka meeletu.Praegu minu kõrval on minu kullalallis poeg kes on 3 kuune.Ma ei kujutaks elu ilma temata ette.Soovin sydamest sellele naisele tugevust ja kõike muud.Tean mida ta tunneb…:(
Minumeelest tõstatab see nii olulise teema. Kuna surm on kahjuks ka minu sõpruskonnas praegu kahjuks liiga palju külas käinud, olen sellele üha rohkem mõelnud – mitte keegi ei õpeta ega suuna meid leinava inimesega suhtlema, talle toeks olema. Ja asi ei ole selles, et eestlased on külmad ja ükskõiksed, minumeelest pigem vastupidi. Inimesed kardavad, et oma öelduga võivad nad leinajale veel rohkem valu ja ebamugavustunnet tekitada.
Jah, kahjuks olen ka ise olnud sellises olukorras, et tuttav kaotas lapse ja ma ei osanud mitte kui midagi öelda, ei taha ju teist kuidagi tülitada, samas ei taha ka näidata, et ah, ei huvitanudki vms.
Nii on. Sellises olukorras on üsna keeruline kõrvalseisja olla ning ongi täpselt seesama dilemma, et ei taha teist tülitada ja torkida, aga samas ei taha jätta ka ükskõikset muljet. Loomulikult tahaks lähedase inimese valu ära võtta ja kuidagigi lohutada ja toeks olla, aga seda piiri, kustmaalt läheb asi pealetükkivaks on keeruline ära tabada.
??? ohappi
Saadan oma positiivsed mõtted sellele vaprale naisele!
Kahjuks või õnneks olen ma väga hea fantaasia endale saanud ning seda lugu lugedes kujutasin olukorda vaimusilmas ette. Ma pole eriline nutja, kuid selline elu keerdkäik teeb tõesti meele kurvaks ja toob pisarad silma. Seetõttu lähengi just nüüd ja proovin oma väikemeest üles ajamata kallistada.
Väga kahju, et selliseid asju juhtub, et keegi jääb ilma võimalusest oma last tundma õppida ja temaga eluteed astuda.
Nagu ka sina, mallukas, hoian kindlasti pöidlad pihus, et sinna perre tuleks uus päiksekiir, kes toad rõõmuga täidaks 🙂
Kahju tõesti, aga soovin ainult parimat sellele emale edaspidiseks!
Ahh, ei tasu mainidagi, et nutan. Nii kurb, ei oskaks eales ettekujutada mida ise sellises olukorras teeks! Naine sa olid ja oled tubli!
Just!