Tahtsin tegelikult täna lahata poole aasta tagust postitust fotograafiast, mis ma kunagi kirjutasin. Noh, et mida ma arvan sellest teemast siis, kui ma päriselt ka asjaga tegelenud olen, mitte niisama arvamuse põhjal kaagutan, nagu eelmine kord. Aga hoopis tulin mina netti ja vaatan, et paljud blogijad kirjutavad blogimisest.
Algas see ots vist Merjest, kes leidis, et blogimine on nõme, siis kirjutas Ebapärlikarp, et ta ei arva üldse midagi, ainult seda, et mul vist ei oleks tohtinud kolm aastat tagasi blogiauhindade korraldamise ideed tulla, sest ma olen ise ka blogija (st ma ei tea, kas ta seda arvas, ma ei saanud eriti postitusest aru, kes tahab lugege ise). Noh, ühesõnaga veel mõned blogijad tõid siis välja, et miks nad blogivad või kas see on siis see vana hea blogimine idiootidele või mitte.
Olles ise 12 aastat bloginud, oleks vist narr arvata, et ma sellest teemast kunagi rääkinud poleks, aga ega küll küllale liiga ei tee.
Minul ei ole piinlik öelda, et ma olen blogija. Miks peaks? Mu blogi on mulle andnud absoluutselt kõik, mis mul praegu on. Kohe päris ausalt. See toob mulle leiva lauale, see annab mulle ja mu perele võimaluse elada paremini, kui ma kunagi isegi unistanud olen. Ma saan oma blogist alati head nõu, tuge, lohutust ja julgustavaid sõnu, kui mul peaks vaja minema. Ja mis kõige lahedam, tänu blogile saan ka mina teisi aidata. Mul on kontakte igasuguste erinevate asutustega ja firmadega ja inimestega, kellega koos saab ära teha suuri asju. Lahedaid asju. Ilusaid asju.
Ma toon teile sellise näite – kunagi, eelmises suhtes, olin ma mega sitt naine. No kohe ikka väga sitt naine. Ma ei tulnud selle peale, et suud õigel lahti teha, ma ei osanud rahulikult oma mõtteid väljendada ja meie suhte lõpuaasta oli rohkem tülitsemine, solvumine ja kaklemine, kui midagi muud. Ja ma ei osanud näha enda süüd. Ma ei osanud näha, et tegelikult oleksin võinud mina teisiti käituda. Ja ma võib-olla polekski kunagi saanud ennast niimoodi analüüsida, kui mul poleks võimalik lugeda enda postitusi sellest ajast ja lihtsalt enda tundeid ja mõtteid nn lahti harutada. See oleks jäänud lihtsalt minevikku, ma oleks lihtsalt öelnud, et ah, me ei sobinud ja ma oleksin lihtsalt leidnud uue mehe, kellega samasuguseid vigu teha. Selles suhtes, et muidugi polnud asi vaid selles, et ma ei osanud emotsioone kontrollida ja normaalselt sõnadesse panna enda mõtteid, aga see mängis siiski suurt rolli. Ja ühel hetkel ma sain sellest ise aru, just tänu iseenda kirja pandud sõnadele.
Ma hakkasin mõtlema. Ma tunnistasin enda vigu ja tegin vastavad muudatused. Enam ma selline ei ole. Eks ma mõnikord olen võib-olla ikka sitt naine. Aga lihtsalt teistmoodi 😀 Näiteks võin ma praegu siia kirja panna, et ma mõnikord valetan Kardole, et mul on talle saladus ja kui ta pahaaimamatult mulle lähedale tuleb, et ma talle kõrva sosistada saaks, lasen ma talle kõrva röötsu. Äkki ma loen seda viie aasta pärast ja lõpetan siis oma abikaasale kõrva röhitsemise, kes seda teab.
Ilma blogita ei oleks mul Triinut, ei oleks ühtegi naist naistejuttudest, kellest mõnda pean ma enda väga heaks sõbraks, ei oleks Kerlit ja Mikku, ei oleks Mariliisi, ei oleks Krislynit, ei oleks Kätat, ei oleks Maarjat, ei oleks… issand mul ei oleks mitte kedagi! Ok, suure tõenäosusega oleks mul lihtsalt mingisugused teised inimesed, aga praegu on minu parimad sõbrad minu ellu tulnud väga konkreetselt tänu blogile. Ja proovige nüüd keegi öelda, et see ei ole väärtus iseenesest. Leida enda kõrvale inimesed, kellega sa tunned klikki, kellega sul on koos tore ja kes sind naerma ajavad ja alati olemas on.
Te ei kujuta ette, kui palju kordi on mulle öeldud, et küll sa kahetsed, et sa oma elu oled internetti üles laotanud. Oh sõbrakesed, aga mida mul on kahetseda? Et ma olen jaganud oma kõige sügavamaid kurbushetki ja kõige ülendavamaid rõõmsaid momente? Oh ei! Tõesõna ei kahetse. Ja no loomulikult ei ole ma nendel hetkedel mõelnud, et oh, panen selle kirja, äkki saan kuulsamaks vms. Ma kirjutan, sest see on minu olemus. Mulle meeldib kirjutada. Mul on palju kergem panna asjad kirja ja siis ehk päris elus neid sõnu välja öelda. Mulle meeldib, et mul on enda netinukake, kus ma saan olla mina ise. Ja praeguseks on kujunenud nii, et mina ise olengi Mallukas. Blogija Mallukas. Ei, mul ei ole häbi. Ei, ma ei kahetse*
Kui ma meenutan tiinekaiga ja varaseid kahekümnendaid, enne Mari. Enne Mallukas olemist, siis… mul on raske seda kirjeldada. Jah, ma olen alati olnud hästi jutukas ja nii, aga samas kui ma töö kaudu käisin kuskil seltskonnaüritustel jne, siis ma tundsin ennast alati nagu mingi tropp. Kedagi ma ei teadnud, keegi minuga rääkima ei tulnud, nagu mingi suvaline tühi koht. Ja mitte, et ma unistakski sellest, et ma astun kuskile seltskonnaüritusele ja Koit Toome mulle kaela langeks, vaid lihtsalt tekkis nagu selline teadmine, et noh. Kes ma ka siis olen? Ok, olen Naistelehe ajakirjanik, aga siis? Kes see ikka nii väga minu sõber olla tahaks.
Ja siis ma hakkasin blogima. Ja seda hakkasid lugema jumala võõrad inimesed. Ja muudkui rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem. Ja siis ma avastasingi, et ikka on küll neid, kes minu sõber olla tahab. Isegi, kui ma mõnikord olen nõme. Isegi, kui ma mölisen asjadest, millest ma essugi ei tea. Isegi, kui ma räägin ausalt enda tunnetest ja kiiksudest. Alati. Alati olemas mingi tuhat inimest, kes on valmis mulle appi tulema, mind ära kuulama, mulle hüva nõu andma. Reaalselt… Kui see pole MIDAGI, siis no ma ei tea. See on lihtsalt mega lahe.
Lisaks sellele kogukonnale, kes mu ümber on tekkinud (nii päriselt, kui virtuaalselt), keda miskipärast tembeldatakse jüngriteks, soovitan mina edaspidi rohkem viitada, kui sõpradele. Selles suhtes, et kui keegi ütleb teie sõbrannale, et kle sa oleks paks tont ja sa oma sõbranna kaitseks välja astud, siis vaevalt, et sind su sõbranna jüngriks kutsuma hakatakse eks. Aga näed, minu fänne kutsutakse nii. Hehe, ma just ütlesin “fänne” nagu ma oleks mingi Beyonce.
Mina võtan enda lugejaid kui oma sõpru. Kuidas ma saakski mitte võtta, kui tänu lugejatele on mul leib laual. Tänu lugejatele saan ma tegeleda oma armastatud uue hobiga, tänu lugejatele… kõik tänu lugejatele. Ma kõlan praegu nagu mingi vend, kes on võitnud Nobeli preemia ja tänab oma perekonda ja jeesus kristust, aga tõepooolest.
Ma vaatan oma kodus ringi ja pmst KÕIK asjad on saadud tänu blogimisele. (Kerjamisega, nagu inimestele öelda meeldib :D) Diivan, laud, lamamistool, vaip, laud, toolid, kummut, arvuti, pildid seintel…Issand, isegi riiulid pani seina ühe blogilugeja mees (tsau Mariliis ja Taavi!) ja seinugi aitasid värvida blogilugejad. Ma olen vist samm sellest kaugemal, et blogilugejad mulle sööki külmkappi tooma hakkaksid, kuigi täna tõi mulle üks sõbranna (leitud läbi blogi) beebidele pildistamiseks propse ja enda küpsetatud leiva.
Enamik mu sissetulekust tuleb sellest, et firmad saadavad mulle asju proovimiseks ja maksavad mulle selle eest raha, et ma neid teile ka näitaksin ja oma avamuse avaldaksin. On see kehva töö või? Minu meelest ei ole, täitsa tore on. Ja praegu on elu läinud nii kaugele, et tänu blogile on mul võimalik terve perega koos kodus olla. Ok, üks käib aeg-ajalt lasteaias, aga kui tal on näiteks lasteaiavabad päevad (mida ma saan TÄNU BLOGILE teha siis kui ma ise tahan) oleme me kõik koos kodus.
Seega. Kui ainult idioodid blogivad, siis ma olen hea meelega see idioot. Ja suured tänud teile, kes minusuguse idioodi heietusi lugeda viitsinud on, sest te olete mulle andnud KÕIK, millest ma unistanud olen. Välja arvatud maja soojustus, selle võiksite ka veel anda (nalii). Isegi need, kes käivad siin kemplemas ja taidlemas, isegi teie annate mulle üht koma teist. Nimelt on mul reklaamifirmaga leping ja mu blogil peab olema kuus teatud arv klikke, et meie leping püsiks. Nii et kui sa tuled siia kirjutama “mallukas on tont” olen ma juba mingi viis klikki kotti visanud ja jälle elan vähe paremini. Tänks!
Naljakas tsitaat oli Merje blogis: “Nüüd on jälle blogiauhinnad ukse ees ja ma tunnen, et blogimine on nii idiootne. Kõik blogid, mida ma loen, on lihtsalt idiootsed. Mingid tähelepanuvajaduses vaevlevad inimesed, kes müüvad maha kogu oma perekonna privaatsuse ja eraelu, et kõik neid vaataks.”
Ma pole midagi maha müünud. Mul pole sellist metsikut privaatsusevajadust lihtsalt kunagi olnudki. Kardol ka pole. Marist ja Lendest ma ei tea midagi, aga arvestades seda, et iga jumala kord kui meile külalised tulevad, kisub Mari püksid maha ja jalgu hargitades maas uppis on, siis ega tal ka vist suuremat sorti häbitunnet ole. Ämmal on ka suva, ei ole ta mulle kunagi öelnud, et ära nüüd minust küll kirjuta. Ainuke, kes on palunud endast mitte kirjutada on mu ema ja seda palvet olen ma täitsa hästi vast täitnud ka.
Eks see olene suuresti inimesest ka. Igaühel on need privaatsuse piirid erinevad. Aga Merje blogi põhjal tundub mulle, et issand, privaatsus ja eraelu müüdud, appi kui õudne. Aga no jumala eest, mis vahet seal on, kas ma elan seda elu ilma seda netis jagamata või mitte? Elu on ju ikka sama. Ja ma teen laias laastus samu asju, mis kõik teisedki. Seega ma ei tea, mis ma oleks võitnud, kui ma poleks oma privaatset elu teile siin jaganud. Küll aga ma tean, mida ma oleks KAOTANUD, kui ma poleks seda teinud.
Pohhui, pikk jutt, sitt jutt! Ma pean nüüd pesema minema, pole siin aega enam oma intiimseid mõtteid teile jagada. Aga kui teil on mõtteid blogimisega ja minu blogist ja üldse blogindusest, siis kuulan hea meelega. Mis blogisid te loete? Miks? Mis on blogid sulle üldse andnud? Ja päeva küsimus, kas blogimine on idiootidele :D?
*Hehe, ok, ma olen teinud asju, mille pärast mul on häbi ja mida ma kahetsen ka, aga seda saavad vist kõik oma elus millegi kohta öelda. Meie erinevus on vaid see, et mina olen oma lollused üles kirjutanud. Aga see on jällegist kah see, et mis tehtud, see tehtud. Saan ainult käed tõsta, süüd tunnistada ja edaspidi normaalsem inimene olla, eks.
Siiralt ja armastusega,
staarblogija Mallukas
(vähemalt pole ma see eit, kes pintsel allpool augus maale joonistab, it’s something!)
PS! Igaks juhuks peaks vist mainima, ei ma ei arva, et ükski teine blogija, kes samal teemal juba kirjutanud oleks, VALESTI arvaks, et keegi ei kardaks jälle “blogisõja” algust. Minu arvamus on minu oma ja teistel nende enda oma, elud/arvamused/persed ja muud sellised asjad on meil kõigil erinevad.
63 kommentaari
Loen sinu Malluka blogi, Henry Jakobsoni ja viimasel ajal olen hakanud vaatama ja jälgima ka Ebapärlikarpi ja marimelli. Aga neid viimast kahte just sellepärast, kui on läinud nn “sõjaks”. Loen sellepärast, et kui kõik kodus magavad ja on minu oma aeg, on nii mõnus vaheldus.
Rasedaks jäädes hakkasin lugema Helevalguse blogi, kuna Katre oli just siis saanud lapse, kuid mingi aja pärast jäi tal blogimine väga harvaks. Siis koperdasin kogemata Henry Jakobsoni blogi otsa, kuna Noorsand on umbes sama vana kui minu laps. Siiski tal on ka nüüd blogimist harvemaks jäänud.
Sinu blogi osas oli mul pikalt eelarvamus, kuna selle kohta on olnud nii palju negatiivseid arvamusi igalt poolt. Siiski kui korra kogemata sattusin lugema, avastasin et sa meenutad oma iseloomu ja ütlemiste poolest väga palju ühte mu kursakaaslasest sõbrannat. Su väljendusviis ja jututeemad on täpselt my cup of tea. Sinu blogi kaudu avastasin, et ka Triinu blogib ning loen vahel ka seda, sest tean teda isiklikult.
Miks ma loen su blogi? Sest see on nagu hea raamat, mis kunagi otsa ei saa! Teate ju küll kuidas mõnda raamatut on kohe kahju lõpuni lugeda, sest lihtsalt nii huvitav on… Mallukas, niikaua kui sa blogimist ei lõpeta, ei pea su lugejad selle pärast muretsema! 😀
Sa oled nii tubli ikka, jätka samas vaimus :)!
ma ka siis see “jünger” vist. Issand, kui halvamaiguline sõna see on 😀
igatahes, sinu blogi klikkan päevas mitmeid ja mitmeid kordi – mul ei ole FB-d ning ei saa ka teavitust, millal uus postitus ilmub, seepärast käin ise nagu napakas piilumas 🙂
Sa oled ausalt välja teeninud õiguse enda üle uhke olla! ja need, kes seda mõisatavad ja austavad, tulevad ikka ja jälle sinu blogi lugema. Sest sina oled see, mis meid siia tagasi toob.
Seepärast ka minq blogima hakkasin, et elada seestpoolt väljapoole. Mitte ei peaks suure piinlikusega enda sisse kõik jätma. Armastan ka suhelda – mu blogi on mu kindlus ja hea sõbranna, et kui miskit ikka häirib, mure tahab rääkimist või niisama juttu puhuda, saab seda seal teha – palumata, küsimata. Poleks samuti arvanud, et KEEGI tahab oma aega raisata minu lehtedel, rääkimata sellest, et huvi on ka välismaalastel 😀 igatahes tubli oled, et sul jätkus ja ka kindlasti edaspidi jätkub kindlat meelt ja sooja tahtmist oma armast blogi pidada. Edu Mallukas! @):-
Õnneks või kahjuks mul FB kontot pole, aga lugeda: a ma loen nii kui nii ära mis kommenteerivad ja “Et teised ka näeks, kui ägedalt ära pandud on?” Vot nii rumal ja eneseimetleja annab olla, milleks on avalik blogi ja AVALIKUD kommid: selleks, et et tekib arutelu, kes lugema satub ei pea mõtlema, et ise kuskilt alla kukkunud kui näeb “ühes blogis” vaid ülistusi. Palun vaata teised blogijad vastavad arutlevad ei ei ole kiidulaulu järelejätmist kommides. Uhke blogija: isegi Marju Länikuga võrreldav, sama kaunis…aga 50 a ehk poole Länikuga vanemana.
Ja irise lugejatega, kes näevad palju lastega tegeled: keskimisel eestlasel on lapsega, perega kord nädalas ikka, MIINIMUM! mingi vahva tegemine. Kui oleks küll kirjutaksid. See et trenn Maile “üle võimete” ei tähenda, et võiks temaga OMA ENDA “TÖÖ” ajast ujumas käia või lomaaias või kinos või…isegi kui autot pole.
Sa kirjutad jube segaselt, aga lihtsalt mainin, et ma ei viitsi kõike siia kirja panna, mida me teeme 😀
Ei arvagi et viitsid KÕiKE, kui iga 10. tegemise viitsiksid, siis kord kahe kuu peale oleks mainimise väärt tegemise pojakenegi. Ma ka lapse magama ja läksin “linnapääle”, aga siis tuhat tundi oli rääkida mis koos tegime. Su jaoks lapsed enese…(pangem sobiv teine pool sõnale) viis, aga et muret lapse kasvatuse(matuse) või rääkimise(matuse) pihta, seada kahjuks ei ole, aga mille pihta iga 2. emme lugeda kuulda ja abi tahaks. (Ei muretse enda või enda lapse pärast, lihtsalt kui tahad kasulik ja abiks olla samade muredega lapsevanematele, vbl lisa 10X feim.) P.s küsisin ka kord lapselt, kas tahaks Mariga koos miskit teha. Laps 4,5: jah, vbl siis enam kunagi midagi pahasti ei tee. Ei mu laps ei ole füüreremme ohver, lihtsalt tema oma mõte blogi piltide-“kuritegude” ettelugemise järel.
jäi jälle segaseks:) -panin lapse magama ja läksin linnapääle
Mine puhka, Ingrid. Su tekstidest ei saa mitte midagi aru.
Ma ei saa midagi aru, sorri 😀
Ka alla 5 a mõistab kui mõistmist:)
Ja kui papagoidele punast värvi tüllseelikut näidata, see tähendab seda, et nad pole pimedad…
Igaühel omad põhjused blogimiseks, aga mul on vist sama, mis sul (välja arvatud see, et ma sellega leiva lauale saaksin :D) – mulle meeldib kirjutada, ma olen avameelne inimene, ma ei muretse sellepärast, et mu elu on netis – arvestades, kui väike on Eesti, siis kes tahab midagi uurida, saab ju teada niikuinii. Mulle on blogi mingi mõnus meelelahutus/pingete maandus/elukroonika/mälestuste säilitamise koht/suhtlemiskoht … Ma ei tea, mõnus on ja mulle meeldib see, et kes tahab teada, kuidas mul läheb, see saab lugeda, mitte ei pea koguaeg helistama ja uurima 😀 Olen kahe käega selle poolt, et inimesed võiksid ära unustada igasuguse esinemise ja väljendada asju ehedalt, nagu on – seda vähem igasuguseid pseudoprobleeme, võrdlusmaterjali ja komplekse rahva seas on, kuna seda enam on näha, et inimesed ongi erinevad. Blogimaailm ongi nagu toetussüsteem ja komöödia – mingi selline tore kommuun.
Sinu blogi ma teadsin juba ammu, aga tihedamalt lugema hakkasin siis, kui hakkas titendus huvitama ja eelkõige tõi mind selle blogini sõna SÜNNITUS googeldamine, kust ma sain esimest korda lugeda, kui hull see ikka on! Nii, et tänks, palju julgem oli minna 😀
Ma usun, et blogimine on inimese vaba valik. Niikaua kui sellega kellelegi liiga ei teha, on ju kõik hästi. Blogikirjutajad kirjutavad, lugejad loevad ja kõik on õnnelikud.
Mina näiteks loen Malluka blogi…mingi 3 aastat umbes. Mingit hulka blogisid loen veel. Kõiki neid lihtsalt sellepärast, et meeldivad ja kõnetavad mind kuidagi. Mõnikord naudin lihtsalt kirjutamise stiili, mõnikord argumenteerimise oskust jne. Blogid annavad mulle võimaluse piiluda teiste inimeste mõttemaailma, saada erinevaid arvamusi, tutvuda mingite teemadega, mille otsa muidu poleks sattunud jne.
Vahepeal kustutan mõned blogid loetavate blogide listist ära ka. Viimati näiteks seetõttu, et blogi autor asus oma blogi lugejaid ühe postituse kommentaarides sildistama ja sõimama. Selline käitumine minu arvates ei ole ok.
Malluka blogi juures hindan eelkõige otsekohesust, siirust ja ausust. Ning just võimalust näha, kuidas minust teistsuguse iseloomuga inimene mõtleb ja toimetab.
Ahjaa, see päeva küsimus, kas blogimine on idiootidele? Vastuseks – jah, blogimine on TEISTE HULGAS ka idiootidele 😀 Jõuan oma kommetaari algusesse tagasi – blogimine on inimese vaba valik. Selle valiku võib teha ka idioot. Samamoodi nagu blogi lugemise / mittelugemise valiku võib teha idioot.
Vabad inimesed vabal maal. Niikaua kui kellelegi otseselt liiga ei tehta, on kõik hästi.
Hetkel loen ainult Kai ja Sinu blogi. Kai tundub selline eriti armas ja soe inimene, sul on lihtsalt pidevalt uusi poste erinevatel teemadel, mõni ikka peale läheb 😀 Beebiblogidesse pole ilma beebita asja ning teised elulised blogijad pole kuidagi minu maitse (liiga palju reklaami ja liiga vähe oma arvamust). Eveliisi lugesin ka, aga ta läks mingist hetkest iga postiga aina halvemaks, kirjutas kas sellest kui nõme sa oled (mis oli lihtsalt labane ja madal) või siis lihtsalt sellist jama, et halb hakkas (noored on ülbed ja nõmedad kuna lähevad peale ülikooli kõrgepalgalistele töökohtadele, mitte maasikaid korjama ja 5 kõrgharidusega 50 aastane Maali peab nende pärast posti vedama nüüd)…
Mulle nii meeldivad blogid, tore on teiste eludes nuuskida 😀
Ja enda elu meeldib ka teistega jagada- lausa 2 blogis 😀
Ma avastasin su blogi eimäletakuidas aastal 2012/2013. Mäletan, et aadressiks oli siis veel tahanteada.wordpress.com
Lugema kutsus vaba ja ladus ning ülimalt vaimukas kirjastiil. Umbes pool aastat hiljem leidsin Katre (helevalgus – kahju, et viimasel ajal nii harva kirjutab) ning Aili (süõ) blogid. Siis Lipsukese, Merje, Briti. Paar aastat olen nüüdseks lugenud ka Ebapärlikarpi, vahel Marimelli. Olete kõik nii erinevad, aga väga huvitavad persoonid. Imetlen teie kirjastiili, tekti, mida on lihtne lugeda, aga ise kirja panna ei oskaks. Elan teie tegemistele kaasa. Blogid on nagu lõputud põnevad raamatud.
Minul on blogide lugemine sai alguse just sinu blogist Mallukas. Fb nägin ühte su pilti kus sa olid oma armsa Milviga ja siis mõtlesin, et vaatan su lehte ja sain teada, et oled blogija ja nii sind lugema hakkasin. Edasi hakkasin läbi su blogi lugema Triinu-Liisi, Kätlini ja nüüd ka Karoliina raseduse/ beebiblogi. Nii et tänks sulle ja Milvile, et te mind blogide maailma tõite 😀
Uskumatu, mul läks täpselt nii nagu kirjutab Mimmu =)
Sinu blogi oli esimene mida lugema hakkasin ja siis tuli Triinu, Kätlin, Karoliina ja vahest mõni üksik veel on millele silma peale viskan.
Blogimine pole kohe kindlasti idiootidele. Mulle endale meeldib küll blogida…
Ja se oli väga hea postitus sinu poolt:).
Mina loen sinu blogi (duh), Briti ja Aili.
Varem lugesin ka Lipsukest ning Merjet aga ei suuda enam. Merje blogi jätsin üsna ammu maha. Sellel tüdrukul on miski depressioon või mis iganes tal viga on, ma lihtsalt ei suuda.
Ja Lipsuke – peale seda abordi teemat, see oli nii kohatu lihtsalt. (Nt.. Võrrelda loodet, kes väljaspool ema üsa ellu ei jää, täiskandnud rasedusega jpm).
Miks blogisi loen? Lapsi magama pannes hea ajaviide, muidu jään ise ka nende kõrvale unedemaale.
Ehk et mõnus ajaviide 🙂
Sinu blogi peale sattus mul mees. Otsisime midagi seoses rinnapiimaga ? See juhtus mõned kuud tagasi. Ikka ja jälle olen siin platsis. Ma ei teagi miks. Võibolla see, et ei tunne end üksinda oma hädades. Nii sina kui Lilli olete vahetud (ilma filtrita) ja ma saan samastuda. Mulle ei istu need ninnunännu blogid. Või siis need kohutavad targutajad, kelle meelest vaid neil õigus on.
Mina usun et enda eraelust võib inimene blogida palju tahab .Aga lapsed ,see on natuke tundlikum teema .Sinu lapsed on nii väikeses ja sul tegelikult kogemust suuremate lastega pole,seega saan sinust aru et sa ei tea mis tähendab see kui lapsest areneb välja isiksus.Kas tead miks väga paljud kuulsused hoiavad oma lapsi igatipidi avalikkusest eemale ? Või miks väga paljud kuulsad näitlejad soovivad oma lastele just vastupidist karjääri ehk privaatset elu? Sellepärast et nad teavad mis tähendab seda kui sa oled magu open book terve maailma ees ja sinust teatakse peaaegu kõike ja enamus asju ja sa ei ole tegelikult kellegile enam nii öelda huvitav sest sinust teatakse kõike.Nad tahavad et nende lapsed saaksid avastada maailma ja luua endale selline elu nagu nemad soovivad . Igal inimesel peaks olema elus valikuvõimalus kas tahab oma elu avalikult kõigiga jagada või mitte .Ma väga kahtlen et isegi kooliealised lapsed on võimelised selles osas adekvaatset otsust vastu võtma ,rääkimata lasteaialastest. Ma saan aru et blogi on sinu elu ja sulle meeldib see ja lisaks oled sa tubli kirjutaja ,see on sinu passion.Aga kas see on ikka õige et sa oma lastest,nende probleemidest ,muredest räägid ? Lapsed otsivad kooliajal hirmsasti iseennast .Kõik on neile uus ja huvitav.Nad tahavad olla huvitavad teistele lastele ja tahavad avastada üksteist.Üldjuhul nii öelda lapsena ema blogi kaudu kuulsaks saada ei tule lapsele kasuks.See tekitab talle tunde et teda ei saagi keegi avastada sest kõik on ju letti laotud . Ta on ebahuvitav sest temast kirjutatakse nagu ” kuulsusest” .Laste soov on tavaliselt olla nagu teised lapsed .Nad ei ole nagu meie , täiskasvanud ,kes tahavad erineda massist ja silma paista.Lapsed ei taha olla erilised oma klassikaaslastest .pikk jutt aga loodan et mõttest said aru.
Minu arust on sul vâga tuus blogi ja ma isegi ei tea kaua ma jälginud olen seda. See on nii põnev, misest et Teid isiklikult ei tunne ,oskaksin vabalt lambikale vastata,kes on Mallukas.?
Ja ilmselt mõttetuks ja kerjamiseks peavad seda inimesed,kes on nii kadedad,et ise millegi sarnasega hakkama ei saa✌?️
PS!blogimine on nii tuus ja Sina oled tuus ja lende on nii armas “michelini mehike” ?
Ükspäev kaks tüdrukut bussis omavahel arutasid, et blogimine on neile, kes muud ei oskagi teha 😀
Teine seltskond kes arvavad, et jargmised ajudeta kanad on küüne- ja ripsmetehnikud. Ning ega juuksuri või kosmeerikuna ka suurt ajumahtu tarvis pole.
Ainus kelle ajumahu suurust selline mõtteviis näitab on need samad kommentaatorid ise.
Ma olen üritanud otsida veel blogisid, mida lugeda, aga kahjuks ükski pole minu jaoks. Olen läbi kommentaaride küsinud ka tuhat küsimust, et saada teiste blogijatest aimu, aga nende vastused kõlavad kuidagi nii… ma ei oska seda viisakas keeles öelda 😀 Oled mu ainus 😀 😀 😀 😀 😀
Ma olen su blogi nii kaua juba vist lugenud, et vahel on tunne, nagu loeks mõne sõbranna postitusi 😀 No ikka ju tahad teada, kuidas sõbrannal läheb 😀 😀 😀
Hakkasin ka Sinu blogi kuskil 2-3a tagasi lugema. Miks? Ma ei teagi, cool on lugeda kellegi elu, kaasa elada halvas ja heas.
Ma ei ütleks et sa mingi suvakas oled, keda lihtsalt igavusest lugeda. Pigem nagu sõbranna, mis sest et ma sind varem näinudki pole ega suhelnud. Oi ma elasin kaasa Lende sünnile, nagu ise sünnitaks või keegi väga lähedane. Sa lihtsalt meeldid mulle, su jutukud, su kirjapandud sõnad!
Oeh, üldse esimest korda kommenteerin sinu blogi.
Muidugi tahaksin sinuga ka *päris elus* suhelda, ma usun et meil on midagi ühist ja klapp oleks hea.
Ma isegi ei mäletanud, kellel, kust või kuidas see blogiauhindade idee tuli, seega ma ei pidanud sekundiks ka sind silmas.
Aga siis üldisemalt, et kui sa leiad, et nõme on, et blogijad seda ise veavad, siis… kes veel :D? eesti filaharmoonia peaks blogiauhindasid korraldama v?
Ma ei ole ju selle kohta sellist arvamust avaldanud!
Ma kirjutasin: “See konnatiik, kes iseennast nii palju fännab, et korraldab lausa iseendale peo, on natuke (palju) idiootne tõesti. Ka see on kahe otsaga asi – kui keegi sulle pidu ei korralda ja sind kuhugi ei nomineeri, siis ole “mees” ja tee seda ise?”
Võtan minu kirjutatu lahti.
“See konnatiik, kes iseennast nii palju fännab…” – see on minu silmis fakt, ma fännan nii ennast kui ka paljusid teisi blogijaid!
“… ,et korraldab lausa iseendale peo, on natuke (palju) idiootne tõesti.” – see lause osa on provotseerib väide, mille aines tuleb Merje blogist ja MILLELE ALLES JÄRGNEB minu enda arvamus, nimelt see, et see on KAHE OTSAGA asi. Üks ots sellest ongi see, et “kui keegi sulle pidu ei korralda ja sind kuhugi ei nomineeri, siis ole “mees” ja tee seda ise?”
Ehk kust sa loed välja, et filharmoonia selle korraldama peaks?
Ok, ma ei saanud aru, et see osa merje blogist vms, sain valesti aru sust lihtsalt 🙂
Heh. Arvamusblogide kategoorias auväärse teise koha pälvinul võiks niipalju eneseväljendusoskust küll olla, et poleks vaja enda kirjutatut hiljem selliselt lahti lammutada ja üle nämmutada, et vaata, see lauseosake siin oli provokatsioon, see teine võetud ühe merje blogist, kolmas mõeldud irooniaga jne. Et miski siin on “minu silmis fakt” ja kogu segasele kupatusele “alles järgneb minu enda arvamus”. Vot see on idiootne 😀
Täpselt sellised kommentaarid, nagu H kirjutas (mõnitades “auväärseid” kohti…) on üks põhjusi, miks tekib kuvand, et blogimine on idiootidele. Tänks H, oled oma panuse andnud.
Ma arvan, et peale kirjutamisoskuse võiks inimestel olla ka lugemisoskus.
Ma arvan ka. Aga ma ei mõnitanud. Sinu probleem, kui midagi sellist siit välja lugesid.
Mina alustasin blogide lugemisega paar aastat tagasi, ja juhuslikult sattusin sinu blogi peale , mis siis oli ka minu jaoks esimene blogi mida ma hakkasin igapäevaselt jälgima. Sinu postitused tundusid nii lõbusad,konkreetsed ja mulle meeldib see , et sa ütled välja asjad nii nagu on, mitte läbi lilled, nagu paljud seda teevad. Praeguseks ma jälgin peale sinu blogi veel Costany, Briti ja Marimelli oma.
Ainuke blogi, mida ma loen. Ja palju aastaid! Vahel meie vaated ja mõtted ei ühti, aga ma ei kuku siis siin märatsema ja nõmedusi loopima. Üldiselt on kõikidel inimestel erinevaid arusaamasid, aga see ongi normaalne, muidu poleks maailma nii värvikirev koht. Blogimist idootdeks nimetads on kummaline. See on võrdlemisi uus “eluala”, aga suures osas on tegemist ju meelelahutusega. Mulle. Kõigile, kes võtavad vaevaks lugeda. Samamoodi võiks tunduds idiootne a’la muusiku elu. Lähen igal õhtul lavale, laulab oma laulud ära ja läheb koju magama. Ja kah näed, nagu seda PÄRIS tööd ei olegi, aga elavad kordades paremini kui enamik inimesi. Eriti kui oled Beyonce 😀 ja Eestis oled sina küll Mallu blogi-Beyonce 😀
Sa oled tõesti nii siiras ja armas! 🙂 Hea on su blogi lugeda!
Arvan, et igal ühel on see oma stiil, mida meeldib ja sobib lugeda. Nn. Malluka stiil mulle sobib ja meeldib. Võid täitsa mõelda raamatu välja andmise peale. Usun, et oleks lugejaid ja ostjaid küll. 🙂
Kunagi andsin ju 😀
Oh, Mallukas, sa meeldid mulle. Sinu jutt on siiras ja avameelne. Olen sinu blogi juba pikalt jälginud ja jälgin edasi. Vahel loe Briti, Triinu ja Marimelli blogi, kuid neil ei ole blogielu nii põnev, mis sunniks päeva jooksul 3-4korda arvutis piilumas, kas on lisa postitus tulnud või mitte.
Jätka samas vaimus!
Tervitused su muhedale perele!
Ma alustasin blogide lugemist tänu sinu blogile. Alustasin siit, siis marinell ja Triinu ja nyyd on veel paar juures. Ma ei teagi miks ma loen?! Ilmselt, kuna te meeldite mulle ?
Mulle meeldib, et sa oled sina ise. See täiesti tavaline inimene.
Be cool.
be ise ka cool 😀
Loen peale sinu blogi veel Kristi oma. Ja vahel eksin Triinu blogisse ka ära. Aga ülejäänud on cräp mu meelest.
Su sõnavara ja laused mulle meeldivad.
Sama siin,-ikka seesama yks blogi(sinu).Vahel nutan vahel naeran/vahel kõike korraga:Dsinu jutte lugedes.
Sinu blogist saan emotsioonid kàtte,nii et muud blogid ei tundugi huvitavad enam ja ei viitsikski.
Jüngriks end veel sellepàrast ei pea,see nagu teise tàhendusega.Lihtsalt tundud siiras ja huvitav persoon.Lisaks huvitav vàljendusviis ja lai maailmavaade.Kirsiks tordil perekonnainimene(lapsed ja mees).
Loodan,et jàtkad blogi kirjutamist samas vaimus?
Kaotanud oled sa seda,et sul prioriteedid paigast. LasteKASVATAMINE nt. Plika nagu mowgli kasvab ise,oled ju tunnistanud,et ei ole viitsinud temaga väljaski käia ja keelata jne. nüüd väiksema kõrvalt otsid omale miljon muud tegevust,et ei peaks jumala eest lastega tegelema.
Ma tavaliselt ei viitsi sellistele kommentaaridele vastatagi, aga noh, lihtsalt, et oleks küsitud sinu käest: millest sul selline mulje? Kui sa elus oled kokku puutunud kolmeaastasega, siis sa peaksid teadma, et neid on võimatu mitte kasvatada, mul oleks muidu ammu maja ümber põlema pandud ja ära uputatud. Blogimine+muud tegevused saavad toimuda siis, kui Mari on aias, magab või tegeleb temaga keegi teine. Mul on õnneks tugivõrgustik päris suur, leian ka oma tegemisteks aega. Selles suhtes, et enamik emasid käib üldse 9-5ni tööl ja on lastega tegelemiseks lausa kohe päris kaugel.
Ma tegelikult mõistan, et siinkohal ei ole tegemist mingi mure või küsimusega, lihtsalt püüd mulle ära sutsata, aga ma lihtsalt ütlen, et su kommentaar ei teinud haiget, sest ma ei tunne, et sul oleks õigus. Küll aga tunnen ma, et sinul on enda eluga ikka päris pahasti, pole nagu päris rahul? On mul õigus? 🙂 Leiad endale aega siin mulle ära panna, et ei peaks jumala eest oma murede ja probleemidega tegelema?
Saa aru sellest inimene, et sa ei KASVATA Mari. Arvamus on tekkinud selle põhjal, mis sa blogisse heatujuliselt valad – sulle jääb see kontseptsioon arusaamatuks, et laps vajab tegelemist, mis sisaldab arendamist, harimist, reeglite kehtestamist, silmaringi arendamist). Sina valad ta mänguasjadega üle, lased nutikas mängida nii palju kui hing ihaleb ja kirjutad blogisse, kuidas ta ninakolle sööb (TMI!!) ja püksata hargitab – MIKS?
Nüüd sa võid mulle vastata, et ahah, tead nii hästi mis meil kodus toimub jah? Aga sul on kõik blogis kirjas ju 😀
Saa üle sellest asjade hull
Lõpp pidi olema, et saa üle sellest asjade hullusest!
Kris? Sul omal ilmselt lapsi pole? Mallukas on vähemalt aus,aga ma EI usu,et ta last ei kasvata. See,et ta sellistest asjadest kirjutab ei tähenda ju kohe,et laps hooletusse jäetud on. Hooletusse jäetud.lapsed elavad lastekodudes. Tee omale selgeks mis on LAPSE KASVATAMINE! MInu lapsed vaatavad ka vahel nutikast multikaid,käin tööl 12h vahetused jne. Kas ka mina siis lapsi kasvatada ei oska? Ja nagu Mallu ka ütles,et BLOGI on ka mingil määral tema töö. Tõesti eestlase lemmik toit on teine eestlane! Vanust peaks ikka niipalju olema,et mõtled ka enne mida kirjutad! Tõesti mõne eestlase lemmiktoit on teine eestlane!
Hahaha:D Nüüd said küll ära panna, päev jälle kirjas, eks:D
Kuki’ le siis oli mõeldud mu kommentaar:)
Kurb küll, kui mõne päev läheb kohe korda, kui saab natsa ära panna. Ja oskaks siis sedagi… 😀
Issand jumal kūll!
Suureleemmile ei saa keegi kunagi ärapanna, rsk!
Hästi öeldud =)
Mina loen ainult sinu ja Marimelli blogi.vähemalt ütlete te mõlemad otse välja mida arvate ja ei kirjuta oma elust mingit roosamannat kokku nagu osa blogijaid teeb ? ja kelle asi kui saate tasuta asju reklaamimiseks? Kui oled kade siis tee järgi ☺
Mu meelest see Merje ongi mingi teise planeedi elanik.
Ma isegi ei tea miks loen ta blogi? Ma ei tea, aga loen ja igakord veendun, et üks meist on võõrkeha ?
Reaalselt ma saan aru, miks tal ei ole sõpruskond kuigi lai…
Äkki see kool nüüd arendab teda veidi?
Isiklikult ei ole mul tema vastu midagi, täitsa kena neiu ju teine. Toimekas ka! Aga vahel loen ja mõtlen, kas ta lihtsalt lahmib?
Eks me kõik oleme erinevate planeetide inimesed, minu meelest ta kohati päris naljakas ja kirjutab ladusalt näiteks.
Loogiline, et idikatele! 🙂 kas normaalne inimene istuks töö ajal ja loeks su blogi, hoiaks kerakala näoga tagasi kas naeru või pisaraid, olenevalt teemast? Sinu viis asju seletada on lihtsalt kaasahaarav, nii et kirjuta aga edasi (mitte et ma arvaks, et sa muidu võtaksid äkki kätte ja lõpetaksid), annad lihtsalt inimestele inspiratsiooni elu veidi kergemalt võtta!
Ma ei loegi teisi blogisid peale Sinu oma, kuna need ongi idiootsed. Sina oskad kirjutada, hästi ja otsekoheselt. Enamikes blogides on otsitud teemad, enese imetlemine ja palju “sügava mõttelisi” postitusi, millest autor ise ka hästi aru pole saanud. Ma ei pea ennast fänniks ega jüngriks ja vahest tahaks Sind hirmsasti kooli silmaringi laiendama saata, aga Su blogi loen alati kui aega on. Üks asi, mis teeb blogi heaks on järjepidev postitamine. Ole ikka sama lahe!
Kõige kõige lemmikum blogi,mida päevas vist seitsesada korda kiikan, on ofkoors Sinu blogi – see vist pole mingi uudis enam:D
Aga no sellest,et blogimine on idiootidele ma küll hästi aru ei saa , vb ei peagi.
Mulle meeldib ,et saan lugeda,kaasa mõelda, kaasa rääkida(kirjutada) ja tunda seda mõnusat äratundmist nii mõneski postituses ja kommentaariumis teiste muljeid lugedes.