viis kuud armastust

Tere Lende,

Täna on naistepäev, aga veel tähtsam püha on sinu väike sünnakene! Tänase seisuga oled sa juba viis kuud vana. See on selline pull vanus, et oled nagu justkui veel beebi, aga samas omad sa mõndasid skille, mida ma arr-rrmastan.

Sa naerad laginal, kui ma sulle kaelavoltide vahele puhun ja puristan.

Sa oskad ennast keerata kõhult sellili ja seljalt kõhule.

Vaikselt, kuid aina kindlamalt sirutad sa käe huvitava asja poole ja kahmad sellest kinni, et seda suhu toppida.

Sellili olles proovid sa ennast kõhulihaste abiga istuli tõsta ja kõõritad siis huviga ringi, umbes sellise näoga, et ei teagi nüüd, mis seal üleval pool ka näha on.

Räägid iga päev pikad jutud maha. Ma võin käsi piiblil vanduda, et sa ütled emme! Veel ütled sa “aguu”, “abööö” ja “gägägägä” ja “emememememeeee-mmmm”

Viimastel päevadel harjutad sa hoolega puristamist.

Mõni päev tõstad sa üles oma käe või jala ja uurid seda nagu ilmaime.

Naerad südamest, kui näed kassi või koera.

Raudselt teed sa igasuguseid asja veel, aga mul ei tule hetkel midagi pähe. Selles suhtes, et sa oled alles nii pisike, mis sul ikka nii väga vaja teha on. Piima juua ja naerda ja sirutada ja võimelda ja ringi rullida. Absoluutselt KÕIK mis sa teed, on nii armas! Isegi siis, kui sa nutad, teed sa sellist üli kurba piiksuvat häält, et sinust kohe ikka väga kahju hakkab.

Aga ega sa palju ei nuta, ainult siis, kui midagi ikka väga kehvasti on, enamasti oled sa ikka naerusuine või lihtsalt tõsine. Üldse su tõsine nägu on nii tark ja su pilk tundub mulle selline, et sa tead kõike siin ilmas. Aga mida mina tean, on see, et ma armastan sind nii hirmus palju, et ma olen vist ilmselgelt siin ilmas midagi eriti hästi teinud, et ma sellise imelise beebikese endale saanud olen. Tõesõna – sina ja su õde olete nagu perfektsuse kehastused. Üks suurem, teine väiksem. Kuigi kui sa samas tempos kasvamist jätkad, oled sa ise varsti see suurem…

Mõnikord kui ma sulle süüa annan, siis tõmbad sa ennast nii kerasse, viskad ühe käe mulle peale ja nosid nohinal. Siis ma nuusutan su beebilõhnalisi juukseid, musitan su kulupeakest ja mõtlen, kelleks sina kord saad? Kuidas ma sinu kasvatamisega hakkama saan? Kas ma saan hakkama? Kuidas te Mariga läbi saama hakkate? Milline sa juustega välja näeksid. Aga hammastega? Millal su esimesed hambad tulevad? Ilastad sa küll nii hoogsalt ja ma kontrollin küll iga päev, aga veel ei paista.

Oeh, varsti on see aeg, kus sa jooksed ringi ja kriiskad “eii tahaaa!” kui ma musi teha tahan, täpselt nagu su suur õde. Seega anna andeks, kui me sind nii kaua musidega lämmatame. Mina ja issi üritame seda vaikselt teha, aga suure õe hellus on tihtipeale liiga suur ja võib sulle natukene liiga hoogne tunduda.

Me armastame sind, musirullikene! Aitäh, et mind oma emaks valisid. Ma olen küll vahepeal imelik, aga mitte NII imelik, kui su isa…

*südamed*

Emme