Vahepeal on selline tunne, et teen silmad lahti, jooksen edasi-tagasi ja järgmine hetk ongi kell juba 00.00 ja peaks nagu magama minema. Uni kisub silmi looja, aga magama ka ei taha minna, sest öö on suht ainuke aeg, kus keegi eriti meilima ei kipu, keegi mu hingest midagi ei taha, lapsed tuduvad, isegi loomad vedelevad niisama ja ei siiberda ringi. Vaikus.
Kas teil on kunagi nii olnud, et peaaegu igale küsimusele oma peas, on vastuseks “ma ei tea”. Selles suhtes, et kõik nagu sujub ja laabub, aga kuidas, vot seda ma küll ei tea. Jumal tänatud, et mul on koduse elu jaoks perekonna tugi ja MeluTV jaoks tiim taga. Ilma nendeta oleksin ma vist juba kuskil hullumajas.
Võeh, kuidas ma igatsen neid aegu, kus ma sain tulla blogisse ja panna kõik kirja, mis mul mõttes ja hinges parasjagu on ja painab. Mitte, et keegi mind otseselt keelaks, aga no saate ju isegi aru, et need ajad on läbi. Sellistel hetkedel oleksin ma hea meelega mõni anonüümne 100 lugejaga blogija. Oi, kus ma siis alles kirjutaks. Selle asemel heietan siin mõistujuttu ja loodan, et ehk aitab seegi ennast niiöelda tühjemaks kirjutada. Ma võiksin ka parooli alla kirjutada, aga elu on näidanud, et need paroolid levivad ikka nagu kulutuli ja selles suhtes on lihtsam mitte isegi vaevuda.
Appi, ma kõlan nagu mingi manikaalne hull, kellel on mega suured saladused ja probleemid. Tegelikult on kõik ok, lihtsalt mõned sellised väiksed killukesed elust teevad nukraks ja kuigi ma tean, et laias laastus pole mõtet kurvastada, siis ma tahaks ikkagi kõik ainuüksi selle pärast kirja panna, et te kõik mind nunnutaksite ja ütleksite, et kõik saab korda. Mis seal ikka, lähen ütlen hoopis Kardoflile, et mul nunnutamist tarvis.
Lihtsalt sees on selline nadi tunne, et nagu kohe-kohe-kohe juhtuks midagi hästi halba. Ma ei suuda kunagi meelde jätta, et kas eelnevalt elus on sellele tundele alati midagi päriselt ka juhtunud, või pigem ongi see mingi oma hallar olnud? Ei suuda nagu meenutada, kuigi sellist vastikut tunnet on elus ennegi olnud.
Ah, tegelt peaks magama minema, hommikul jälle kiire, vaja Lents viia igakuisesse kontrolli ja üldse mitmel rindel toimetada, nagu ikka. Hommikul on nagunii juba parem olla, lihtsalt tänane vist on nii väsitav olnud, et võtab väheke endast kah kaasa. Õudne, ei tea mina, mis ajast ma selline hellik olen. Vanadus kimbutab vist.
homme olen sama tuus!
42 kommentaari
Uus juuksevärv sobib sulle väga! 🙂
See Melu TV nimi läheb sassi Õhtulehe Melu rubriigi jaotusega TV ja sealse MeluTVga. Kas teil nime pärast mingit madinat ei ole ette näha, või ongi sinu Melu TV Õhtulehega seotud?
no mina ei tea Õhtulehe Melust midagi, ei loe seda 😀 Patendeeritud seda nime igatahes enne polnud 🙂 Meie õhtulehega seotud pole, st Melu (Emm-elu) ei ole mittte millegagi seotud, ainult minuga 😀
Noh näiteks siin (ei pane norimise pärast, vaid lihtsalt, et teaksid): http://www.ohtuleht.ee/oltv/melutv
Jah, ma nüüd vaatasin, aga no kui paljud seda rubriiki ikka teavad neil 😀
Nii peenike oled. Ilus värske ja cool.
Ega Te ometi lahku ei hakka minema…?
Aga jah, kevad on selline imelik aeg…
Issand, eiiii :D! Kardoga on kõik parimas korras!
Mul tekib see “kohe juhtub midagi halba” tunne siis, kui ma olen väga üleväsinud. Muutun kuidagi ärevaks ja hakkan üle mõtlema.. Eks mõni kord on juhtunud ka, vanaisa nt haiglasse viidud, aga pigem enda parakad..
ehk tõesti 🙂
Pole midagi Mallu 🙂 tubli tiss oled 😀
Minul on elus ühe korra olnud see tunne, et ”kohe juhtub midagi väga halba”. See on nii jube ja painav tunne, ei lase istuda ega astuda, nutt kipub peale ja mõtled ainult, et mis toimub. See oli küll pea 10 aastat tagasi, kuid mäletan seda nii selgelt.
Ka ema oli tol päeval imelik, mäletan veel, et küsisin talt, kas midagi on juhtunud, kuna ta oli näost täiesti ära. Vastus oli eitav ja tol hetkel ei olnudki.
Hiljem, õhtul voodis olles, helises telefon ja anti teada, et mu vend sai surma.
On ka hiljem olnud sellised ärevusi või teistmoodi tundeid, kuid tolle päeva omaga ei saa neid kuidagi võrrelda.
Mul on juba mitu nädalat olnud paanikahood aegajalt. Tekib reaalne tunne, et ma kohe suren ära ja see on päris hirmus. Õhtuti on magama jäämisega ka selletõttu lood nagu nad on. Suudan peas umbes 50x enne läbi mõelda, kuidas ma hommikut ei näe. Ja ei teagi, kuidas sellest lahti saada. Hetkel rase ka veel ja sellised hirmud/paanitsemised ei mõju lapsele kindlasti hästi.
Psühhoteraapia aitab paanikahäire puhul suhteliselt hästi, eriti kui pole aastaid kestnud. Seega esmane samm psühhiaatri või perearsti poole ja küsida saatekiri psühhoteraapiasse. Või tasuliselt otse psühholoogi juurde, kes kognitiiv-käitumuslikku teraapiat teeb.
Veel lisaks, kuidas ennast aidata saad, on see kui ennast teemaga kurssi viid. See vähendab ka ärevust.
http://peaasi.ee/paanikahaire/ ja eneseabivõtteid
http://peaasi.ee/paanikahaire-eneseabistrateegiad/
Lisaks väga hea üldse ärevuse ja kõikuvate meeleolude puhul on mindfulness ehk teadvel olek. Tasuta app selle rakendamiseks nt
Headspace.
Püksid siia!
Natuke mindfulnessi kuluks Sulle ära 🙂
Ilusad punased püksid!
noodsamused jälle tagakiusavad jah. ise on vanamutid” ja kibestund, kadedad, las nad olla.
sa aja oma asja, ära tee teistest välja.
Mallu! Kindlasti on kõigil selliseid hetki, kus kõik tundub pahasti vms. Mina olen selline inimene, et kui mingi mõte või idee tekob, peab selle nimel KOHE tegutsema.
Meil on maja üüritud nelja inimese peale, 1 kolis ära ja seega sai ka 1 tuba vabaks, minul tekkis mõte laps eraldi tuppa magama saada ja meil on uus voodi ootamas uut madratsit, aga kui oma ideest teistele rääkisin, ei suutnud keegu KOHE midagi otsustada ja see tekitas minus ka sellise lolli pahameele, et misagi ei juhtugi KOHE. Aga siis kuidagi läks ikka nii eille õhtul, et see tuba sai vanast mööblist tühjaks ja magasime esimese öö selles toas 😀 täna saab vana voodi minema viidud, hommr uus madrats tellitud.. ja kõik ongi tegelikult hästi 🙂 heh see kommentaar sai nüüd küll rohkem mu enda emotsioonide välja elamine kui sulle toeks vms olemine ??
haha! ma ka tahaks kõike KOHE! Aga hea, et sul paika loksus, mul täna ka kohe palju parem tuju 😀
No kuule, kui Sina ka hakkad ainult kirjutama seda, mida “peaks” või “oleks kombeks” siis võid peagi näha oma kanalil aina kahanevaid lugejanumbreid.
Siiani on mind küll seda blogi lugema pannud see puhas ausus või vahel mitte nii puhas pläma, mida sa kirjutad, sest SINA TAHAD just sel hetkel nii kirjutada!
Kedagi ei huvita need inglitiivakestega ideaalsed pereemad…AUSALT!
Asi polegi selles, et mida peaks, või mis “oleks kombeks”, lihtsalt näide. Ütleme, et ma lähen sõbrannaga riidu/mehega tülli/keeran tööl mingi jama kokku (suva näited) ja ma oleks suvaline blogija, keda keegi ei tea, siis saaksin ma enda mure välja kirjutada ja sellest ei tuleks midagi. Kui nüüd mina peaksin siin kirjutama, et läksin täna Kardoga tülli/sõbrannaga riidu/keerasin tööl käru, siis see ei lõppeks sellega, et ma kirjutan end tühjaks ja tunnen end paremini, vaid siis loen ma foorumitest ja kommentaaridest ja muudest kohtadest, kuidas mu suhe on persses, vaene Kardo, tööd ma teha ei oska, päris sõbrannasid mul ei ole ja ÜLDSE kes olen mina, et teiste inimeste eraelu (Kardo/sõbranna) siin lahata, TONT! 😀
Iseenesest, kui sa tahad lihtsalt halba emotsiooni endast välja kirjutada, saamata mingit vastukaja, on võimalik ka nö sahtlisse kirjutada, varem olidki ju selleks luku ja tabaga päevikud, mis tänapäeval on asendunud blogidega (küll siis salasõnadega või ilma). Kui pliiats-paber on sahtli tagumises nurgas võib ja arvutisse wordi trükkida ja lõpus mitte salvestada, või siis kui asi enda jaoks visuaalsemaks vaja teha, välja printida ja ahju alla selle paberiga tuld teha.
Kust on pärit need kaunis punased pyksid??
Reserved 🙂
Ma ütlesin teise lapsega arstile, et ma iga kuu ei taha käia lapsega kontrollis. Ta arvas, et olgu, iga kahe kuu tagant on ka ok, kui on näha, et laps normaalne ja probleeme pole.
Käisingi siis iga 2 kuu tagant.
Ahsoo, ma pole selle peale tulnudki 😀
Ma ei saa üldse pihta miks sa oma blogis ennast väljendada ei saa enam? Kas mitte tänu aususele su blogi tippu tõusiski? Pluss muidugi inimesed armastavad skandaale 😀 just sayin 🙂 Pea püsti ja uhkelt edasi 🙂
Saan, aga kehva tujuga ei taha ennast nn nõrgemaks teha, kui tarvis 😀
Kas kipume juba üle mõtlema? Me üritame nii palju teha kui võimalik ja nii hästi kui võimalik. Sellega kaasnevad väikesed hirmud. Kui tekib mingi tagasilöök siis me pole läbikukkunud vaid oleme proovinud ja teeme teisiti. Me terve elu õpime. Me peame sisendama et kõik läheb hästi ja nii läheb.. tegelt seda suht kerge öelda aga ise oma sõnade järgi käituda suht raske. Ise olen mõelnud et kuidas ma olen teistele nii head nõu andnud aga ise kukun oma asjadega täiega läbi.
Tüüpiline, mul endal ka olnud niii, et teisi hullult õpetan elama ja siis teen ise risti vastupidi 😀
Mul tuli ükskord selline tunne autoga sõites peale. Kõht läks õõnsaks, kohe halb tunne tuli peale, et kohe juhtub midagi halba. Ja minut hiljem kui olin möödasõidul kuulsin rehvivilinat ja minu taga olnud auto vingerdas mööda teed ja pani teelt välja, rullus üle katuse jne. Õnneks jäid kõik autos olijad terveks. Pärast rääkisin emaga, et nagu oleks ette teadnud seda, et päris scary ikka.
Issand!! Hea, et sa ise terveks jäid!
Mul oli täpselt sama lugu! Õhtul pimedas hakkasin Otepäält Tallinnasse sõitma ja kohe, kui ristmikult Tallinna poole läksin, tuli lausa paanika peale. Natuke sundisin end edasi sõitma, aga tunne läks aina hullemaks, kuni lõpuks nuttes tee äärest peikale helistasin, et mis ma teen nüüd? Tema soovitas siis tagasi keerata ja Tartusse sõita, see palju lähemal ja hommikul saab Tallinnasse edasi minna. Kohe, kui autol otsa ümber keerasin, tuli mega kergendus peale. Paistab, et tuleb sisetunnet usaldada ikkagi.
Tule ma teen sulle pai.. Siis avan veini.
Joome ja vaatame kuidas pönnid mängivad ja ootame millal lastekaitse tuleb kuna oleme joonud!
Ma tulen Pärnu! Mai mäleta millal aint… 13 vist 😀
Kallis inimene, ära lase oma tüdrukute lapseaastatel niimoodi mööda minna. Muidu ärkad hommikul üles, teed silmad lahti ja avastad, et lapsed on suured ja harjunud ilma sinuta elama.
Kui muutud ise oma tegemiste juures kurvaks, tasub mõelda, mida korrigeerida.
Proovi ülesandeid veelgi enam delegeerida, et teised teeksid musta töö ära ja sina saaksid ainult hädavajalike asjadega tegeleda.
Tead, lapsed on väiksed ainult korra…
Sa saad natukene valesti aru vist, et lapsed mu päeva ei kuuluks. Kuuluvad ikka!
Mulle on ka mulje jäänud, et lastega tegeled sa ikka väga palju. Tore, et teie perel on vôimalik kôik koos lastega kodus olla, sellist vôimalust on ikka vähestel.
Ja ma arvan, et selline tunne vôib tekkida siis, kui sa vôtad nii palju uusi ja huvitavaid asju käsile. See on suht loomulik, et väike kahtlus närib aeg-ajalt (eriti öösel, kui midagi kohe ära teha ka ei saa), et kas sa ikka jôuad ja oskad kôike, mis sa oled käsile vôtnud. Kas asja lähevad kuidagi liiga hästi? Aga tavaliselt sellisele halvale tundele ei järgne midagi ja asjad laabuvad. Sa oled elus viimasel ajal palju julgeid valikuid teinud ja on näha, et sa suudad päris hästi nendega kohaneda. Saad hakkama! Aga muidugi kui selline tunne peaks igapäevaseks muutuma (ja ma ei räägi siin sellest kui see tunne tekib enne mônda olulist tähtaega), siis tasuks ehk üle vaadata, kas oleks vaja midagi kôrvale jätta. Aga seniks jaksu! 🙂
Aitäh sulle, ma lugesin su kommmentaari esimest lauset ja kartsin, et sealt tuleb see, et mul on ka mulje jäänd, et sa ABSULL ei tegele vms 😀 Huuh, kivi südamelt 🙂 Tänks nunnu kommentaari eest ja jaksu ikka tarvis!
Kevadväsimus? Äkki peaks aja maha võtma ja lihtsalt olema? See ringitoimetamine väsitabki ju päris ära.
Päikest Sulle sinnapoole 🙂