Ega puhkus ei saa ainult vedelemine olla, näiteks tänaseks oli mul kokku lepitud kohtumine Siretiga. Ehk on mõned Facebookis tema lapse käekäiguga kokku puutunud, nimelt on Siret teinud Joannale oma lehe: Pisikese Joanna teekond. Just selle kaudu mina kunagi nende perest üldse esimest korda kuulsin.
Kui ma pildistama hakkasin, siis miskitpidi kargas see leht mulle jälle ette ja nõnda kirjutasin ma Siretile, et kui nad kunagi perepilte saada tahavad ja Tallinna kanti satuvad, siis ma hea meelega teeksin mõned. Juhtus hoopis nii, et mina sattusin sada korda enne Pärnusse ja täna käisin neil külas ja siis läksime koos Pärnu randa, et mõned pildid teha.
Ma pean nentima, et see on üks ilmatuma vahva perekond ja mul on nii hea meel, et Joanna just nii kokkuhoidva, siira ja armastavale paarile rõõmuks sündis. Raitti ja Siret on nii tugevad inimesed ja mul on ainult rõõm näha, millise hellusega nad oma pisitütart hoiavad ja musitavad.
Viimasel ajal olen ma üldse olnud hirmus emotsionaalne ja see sai alguse ühest tuulisest päevast. Minul oli jälle üks tore paarikese pildistamine ja tuul oli lihtsalt nii hull. Asjad tahtsid ära lennata, juuksed lendlesid ja meil oli nalja kui palju. Hiljem, kui ma neid pilte töötlema hakkasin, mõtlesin ma endamisi, et nii lahe, et see tuul puhus, et pildid said hästi tuusad!
Ja siis sattusin ma uudiseid lugema ja sain aru, et see sama paganama tuul oli Raplamaal ühe vankri vette lükanud, niimoodi, et väike beebi uppus ära. Issand. Kui. Õudne. Mina ei loe muidugi ühegi artikli kommentaare, aga nagu ma aru sain, oli isegi sellise uudise all ilkuma kukutud. Kuidas? Kuidas see võimalik on? Kes on need inimesed, kes sellisel hetkel leiavad ka, et need vanemad peaksid saama netis suvaliste anonüümsete inimeste poolt materdatud. Ausalt, kas nendel inimestel ei ole südant sees? Mõistust peas? KES NEED INIMESED ON?!
Mitte, et see midagi aitaks, aga siinkohal minu kaastunne sellele perekonnale ja ma soovin teile ainult jõudu ja jaksu, et valu kiiremini tuhmuks ja et te vastu peaks. Mitte, et ma arvaks, et need vanemad siin loevad, aga kui loete, siis teadke, et ma panin kodus too õhtu küünla ka põlema ja soovisin teile vaid head.
Selle kõige valguses olen ma kuidagi eriti teravalt tunnetanud seda, kui habras on õnn meie ümber. Mitte kunagi ei tea sa, et kas igati normaalne rasedus lõppeb sellega, et su enda silme all su väikest beebit elustatakse. Mitte kunagi ei oska sa ette aimata, et just sinust võib saada ühe erilise lapse ema ja veel vähem suudaks ükski vanem ette kujutada, et ühel päeval pead sa tegema valiku, millist kirstu oma lapsele osta.
Mu peas oli lihtsalt nii palju kohutavaid mõtteid, peale selle hirmsa uudise lugemist. Kas nad mõtlevad iga iga sekund viimasele korrale, millal nad talle musi tegid. Mida nad talle viimasena ütlesid. Kuidas nad alles 24 tundi enne õnnetust näiteks üheskoos diivanil istusid ja mängisid. Ma hakkasin ise mõtlema, et mida ma teeks, nende vanemate asemel? Ja koheselt mõtlesin, et appi, ma ei suuda sellest mõelda, ma ei taha seda mõelda, see tundub nii valus. Nii hirmus, ahastust tekitav ja lausa paanikat külvav.
Mõni inimene on tugevam kui teine. Nii lihtsalt on. Ja kuigi näiteks Siretil on ka raskeid hetki, siis tema saab oma musirullikest alati sülle võtta, talle pai teha ja tema pikki kaardus ripsmeid imetleda. Ja siis ei loe, et Joanna on haige ja et Joanna on eriline. Ta on ju ikkagi tema täiuslik laps.
Me peaksime kõik oma laste üle nii-nii-nii tänulikud olema, sest tegelikult ei tea kunagi, mis see kuradima saatus toob. See on mõnikord väga ebaaus, seega parem karta, kui kahetseda. Armastage, kallistage, musitage, kiitke ja minge iga õhtu magama teadmisega, et täna oled sa andnud endast kõik ja kahetseda pole mitte midagi. Ja muidugi – looge mälestusi. Seega tahan öelda, et kõikide eriliste lastega pered saavad oma perepildid minu juures alati tasuta teha. See on vähim, millega ma ehk kellelegi rõõmu teha saan.
Ilusaid pühi, sõbrakesed.
49 kommentaari
❤❤❤
Nii palju soojust kurbades sõnades! Ja nii ongi, et elu on väga habras ja õrn. Ühe hetkega võib kõik muutuda. Võiksime alatiselt lähedasi väärtustada, mälestustekambri riiulile võimalikult palju ritta seada….
Vaata emme! olen tuul- mängin Sinu juustes.
Sosistan Sul kõrva tasa: “olen Sinu juures”
Vaata issi! olen kuu- öösel Sind ma paitan.
Naeratus on Sinu suul, kui unenäos sind aitan.
Vaata emme! olen päike- Sinu silmis säran.
Näen seal hulga pisaraid, kuivatan need ära.
Vaata issi! olen lumi- nõnda külm ja valge.
Akna taha teen Sul kohe hästi mitu hange.
Vaata emme! olen vihm, märjaks teen Su põsed
Kui vaid saaks, siis uhuks ära kõik Su valud-mured.
Emme-issi, olen siin, teie südames ja hinges.
Olen teie lähedal- TEIE VÄIKE INGEL.
Ilus!
Nutsin juba selle vankri uudise peale ja nüüd kommentaaride peale ka. 🙂
Sa oled hea inimene Mariann!
Ma töötan ise erivajadustega laste lasteaias ja päevast-päeva nende rõõmurullidega koos olles ei saa ma aru, kuidas mõni vanem on enda armsakese hüljanud või järgi tulles vaatab last põlastusega.
Nad on samamoodi lapsed, imearmsad inglid.
Üks küsimus ka, kas võin näiteks meie rühma lastevanematele anda infot sinu juures pildistamisvõimaluse kohta? See oleks neile väga heaks vahelduseks kõigi nende arstilkäikude ja muretsemiste kõrval 🙂
Ikka võid 🙂
Ka mina olen raske puudega lapse ema , súndis pisike enneaegsena ja kolm tsüsti ajus,üks kahjuks oli ohtlikul poolel ja sellest jäi märk meile terveks eluks. 1,5 aastaselt saime esimese raske epilepsia hoo nii et olime haiglas kunstlikuskoomas 🙁 Aga ta on minu naerupall,minu kullatükk ja ma ei kujutaks ette kui teda mul poleks. Polnud mõtteski teda ära anda v loobuda. Raske on,aga me saame hakkama.Muidugi on palju õelaid inimesi, aga kunagi ei anta kellelegi nii palju kui ta kanda ei jõua! Minu sügav kaastunne sellele perele! 🙁
Ega seda vist enne nii m6istagi kui endal laps(ed) v6i selle kaotuse läbi elanud.
Meie kaotasime enda poisikese möödunud aasta novembris kui rasedus katkes 7ndal kuul. Veel enam oli raskem m6lemale see kuna meie tööde t6ttu oli vahemaa ca 500km. K6ik see tuli meil läbi elada telefonis vesteldes, rääkides teineteisega.
Kas just selle juhtunu t6ttu aga v6in olla kindel, et osaliselt, on meie suhegi tänaseks hapramaks muutunud. Olla koos v6i t6esti olla koos teineteise k6rval on suur erinevus. Ilmselt oli see hetk kui m6istsime läbi elatu näol, et indiviididena oleme ka tugevad ja kui selle läbi elasime teineteisest eemal olles, siis kas vajamegi yldse teineteist, tuge?
Tahan öelda seda, et kui kellegil on samasugune olukord, siis pole ykski töö nii oluline, raha nii tähtis, et v6tta aeg maha ja olla fyysiliselt teineteise k6rval. Kasv6i vaikides, aga olla ja toetada.
Sa oled nii suure südamega!! Väga armas 🙂
Ja amen ? selle postituse peale
Just oli nu õetütre surma aastapäev. Ta suri 4-aastaselt vähki. Siiani tunnen meeletut ebaõiglust, viha ja valu , kui sellele mõtlen! Kuidas sellise asjaga üldse hakkama saadakse?
Oma 6aastase lapsega lähen peagi viiendat korda 10 kuu jooksul opile. Juba see teeb mulle meeletult haiget, kuigi tal on tegu tüütu tsüstiga kõigest. Aga see tunne, kui laps mind pisarais silmadega vaatab ja küsib, et millal see juba läbi saab? Täna lihtsalt kallistasime ja nutsime koos…
Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas saab maailm olla nii ebaõiglane, et NELJA AASTANE laps sureb vähki? Kuidas? 🙁
Lapse kaotus on üks hullemaid asju elus, ükskõik mis vanuses. Vanemad ei peaks kunagi oma lapsi matma.
just…
Tavaliselt ma üldse ei pisarada, aga võttis silma märjaks küll. Õiget asja räägid sa ikka. Minu oma beebi on 9 kuune ja ma ei kujuta üldse ette elu ilma temata. Ta on täielik päiksekiir, paneb kõik enda ümber särama. Jubedad südametud inimesed, kes Raplamaal juhtunu pärast vanemaid süüdistasid.
Kuna minu vend ja minu õe tütar on puudega, siis sellest tulenevalt ma ülekõige kardan ise lapsi saada, sest kardan, et mul sünnib puudega laps. Ma näen ja olen näinud seda raskust ja seda valu, mis sellise lapsega kaasneb. Minu vend on just möödas puberteedieast ning sellist eluperioodi ei tahaks enam läbi kogeda, sest see vägivald, mis võib sellise inimese poolt tulla… Nüüdseks on see õnneks möödas, kuid emal on siiski raske. Ta elab minu puudega vennaga ja väiksema õega kolmekesi, sest mu isa on surnud. Mu õe tütrel on füüsiline puue, ta on veel väike… Mu õde ilmselt ei saa kunagi tööle minna, sest Eestis ei ole korralikke võimalusi puudega laste peredele. Ma tean, et ma ei tohiks võibolla nii üldse mõelda(ja ärge saage valesti aru, ma armastan oma venda ja õe tütart väga ja olen aidanud ja hoolitsenud nende eest niipalju kui on tarvis olnud), kuid kui ma peaks ise puudega lapse saama, ma ilmselt annaksin ta ära. Ja põleksin põrgus sellega. Aga oeh. Ja ma täiega austan neid inimesi ja neid peresi, kelle peres on puudega laps. Need inimesed on supertugevad! Ma ei tea lihtsalt kas ma oleks selleks nii tugev…
Ma ei tea täpselt, mida julgustavat ja jõuduandvat öelda, aga tea, et mõtlen sulle head soovides!
Jah, lähedalt on sellist asja kindlasti raske näha, aga oma laps on ikka oma laps ja ega tegelikult me keegi ei tea 100% mis me teeksime, kui olukord käes ei ole. Loodan siiralt, et sina eluski sellise valiku ees olema ei pea!
Mäletan kui puudega lapsed aastaid tagasi seal haapsalu hooldekodus põlengus surma said.nii kurb oli meel nende yle. Oh seda elu.. :(:)
🙁
))))) tean, mis tunne on kaotada laps. Kaotasin oma kuue aastase poja eelmine aasta õnnetuse tagajärjel. Pisarais…
Oh jumal…Tunnen kaasa!
Kuidas üldse sellistest asjadest välja tullakse. Tööle minnakse, edasi elatakse. Ma iga kord mõtlen, kui ma mõnda sellist uudist loen. Et mida see ema läbi elab ja kuidas on võimalik, et ta edasi elab. Uudised on alati kuidagi nii külmad ja tundetud. Ma alati mõtlen, kes on need inimesed seal taga. Mida nemad tunnevad.
Ja oeh selle 10. kuuse beebi õnnetus. Kuidas on võimalik, et inimesed süüdistavad ema. Ma ei julge neid kommentaare lugedagi. Ainult ilma lasteta inimesed suudavad sellist teksti kirjutada vist.
Mulle tundub, et tuled välja näiteks siis, kui sul on veel lapsi. Lihtsalt PEAD edasi elama.
Mul on nii hea meel, et sa tood “selle asja” välja, kõigile lugemiseks. Kahjuks ei ela ise Eestis, aga tahaks, et seal suhtutakse samamoodi nagu mujal “erilistesse” lastesse. Olgu see eriline kasvõi väike südameviga v nt raskem puue. Minu meelest on tähtis, et Eesti liigub ka selle poole, et neid märgatakse! Kõik ei suuda sellega hakkama saada ja see on arusaadav, teised jälle pühendavad oma elu, mis on väga aukartust avaldav, aga siiski me kõik oleme erinevad ja kõigest inimesed ?
Noorpaar nagu tuulest viidud
Kuid õnnetuse loo juures netis artiklid surmaga lõppevad ei saagi kommenteerida ja õige ongi.
Kuigi tormine ilm bassein vanker..samas elu keerdkäigud ole rasked.et jah..oh seda valu.
Meile jäävad mõtted, et lahkunud on paremas kohas ja loota, et järgmine päev on parem. Mul oli ka valge kiisu ja vanaisa surm noorena raske.:(:)
Kuid nyyd on palju rõõmu uute loomakeste näol aastaid.:)
Ma sünnitasin lapse..inglikese,kelle süda seiskus juba enne sünnitust.
Ja kõige rohkem tegi haiget mu mehe ema ütlus.Mu mees ja ta ema rääkisid telefonis.Olin mehe kõrval seega kuulsin nende vestlust.Ta ema küsis mu mehe käest : miks Sa elad selle mõrvariga koos !
Nagu mina oleksin lapse ära tapnud.Ma ootasin nii väga teda,oma tütrekest,ikka ju esimene laps.Kui seda kuulsin,jooksin teise tuppa ja lihtsalt lahistasin terve õhtu,terve öö nutta.Ma pole sellest üle saanud,see on lihtsalt nii värske.Süda on katki ja hing nutab.Aga mehe emaga pole algusest peale läbi saanud,teeb ainult näo ees head nägu.Ja see et ta nii ütles,ma ei suuda talle kunagi andesta.
Tahtsin tegelt õelda,et olgu laps milline tahes,armastan ma teda ikka.Ja see mis Raplamaal juhtus beebiga,on nii kohutavalt ebaõiglane.Ma ei saa aru inimestest kes midagi halba ütlesid.Ilmselt nad ei tea seda valu mis vanemad läbi elavad.
Kallistused x 100! Võta rõõmu, kust saad!
Tunnen kaasa, Kellukas 🙁 Ära võta selliseid sõnu hinge, su ämm võis ka šokist rääkida, ega ükski inimene ju siiralt sind süüdistada saaks!
See jutt läks väga südamesse kuna see kõik oli nii õigesti kirja pandud!!
Pisardan nüüd edasi 🙁
Lihtsalt lugesin ja nutsin ja vaatasin oma poole aastast magavat beebit. Lugesin Johanna lugu ja nutsin. Samas on südames soe, et Johannal on nii tore perekond ja,et sina Mallukas oled lihtsalt niii hea südamega.
Sama siin.
Ilus ja nii peabki. Kui iga teine vähemalt nii teeks ja mõtleks oleks maailm parem kui eile.
:(((( nii kurb
See on sul üks väga väga liigutav postitus! Nii õiged sõnad. Hästi siiras ja mõtlemapanev.
Minu mõtted seoses selle õnnetusega olid täpselt samad, et andku universum nendele vanematele nüüd oskust ja jõudu kuidagi edasi minna. Ma ei kujuta seda maailmalõppu isegi ette, mis nende elus praegu toimub :'(
Ja suuuured kiitused sulle selle tasuta pildistamise algatuse eest! See on lihtsalt ääretult ilus asi, mida teha.
Nii ilus tekst, pisarad voolasid lihtsalt ? mina ka mõtlesin sel päeval, kui see õnnetus juhtus raplamaal, mida mina teeksin, kuidas reageeriksin, kuidas selle valuga toime tuleksin… Täiesti õudne, mida see ema läbi elab. Minul on pisike 7 kuune väikemees, kes asjatab ja uurib ja laliseb ja naerab nii, et tunnen end kõige õnnelikuma emana. Ei kujuta ette, mida teeksin, kui temaga midagi juhtuks. ? ptüi ptüi ptüi
Ja erilised lapsed on minu jaoks nii pisaraid tekitavad. Mul on tihtipeale lihtsalt nii kahju, et nad ei saa elada sellist elu, nagu teised nendevanuselised.
Oeh jh, vahel lihtsalt mõtled, et peaks eemale hoidma sellistest uudistest, aga kuidagi ei saa ka.
Jõudu Joannale, tema vanematele ja palju-palju jõudu ka sellele emale-isale, kes kaotasid oma silmatera.
Kui ma selliseid uudiseid loen valdab hinge valu, tulevad eredalt silmeette oma lapsega läbielatud hetked haiglates ja ma olen ääretult tänulik, et kuigi mu noorhärra on eriline ja ilmselt elu lõpuni teistest erinev, on ta mul olemas.
Olen ka ema ja see jutt oli tôeline pisarakiskuja?
Ka mina olen seda armsat perekonda pildistanud jõuludeaeg koos nende armsa koeraga. Nad on väga armsad ja toredad inimesed. Joannal on väga vanematega vedanud. Jõudu, jaksu ja head tervist nende armsale perele
Neil oli seekord ka koer kaasas, aga seda nad taipasid mule siis öelda, kui pildistamine juba läbi oli 😀
Ilus lugemine siia õhtusse! Süda on Sul väga õige koha peal.
Minu tutvusringkonnas on olnud kaks alla aastase lapse surma. Ja ühe matustel viibisin ma ka ise kohapeal…ei ole ebaôiglasemat vaatepilti kui meetrine kirst! Peale seda tuletan ma endale iga päev meelde kui tühised on probleemid stiilis “laps ei maga, ei söö, ei kuula sôna” ja kui erilised on kôik hetked mis meile antud on…nagu sa ütlesid ka kôige tavalisem diivanil vedelemine ja mängimine vôib muutuda hetkega eriliseks mälestuseks. Ja see pole nii ainult lastega vaid kôikide inimestega, kes meie elus on! Imeilus postitus ja ehk paneb see rohkem inimesi vôtma kätte telefoni ja oma vanaemale helistama, oma kaaslasele ütlema kui oluline ta meile on vôi oma lapsi kallistama ja nendega koos igat hetke nautima ? Ka neid tavalisi hetki!
Pärast postituse lugemist olid pisarad silmis ja pärast Sinu kommentaari lugemist suudan ainult nutta lahistada. Oeh, elu on vahel ebaõiglane.
Mu sõbranna 2-aastane tütreke suri õnnetuse tagajärjel, meetrise kirstu kandmist mäletan, aga ülejäänud nagu udus, mõistus siiani tõrgub arusaamast.
Seda valu ei leevenda isegi aeg.
“Ei ole ebaõiglasemat vaatepilti, kui meetrise kirstu….”
Huhh….pisarad….ja ihukarvad püsti, selle lause peale, nii õige, nii täpne.
See on üks ebaõiglaseimaid asju üldse siin ilmas.
Marina. Sa. Oled. Kõigem!
?
Nii jube 🙁
Sa oled nii südamlik ja hea.
Lihtsalt nii ilus ja südamlik jutt!
Sa oled niiiiii hea inimene!!!!