otsides täiuslikkust

Ma olen juba päris ammu netti endast pilte lisanud ja ilmselt olen seda vist nii palju teinud, et kui siin-seal ringi käin, siis kuulen mõnikord sosistamist, et “see on ju see mallukas!”. Siinkohal üleskutse sosistajatele – sosistamise point on salaja edastada infot ja selle eesmärk on see, et see kellest räägitakse, seda ei kuuleks 😀

Nüüd olen ma lisanud piltidele veel video Melu.tv‘s ja juba olen ma saanud päris naljakaid kommentaare. Kuigi solvavad kommentaarid kustutan ma blogist, siis sellegipoolest olen ma mõned neist kopinud, et kunagi sellest teemast juttu teha. Näiteks selline kommentaar. Kasutajanime ei kopeerinud, sest ega see nagunii ta pärisnimi olnud:

“Arvestades seda et tahad nüüd televisoooni ja meediasse ronida, võiksid sa siis enda eest hoolitseda. Su ülekilod on vägagi silmatorkavad ja saates olen ka märganud, et sul puudub üks tagumine hammas. Kui ikka on soov pildis olla, siis tee ennast korda!”. 

Ma tegelikult nüüd mõistan, miks öeldakse, et “kaamera lisab 5 kilo”. Asi on lihtsalt selles, et pildil saad sa enda parema nurga ette keerata, aga videos hängid sa nii, nagu sa tavaeluski hängid. Aga ega ma ei eita seda, et mul ongi 5-10 kilo üle, ja sealt täitsa tagant ongi jah üks hammas välja tõmmatud. Hamba värki peaks muidugi ära parandama, aga kuna see on mingi tonnine laks ja mul on praegugi veel üks juureravi+tagumise hamba kroon panna, siis pole see implantaat veel kuidagi nagu eelisjärjekorras olnud. Oleks see kuskil eespool, siis raudselt oleks pannud, aga see on seal mega taga ja ma tegelikult isegi ei tea, kui lahtise suuga ma kuskil passima pidin, et seda näha on. Aga ei hakka eitama, et nii asjalood ei oleks.

Tulles nüüd selle juurde, et kui ma “ronin videosse”, et ma peaks siis täiuslik olema, siis küsin ma, et miks? Miks ma pean? Miks ma ei või olla mina ise. Viis kuni kümme kilo ülekaalus ja ilma ühe tagumise hambata 😀 Ma ka inimene ju, miks on vaja ekraanidel, saadetes, telekas, kusiganes näha vaid ideaalseid ja ilusaid inimesi?

Niigi on ju ülemaailmseks probleemiks see, et meedia loob mingit feiki ideaalsuse kuvandit, et kõik on täiuslikud ja peenikesed ja lumivalgete hammastega. No vot, ma ei taha inimestele sellist pinget peale panna, seega olen ma ka oma saadetes just selline, nagu olen. Lott poolde põlve, hambutu ja katkiste juukseotstega. Kui häirib, siis ei pea vaatama. Kui aga ennast halvasti tunned, et sina nii täiuslik pole, kui Eda Ines Etti ja muud meediakangelased, siis tule vaata Melu.tv’d ja saad ennast jälle hästi tunda. Selle jaoks ma teil ju olemas olengi :D!

Nägu lössis, lott ripakil, aga vähemalt käes hoian midagi ideaalset. Ise võin natukene vähem ideaalne olla, mis sest ikka!

Ma ei ole tegelikult üldse aru saanud sellest inimeste püüdlusest ideaalsuseni. Miks ma peaks tahtma olla täiuslik? Mis selle võlu on? Et siis ma saan vaadata enda keha/enda kodu või mida iganes ja mõelda, et see on täuslik ühiskonna standardite järgi? Mu keha juba ONGI täiuslik! Mu pontsakad põsed on just õige lodevusega, et Lents neid naerdes haarata saaks, mu lott võbiseb rõõmsalt kaasa, kui ma naeran! Mu kõhupekk on mõnusalt pehme, et Mari sinna näpuga susata saaks ja hambaid on ka suus parasjagu nii palju, et saan vähemalt süüa!

Mu kodu on soe (enamasti), puhas (kui koristaja käinud on) ja täis pilte, joonistusi, pliiatsijuppe ja legosid. Veelgi enam, see on täis lapsi, sõpru, loomi ja armastust. Vahet pole, kas kuskil seina peal on paar vildikakriipsu või on Lotte toonud tuppa liivahunniku. TÄIUSLIK!

Minu üleskutse teile oleks see, et lõpetage see teiste inimeste välimustest vigade otsimine ja loomulikult kehtib see ka teie endi kohta. Ma ei räägi siin mingisugusest tervisele hakkava ülekaalu ignoreerimist, aga need mõned kilod siia-sinna, las nad olla. Persse see rannavorm, iga vorm on rannavorm, millega rannas ollakse. Liiguta ennast, kui sa tunned, et tahad liigutada, vedele diivanil ja joo cocat, kui tahad. Me oleme kõik inimesed oma vigade, sigade ja heade külgedega.

Kunagi oli mul sõber, kes kogu aeg kritiseeris tänaval teisi inimesi. “Issand, nägid, mis tal seljas oli? Appi, nägid kui jube soeg? Jeeesus, kui koledad kingad!”. Ei tasu vist mainidagi, et ma muuseas valmistasin talle iga kord pettumuse, sest ma elusees ei märganud neid asju, sest mind ei huvita lihtsalt nii väga. Naljakal kombel oli see sõber ise kõige ebakindlam inimene maailmas. Seega ärge olge ebakindlad, ärge kritiseerige, olge nagu te olete ja selg sirgu, raisk!

Mina armastan teid igatahes kõiki, nii paksude ja hambututena, kui te parasjagu ka pole 😀 Head nädalavahetust!