Uncategorized @et

ainult küsi

16. aprill 2017

Almaš taevaiša on nii helde, et kui küsid, tema muudkui annab. Alles kurtsin Kardole, et tahaks vis uut telefoni, sest eelmine jamas kogu aeg. Siis lisasin, et tegelikult ei taha ma üldse mingit telefoni, sest nagu ma olen sada korda öelnud, ma vihkan kõnesid. Mul tulevad õudusjudinad peale, kui jälle keegi helistab ja midagi TAHAB. Ma eelistaks kõiki asju meilitsi ajada, nii ma saan rahulikult mõelda ja kaaluda, et mida ja kuidas ma vastama peaks. Aga telefonis on kohe, pauh, hakka pihta, vasta, räägi, otsusta! Rõve pinge. Ma olen üritanud seda vähendada sellega, et panen telefoni hääletuks, aga noh…

Issand, ma kõlan nagu mingi poolearuline, aga no tõesti ei ole siin maailmas midagi vastikumat, kui telefonile vastamine.

Ja nii juhtuski, et püha issa jeesuseke vaatas pilvepiirilt mu kannatusi ja otsustas mind päästa: nimelt käisin ma eile männiku metsa ja karjääri vahel pildistamas, ning püherdasin seal hea pildi saamiseks ikka omajagu. Pildid tulidki täitsa toredad, näete:

Ei tea mina, kas see kukkus maha metsa vahel või karjääriliiva sisse, aga tegelikult oli mega külm ja me kiirustasime ruttu autosse sooja tagasi. Ma muidugi ei tea, miks mul üldse vaja oli pildistamise telefon kaasa võtta, mõtlesin vist pigem sellele, et äkki on vaja Kardol mind kätte saada või miskit.

Koju naasedes möödus ikka mitu-setu tundi, kui ma mõtlesin, et peaks telefoni laadima panema, aga mida enam polnud, oli telefon. Nagu te vist aru saate, siis mul pole väga kahju, pigem on mul hea meel, et nüüd ei saa keegi iniseda, et appii, jälle sul telefon hääletu, sind ei saa kunagi kätte! Nüüd saan ma öelda, et jah, kahjuks on mu telefon kadunud ja mul POLEGI telefoni, mille kaudu mind kätte saada. Ehhee.

Ainukene asi, mis telefonikaotuse juures kurvaks tegi, oli see, et ma mõtlesin enda telefoonu väikevennale anda, sest tema omal on aku mega niru. Telefonist endast on täitsa suva, sest täitsa juhuslikult olin ma eelmine nädal raevuhoos üritanud telefonil mingit restarti teha ja kogemata taastasin algseaded. Ehk siis kadunud olid kõik numbrid ja äpid ja pildid ka. Seega, kui kellelgi õnnestus mu telefon leida, siis kahjuks mingeid intrigeerivaid pilte sealt leida ei ole. Mitte, et seal ennegi oleks neid olnud :D

Igatsema jään ma vist ainult seda, et voodis telefonis scrollida, aga muus osas võiksin ma edasi elada ka ilma nutikata. Ma muuseas just ostsin mingil endale teadmata põhjusel endale tahvelarvuti ka, aga minu meelest on seda nii kohutavalt ebamugav kasutada, et seda ongi siiani ainult Mari näppinud, sest ma tõmbasin talle sinna mingi pusle.

Kuigi ma võiks vist telefonita elada küll, sest ma võiks ju igale poole hoopis Kardo numbri anda, siis tegelikult peaks vist mingi uue ostma. Aga kuna ma ei tea millist, siis lükkan ma selle valiku kaugesse tulevikku. Sest noh, ma ei taha telefoni ja tegelikult on mul vist suva ka, milline see on. iPhone on ok, muud telefonid on okid, mingi “omg mul kõige uuem telefon” ei huvita väga. Vaatasin elisa lehele ja no mine pekki, mis valik. Sonyd, Huaweid, Alcatelid, Honorid, Samsungid, Nokiad, Coolpadid, Asused. Jeerum küll noh, kuidas ristirahvas sellise hunniku seest valikut tegema peaks??

Sõbranna kurvastas, et mõelda vaid, mul pole enam nüüd kellegi numbrit. Ehhee, arvate, et mul enne oli? Mul oli konkreetselt salvestatud maksimaalselt 10 numbrit, sest ma ei viitsi neid never sisse toksida. Ma olen alati üllatunud kui feissis näen, et keegi kirjutab, et oh, saatke mulle kõik oma numbrid, kaotasin telefoni ära vms. Ma alati mõtlen, et jeesus, miks ta neid numbreid tahab, mis ta kavatseb neile mingi… HELISTAMA hakata v?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

48 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Triinu 18. aprill 2017 at 19:21

    Mulle jälle telefoni “helistamise funktsioon” meeldib.
    Jah, süvenemist nõudvamad asjad või mingi olulised kokkulepped on hea kirjalikult jäädvustada, aga kiired asjad on hea telefoni teel korda ajada. Juuksuri juurde aega – helistan ja saan kohe teada, millised on variandid jne. Saan vajadusel ka kohe nõu pidada ja täpsustada.
    Tööalane küsimus – kiire kõne ja asi selge. Vajadusel saab kokku leppida, et saadan põhjalikumalt küsimuse / materjalid kirjalikult kui ei ole võimalik kohe täpselt vastata.
    Sõpradega midagi rääkida / kokku leppida – samuti kiire kõne ja asjad aetud.
    E-post, FB sõnumid, sms-id – need kõik on toredad võimalused, aga nad ei asenda inimestega rääkimist. Jah, on mõnikord ebamugav – kunagi ju ei tea, kuidas teine inimene reageerib või kuidas ise reageerid jne. Aga see just ongi samas põnev. Kirjade / sõnumite saatmisega ehitan nagu barjääri iseenda ja teise inimese vahele ja kaob vahetu kontakt. Suhtlemises on minu jaoks niivõrd oluline teise inimese hääl, hääletoon, näoilmed jne.
    Olen viimasel ajal korduvalt hämmeldunud kui palju on tekkinud sotsiaalfoobikuid, kes näost näkku suhelda või helistada ei oska / julge / taha vms. Kiireloomulist infot kirjutatakse Facebooki sõnumina ja siis ollakse pettunud, et miks teine minutiga ei reageeri. Minu jaoks täiesti müstiline maailm. Tõenäoliselt olen ka ise mõnele sellisele “foobikule” peavalu allikaks, sest isegi kui ma neid sõnumeid loen, siis ma tihtipeale unustan neile vastata. Päriselu tuleb vahepeal vahele – keegi helistab, keegi astub uksest sisse, mingi pakiline lahendamist vajav päriseluline olukord vm. Vaene foobik aga näeb FBs, et mina olen lugenud, aga ei vasta ja genereerib vahepeal 7831 teooriat mittevastamise osas. Arutades neidsamu 7831 teooriat FB sõnumites oma 834 sõbraga ükshaaval chattides, selle asemel et VÕTTA TELEFON JA MULLE HELISTADA!!!

    Ma alati mõtlen kui roppu moodi see kõik aega ja närvi kulutab ning kas neil foobikutel oma aja- ja närvikulust kuidagi kahju ei ole.
    Tean tutvusringkonnast mitmeid edukaid inimesi, kes põhimõtteliselt ei ole teinud endale mitte ühtegi sotsiaalmeedia kontot. Selgitavad sellega, et sotsiaalmeedia võtab metsikult aega ära ning kasutegur on tegelikult väike. Eelistavad suhelda päris inimestega telefoni teel või näost näkku. Kirja teel on kontaktiks e-post, mida loetakse ja vastatakse 1-2x päevas.

  • Reply Liisbett blogib 18. aprill 2017 at 19:02

    Hahaa! Mul just juhtus nii, et kui mul telefoni väga väga vaja hakkas minema, siis see otsustad otsad anda! Ma enda arvates üldse ei nurisenud. Just kiitsin, et nii vana telefon ja ikka veel töötab. Ju siis solvus, et ma ta kohta vana ütlesin.. :D

  • Reply Merka 18. aprill 2017 at 11:09

    Heihei, lugesin ja kohe turgatas pähe, et sulle sobiks küll uus Nokia 3310, see nis just välja tuli. Ja see oli kompliment :
    Aga muidu ise kasutan Samsung S6 ja no üli üli rahul ;)

    Kaunist kevadet

    • Reply Kallis Proua 30. aprill 2017 at 22:16

      Miks see sobima peaks? Sellel on ju helistamisfunktsioon põhiline. Malluka jaoks see just teisejärguline telefonis.

  • Reply Liis 18. aprill 2017 at 07:42

    +1

    Ma vihkan helistamist. Ajaga on asi lihtsamaks muutunud aga varem lasin mehel helistada- pani mulle aegu nii arstile kui juuksurisse. Aga senini saadan parema meelega emaili või smsi.

    • Reply Kallis Proua 30. aprill 2017 at 22:18

      Jess, nii rõõmustav, et ma ei ole üksi :D

      Helistan ainult siis, kui kuidagi teisiti ei saa.
      Perearsti valisin nt selle järgi, et saaks netis aja kinni panna.

      Juuksuris käies panen alati järgmise aja kirja.

      Mees on kahjuks üsna samasugune sattunud. Ta parem sõidab 10 km maha ja läheb kohale kui et helistaks… Aga nüüd on vist hilja vahetada ka. Meest.

  • Reply Kertu 17. aprill 2017 at 10:30

    Nad küsivad numbreid selleks, et siis teavad kelle kõnedele mitte vastata ja tagasi mitte helistada ?

  • Reply M. 17. aprill 2017 at 07:55

    Päris tore on lugeda, et ma ei ole ainuke siin maamuna peal, kellel samasugune kiiks. :D Mind on samuti võimatu kätte saada, kuna mul on 24/7 hääletu peal ja tagasi ma samuti ei helista. Kuidagi jube väsitav ja pinget tekitav. Mõte jookseb ka alati sel hetkel täiesti kokku. Eriti ajab mind närvi see, et kuna ma õpin üpris keerulist eriala ülikoolis, siis järsku kõik kaugemad sugulased, tuttavad, sõbrad arvavad, et ma juba oskan kohe peast kõigile nende muredele ja küsimustele vastata, kuigi ma alles omandan hetkel seda eriala ja ei keskendu kõikidele valdkondadele korraga. Ilmselgelt on mul mugavam meili teel suhelda, otsida vajaminevaid asju ja kirjutada põhjalikum vastus, kui see, et ma peaksin koheselt täiesti ootamatult peast tema pikale probleemile vastuse leidma.

  • Reply Sandra 16. aprill 2017 at 21:07

    Hah,ma mõtlesin,et ma ainus imelik,kes vihkab helistamist.Mul mees norib mind pidevalt,et muidu küll kõva mutt,aga helistada ei taha/julge kuhugi.Jeerum,see on ju niiii nõme!!Alati hakkan kokutama ja mökutama,mida öelda..Ja siis peab nii viisakas olema jne jne,ma võtan ainult enamjaolt vastu oma ema/mehe/isa ja muidugi ka vanaema kõne,nendega võin tunde räàkida,aga teistega ei!Tagasi ma ka ei helista kunagi.See,kellel midagi vaja,helistab uuesti või saadab sõnumi.Sõbrannade kõnesid ka üldjuhul ma “ei kuule”,sest ma ei viitsi nendega kokku saada ja muliseda :D

  • Reply Kat 16. aprill 2017 at 19:27

    Ära Coolpad-i kindlasti osta!

  • Reply Ruth 16. aprill 2017 at 18:40

    Haha mulle ka ei meeldi telefoniga rääkida. Koguaeg hääletu ja tagasi ka ei helista. Nõme ju :D

  • Reply Alla 16. aprill 2017 at 17:16

    Issand, kuidas ma sinust aru saan. Mul on telefoniga sama jama, et koguaeg keegi helistab, tahab midagi rääkida/küsida/aru pärida ja no see ajab nii närvi, et peab kohe paugu pealt mingeid vastuseid välja mõtlema, selle asemel et rahulikult neid meilina kirja panna.
    Mul telefon põhimõtteliselt selleks et saaks raamatuid lugeda ja paari mänguga aega surnuks lüüa :D

  • Reply Jane 16. aprill 2017 at 14:49

    Mul mees saab helistamisega suurepäraselt hakkama, kuna töö nõuab. Vaatan teda alati imetlusega. Ma võin näost näkku musta valgeks seletada, helistamist lausa vihkan. Hakkan kokutama ja kõik ununeb sekundiga.
    Arstile helistades kirjutan endale kirja ette, et jumala eest midagi ära ei unustaks.

  • Reply K 16. aprill 2017 at 11:21

    Kirjalikult on siis hea suhelda kui on vaja palju infot edastada või vastu võtta. No nt poenimekirja saadan mehele kirjalikult, mitte ei vurista telefoni, seda muidugi juhul kui pikem nimekiri on. Perearstile eelistan samuti meilida, sest pereõde vastab meilidele kiirelt aga telefoniliin on pidevalt kinni ja ei saa penskaritega siis võistelda päev otsa, et kuidagi liinile pääseda. Samamoodi eelistan meiliteel suhtlust kui on mingi rohkem mõtlevist vajam aga mitte kiireloomuline küsimus, saab inimene veidi aega võtta ja asja läbi mõelda ja seejärel endale sobival ajal vastata. Töö asjades nt kliendid eelistavad leppida igasuguseid asju kokku just telefonis aga sellisel juhul saadan pärast kokkuvõtva meili neile kinnituseks, et leppisime nii ja nii kokku. Siis on nö märk ka maas ja saab pärast üles otsida kui peaks olema mõni probleem.

    Mis mul aga ajab lihtsalt sita keema, on need inimesed, kes tulevad messengeris või whatsappis vms kirjalikul teemal arutlema sellise asja üle, et saaks selle telefonis paari minutiga räägitud aga nemad tahavad pool tundi toksida seeasemel. Siis olen mina see inimene, kes pärast paari lauset kirjalikult hoopis helistab, sest ma ei viitsi kirjutada ja helistades on vajalik info koheselt olemas.

    Aga ma lähen ka hirmsasti närvi kui inimene telefoni vastu ei võta. Õnneks oma pere selline ei ole aga paar sõbrannat on sellised. Midagi hullu ei ole aga ega ma lihtsalt eriti nendega ei arvesta ja nende peale panuseid ei pane kui on nt vaja midagi organiseerida või korraldada. Lihtsalt teen parem ise vajadusel või otsin kellegi teise. No ei ole seda aega või viitsimist inimest päev otsa taga ajada. Sõbrana saab ikka suhelda, lihtsalt kui selline inimene lubab järgmine nädalavahetus kusagile tulla ja midagi teha, siis ma arvestan ka sellega, et ta tegelt ei tule ja tegelt ei tee seda. No nt kui on kusagile minek ja õigel kellaajal kohal pole ja esimesel katsel telefonile ei vasta, siis lähen ise ees ära ja kui kunagi “ärkab” küll siis ise end kohale organiseerib… või siis kirjutab paar päeva hiljem, et sorry ?

    • Reply Vesper 17. aprill 2017 at 09:11

      Nõustun 100% selle messengeris mökutamise osaga, ei armasta helistada, aga sellises olukorras on pool tundi trükkimist veel hullem variant.

  • Reply Petra 16. aprill 2017 at 11:19

    Naljakas on su telefoniseiklusi lugeda, sest tegelikult on kõik need mured ju välditavad. Miks sa oma iphone’i sisu mitte kunagi icloudi või gmailiga ei sünkroniseeri? Numbrid ei saa kuhugi ära kaduda, nad on alati gmaili logides alles või siis icloudist backupiga allalaetavad. Pildid samuti. Ma ostsin endale just uue iphone’i. Vanale tegin backupi, seejärel käivitasin uues telefonis eelnevalt salvestatud backupi, ja isegi kõnelogid tulid kohe kaasa, rääkimata sõnumitest, piltidest ja numbritest. Seaded jäid kah samaks, mitte midagi ei muutunud.

    Teiseks on iphone’il funktsioon find my iphone. Oleksid ju saanud järele vaadata, kuhu su telefon kukkus…

    • Reply Mallukas 16. aprill 2017 at 11:54

      ma ei TAHA kellegi numbreid :D

      • Reply Petra 16. aprill 2017 at 18:44

        Noo tühja siis neist numbritest, aga oma piltidest (ja ka telefonist, mille oleksid võinud vennale anda) jääd pidevalt ilma omaenda laiskuse tõttu ju.

        • Reply Mallukas 16. aprill 2017 at 20:15

          niii? ja siis :D?

  • Reply Pille 16. aprill 2017 at 10:51

    Ühinen sellega, et telefonile vastamine on kige tüütum asi üldse! Kui see pole just ema või meheraas. Nendega võin pikalt lobiseda. Aga ülejäänud… Brrrr. Asi vist selles, et siis keegi jälle tahab midagi, kokku saada või külla tulla või misiganes muul moel mu energiat, mida mul niigi jagub vaevu enda elule. Olen üldse introvertsem tüüp ka, niiet niisama mingit pulamula ajada ei viitsi.

    • Reply Jane 16. aprill 2017 at 14:42

      +1

  • Reply Te 16. aprill 2017 at 10:35

    Minu meelest on just telefoniga netis olemine jube ebamugav. Kodus kasutan alati tahvlit, parim asi ever välja mõeldud.
    Samuti ei meeldi mulle helistamine, ainult oma mehega pole ebamugav telefonis rääkida.

  • Reply A 16. aprill 2017 at 10:17

    Ka minu telefon 24/7 hääletu ja vastan vaid salvestatud numbritele. Ei viitsi suhelda ja see nii õige, et meili teel saab MÕELDA, mida vastata.

  • Reply K 16. aprill 2017 at 09:45

    Ei sa ei ole poolearuline, ma täpselt samasugune. Telefon on 24/7 hääletu ja unistada võivad, et mind kunagi telefoniteel kätte saab. :D :D

    Telefonidest võiksin sulle soovitada Samsung Galaxy A5 2017 või Samsung Galaxy A3 2017 tolmu- ja veekindlad telefonid ja pole kõige odavamad ega ka kõige kallimad ning heade näitajatega. Vähemalt klientide hulgas on hetkel väga menukad ja hea tagasisidega.

    • Reply Kirsika 16. aprill 2017 at 21:25

      Samsung galaxy A5 2016 on ka suurepärane.

  • Reply KK 16. aprill 2017 at 09:43

    Ma soovitaksin Asus Zenfone telefone. Tunduvad igati head ja mõistliku hinnaga

  • Reply Nastik 16. aprill 2017 at 09:00

    Soodsamast hinnaklassist soovitan Honor 8. Ära lase ennast tundmatust nimest ÜLDSE häirida, see on väga hea telefon.
    Kui rohkem raatsid maksta, võta Sony XZ, see on nutika akuga ja peab hästi vastu.

    • Reply Mallukas 16. aprill 2017 at 09:04

      Kardol ka see XZ

  • Reply tiuxx 16. aprill 2017 at 08:34

    Mina ostsin omale Sony Xperia X Compacti, olnud kuu aega ja ülimalt rahul (v.a. laadijateema, allpool). Aku peab hästi (2-3 päeva, kasutan iga päev waze, fb jne), kaamera ülihea (taga 23mp), vidinaid palju selliseid mida ma ei vajagi telefoni(excel jm). Tegelikult on see esimene nii kallis telefon, aga kui vaatata veel uhkemaid, siis see 400 pole nagu mitte midagi. Nii et pigem selline keskmine hinnaklass. Taustauuring tehtud korralik ja peaks olema ka konkurentsivõimeline telo ka aasta pärast. :) Tavaliselt ostan odavaid 150€seid, mida juba tootmisest maha hakatakse võtma. X Compacti ainus miinus on TYPE-C laadija, ehk siis kui oma (originaal) laadijat kaasas pole, siis pm jääb telo laadimata, sest kellelgi lihtsalt pole sellist laadijat. Olen raisanud ma-ei-tea-mitukend-euri laadijajuhtmete peale, kuid ebay jms wuflitega laadima ei hakka. :( Tagatipuks tuli välja, et neid type-c odavaid ei tohikski järgi proovida, sest üsna paljud on niimoodi oma telefoni läbi kõrvetanud. Ja ega seda sony originaal type-c juhet ka kuskilt lihtne leida pole. :D

    • Reply Mallukas 16. aprill 2017 at 08:41

      No Kardol ka see sama imelik laadija :D

    • Reply Liisi 16. aprill 2017 at 10:06

      Soovitan ka soojalt… Mul sama telefon ja olen ülirahul. Parim valik mille siiani teinud olen telefonide osas. ?

  • Reply Sirtsu 16. aprill 2017 at 08:27

    Ma samasugune kes kunagi ei taha helistada ja ei kavatsegi helistada teistele. Vastu võtan ka aint tuttavad numbrid sest siis tean et noh, räägin ju tuttavaga :D helistamine kõige rõvedam asi maapeal :D

  • Reply Helen 16. aprill 2017 at 08:26

    Netis olemiseks jube hea ja odav telefon, aku maht 2x suurem kui 3x kallimatel telefonidel Eestis, ikka Alist :D arvustus (head ja vead): http://esiiditee.blogspot.com.ee/2017/03/uliodav-ja-suure-aku-mahutuvusega.html

    Head leidmist :)

    • Reply tiuxx 16. aprill 2017 at 08:38

      Tänks, see tundub küll huvitav. :)

      • Reply Mallukas 16. aprill 2017 at 08:40

        oh, tänks!

  • Reply Kelly 16. aprill 2017 at 08:21

    See helistamise kiiks on mul kaa ?

  • Reply Keidu 16. aprill 2017 at 08:20

    Kõige nõmedam on siis, kui sa suhtles inimesega messengerus/meilis vms kirjateel ja siis sa saadad talle mingi küsimuse või vastuse ja siis sellepeale, et kirjalikult vastata, ta HELISTAB. siis on nagu omgomgomg, mida ta tahab…??

    • Reply Mallukas 16. aprill 2017 at 08:40

      appi, see tundub ju puhta segane :D

    • Reply MarianneL 16. aprill 2017 at 09:06

      Haha, mu ema teeb alati nii ja siis ma ignoreerin ta kõnet, pärast ütlen, et panin last magama/andsin süüa vms. Ei viitsi mingit pooletunnist vestlust teha stiilis “mhmh, okei, jaja, haha”

      • Reply Allegra 16. aprill 2017 at 10:55

        Ei, see ei ole puhta segane – mõnikord on helistamine efektiivsem.
        Kaua võib telefonis vastuseid nokkida? :)

        • Reply Triinu 18. aprill 2017 at 18:47

          Mina Allegraga nõus. Ei ole segane, vaid loogiline. Lihtsam on ju helistada ja 1-2 minutiga asjad ära rääkida / kohtumine kokku leppida vms täpsustada kui pool tundi vastastikku sõnumeid saata :)

  • Reply Marje 16. aprill 2017 at 08:16

    Tähtsaid asju meeldib mullegi läbi meili ajada.

  • Reply Helena 16. aprill 2017 at 08:01

    Issake, kui hea on lugeda, et keegi on veel, kellele ei meeldi helistamine!!!!! :D #ifeelyagirl

    • Reply Mallukas 16. aprill 2017 at 08:03

      helistamine on lihtsalt haige asi :D

      • Reply Hegle 16. aprill 2017 at 08:08

        +1 ! ?

      • Reply NatAsha 16. aprill 2017 at 08:48

        +1
        Mul on vist eluaeg see “probleem”olnud. Ma vihkan telefoni teel suhtlemist. Mul on telefon enamus ajast hääletu (hääle peal on ainult siis, kui ma tean oodata kõnet :P). Ja võõraid numbreid ei võta ma ka üldjuhul vastu. Helistamisvarjanti kasutan vist tõesti ainult emaga, sest tal puudub nutitelefon :D

    • Reply surnudhing 16. aprill 2017 at 08:53

      Sama siin. :D

      • Reply surnudhing 16. aprill 2017 at 09:00

        Mehega saab helistada normaalselt,emaga ka kuidagimoodi aga see on ka kõik. :D *