minu pere ja muud loomad

Tänasel kaunil neljapäevahommikul tahan ma teile rääkida meie perest*. Jah, ilmselgelt olen ma oma perest juba nii palju rääkinud, et tuhanded inimesed on üsnagi kursis meie tegemistega, aga näedsa nalja, täna tekkis jälle selline tunne, et tahaks natukene perest lobiseda.

Kuidas ma üldse oma pereni jõudsin? Imelikul kombel on nii, et kui ma mõlen oma perekonna peale, siis seda nagu päris-päris-päris perekonna tunnet tundsin ma hästi väiksena vanaema ja vanaisaga. Mu ema elas Tallinnas ja me nägime üsna tihti, aga kuidagi kodusem ja armsam oli vanaemaga õhtuti voodis lamada ja juttu rääkida, samal ajal kui akna taga kaks kaske ja üks pihlakas tuules õõtsusid ja vihm vastu plekist aknalaudasid trummeldas. See oli kodu. See oli minu pere. See oli minu inimene. Õues oli vihm, aga mina olin vanaema kaisus ja me rääkisime tähtsatest asjadest, nagu miks on inimesel nina ja miks ma ei või tooli peal kõõluda või miks mitte süüa ära kanasupi tegemise ajal kõike keedukana.

Vanaisa ei elanud siis enam vanaemaga koos, aga papa ootas mind koridoris trepil, et minuga kuskile minna. “Nonii, täna lähme seiklema!” ütles ta alati. Ja me läksime. Karjamaale lõket tegema, metsa seenele, kellelegi külla, raamatukokku, rongiga sõitma, randa, poodi. Vahepeal käisime me memme aias aiatöid tegemas ja vanaisa sundis mind järjepidevalt mööda köit üles ronima, sest ta arvas, et inimene peab ikka “võimlema” ka. Papa ise iga hommik vehkis natukene käte-jalgadega. No nii võimlemise pärast või nii.

Nemad olid pikalt mu pere, kuni ma tulin Tallinna koju ema juurde elama ja siis ma tundsin pidevalt, et mu pere on maha jäänud. Aastaid käisin ma iga nädalavahetus Pärnus ja nutsin, kui ma tagasi Tallinna sõitsin. Ma isegi mäletan sellist mõtet, et ma täiega arvasin, et kui mul isa elus oleks, et siis me oleks nagu päris perekond, kus on ema ja isa ja mina. Aga tegelikult oli mul lihtsalt vanaema ja papa ja siis…Tiina. Mu ema ei ole halb inimene, ega vist isegi mitte halb ema, aga ta ei ole lihtsalt kuigi emalik. Ei mingeid musitamisi, müramisi, kallistamisi, kiitmisi, paitamisi. Samas kui ma nüüd mõtlen, siis ega vanaema-vanaisa mind ka ei musitanud-kallistanud, aga see oli kuidagi teine asi.

Üldse päris raske on meenutada seda, sest mu mälu on nii kehvake, aga lapsepõlvest on meeles pidev perekonnast igatsemine. Seda eriti, kui mu vanaema ära suri. Siis sai minust juba tiinekas ja ma ei hoolinudki enam mingist perekonnast, vaid sellest, et kas ma poistele meeldin ja kas ema raha annab ja huvitav, kas poest sidra saame kätte ja kas suitsuga jääme vahele või ei jää. Aeg-ajalt käisin siiski Pärnus, aga papaga enam seiklema ei läinud, sest sõbrannad olid kaasas ja siidrit oli ju palju lahedam juua nii, et mingi päss kaasa ei tolkne.

Ma arvan, et see oli see aeg, kus minust sai see, kes ma olen. Ei oska seda tegelikult seletadagi, aga mul pole kunagi olnud mingit mega head suhet vanematega, kus ma saaks rääkida kõike mida ma arvan või tunnen. Ma olen alati tundnud, et mu ema on minust nii erinev inimene, et me lihtsalt ei klapi ja sobigi omavahel sõbraks. Meie iseloomud ei sobi kokku ja me kumbki ei tagane oma arvamusest. Seega tekkiski periood, kus ma kaklesin oma emaga pidevalt. Täitsa õudne praegu mõelda, aga no kogu aeg käis mingi kraaklemine ja ma ei jõudnud ära oodata, millal ma ükskord kodust välja kolida saan.

19-aastaselt pakkisin ma kokku ühe kohvritäie riideid, tegin papale viimase kalli ja pai ja läksin lennukile. Aasta Austraalias oli raske, hirmus, põnev ja seiklusrikas, kuid süda ihkas tagasi koju. Eestis saingi suht kohe endale oma üürika ja peale seda ei olegi ma “koju” tagasi läinud.

Mul oli hästi pikalt üks peiks, kellega koos ma kujutasin kaudselt ette küll mingit tulevikulaadset toodet, aga mingit lapsed+abielu ihaldust mul ei olnud. See tundus mulle kuidagi nii tühine. Mind võlus ringi rändamine, uued kogemused, maitsed, kultuurid, peod – vaba olemine igas mõttes. Omast arust olin ma ikka hull hipi. Kui lapsed jutuks tulid, nohisesin ma alati põlastusega, et mingisuguseks titemasinaks ma ei hakka, lapsed on nii piiravad, ma ei taha seda vastutust, lapsed on jube tüütud ja vastikud ja üldse hea oleks, kui ma kunagi ühtegi väikest elukat kasvatama ei peaks.

Ja siis tuli Kardo. Ta oli lihtne, siiras, aus, avameelne, naljakas ja nii teistsugune kogu selle tralli sees, mida ma siis läbi elasin. Peikast lahku minek, mega munni venda armunud olek, narks, peod, alks, peod, veel alksi, veel pidusid, veel nats narksi. Postitused sellest ajast on hägused, kaootilised ja enamasti parooli all. Ja siis ta tuli. Teksatagiga aednik, kes kunagi käis mu paraleelis ja kelle ma kutsusin täis peaga endale külla, et temaga niisama natukene lõbutseda.

Need pidude ajad, kus ma jõin nii palju alkoholi ja ometi olin 20 kilo kergem kui praegu. Kuhu see alkohol omal ajal ladestus?! Kuhu?!?!

Ei mingeid “issand, kas ma meeldin talle, appi, ta pole mulle 4 päeva helistanud” mänge. Nädala pärast olin ma casually tuttavaks tehtud poole perekonnaga. Ta viis mu oma sõpradega kohtuma ja hoidis mu käest kinni, et ma oma hambaid välja ei kukuks, sest ma kandsin pidevalt tema nimel kontsakingi (sest talle meeldisid kontsad). Ma isegi valetasin, et mulle meeldib telkida ja käisin temaga hip-hop festivalil – vot niiii väga ta mulle meeldis. Ja mu kõhus olid liblikad ja armumine ja üsna pea midagi muud ka.

Need esimesed päevad kodus Mariga, mil ma ei julgenud talle body selga panna ja Kardo ohjad enda kätte haaras. Kuidas ta luges isaduseraamatuid, teda pallil magama õõtsutas, talle laulis ja minu pead paitades rääkis, kuidas ma olen loonud midagi täiuslikku. Kuidas mina olen täiuslik.

Siis ma mõtlesin, et jah. Mul on ka nüüd pere. See on minu pere ja minu inimesed. Ja ma tundsin ennast üle kuueteist aasta uuesti kodus. Ma olin kuskil, kus oli kõik, keda ma armastasin ja kõik, kes mind armastasid. Piiritult ja lõpmatult. Issand, need olid vahvad ajad. Raha oli vähe, aga ikka tundus, et enam paremaks minna ei saakski.

Ühesõnaga tundus mulle, et kõik on olemas. Et ma justkui nagu olin keegi tööalaselt ja blogi alaselt ja veel selle alaselt ka, et ma olin kellegi ema! Mõne aja pärast ei olnud ma enam pruta, vaid päris pruut. Me abiellusime ja siis sai meist perekond Treimannid.  Ma ei suuda kunagi meenutada, et mis kuupäeval, või isegi mis aastal me abiellusime. Ma julgen pakkuda, et sel suvel saab kaks aastat. Ja need on olnud kõige lihtsamad kaks aastat mu elus. Need on täis armastust ja minu pere.

Ja see perekonna tunne, see ainult süvenes, kui Lents meile tuli. Esiteks juba see tema ootamine, mulle tundus, et see tõmbas mul korralikult tuure maha ja tegi mind kuidagi rohkem emamaks ka Marile. Ma ei tea, mulle endale tundub, et kui tema oli beebi, siis ma ei osanud seda värki nii hästi. Kardo seevastu on selles nagu vana kala. Reaalselt, see mees on isaks sündinud. Ah, mis ma ajan, ta on ka abikaasaks sündinud. Ma ei ole kindel, mida ma õigesti teinud olen, et selline perekond endale skoorida, aga kuidagi on nii läinud.

Muidugi on ka olnud raskemaid hetki. Näiteks siis, kui Lende oli mõne nädalane ja nii pisike ja habras. Ta ainult tudus minu kaisus, aga ma ei tahtnud ju Mari ka tähelepanuta jätta. Seega üritasin ka mina temaga igasuguseid asju teha beebi kõrvalt,  aga no kahe-kolmeaastase jonn + uus olukord väikse õe näol muutis Mari alguses minu jaoks justkui vanapaganaks, kes ainult asju loopis, kisas ja jonnis.

Ma mäletan ühte päeva, mil ma panin Mari magama ja ta aina lollitas ja rapsis ja üritas põgeneda ja äkki kuulsin ma allkorruselt Lende nuttu ja ma olin niiiii õnnelik, et saan ise alla minna ja oma pisikese Lentsuga olla, selle asemel et selle kiusliku Mariga seal maid jagada. Jaaa noo loomulikult ajas see mõte mind nutma, sest mis ema ma olen, kui ma eelistan ühte oma last teisele, ah? Õnneks see kadus päris kiiresti. Mari harjus Lendega ja mina harjusin oma hormoonidega ja nüüd ei oskaks ma ka relva ähvardusel öelda, et keda ma kellele eelistan. See oleks sama hea küsimus, et kas ma eelistan rohkem, et mu neerud või maks töötaks. Tänan, ma tahaks mõlemaid 😀

Ma lugesin täna Triinu blogist põhjuseid, miks ta oma abikaasat armastab ja seal oli üks punkt see, et Kristo tuleb tema ideedega alati kaasa. Ka minu jaoks on selline go with the flow elustiil hästi oluline ja seetõttu on see ka minu puhul üks asi, mis mind Kardot lihtsalt veel tuhat korda rohkem armastama paneb. Kui ma ütlen, et ma tahan hakata fotograafiks, ma teen ühest toast stuudio, siis on tema see, kes aitab mul selleks parketti välja valida. Kui ma ütlen, et ma tahan aeda herneid, siis herned sinna ka saavad. Kui ma ütlen, et vot, sügisel elame natsa soojal maal, siis ta aitab mul lennukipileteid otsida ja kui ma ütlen, et ma oma niigi kiires elutempos tahan teha oma veebiportaali, siis tegeleb tema lastega ja lustib nendega nii, et maa must, et mul ei oleks süümekaid, et lastel minu tegemiste tõttu midagi tegemata jääb. Ja teate, mis ta üks päev Marile ütles? “Lähme seiklema!”. Ma mõtlesin pikalt, miks see lause mulle otse südamesse puges, alles mõne aja pärast kerkis mu mälusopist üles pilt, kus ma kõnnin papaga käest kinni bussipeatuse poole ja ta oma rahulikul häälel nendib: “Täna. Täna lähme me seiklema!”.

Kallis perekond. Ma seikleks teiega maailma lõppu. Kas te teate, mis privileeg on omada omaenda perekonda? Omaenda lapsi, kes sulle käed ümber kaela panevad ja lihtsalt oma olemasoluga muudavad elu veelgi ilusamaks kohaks? Mõni ime, et mõndadel inimestel kümme last on. Ma juba kahe lapsega ei oska seda õnnetunnet ja armastust kuidagi sõnadesse panna. Ma ÜRITAN, aga ükski sõna ega lause ei saa edasi anda seda füüsilist tunnet mu südames ja kõhus, kui ma vaatan enda lapsi ja enda laste isa. Ma ei tea, mis valesid levitatakse, et hea suhte nimel tuleb pingutada? Ma pole veel siiani kordagi pingutanud, aga ikka on nagu jube hea. Kes teab, võib-olla pingutab härra kahe eest. Kui nii, siis tänud, Karts!

Perekond Treimannid for the win! Ja no kurat, kui juba siiamaani see elu nii lahe on olnud, mis siis veel tulevik tuua võib? Can’t wait! See saab olema täis seiklusi ja arutelusid teemade, miks on inimestel ninad ja jutte teemadel, miks ei või tooliga kõlkuda. See saab olema täis lõbustusparke ja loomaaedasid ja batuute ja printsessikleite ja õhupalle ja kooke ja jäätiseid ja kõike, mida maailmal meile pakkuda on.

Oh elu, eluke. Aitäh sulle selle imelise perekonna eest.

*Olgem ausad. On kolmapäeva öö, ma olen ära joonud pudeli energiajooki ja ma lihtsalt ei suuda magada! Aga eks ma postitan selle hommikul. Aga nüüd ma kuulen, et keegi jookseb väikeste jalgade padinal üleval ringi, tuleb see paavian magama suunata. Oeh, mida ma küll lasteta teeks ja keda magama suunaks? Ah? KEDA?! Lisaks nägin ma just ülisuur ämblikku ja kui ma korraks pilgutasin, kadus ta ära, seega on aeg sääred teha!