Olles siin nagu natukene beebifotograaf, või midagi sinnakanti, võite aru saada, et kogu aeg tuuakse mulle siia erinevaid väikseid beebipudinaid, kelle käed-jalad on peenikesed nagu heinakõrred, juuksed veel natukene beebivõised ja jalatallad kurrulised nagu endalgi juhtub, kui kaua vannis olla. Nii haprad ja tillukesed, nii nunnukesed.

Ei saa salata, et sellised värsed linnupojad tekitasid endale ka pidevalt tunde, et tahaks ka ikka veel väikest beebit. Jah, Lendet võiks nagu veel lugeda beebiks, aga selline 10 kilone jurakas on ikkagi väga kaugel nendest uhiuutest ja sulgkergetest beebidest, kes sulle vaikselt läbi une naeratavad ja keras tududes pihku mahuvad.

Ja nüüd, kae nalja, beebiuudised meie majas! Õnnesoovid võtan tänulikult vastu, aga töö tegi tegelikult ära kuuri kolinud kuldnokk või musträstas, hästi ei saa aru. Paar päeva tagasi koorusidki tal väikesed linnupojad, keda mina siis, ametile kohaselt, pildistama tõttasin.

Tahtsin tegelikult kaameraga teha, aga nad on nii kõrgel kuuri lae all, et ma oleks endal hambad välja kukkunud, seega peate leppima telefonipiltidega. Sedapuhku ei hakanud neile ka mütse ja sallikesi peale panema, propsidega ei jõudnud tegeleda, sest ma tegelikult natukene kartsin, et emme tuleb koju ja nokib mu silmad peast välja. Aga beebid on nunnud, nagu alati!

Jaga: